ühe raamatu rahvas

Eesti mehe tööst ja armastusest protestantlikus vaimus

Puhkusteaja lõpuotsa jahedad õhtud tuletavad meelde, et meie kliimas aastaringselt paljajalu ei kõnni. Töörabamise hooaeg on algamas, tuleb viigipüksid - kingad välja otsida ja suvelaiskuses kuhjunud arved, laenumaksed ja liisingud töötundideks teisendada. Rehkendus näitab, et rabelemist jagub jõulupuhkuseni. Kui uusaastareisi päikeselaen ka juurde arvestada, on tegemist tuleva suveni välja, siis peaks muidugi veidi säästlikumalt suvitama. Keskpikk tegevusplaan missugune. Hea projekt, kuna võrreldes eelmiste ja järgmiste aastatega vahetub selles ainult aastanumber, jääbki plaanipidamise asemel rohkem aega tööd teha.

Eesti mees teeb tööd ja armastab. Armastab raha ja töötab, et raha saada. Töötab nii vägevalt, et pääseb enamasti enneaegselt paradiisigi. Vähemalt selles osas oleme kindlasti Euroopa esimeste hulgas. Õnne osas jääme erinevate uuringute andmetel saba lõpus sörkijateks ja armastuse kohta pole ma ühegi küsitluse tulemusi lugenud.

Mu arvates sai Anton Hansen sellest asjast täiesti valesti aru ja kordas vaid eestlasele kõige arusaadavamat tuletust ühest paljudest Martin Lutheri lahingulausetest. Mille pisut teises kontekstis sõnastas mõni aeg hiljem väga tabavalt üks Austriast pärit Lutheri rahvuskaaslane - töö teeb vabaks. Off-topic repliigi korras: need, keda see töö ei jõudnud totaalselt vabastada, vabastati hiljem ühe teise suure mõtleja poolt ning ennäe imet - taastusraviks pakuti enamusele vabastatutest jälle sunnitööd.

Eks karistatud ju Aadamatki pattulangemise eest paradiisiaiast välja saatmise ning sunnitööga. Oma pale higis leiba, tuleb meelde? Kui töö oli suurim karistus, mida Vana Testamendi aegade karm ja kättemaksuhimuline peremees välja suutis mõelda, siis kuidas oleme me tänaseks suutnud sellest karistusest elu eesmärgi teha? Uue Testamendi õpetaja ei teinud elus mingit tööd. Enamgi. Sundis ka Peetrust ja Matteust ametitest loobuma ning vagabundi kombel ringi rändama. Ei võtnud laene-liisinguid ega soovitanud jüngritelegi. Käskis hoopis kuue maha müüa, et mõõk osta. Aga jätan nood väitlused teistele. Sest see on väga vana ja võõramaa vaidlus, mille viimane voor pole vaibunud sestpeale, kui endine augustiinlane Luther avastas, et tegelikult pole paavstil maa peal taeva esindamiseks kehtivat volitust.

Tagasi töö juurde. Kui tööl on kalduvus olla mitte preemia ega nauding, vaid karistus- ja kättemaksuvahend, kuidas on õnnestunud meid viia niikaugele, et me seda vabatahtlikult otsime ja aina rohkem kokku krabame? Tollest Lutheri reformatsioonist on eestlaste tänapäeva jõudnud peaasjalikult töökultus. Kõlaline sarnasus praeguse peaministri parteipoliitikaga on pigem juhuslik ja ei oma sisulist analoogiat. Kuigi mine tea, Luther oli esimene, kes kuulutas, et väikene kasum pole patt, enne teda oli liigkasuvõtmine lubamatu ja sellega tegelesid peamiselt mittekristlastest juudid või maurid. Tundub, et töö- ja tulukultus on meis, eestlastes, juurdunud sügavamalt, kui mujal, kuhu reformatsioon või selle järelmõjud jõudnud on. Vähemalt raskemate kaasnähtudega. Kui vaid mõnd, näiteks tervisekadu, depressiooni, enesemürgitamist mainida. Miks me nii teeme? Ons' meil tõesti nii hirmus ilm, et ilma pangalt autot-maja laenamata ellu ei jää? Küllap elaks ära ka pisut kehvemas majas, kuigi mitte paljajalu. Kuidas jõuaks meie teadvusse, et alati ei pea asjad uhkemad olema, kui naabril. Et võiks proovida hoopis otse armastuse ja õnne juurde jõuda, jätaks töö kuidagi natuke kõrvale.

Kas ma peaks nüüd retsepti andma, kuidas seda teha? Ei oska, kahjuks. Kui oskaks, oleks ma tõenäoliselt juba maha löödud ja vähemalt pühakuks tehtud. Aga Tammsaare istutas meie teadvusse, et kadedus on edasiviiv jõud. Ikka tuli uut maja ehitada, lapsi koolitada, naabrist muidu jõukam olla ja koos hobusekaupmeest kadestada. Aga võib-olla oleme me temast lihtsalt valesti aru saanud. Ühe raamatu rahvas, nagu me oleme.

* See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

konnatiigist välja pääsemiseks peab kurg olema

Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.

Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…

Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.

Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.

Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.

langevatest rõdudest eemale hoides

Üks Murphy seadus, mida ma täpselt peast ei mäleta, kirjeldab nähtust, kuidas asjad valivad untsuminekuks aja ja järjekorra, mis kõige rohkem kahju tekitab. Aga see seadus ei räägi midagi meeleolust, mis kaasneb. Noh, näiteks kui serverid kukuvad just siis, kui itimeestel puhkused on. Samuti kukuvad just samal ajal autol küljest need jubinad, mis teisi vidinaid koos hoiavad. Ja nii edasi, ikka järjekorras, mis asjade parandamise võimalikult keeruliseks teeb ja enne kõige olulisema asja kallale asumist veel mitu muud logistika- ja päästeoperatsiooni sunnib tegema. Loomulikult blokeerub ka pangakaart, kui ühe või teise või kolmada probleemi lahendamiseks midagi teha püüad. Ja kuuma ilmaga külmetusest kähe kurk ei lase kõige selle peale isegi südamest vanduda.

Ah et mis rõdud? Lihtsalt üks Reinu tuttav kirjeldas kunagi värvikalt, kuidas veneaegsetel majadel rõdud küljest kukkuma hakkavad ja kuidas neist eemale tuleb hoida. Tegelikult on tähtede langemise aeg. Kui neid pilvi ees ei oleks...

sööda kodutut palju tahad, tema vaatab ikka Schengeni poole

Sotsiaalse ettevõtluse, rehabilitatsiooni ja muu humaanse tegevuse musternäitena esitletud kodutute jalgpalli MM on saanud ootamatu pöörde. Nimelt on suure meediakäraga pöörelnud heategevustsirkusest saanud ootamatult migratsioonipump. 15 Aafrikast ja Afganistanist pärit BOMŽ-atleeti valisid rahvuslik-kodutu sportlasekarjääri asemel Taani või teiste Euroliidu maade prisked prügikastid ja tegevusküllased tänavad. Püüa nüüd neegrit Taanis või afgaani Saksamaal, kadusid omade hulka, nagu hambaork tuletikutehasesse.

Kodutute jalgpallivõistlus oli muidu tore meelelahutusprojekt, mis pakkus ühtlasi omamoodi heaoluindulgentsi. Turvalise heaoluühiskonna liikmetel mõnus show’d vaadata ja pärast paari euro annetamist ka ise tunda, kuidas nende panus aitab kaasa näljahäda ja vaesuse vähendamisele ning päästab planeeti. Mis ja kas sest sisuliselt kasu oli, ei oska öelda. Kes noile asjule mõtleb, mõtles ennegi. Ülejäänud tahavad aga madalat meelelahutust. Kodutud ja narkarid jalgpalli tagumas – see on raju värk. Ehk saab keegi koguni viga või sureb platsil maha, oodatakse vaatemängult verd, nagu härjavõitluselt. Kõige parem olekski, kui mängu lõpuks lastaks platsile marru aetud härg või veel parem – tiiger. Ja platsilt pääsemiseks ainult üks kitsas redel. Siis oleks alles kodututel motivatsioon kiiresti joosta!

Mul pole head lahendust vaesuse ja kodutuse vähendamiseks. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas on meie pangaorjuses koduomanikud õnnelikumad kui India kerjusmungad? Või tunneb liisinguautoga ummikus istuv eurooplane ennast teel kontorisse rohkem inimesena, kui eeslit moonipõllu poole sikutav afgaan? Aga et sellised kampaania korras tehtud heategevuse- ja planeedipäästmise üritused ei toimi, on elu korduvalt tõestanud. Projektid lähevad untsu. Nagu rikastusid humanitaarabi müügist kohalikud suguharukuningad, said nüüd jalgpallimehed tasuta lennukipileti ja viisavaba sissepääsu Euroopasse. Ja nagu televiisorist näha oli, jooksevad nad nii kiiresti, et prisketel europolitseinikel pole mingit lootust neid kätte saada ja koju tagasi saata.