Mis on maakleri mantra? Tõuseb-tõuseb-tõuseb!
Mis on maakleri mure? Miks ta juba ei tõuse!
Alljärgnevat kommentaari ajendas kirjutama
EPL-s ilmunud maakleri mure. Ilmselt on inimesed masu tulemusel hakanud mõtlema ja oskavad nüüd ka küsida, et mida nad maakleritasu eest saavad. Minu soovitus maakleritele oli selline:
Austatud murelik maakler!
Mõistan täielikult austatud maakleri muret ja soovi tõsta eetikataset ka kinnisvaraturul. Ahnetest ja ebaeetilistest klientidest see majanduskriis ju alguse saigi. Sest kes see muu bluffis hindamisaktidega buumikinnisvara väärtust ja õhutas tegelikult krediidikõlbmatuid kodanikke säästumajakeste tagatisel üle jõu käivat laenu võtma? Või seejärel veel laenu võtma ja ostma hilisemaks edasimüügiks kokku kortereid, mille hind ju ainult tõuseb-tõuseb-tõuseb.
Aga võib-olla ma eksin, sest sellest maakleri-värgist pole ma kunagi õieti aru saanud. Näiteks sellest, et miks maksab maakleritasu ostja/üürilevõtja, kuigi tema pole maaklerilt mingit teenust tellinud ega saanud ja esindusleping on maakleril ju hoopis müüja/rentijaga? Mu meelest oleks normaalne, et maaklerile maksaks tasu see, kes ta palkab. Kui inimene soovib endale elu- või äriruume osta/üürida, kuid ei viitsi ise kuulutusi sirvida ja läbi helistada, kümneid objekte külastada ning omanikega läbirääkimisi pidada, on mõistlik palgata maakler, anda talle konkreetne ülesanne ning langetada oma lõplik valik maakleri eelvalikusse jäänud objektide hulgast. Ning loomulikult selle töö eest maksta. Või vastupidi, kui omanik tahab oma kinnisvara müüa või välja rentida, kuid ei viitsi ise kuulutusi portaalidesse sisestada, kõnedele vastata, iga kell võtmetega stardivalmis olla ja huviliste tausta-maksevõimet kontrollida, oleks normaalne selle töö peale maakler võtta.
Kahjuks pole kummagi kirjeldatud vajaduse jaoks maaklerit leidunud, neil pole aega või huvi olnud. Igatahes on kõikide tehinguteni jõudmiseks tulnud ise aktiivne olla. Ja see viies ratas, kes siiani on kinnisvaratehinguid „vahendanud”, võiks mu meelest küll olemata olla. Sest seni seisneb maakleri töö kõige olulisem oskus selles, et omanike poolt üles pandud kuulutuste kontaktandmetel kiiresti ühendust võtta ning esimesena „esindusleping” sõlmida – mis garanteerib vahendustasu laekumise – kui kunagi tehing peaks toimuma. Muud keerulist nagu polegi. Muidugi peab hoolega jälgima, et omanik ja ostja otse kokku ei saaks, sest siis võivad need ahned inimesed ühise keele leida ja „vahenduse” vajalikkuses kahtlema hakata. Mina näiteks vägagi kahtlen, sest enamasti ei tee maakler muud kui segab. Ma ei suuda oma napist kogemusest meenutada ühtki objekti üle vaatamist või lepinguteemalisi läbirääkimisi, kus üht osapoolt esindaks ainult maakler. Alati on kohal nii omanik kui ostja/rentija, enamasti ka maakler, kes otseselt kumbagi poolt ei esinda ja tavaliselt ka objektist mitte midagi ei tea. Ei tea ta ka kinnisvarahuvilise soovidest – seetõttu vahib ta omaniku-ostja vestluse kõrval, nagu kunagine KGB-lasest „tõlk” turismireisil. Õnneks lobiseb tüüpiline maakler suurema osa objekti üle vaatamise ajast telefoniga ega süvene detailidesse. Kuid küsib alati enne lahku minekut: „millal siis tehingu teeme?”
Õnneks selgitab kommenteeritav artikkel, mida maakler siis tegelikult on teinud. Selgub, et ma olen maakleri teenustasu maksmisega hoopiski ostnud kinnisvarabüroo „kaubamärki, infobaasi, bürooteenuseid ja turundus- ning juriidilise osakonna teenuseid”. Mida on hea teada, sest kui ma järgmine kord midagi sellist vajan, siis püüan ise hakkama saada. Nagu austatud maakler ka soovitab. Hindamisaktid tehakse ju nagunii veel eraldi tasu eest, mingeid kohustusi või riske – näiteks müügiperioodi pikkuse või hinna osas - maakler ju ei võta. Vajalikud lepinguvormid on kõigile kättesaadavad, notariajad pole ka enam defitsiit (loe: kinnisvarabüroode poolt igaks juhuks pikalt ette broneeritud), seega peaks iga kirjaoskaja inimene ise hakkama saama küll.
Järelikult, ainus koht, kus võib tekkida juriidiline konflikt, mida austatud maakler kardab, ongi see maakleri „esindusleping” ja ostja täiesti mõistetav soov sellest tulenevat „vahendustasu” osaliselt või täielikult mitte maksta. Millest tulenevalt on minul ettepanek, et see kinnisvaraomanik, kes sõlmib maakleriga „eksklusiivse esinduslepingu”, peaks võtma enda kohustuseks ka maakleritasu maksmise, sest tema on see, kes tellib teenust. Ostjal/rentijal on võimalik endale isiklik maakler palgata, kui tal peaks olema selline soov ja tahtmine maakleritasu maksta. Aga praegune olukord on tõesti selline, et autopood on sõlminud „esinduslepingu” mingi tüübiga, kes informeerib iga autoostjat, et tehingu sõlmimisel tuleb tal kolmandale isikule/ettevõttele tasuda „maakleritasu”.
PS! See autopoe võrdlus meeldis mulle kohe väga. See on hea ettepanek, tulevikus võiks sisse viia ka ISO-sertifikaadiga atesteeritud automaakleri elukutse ja määrata mõistlikud miinimumtasud. Sest miks peaks klient saama ise autot osta või kust võtab autopood õiguse sõidukeid teenustasuta müüa? Ikka normaalne maakler peaks vahel olema, kes paneks autopoodide ja eraisikutest automüüjate kuulutused oma nimel uuesti automaakleribüroo lehele üles – sildiga „soodus”. Ja kui autohuviline klient helistab, siis annaks automaakler küsimustele valesid ja tehniliselt ebakompetentseid vastuseid, kliendile auto tutvustamiseks leiaks ta sobiva aja juba ülejärgmisel kuul – pärast Egiptuses toimuvalt maaklerite koolitusreisilt naasmist. Proovisõidu ajal istuks automaakler teiste klientidega valjusti telefonitsi lobisedes tagaistmel ning enne autoostu vormistamist sokutaks dokumendikausta pealmiseks paberiks oma arve.
