Sunday, February 21, 2010

töötu ju kohe maha ei sure...

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

Thursday, February 18, 2010

telefonimüügiagentide ja spämmerite tervituseks: Olete Võitnud Paadimatka!

Kas sulle helistavad optimistliku häälega tütarlapsed, kes laupäeva varahommikul küsivad, et kas tahaksid vestelda teemal: ajakirja Köögi-Kroonika-Naised järgmiste numbrite sisu? Ja muidugi nende üllitiste tellimine. Mulle mõnikord helistavad. Eriti nõme on, et telefoniterrorismi teele on asunud ka mitmed varem soliidselt käitunud firmad, näiteks kirjastus TEA. Vihastab. Sest ma olen ööinimene ja tahan hommikul magada.

Vi@agra pakkujad oskab mu spämmifilter enamasti ära kustutada, aga siiski tulevad aegajalt läbi osavad kirjad, mis soovitavad minna naljaka URL-ga lehele, et oma e-mailikonto seadeid uuendada. Või midagi sellist.

Seega, võiks midagi ette võtta. Kellegi füüsilisele dematerialiseerimisele üles kutsumine on karistatav. Seega, seda ma ei tee, vaid kutsun kõiki spämmereid ja telefonimüügiagente endaga koos paadimatkale. Soovist neile kasulikku ja huvitavat elamust pakkuda. Tasuta. Kaldale tagasi saamise tasust räägime siis, kui piisavalt kaugel merel oleme. Muide, kaldale tagasi toimetamise teenus ei ole kohustuslik.

Kellele veel mõni spämmer kirjutab või telefonimüügiagent helistab, võiksite neile öelda, et kuna just konkreetne tüütaja on kümnetuhandes helistaja, on ta võitnud paadimatka. Las annab oma nime, telefoninumbri ja aadressi. Küll ma lähen ja korjan ta peale ja toimetan kokku lepitud paadimatkale.

Saturday, February 13, 2010

Nõva loodus on kindlalt kaitstud


Peraküla rand Nõval on ilus koht. RMK puhkekoht ja telkimisplatsid, NW tuultele ilusti avatud rand ja meri läheb ruttu sügavaks. Surfihuvilisele loodusturistile väga mõnus paik.

Surfilaager toimus Nõval viimati 2007. Siis kolis Saaremaale ning on nüüdseks jõudnud Roostale. Põhjus: surfihuviliste laagrikülastajate hulk kasvas iga aastaga ning korraldajad ei suutnud kuidagi garanteerida, et üheaegselt rannas viibivate inimeste hulk Perakülas looduskaitse nõuetega lubatud 400 inimese piiresse jääb. Ebareaalne, laagrikülastajaid kipub pigem sinna paari tuhande kanti olema.

Nii said looduskaitsjad ja kohalikud elanikud surfilaagrist lahti. Kadusid eredad purjed ja lohed, vaikis õhtuti kõlanud laul ja pillimäng ning saabumata jäi tavalisest suurem hulk autosid.

Ent siis ilmus Nõvale veel parem ja nõudlikum ranna kasutaja: kaitseväe laskepolügoon. Protestisid kohalikud elanikud, mis protestisid, ei aidand miski, isegi maavanema sekkumine mitte. Polügoon tuli ja paugutamine käib.

Nüüd siis on Nõva topelt kaitstud: loodust ei koorma enam tüütud tuule-fännid ning kui merelt mõni võõras lennuk peaks tulema, saab see ka kiirelt ja kindlalt alla tulistatud. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Fotod: (mõlemal pildil on sama koht)
1. Purjelaualiidu arhiiv, surfilaager 2003
2. ekraanipauk Postimehe veebisaidilt, kogu Postimehe galeriid näeb siit.