Thursday, May 31, 2007

kinnisvarahindade kukkumise aegu

Leia juuresolevatelt piltidelt 10 korterit, mis müügis või rentnikku ootavad!

Vihjeks niipalju, et fotodel on tegemist ühe ja sama majaga, mis valminud buumi tipphetkel, kui ehitajaid veel tikutulega taga otsiti. Nüüd otsitakse ostjaid ja mitte enam tikutulega vaid leegiheitjaga.

Õigesti vastanute vahel läheb loosi võimalus mõni korteritest praeguse hinnaga ära osta, sest homme võibolla selle hinnaga enam ei saa!






Saturday, May 26, 2007

politsei päikseprillihange

Guardia Civil kannab iga ilmaga päikseprille. Kas tsiklil, autos, helikopteris või mootorpaadis, tumedad klaasid on alati ees. Kuidas need on ostetud? Kas on antud meestele kätte lipik firmanime ja mudeliga ja saadetud optikapoodi või on siseministeerim korraldanud riigihanke? Ei tea. Ja polegi vahet. Mu meelest päris stiilsed prillid on poistel ja põletava päikese käes väga vajalikud.

Neid päikseprille vaadates tegin hoopis olulisema avastuse. Ja oma päiksekaitseklaasidele mõeldes.

Millest saada aru, et hakkad vanaks jääma? Väga lihtne. Kui sinu päikseprillid, mis "mõned" aastad tagasi ostetud, ja oma arust veel päris OK välja näevad, muutuvad uunikumiks, kui tänavail keegi teine sellist mudelit ei kanna, oledki vana. Kinnitust sellele väitele võid saada, kui leiad kapipõhjast või kolikambrist noorest peast ostetud, toona moes olnud eriti nõmedad päikseprillid, ja avastad, et just see ongi mood, mida kõik tänaval kannavad.

Wednesday, May 23, 2007

panin blogi raha teenima

Internetimaailma väikseimad tegijad – blogid - on rahapaja jagamisel justkui teise eesti staatuses, kõik neist räägivad, aga keegi midagi ei anna. Ses suhtes pensionäristki kehvemad, et isegi 500 krooni ei pakuta. Nüüd on tegija olemas, kes lubab, et jagub ka katlast kaugemal seisjatele. Noh, eks vaatame, proovida igal juhul tasub.

Eks neid katseid blogisid atradeks taguda on Eestis ennegi kahtlustatud ja katsetatud. Ma ei tea, kui edukalt, tagasisidet pole eriti kuulda olnud. Võib-olla edukamad ei kiitle, aga võib-olla polegi keegi midagi suutnud teenida. Oma blogi väärtust on kalkulaatoris tore imetleda küll, aga püüa see raha reaalselt kellegi käest kätte saada?

Kuidas blog raha teenima panna?

Minu isiklikud kogemused ei ole seni eriti paljulubavad.

Kõigepealt proovisin Google Adsensega – sain vastu näppe. Mu sait olevat mingis mõttetus vähekasutatavas keeles, pealegi piirkonnas, mis kellelegi huvi ei paku. Tulemus: registreerumisele, lepingute lugemisele, vastuste ootamisele ja muule suhtlusele sai kulutatud kokku tööpäeva jagu tunde, aga isegi ei antud võimalust vaadata, palju mu blogi võiks teenida.

Siis mõtlesin ise reklaamiandjate käest küsida, palju nad maksaksid, kui ma oma saidi nende logosid täis topiks. Aga oh õnnetust, rikaste meeste ukse taga oli pikk järjekord suuremategi saitide pidajatest, mind oma pakkumisega saadeti täitsa saba lõppu. Tulemus: pettumus ja parkimistrahv kesklinnas üle aja seisnud auto eest.

Seekordne üritus siis klikivabriku abiga. Kui palju saab olema bännerinäitamisi ja millal ja kui palju reaalset raha võiks tulla, aeg näidaku. Vähemalt ei anta klikivabrikus kellelegi eesti keele kasutamise eest kinga.

Uurisin internetist, kuidas mujal maailmas läheb.

Vaadates, palju teenivad maailma edukamad blogijad, peab kadedusega tõdema, et nende külastajaskond on pigem samas suurusjärgus eesti ajalehtede online-keskkondadega kui meie blogidega. Sealses äris liikuv CPM ei ole eriti palju suurem, kui siinsed reklaamiandjad on nõus 1 000 bännerinäitamise eest maksma, pigem vastupidi. Lihtsalt mitmete suurusjärkude võrra erinev külastajate arv muudab need summad absoluutarvudes arvestatavateks.

Oluliselt tõstab blogi väärtust reklaamiandja silmis konkreetne temaatika. Eks ole ju suur vahe, kas blogis on iga päev paar pädevat postitust golfimängust või tilgub sinna kord nädalas mõni kaootiline heietus, noh nagu näiteks minul. Enesestmõistetav, et Callaway maksab golfiblogi bännerinäitamiste eest mitukümmend korda rohkem kui minule. Kui ma Gallaway juurde üldse jutule pääseksin. Ma võin ju mõnikord kirjutada, kuidas rohi kasvab või kui ilusti pall tiigi põhjas helendab, aga vaevalt see aitaks. Sest head svingi mul ju ei ole. Nagu on Eestis vähe ainult ühele teemale keskendunud blogisid. Siiski, meeldivaid erandeid on. Näiteks Materialist, kelle näol on tänuväärse reklaamikanali leidnud Netikuller. Või on siin see seos vastupidi, mine võta kinni.


Millest blogiga teenimise edukus sõltub, on külastajate arv.

JMO blogil pole suuremate sekka asja, aga Rein Purpuri, Shoulddrinkmore või Tumeblondi blogid võinuks oma tipphetkedel päris palju bännerinäitamisi maha müüa.

Samas jääb eesti blogide külastatavus ikkagi suhteliselt väikeseks, nii et reklaamiandjatele ei õnnestu suuremaidki neist eraldiseisva meediakanalina pakkuda. Isegi ajaveeb2007 hääletajate koguarvu (549 inimest) pealt saaks paremal juhul paar-kolm krooni reklaamiraha.

Blogipidajate rahateenimist (lehevaatamisi) piiravad veel mitmedki tegurid. Näiteks paljud RSS-feedi lugejad ei jõuagi blogisse üldse kohale, samuti need, kes blogisid EPL ja EE kaudu vaatavad. Selle vastu aitaks, kui lihtsalt liputaks, aga tegelikult ei näitaks, s.t. keeraks RSS ainult pealkirja ja esimest lõiku edastama. Nii saaks need konkreetsed lehevaatamised küll oma kontosse ja näiteks jmo blogi puhul suureneks counteri arv suurusjärgu võrra. Kuid siis vihastaksid jälle põhimõttelistest blogilugejatest sõbrad.

Mõnel blogijal aga poleks üldse võimalikki oma blogiga ise teenida üritada, sest blogija lehevaatamised paneb pihta juba blogikeskkonna pakkuja ise. Näiteks Delfi blogis, kus blogiomanik saab koos blogimootoriga kaasa Delfi bännerid. Mingist segmenteerimisest ei saa sel puhul juttugi olla, ainult Delfile toodetakse klikke juurde.


Eks neid probleeme on teisigi ja temaatika ilmselt palju pikem ja laiem kui üks postitus. Jätkame sel teemal ja vaatame, kuidas klikivabrikust bännereid ja pappi tulema hakkab.

PS.1 Kes küsib, miks ei maininud ma siin postituses näiteks sisekummi ja suure juhi blogisid, mis ju suhteliselt palju külastusi võtsid teatud perioodil, siis küsin vastu - milline reklaamiandja tahaks ennast avalikult konkreetse poliitilise persooniga siduda? Vahest ehk ainult Pampers, sest neid tuleb, nagu poliitikuidki, tihti ja samal põhjusel vahetada. Kui ma nüüd kogemata andsin hea idee, kuidas ettevõtted edaspidi K-kohtusse sattumata poliitikuid saavad toetada, siis palun progressiivse üldsuse käest vabandust.

PS. 2
Ja kes pika jutu juba siiamaani viitsis läbi lugeda, neile vastuseks võimalikule küsimusele: jah, olen ise tõepoolest ka klikivabrik.ee-ga seotud ja projektis mõnevõrra tegev.

Sunday, May 13, 2007

hansaneti asemele Webmoney või PayPal?

Kuni kübertibla ei loovuta ja hansapankurid oma porte mõistlikult koomal hoiavad, tuleb arvlemiseks muid lahendusi otsida.

Üks variant oleks PayPal, aga PayPal ei taha Eesti inimesi teenidada. Vähemalt ei taha ta suhelda eesti pangakaartidega. On kellelgi head kogemust, kuidas neid üle kavaldada? Kas konto välispangas aitab? Mulle jäi mulje, et nad tahavad krediitkaardinumbrit, aga välispangad ei taha kontodele, kuhu pidevalt palgaraha peale ei laeku, laenukaarte anda.

Variant mis kindlalt töötab, on muidugi Webmoney, venelaste enda suurepärane leiutis. Samas ei ole mul endal kogemust sealt raha kätte saamisega. Olen ise sealtkaudu ainult maksnud, ei ole päris kindel, kas süsteem sama hästi ka siis toimib, kui vaja on raha kätte saada.

Head soovitused on teretulnud.

Friday, May 11, 2007

küber-tibla sai, mis tahtis

Piinlik tunnistada, aga küber-tiblade aktsioonid on osutunud hoopis tõhusamateks rünneteks kui joovastatud noortekampade märatsemine tänavatel või üleskutsed loobuda eesti toodete tarbimisest. Kuni küber-rünnakud piirdusid uudistekanalite kommentaarirubriikide spämmimisega ja punalippude-viisnurkade riputamisega kergesti äraarvatavate adminniparoolidega veebisaitidele, polnud asi väga hull. Uudised sai kätte blogide kaudu ning naljaka uus-disainiga veebilehed olid mõnes mõttes isegi meelelahutuslik vaatamine. Noh, nagu loomaaias ahvipuuri ees umbes, et vaat mille vant on ära õppinud!

Aga on ka osavamaid ründeid. Serverimehest sõber ütles, et mõningad küber-tiblad teevad päris palju käsitööd ega kasuta valmis tööriistu. Mis teeb neist mõnevõrra raskemini tõrjutavad kahjurid. Milles konkreetne kahju või ebamugavus? Kõigepealt selles, et loomingulise tegevuse asemele on tulnud tulekahju kustutamine. Palju töötunde läheb raisku, palju vajalikku jääb tegemata. Häirib harjumuspäraste lahenduste mitte toimimine. Et peab jälle tagasi vanade meetodite juurde minema, paber-pliiats, pangakontor ja allkiri. Tegelikult see netipankade ja muude e-teenuste mittetoimimine on kõige hullem. Eriti neile, kes välismaal. Ei oskagi midagi teha. Kui juurdepääs Hansapangale päeva-paariga ei taastu, on kollane vesi ahjus. Siis peab arveldamise lõplikult eesti pankadest ära viima.

Iseendast on muidugi huvitav indikaator, et Venemaal on nii palju küber-mehi, kellel on aega ja tahtmist mingite eesti serverite kallal pusida. Katsu neilt mingi asjalik programmijupp tellida ja paku palgaks korralik ports dollareid - ei ole aega, ei ole võimalust. Kärss kärnas ja maa külmand, ei tule sealt mingit mõistlikku tööd. Aga nüüd paistab, et on kõik võimalik. Ei oskagi arvata, kas on liikumapanevaks jõuks lihtne klassiviha või tulevad kuskilt koos tellimusega oluliselt suuremad rahapakid kui tavalises progemisbisnessis liiguvad...


Täiendus:
Hansa klienditugi andis hea soovituse, kuidas salajasi kõrvalteid mööda, mida küber-tiblad pole avastanud, ikkagi kontodele ligi saada. Tänu selle eest. Loomulikult ei hakka ma seda aadressi veebi riputama. Kel veel on välismaal probleeme, soovitan helistada HP klienditoe numbrile: +372 6310310. Paraku ei toiminud neid kõrvalteid kaudu ID-kaardiga sisse logimine. Hea, et vana koodikaart ikkagi alles oli, sai kiiremad asjad tehtud.

Wednesday, May 9, 2007

anname Raudtee Venemaale tagasi! Tehtud.

Mind kui Eesti Raudtee väikeaktsionäri teeb murelikuks viimasel ajal meie ühise ettevõtte ümber toimuv. Paistab, nagu oleksime ostnud asbestitehase, giljotiinivabriku või pandakaru-delfiinilihakonserve tootva kombinaadi. Ühesõnaga firma, millega pole pisut muutunud olukorras midagi peale hakata. Mis me nüüd siis teeme oma raudteega, suur juht ja õpetaja? Sõidame tühjade tünnide kõmisedes Narvani ja tagasi ja maksame igal aastal riigieelarvest kõik kulud kinni, sest tulusid enam ju pole?

Turusituatsioonid ikka muutuvad ja nii suure ettevõtte ostutehingut ei olegi võimalik teha, kui kõikvõimalikke auditeid ja riskianalüüse läbi ei vii. Lausa kohustuslikus korras sunnitakse need peale. Kas tõesti ei hoiatanud ükski analüütik, et ettevõtte suuremaid riske on seotus endise Nõukogude Liidu looderaudteega ning et ka kliendibaas koosneb põhiliselt ühest grupist, kelle käitumine võib tihti ettemääramatu olla? Või vastupidi, hoiatati. Kuid K-erakond pressis tehingu sellegipoolest läbi? Mis me nüüd teeme oma raudteega?

Et lagunev ja kasutu ettevõte meile kaela peale ei jääks, oleks mõistlik see püüda kiiresti realiseerida. Ainus kelle jaoks ettevõttel veel arvestatav väärtus on, on seesama Loode-Venemaa raudteevõrk. Nemad saaks kraanid lahti keerata ja rongid jälle liikuma lasta.

Vaevalt et venelased kasumit meiega jagaksid, aga ega praegugi omanikul muud rõõmu pole, kui unistada, et ükskord sõidavad ehk lapselapsed soojas mugavas vagunis kiiresti ülikoolist koju. Aga vähemalt töökohad ehk säiliksid, kui venelased raudtee uuesti käima paneksid.

Arusaadavalt ei ostaks venelased raudteed selle hinnaga, millega meie ameeriklastelt, aga mingi bisness peab ju lollidele ka jääma. Muidugi võib juhtuda, et Venemaa ei olegi nõus raudtee eest midagi maksma või maksab 1 rubla. Siis tuleb hinnavahe selle mehe käest sisse nõuda, kes eraomanikele-ameeriklastele 2,35 miljardit meie ühist raha maksis.



Eesti Raudtee väikeaktsionär läbi EV kodakondsuse
Tõsi, sunnitud aktsionär, sest mina ei hääletanud oma maksuraha kasutamise poolt selle firma aktsiate ostuks.

Friday, May 4, 2007

pizza ja prääniku poliitika

Müts alandlikult pihus, küsib mats oma talu hoovile trüginud tiblalt, et kumba too eelistaks, pizzat või präänikut ning et kas ta peaks äkki vabandust paluma, kuna ta oma natsionalismis mõlemat nagu ei raatsiks anda. Mis talle vastatakse?

"I pivo!"

Ja jääb mulje, et vaatamata ponkssõduri ümber puhkenud vaidluste spektri kirevusele kisub vähemusrahvuste poliitika mainstream pizza ja prääniku põhimõttele lähenema.

Wednesday, May 2, 2007

must väljas ja info puus

Tegelikult tahtsin öelda, et juurdepääs Eesti meediakanalite infole on kahtlaselt kehvaks jäänud. Postimeest pole juba päev otsa õnnestunud avada, Päevaleht teatab eelmise aasta 2. oktoobri kuupäeva näidates, et 10 min hoolduspaus. Delfi, mille suurem väärtus kui uudised, olid tihti ajakirjanikust paremini informeeritud kommentaatorid, keelas kommenteerimise ära.

Ei ole otsest kinnitust leidnud, aga tundub, et välismaiste serverite kaudu lähenejaid ahistatakse eriti. Mitte ainult kommentaaride lisamisel. Arvestades rünnete suurt arvu, tegelikult arusaadav ka. Aga Lotmani artiklit oleks Postimehest ikkagi tahtnud lugeda. Ehk peaks linkimise asemel mingi muu info vahendamise lahenduse välja mõtlema? Kopeerima lugusid kuhugi dotcom või dotnet serveritesse? Noh, et uudised ikka liikuma saaks ka siis, kui häkkerid oma tahtmise peaksid saama või midagi...


Pealkirja selgitus: mõiste 'blackout' päritolu, tunnistan ausalt, ei tea. Sellepärast tunduski huvitav olevat see ära tõlkida. Ning ainus tõsikiire ja enamvähem adekvaatne info, mis Eestist tuleb, pärineb blogidest. Mida parimal viisil kogub ja serveerib blogipuu siis blog.tr.ee.