Topul seekord mulle ainult vihm

TeamJahe Topu üritus läks kõigiti korda. Pikemalt saab lugeda TeamJahe lehe vastavast sissekandest.

Surfipäevikusse pole mul aga midagi rõõmustavat kirjutada. Veele pääsesin ainult kaatriga ja märjaks sain ainult vihmast. Kohtunikutöö, nagu selgus, ei olegi ainult rummilakkumine.

TeamJahe saartematka 4. päev

Pühapäev, 22. juuni.
Matsirand-Kihnu-Manilaid-Liu
Edelatuul, 7-9 m/s
Andrus lahkus matkalt pärast hommikusööki, kuna talle tulid kohustused järele. Kasutasime juhust ja keerasime laudadelt kastid maha. Samuti saatsime üleliigse varustuse Andrusele järele tulnud autoga minema. Alles jäänud matkajate hulgas valitses elevus, kuna oli lootust kiiresti sõita. Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Uim jäi lühikeseks, sõitmise asemel liuglesin spin-out’is. Üritasin asja parandada, liigutades mastiträkki jupphaaval edasi. Ei paranenud. Väsisin väga ära.
Vahetasime Karmoga lauad. Techno 293, puri Disco 6,9. Kõik läks väga heaks. Uskusin, et sain Karmo enda laua, millel pikk uim. Pidas hästi. Kent nägi kaldal üht kaunist kohta ja jäi seda liiga kauaks imetlema. Tulemuseks katapult ja otsus ujudes seda kaunist kohta külastada. Enne vahetasid Kent ja Karmo veel natuke laudu ja purjesid, mille käigus selgus, et uim on kõvem kui puri.

Kihnu kursile keerasime viimasel hetkel. Suures lainest alla laskmise vaimustuses oleksime peaaegu pöördepunkti unustanud ning pidanud Kihnu krüssama hakkama. Siiski läks hästi ja saime ühe külgtuulekursiga kohale. Oleks võinud rohkemgi alla lasta, aga Papa nägi üht kohalikku surfajat, keda tuli tervitama sõita. Tollel võis kole olla küll, kui merelt tulnud tundmatud suured lauad temast mööda kihutasid.

Pärast lõunasööki ja kohvi Rock Citys asusime viimasele etapile. Kole külm, lausa jahe oli märga kalipsot selga ajada. Jäin teistest maha ja kaotasin nad juba poolel teel Manilaiule silmist. Tuul oli veidi vaikinud, kuid Manilaiu märgini sai veel glissis sõita. Siis kadus käik ära ning sõita sai vaid üksikute puhangutega. Kuna teisi näha polnud, valisin tiksumiseks kindlama tee ja läksin Manilaiu ja Munalaiu vahelt otse allatuulekursiga. Liu laht oli koledamal kombel võrke täis ja ilma tuuleta nende vahel manööverdamine võttis tuju täitsa ära. Ojakole kohale jõudes õnnestus viimasest kivide labürindist mööda laveerida ja matk oligi läbi. Sõiduaeg 6 h, sellest suurem osa glissis.

Päeva lõpetuseks selgus, et suurus pole üldse oluline, usk on peamine. Nimelt – laud, millega sõitsin, oli tegelikult Kenti oma. Lühema uimega, kui olin lootnud. Siiski, korralik uim ja hea laud, nii et lõpp hea, kõik hea. Kondid kanged, kuid terved.

Rohkem pilte matkast on siin albumis, kindlasti kajastab matka ka TeamJahe veebileht.

TeamJahe saartematka 3. päev

Laupäev, 21. juuni.
Kessulaid-Muhu-Virtsu-Pöörirahu-Matsirand
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Et olin Kendi purje õhtul lehmakoogi peale pannud, pidas Kent vajalikuks ka minu poomi vastava ainega kokku määrida. Poomid pestud, läksime veele plaaniga krüssata Viirelaiule. Tuul tundus plaani toetavat, puhudes edelast, silma järgi 8-9 m/s. Andres sai kohe käima, kuigi mitte eriti kõrge kursiga. Proovisin ka. Selgus, et glissida saab, aga siis ei tulnud jälle kõrgust. Loobusin kihutamisest ja krüssasin. Tuule suund kõikus, aga seekord olin kavalam ja kui tuul jälle vastu pööras, tegin kohe paudi. Kõrgust tuli, mis mühises, kurss oli kõvasti Viirelaiust üle. Kaotasin teised silmist ja sõitsin Muhu randa neid ootama. Kedagi ei tulnud. Helistasin Karmole. Vastas Papa, kes käskis alla tagasi tulla. Maabusin uuesti Muhul, loobudes raske südamega ca 400 m kõrgusest. Ootasime üle tunni teateid Andruse uuest kursist. Tal oli last liiga raskeks osutunud ja ta oli läinud tagasi Kessule kanistreid tühjendama. Kaotus: 5 l vett ja 2 l kokakoolat. Rumm oli õnneks juba eelmisest õhtust saati kindlas kohas. Kohtumispaigaks määrati Virtsu. Papa selgitas näitliku demonstratsiooni abil, mis vahe on inimese väljaheitel ja hülgesital. Püüdsime sellest kohast kiiresti ja kõrgele krüssata. Virtsus oli väike segadus maabumiskoha valikuga. Selgus, et oleme poest lubamatult kaugel. Põlvepuhkust vajavad Kent ja Karmo käisid siiski jalgsi poes ja tõid mulle päiksekreemi. Rummi poes polnud. Virtsust lahkumisel sõitsin kivi otsa ja tegin katapuldi. Ilmselt kiirustasin liigselt, kuna maabumispaiga läheduses puudus WC, küll aga avastasin selle otsinguil paar prisket rästikut. Laud jäi terveks, kuigi uim sai karvaseks. Jätkasime piki rannikut lõunasse ja kuna kõik said glissi, läks sõit lõbusamalt. Väikse vahepeatusega Pöörirahul jõudsime Matsiranda. Matsiranda maabumisel lõhkus Kent uime. Andrusel oli telefonikott vett sisse lasknud. Karmo keetis oma tuntud headuses spordisöögi ja Papa segas sinna kõrvale spordijoogi. Brändiga, sest rummi ju Virtsu poes polnud. Papa selgitas, et kõrgus on väga hea asi. Võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Kent kõndis kangete jalgadega, nagu kaptenile kohane. Pikk jalgsimatk kalipsos mängis selles tähtsat osa.
Sõiduaeg 5 h, sellest ca 3 h glissis. Viper on ülilahe laud, suurest lainest alla sõites käitub vaatamata ahtris olevale varustusekastile täiesti tublilt.

TeamJahe saartematk, 2. päev

Reede, 20. juuni. 2 päev.
Kumari-Kessulaid
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Edelatuul. Aukudega. Muhu oli silme ees, aga tuul puhus otse silmade vahele. 6 tundi karmi krüssamist, kuid Muhu ei lähenenud. Tuul oli muutliku suunaga ja tegi krüssamise eriti tüütuks. Puhkepausi ajal püüdis Papa kala. Kalad ei osalenud. Ilmselt oli koht vähe sisse söödetud. Pärast selle vea parandamist aga jätkati millegipärast kiiruga krüssamist. Meeskond lagunes laiali, Kent ja Karmo valisid madalama kursi ja said Papirahu juurde. Andres ja Andrus olid kiiremad, jõudsid Kessu ja mandri vahele just hetkeks, kui tuul läände pööras. See tähendas, et sõita tuli jälle otse vastu tuult. Jõlkusin Andrese-Andruse kannul ja ei olnud üldse õnnelik, kui veel pool tundi vaikse tuulega krüssamist sain. See-eest hakkas vihma sadama. Papa, kes oli kõvasti kõrgust hoidnud, sõitis ühe halsiga Kessu abajasse sisse. Kessul ootasid kuiva katusealusega kohalik „kirik”, maitsva veega kaev ja sõbralik saarevaht Urmas. Üksiku saare kohta ootamatu luksusena saabus juhuslik mootorpaat, mis tõi rummi. Vihm jäi järgi ja asjad kuivasid ära. Sõiduaeg 6 h, glissis 0 minutit.

TeamJahe saartematka 1. päev

Neljapäev, 19. juuni.
Puise - Saastna Pikanina - Kumari
Pidulik start, pilvealune ilm ja raskes lastis lauad. Minul Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Edelatuul, nõrk. Plaan oli Muhusse jõuda, aga raske koormaga lauad ei teinud kuigi head krüssunurka. Vahemaabumisega Saastnas saime kuidagimoodi Kumari lõunatippu. Papa tahtis Muhusse edasi sõita, aga lähenev õhtu ja vaikiv tuul laitsid selle mõtte maha. Telgid olid ununenud veekindlalt pakkida, tuli hakata telke kuivatama. Nagu meremeestel ikka, selgus juba esimesel õhtul, et kaasas on liiga vähe rummi ja liiga palju puhtaid särke. Öösel tuul pisut tugevnes ja Karmo läks telki raskuseks, et see merre ei lendaks.
Sõiduaeg: 3h. Glissis 0,1 minutit.

kuidas me tuulele tünga tegime

Laupäeval oli Kuusingu sünnipäev. Palju õnne soovisime talle siis ja soovime ka edaspidi. Ikka hea näha, et keegi on veel vanem kui ise. Palju vanu sõpru oli sel puhul Sugaris käimas ja Aivar kaotas oma juhiloa ära.

Pühapäeval hakkas juba hommikust puhuma. Karmo käis ja kolistas närviliselt mööda aeda, aga tal polnud asju kaasas. Jürka ei võtnud telefoni, ilmselt oli mere ääres päiksetõusu oodanud ja kui silm seletama hakkas, läks kohe peale. Või alustas juba Kuusingu sünnipäeva aegu.

Ei läinudki merele. Kolasime selle asemel jõe ääres ja rannas. Oleme seda tuult oodanud eluaeg, las ootab ühe päeva meid kah! Rannas oli Martin üsna samas meeleolus. Ütles, et tegelikult võiks sõita küll, aga kuna Kuusingu sünnipäeval sai kõvasti rokitud, siis ei hakka pingutama.

Nii saigi tuul meilt tünamo. Lohemehed lendasid küll.

Pirital, jalad külmad

Ootamatult tekkinud vaba tund mereäärses ummikupealinnas tuli eesmärgipäraselt sisustada.
Tehtud. Pirita, tuul otse kümnesse. XTC 115 ja GTX6,5 moodustasid ülihea komplekti, mida isegi chopisegune laine rikkuda ei suutnud.
Et läksin paljajalu, siis täit tundi vastu ei pidanud - lõpuks pidi alla vaatama, et aru saada, kas jalg on aasas või mitte. Päev kirjas.

Kullipesa pruun vesi

Kullipesas oli seekord palju kotkaid. Lendasid oma kilekottidega kõrgelt üle normaalsete inimeste peade ja karjusid koleda häälega. Oll karjus eriti koledasti. See-eest lendas väga ilusti.

Jürka ütles, et läheb 5,0-ga. Arvasin, et teeb tünga. Tegelikult läkski. Tõmbasin Manic 5,7 liiga maha ja võtsin JP 86. Pisut oli nagu vähe, pidin vahepeal purje järgi andma. Tunni pidasin vastu, siis tuli väsimus külla ja käed jäid kangeks. Vesi oli kõrgest lainest sogane ja pruun.

tõusev trend ja langev jõud

Kaks võistluspäeva on oma jälje jätnud. Kullipesa tuul ka ei hellitanud. Kõikus ja oli puhanguline. Külmapoolne ka veel. Päeva kokkuvõte:
5,7 - väike
6,5 - suur
4,2 - paras või õige pisut väike
Nii see päev läks. Kokku ehk 3 h koos rigamispausidega. Neid viimaseid ikka põhiline osa ajast.

teine päev... läks, nagu alati

Bacardi Fun 1. etapi 2. päev läks metsa. Alustasin GTX 6,5 ja XTC 115 . Oli vähe.
Vahetasin GTX 8,5 vastu ja oli halb. Pole varem seda komplekti katsetanud, nii ei osanudki sellega midagi peale hakata. Kõik oli halb: käimaminek vaevaline, kiirus aeglane, pööretes uppus ja nii edasi. Tunne oli, nagu oleks kõik Pärnu lahe võrgud uime taga. Äkki olidki, kes teab. Uim oli 42.
Kärss kärnas ja maa külmand.

Formula võistluspäev

Puhas maatuul. Peakohtunik joonistas vorsti. Üks halss, üks paut, 3 ringi. Võtsin GTX 8,5 ja Starboard GO 170. Puhangute ajal sai isegi käima. 3 sõitu. Väga sportlik. Rajalt alguspaika tagasi krüssamine võttis rohkem aega kui võistlus ise.

kuidas Jürka tünga tegi

Kullipesas oli plaaniväline tuul. Mitte liiga tugev. Lemps läks oma iga-ilma 8,5-ga. Jürka oli juba varahommikust peale tõsist tööd teinud ja kella 3 paiku hakkas ta värskelt ostetud 10,0 formula puri juba enamvähem trimmi saama. Mina panin kokku GTX 6,5. Raske oli. Auklik ja pumpamine. Jürka ja Lemps kihutasid Kullipesa ja Pärnu vahet nagu narkokullerid viisaastaku viimasel päeval.

Siis võttis Jürka väiksemad asjad. Ühes jibes küsisin, millega ta sõidab. Jürka ütles, et kuuesega. Noh, kuuene, siis kuuene. Mina oma GTX 6,5-ga nägin hirmsasti vaeva, et käigus püsida, Jürka aga sõitis sirge peal eest ära ja jäi jibedes ka lõpuni glissi. 2 h kõva tööd. Kui lõpuks maha tulime, ütles Jürka, et tal oli tegelikult 7,5. Siis ma sain aru küll, miks GTX kehv puri tundus. Tegelikult on väga hea.

Topu tõestas jälle kvaliteeti

Tööpäev võttis parema osa päevast, nii et vette saime alles natuke enne seitset. Tallinnas oli tuul kustunud, sõitsime Topule puhkemaja juurde. Suurem seltskond sõitis Sinalepa Secret Spotis. Edvin ja Tarmo ütlesid, et puri 5-6. Nii oligi. Edvin ja Tarmo on suure sammu edasi astunud - jibe'd tulevad stabiilselt ja kindlalt, nagu EMT arved.

115 l + 5,7 töötasid hästi. Peaaegu 2 h ühtlast sõitmist, siis hakkas tuul kustuma. Laidude taga tekkis naljakas rist-chop, mis tegi pöörded üsna raputavaks.

Meenutasin duck-jibe. Esimene õnnestus, siis paar long-jump'i ja seejärel tuli päriselt meelde. Puri oli veidi liiga peale tõmmatud või siis oli tuult ikkagi vähevõitu, kurvi lõpus kippus käik kaduma.

ilus ilm, kehv päev

Tänasel Eesti tuulekaardil olid esindatud kõik ilmakaared. Paraku mitte kõik võimalikud tuuletugevused, ainult need 0 ja 4 m/s vahelised. Et suvi ei läheks luhta, võtsime väiksed purjed ja suured lauad. 1 h low-wind manöövreid ja purjekeerutamise meeldetuletamist.
Laud: Malibu, puri 5,4