miks Hispaania tõi oma sõdurid Iraagist ära?

Hispaania kodusõda on vaatamata paljudele romaanidele-filmidele-maalidele oma sisult siiani paljudele mõistetamatuks jäänud. Hemingway hingekell ja Picasso Quernica on muutunud märkideks omaette, kuid sõja põhjustest ja käigust ei teata pooltki niipalju kui neist teostest. Kes sõdisid? Miks? Kes võitis? Oleme kuulnud nimetust „rahvusvahelised brigaadid”, teame et pärast sõja lõppu jäi 36 aastaks võimule Hitleri ja Mussolini sõber, fašist Franco. Mis tegelikult juhtus? Oli see kohalike omavaheline kisklemine või imperialistlike suurriikide võimupiiride jagamine?

Väga lühidalt võiks Hispaania kodusõja kokku võtta nii. Grupp mässulisi kindraleid otsustas kukutada Hispaania vabariigi demokraatliku valitsuse ja alustas 1936. aastal sõjaväelist riigipööret. Aafrikast toodi tagasi Hispaania koloniaalväed (mille koosseisus sõdis palju araablastest palgasõdureid) ning suunati need oma valitsuse ja rahva vastu. Maailma suurriigid deklareerisid, et nemad Hispaania siseasjadesse ei sekku, kuid juba sõja esimestest päevadest alates kasutas Franco Saksamaa ja Itaalia vägesid, tehnikat ja raha. Ka kuulsad Maroko väeüksused toodi üle Gibraltari väina Hispaaniasse saksa ja itaalia laevadel-lennukitel. Franco lubas Hitlerile, et võimule saades annab vastutasuks Hispaania maavarad Saksamaa sõjatööstuse käsutusse. Nagu hiljem selgus, andis ka hispaanlastest tööjõu ja väeüksused, kuigi ametlikult Hispaania II maailmasõjas ei osalenud. Suurbritannia toetas vaikimisi Francot, kuna leidis, et paremäärmuslase juhitud riigis on inglaste investeeringud paremini kaitstud kui sotsialistliku revolutsiooni lävel olevas vabariigis. Euroopa ja Ameerika mittesekkumine tähendas, et Hispaania vabariigi valitsusele ei antud ei sõjalist ega rahalist abi, enamgi. Neile ei müüdud relvi. Samal ajal kui Francole anti krediiti nii relvade, varustuse kui kahuriliha näol. Hispaania vabariigi valitsuse ainus võimalus oli pöörduda Stalini poole. Stalin MÜÜS hispaanlastele kõrge hinnaga vene relvi ning saatis kohale oma komissarid, kes pidid jälgima, et vabariiklaste sõjategevus liiga edukalt ei kulgeks. Et Pürenee poolsaarel kogemata kommunistlik riik välja ei tuleks. Ka Stalin ei tahtnud enne õiget aega võimalikke liitlasriike välja vihastada. Seega oli Hispaania demokraatlik vabariiklik valitsus juba ette kaotajaks määratud, kuna suurriigid ei arvestanud mitte ideede võitlust, vaid materiaalseid väärtusi: maavarad, strateegilised positsioonid Lõuna-Euroopas, võimalikud liitlased-vaenlased lähenevas II maailmasõjas.

Palgasõdur ei võitle idee eest, tema saab eluga riskimise eest raha. Franco üksused olid hästi varustatud, väeosade vahetamisega said sõdurid pidevalt puhkust ning neile maksti korralikult palka. Lisaks vaadati läbi sõrmede, kui sõdurid vallutatud aladel röövisid ja tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsesid. Franco vastu võidelnud rahvusvahelistes brigaadides osalenud rohkem kui 50 riigi vabatahtlikud ei saanud sõdimise eest palka, nagu ka Hispaania Vabariigi rahvaarmee sõdurid. Vastupidi, palka küsinud vabatahtlikud saadeti näiteks Ameerika ja Inglise värbamispunktidest tagasi, kuna Hemingway ülistatud rahvusvaheliste brigaadide eesmärk oli fašismiga võidelda. Idee eest võitlejad kaotasid. 1938 a. rahuläbirääkimisteks lahkusid rahvusvahelised brigaadid Hispaaniast, 1939 sai Franco siiski täieliku ülekaalu ning Vabariik kapituleerus. Sakslased said soovitud maavarad ja tööjõu, inglased nägid, et nende lootus investeeringute kaitsele ei täitunud. Ameeriklastel oli niisama piinlik, sest kommunismihirmus oli toetatud fašisti võimule saamist, kes hiljem stalinlikku eeskuju järgides suure osa oma rahvast koonduslaagritesse või hukkamisele saatis. Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et Franco püsis võimul sama kaua kui Lenini-Stalini diktatuur – 36 aastat.

Iga tänapäevane sõda on suurriikide malemäng. Tegelikud eesmärgid peidetakse loosungite taha, olgu need siis „kommunismiohuga” võitlemine või „terroristide” talitsemine. Paistab, et Hispaania kodusõda oli viimane, kus lahingutes osalesid ja langesid ka mõned neist, kes sõja tegelikult valla päästsid. Hilisemates sõdades on lahinguid juhitud kaugemalt kabinettidest ning sõjas teisele kohale tulnud vägede juhid hiljem täiesti „humaanselt ja sõjamehelikult” hukatud.


Ahjaa, vastus pealkirjas esitatud küsimusele ka.

Kirjutasin kogu selle ajaloolise heietuse siia, et tuua välja paralleel. Ühe riigi siseasjadesse sekkumise tõttu sai oluliselt muudetud kogu piirkonna edasine käekäik. Suurriikide huvides. Vasakpoolsete ja parempoolsete vana vaen ei ole Hispaanias kuhugi kadunud, kuigi kodusõja lõpust on möödas 68 aastat. Hispaania tõi väed Iraagist ära, kuna see oli sotsialistide peaministrikandidaadi Zapatero valimislubadus. Väed viis Iraaki ameerikameelne parempoolne peamister Aznar. Pärast valimisvõitu 2004 võimule saanud Zapatero oma lubaduse ka täitis. Ja mälestus sellest, kuidas vasakpoolsed 70 aastat tagasi tänu välismaiste palgasõdurite sekkumisele Hispaania kodusõja kaotasid, polnud selle otsuse juures sugugi vähetähtis emotsionaalne moment.

PS! Zapatero andis kõigile praeguseks veel elus olevatele rahvusvahelistes brigaadides võidelnutele Hispaania kodakondsuse, täites nii Hispaania Vabariigi viimase peaministri Juan Negrin Lopezi 1938. aastal brigaadidega hüvasti jättes antud lubaduse: Hispaania ei unusta teid.

klienditeenindaja kaitseks

Lugesin Gerdi postitusest, kuidas teda kui kuningas-klienti jälle piisava aupaklikkusega ei koheldud. Hakkasin talle kommentaari kirjutama, kuid sellest sai iseseisev postitus. Klienditeenindaja kaitseks.

Naeratuseta, ebaviisakas ja tülpinud ilmega teenindaja on ilmselt põhjamaalaste edu-religiooni kaasnäht. Edukas ja õnnelik on modell, firmajuht, poliitik, telestaar või mõni teine kollase ajakirjanduse jutuaine. Vapper ja ilus räägib oma tööst telesaates ja seltskonnaajakirjas, naeratab ja särab. Pizzamüüja, kliendikonsultant, automehaanik või supermarketi kassiir on selle loogika järgi kaotajad. Kes peaks lisaks oma staatuse häbenemisele iga rikka ja ilusa külastuse üle suurt rõõmu üles näitama ning ette-taha kummardama.

Sellised postitused, nagu praegu kommenteeritav, ei aita kuidagi kaasa klienditeenindaja ameti väärtustamisele või teenindajate töörõõmu suurenemisele. Me ise oma üleoleva suhtumisega surume neid alla ja turtsakas teenindus on loomulik vastureaktsioon.

Proovi äkki nõudmise ja kurjustamise vahepeal sõbralikku suhtumist? Naerata ise ja ütle, et saad aru, kui väsitav on, kui kõik "on tallinnast ja maksavad" ning kogu vahetuse jooksul teenindajale mõista annavad, kui tühine ta on. Olen proovinud. Töötab palju paremini kui kaebuste raamatu nõudmine, juhataja kutsumine või ähvardamine et "homme sa enam ei tööta siin!" Kujutle ennast teenindaja asemele. 8 tundi ja tihti rohkem sama toimingut. Paljud kogu aeg püstijalu, vahepeal väike lõunapaus ja siis jälle ülbed ning nõudlikud kliendid, igaüks oma erisoovidega, kõigil kiire ja kõik väga tähtsad...

Teine küsimus on makromajanduslik pool. Keegi peab teenindajatöö ka ära tegema. Järgides Gerdi soovitust, jääks meil enamus klienditeenindaja ametikohti peagi tühjaks. Niigi töötajatest puudus, kui hakkaks veel nõudma erilisi, solvamiskindla närvikavaga teenindajaid, peakski pooled ärid uksed kinni panema. Ja ülejäänud tõstaks rõõmsalt hinda. Kas puuduliku keeleoskusega võõrtööline meeldiks selle koha peal rohkem?

Tahad head teenindust? Mine Egiptusse. Teenindaja, olgu ta kelner, bussijaama kassiir või mobiilifirma letiteller, on oma ameti üle uhke ja rõõmus. Mitte ainult seetõttu, et riigis on miljoneid, kellel pole sedagi tööd. Egiptuse teenindaja suhtleb, on sõbralik ja enesekindel. Ta saab aru, et aitab klienti. Et klient ei ole küll päris kuningas, kuid et nii teenindaja kui klient on teineteisele vajalikud. Ning koostöö toimib.

Kuningas ei saa üksi olla, alamad peavad ka olema. Samamoodi ei ole võimalik klient olla, kui pole teenindajat. Ka kuningatel on see risk, et kui alamate vastu liiga ülbeks minna, võidakse pea maha lüüa ja uus valida. Ükski klient ei ole asendamatu.

savisaar ja vantzilla

Delfi pealkirjad on kaubamärk omaette. Üks hiljutine aga sisaldas nii suurepärast terminit, et seda ei saa mainimata jätta. Kui artikkel läbi lugeda, saab aru küll, millest jutt. Aga ainult pealkirja järgi vaadates tundub, et tegemist on poliitilis-rahvusliku ründerelvaga, mida pronksiööl juba peaaegu edukalt kasutati.

vihje võsareporteritele

Jaanipäeval läheb nii soomeugrilastel kui venelastel ikka ohtralt kesvamärga üles ja kui õhtu jahedamaks kisub, valatakse viina peale. Võsareporter võiks jälle kaamera kingakarpi peita ja Eru küla kanti vaatama minna, mis kellani Tallinna alkomüügikeelaja ise külalistele viina valab. Ja kui keegi peaks pärast kella 20.00 pitsikese võtma, olekski üks mehine irisemislugu jälle soolas. Aga paraku... Petsil seekord vist suu täis topitud ja kinni teibitud ka. Kõigepealt, kas ta isegi sel kellaajal enam karskuse pidamise sõnalist poolt tegudest eraldada suudab. Ning teiseks - ei sobi hammustada kätt, mis su oma klaasi täis kallab. Nii et loodame teistele sotsiaalpornoreporteritele.

Ja kes pildi toob, kuidas Hundisilmal pärast kella 20.00 napsu jagatakse, ma teen omalt poolt õlle välja.

kuidas ma räigelt lennuohutuseeskirju rikkusin

Viimase 36 tunniga olen käinud läbi 4 lennujaama turvakontrollide kadalipust. Euroopas. Terrorioht on endiselt kõrgel, paistab. Ja terroristide rünnakute ennetamise töö on tugev. Tänaseks on selgunud, et terrorioht ei pesitse mu läpakas, MP3-mängijas, mobiiltelefonides, ID-kaardi lugejas, 3G modemis ega tohutus juhtmepusas, mis kõiki neid vidinaid omavahel ühendab. Ka käekell, püksirihm ja kingad on korduvalt nii minuga koos kui eraldi läbi kiiritatud ning sokkide väel käed üleval seisvana on mind ohutuks tunnistatud. Mind on lahti riietatud, läbi kobatud ja tänu arvukatele küsimustele olen hästi meelde tuletanud isikute ringi, kes võivad olla mu seljakotti viimase 6 kuu jooksul näinud või puudutanud.


Aga rikkumine. Rikkumine seisnes selles, et ma unustasin hambapasta seljakotti. See on nüüd ka ohtlike veoste alla liigitatud. Ja kõige kummalisem, et ühelgi korral neist neljast ei avastatud potentsiaalse ohu allikat! Mu pooltühi hambapastatuub jäi lokaliseerimata ja neutraliseerimata. Tunnen ennast natuke süüdi. Ausõna, ma ei teinud seda meelega. Lihtsalt ei ühendanud ära, et uus vedelike kaasa võtmise keeld laieneb ka hambapastale. Kui kord on kord ja mina seda rikkusin... oleks keegi võinud rikkumise ju avastada? Aga olnuks selles tuubis tõesti lõhkeaine...?

Tsahkna, Kukerpille kuulad?

Tegelikult on kaks täna enim kommentaare kogunud uudist üksteisele nii heaks täienduseks, et polegi midagi targutada. Margus Tsahknal soovitaks need kaks lugu kõrvuti ette võtta ning leida erinevused.

vajatakse elajaid

Mis juhtub, kui ülekeev kinnisvarakatel äkitselt jahtuma hakkab, kirjutasin varasemas postituses. Sõitsin täna kunagistes kuumemates arenduspiirkondades ringi ja pilt oli nukker. Ei ole võimalik leida kohta, kus seistes ei näeks vähemalt üht müügisildiga korterit-maja. Tihedamates elurajoonides tundub, et kuulutus on küljes igal neljandal või kolmandal kinnisvaral. Poolikud vahemerevaatega arendused seisavad graffitikunstnike rõõmuks, laste mängumaaks ja asotsiaalide ulualuseks.

Mis siis juhtus.

Buum, nagu ikka. Kõik ostsid, kõik ehitasid. Hinnad läksid üles, rahvas võttis kõvasti laenu ja muudkui ostis. Kes elamiseks, kes spekuleerimiseks. Ka välismaist raha voolas tulvaveena sisse, ei jõutud nii kiiresti ehitada, kui käest ära osteti.

Äkki raha juurdevool peatus. Kohalikel said laenulimiidid täis ja välismaalaste hulgas läks piirkond moest ära. Arendused aga muudkui valmisid. Nüüd otsitakse ostjaid. Hinnad on hakanud langema.

Koos kinnisvararalliga kerkinud muud hinnad teevad tänasest Hispaaniast tavalise Euroopa provintsi, mis pole enam millegi poolest Saksamaast või Prantsusmaast ahvatlevam. Costa del Soli saatus on eriti kurb. Tänu tohutule päikse-immigrantide hulgale pole see enam Hispaania, vaid briti-skandinaavia-saksi segakoloonia, kus keeleks on deutschspanglish ja kultuuriks raha. Kuid esimese laine uus-kohalikud hakkavad vaikselt eest ära surema, nende pärijad aga lähevad tagasi metropolidesse. Või vähemalt värskematesse piirkondadesse. Balkanimaadesse ja Põhja-Aafrikasse tüürivad nii lõbujanune säästuturist kui hinnatõusule mängiv kinnisvaraspekulant. Vähenev prominentsuvitajate huvi toob müüki ka hulgi luksuslikke villasid. Marbella kuulsaima suvitaja, Saudi kuninga Fahdi surma puhul 2005 kuulutas linnavõim välja kolmepäevase leina. Marbella lähistele suvilaks Valge Maja koopia ehitanud kuningas tõi iga visiidiga kaasa nii palju raha, et koguni kohalikud autorendifirmad pidid tema teenijaskonna varustamiseks Saksamaalt sadade kaupa uusi Mercedeseid tellima.

Kortereid – maju on rahval käes palju. Kes oma raha eest kokku ostis, kannatab hambad ristis, kes pangast võttis, on juba otsast hakanud sundmüüki andma. Lisaks tulevad järelturule järjest uued lahkujate päiksepensioni-kodud. Kinnisvaramaaklerid käivad hirmul nägudega, nagu küüditamist ootavad kulakud – paljud firmad on ühinenud ning suurkoondamised jätkuvad, sest ostjaid pole. Tühje elamispindu on rohkem, kui inimesi. Kuuldavasti plaanivad kohalikud võimud elanikuta elamispindu koguni maksustama hakata. Sest linnad, kus pooled korterid seisavad tühjalt rentnikku oodates või müügis, muutuvad peagi tondilinnadeks. Pole elu, pole äri, pole inimesi, pole maksutulu. Juba praegu ei jõuta kõiki uusarendusalasid enam valgustada-koristada-turvata, tühjana seisab koguni Andaluusia turismiametile hiljuti valminud lossi meenutav administratiivhoone.

Seega ongi käes olukord, kus hädasti vajatakse elajaid. Vaatega Vahemerele.

kõik teed viivad Marbellasse

Pärast eilset tümitamist vähemuste eest võitlejate poolt tundus eriti masendav, et Postimees jätkab täna sedasama propagandarünnakut stiilis "suhtuge meisse hästi või me kutsume euroopa kohtu teile kallale".

Pole vist mõtet hakata uuesti kurtma, et mind selline asi ahistab. Kui ma tahaks Bikersis teiste lipsuta meestega tsiklitest ja autodest jõmiseda ning õlle kõrvale mõne sigarillo teha, on see seadusevastane. (meenutuseks: Bikers Pub sai lipsuga külastaja mitteteenindamise eest ühe vinguri kaebuse tõttu mingi ettekirjutuse).

Seadused on täitmiseks ja elatagu siis nii. Suitsetajad restoranidest välja, homod asemele. Pommimees Märt on kinni, uutele rohelise rätiga pommimeestele integratsiooniabi ja keeleõpe. Väidetavalt kaasasündinud (nagu homoseksuaalsuski) erisättumused liputamine ja lasteahistamine on karistatavad, omasooiharust aga peab saama avalikult manifesteerida.

Kui teie Euroopa on selline, siis ma eelistan Aafrikat.

Tegelikult on tänane täiesti mõttetu postitus. Lihtsalt leidsin hea kaadri tee äärest, mis isegi Ilja Murometsa väheks ajaks mõttesse võtaks. Muide, Marbellast natuke maad edasi on sadam, kust praamiga Aafrikasse sõit võtab vähem aega kui Rohukülast Heltermaale.

valge heteromees tuleb vähemusgrupiks kuulutada

Tänane postitus on ajendatud Liisa Pasti halast Päevalehes, kui diskrimineeriv meie ühiskond ikka on. Neegrite ja välismaalaste ja lesbide ja pedede ja kõigi muude vähemuste suhtes. Konstruktiivset plaani kirjutis ei sisalda.

Tunnen juba ammu sügavat süütunnet, et olen valge, heteroseksuaalne, keskealine, keskmisest aafriklasest mitu korda rohkem tarbiv mees, kes juba oma olemasoluga ahistab tohutult vähemusgruppide õigusi. Ilmselt peaksin kappi peitu minema. Või kiiresti enesetapu sooritama. Edasi elamise eelduseks oleks ehk end naiseks lõigata või kiiresti vanuriks või invaliidiks saada, et vähemuste vihmavari minugi kohale ulatuks. Kas ma siis võin käia restoranis ilma teist omasoolist suudlemata, peab Liisa käest küsima.

Erinevused on olnud ja jäävad. Mida loetakse erinevaks, sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Mis on massiline, on normaalne, vähemused kuulutatakse väärnähtusteks. Mõnel ajaloo hetkel sallitakse erisusi rohkem, siis tuleb jälle „puhastus”. Kuritegevust, ksenofoobiat, maailmavaatekonflikte ja sõdu tuleb ka 1000 aasta pärast, lihtsalt nende alused ja määratlused võib-olla muutuvad pisut. Võimalik, et enamuse saavutanud vähemused kuulutatavadki minusugused ükskord kuritegelikuks ja nõuavad näiteks sundkorras zoofiiliks hakkamist.

Ma ei propageeri vägivalda erinevate suhtes. Kõigil olgu õigus elada oma äranägemise järgi ja õigus oma arvamust vabalt avaldada. Tänaseks on Eestis vähemuste propaganda paraku nii massiivseks muutunud, et tänavasallimatus on selle loomulik vastureaktsioon. Ma enam ei loodagi, et minusugusel oleks õigus võrdsele kohtlemisele. Tänu Liisa-suguste seisukohavõttudele olen ja jään ma diskrimineerijaks.

Õnneks on maailm suur ja igale poole ei suuda meie vähemustepropagandistid jõuda. Kuigi võiksid. Võiksid õppida, mis on juhtunud maades, kus sallivuse, multikultuursuse, integratsiooni ja kõige muu sellise sildi all kõike lubati. Vaadata, kes seal täna enamuseks on saanud ja kui sallivalt käitutakse seal endise enamuse, nüüdse vähemusega.

Või siis võiks proovida uutele turgudele tungida. Liisa, äkki tahaksid minna näiteks mõnda kurdi rahvuslaste piirkonda ja seal oma sallivusloenguid pidada, võib-olla esineda ehk ka mõne näitliku demoetteastega, nagu Sa ähvardasid homod välja visanud restoranis korraldada? Ma paneks panuse, et Sind ootaks paari päevaga surm kividega surnuksviskamise läbi. Või seletaksid äkki Darfuri neegritele Sudaanis, et valge soomeugri mees peab saama nende karjamaadel kaevu kõrval rahulikult talu pidada, sest sallivus on meie maailma alustala?


PS. Kui Sa Liisa, nii rangelt kõiki vähemusi kaitsed, siis äkki korraldad mingi kampaania, et T.H.Liiv vangist välja saaks? Ta ju ka lihtsalt natuke erinev.

roheliste seisukoht kuluhüvitiste osas

Mart Jüssi vastas mu kirjale kuluhüvitiste kohta kiiresti. Meeldiv. Mu kogemuse järgi esimene poliitik, kes valijaga vaid kuluaruande tšekkide järgi ei "kohtu", vaid reaalajas sisuliselt suhtleb.

Ei kopeeri siia kogu kirja, vaid tsiteerin olulisemat:

oleme fraktsioonis selles kuluhüvitise asjas üsna ühemeelselt nördinud viisist kuidas hüvitisi on eelnõus esitatud ja kuidas asju on seni välja poole kajastatud. Me ei ole üldise suuvetttäis suhtumisega kaasa läinud kuid meie põgusad kokkupuuted pressiga on jõudnud väljunditeni kus tõdeti roheliste erimeelsust alles viimastel päevadel. Varem on ilmselt olnud ajakirjandusel põnevam näidata et KÕIK on nõus ja eks see masendas meid veidi. Igatahes oleme hüvituse osas teinud muudatusettepaneku kus siiski see summa maksustataks kui see palgale lisatakse.

Jüssi lisas, et lõpphääletus on roheliste fraktsiooni liikmetele vaba, kuid tundes vanade riigikoguerakondade vastuseisu, on siiski karta, et asi läheb läbi ning roheliste selleteemalist kisa ning vastuhääletamist võidakse hoopis populismina tõlgendada.

Olgu siis see blogipostitus üks populismivaba ja sõltumatu väljund, mis ütleb, et rohelised ajavad õiget asja. Ja kui veel ei saa mõistusega jõu vastu, siis ehk mõne järgmise riigikogu koosseisuga asi muutub paremuse poole. Kuigi Linnar ütleb, et lootus ei ole tegutsemismeetod, on see ainus, mida praegu teha võimalik.

seaduseelnõu: riigikogulastele 30 % pikem eluiga

Saatsin oma saadikule kirja. Mõne ettepanekuga, mida riigikogu liikme raske elu lihtsustamiseks veel teha saaks. Eks näis, kui kaugele õigusliku nihilismiga annab minna ja kes lõpuks mõistuse häälega rääkima hakkab.

Kiri ise oli selline:

Tervitus kodukandi rohelistele poliitikutele!

Otsisin roheliste seisukohta kuluhüvitiste suhtes, leidsin vaid Strandbergi kirjutise Delfis, mille sõnum on, et võrreldes energeetika- ja keskkonnaküsimustega ei ole saadiku kuluhüvitised üldse oluline teema. Nõus. Energeetikaga tuleb tegeleda ja ka keskkonna säästmine üldisemalt on meie projektipõhises maailmas liiga tagaplaanil. Ses suhtes ei ole rohelistele etteheiteid, küllap nii hästi kui algaja fraktsioon seda opositsioonist teha saab, ongi tegeldud. Ka jäätmekäitlust puudutava võiks rohelise pilguga üle vaadata, lobbygruppide survel on seadusandja seni lähenenud asjale kahetsusväärselt äripõhiselt. Saaks mõne parandusettepaneku teha küll, et „saastaja maksab” printsiip jõulisemalt toimima hakkaks.

Siiski leian, et suurde poliitmängu sisenenuna ei saa erakond ühtki üksikut mängu osa ignoreerida, eriti kui konkreetne küsimus inimeste õiglustunnet riivab.

Mind kuluhüvitiste välja pakutud uus kord häirib. Olen 15 aasta jooksul nii töötaja kui ettevõtjana riigile palju makse maksnud, maksan täna ja edaspidigi. Ka selliste kulude pealt, mis tegelikult töö tegemiseks hädavajalikud on, kuid maksuametniku arvates pole kas piisavalt hästi põhitegevusega seotud või siis pole nõuetekohaselt vormistatud.

Saan aru, et sellist lisatulu sebivad endale pikaajaliste kogemustega karjääripoliitikud, kes põhimõtted juba ammu rahaks on vahetanud. Neil ju kümnis vaja parteikassasse tagasi kanda, järgmisteks valimisteks plakatiraha koguda jne. Vana koera ümber ei kasvata. Las jääda neile siis vähemalt kohustus oma pizza- ja präänikutšekid ajakirjanikele norimiseks avalikult välja panna. Kui isegi suurte ettevõtete juhtidele pole alandav bensiini- ja ärilõunate tšekke koguda või firmakingitusi nõuete kohaselt turundusmaterjalideks vormistada, mis imeloom see riigikogulane on, et tal selleks aega ei ole? Võtku siis raamatupidaja. Kuluhüvitiste hulka peaks paar tuhat krooni raamatupidamisteenust ilusti sobima.

Rohelistelt oodanuks aga juba tänaseks sirgeseljalisemat seisukohta. Praegu jääb mulje, et lastakse teistel kastanid tulest välja tuua ja maiustatakse pärast süütu näoga, kuna seaduse vastu ju ei saa. Loodan, et kui rohelised saadiku seisuse eelnõu praeguse versiooni poolt hääletavad, esitate te võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes ka eelnõu, mis lubaks mul ettevõtjana samaväärse % ettevõtte tuludest maksuvabalt ning kuludokumente esitamata omal äranägemisel kasutada ning töövõtjatel saada samaväärne palgalisa näiteks seni erisoodustustena maksustatud asjadelt: sportida, puhata, ravida liigeseid ja hambaid ning tegeleda oma hobidega.

Maksud ja surm pidada möödapääsmatud olema. Ootan huviga, kuidas reageerivad rohelised, kui õiguslikku nihilismi uppunud vana kooli poliitikud peaks otsustama oma eluiga seadusega 30 % pikendada.

tervitades,
jmo
e-valija

hea läbitõmbamisprotsent

Kui 1 % läbi õnnestub tõmmata, kas see on kõva tase? Milline on korralik läbik(r)lõpsamise tase? Mitu üritust sajast peab õnnestuma, et ennast tegijaks lugeda? Tegemist vana teemaga, mis ikka ja jälle uue nurga alt tähelepanu tõmbab.

Kes nüüd midagi pornograafilist või poliitilist otsis, sai jälle pealkirjaga petta. „Läbitõmbamisprotsent” on lihtsalt üks vaba käsitlus teemal: kuidas oleks kõige õigem tõlkida eesti keelde termin CTR (click through rate). Läbiklõpsamistase, klõpsamiste protsent, klikkimiste protsent jne.

Ehk siis lahti seletatult: mitu inimest nendest, kes saidil reklaami nägid, sellel ka klikkasid. Mulle millegipärast meeldib otsene transkribeering inglise keelest siiski rohkem kui eestindused. Klõpsama, krõpsama, vajutama ja muud meiekeelsed sõnad kõlavad kuidagi naljakalt mu meelest.

Pikemalt samal teemal klikivabriku blogis.