miks ma ei ühildu ID-kaardiga

Olen teadlik ja püüdlik e-kodanik. Kasutan juba kaua ja agiteerin teisigi. Kuigi kohati on see ikka pain in the ID-card reader.

Täna kasutasin ID-kaarti sõna otseses mõttes kaua. Oli vaja üks dokument digiallkirjastada ja riigiametile edastada. No ei ole vanainimesele intuitiivne see sk.ee lehekülg. Ükskõik mis linki vajutad, saad uue leheküljetäie reklaampläma, aga kohta kus oma allkirjastatud failike riigiametnikule kättesaadavaks teha, otsin siiamaani.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

aeg hooajale mõtlema hakata

Kevad kalendri järgi käes, kuigi rannas veel ei paista. Aeg hooajale mõtlema hakata.
Koostasin 2 punktist koosneva plaani.

1. Kamad korda teha = Canos de Mecas kaljude otsas kriibitud veivikas ära paigata + mõned uued taglase tükid soetada.
2. Trenni tegema hakata.

1. punkti ellu viimine lükkus edasi, kuna lauaparandaja surfab Dahabis ja suuremate investeeringute tegemiseks vajalike vahendite kogumiseks tuleb alustada eelarvekärbetest ja säästuprogrammi käivitamisest.

2. punkti juures tuleb kõigepealt senisele laiskusele head vabandused välja mõelda. Tehtud. Talv on tüütult tõbine olnud, külmetushaigused ja soojendavad seespidised kuurid on andnud kokkuvõtteks üsna ebasportliku kaamoseaja.

Vähehaaval siiski olen ennast harjutanud mõttega, et elu ei pea meeldiv olema, vaid valu ja piin kuuluvad korraliku surfaja juurde, nagu koola Bacardisse. Esimesed katsetused tehtud ka. Et head traditsiooni jätkata ja treeningud (põhiliselt enda jaoks) kirja panna:
1 h jalgratast (kuradi külm ikka)
2 x 1,5 km ujulat (natuke soojem)

ikka turundusteost ja koristuskampaaniast

Tänan kommentaatoreid, kes võtsid vaevaks turundusauhinna ja sotsiaalkampaania seostele mõelda. Saan aru ka neist, kes valisid lihtsama, argumentum ad hominem tee, Hando süüdistades mind turundusega tegelemises ning Ilmar kahtlustades, et ma ei teagi, mis turundus on. Vastuseks Hando kommentaarile: eks mul natuke on piinlik küll, et tarbimiskarussellile enne selle kinnikiilumist omaltki poolt hoogu juurde andsin. Aga mis parata, kuidagi peab leiba teenima ja muid töid oskan veel kehvemini. Vastuseks Ilmarile pean täpsustama, et enamusel juhtudest ei viida turundustegevuse käigus kokku probleemi ja lahendust, vaid tekitatakse inimesele kõigepealt pseudoprobleem millele siis „lahendus” müüakse.

Jah, mind tõesti häirib sotsiaalkampaania Teeme ära 2008 sildistamine aasta parima turundusteona. Mu arvates kahandab turundusteoks kuulutamine koristusaktsiooni väärtust ning diskrediteerib juba ette järgmisi sarnaseid üritusi. Aga et see on mu isiklik probleem, võtangi asja rahulikult. Vabal maal võib igaüks kanda mistahes silti, kuid 2 momenti jäävad kripeldama: sõna jõud ja kampaania kummardamine.

Arvasin naiivselt, et sõnal „turundama” on mingi seos turu ja müügiga ning et massiteadvusega manipuleerimist tähistavad teised sõnad. Ilmari ristisõja näitest justkui tuleneks, et edukateks turundustegudeks võiks nimetada ka maa „puhastamist vaenulikust elemendist” aastatel 1941 ja 1949 ning holokaustigi. Või muid ajaloos tuntud, propagandaga väärtustatud massiaktsioone, mis muuhulgas tõenäoliselt kellelgi tõesti ka mõne probleemi lahendasid. Seepärast ei saa nõustuda, et kuni ma ise aru saan, mis toimub, nimetatagu seda ükskõik kuidas. Võib-olla tuleb pärast meid seltskond, kes säravatest eufemismidest enam nii hästi aru ei saa ja suurte manipulaatorite üleskutsed hakata jälle „vabastama”, „demokratiseerima” ja „turundama” leiavad siiraid järgijaid.

Eufemismide hiilgeajast on pärit ka teine muret tekitav tendents: kampaanialikkus. Tean inimesi, kes on aastaid vabatahtlikult riigimetsi-randu koristanud, näiteks surfiklubide liikmed. Tänusõnu on harva öeldud, rääkimata püünele upitamisest ja auhinna andmisest. Mulle ütleb turundusauhind: „lollid olid, kes enne vabatahtlikult rabasid. Oleks võinud ikka korraliku kiidulaulu ka juurde teha, sponsoritelt pappi ja plakateid küsida, vaat siis oleks õige värk olnud. Tuled subbotnikule, saad banaani, aga nikerdad vaikselt omaette, oled kahtlane tüüp.”

turundada võib kõike!

Eelmine postitus sai paar päris tabavat kommentaari. Eriti Alari ja Ilmari vastustes peitub valus tõde... ja probleemi olemus on hästi ära sõnastatud. Meie kiirkapitaliseerunud ühiskond turundabki kõike - pesupulbrist poliitikuteni, kusjuures tegelikus elus plekke välja saada ei õnnestu. Ainus lahendus on uued ja veel suuremad plekid teha. Mille vastu siis veel paremat vahendit saab müüa. Turundus on kõige alus.

Siiski on mõned erisused, millele tasub tähelepanu pöörata. Kui turundatakse pesukaitseid või autosid, on tegemist „halva” turundusega, sest see on äri ja keegi raibe rikastub. Kui aga täpselt samade meetoditega turundatakse raha kogumist lastehaiglale (kes kogutud rahaga börsile mängima läks, muide) või meelitatakse kõige otsesema võrkturunduspüramiidiga inimesi metsa prügi korjama, on tegemist justnagu aktsepteeritava toimimisega. Võltsvagadus ulatub väga sügavale. Kahjuks.

Nagu Pohlak täna raadiosaates ütles: Eestis tuleb teada, kuidas mehhanismid toimivad. Võibolla kirjutan seda teatud kibestumisega, aga aastaid PR-tööd tehes olen mitte ainult riigimeedias, vaid ka erakanalites kogenud täielikku ärategemist iga turundusmeetodi suhtes, mis on suunatud kellegi äri edendamiseks. Täpselt samad võtted mõne kassipoja päästmiseks või kodutule konteineri ostmiseks panevad aga peatoimetajadki krokodillipisaraid valama. Esimesel juhul esitatakse arve. Teisel aga, kuna üritus suurendab publiku hulka, tehakse ise esimene annetus.

Eesmärk pühendab abinõu?

turundustegu "Minu Eesti"

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.