surmateateid merelt ja maanteelt

Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.

Liikluskultuuri ja kihutamise teemadel on nii palju heietatud, et autoavariisid parem ei kommenteeri. Küll aga tsiklimeeste kombeid. N340-l (Vahemereäärne kiirtee) on 2-3 sõidurada ühes suunas. Lubatud sõidukiirus linnade vahel 120 km/h, kuid tavaline on, et kogu liiklusvoog sõidab +20 km/h. 140 on ikka päris suur kiirus. Ja kui sellisel kiirusel vuhiseb sõiduradade vahel autodest mööda mõni tsiklimees, lühikestes pükstes, palja ülakehaga ja rannaplätud varba otsas, tekib küll mõte, et see poiss peab end surematuks või on hommikul oma kaitseinglile korraliku altkäemaksu andnud. Pole nende spidomeetrinäite vaadata saanud, kuid silma järgi lähevad nad ikka veel vähemalt 30-40 km/h kiiremini kui autod. Selliselt kiiruselt kukkudes, autoga kokku põrgates või teepiirdesse lennates pole erilist lootust. Ja pilt jääb kole. Paar korda juhtusin nägema, kuidas sellise lenduri jääke koristati.

Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.

Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…

Kahju eile surma saanud meestest ja nende lähedastest. Mõelgem neile homme ise kodust välja astudes.

... mu aadress on Euroopa Liit. Aga mu auto aadress?

Päevaleht kirjutas, kuidas soome toll on hakanud huvi tundma eestlaste autode, õigemini nende maksustamise vastu. Et milliste numbritega Soomes töötavad eestlased ikka sõidavad. Kuigi suur osa probleemi esilekerkimisel on vabatahtlikest naabrivalvuritest pealekaebajatel, kelle kadedasse hinge ei mahu, et „virolaiset” saavad nii odavamalt läbi, on küsimus puhtalt maksupoliitiline. Auto kui üpris kalli tarbekauba müügilt annab ju palju rohkem maksu küsida kui jalgratta või jooksukingade pealt. Miks peaks lubama võõrtöölisel sõita soodsamate maksumääradega riigis registreeritud autodega? Aga kui nad käivad Soomes tööl ajutiselt? Kui pikk on see ajutine? Mis seda määrab? Tööleping? Kinnisvara olemasolu või elukoha registreerimine?

Enamuses Euroopa Liidu riikides võib välismaa registris autoga kuni 6 kuud sõita. Pärast seda riigis autot kasutades tuleb sooritada nõutud bürokraatiatoimingud ja maksu maksma hakata, või auto riigist välja viia. Samas, käid korra piiri taga ära ja uus poolaasta hakkab tiksuma. Siiski võib siin vaidlema jäädagi. Kas pooleks tunniks naaberriigis käimine ikka käivitab autole uue maksuvaba perioodi ja kuidas seda fikseeritakse? Näiteks Egiptuses, kus välismaalane võib turistina olla 30 päeva, hakkab viisa jälle algusest kehtima, kui kasvõi korraks ennast riigist „välja logid”. Käid korraks Jeruusalemmas shoppamas ja õhtul uuesti Egiptusse sisenedes saad passi uue templi, mis turistiviisale „reset” teeb.

Euroopa liidus, kus enamik riike inimeste sisenemisi-väljumisi üldse ei registreerigi, jääb ametnikule väga palju tõlgendamisruumi. Eriti auto puhul ja riikides, kus piiri ületamiseks isegi laevapiletit ei pea ostma. Hispaania politsei on hakanud huvi tundma riigis elavate sakslaste-hollandlaste-brittide autode vastu. Mõned värvikamad liiklusvahendid on Andaluusias välismaiste numbritega juba üle 10 aasta ristelnud, loomulikult pole nad vahepeal jõudnud ka kodumaisele tehnoülevaatusele ega maksuametisse. Põhjaeurooplased pole Hispaanias küll odavaks tööjõuks, vaid veedavad jõudeelu. Bürokraatiakartlike kodanikena on neil küll sageli võetud kohalik residendinumber ning autole ka mingi kindlustus tehtud, seega enamvähem oleks nagu kõik korras. Sakslastele on suuremates väljarändajate keskustes koguni saksa TÜV punktid olemas. Kuid automaks, mis ka Hispaanias suhteliselt kõrge, on jahtuva majandusega riigi ametnikele järjest ahvatlevamaks pirukaks muutunud. Ja see on väga lihtsalt käeulatuses!

Tõepoolest, kui euroliidu kodanikud ise vabalt liiguvad, kuid hinnad-maksud erinevates piirkondades varieeruvad, tekib palju liikuvatel inimestel võimalus makse „optimeerida”. Kuigi see on küll liidu ühtsuse loogikaga vastuolus, ei tohiks seega nagu etteheiteid olla, kui üksikud piirkonnad oma maksutulude kaitseks ka odavamate liikmesriikide autodele piirangud kehtestavad.

Sama loogikat mööda edasi minnes jõuame ka Eestis proovitud praktikani. Kunagine Tallinna automaks viis pealinlaste sõidukid maa-sugulaste taludesse arvele. Savisaar üritas kehtestada diskrimineerivaid ühissõidukihindu väljastpoolt Tallinna pealinnas tööl käijatele ja meelitas inimesi end pealinna registrisse võtma. Loomulikult üksikisiku tulumaksu laekumist silmas pidades. Kuid Keila-Rapla-Kehra-Kuusalu elanike autode maksustamise peale pole ta veel tulnud. Ometi seisab igal tööpäeval Tallinna ärirajoonide ümbruses, tasulise parkimise alaga piirnevatel tänavatel tuhandete kaupa siseriiklike „võõrtööliste” sõidukeid. Äkki peaks hakkama ka riigisiseselt autodele piirkonnatunnuseid kleepima? Või vastupidi, kui ikka talina-mehe auto igal õhtul Noarootsi vallas asuva maamaja ees pargib, äkki võiks vald nõuda, et ta oma sõiduki kohalikku registrisse paneks ja sellelt maksu maksma hakkaks?

Eksole jaburad näited? Tegelikult võiks ikka lisaks tööjõu ja turistide vabale liikumisele ka autode vaba liikumise kehtestada. Euroopa liit on meil ju ühtne, kindlustuse roheline kaart kehib igal pool ühtmoodi. Äkki saaks euroopa kodanike jaoks teha ka ühtse autoregistri ja standardsed tehnoülevaatuse nõuded? Kui europassiga kodanik ise enam sunnismaine pole, siis miks peab seda olema tema auto?

See lugu on kirjutatud Eesti Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

oleks ma homo...

… ma homoparaadile ei läheks. Ja ei soovitaks ka teistel minna. Kerge olevat hukka mõista, raskem mõista. Siiski proovin. Kujutlen, kuidas elaksin, kui oleksin homo.

Oleks homo, elaks rahulikult ja vaikselt. Teeksin tööd, loeksin, õpiksin ja vaataksin maailma. Kappi ei poeks, aga püünele ka ei roniks oma eripära kuulutama. Tõelised sõbrad ei teeks mu eluviisist numbrit. Kes nina kirtsutavad, pole järelikult päris sõbrad. Kui tööalaselt tasemel olen, ei tohiks ka ülemust huvitada, kuidas ja kellega ma koos elan. Kui keegi viltu vaatab, eks see ole rohkem tema probleem. Miks peaks ma oma maailma mürgitama temaga vaieldes? Läheks teise töökohta või leiaks sobivama seltskonna, kellega jaanituld teha.

Aga paraadile ma ei läheks ja homopromoüritustel ei osaleks. Kõik teavad niigi, et homod on olemas. Seda ei pea paraadi korraldamisega meelde tuletama. Austust ei saa välja pressida, selle saab ära teenida. Kui viis, kuidas elan, on küll seaduslik, kuid mitmetele millegipärast vastumeelt, ei suuda ei politsei ega sõjavägi neid sundida minu erisusest lugu pidama. Mida kõvemini ma karjun, et sallige ja armastage mind, seda sügavam on vastureaktsioon. Mis enamasti jääb ju samuti sõnavabaduse piiresse. Kui keegi paradeerijaid kiviga viskab või jalaga lööb, korjab politsei ta ära. Nagu ka need paraadilised, kes oma käitumisega satuvad seadust rikkuma. Seega JOKK, kahe teineteisest ohutusse kaugusse ketti pandud koera vastakuti klähvimine. Kas hakkavad koerad selle karjumise käigus teineteist paremini mõistma või teisest rohkem lugu pidama? Ei hakka. Kummalgi on oma õigus ja käsukorras seda ei muuda. Järelikult – tulutu tegevus.

Kultuuritavade ja moraalinormide muutumine võtab inimpõlvi aega. Kes olen mina, et uut meemi ühiskonnale jõuga peale suruda?




Tegelikult võiks selle posti siinkohal ära lõpetada. Agitaatoritele sõimamiseks juba niigi põhjust antud. Kuid vastan siiski mõned küsimused ette ära, et pärast ei peaks kommentaarides vaidlema.

Tean hästi, mis tunne on olla diskrimineeritud. Nahavärvi, rahvuse, emakeele või päritolu pärast. Eks ole ju needki tunnused, mida inimene ise ei vali? Võõrast vaadatakse kui imeasja, katsutakse näpuga ja naerdakse, kui ta teistmoodi sööb. Küsitakse, kuidas inimesed seal kaugel koledal maal lume ja pori sees üldse elavad ja kas teil on kõik naised ühised. Vähemusena võõraste hulgas elades olen tundnud, kuidas mind ei võeta võrdsena ja usaldusväärsena kasvõi maailmavaatelistel ja hariduslikel põhjustel. „Sorry, kaugetest maadest rääkida on sinuga tore, aga tööd sa siin ei saa.” Liiga erinev. Kultuur on teine. Või arusaam maailmast, religioonist ja moraalist. Mõistan vähemusi, kuna olen ise paljudel puhkudel diskrimineerimist kogenud.

Tegelikult meil ju sallitakse homosid. Igaüks elab oma elu ja homo olemine on praeguste seaduste järgi igati legaalne. Kui palju homosid on meie praeguse Eesti Vabariigi ajal reaalselt ahju aetud või kividega surnuks visatud? Või vaadete pärast vangi pandud? Või oma orientatsiooni pärast salamõrvatud? Ei ühtki. Ometi on homoseksuaalsus vastuolus ajalooliselt üldlevinud arusaamadega moraalinormidest. Nagu on ka palju muid harjumuspärasest erinevaid, enamvähem seaduslikke teguviise, mida ühiskonnas samuti rohkem või vähem hukka mõistetakse. Näiteks liigkasuvõtmine, keskkonna reostamine või prostitutsioon. Narkootikumide, s.h. tubaka tarbimine.

Või alkoholism. Haigus, nagu teame. Väidetavalt isegi geneetiliselt ette määratud, seega ei ole see isiku vaba valik. Ravimatu. Kuidas suhtuks avalikkus ja kommentaatorid, kui organiseeriks alkohoolikute paraadi läbi Tallinna vanalinna? Ma ei räägi soomlaste vaevalisest teekonnast Raekoja platsilt sadamasse, vaid ikka tõelise paraadi, lippude ja orkestriga. Tõsi, Õllesummeri nimeline alkoholipropaganda üritus on olemas, kuigi varjab oma eesmärki pere- ja kultuuriürituse sildi taha. Teeks ikka tõelise joodikute paraadi. Joodaks kogu seltskonna korralikult täis ja liiguks siis vastavalt vigurdades ja õllepruulijat lauldes linnavalitsuse eest Toompeale, teadvustades vajadust vähemusse tolerantsemalt suhtuda. Nõuaks õigust väikse promilliga autot juhtida ja viina ööpäevaringset müügilolekut. Selgitaks, et purjus inimese labane käitumine on inimõigus.

Selliseid näiteid võib veel tuua. Tegevustest, mis seadusega lubatud, kuid ühiskonna enamuse meelest siiski moraalilagedad. Ja mida sellegipoolest laialdaselt harrastatakse.

Paljud Euroopa, s.h. Eesti naised käivad regulaarselt Egiptuses-Tuneesias-Marokos lõbureisidel. Seal ju palju ilusaid poisse, kes erinevalt pangaorjuses põhjamaistest meestest on rõõmsameelsed ja päiksepruunid, teevad komplimente ja toovad väikse vastukingituse eest lilli. Ja on meestena bioloogilises mõttes kadestamisväärselt võimekad. Need naised ei korralda kohaliku mošee ees paraadi, kus nõuaks vabaarmastust ja õigust abiellumata meestega magada. Sest sealne kultuur ja moraal ei kiida sellist asja heaks. Kividega surnuksviskamise karistust vähemalt mainitud maades küll ammu enam ei rakendata, sest turism on tulus majandusharu. Kuid kohalikud ise peavad selliste beach-boy’de teguviisi alandavaks, moraalituks. Sest nende kultuuris nii ei tehta.

Homoparaadi korraldamine ja kogu muu agressiivne homopromo seega ikkagi ainult kultuuri ja moraali küsimus. Mis siis, et seaduslik.

Oleks ma homo, ma paraadi heaks ei kiidaks.

PS. Kui poleks agressiivset homopromo, poleks ka minu selleteemalisi postitusi.

Türki sünnitama ja Singapuri surema

Tunnen kaasa eestlannale, kes turismireisil enneaegselt sündinud lapse kättesaamiseks peab Türgi ametiisikutega asju ajama. Oli kunagi austav võimalus Türgis (mitte minu süül tekkinud) viisa kehtivuse teemalist vaidlust vaielda ning selle käigus koguni kohalikku arestikambrit külastada. Kujutan ette küll, millised seiklused väikemeest ja ta ema ees ootavad. Palju karjumist, kätega vehkimist ja ähvardusi tuleb selle asjaajamise käigus ilmselt välja kannatada, aga mis teha, igal maal oma kombed. Asja teeb keerulisemaks see, et enneaegselt sündinu vajab spetsiaalset hooldust ning tavalises lapsevankris teda lennukisse ei lükka. Soovin külma närvi ja vastupidavust, küllap lõpuks kõik laabub. Mis hinnaga, on iseküsimus. Vähemalt saab poiss tulevikus ankeetidesse eksootilise sünnikoha märkida.

Milles aga pean enamuse kommentaatoritega, kes Türgis sünnitama sattunud naist mõtlematuses ja ettevaatamatuses süüdistavad, nõustuma, on riski võtmise küsimus.

Toreda blogi Tereloom (http://tereloom.blogspot.com) päises on hea soovitus kodust välja minna. Ainult et minema hakates tuleb alati arvestada, kui kaugele lähed ja kas tagasitulekuks ikka jõudu jätkub. Või raha. Ja et kas oled teel ette juhtuvateks sekeldusteks piisavalt valmis. Ei lähe keegi reisile, et seal surma saada või haiglasse sattuda. Võib hästi minna ja sekeldusi ei tulegi. Aga asjad juhtuvad. Mõned suurema tõenäosusega, teised harvemini. Päiksepiste. Alajahtumine. Liiklusavarii. Mao- või putukahammustus. Tulekahju. Röövimise ohvriks langemine. Toidumürgitus. Enneaegne sünnitus. Kuristikku kukkumine või merehätta sattumine. Muidugi, surma ees on kõik võrdsed ja õnnetus võib ka kodus juhtuda. Kuid reisimine on kindlasti riske suurendav olukord. Tundmatud teed, teine kliima, võõrad kombed, arusaamatu keel, harjumatud toidud ja sada muud asja, mis teisiti kui kodus. Sageli lisanduvad turismireisidel veel ekstreemsed spordiüritused, ohjeldamatud peod ja riskantsed meelelahutused, mida alalhoidlik kodanik kodus kunagi ette ei võtaks. Mõni kindlustusfirma riskianalüütik võiks siinkohal mitmetunnise loengu pidada.

Kui siis reisil olles õnnetus käes, tuleb leppida abiga, mida kohalikud struktuurid pakuvad. Ja selle eest ka maksta. Vältimatu abi osutatakse reeglina küll tasuta ja kedagi õnnetuskohale surema ei jäeta, isegi kui abivajajal rahakotti või krediitkaarti kohe käes pole. Aga edasine haiglapäev maksab. Rendiautoga tehtud väike „kõks” võib asjaolude õnnetu kokkusattumise korral tähendada kuudepikkust taastusravi, enne kui kannatanu seisund lubab kojulennule mõtlema hakata. Rääkimata juba plaanilisest või hooldusravist, ilukirurgiast, hammaste parandamisest/proteesimisest või spa-protseduuridest, millele lausa terved turismiärid on üles ehitatud.

Jah, võib vaielda, kas enneaegne sünnitus käib plaanilise või erakorralise esmaabi alla. Nii enneaegne kui konkreetsel juhul, on tõepoolest vist pigem pisut erakorraline. Siiski mitte väga ebatõenäoline. Vähemalt on see ette teada asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Noh, umbes nagu merele minnes tuleb arvestada, et päästevestid ja päästepaat ikka kaasas oleksid. Merehädaliste korral kehtib reegel, et inimelud päästetakse tasuta, aga kui alust või lasti tahad kaldale toimetada, tuleb maksta. Maanteedel samamoodi. Avariikoht koristatakse ja vigasaanud viiakse haiglasse, kuid romustatud liiklusvahendi äravedamine, hoidmine ja taastamine maksavad. Kui ei maksa, läheb avariiline auto vanarauaks. Kodakondsused ongi selleks välja mõeldud, et omasid aidata. Et tagada teenused neile, kelle maksuraha eest päästeteenistus või meditsiinisüsteem töötavad. Ja võõraste jaoks kehtib hinnakiri, nii sündimisel kui suremisel. Kas maksad omast taskust või kindlustad riski mõnes kindlustusfirmas, on igaühe vaba valik. Ma ei tea, milline reisikindlustus oli Türgis sünnitanud naisel. Korralik kindlustusleping katab õnnetusjuhtumi korral nii ravi- kui kojutoimetamise kulud, ka siis, kui kojutoimetamist veel ainult matuste korraldamiseks vaja on. Kui aga kindlustuslepingut pole või on see tehtud säästupoliitikast lähtudes, peab õnnetusjuhtumi kulude katmiseks vajalik raha sukasääres varuks olema.

Kui laev juba upub, on natuke liiga hilja päästepaati ostma minna.

(käesolev postitus on kirjutatud Eesti Ekspressi arvamusrubriigi tellimusel ning seal ka avaldatud)

olgu omasooabielud ja homoparaad. aga olgu tasulised!

Miks ma isiklikult homopropagandat heaks ei kiida, kirjutasin selles blogipostis. Ja sain kõvasti sõimata. Mu arvamus pole muutunud, aga lugedes, kuidas homopropagandistid isegi Europarlamendi oma paraadivankrit vedama rakendavad, paistab, et võitlen tuuleveskiga. Mis siis, et euronõuetele vastava moodsa ja disainituga. Multi-kulti-sallivuse ja ülihumanismi oludes on see ette kaotusele määratud ristiretk. Olgu siis pealegi, kui meid muidu piisavalt eurooplasteks ei peeta. Aga olgu homotrall vähemalt tasuline!

Homodele tuleks kehtestada tavainimestest kõrgem tulumaks. Näiteks 55 - 60 %.

Põhjendan. Homoeluviis on olemuselt lastetu. S.t. ühiskonna ja maksumaksja taastootmises rõõmsad vikerkaarelipu lehvitajad ei osale, elavad täna ja siin. Tuleviku mõttes on omasooabielu ühiskonnale sama kasutu kui mõne autopede abiellumine oma neljarattalise armukesega või tsölibaati suundunud sektandid.

Nüüd ütlevad homoapostlid mulle vastu, et homopaaridele tuleb anda õigus lapsendada. Aga kust see lapsendatav võetakse? Homunkuluse keedavad valmis või? Muidugi, maakera ülerahvastatus – saab kasvõi Aafrikast tuua. Olekski mitu head asja korraga, vähendaks ülerahvastatust ja teeks paargi vaese neegriküla põngerjat tarbimisparadiisi toomisega õnnelikuks. Ja kodust sisse kasvatatud homopropaganda on kõige võimsam mõjutusviis elustiili edasiseks laiendamiseks tulevikus. Aga see pole mu tänane arutlusteema.

Väidan, et ühise maksuraha eest osutatud teenuseid tarbivad homodki. Kõik inimesed vananevad ja haigestuvad, kuid tulubaasi, millest meile vanuigi vajalikke teenuseid pakutakse, toodavad tulevikus tänased lapsed. Homodel lapsi ei ole. Seega võiks nemad ühisesse katlasse tuleviku jaoks suurema panuse panna, kui inimesed, kes pensionipõlves oma laste ja lastelaste töö üle rõõmustada võivad. Tegelikult pole selles idees pole midagi uut. Lastetusmaksu nime all on selline maks täiesti olemas olnud isegi nii hiljutises ajaloos, et minagi mäletan. Ja ei pidanud seda keegi ebaõiglaseks.

Eksklusiivseid hobid-eluviisid ongi kulukad. Keegi ei vaidle, et McLareniga Marbellas kihutamine, võistlushobuste pidamine, ümbermaailmareisimine, moedemonstratsioonidel shoppamine või muud kollases ajakirjanduses ülistatud ilusad eluviisid nõuavad rohket rahavaru. Mu märkamise järgi on rahapuudus küll viimane, mille üle glamuursed homoiidolid seltskonnaajakirjanduses kurdavad. Vähene lugupidamine, õiguste mittepiisav laiendamine ja üksikute reliktide sallimatu suhtumine on nende probleemid. Oma õiguste eest võitlemisele, kosmeetikale, riietele ja lõbustustele paistavad nad nii palju tähelepanu pühendavat, et mõneski tavanoores võib tekkida petlik mõtteseos – hakkan homoks, saan ka rikkaks.

No las siis vähemalt maksavad oma ilusa elu eest ise.

varrukatakso ja kokkuleppestatistika

Tegelikult pidanuks selle postituse hoopis tööblogisse panema. Aga kuna võrdlus natuke meelevaldne ja mu suhtumine tänu kohatud huvitavatele seisukohtadele ehk natuke liiga isiklik, olgu see siis oma blogis.

Postituse ajendiks sai tasuta statistikanimekirja Metrix.ee avamisele järgnenud JK ja Petsi arutelu: http://blog.metrix.ee/2007/07/11/jk-kussad/ .

Küsimus tegelikult väga lihtne – kas veebisaidi liiklust kajastav statistika peaks olema läbipaistev ja pärinema otse sõltumatust allikast või võib keegi (näiteks mõni asjast äriliselt huvitatud isik) seda vahepeal kopi-edit-pasteda, võimaldamata statistikalisti pidajale juurdepääsu algallikale?

Varrukataksomeeste* keelde ümber panduna – kas taksomeeter ikka peab näitama sõidu maksumust vastavalt läbitud vahemaale ja kilomeetrihinnale või võib ta ka midagi muud näidata, näiteks 500 kr reisisadamast Virusse?

Pets ütleb, et ta ei kahtlusta eesti veebipidajaid, aga kui aus mäng, siis olgu kõigile aus. Jüri arvab, et tema ikka ei tahaks lubada, et Petsi robot tema statistikat otse algallikast vaatab, kuna tal on seal ärisaladus*. Mis ärisaladust seal muud saab olla, kui see, et tegelikult vaatab lehekülge oluliselt vähem inimesi, kui reklaamitellijale väidetakse.

Põhiline petukaup seisneb selles, et senised statistikatabelid lubavad kõikvõimalike „ühissaitide” loomist. Nagu selles rahvajutus, kus talumees müüs jänese ja hobuse ühtses komplektis ja keskmine hind elaja kohta tuli päris kõva. Ühissaitidega igatahes on see lugu, et kõik lubavad oma reklaamitellijale summeeritud külastuste arvu, aga tegelikult müüb kogu poti maha „kõige suurem Peeter”, enamasti Delfi. Ülejäänutele jääb võimalus oma reklaamiostjaid petta, väites, et koos „ühissaitidega” on nende külastatavus ikka väga kõva, mis siis, et „ühissaidile” nende reklaamipind ei ulatu. Kui uurima hakata, mis tegelikult kaubaks on, selgub, et jänes hobuse hinnaga.

Varrukameeste loogikast lähtudes liidetakse sõidutasule suunal reisisadam-Viru ka Copterline kütusekulu, mis siis, et klient sõidab kõigest vana Opeliga.

Klikivabrik toetas Metrix.ee listi loomist just põhjusel, et see on sõltumatu, automaatne ja manipuleerimatu, välistades igasuguse „kokkuleppestatistika”. Loodetavalt metrix.ee sellisena ka püsib, jättes tasu eest „ühissaitide” loomise äri teistele. Varrukameestele, kes usuvad, et klient on loll, pime või purjus ja et talle tegeliku sõidumarsruudi ja kütusehinna avaldamine oleks korvamatut kahju põhjustav ärisaladuse avaldamine.

* varrukatakso – Tallinna transpordiameti spetsialistide termin taksojuhtide kohta, kes reisisadamas või lennujaamas purjus/rumalat klienti ootavad ja siis varrukatpidi oma autosse nöörimisele talutavad

** Tegelikult võib targal GA kasutajal oma statsis tõesti olla mõningaid ärisaladuse alla käivaid näitajaid. Et kui palju leheküljele saabunud külastajatest ka tegelikult mõnd saidil pakutavat teenust kasutab vms. Aga siin on küsimus usalduses. Kui Jüri Petsi ei usalda, siis on see mõistetav. Samas, miks peaks siis kõik muud Eesti internetiäri osalised Jüri käsitsi kirjutatud „kokkuleppestatistikat” usaldama?

kuidas kasiinokatku vastu vaktsineerida?

Olin kunagi aktsionär ühes ettevõttes. Muidu tore äri. Kliendid seisid järjekorras, sularaha liikus hästi ja meie konkurentide autod olid tolle aja kohta päris uhked. Meil läks kehvemini. Tegevdirektor, tore, tagasihoidlik ja töökas mees, kurtis, et ta pingutab küll, kuid kasumit ei tule. Küll olid töötajad ahned, siis kliendid ihned. Aktsionärid kehitasid kurvalt õlgu ja ootasid nullkasumiaruandeid uurides paremaid aegu. Tegevdirektor jättis kulude kokkuhoiu mõttes puhkused välja võtmata ja tegi 14 tunniseid tööpäevi. Lõpuks läks firma hoopis põlema. Millegipärast sai kõige rohkem kannatada koht, kus kassaraamatud ja muud arvepidamispaberid seisid. Ladu põles muidugi ka tühjaks, isegi tuhka ei jäänud seal olnud kaubast. Alles hiljem selgus, et meie tulud olid hoopis tänaste kasiinohiiglaste kasumiks viidud. Nagu ka tegevdirektori korter ja muu isiklik vara.

Tagantjärgi hea tark olla. Pidanuks panema turvakaamerad välisuste-akende valvamise asemel hoopis tegevdirektori tuppa ja kassa juurde, oma usaldatud töötaja näppudele vaatama. Nagu kasiinod teevad. Küllap kasiinod juba teavad, et kontrollida ei tule mitte külastajat või klienti, vaid omainimest.

Siit aga idee, kuidas oleks võimalik kasiinokatku vastu vaktsineerida. Võiks kodanikualgatuse korras paigutada kaamerad mängupõrgute ukseesist avalikku ruumi valvama. Ja pilt internetti. Siis oleks nii pereliikmetel kui tööandjatel võimalik vaadata, kes kui kauaks läheb ja mis näoga välja tuleb. Ja vajadusel talle järele minna.

PS. protestiaktsioon kasiinode laiutamise vastu oleks ehk hea mõte, kui selle tagant ei aimduks ühe mahakäiva üheaastapoliitiku eneseupitamise ambitsioon. Samas, kui asja võtaks üle näiteks kasiinosõltlaste infokeskus, leiduks kindlasti annetajaid, kes üritust toetaks. Kuigi see veebikaamerate asi võiks oluliselt tõhusam olla kui autokastist K-kõne pidamine.

PS2. kasiinokunnid aga on kavalad. Said mängusaalidesse suitsetamise loa, teevad ka reklaamkeelu tingimustes võimsa telepromo. Kuigi mantli pärandamise asemel oleks sümboolsem edasi anda timukakeep või korralik kera poomisnööri.

PS3. see veebikaamerate idee ei ole tegelikult päris minu välja mõelnud. Hispaania linnade kodanikud on sarnase lahenduse välja pakkunud prostitutsiooni ohjeldamiseks. Võõrasse majja kaamerat panna ei saa, aga avalik ruum bordelli värava või kasiino ukse ees on ju küll koht, mida kodanikualgatuse korras võib veebis üle kanda. Nagu liiklusummikuid või rannailma.

aluspüksipäkapikk ja veeb 2.0

DT blogis on hea lugu, kuidas veeb 2.0 saitidest seksi ja vägivalda sisaldavate linkbaitidega megaliiklust tõmmata saab. Tegelikult blogtree kasutajatele hästi teada süsteem. Pane provotseeriv pealkiri ja märja T-särgi pilt ning liiklus tuleb.

Mis selle liiklusega aga peale hakata? Meenub South Parki episood, milles tegutsesid aluspüksipäkapikud. Nende äriideed kirjeldab juuresolev pilt. Päkapike ainus mure oli, et keegi ei teadnud, mida sisaldab faas 2.

Ehk siis veebimaailma üle kantuna võiks kolmeastmeline äriplaan näha välja selline:
1. tõmba palju liiklust.
2. ???
3. kasum!

jätan Õllesummeri vahele

Ei lähe ma tänavu ega tulevikus enam õllesummerile. Mitte et ma muidu väga aktiivne summeriline oleks olnud, aga nüüd kindlasti mitte. Summeriõlu on natuke liiga K-maitseline. Suur osa summeril ära antud õllesõprade rahast jõuab erakonna kätte, kes on tõstnud oma lipukirjaks alkoholismiga võitlemise. Suuremat silmakirjalikkust on raske ette kujutada. Isegi Rein ütleb, et ei tasu tema sõnade ega tegude järgi käia.