finantsinspektsiooni priiskamismäng

Avastasin finantsinspektsiooni kodulehelt minuraha.ee huvitava mängu . Tarbimismänguks nimetatav audio-visuaalne küsimustik peaks õpetama, kuidas säästvalt elada ning mõistlikult tarbida. Proovisin. Jäin nõutuks.

Selgub, et mängu mõte on nõustada kedagi Oliveri tema tarbimisotsustes. Keeruline, sest Oliver on keskmisest kodanikust sama kaugel kui Ansip argipäevaelust. Oliver ostab uusi autosid, maju ja suvilaid, sõidab Taisse päevitama ja Soome suusatama. Selle juures on talle sama raske head nõu anda, kui soovitada riigikogulasele, kuidas napi ametipalgaga ikka banaani ostmiseks raha leida. Mängust jääb muuhulgas kumama soovitus võimalikult palju pangateenuseid tarbida, laenata, panustada pensionisammastesse, hoiustada, liisida, kindlustada. Seda muidugi mõistlikult, parimaid pakkumisi valides.

Iseendast tore ettevõtmine, see mäng. Kes ülipikad laadimispausid välja kannatab ja küsitluse lõpuni läbi teeb, ei saa küll suurt targemaks, aga vähemalt idee on hea olnud. Pani mõtlema, kuidas ja millele me oma igapäevases elus tegelikult raha kulutame.

milleks on kasiinod head?

Sain kolleegidelt ettepaneku hakata ühele kasiinole promo tegema hakata. Loobusin. Ega see majanduslangus veel nii hullusti ka mõjunud pole. Kuigi hasartmängude korraldajatele on kriisiajad alati edukad olnud. Kui noore pere laen on ära kulutatud ja SMS-laenu ka enam ei anta, polegi lihtsameelsel muud loota, kui et äkki kasiinost saab. Kasvõi kurjaga. Ja see mõtteviis levib.

Siis hakkasin mõtlema, miks selline negativism, kas kasiinod tõesti midagi positiivset ei paku? Leidsin, et üht-teist head siiski on.

• Kasiinod on öö läbi lahti. Kui pank kodu ära võtnud ja mujal tuisu eest varju pole, võib alati tuulevarju astuda.
• Kui ilusti paluda, saab tasuta kohvi. Seda ikka jagatakse, mängur ei tohi ju uniseks jääda.
• Ja napsud on odavad. Purjus ohver paneb suurema panuse.

Nii et midagi positiivset ikkagi leiab. Kultuursest ajaveetmisest ja meelelahutusest rääkimata.

Kahjuks langevad needki variandid kolleegide reklaamitava hasartmängu puhul ära, sest tegemist on internetikasiinoga. Nii jäigi mul see kerge raha teenimata.

Mu varasemad postitused kasiinoteemadel leiab siit.
Kasiinode positiivsest mõjust on väike kokkuvõte veel ka Rein Purpuri blogis.

jõulueelsele surfipuhkusele Egiptusse

No ei tõmba kuidagi tänase ilmaga Pärnus merele, kuigi tuul on päris hea. Isegi Jürka vist ei käinud... Lähim mõistliku lennureisi kaugusel olev soe meri on Egiptuses, nii ei jäägi muud üle kui asjad pakkida ja Hurghadasse lennata.

Dahab on surfikohana väga tuntud. Isegi niiväga, et viimaselt reisilt tulijad räägivad: laguunis ja Babybay's polnud enam ruumi vettegi kukkuda.

Siis Hurghada. Kirjutasin Hurghadast kui surfikohast ühes eelmises postituses, natuke on ka Surfi Wikis. Täiesti sõidetav koht. Laenutused ja klubid ka päris korralikud, ise olen kasutanud Ibi & Friends laenutusi. Muu elu, nagu Egiptuse kuurortides ikka, täpselt nii huvitav ja talutav kui selle ise enda jaoks oskad korraldada.

Novatours on oma klientidele Ibi & Friends klubis Hurghadas ka tasuta surfilaenutuse välja sebinud, tõsi, pakkumine kehtib vaid ühe konkreetse (5*****) hotelli külastajatele ja selle hotelli rannas asuvas klubis. Täpsemat infot leiab Novatoursi lehelt.

Lubasin Novatoursile, et aitan-juhendan seal algajaid eesti surfajaid, eelkõige muidugi neid, kes seda tasuta surfiklubi varianti kasutavad. Aga teretulnud on kõik teisedki, kes samal ajal Hurghadasse satuvad. Hea meelega jagan kogemusi ja kontakte, kus parem vette minna ja kust soodsamalt varustust rentida.

kas tervitada ka saab?

No siis ma tervitaks kõiki, kes mind tunnevad ja eriti tahaks selle pildiga saata tervitusi Jürkale Pärnusse. Leidsin restorani, kus teenindatakse ainult Manta omanikke. Muid sisse ei lasta ja uksel toimub uime pikkuse kontroll. Baarilett on ka Mantadest tehtud.

Kus restoran asub, on saladus. Kui Mantaga piisavalt pikalt sõita, oledki kohtal!

viimane pits jäta võtmata

Läinud üks tark mees kord baari, astunud leti ette ja palunud kõrtsmikul 12 topsi viina välja kallata. Kõrtsmik kallanudki. Seadnud mees siis topsid ritta, võtnud ühe algusest ja ühe lõpust ja ulatanud kõrtsmikule tagasi. Too imestama, aga mees seletab: „vaat, esimene, see maitseb hirmus kibe. Ja viimasest jään ma täis!”

Sama tarkust teavad ka surfajad. Eelkõige kehtib see viimase triibu kohta, mis tuleb tingimata tegemata jätta. Esimene võiks muidugi ka olemata olla, aga selle elab veel kuidagi üle. Esimesest edasi läheb asi paremaks, aga viimase triibu ajaks on juba hullem kui hull ja selle vastu ei aita miski.

Tegin ise jälle sama vea. Tundsin küll, et tegelikult juba aitab, aga maha tulla ei osanud. Nii oligi, et viimane heli-tack, mis muidu kindlalt käpas, lõppes jalalaba pidi masti ja laua vahel. Siis sain aru, et kaldale on kiire. Paistetuse lõi üles veel enne kui veest välja sain, aasa poleks jalg enam küll mahtunud. Õnneks leidus kaldal jääd ;)

jaga ja valitse põhimõte töötab eriti hästi näljaajal

Tallinna linnavõim on otsustanud, et parim viis kokku kuivavat pirukat jagada on lasta näljastel omavahel gladiaatorivõitlus pidada ja rasvasema rahva pidusöömingu jäänused ellujäänule visata. Konkreetsemalt, raha pärast on võidu jooksma sunnitud Kultuurikatel ja Linnateater. Interneti-hääletuse ja kommentaariumi abil.

Troonilt vaadates igati kasulik lahendus:
1. lihtrahvas saab alati nalja, kui kultuuriinimesed omavahel kaklevad
2. jaguneb ka toetajaskond, kaklus laieneb ja keegi ei mäleta enam lõpuks, kes kakluse tegelikult põhjustas
3. mis iganes poleks ka hääletamise tulemus, saab natuke taksomeetrit kruvides teha ikka oma valiku, sealjuures öeldes: rahvas toetab ju mind
4. mis iganes poleks lõplik seis raha saanud ehitusprojektiga, saab alati öelda: rahvas, va loll, ise nii valis
5. raha jääb 2 projekti arendamise asemel kõvasti alles, mis ongi ju eesmärk olukorras, kus endalegi nagu õieti ei jagu enam

Tegelikult aga kole lugu.

Ajad ilmselt nii vaesed, et loosungist: "tsirkust ja leiba" on saanud ainult loosung: "Tsirkust! Tsirkust!"

päiksekreemi kahjulikust mõjust

Vaikse päeva puhul otsustasin pisut purje keerutamist meenutada. Võtsin 160 l Fanaticu ja 5,0 NS Ice. Kukkusin palju. Olen muidugi koba, seda nagunii, aga laud oli ka ikka neetult libe. Laud oli küll uus ja karestus ilusti alles, aga juuresolevalt pildilt võib ka aru saada, miks laenutuse lauad libedaks lähevad. Sest volüümikamaid laudu kasutavad sageli inimesed, kes on suure osa ajast laual kõhuli või muudes huvitavates asendites. Nii see päiksekreem laule satub ja kreem on, teadagi, libe.

Rääkimata sellest rõõmust, mis saabub, kui oled just ninale päiksekreemi määrinud ja siis kreemiste kätega poomi pihku haarad. Kes pole proovinud, soovitan katsetada. Väga sportlik kogemus.

Maha on kreemi aga ülikeeruline saada. Polegi seni head vahendit leidnud. Kes teab, võiks soovitada.

rekordiline rehvivahetus

Avastasin autorehvist naela. Ei, mitte naastrehvi viimase, vaid suverehvi esimese ja ainsa. Õigupoolest oli see kruvi, keermeosa korralikult läbi rehvi ja pea lustakalt läikima kulunud. Muidu püsis rehv reipalt püsti, ainult kui kruvi kõvemini kangutada, susises kurjalt. Mis ikka, tee rehvivahetuspunkti ja kuna tali nagunii tulekul, siis kogu ringi rehvivahetus. Õnnetuseks oli laupäeva pärastlõuna (selle aja valivad autorehvid tavaliselt katkiminekuks, nagu hambavalu hakkab reeglina reede õhtul) ning sobiva teenindusasutuse leidmine raskendatud - tööpäev juba läbi või kohe lõppemas.

Õnneks siiski leidus töökoda, kus sõbralik seltskond nõustus töö ette võtma. Ja mitte ainult ette võtma, ma pole elus nii kiiret rehvivahetust näinud. Kui, siis ehk ainult televiisorist, mõne vormelivõistluse boksipeatuse ajal. Iga ratta juurde hüppas üks töömees ning 4 ratta alt võtmine, 4 rehvi vahetused ja tasakaalustamised, rataste autole alla tagasi kruvimine ja kliendilt raha sisse kasseerimine võttis kokku 8 minutit. 10 minutit pärast rehvitöökoja ukse ees peatumist sõitsin sealt juba hästi tasakaalustatud talverehvidel välja.

Olgu siis hea töö tegija ka ära nimetatud: Rehviprof.