Friday, March 31, 2017

Poolkõva Poniente ja taas vale purjevalik. Pärast rattatrenni.

Hugo läks eilse kõva windsurfi päeva lõpetuseks Tarifa linna all veel lainesurfi tegema, väga ilusa rulli keeras õhtuse tõusuga kokku. Ja sai oma laksu kätte. Kui teel Boloniasse kividesse kukkumisest pääses kriimustustega, siis õhtuse surfi käigus maandus mingist pöördest nii õnnetult, et väänas korraga välja nii põlve kui hüppeliigese. Hommikul oli igatahes karkudega ja ütles, et tema täna Ladunasse ei tule. Paneb veel jääd ja läheb röntgenisse. Andis mulle võtme, et saaksin ise ratta võtta ja mägedesse minna.

Läksin hoopis randa. Võtsin uuesti Bolonia tripi ette, ainult et seekord piki mõõnavee piiri jalgrattaga. Fätiga. Sellest sai maastikurattamehe märg unistus. Sest pikapeale sai selgeks, et päris veepiiri mööda ikkagi läbi ei saa. Mõõn hakkas lõppema ja kohati ulatusid kaljud täitsa murdlainetesse. Kui väga märjaks läks, jäi 2 valikut: kas üle kaljude ronida või mäkke pressida. Ratas mõlemal juhul õlal. Proovisin alguses esimest ja mingil hetkel valisin teise tee. Leidsin piki mäekülge kulgeva raja, mille ATV-ahvid olid liivaseks kündnud. Fätiga sai õnneks läbi, aga hullu higi hinnaga. Rada oli lahe. Kohati puude all nagu tunnelis, siis piki rannakalju serva, siis läbi ojade... Leidsin ka selle metsahipi eluaseme jälle üles, kes seal oja ääres elab. Ilmselt skulptor, postide otsa olid savist inimpead voolitud ja suuremaid puid kunstipäraselt lõigutud-raiutud. Boloniasse jõudsin jälle mööda randa ja sealt tagasi tulin maanteed pidi.

Klubisse jõudes oli tuul puhuma hakanud. Hugo oli enda asemel oma loheõpetaja saatnud, see andis mulle konteinerist asjad kätte ja, igatahes, merele! Goya Bolt 125 ja Goya Mark 6,6. Puri oli väike. Kohati käis, kohati tiksusin. Tegin siis pumpamistrenni, oli just nii piiri peal, et justnagu sai käima, aga käik sisse ei jäänud. 2 tunni peale suutsin kokku läbida 32 km, ajaliselt umbes poole tiksudes. PRO-d kimasid kõrval 8-9 ruudustega, aga kohati seisid nemadki.

Lõhki sõidetud rakud peopesades hakkavad paranema, aga teevad kõvemate liigutuste juures vastikult haiget. Eriti nõmedad on aga tallaalused. Parema jala all on 2 rakku katki, vasaku astusin niisama kivi otsa puruks. Aga kui adrenaliin möllab, ei ole kõigest sellest hullu, ikkagi täitsa ok surfipäev tuli välja.





Thursday, March 30, 2017

Downwind Tarifalt Boloniasse, rock'n'roll sajaga!

Quatro Thruster 115, Goya Bansai X 4,7.

Eile õhtul oli näha, et Levante ei vaiki.Tekkis mõte, et kui prognoos paika peab, võiks ühe Bolonia päeva teha. Ütlesin Hugole, et oleme kunagi Tarifalt laudadega Boloniasse läinud, sellise korraliku downwindi teinud. Hugole hakkas plaan meeldima. Saatiski hommikul vara sõnumi, et kas ma olen valmis. Vastasin, et muidugi, selliseks seikluseks alati.

Laduna juurde jõudes oli rand kahtlaselt tühi. Liiv lendas, vesi ka, aga ookean oli lage. Mõned väiksed lohed ukerdasid, kuid purjelaudu polnud näha. Tehtud, mõeldud, Bolonia downwind! Panime vahetusriided Hugo autosse ja läksime seda Boloniasse viima. Kohale jõudes saime aru, kus kõik olid. Randa tuli sisse ilus uhke rull, tuul viis murdlainest vett lendu ja kogu purjelaudurite kaader oli chiringuito juures koos. Mõned juba ka vees. Kes ütles, et purjelaud on välja surnud? Bolonias polnud kuhugi parkida, purjesid vees vähemalt sada. Ja nende hulgas polnud mitte vähe neid, kes laineharja ületamisel ka väikse luubi või midagi muud sarnast viskasid.

Hugo auto kohviku taha parklasse, minu autoga Ladunasse tagasi, asjad üles ja vette. Hugo oli elevil nagu peidetud kommikoti leidnud laps. Lubas mulle üht huvitavat wave-kohta näidata ja me lasime lauad glissi. Muidugi oli Hugo kiirem. Puri oli tal samuti 4,7, kuid laud 93 l ja ise ka kergem ning kõvem. Ühes tuuleaugus sain ta kätte, kui väike laud käigust ära vajus, kuid siis läks ta iga triibuga mul rohkem eest ära.

Lainest alla lasta oli mõnus. Hoovus tuli vastu ka, nii et vesi liikus vastutuult ta tegi nii käigu kui kursi veel muhedamaks. Paar tuuleauku oli, aga suht hea kandvusega 115 aitas neist ilusti üle. Lainevahe päris sile ei olnud, väike chop oli ikka peal, aga üldiselt oli ikka megamõnus - nagu lumelauaga puhtas puudris, ainult mäest alla.

Hugo läks mingil hetkel kalda alla ja hakkas seal üsna kahtlase välimusega kaljude vahel veivama, Boloniast oli sinna krüssanud teisigi sõltlasi. Käisin korraks seal lähedal, kuid nähes minu jaoks teadmata kohtades paiknevaid veealuseid kaljusid, tegin jibe ja läksin turvalise ookeani poole tagasi. 

Boloniasse jõudsin täpselt 45 minutiga. Käes oli veel nii palju jõudu, et triibutasin veel tunnikese ja pisut peale. Hugo saigi kivide vahele lainet sõites sääred veriseks.

Bolonia tuul oli naljakas. Seal kus mu track ookeani pool jibe kohti näitab, oli tuul oluliselt vaiksem, sageli ei saanudki jibe käiguga teha, kuna puri lihtsalt ei vedanud. Aga siis kalda poole tagasi sõites jõudsin uuesti tuuletsooni ja ei saa öelda, et seal vaikne oleks olnud. Eriti tugevalt tõmbas kalda all, murdlaine juures. Ma mingit kõva veivamist ette võtta ei julenud, ikkagi võõrad asjad. Aga jibe oli seal küll mõnus teha, suur lainevahe ja sile vesi.

Päeva kogutulemuseks jäi 46,3 km. 3-uimeline väga suuri kiirusi ei tahtnud arendada, laeks jäi 39,8 km/h. 2 tundi 2 minutit, aga käed olid päris valusad. Lisaks see eile kividesse maabumisel katki astutud jalg... kui veest välja sain, olin päris sant valmis.

Wednesday, March 29, 2017

Tuuleoptimistid saavad petta, siempre. Levante, 103 l + 4,2 ja 4,7

Levante oli vali, kalda peal mõõdeti 36-38 kn. Aga tuuleoptimistid saavad teatavasti tünamo. Või elektrituugeni, kui moodsa sõnaga öelda.

Liiv lendas, päike paistis ja kõik tundus kena. Hugo soovitas võtta 103-liitrise 3-uimega laua ja 4,2 purje. Quatro Thruster Super Mini oli hea valik, Goya Bansai X 4,2 aga mitte. Paar triipu sain kangutades sõita, siis jäin puhangute vahel tiksuma ja kaldusin alla ära. Düüni ees teatavasti tuult ei ole. Proovisin sealt veel mitu korda välja krüssata, nii pikkade kui lühemate triipudega, aga nende uimedega oli see lootusetu üritus. Kõrgust ei tulnud isegi nende üksikute pagide ajal, kui see õnnetu puri käima läks. Nii vaevlesin seal oma tund aega, tiksumise ja poolkõva glissiga tuli läbisõiduks 17 km. Valikuid oli 2: kas teha downwindi ja minna Boloniasse või maabuda düünist läänes kivides ja kõndida tagasi surfiklubisse. Valisin viimase, et Hugo paanikasse ei satuks ja otsingut ei korraldaks. Pealegi polnud ma kindel, kas kaugemal ja allpool sellele purjele ikka tuult oleks jätkunud. Nii et üle aastate, kui mitte üle aastakümnete jälle üks shame-walk. Vähemalt oli sportlik jalutuskäik. 1,5 km, kama tassides. Kõrge pulsiga. Aga mitte niivõrd pingutusest kui vihast. Ise vana mees, habe hall ees, aga kurat, purje ei oska valida.

Pärast lõunapausi võtsin Bansai X 4,7 ja see töötas. Levante oli puhanguline, nii et paar ootamatut selili vajumist tuli ikkagi vastu võtta. Aga muidu kõik bien. Jibed tulid suurte lainete abil päris kenasti ja kuigi maksimumkiirus jäi suhteliselt madal, oli surfamist küll ja veel. Lõpuks hakkas jahe ja hommikuse mõttetu tiksumisega väsinud käes andsid mõista, et aitab küll. Õhtusessiooni pikkuseks tuli 21,2 km.

Ja kindlasti oli selles jamas oma osa ka pühapäevasel kiitlemisel. Et kui palju juba sõidetud ja kui hea ilm ja nii edasi. Kaks päeva olid vahepeal täitsa tuuletud ja nüüd siis selline jama.

Laud on muidu aga äge. Kergelt käima, sujuvalt chopist läbi, kergelt hüppesse, maandub pehmelt, pöörab hästi. Kõrgust läheb vaevaliselt, aga kõik muu on viimase peal.


Sunday, March 26, 2017

Esimene korralik levantepäev, 90,5 km

Kuna prognoos näitas nulli, ei kiirustanud ma eile õhtul Päikeserannikult tuulepealinna tagasi sõitma. Hommikul aga saabus Hugolt sotsiaalmeediasõnum, et puhub prognoosimatu Levante ja esimesed juba glissivad. Vajutasin pedaali ja glissisin autoga kella üheks Ladunasse. Oligi. Isegi päike oli väljas. Alustuseks sama komplekt mis eile 125+7,8. See aga osutus poole tunni pärast nii üle olevat, et võtsin Mark 6,6. Siis alles läks heaks! Puri oli kerge, käik kiire ja manöövrid sujusid. Samas Hugo juures tegid ka 5 slaalomi PRO-d trenni, need sõitsid 8,6-stega edasi. Nendega ma muidugi sama tempot pidada ei suutnud, läksid kerge vaevaga eest ära. Samas oma näitajad tulid muljetavaldavad. Kokku läbisõit 3 tunni ja 6 minutiga 90,52 km. Maksimum 47,9 km/h ja keskmine 29,0. Sõit hakkab vähehaaval meelde tulema ja vorm paraneb, pulss ei lähe isegi sellise pingutuse juures enam väga punasesse. Kuues sõidupäev järjest, käed pisut narmendavad ja energiapuudus teeb õhtuks korraliku nälja. Aga ei kiru, ei kurda. Olen hoopis tänulik, et nii palju on sõita saanud. Tänane plaaniväline tuul tegi tuju heaks. Aga sõidaks veel. Seepärast ei virisegi väsimuse ja valu üle, muidu äkki võetaksegi tuul ära. Ühesõnaga, väga hea on. 6 päevaga kokku siis üle 260 km sõidetud.


Saturday, March 25, 2017

Tiksuda on ka tore

Tuul oli nii uskumatust suunast, et isegi Hugo imestas, ütles, et sellist jama ta küll ei mäleta. Ehk SW, vahepeal koguni S poolt, puhanguline ja pigem vaikiv. Taevas kohati selge, kuid ka lõunatuul oli külm. Siiski mitte nii hull kui eile. Väga suurt lainerulli kokku ei lükanudki, vahepeal plekkis hoopis siledaks. Hommikupoolikul oli parem, kuid ma jõudsin klubisse pisut enne keskpäeva ja nii oli pareim osa tuulest juba läinud. Panin siiski juba tuttava komplekti üles ja läksin vette. Päris algusst lõpuni glissis sõidutriipe ei tulnudki, ikka oli vahepeal mingi pumpamine, tiksumine või muu jama.
Ülesanne oli sõita piki randa ühe pika triibuga Tarifani ja tagasi, aga sellega ma hakkama ei saanud. Tuul oli nii nõrk, et kõrgust ei tulnud ja ma ei suutnud La Pena nukist mööda krüssata. Korra isegi kukkusin seal sisse ja tuul oli nii nõrk, et veestarti tuli tükk aega oodata. Seni kandis shorebreak mind muidugi La Pena kaljusele kaldale lähemale ja perspektiiv seal murdlainetega maabuda ei teinud tuju paremaks. Viimasel hetkel suutsin end kuidagi siiski lauale ukerdada ja sealt minema sõita. Proovisin veel mitu korda nii palju kõrgust saada, et sealt mööda purjetada, aga ei. Nii jäigi päeva tulemuseks 2 tundi 50 minutit tiksumist koos üksikute pumpamiste ja lainest alla glissimistega. Distantsiks 16,9 km. Kiirustest pole mõtet rääkida.

Friday, March 24, 2017

Tempo langeb. Tuul ka

Poniente tahaks nagu hakata üle lõuna levanteks pöörama. Aga ei saa millegipärast hakkama, kangutab ja keerutab. Täna oli selline poolkõva ilm, et 7,8 kohati käis ja siis jälle seisis. Pilves, vihmane, külm. Nagu Eestimaa jaanipäev. Niru 11,3 km ja käed külmetasid. Et tuul oli juba SW, oli sõidukurss piki randa. Trimmimiseks kaldale sõites sattusin düüni all kivisesse randa, laualt vette hüpates lõin vasaku jala talda ka väikse augu sisse. Parema jala suur varvas oli juba enne alt hõredaks kulunud. Nüüd lonkan mõlemat jalga.

Hugo juurest tuli peale ka kamp slaalomi pro-sid. Tegid 3 triipu nagu minagi ja pakkisid asjad kokku.

Thursday, March 23, 2017

3. päev sama komplektiga, vastik Poniente ja 50,7 km

Täna olin siis mina see mees, kes slaalomilaua ja 7,8-ga kangutas, kui freeriderid ja wave-mehed kõrval 5,3-stega kaifisid. Tänastes oludes polnudki neil ehk kõige halvem valik, sest tuul ja laine olid omavahel 90-kraadise nurga all. Suure lauaga trajektoori eriti valida ei saanud, kiirust aga ei tulnud, kuna tee oli ebatasane ja käis kõva tampimine.

Jälle G'n'G, 125+7,8. Prognoos lubas vihma ja tormi, aga vihm sadas öösel ära. Keskpäevast tõusis eilsega sarnane Poniente, ainult külmem, puhangulisem ja muutliku suunaga. Kiirust ei saanud ka paremaks, laine oli vastik, terav ja otse vastu. Välja minnes olid kas hüpped või läbi vedrutamine ja tagasi tulles plärtsus laud lainesse kinni. Eks eelmiste päevade väsimus andis ka oma osa, aga kohati tundus tänane sõit juba mitte enam fun, vaid sport. Tegelikult tuli esimene veri juba eile ära, purunesid üks rakk peopesas ja üks varba all. Täna liitus veel 4 tk, sest see muutliku suunaga ja puhangulise tuule ning trampiva lainega sõit oli paras härjavõitlus.

Kuna päeval käisid külalised ja tuli nendega koos lõunastada, jäi hommikusessioon lühikeseks. Mis siis ikka, märg kalipso selga ja teine sett veel peale. Hugo julgustas ka, et see pidigi õige trenn olema - külm, energiatase madalal, ise väsinud ja olud rasked. Nii ma siis vedasingi hommikusele 1,5 tunnile veel 42 minutit otsa ja sain kogu päeva läbisõiduks 50,7 km. Õhukese kalipsoga oli ikka külm ka.

Wednesday, March 22, 2017

Sama Goya sett, 56 km


Goya Bolt 125, Goya Mark 7.8. Max kiirus 44,5 km/h, keskmine 27,2. Kokkusõiduaega 2 tundi, kogudistants 56 km. Keskmine võrreldes eilsega kasvas, aga seda lauda vist kiiremini käima ei saagi. Proovisin nii ja naa, lainest alla ja lainevahes. Tundus küll, et kihutab mis hirmus, aga GPS on konkreetne. Spin-out mure vähenes, kui masti pisut ettepoole liigutasin, aga kiiruse kasvades kipub ikka lainesse kinni plärtsatama.

Ilm eilsega enamvähem sarnane, ainult tuul oli palju külmem. Nagu Eestis sõidaks, käed hakkasid külmetama ja lihaseid ei saanud ka päris soojaks. Tuul oli kuidagi naljakalt tühi või jõuetu. Laua sai kerge pumpamisega küll käima ja siis tundus, et puhangud tahaks purjest isegi üle käia. Aga jibes kadus käik poole kurvi pealt ära ja puri tundus tühi olevat. Hugo pärast ütles, et see võib hoovuse tõttu ka olla. Seal kus ma tagasi pöörasin, pidi olema tugev idasuunaline hoovus, kohati kuni 6 kn. Kui see ka kurvi ajal laua kiirusele lisandub, siis sõidadki tuulest ette ja puri enam ei vea.

Proovime mõni päev koos Hugoga.

Tuesday, March 21, 2017

Esimese päeva kohta OK: 44.9 km

Tarifa, Poniente. Goya Mark 7,8 m ja Goya Bolt 125 liitrit,

Aeg siia blogisse jälle mõni sissekanne teha. Üle hulga aja Tarifal. Hommik tundus jahe ja pilvine, aga Hugo LaDunast (kunagine Volare klubi) teadis, et pärast läheb paremaks. Läkski. Päike tuli välja ja tuul pöördus veidi rohkem onshore, ulatus peaaegu düüni alla välja. Paarsada meetrit tuli tiksuda. Goya komplekt töötas hästi ja vaatamata pikale pausile tuli päris tõhus surfipäev. Tunnetus oli küll nõrk: pöörded kobad sage spin-out ja mitu mõttetut kukkumist. Aga päeva kokkuvõte täitsa talutav: 1 h 45 min, distants 44,97 km, max kiirus 44,7 km/h, keskmine 25,5 km/h.

Kõhkluse, et kas jätta viimane triip tegemata või siiski pingutada, lahendas päike, mis läks pilve taha. Kuna hakkas jahe, polnud kuigi keeruline loobuda kiusatusest 2 tundi täis sõita. Tänu sellele jäid peopesad terveks. Homseks on sarnane prognoos.