täissülitatud kotlett või korter jootrahaks?

Eesti Ekspressi arvamustoimetusele kirjutatud kommentaar.

Altkäemaks on jälle kuum sõna, mis kõlab kommentaarides ja uudistes rohkem, kui ükski teine finantstermin. Küsige kümnelt vastutulijalt, milliseid Eestis kehtivaid makse nad nimetada oskavad? Tõenäoliselt ei tea enamus paadimaksu, loomapidamismaksu või lõbustusmaksu. Sama tõenäoliselt viskab enamus küsitletutest vaimukat nalja, lisades mõnele meelde tulnud päris maksule altkäemaksu ja kättemaksu. Aga meediakatel keeb. Tavalistele seriaalidele on lisandunud reality-seep: „Kes täna KAPO-s käis” ning mitmete maksujõuliste meeste PR-masinatele on suuremad tuurid peale lükatud. Ühed ütlevad, et pole andnud, teised, et pole võtnud ja kõik rõhutavad, et isegi advokaadid ei saa üldse aru, millest jutt käib. Ja ajakirjanikud kiidavad kõiketeadvalt takka: korruptsiooniskandaal.

Millest me räägime, kui juba nii karmid süüdistused kõlavad? Ei hakka korruptsiooni definitsiooni siin kordama, kes tahab, loeb ise: http://www.korruptsioon.ee/ . Tähelepanu väärib – tsiteerin: „pistise ja altkäemaksu vahe karistusseadustiku järgi seisneb selles, et pistise puhul paneb meelehead saanud ametiisik toime teo (või jätab teo toime panemata), mis on seadusega lubatud, altkäemaksu puhul aga paneb ta toime ebaseadusliku teo.”

Niisiis, lisaks altkäemaksuvõtmisele, ametiseisundi kuritarvitamisele, erakonna varjatud rahastamisele, huvide konflikti varjamisele, onupojapoliitikale, siseinfo kuritarvitamisele ja paljudele teistele korruptsiooniteemalisel veebilehel kirjeldatud tegudele on korruptsioonikuritegu ka kingitus inimesele, kes oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitis.

Pistis. Ilus eestikeelne sõna, mida võib lausa visuaalselt ette kujutada: tähendusrikkalt mittemidagiütlev kirjadeta ümbrik kellelegi põuetaskusse libisemas... Sõna muide kõlab eriti ahvatlevalt leedukate kõrvadele, tähendades seal hoopis midagi muud. Tõlge on kahjuks trükkimiskõlbmatu. Küll aga kõlab „pistis” üsnagi sarnaselt pärsia sõnaga „bakšiš” (kingitus). Kuigi sageli tõlgitakse „bakšiš” lihtsalt kui „jootraha”, on sõna tähendus palju laiem. See võib tähendada annetust vaesele, ohverdust jumalale, kingitust, honorari, komisjonitasu, altkäemaksu ja palju muud. See on terve süsteem, millel ühiskond püsib, nagu määre logiseva masinavärgi liigendite vahel. Bakšiši andmine pole patt, vaid näitab andja ja saaja vastastikkust austust. Bakšiš on nii sügavalt juurdunud traditsioon, et selle andmisest või vastuvõtmisest loobumist peetakse kui mitte solvavaks, siis vähemalt labaseks või kahtlaseks käitumiseks.

Kahjuks ei leidunud korruptsiooniteemalisel veebilehel sõna „jootraha” seletust. Küll aga leiab otsimootor üles loo presidendiproua Clintonist, kes oma valimispiirkonna Albioni linnakese restoranis jootraha andmata jättis ning selle eest avalikult häbiposti naelutati. Kas solvatud ettekandja ka tema kohvitassi sülitas, artiklist ei selgu. Reisifoorumitest, naisteajakirjadest ja käitumisõpikutest leiab huviline rikkalikult juhiseid, kuidas õigesti jootraha anda. Rõhutatakse: kui jootraha ei maksa, pole head teenindust loota. Hotellituba jääb koristamata, takso ei jõua soovitud ajal vajalikku kohta ning palju hirmsat võib juhtuda, bakšiš on möödapääsmatu. Väidetakse, et see peab paika eriti USA-s. Ei tea, pole Ameerikas käinud. See-eest olen elanud riikides, kus bakšiš on elu loomulik osa, mitte ainult restoranis või taksos. Iga tehingu puhul on täpselt teada, kellelt raha võetakse ja kuidas see jagatakse. Võtad hotellis toa, paned 50 dollarit letile ja näod lähevad rõõmsaks ka su kohale toonud taksojuhil ning lennupileti vormistanud reisifirma tibil. Tellid kõrbesse sõiduks kaameli, ja lisaks kaameliajajale hakkavad sisseostunimekirja koostama ka hotelli admin ja ekskursioonijuht. Rääkimata siis juba keerulisematest juhtumitest nagu auto liisimine, kinnisvara ostmine, töökoha saamine või mis iganes. Loomulikult kehtib bakšiš ka arsti juures, riigiasutustes ja äris. Iraagi Oil-for-Food programmi puhul jõudsid kingitused koguni ÜRO ning Föderaalreservi tippjuhtideni. Tõsi, bakšiš nimetati ümber konsultatsiooni- ja komisjonitasudeks.

Restoranis jootraha andmist peame loomulikuks. Kardame kelneri-Jürit, kes võib kotletile sülitada, kui kunde piisavalt heldekäeline pole. Tegelikult on jootraha andmine olemuselt väga sarnane pistisega – meelehea või kingitus inimestele, kes teevad, mida nad peavadki tegema. Aga kuhu me selle mõttekäiguga jõuame? Kõik meie ametnikud on end identifitseerinud klienditeenindajatena. Isegi maksuameti koduleht räägib teenindusbüroodest ja klienditeenindusest, ammugi linnavalitsused ja vähemad ametkonnad. Kogu riik on kodaniku teenindaja. Nagu restoraniski, saab teenindaja pisut valida. Keda kiiremini teenindada, kellele parem laud anda ja kellele öelda, et vabu kohti ei ole. Teenindaja teeb oma otsused millegi alusel. On need siis sugulussuhted, ühised majanduslikud huvid või teadmine, et teenindatav jätab korraliku jootraha. Või teeb mõnikord kingituse, lubab oma autoga sõita või annab tühjalt seisva korteri mõneks ajaks kasutada. Lihtsalt niisama, mitte kotletile sülitamata jätmise eest.

Korruptsiooniuuringutega tegeleva Transparency International korruptsiooni edetabelis jagab Eesti 2007 aastal Portugaliga 28-29 kohta, jäädes muuhulgas alla Uruguaile ja Tšiilile. Ent Eestist omakorda jäävad maha näiteks Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa. Päris nimekirja lõpust leiame Usbekistani, Haiti, Iraagi, Birma ja Somaalia. Põhja-Atlandi mõtteviisiga Transparency edetabeli esimeses kahes kümnes paiknevad loomulikult anglosaksi mõtteviisiga maad. Bakšiši-maailma meelest on need lollakad, kes ise oma elu keeruliseks teevad ega lihtsaid asju lihtsalt ajada ei oska. Küsimus on, kus paikneme sellel skaalal tegelikult meie. Kas suudame EU-USA grupile järgi spurtida või lõngume Ukraina-Venemaa kombel mugavas keskpaigas? Või täidame unistuse ida-lääne sillast hoopis enneolematu kleptokraatia kehtestamisega: seadused läänest, täitmisdistsipliin idast? JOKK-sündroomi lai levik ei võimalda ka seda stsenaariumi päriselt välistada.

Usun, et meie praeguse korruptsiooniskandaali põhjalik uurimine näitab, et kõik oli juriidiliselt korrektne. Seadused on täitmiseks ja neid tuleb kohaldada kõigile ühtmoodi, kui neid saab tõlgendada, seda loomulikult ka tehakse. Kohtuniku jootraha peaks meie õigusruumis olema palga sisse arvestatud, kuid advokaadi bakšiš sõltub tema töö tulemusest.

Ent ometi, kui piir lubamatu bakšiši ja lubatud jootraha vahel nii hägune on, ehk oleks mõtet silmakirjalik vigurdamine jätta ja avalikult näiteks Ukraina teele asuda? Jääks ära hulk asjatut kemplemist, maksumaksja raha ei raisataks tulemusetule uurimisele ja mõttetutele kohtuprotsessidele ning kõik oleks hästi. Sest pole vahet, poliitik, ärimees, arst või ametnik, kingitusi armastavad kõik saada. Ja kui lapsed Jõuluvana ootuses pisutki paremini käituvad, on ju kõik õnnelikud?

veel väntadega dinosaurustest

Ei saa sellest jalgrattateemast mööda vastu talve, peab veel kolmandatki korda kirjutama. Tegelikult tahtsin seda juttu otse Erko Valgule Prussakovi kodulehele postitada, aga sealne foorum tundub tegelevat kõigi muude teemadega peale jalgratta. Kirjutan siis siia.

Tere Erko,
meeldiv diskussioon algas meil Ekspressi veebi vahendusel, kurb oleks seda pooleli jätta. Oma bogis tegelikult juba kirjutasingi juba järgmise jalgrattateemalise postituse. Suure osa mu argumentidest leiab sealt, seepärast ei hakka siia kõike ümber kirjutama. Olin ise vahepeal Eestist eemal ja internet ei olnud kogu aeg nii kättesaadav, seepärast palun vabandust, et see vastus veidi hiljaks on jäänud.

Õrritasin meelega Tallinna jalgrattafänne. Ja tore näha, et mõjus. Ehk jõutakse kunagi ka arusaamisele, mida on võimalik teha ja mida mitte. Nii et jätkaks meeleldi arutelu ja loodaks, et sellest kunagi ka kellelegi kasu on. Saan aru, et Erko 03.okt vastus Ekspressis oli kiiruga kirjutatud ja seepärast natuke lahmiv, no hard feelings. Kui sõnum ei meeldi, on kõige kindlam moodus alustuseks sõnumitoojale peksa anda.

Kõigepealt – milles me Erkoga ühel meelel oleme.

- Tallinn on jalgrattavaenulik linn.

- Autostumine on teinud Tallinnast ka inimvaenuliku linna.

- Jalgratas on spordivahend, mida saab kasutada liiklusvahendina, kui selleks on sobivad tingimused.

- Linnakodanike eesmärgiks on linn, kus on võimalikult paljudel hea olla.

- Eriti tobe on eluviis, mil päeval istutakse autos-kontoris ning õhtul higistatakse kaloreid välja high-tech spordiklubis, kuhu sõidetakse samuti autoga.

- Globaalne mõtlemine viib tihti paratamatuse tunnetamiseni.

Eri meelt oleme Erkoga järgmises:

- Energiakasutus ja ökoloogilise jalajälje suurus erinevate liiklusviiside puhul. Lisaks internetiallikale kinnitas mu näidet ka spetsialist, kelle hinnangut ma täielikult usaldan - ökoloog, keskkonnamõju hindaja. Õigemini tema mu tähelepanu kunagi sellele juhtiski. Et ta on hea sõber, ei hakanud temale viitama, kuna teadsin ette, et selle loo peale tuleb sõim. Las sõimatakse parem mind, tal muudki teha, kui mitteprofessionaalset vaidlust pidada. Loomulikult, alati on võimalik võtta andmehulk, mis eitab või ka kinnitab mis iganes väidet. Jään väite juurde, et inimkeha transpordil punktist A->B on inimtoit üks kallimaid energiaallikaid tonn-kilomeetri kohta.

- Rattatee ruutmeetri hind on üsna samas hinnaklassis kui autotee, kõnnitee või mis iganes linnaruumi objekt, samuti on rattatee eluiga meie kliimas sarnane muude tänavate või platsidega. Rattatee kilomeetrihind on tõesti autoteest soodsam, sest rattatee on kitsam, samas vajavad rattateede ristumised teiste teedega sama keerulisi liiklussõlmi kui tavalisedki teed. Linnaruumis pole tegelikult vahet, mida ehitatakse, sest pinna ettevalmistus ja maa sees olevad kommunikatsioonid ei sõltu eriti, mis pärast peale tuleb ja enamasti on kaasaegse linna alune nagunii midagi täis ehitatud. Erilist aluspinna ettevalmistust vajavad üksikud kohad, näiteks ühissõidukite peatused. Nii et rattateede puudumine on ainult linnaplaneerimise prioriteetide küsimus. Nõus, et mitmetasandiline ristmik ei muuda suurt midagi. Isegi Haabersti, Ülemiste ja Russalka mitmetasandiliste ristmike üheaegne väljaehitamine ei parandaks linnaliikluse olukorda, sest pudelikaelad liiguvad järgmistesse kohtadesse. Jah, ühe mitmetasandilise liiklussõlme eelarve lubaks ehitada märkimisväärse osa kergliiklusteedest kesklinnast eemal. Aga ei lahendaks rattateede kesklinnast läbiviimise probleemi ega ristumist autoteedega.

- Ma ei propageeri autosõitu ega õigusta edasist autostumist. See on paratamatus, mis mulle ka ei meeldi.

Milles Erko ehk lihtsalt pole piisavalt informeeritud:

- Ma pole ise eriline autoinimene. Mul on küll üks 1984 a. Ford, kuid sellega sõidan suhteliselt vähe. 3 aastaga on kogunenud napilt 14 000 km. Võõrastes autodes sõidan võimaluse korral ikka ja vajadusel olen ka kaine autojuht. Ametiautot ja kontorit ei ole, töötan läptopiga seal, kus parasjagu olen.

- Süümekaid mul pole. Vähemalt mitte jalgrattaga/auto/keskkonna küsimuses. Lennukitega olen ehk liiga palju lennanud ja see suurendab mu ökoloogilist jalajälge. Aga tänan muretsemast.

- Tallinnas ei liigu ma võimalusel üldse. Kolisin pealinnast just sellesama ummikuteprobleemi tõttu juba mitu aastat tagasi ära, elan väikelinnas, kus pole ummikuid. Kui just tingimata peab Tallinna tulema, püüan võimalusel end kellegi teise auto peale sokutada. Või tulen bussiga. Ja korraldan oma asjaajamised nii, et tipptunnil Tallinna liikluses ei peaks olema.

- Jalgratast olen igapäevaseks liiklusvahendiks püüdnud kasutada küll. Lisaks neile põhjustele, millega nõustuvad ka mind sõimavad kommentaatorid (jalgrattateede- ja parklate puudus, ohtlik liiklus jne) on mu isiklik probleem, et kardan külma ja niiskust. Pika purjelauasõidu ja kunagiste kehvade kalipsode krooniline tagajärg.

- Proovisin Tallinnas elades tööl käia mootorrattaga – aprillist oktoobrini oli päris OK, libeda peale aga tsikkel ei sobi. Ja ohtlik oli, paar korda pääsesin väga napilt.

- Olen jalgratast igapäevase liiklusvahendina kasutanud näiteks Tuneesias. Väga mõnus oli, kuigi ei ütleks, et ohutum kui Tallinnas. Muide, ka Aafrika arenenumates maades on jalgratas peamiselt rikaste spordivahend või noorte mänguasi, liiklusvahendiks on see ainult väga vaestele, kes endale isegi motorollerit ei jaksa osta. Liikluses on jalgrattureid ikka väga vähe.

- Tallinna liikluskorralduse, teedeehituse, linnaruumi planeerimise, müra ja saasteprobleemidega olen mõnevõrra kursis küll olnud. Tõsi, inf on veidi vananenud. Aastas lisandub Tallinna sisse- ja väljasõiduteedele ca 200 kilomeetrit autorodu, sest kõik perimeetri taha ehitatud külakeste elanikud tahavad linna tööle sõita. Ja siis linnas parkida. Arendajatel aga on vaja äripindu ja kortereid, mitte parkimismaju. See ummistab parklad ja tänavad. Autostumise vähenemisele ei aita kaasa ka odav liisinguraha ega üldine mentaliteet.

Mida siis ühiste ilusate eesmärkide nimel teha on võimalik? Mitte eriti palju.

- Tallinna ja riiki juhib raha ja raha käitub loodusseaduste järgi. Selle vastu ainult plakatite ja deklaratsioonidega ei saa. Vaja on veel suurema raha mõju ja see saab tulla ainult läbi naftahinna kasvu tavainimesele kättesaamatule kõrgusele. Tähendab, tuleb oodata.

- Poliitilises mõttes saab Roheliste poolt hääletada. Seda ma ka tegin ja jälgin jõudumööda, mida mu piirkonnast valitud rohelised riigikogu liikmed toimetavad. Paraku – olemasolevas süsteemist ei suuda nad poliitiliste vahenditega kuigi palju mõjutada ja enamust ei saavuta rohelised kunagi. Teiste parteide keskkonnakaitse lubadused jäävad lollikeste püüdmiseks ja reaalsed sammud on parimal juhul kollased jooned tänavatel.

- Ummikute vastu aitaks, kui hajutada koolide algusajad ja tööpäeva algused-lõpud eri asutustes, aga see oleks liiga suur organiseerimistöö, mida keegi ei viitsi teha, sest otsest rahalist tulu see kellelegi ei too ja autostumist tervikuna ei vähenda.

- Teha rattaretki ja muid ratta populariseerimise üritusi, võimaluse korral linnas ja suure käraga. Kõige rahvarohkemad on aga ikkagi need üritused, mida toetab suur raha: Tartu Maraton ja muud kommertsüritused. Väga head üritused, propageerivad jalgratast ja tervislikku eluviisi. Ainult et mitte linnas, vaid kaugel maal, kuhu rattad tuleb autodel kohale vedada. Rattarallide toimumiskohtades on hullemad ummikud kui Õllesummeril! Linnavalitsuselt saadud paarikümne tuhande krooniga korraldatud autovaba päev või rattalaenutus ei mõju massidele. Küll aga mõjub, kui need üritused ebaõnnestuvad ja linnapea ise autovabal päeval autoga ette sõidab. Muide, nende kõige paremini korraldatud rattarallide sponsorid on just needsamad, kes oma tegevusega tegelikult jalgrattureid linnadest välja suruvad – omakasupüüdlike kinnisvaraarenduste, tarbimishulluse õhutamise ja poliitikutele vastava surve avaldamisega.

- Aktiivset kodanikualgatuskampaaniat saab korraldada. Prussakovlaste Tartu mnt avamise aktsioon oli päris hea. Linnavalitsus ja autofirmad näitasid elusuuruses ära, kes tegelikult jalgrattasõitu takistab. Aga et ajupesu töötaks, peab kampaania olema pidev, elus, meedias ja veebis. Nagu reklaam, mida iga inimene päevas tundide kaupa tarbib. Aga ka see ei ole odav. Ilmselt on rahapuudus Prussakovi ühingule tuttav teema, vähemalt veebisaidi järgi otsustades. Tean ise, kui kallis on kasvõi tavalise kodulehe korras hoidmine, rääkimata aktiivsest kampaaniaveebist. Värskete uudiste ülespanek, kommentaaride toimetamine, robotite spämmi foorumist kustutamine, linkide kontroll jms. Jällegi – toimivad nende asutuste kampaaniad, kellel rahastamine on paigas. Näiteks Pandipakend, kes kulutas oma teavitustööle miljoneid, suutis lõpuks inimestele selgeks teha, et pudel pole prügi.

- Minu sõimamine on ka hea viis tähelepanu tõmmata, aga siis võiks jälgida, et liiga labaseks ei läheks – see vähendab usaldusväärsust.

Aga üldiselt, autode, jalgrataste ja linnade asi on üsna lootusetu. Loodusseadused. Jah, võib-olla see on alla andmine, aga mina isiklikult püüan elada kohtades, kus elukeskkond on meeldivam, rahulikum ja tervislikum. Ehk see on pikemas perspektiivis vale, sest kui planeedi rahvastik maismaa pindalaga jagada, tuleb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 43 inimest ruutkilomeetril. Tallinnas on see number 2400, kogu Eesti keskmine on 30. Sellegipoolest tõmbab migratsioonipump elanikud kogu maailmas linnadesse kokku ja vastupidist tendentsi pole oodata. Arvatakse, et 10 aasta pärast on 60 % maailma elanikkonnast linnades. Autod võib küll linnast välja saada, tõstes parkimishinna pilvedesse, maksustades kesklinna sissesõidu. Kuid jalgrattad asemele ei tule.

Globaalses mastaabis on jalgratas kui liiklusvahend igapäevaselt kasutuses väga rikastes ja väga vaestes kohtades. Ainet mõtlemiseks.

naastrehvidega cabrio

... tuli täna maanteel vastu. Vilistas, nagu moest läinud muusikahitt. Tõsi, katus oli peal ja aknad kinni. Ikkagi nullilähedane temperatuur ja ööseks lubas ilmajaam pakast. Nojah, eks see ole igaühe oma asi, millega sõidab.

Kuigi cabrio ja naastrehvid võiksid iseenesest olla teineteist välistavad terminid. Umbes nagu Sahara ja soojapuhur. Või pankur ja kaastunne.

Kurat, ei saa ma aru, miks pidid me esivanemad just selle mudase maalapikese välja valima. Mitte, et ma cabriost puudust tunneks, aga purjelauast küll. Suurema osa aastast tunnen ma ennast Eestis samamoodi, nagu võiks end tunda Matti Nykänen, kui ta peaks elama keset kõrbe ja suusahüppeid saaks harrastada vaid kokteiliklaasidest kogutud jääkuubikutel, needki kiiresti sulamas. Lendava liiva suusamääre võiks määrdemeistri jaoks olla sama müstiline mõiste, kui maailma keskmise cabrio-omaniku jaoks naastrehvid. Meil muidugi mitte, suur soov rikaste ja ilusate eeskujul elada, on igasugu imelikke tarbimisharjumusi tekitanud. Mitte ainult cabriod ja papist majad aiagrilli ja välibasseiniga. Suured džiibid, all madala profiiliga ringrajarehvid või nahktallaga kingad meie poristel tänavatel on samuti pigem prestiiži- kui pragmaatilisuse näitaja. Kalossid viltide otsas on meie osa. Oleks meil siis õige talvgi, kuiv, külm ja tuhkja lumega. Ei, meil tuleb tihti ka suuski muda jaoks määrida. Ja vildid ilma kalossideta vettivad kiiresti külmaveekompressiks.

Tegelikult, mis see minu asi norida, kes millega sõidab. Mõni ehitab kõrbesse sisehalli-suusamäe ja pargib oma kaameli lumelauapargi ette palmi alla. Kui raha on, siis miks mitte. Juuresoleval pildil oleva Dubai sisesuusamäe juurde võib koguni condosid osta: alates 108 000 USD . Peaks odavam olema, kui Tallinna sõbralikuima kinnisvarakunni pakutav toake.

Ja kui juba kinnisvarale jutt läks, siis suusakeskusest kaugemate palmide all on see päris soodne. Isegi, kui surfirand läheduses on.

Mu probleem on, et raha pole. Ei suuda endale Eestisse sisesurfi basseini ehitada, ei jaksa cabrios sõitmiseks soojustatud treilerit tellida.

Mis siis muud üle jääb, kui viriseda ja vaadata, millal mõni soojemale maale lendav lennuk tühjaks jäänud kohad viimasel hetkel poolmuidu müügile paiskab.

Krister, ära ela Tallinnas!

Tallinnas on jalgratturi elu sama ohtlik, kui neegril Tartus või homol Moskvas, selgub Krister Parise tänasest kirjutisest. Jalgratturi elu on halb ja ohtlik, sest linnavalitsus ei ehita Kristerile jalgrattateed kodust kinno. Ja olemasolevadki teed on katkendlikud, nagu lauale laiali loobitud nuudlid. Ning ohtlikud, kuna trehvavad autoteede, parklate ja haljasaladega.

On jah, mis parata. Autostumine, valglinnastumine, valikuliselt kängus teedeehitus ja jalgrattateid eirav kinnisvaraarendus on loodusnähtused. Õigemini, nähtused, mis põhinevad loodusseadustel. Kui inimene ikka tahab laenu võtta, siis pank talle seda ka annab. Tahab kodanik osta autot, korterit, papist majakest ja muruniitjat, siis ta need ka ostab. Nagu vesi voolab mäest alla, ei aita virisemine ega linnavolikogu otsus, ikka uuristab maapinda ja uhub mulda minema. Ei, loodusseaduste vastu võitlemiseks on väga suurt ressurssi vaja, lihtsalt virisemine ei aita. Kui aitaks, oleks kõik mäed juba golfiväljakuteks ja jalgrattateedeks kujundatud, poleks kanjoneid ega jõesänge.

Lohutuseks Kristerile võin kinnitada, et sama palju kui Tallinn jääb maha näiteks Viinist, jäävad meist jalgrattasõbralikkuse poolest maha väga paljud teised riigid. Venemaa näiteks, Valgevene ja Ukraina. Lähis-idas ja Aafrikas, kus kliima lubab aastaringi lühikeste pükstega pedaale vändata, pole üldse jalgrattateid, tuleb sõiduteel eeslite ja autode vahel laveerida.

Oma osa saan Kristeri loos minagi, varem avaldatud arvamuse eest, et tegelikult pole jalgratas transpordivahendina nii keskkonnasõbralik ja tõhus ühti. Näiteks motoroller oleks etem. Muide, jään oma arvamuse juurde: jalgratas ei ole eesti oludes enamuse osa aastast igapäevase transpordivahendina kasutatav. Selle liikumisviisi keskkonnasõbralikkuse üle võib samuti vaielda. Nagu sellegi üle, kumb ikka on loodusele sõbralikum, kilekott või paberkott. Ja mu arvamusel pole midagi pistmist Tallinna linnavalitsuse seisukohtadega.

Krister, ära muretse. Küll need jalgrattateed kunagi tulevad. Aga mitte enne, kui ilma enam tõesti ei saa. Seni aga tuleb leppida, et jalgratas on spordivahend, millega tuleb sõita seal, kus see võimalik on ja nii kuidas võimalik on. Võta endale ka saateauto, nagu juuresoleval pildil näha, on väga turvaline. Las maastur sõidab vilkuritega ees, saad isegi täitsa oma sinise laine tekitada linnaliikluses, kõik lasevad läbi.

Mina tahaks näiteks purjelauaga tööl ja kinos käia. Või äärmisel juhul kanuuga. Aga millegipärast ei ole veel ükski linnavalitsus kanalite süsteemi peale mõelnud. Tegelikult ju võiks Muuga lahe, Pirita lahe ja Kopli lahe ära ühendada. Väga pikk ja katkendlik tee on praegu Pirtalt Rocca-al-Maresse, sõida kaugelt ümber Paljassaare kivide ja Katariina kai juures võib sadamast väljuvate laevade alla jääda. Kanal võiks Viru tänava purskkaevu juurest läbi põigata, saaks vahepeal mugavalt ka kesklinna kinno. Ja Harku, Ülemiste ja Maardu järvede vahel võiks ka laevatatavad veeteed olla. Vaat purjelaud, see on üks keskkonnasõbralik sõiduvahend – tuul viib ju edasi ja see on ammendamatu energia-allikas. Aga ühtki purjelauaparklat pole veel Tallinnas! Eks see ole arusaadav, linnapea Jüri, kes velosporti harrastas, keskendus loomulikult oma lemmikspordiala edendamisele.

Jah, sportlike liikumisviiside fännide elu Tallinnas on hirmus. Aga Krister, ära ela siis Tallinnas! Vali mõni selline elukoht, kus saad värskes õhus jalutada, jalgrattaga ohutult kinos ja poes käia ning interneti kaudu kodukontoris tööd teha. Internet katab ju kogu Eestit. Erinevalt jalgrattateedest.