palju sina jood?

Tore telereklaam. Heade kavatsustega kampaania. Põrgutee olla kah heade kavatsustega sillutatud (kuigi Pratchetti andmetel olla see sillutatud hoopiski külmutatud müügiagentidega). Aga juba enne uut eesti aega öeldi, et viin on vaese mehe video ja masu pole siin palju muutnud.

Või on?
Mida siis teha?

Huvialakoolide ja spordiklubide rahastamist on vähendanud kõik omavalitsused.
Üritustest õitsevad vaid Õllesummeri-laadse äriideega ettevõtmised, ülejäänute puhul on paratamatu, et piletihind = kirves.
Teatripilet on 120-550 kr. Lõbu kestus: 2 tundi.
Veekeskuse pääse maksab 100-150 kr. 4-liikmelise pere peale seega kuni 600 kr. PÄEVAS? Lõbu kestus 3 h.
Bowling maksab 150-210 kr nägu. 2-3 h.
Spordiklubi (kangi tõstmine) on 100 kr ja hallis ringi jooksmine 55 kr. 2 tundi.
Jalgratas maksab alates 3000 kr, aga sõidupäeva lõplik hind sõltub sellest, millal K-valijad selle sult ära varastavad.
Meres ujumine ja metsas jooksmine on tasuta, kuid samuti on hüvitiseta ka need 5 haiguspäeva, mis sealt tulevad.

Pudel viina maksab 60 kr. Nalja jätkub 4-5 tunniks.
Pubisse saab külma lörtsisaju eest sooja täitsa tasuta, välja visatakse sõltuvalt kohast kl 24.00 ja 04.00 vahel.

Valik on teie.

Alati on muidugi võimalik pöörduda Tervise Arengu Instituudi poole ja küsida sealt, kas nad ei tahaks alkovastase kampaania raha eest näiteks teie perele tervisekeskuse aastakaarti anda.

PS. selle taandarengu instituudi vastav veebileht on õudne. Ilmselt on seda soovitanud mõni konsultant, kes tunneb mõnd inimest, kes viimase 10 aasta jooksul on teismeline olnud. Tundub, et nad on oma lehe mõttetusest isegi aru saanud ja on seetõttu piirdunud dotseeriva loengukonspektiga, keelates ära igasugused kommentaarid ja vähegi huvitavama-aktiivsema sisu.

kuidas võmm mind politsei eest hoiatas

Sõitsin rahulikult mööda maanteed. Ei kihutanud, püüdsin auto spidomeetri sisse progetud viga arvestades just lubatud kiirust välja rihtida. Ju see tegelik kusagil 90 kandis võis olla, no ehk 1-2 km/h üle. Kuni üks vastutulev auto juba eemalt tulesid vilgutas, noh et võmm ees või nii. Kui vastutulija lähemale jõudis, nägin, et selles istusidki politseinikud! Oli üks neist eravärvidesse pugenud politseiautodest, millel armatuurlaud elektroonikat täis, palju antenne katusel ja küljeaknad tunduvalt tumedamaks toonitud kui ühelgi päriselt eraisikule kuuluval autol lubatud oleks. Vilkureid nad siiski käima ei pannud ja ümber ei pööranud. Polnud mul eespool ka ühtki põõsasse pugenud patrulli, keda nood autoga kutid oleks saanud raadio teel juhendada ohtlikku liiklushuligaani, s.t. mind kinni pidama.

Muidugi tõusis jalg gaasipedaalilt juba tulevilgutamist nähes. Ja edasi sõitsin natuke VEEL püüdlikumalt. Aitäh, poisid! Vaat nüüd saan alles aru, et minu politsei kodanikest tõeliselt hoolib!

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

reklaamitibi suur saladus paljastatud

Reklaami- ja marketingitibid on mulle alati meeldinud. Eriti seetõttu, et neile meeldib "kuntsi" teha ja toredaid kampaaniaid välja mõelda. Ja, mis kõige lahedam, alati on keegi loll, kes selle kuntsi neile ka kinni maksab. Koos hommikusöögiga.

Näiteks on mind alati intrigeerinud, mis on SELLE kampaania sõnum. Pole kunagi lahti hammustanud ja keegi pole tõlkinud ka. Vahepeal hakkas juba täitsa närvidele käima, et kas olen ise loll või ei saa tõelisest kuntsist aru.

Kuni lõpuks nägin teist reklaami. Mis lõi pildi selgeks.

Asi oli lihtsalt selles, et reklaamitibi palus Jurmalas toimunud reklaami välja töötamise seminar-vöörkšopi hilisõhtuses breinstoormingus AD-d (see on see kõige kreatiivsema kampsuni, pika patsi ja vanamoodsate raamidega prillidega reklaamikutt) briifingu käigus "Do this deep!!!" aga reklaamikutt, oh õnnetust, osutus tavaliseks maameheks ja ei saanud välismaa keelest aru.

Sellegipoolest pani kutt erutava kõlaga sõnad kirja ja nii sündiski kampaania. Aga ilmselt jättis klient agentuurile kampaania eest maksmata, sest agentuur müüs sama kampaania veel teiselegi kliendile maha ning seekord sai sõnad natuke täpsemalt kirja:

orgasmiloendus ja katoliiklik kreemikook

Kui paljudes Eesti naistekollektiivides algab esmaspäevahommik kiitlemisega, kes nädalavahetuse jooksul rohkem orgasme sai ja kellel on vingem mees? Ei mina tea, naised ju lülituvad ainsagi mehe juuresolekul hoopis teisele programmile. Aga Poolas? Kui uskuda Joanna Owsianko versiooni ühe eduka Varssavi reklaamifirma naiste elust, siis katoliiklikus põllumajandusriigis asjad just nii käivadki. Vahepeal muidugi turundatakse natuke ka uue koostisega noorendavat dušigeeli ja tõenäoliselt toodetakse kusagil kulisside taga asuvas produktsiooniosakonnas kogu see videoõudus, mis meiegi telekanalites tunnise filmi kolmetunniseks katsumuseks venitab.



Ehk siis esietendus Tiramisu Endla teatris. Tükk iseenesest rohkem Delfi naisteka kommentaaride stiilis päevakajaline pisteline publitsistika kui terviklik saba ja sarvedega lugu, aga narratiivikummardajad ongi vist hetkel jälle pisut tagaplaanile jäänud... Seitsme samas kontoris sebiva pealtnäha eduka noore naise lood, ilmselt veel enne masu-aega kirja pandud. Sest miljonid tulevad mürinal, nagu ka wishful-thinking tüüpi jutustused oma töövälisest ajast... millist tibidel firmapidusid ja kliendikohtumisi arvestades siiski kuigi palju ei paista olevat.


Natuke raske oli jälgida, et mis unenägu millise luiskelooga kokku pidi käima ja milline pihtimus missugust eelmise elu mälestust täiendas, ikkagi 7 tibi ja igaühel 4 monoloogi. Aga see segadus võis ka olla mõne Endlas iga võimaliku nurga taha tekitatud baari põhjustatud. Kuid et teater algab puhvetist, olen mina paljude veinilettide eest väga tänulik.

Autori kapsaaeda kivid naisteka publiku ülehindamise ja tüki "ülekuntsindamise" eest. Saan aru, et autorile on pakkunud lõbu ajaloost kuulsate naiste lugusid pealiskaudsete reklaamitibide vigaderohkesse interpretatsiooni väänata ja testida publiku huumorimeelt Mozarti "Carmenile" viidates. Eesti publiku panid rohkem kihistama hoopis paljud poolaka jaoks igasuguse naljataotluseta sisse toodud seigad katoliiklase igapäevaelust.


Endla trupi tõlgendus tükist igati austustvääriv, esitus usutav ja näitlejate natuke sõlme kippuv keel tundus kohati lausa taotluslik. Turundustibid ju ei räägigi selgelt ja sirgelt, ikka tuleb natuke "vää" ja "nohh" ja "seethendabt" sisse.

Ei seganud ka masu-aja minimalistlik lavakujundus ega kohati kohalejõudmatu muusikaline kujundus. Tegelikult tore lugu. Tiramisu on igati väärt suupiste, tõsi sobib paremini lahjemate jookide juurde.