välisministeerium otsib idiooti

Reality-show'd on IN. Keda kõike me järjest kirjumaks muutuval meediamaastikul otsime? Superstaari, vanameest, koduehitajat... kindlasti jäi mul enamus nimetamata, olen kehv televaataja. Nüüd siis on oma reality-showga välja tulnud ka Välisministeerium, sedakorda amatööridele mõeldud videokonkursiga Youtubes. Et teha Eesti maailmas kuulsaks. Mõte iseendast on kõva muidugi, aga natuke arvutusoskust oleks ehk enne projekti eduloona esitlemist abiks olnud. Sest seni on võitnud filme kokku käivitatud pisut üle 1 000 korra ja seda on häbematult vähe. (NB! Youtube ei näita, kas film ka lõpuni vaadati.) Konkursi esimesse vooru laekus tervelt 7 lühifilmi. Millegipärast jättis Välisministeerium hiljuti lõppenud filmikonkursil 1. ja 2. auhinna välja andmata.

Leto Svet sai Youtubes paari nädalaga 200 000 videokäivitamist. Seda pole ka teab kui palju, ometi Välisministeeriumi filmikonkursist oluliselt rohkem ning ilmselt ka rohkem, kui näiteks on käinud külastajaid Eesti Virtuaalsaatkonnas Second Lifes. Saatkond Second Lifes sai vähemasti sellega kuulsaks, et ahistas neegriks kehastunud Rein Sikku.

Innovatiivsus on hea. Tegelikult on uute lahenduste katsetamine lausa hädavajalik. Kuid natuke lihtsat talupoja-rehkendust ja selgub, et nende über-noortepäraste kellade-vilede peale kulutatud energia (loovjõud+aeg+raha) on väga ebaefektiivselt raisatud. Ühe kontakti kohta, näiteks - seda arvutust oleks nii Second Life saatkonna kui kõnealuse filmikonkursi osas huvitav näha. Kui Päevaleht ei kirjutaks, jääks need toredad algatused üsna tähelepanuta. Et mitte lihtsalt viriseda, siis edasiseks paar soovitust.

1. Mainekujunduse käibetõde ütleb, et iga heateole kulutatud krooni kohta tuleb kulutada teine selle heateoga kiitlemisele. Seega - tehes uusi vingeid projekte, tuleb neid siiski vanamoodsal viisil promoda.

2. Formaatide osas võiks küsida nõu mõnelt teleprodutsendilt, need on ullikeste otsimises palju kogenumad ja teavad, kuidas meelitada vabatahtlikke kaamera ette tasuta tola tegema.


Filmid iseendast on head, päris kosutav vaatamine. Soovitan.

Viisitamm lasi vilet

Kes hetk tagasi Pärnus ei juhtunud olema, see muidugi ei kuulnud. Viisitamm katsetas oma vilesid. Huilgamine oli kõva. Pärnu linnaeelarve teemaliste debattide kokkuvõtteks võib nüüd rahulikult ohata - meie aur läheb ausalt vile peale, olgu muude kaduma läinud rahade ja tegemata asjadega, kuidas on. Ja vähemalt on nüüd järgmiseks korraks kindel tunne, et kui upume, siis muusikaga.

Turundusala inimesena tahaks aga teada, et kelle käes on mikrofoniruumi võti. Sest enne valimisi saaks Viisitamme vilede kaudu ju täiesti apoliitilisi K-katsetusi teha.

Madis Millingu ülivõimas etteaste Estonia laval

Madis on 9 ameti mees. Kõigepealt olid Valdur ja Maie. Siis sada muud palagani. Ning nüüd võimas hüpe kutselise teatri lavale, Alfred Doolittle pükstesse Estonias eile esietendatud muusikalis "Minu veetlev leedi".



Et Madis tantsida, laulda ja näidelda oskab, on ta ammu tõestanud. Nüüd tegi ta seda kõike koos Estonia ooperikoori ja orkestriga. Ja tegi hästi. Ei oskagi arvata, millise vaataja jaoks ta Eliza joodikust isana usutavamalt mõjus, kas neile, kes teda Valdurina tunnevad, või näiteks välismaalasele, kellel Madise varasemate rollidega seoseid ei teki.

Õnnitlused ja kiiduavaldused!

Muidugi oli tubli ka ülejäänud trupp. Hele Kõre astus vääriliselt Katrin Karisma poolt kunagi unustamatuks lauldud Eliza jälgedes ning meeldiva üllatuse tegi Raivo E. Tamm professor Higginsina. Tamme Higgins oli üks ehedamaid ja eestimehelikumaid tõlgendusi sellest rollist, nooruslikum ja siiram kui muud, mida näinud olen.

Ago Endrik Kerge lavastatud "Minu veetlev leedi" kinnitab, et kullafondi materjali oskab Estonia jätkuvalt hästi rakendada. Soovitan vaatama minna.