Rohuküla slaalomivõistlus läks õnneks

Pärast pikki vaidlusi ja mitmeid ümberotsustamisi sai lõpuks päris hea üritus, tänu korraldajatele! Laupäeval oli ilm poolpidune ja mitmed ei saanudki käima, mina sageli nende seas. Kohtunik aga lasi siiski kvalifikatsiooni ja 2 võistlussõitu ära teha. Vaikse tuule ja slaalomiasjadega oli starti jõudmine päris paras peavalu. Kindlam oli jalgsi minna. Külm oli ja kole kivine põhi, valu ning viletsust sai palju.

Pühapäeval oli tuul parem ja päikegi paistis, kuigi vett see soojemaks ei teinud. Paar korda juhtus, et stardi ootamine venis eriti pikaks ja jahedaks, kuna kohtuniku kaatri ankur ei pidanud ja kaater triivis ära. Siiski sai peetud 5 võistlussõitu ja vaid üksikud hetked oli tuul allpool glissiks vajalikku piiri. Tõenäoliselt oli ka allpool võistluseks vajalikku tuulemiinimumi, kuid kohtunik sõite ei katkestanud.

Sõitsin üsna kummalise komplektiga. Laud XTC 115, puri GTX8,5 ja uim SL7 35 cm. Downwind-slaalomi jaoks käitus uim täiesti talutavalt. Ainult vastu tuult starti krüssates oli pidevalt spin-out'i piiril. Suur puri oli manöövrites kohmakas ja raske. Sellest ka aegluubis märgivõtmised ja üks korralik katapult. Muidu ei saanud kurta, kiirus oli päris normaalne. Kokkuvõttes 15. koht. Mitte-Manta tiimi kohta polegi paha.

kust leida tööriistu?

Et sügis käes ja talv tulekul, otsustasin käia vanarahvatarkuse radu ja ree kähku ära rautada. See tähendab, pikemat aega edasi lükatud autoremondi ja hooldused ära teha. Et talvel poleks ebameeldivaid üllatusi ja kusagil lumehanges puksiiri ootamist. Hakkasin autoremondiga tegelevaid ettevõtteid läbi helistama. Ühe varuosa leidsin ühest, teise kolmandast ja nii edasi. Et enamasti soovivad autoremondifirmad müüdud varuosa ise ka autole külge keerata, saigi päris mitu erinevat remondiaega kirja. Erinevates ettevõtetes.

Muidu läks kõik enamvähem normaalselt, andsin raha ja sain oma auto tagasi, tihti isegi peaaegu kokku lepitud ajal. Mõnikord oli auto pärast remonti tuntavalt paremaks läinud, mõnikord oli ainult teadmine, et mingi kriitilise tähtsusega jubin on nüüd uus ja terve.

Mis oli aga üllatus - hakkasin autost võõraid tööriistu leidma. Paremal juhul vedelesid need lihtsalt kuskil põrandal, keerulisematel juhtumitel aga olid jäetud mootoriruumi või sillatala peale... Tegelikult nii ma neile jälile saingi. Kui pärast auto remondist tagasisaamist midagi kõrvulukustavalt koliseb, siis normaalne inimene ju vaatab järgi, mis värk on. Noh, avastad siis kusagilt mingi mutrivõtme või kruvikeeraja, mis sinna kohta kohe üldse ei sobi ja sõidu ajal loomulikult lärmi teeb. Huvitav tendents neis töökodades. Vähemasti ei olnud neid tööriistu arvele kirja pandud. Seega, võõras värk ja tuleb inimestele tagasi viia. Ühe padrunvõtme saba juba viisingi. Meister oli üllatunud näoga. Ilmselt tavaliselt siis ei tooda tagasi.

Firmade nimesid siia ei kirjuta, iseendast head inimesed ju.

ootamatult saabunud sügis

Muru on märg, riided on märjad, autogi on vett täis. Miski ära ei kuiva, sest uut vett tuleb järjest peale. Meri on külm, vihm on külm, liiv on külm. Ühesõnaga, läbi see hooaeg. Kullipesas pisut katsetasime, tuul puhanguline. 6,5 käis puhangute ajal ilusti, samas olid sellised augud sees, et jibe lõpuni käiku hoida eriti ei õnnestunud.

kaalujälgijatele: parim harjutus ja parim tehniline abivahend

Olen selle suvega nii kõhnaks jäänud, et tuttavad küsivad ega ma ometi mingit rasket haigust põe. Enda teada mitte. Loodetavasti ei. Kuigi, ausalt öeldes hiilib väike kahtlus vöö vahele. Sest vöövahe on kahtlaselt tühjaks jäänud. Kaua kapis olnud riided on kuidagi suuremaks muutunud. Kõht on reeturlikult jalga lasknud ja varem rinnalihaseid imiteerinud rasvapadjad on kadunud. Ilmselge viide, et tuleks push-up särk osta. Või päevasärgi all päästevesti kandma hakata.

Praktilisemad mured aga on, et peab väiksema trapetsi ostma ja kalipso on ka kuidagi lotendama jäänud. Kuna neopreen vees ei paisu, tuleb järeldada, et sisu on ennast koomale tõmmanud. Ilmselgelt on kõik purjelaua süü. Veetes igal võimalusel vähemalt 2 tundi purjelaual, kaotad kõik käepärast olevad stressimõtted, kolesterooli ja keharasvad. Ufo ütles juba ammu, et miski eri raputa rasva paremini maha, kui surfamine. Mis puudutab stressitekitavaid mõtteid, siis purjelaual neid mõelda ei jõua. Pool sekundit vale mõtet ja sa oled ülepeakaela vees.

Ahjaa, see parim harjutus kaalu vähendamiseks pidi olema selline: pööra pead 4 korda vasakult paremale iga kord, kui sulle midagi süüa pakutakse. Ma ei tea, ma pole ise proovinud, vaid olen kõigil grilliüritustel jõudumööda osalenud, nagu varemgi. Surfamine teeb kõhu kuradi tühjaks.

12-minutine triip. Ja nii 4 korda.

Kui pikk ikkagi peaks üks normaalne triip olema? Kuidas on parem, kas üks pikk ja pidev või palju lühikesi? Ja mille järgi üldse hinnata tuleks, milline on hea triip? Pikkuse, kestuse või hoopis tugevuse?

Täna oli täpselt selline ilm, et Kullipesa ja Pärnu jäid ühe triibu erinevatesse otstesse. Peale läksime Kullikast. Tuul, nagu ikka, plaaniväline. Käisime 2 korda Pärnus. Muuli kõrvalt rannast Kullika randa 12 minutit. Proovisin uut uime, Selecti SL 35. Purjeks GTX 6,5 ja laud XTC 115. Tuult oli kohati nagu pisut vähevõitu, kuid sellegipoolest kippus laud pakstaagi kurssidel spinnama. Ilmselt ei oska ma ikka sõita. Muidugi, osa süüd võis olla ka vesihernestel, mis Kullipesa mudases vees luuravad ja siis ennast uime ümber keerutavad.

uskumatu, kuid tõsi

Tänane Pärnu tuulegraafik (tegelik) on juuresoleval pildil näha. Windguru lubas maksimaalselt 11 sõlme. Graafik on keskmine tuul, puhangud olid ikka oluliselt üle.

GTX 6,5 oli suur mis suur ja XTC 115 tahtis lendu minna, aga kuna tuul oli plaaniväline, ei riskinud väikseid asju võtta. Kangutasin selle komplektiga 2 tundi ja kokkuvõttes oli hea päev.

Vihma ainult sadas.

Pärnu paranähtused, peatükk 2

... ja ikka veel ei tule Viisitammest juttu. Talitsege oma pettumust ja nautige viimaseid suveilmu, mis Viisitammest täiesti sõltumatult Pärnu randa ründavad. Aga ükskord kirjutame Viisitammest niikuinii, püsige lainel! Tänane paranähtus on hoopis Side tänava tunnel.

Nimelt juhtub WSW tuulesuundadega Pärnus selline seletamatu lugu, et Side tänava mõttelisel pikendusel mere poole puhub tuul vähemalt 2 m/s tugevamalt, kui mujal. Isegi naisterannas ei ole WSW päevadel sellist tõmmet, linnavalitsuse veebilehest rääkimata. Jah. Tunnel ise ca 400 m laiune riba, mille rannapoolseks teljepunktiks Side tänava suund meres ja põhjapoolseks märgiks Lemps, kes Sunseti ujujate poi ees jibe teeb, lõuna pool lõpeb tunnel seal kus Jürka esimese kalurite püünise juures hüljestega kogemusi vahetab.

Mujal pole WSW tuultega mõtet üritada. Lohemehed küll rääkisid, et Ollipesas pidi ka hirmus hea olema, aga millegipärast siblisid ikka kõik keskrannas. Järelikult, Pärnu paranähtus tegutseb!

Pärnu anomaaliad

Ei, mitte Viisitammest ei ole seekord jutt. Vaid ikka Pärnu surfioludest. Windguru näitas Pärnusse jälle max 13 knots, aga tegelikult oli 13 m/s. Hommikupoolik oli sompus ja kuidagi ei suutnud ennast tööst lahti rebida. Alles pärastlõunal andsin Jürka ässitustele järgi ja läksin korraks vaatama. Rannas liiv lendas, Tallinna mehed tulid kohale, ainult suured asjad kaasas. Nii neil sõitmata jäigi.

Panin kokku Manic 5,7 ja JP fsw 86, käis väga hästi. Üle ei olnud, aga puudu ka ei tulnud. Muuli kõrval oli lainevahe 25-30 meetrit, mägi kõrge ja ühtlane, laineoru nõlv sile ja läikiv. Muudkui kihutad lainest alla, seal võib täitsa hüpnoosi sattuda. Vanemad kohalikud surfajad teavad rääkida, et nendes kohtades, kus muulis kivid katki on sõidetud, kummitavad laintesse lõksu jäänud surfajad tänapäevani ja kes täiskuu aegu laupäevaöösel sinna jalutama läheb, saab paha haiguse.

idast pole meile kunagi midagi head tulnud...

... nii seegi kord. Team Jahe laupäevane väljasõit Liivi jõe äärde ja kohtamine Valge Daamiga põrkusid ootamatule takistusele, kui saabus vihje, et Nõvale võib idatuul siiski jõuda. Saatsime Daamile SMS-i, et oodaku ja hakkasime vihmasajust pimedas RMK grillikeskuses asju üles panema.

Esimene katse: GTX 6,5 + XTC 115 näitasid, et spinnab täiega. Vahetus: Manic 5,7 ja sama laud pikema uimega; oli päris OK. Idakas on Nõval sideshore ja sellega kaasneb nõme ristlainetus. Tuul väga puhanguline ja lainetus ebaühtlane, sellest ka vahetpidamatu võitlus: vöör laines kinni - trapets lahti. Mõnusat sõitu ei olnudki, see-eest oli väga sportlik pärastlõuna.

RMK Nõva grilliplats on muidu muutusteta, ainult iga 15 meetri tagant on randa kerkinud krematooriumi meenutavad metallkorstnaga grillahjud, mida keegi ei kasutanud. Peldikud olid kuhjaga täis lastud.

Protestiks idatuule vastu ehitasime rannale liivast Gruusia lipu.

vihma kasulik mõju tööviljakusele

Akna taga suruõhuvasaraga asfalti purustavad töömehed äratasid virgutavalt vara. Ilm tundus pime, kuigi tegelikult oli ikka juba hommik. Vihma sadas ja tuul puhus. Koeragi ei tahtnud õue ajada. Hakkasin hoopis tööle. Tuli päris viljakas tööpäev. Koer vingus toas, jalad ristis.

Alles õhtupoolikul suutis Jürka mu randa kaasa ässitada. Vihm polnud pausi pidanud, nii et surfiklubi parkla oli muutunud järveks. Kahju kolleegist, kes seda homme koristama peab, küllap tuleb tal lestad kaasa võtta, et ringi parvetavad õllepurgid ja krõpsupakid kätte saada.

Tuul oli sadama mõõtja järgi 9 ja 11 m/s vahel, kohapealsed mõõtmistulemused näitasid 6-10. Panin GTX 6,5. 115 oli päris paras ja kuigi puhangute ajal käis tuul veidi üle, oli põhiline, mis sõitmist segas, ikkagi vihm. Muidu polekski väga hull, aga kui silmad kogu aeg vett täis on, siis eriti ei näe, kuhu sõidad. Sain päris hästi aru, mis tunne on prillidega meestel, kes merele minnes prillid kaldale peavad jätma.

Siis tuul tugevnes, aga kuna vihm jätkus ja Jürka lubatud päikest ei tulnud kuskilt, ei viitsinud hakata purje väiksemaks vahetama ja kiirustasin tagasi tööpingi taha. Koer muidugi rõõmustas, kui ma ukse korraks lahti tegin.

palun tulge kohale ja kinnitage oma digiallkiri

... umbes midagi sellist ütles mulle sk.ee ID-kaardi sertide uuendamise lehekülg, kui üritasin teha seda, mida varasemate väljastatud ID-kaartide omanikud peavad tegema iga 3 aasta tagant.

Piinlik lugu tõesti. Pean ennast ID-kaardi heavy-user'iks, olles alates üsna selle võimaluse tekkimise algusest allkirjastanud tohutul hulgal digitaalseid dokumente, lepinguid, maksekorraldusi; autentinud ennast kõikvõimalikes kohtades ja nautinud muid ID-kaardi võimalusi. Tundub, et SK ei ole minu tegemisi samavõrd nautinud, kuna millegipärast kinnitab sk.ee lehekülg, et minu digiallkirja sertifikaat on aktiveerimata. Huvitav, kas kõik mu senised digiallkirjad on siis kehtetud? Miks mulle siis selle kohta mingit teadet või e-maili ei saadetud? Ja mis ajast on kehtetud?

Halloo, Hansapank! Kuulsite? Ma ei tea, mis krediitkaardimakseid te mu käest tagasi küsite. Minu kehtivat digiallkirja pole neil maksekorraldustel ju olnud!

Või on sert mingil muul mulle arusaamatul põhjusel äkki tühistatud? Uuendamistähtajani peaks veel paar päeva aega olema. Aga selgi juhul võinuks mu @eesti.ee aadressile väikse teate saata.

Eks tuleb siis koda-migra kontorisse kohale ronida ja kinnitada neile, et ainus erinevus minu ID-kaardi väljastamise aegse ja praeguse isiku vahel on juuste pikkus. Kui nad ainult uskuma jääksid!

TÄIENDUS:
Käisin koda-migra ametis ära. Uhke vineerist ja klaasist kontor uues ärikeskuses. Nende arvuti ütles, et ohnäejah, tõepoolest, sertide uuendamine on alustunud, aga pole lõpetunud. Minu osalust protsessi mittelõpetumises ei suudetud tuvastada, sest inimene ise sinna sekkuda ei saagi. Läks ainult 10 min, väike isiku tuvastamine ja serdid jälle töötavadki. Ulme!

teadmatuse vastu aitab õppimine

Suvi läbi, tööasjad tungivad peale. Silja saatis kutse Best Interneti aastakongressile ja Klikivabriku blogis on jälle aktiivsemalt arutama hakatud, misasi see E-turundus ikka on ja kas seda peaks sööma lusika või pulkadega. Mulje jääb, kitsal ringil spetsialistidel on asjad liigagi selged ning vaidlused kalduvad juba detailidesse, millest tavalugejal on raske aru saada. Mainstream-reklaamiärid (ja turundusringkonnad) aga suhtuvad teemasse ikka ettevaatlikult. Turundusinimesed teevad internetist rääkides küll kõiketeadvat nägu, kuid reaalsetes sammudes on pigem äraootavad ja hoiduvad täpsustavate küsimuste esitamisest. Et mitte ülitarkade IT-meeste pilgete märklauaks sattuda.

Hea uudis on, et järjest enam üritatakse keerulistest asjadest rääkida inimkeeles. Olen isegi osalenud sellistel seminaridel ja infopäevadel, üks hiljutistest meeldejäävamatest oli FCB Akadeemia. Lähenemas ongi aga järgmine suurem kongress, Best Marketingi internetiturunduse aastakongress Best Internet. Teemadeks muu hulgas meetrika (Gemiuse näitel), reaalsed kogemused nii Eesti kui välismaa ettevõtetes ja muidugi Priidu igihaljas ja alati arusaadav teooria. Oma kogemustest räägivad Coca-Cola, Estravel, Uus Maa, Unilever, EMT ja AUdi. Mind kohe täitsa huvitab, mida nad ise arvavad oma kampaaniatest internetis, loodetavalt tuuakse välja ka pisut ROI-analüüsi ja tunnistatakse, kuhumaale kontaktihinnad jõudsid. Ootan huviga.

08.08.08 ja Tarifa Pärnu rannas

Linn oli signaalitavaid pulmaronge täis. Kaheksa-kaheksa-kaheksa puhul otsustas ilmavana, et pole vaja piduriides inimestel oma rahvalike mängudega randa eputama tulla, nagunii on 09.09.09 lahutus ka vormistatud. Ja lõi liiva lendama. Promenaad mattus juba keskpäevaks kenade liivavaalude alla ja lõbus liivatuisk kuhjas Terviseparadiisi murule kunstipärase liivaluite. Kommunaalamet hakkas lumesahka teritama. Rannas oli lugu parem, merelt ju liiva ei tuiska. Päike paistis, isegi tuule käes oli palav ning vesi soe - täielik Andaluusia. Tuul keskmiselt 14 m/s, puhanguti 17,9, laine suur ja ühtlane. Tugev tuul ei lubanud rannas ka tavalist peesitamist-sulistamist, meri seega ainult surfajate päralt.

Parkla oli kolmes reas autosid täis, linnavalitsuse ametnikud käisid mõtlike nägudega ringi ja uurisid, kellele avaliku ürituse korraldamise luba maha müüa. Ufo oleks ehk isegi ostnud, kui oleks 3 ühe hinnaga saanud. Sellist priiskamist aga ei kannatanud linnaeelarve välja ja nii toimus selle suve parim surfipäev täiesti organiseerimatult. Merel oli rahvarohke, kuid kitsaks ei läinud. Lohemehed hoidsid omaette madalasse vette ja purjelaudurid kogunesid muuli kõrvale, kus lainevahe pikk ja sile. Muidu oli laine tihe tobe chop, nagu meil madalas rannameres ikka.

Prooviringi tegin Manic 5,7 ja JP fsw86-ga. Puri tundus liiga suur. Panin Manic 4,2. See käis hästi, ainult kui Jürka tuule ette tiksuma tuli, jäi pisut nõrgaks. Võtsin uuesti 5,7 ja tõmbasin trimmi viimse piirini peale. Oli väga hea. Lained viskasid kõrgele õhku, isegi kui hüpet plaanis polnud. Mõned lohemehed rippusid ranna kohal juba hommikust peale, ilmselt ei saanud tugeva tuule tõttu maandumisluba.

kuidas Peterson Tahkuninal päeva päästis

Kes kannatab, see kaua sõidab. Põhiliselt küll autoga. Käisime Valgerannas ja Pärnurannas. Kullika jätsime vahele, sest Pärnuranna pilt oli väga ühemõtteline. Siiski, päevapikkune tuule luuramine viis lõpuks tulemuseni: vastu õhtut leidus Tahkuninal täiesti sõidetav tuul. Tõsi, idast ja üle maa, see tähendab puhanguline ja kalda all vaikne. Testsõidu tegin 5,8-ga. Läks käima. Jätsin selle õpilastele ja panin endale 6,5 kokku, lauaks võtsin väikse uimega XTC.

Idakas on Pärnu lahes tegelikult puhas offshore, Tahkuninas lihtsalt tundub, nagu oleks sideshore. Kohe kui sadama nurgast mööda saad, on allatuule lage Liivi laht. Sundisin õpilastele päästevestid selga ja sussid jalga, sest Tahkunina on veel ka kuradi kivine koht. Endale ei jätkunud kumbagi. Mis oli kindel eeldus, et midagi peab juhtuma.

Nii oligi. Pärast üht välimise otsa jibe jälle käima tõmmates käis seljast imelik nõks läbi. Hüppasin kohe vette ja kontrolli tulemus kinnitas halba aimust: järjekordne poomiots oli reetlikult otsustanud enesetapu teha. Õnneks polnud sang veel plastikümbrisest lahkunud, nii sain ta poomiotsas pikemalt tolgendava nööriga oma kohale kinni tõmmata. NB! See on üks hea põhjus, miks poomi mastipoolse otsa kinnitusnööri ei kannata väga lühikest teha.

Peterson nägi, et mul jama majas ja jäi igaks juhuks lähedusse triibutama. Et kui ma väga Riia poole hakkan ära kalduma, saaks mulle sinna hotelli ja õlle ette tellida. Veestardi tegin ühe käega mastist hoides ja samas asendis ka kalda poole tiksusin. Tuul oli teglikult nii hea, et kohati läks laud ka selles asendis käima. Sain tagasi.

Kaldal selgus, et autos leiduvad vakantsed poomid ei anna vajalikku mõõtu välja, ühe miinimum oli pikem, teise maksimum lühem kui vaja. Jällegi tuli appi Peterson, kes usaldas mulle oma sobivas mõõdus X6. Tõsi, trapetsiotsad olid tal väga riskantse näoga, aga pidasid vastu.

Nii sai päev päästetud ja veel ligi tunnike täiega lennatud. Tänu suurim Petersonile!

Christoferi maailmameistriks tulemise päev

Kui Team Põõsas noored vihased mehed paar aastat tagasi hoiatasid, et vanameestel pole Eesti freestyle surfis varsti enam midagi teha, naeratati ja noogutati sõbralikult, et muidugi-muidugi.

Nüüd on Christofer tõestanud, et nii ongi. Ja mitte ainult Eestis. Christofer sõitis oma vanuseklassis maailmameistriks ka veel kõigele lisaks. Pikemalt juttu ja linke Purjelaualiidu lehel. Karmole ka palju õnne.

Kullipesa pikad vesikasvud

Oli raske päev. Ei, mitte sellepärast, et laupäeva õhtu oleks väga väsitavaks kujunenud, aga... sügis hakkab tulema. Öösel sadas, hommikul oli külm/pilves ja Windguru vähendas iga paari tunni tagant prognoosi. Kuid et huvilisi oli palju, läksime siiski Kullipessa ja rigasime hõredas vihmasajus üles 4,2; 5,4 ja 5,8. Lohemehed tulid Lemme laagrist, üks väsinum kui teine. Lohed olid ka vist väsinud, ei tahtnud kuidagi seista. Tuul justkui oli, laine veel ei olnud. Õpilased hullasid seda suurema rõõmuga.

Päev piinarikast tiksumist, aga nagu Windguru ütles, kella kolme paiku tuli päike välja ja puhangud küündisid 7,7 m/s. Ühel hetkel viskas puhangud üle 9 m/s ja panin (ise küll halba aimates) ka 6,5 kokku. Proovisin erinevate laudadega, aga kui lõpuks juba stabiilselt 7,5 puhus, võtsin XTC välja. See oli viga.

Kullipesa oli nii vesikasve täis, et ei õnnestunud sõita ühtki triipu, ilma et mingi konnakoloonia uime küljes ripuks. Samas, vette hüppamine ja uime puhastamine oli ka väga kahtlane võte, sest kunagi ei teadnud, kas pärast on ka piisavalt tuult, et veestart teha.

Heiki hullas suure kitega. Piinlik lugu, aga sel ühel triibul, mille kõrvuti sõitsime, sai ta lõpuks minust ikka mööda ja pärast jibe, kui ma enam käima ei saanud, kadus lõplikult eest minema.

Võitis sport. Mina kaotasin

Valgerand, tuuletu

Idatuulega on Valgerand Pärnumaa viimne päästerõngas, kuhu võib rahulikult meelt heitma minna. Sõita seal tavaliselt ei saa, aga vähemalt tunne on, nagu puhuks merelt. Täna käisime Valgerannas agarate õppuritega, kes no-wind oludes purjesikutamist (mõned ka -keerutamist) harjutasid. Et sooja ilma tõttu kalipsosid ei kasutatud, oli Valgeranna vereimejatel (parmudel) hea päev.

Tõnise esimene surfipäev oli midagi sellist, mida ma pole veel kunagi näinud. Mees astus esimest korda purjelauale ja poole tunni pärast juba sõitis. Kahe tunni pärast tegi pauti ja halssi ning nöörist sikutamise asemel astus rannastardiga rahulikult lauale. Kui ta samas tempos jätkab, on teisipäevaks front-loop'i oodata.

Pärnurand, päike ja pikk päev

Pärnu ilmaprognoos pidas täiega paika. Windguru lubatud 6 m/s + Pärnu kohalik koefitsient 3 m/s andis tulemuseks igati nauditava päeva. Ka Windguru prognoositud tuulepööramine kl 15 ajal toimus täpselt kirjeldatud korras: tuul pööras läände ja tugevnes taas.

Koos õpilaste asjadega panime üles 4 komplekti. Endal õnnestus vee peal käia järgmiste settidega:
Twister 117 + Manic 5,7
Mistral V130 + GTX 6,5
XTC115 + GTX 6,6
Kõik õnnestus käima saada, kuigi XTC jaoks tundus alguses tuult vähe olevat. Pärast asi siiski paranes ja kestis peaaegu Kihnu laeva tulekuni. Siis oligi paras aeg veinile üle minna.
Ainus halb asi nii suure kamavaliku juures on, et need kõik tuleb õhtul jälle maha rigada ja autosse toppida. See tekitab stressi.