Sadam on merehariduse koolimaja

Jää vabaks, Eesti meri!
Arutelud Kärdla sadama ehitamise üle on teretulnud, iga mereteemaline kirjutis või sõnavõtt aitab taastada meie vahepeal kaduma kippunud mererahva-identiteeti. Nõukogude aeg lõikas Eesti rannarahva pärimuslikud eluviisid läbi, hävitas ranniku ja saarte meresõidukultuuri, tegi üle aastatuhandete ulatuvate traditsioonidega meresõitjad kurvaks kaldapealseks rahvaks. Õnneks on see asi tänu avanenud randadele ja vabadele veeteedele vähehaaval muutuma hakanud ja eestlased seilavad uhkusega jälle nii koduvetel kui maailmameredel. Vene ajal salaja lauldud laulusalmgi seab esikohale vaba mere. Et vabal merel vaba mehena seilata, vajame sadamaid. Loomulikult tuleb Kärdla jahisadam valmis ehitada, sest mis mereäärne pealinn (olgu siis, et maakonnakeskuse või saare oma) see ilma jahisadamata on. See oleks nagu vaksal, milleni rööpad ei jõua või lennujaam ilma maandumisrajata.

Jahisadam ei ole äri
Asjatu on vaielda väikesadama tasuvuse või tulususe üle. Väikelaevasadam ei ole ega peagi olema tuluallikas, nagu on märkinud ka Eesti Merenduspoliitika 2011-2020 välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertgrupp. Ärilistel alustel saavad areneda üksnes suurte liiklusväilade sõlmpunktides paiknevad kauba- ja reisisadamad. Hobimeresõiduks, kalapüügiks, spordiks ja puhkuseks mõeldud väikesadamad on kõigile kasutamiseks mõeldud infrastruktuuri osa – nagu valla tee või küla lauluväljak, mille ääres võib küll poodi pidada, kuid mis ise ei peagi kasumit andma. Kui palju üks sadam piirkonnale uusi töökohti, lisakäivet ja täiendavat maksulaekumist annab ning missugune on sadamasse tehtud investeeringu tasuvusperiood, võib arvutada mitut moodi. Tegelikult toob väikelaevasadam piirkonnale tulu hoopis teisiti.

Sadam toob piirkonda elu, seda on näidanud kasvõi Kuressaare jahisadam ja Tallinna Vanasadama Jahisadam. Kes mäletab, et enne oli Tori abaja rand roogu kasvanud tühermaa ja Admiraliteedibasseini ümbrus räämas tööstuspiirkond? Nüüd on neist paikadest saanud linnade au ja uhkus, seal käib vilgas tegevus, toimuvad merepäevad, laadad, konverentsid, kontserdid, kalaturud ja muud sündmused. Linnainimesed ja külalised kaugemaltki sisemaalt käivad sadamas jalutamas ja laevu imetlemas, sadamakõrtsis ja kauplustes on kundesid ka siis, kui sadamas parasjagu ühtki võõramaa laeva sees ei ole.

Merekultuuri koolimajad
Lisaks meritsi saabuvate külaliste võõrustamisele ning oma meresõitjate alustele kodusadamaks olemisele on igal väikelaevasadamal veel üks väga oluline roll. Jahisadam on vältimatu eeltingimus noorte meresõitjate esmaseks väljaõppeks ja tegevuseks. Pole sadamat, pole meresõitjad – jäävad vaid rannal jalutajad. Kärdla senist tagasihoidlikku sadamakohta kasutades on häid tulemusi saavutanud nii Jahtklubi Dagö kui Hiiumaa Surfiklubi sportlased. Sadamat vajavad ka kalamehed, sukeldujad, väikelaevajuhtide koolitajad ja lihtsalt merel vaba aega veetvad puhkajad. Ei saa päris nii vaadata, et küll noorpurjetajad saavad oma jullad vette ka murult või mudasest paadisadamast. Jah, noored on tublid, ronivad veele ka üle kivide ja kadakate, kuid välisvõistlejate osalusega suuremaid võistlusi või tipptasemel treeninglaagreid saab siiski korraldada ainult sadamas, mis vastab ka rahvusvaheliselt eeldatavale standardile.

Sadam Läänemere laevakursside ristteel
Läänemerel liigub igal hooajal paarsada tuhat alust, mis võimelised pikema merematka ette võtma, ka näiteks Viiburisse, Peterburgi, Tallinna, Narva-Jõesuusse. Seni on keskmise euroopa merematkaja teekond Läänemerel hoidnud Rootsi ranniku ligi, sealt Mariehamni kaudu Soome saarestikku ning kui Eesti poole asja, tullakse üle Soome lahe Tallinna alles Helsingist. Hobimeresõitja päevateekond on 30-50 miili ja ööseks eelistavad nad alati sadamasse jõuda. Hiiumaa on Läänemere idapoolse marsruudi oluline sõlmpunkt. Hankost Kärdlasse on sama vahemaa kui Helsingist Tallinna, mis on hobipurjetaja jaoks vastuvõetav päevateekond. Hiiumaa asub ülimalt soodsal positsioonil nii Soome, Rootsi kui ka Riia poolt saabuvatele merematkajatele. Kuigi Sõrul, Heltermaal ja Orjakul on olemas väga head sadamad, on need pealinnast Kärdlast kaugel ja merematkajale vajalik teenustevalik kohapeal jätab soovida. Ka kunagine soomlaste lemmiksadam Lehtma on ajale pisut jalgu jäänud, napib sadamateenuseid ning pealinna kauplusse, kontserdile või muuseumi tulekuks peab merematkaja kas takso või muu transpordivahendi otsima.

Suur töö on tehtud, vaja veel vaid üle koera saba saada
EAS on Kärdla sadama rajamiseks eraldanud väga suure summa ning selle rahaeralduse saamiseks on paljud spetsialistid pidanud palju töötunde panustama. See pole Nikolai von Glehni moodi kannaga vastu maad põrutamine, vaid läbi mõeldud ja hoolikalt vormistatud projekt – Kärdla taotlus läbis ülimalt tiheda konkurentsisõela ning väljus 121 taotleja seast 7 eduka hulgas. Kui nüüd teha veel see viimane pingutus, et ka puuduolev raha investeeritud saaks, oleks Kärdla linn astunud suure sammu ning võiks end täie uhkusega merelinnade hulka lugeda. Iga summa kasutamise üle võib vaielda, kuid jahisadam peaks ühe mere(riigi)pealinna jaoks olema kindel prioriteet. Keegi ju ei vaidlusta lennujaama, teedevõrgustiku, praamisadama või kaubasadama vajalikkust, kõigil neil on piirkonna infrastruktuuris oma kindel osa. Nii ka jahisadamal. Neid, kes väikelaevasadamat vajavad, on hoopis rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. Jah, kes merd ainult praamiaknast vaatavad, saavad tõesti ka ilma jahisadamata toime. Aga purjetamiskoolide ja klubide noored, jahi-, kaatri- või mootorpaadi omanikud, kalamehed ja muidugi välismaised mereturistid vajavad normaalset sadamat. Sadam tõmbab piirkonnas elu käima, sadamakõrts on koht, kus alati midagi toimub, sadama klubiruumid ja paadikuurid saavad purjetajatele ja paadimeestele peagi igapäevaseks ja koduseks kohaks, kus käiakse koos talvelgi. Kui Kärdla sadamat nüüd lõpuni ei ehitata, võib karta, et lähema paari-kolmekümne aasta jooksul teist sarnast võimalust ei tule. Isiklikult tahaksin küll suvel 2013 oma Hiiumaa sõpradele külla tulles Kärdla uues sadamas otsad kinnitada.