jmo blog

Põhjamaade MV 2012

2011-11-26T03:50:00.000-08:00

2012. aasta juulis toimub Pärnus purjetamise suurvõistlus Nordic Youth Championship 2012, kus teiste purjetamise Olümpia- ja ettevalmistusalade hulgas võistlevad ka RS:X U-19 klassi noored. Viimane aeg hakata ettevalmistusi tegema.

Täpsem info ja NOR ilmuvad aastavahetuseks Pärnu Jahtklubi veebilehele www.jahtklubi.ee

3 - 30 m/s

2011-05-23T11:02:00.000-07:00

Levante on õige pööraseks pööranud, täna puhus terve päeva 3-30 m/s. Paraku oli suurem osa ajast esimest äärmust ja keskmisi tuulekiirusi polnud üldse. Proovisin 5,3 ja 103L. Puhangute ajal käis puri kõvasti üle ja oli raskusi laua vees hoidmisega. Need madallenud aga kestsid parimal juhul minuti-paar ja seejärel saabunud tuuleauku sisse sõitmine tekitas tunde, nagu oleks vastu kummist seina kihutanud või tuul äkki teisest suunast puhuma hakanud. Vahet polnud, kas siis mõneks ajaks sisse vajuda ja ujuda või põlvini vees tasakaalu hoides järgmist puhangut oodata, nõme oli ikka. Üllatusmomendiks oli, et uus puhang võis tulla eelmisega võrreldes hoopis teisest suunast. Pärast paaritunnist maadlemist tõdesin, et parim laud sellise ilma jaoks on malelaud.

Lohemeestel oli veel hullem, neil ju kukkusid lohed tuuleaukudes alla. Ja startisid siis iseeneslikult kõikvõimalikest kummalistest asenditest. Ilmselt olid ka kohalikud päästeametnikud olude ekstreemsust hinnates otsustanud ennetavalt tegutseda: oranž päästelaev triibutas ähvardavalt just sellisel kaugusel kaldast, millest kaugemal sisse kukkudes tekib oht neemetipust mööda kantud saada.

ülestõmbamisotsa rakendusi

2011-05-22T10:38:00.000-07:00

Leia pildilt ülestõmbamisots. Võimalik, et seesama, mille puudumise tõttu eile ühe päris pika ja jaheda ujumise osaliseks sain.

Täna käis 5,9 ja 110L päris kenasti, sõitsin siestani. Siis tegi ka tuul väikse siesta ja päris heaks enam ei läinudki. Otsustasin tuule eeskuju järgida ja merele enam mitte ronida.

Lobisesesime Bilbaost pärit Jorgega, kes on Volare klubis asendusinstruktor. Instruktoril peab oma eluase olema, tavaliselt tähendab see surfibussi, mille saab parkida klubi taha - see võimaldab instruktoril ka öövalvuri ülesandeid täita. Päris põhikohaga instruktor Fran sõitis 15 päevaks Marokosse puhkama ja surfama. Sest nagu ta ise ütles, varustuse laenutamise ja õpilaste õpetamise töö surfiklubis tekitab temas liiga palju stressi.

Kuidas see Ansip selle peale ütlekski: kui see on stress, siis sellises stressis ma tahaksingi elada.

õppetund purjetamisest

2011-05-21T02:18:00.000-07:00

Vana mees, habe ees, aga mõnd asja peab iga kord uuesti õppima:

Purjetamine (sealhulgas purjelauasõit ja lohesurf) on spordiala,
mille harrastamiseks on vaja tuult. See on see loodusnähtus, mäletate.

Ohu märgiks oleks võinud olla, et väikseim puri, mis välja läks, oli 6,5 ja ka suuremad käisid ainult kohati. Hugo muidugi tõestas, et tema slaalomikamadega saab kihutada. Pakkus mullegi. Nõustusin proovima. Mis, nagu selgus, oli viga. Läksin peale kalipsota, lühikestes pükstes ja palja kõhuga, nagu seal rannas hängisime. Puhangute hetkel käis slaalomikomplekt ilusti. Ühes tuuleaugus kukkusin sisse ja avastasin, et Hugo ei kasuta ülestõmbamisotsa. Ujusin mastitopini ja hakkasin purje veest välja upitama. Ilma kalipso ja vestita on sellise suuruse purjega veestart ikka päris karm katsumus. Eriti kui siis tuult ka ainult kohati antakse ja külm hakkab. Kämmidega 9,7 mahutab ikka päris palju vett. Kurat, mul oli tudengipõlves Tartus 10 m2 tuba!

Kella 4-ne tuuletõus saabus täpselt õigel ajal ja seitsmesed purjed hakkasid vähehaaval käima minema. Võtsin siis 7,5 ja 133L. Esimene pooltund möödus pumbates, aga siis läks paremaks ja lõpuks piisas tuult isegi käiguga jibe tegemiseks.

Rannas mattis pehmes pohmellis brittide poissmeestepeo seltskond Borati-ujumiskostüümis sõpra liiva sisse. Tegelikult olid tüübid päris head purjelaudurid ja kui tulevase abielumehe mõnitamisest ära tüdinesid, tegid 3 võistkonnaga teatevõistlust: stardiga rannalt, jibe ümber meres õppelaual istuva "märgi" ja tagasi. Asja tegi keeruliseks, et teatepulgana toimis trapets, mis tuli iga kord maha võtta ja järgmisele võistlejale edasi anda. Glisseerivates tingimustes vaatamiseks päris huvitav võistlus. Sain hästi aru, kui külm Borati-pükstega tüübil võis olla.

tünamo suure M-ga

2011-05-17T06:30:00.000-07:00

Hommikul paistis ilm eilsest karvavõrra vaiksem, päike tuli ka välja. 4.7 ja 89L tundusid päris hea valik. Umbes tunniks, isegi paar lohet üritati üles lasta. Siis käis mingi plahvatus või päiksetorm üle, viskas tuulele kolmandiku juurde ja hetkega puhus lahe lagedaks. Pingutasin purje meres peale ja sain koleda kangutamisega kaldale. 4.0-ga alustanud Tanel istus juba kaldal. Proovisin korraks tema purje, ka see jäi ilmselgelt liiga suureks, lauast rääkimata. Tunne oli, et täitsa piisaks, kui läheks peale ainult masti ja uimega, puri ja laud olid selgelt liigsed. Suurim puri, mis veele jäi, oli siiski jälle 3.7 . Mul aga kuulutasid käed streigihoiatuse välja ja ma siirdusin ristilaagri manu (cruzcampo).

vesi lendas ja liiv lainetas

2011-05-16T09:57:00.000-07:00

Tuul lõhkus öö läbi aknaluuke ja vingus nagu vargusega vahele jäänud keskerakondlane. Tänavakohvikute mööbel, koerad ja väiksemad autod olid laternapostide külge seotud, et omanik neid pärast tuunikalavõrkudest ei peaks välja harutama. Ilm oli hommikulgi pilvine ja pime, päikest oli küll tunda, aga mitte näha. Tuul võttis merest vett, tõstis üles ja viis ära. See-eest lainetas kaldal düüni poole kihutav liiv. Rand oli tühi, merel 5-6 purjelaudurit, peale pääsemise kvalifikatsiooninormiks tundus olevat front-loop. Suurim puri merel oli 3,7, lohesid polnud.
Võtsin ka 3,7 ja lauaks 80L. Puri käis kõvasti üle. Õnneks oli seekord uim pisut pikem ja spin-out probleemi ei tekkinud. Nagu sellise tugevusega Levantel kombeks, oli tuul auklik, kuid see-eest muutliku suunaga. Hoovus oli õnneks vastu tuult, seega vees hulpimise ajal kõrgust ei kaotanud. Küll aga tuuleaukude ajal käigu hoidmiseks lainest alla vallates või augus veestarti üritades. Maksimumkiiruseks tuli 45 km/h, aga see võis ka mõne madallennu pealt mõõdetud olla.
Tunnikese pidasin vastu, siis hakkasid käed ametühingut moodustama. Istusin kaldavallile ja mõtlesin pikalt, mida oleks Savisaarel Maroko rahvale pakkuda. Ja kuidas ühe hoobiga saaks kohe kaks rahvast õnnelikuks teha.

4.0 ja 86L oli liig mis liig

2011-05-15T07:15:00.000-07:00

Piisavaks vihjeks oleks võinud olla, et rand on tühi. OK, peaaegu tühi. 2 lohet ja 4 purje, 0 päevitajat - liiv lendas valusalt nagu nõelravi. 4.0 käis nii üle, et spin-out oli trapetsi kinni haakimisel momentne. Veestart ka selles mõttes keeruline, et laud lehvis enamasti kõrgel veest väljas ja jalad jäid peale astumiseks liiga lühikeseks. Võitlesin tunnikese ja pidin siis tõdema, et trenni tegemist ei ole ainult spordisaaliga kinnisvaraarenduste turundusinimesed välja mõelnud. Muidu polnud väga viga ja enesetunne oli tugev, ainult et käed ja jalad olid väga väsinud. GPS näitas maksimumiks 36 km/h, mis oli seda laineputru arvestades täitsa hull kihutamine.
Volare Hugo tuli ka varsti 3,7-ga maha ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "mierdo".

tark oleks mitte tormata

2011-05-14T09:28:00.000-07:00

6,5 + 110L käis pausidega. Pauside vahel aga päris kiiresti - kui kiiresti, ei ole teada, sest GPS-i aku osutus tühjaks. Kõht läks ka hõredaks, käed väsisid ja sada muud jama. Tegelikult läks päris heaks hoopis pärast lõunat. Meil ka, Cruzcampo tuli abiks.

4.0 ja 95L - alguses palju, siis jäi väheks

2011-05-13T12:26:00.000-07:00

Hooaeg avatud. Päris raputav oli, puhanguline Levante. Jäin veidi hiljaks, kuna ei leidnud kohe sobivat transporti lennujaamast. Seepärast sain sõita natuke üle tunni, siis hakkas vaikima. Hea ongi, vähemalt käed jäid terveks. Prognoosist parem ei kirjuta, sest kui kiitlema hakata, läheb kindlasti puusse. Vaja hakata öömaja otsima. Virgo bussi pole näinud.

Esa elu veereb maanteel

2011-05-05T12:52:00.000-07:00

Märjamaa bensuka najal seisis suunaga lõunasse veider jalgratas. Pakiraamil kõik eluks vajalik, porilaual Soome siniristiga lipp. Kohvijärjekorra trendikatest tavaklientidest erines rattur nii silmatorkavalt, et küsisin otse: kuhu tee? Võtsime kohvid, nautisime päiksepaistet ja vahtisime mööda kihutavate eestlaste läikivaid autosid.

Esa on pärit Jyväskyläst. Teel Ateenasse. Vappu õhtul hakkas kodust väntama ja oktoobriks kavatseb Kreekas kohal olla. Üle kolmesaja kilomeetri juba seljataga, aga täna magas kämpingus suurema osa päevast maha. On see Ateena seal viis tuhat aastat seisnud, kannatab paar päeva kauem ka oodata, jõudsime üksmeelsele seisukohale.

Vastuseks Esa küsimusele kas olen kohalik, selgitasin, et sõidan tööasjus Tallinna ja väga pikalt ei või teel peatuda, muidu panen teised enda järgi ootama. Esa arvas, et vaba mees on hea olla, ei pea ise kellegi taga ootama ega ole ka ohtu lasta teisi oodata. Esa on pensionär, teist aastat. Esimese pensioniaasta sisustas ta Jyväskyläst Gibraltarile ja tagasi vändates. "Juba siis sõitsin siit läbi ja tagasiteel ka," viitab Esa käega Rapla teeristi poole. Seekord plaanib ta Ateenast tagasi tulla läbi Inglismaa ja Norra. "Sõidan, nagu viitsin, kiiret pole kuhugi," oli mees tagasi jõudmise tähtaja ennustamisega ettevaatlik. Norra kaudu Jyväskylla tagasi sõites võib juhtuda, et Märjamaa enam teele ette ei jää, kahetsesime, selle reisi jooksul vist teist korda Märjamaal koos kohvi juua ei saa.

Jalgrattaga on Esa varemgi sõitnud, enne pensionile jäämist vedas kodumaal rattaga inimestele kirju ja pakke postkastidesse. Nüüdne ratas on tõsine tükk. "Sõjaväe mudel," kiidab Esa oma kaitsevärvi kolmekäigulist Helkama meestekat. Esirummu sees on rattal dünamo, annab tuledele voolu . "Tagapidur kipub suurematest mägedest laskumisel kärssama minema," meenutab mees Püreneede ületamist, aga muud rattale ette heita ei oska.

Küsisin, kas pilti tohib teha. Esa lubas lahkelt. Ütles, et võin pildid kasvõi internetti riputada, temal neid moodsaid vigureid nagunii ei ole. Helkama tagumisel porilaual on Soome lipu kujutisega kleeps. "Mina olen Soomest. Mitte Euroopa Liidust, vaid Soomest," rõhutab Esa tähtsalt.

Kohv sai otsa ja me jätsime hüvasti. Esa väntas edasi Ateena poole, mina roolisin Tallinna koosoleku poole. Igaühel oma viis enda elupäevade veetmiseks.

ehitamata tee vähemalt asfalteeritud!

2011-05-04T11:15:00.000-07:00

Ei, pildil olev vingerdav punane joon ei ole mu teekond baarist baari ega ka laupäevaõhtune aedupidi kodu otsimine.

See on GPS-jälg päris kainest autosõidust mööda Pärnu Ehitajate, pardon, Ehitamata teed. Mis muuhulgas on tuntud ka kui Via Baltica osa, teate küll, see põhja-lõuna suunaline magistraal, mida mööda Soomest ja Peterburi kandist läbi Läti Euroopa poole pääseb.

Looked GPS-jäljel ei ole kogemata teelt väljasõidud, vaid ümbersõidud poolikutest viaduktide ja ristmike ehituskohtadest. Mis küll on nüüd värske asfaldi saanud, nii et natuke meenutab tee konarlikupoolset kardirada.

Ristna peab jääma puutumatuna surfajatele

2011-05-04T02:26:00.000-07:00

Kõigepealt aksioomid.

1. Ristna on Läänemeres unikaalne surfikoht eelkõige lainete, tuule ja rannajoone poolest.

2. Tuulepargi ehitamine sellise surfipiirkonna vahetusse lähedusse halvendab sealseid tuule- ja laineolusid ning vähendab sellega Ristna väärtust purjelauaspordi harrastamiseks haruldasi võimalusi pakkuva asukohana.

3. Iga mõistlik purjelaudur ning samuti eesti purjelaudureid ühendav organisatsioon Eesti Purjelaualiit on enesestmõistetavalt selliste rajatiste vastu, mis võivad purjetamistingimusi Ristnas halvenda.

Kuidas aga tuuleveskitega võidelda, on nii vana ja lai teema, et ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama. Kinnitan, et Purjelaualiidus töötades tegelesin päris palju purjelaudurite huvide esindamisega erinevates organisatsioonides, kellest tuuleparkide püstitamine sõltub ning kasutasime kõikvõimalikke legaalseid vahendeid, et tuulepargi ehitust nurjata. Et keskkonnamõju hindamine on lõppfaasis, saame veel märgukirju kirjutada ja seisukohti avaldada. Kas purjelaudurite seisukoht on suure ja tasuva arenduse ära jätmiseks piisav, ei ole minu otsustada, eks aeg näitab.

Samal teemal tekkis hiljuti mõttevahetus purjelaudurite jututoas, kus Taavi Tiirik väljendas rahulolematust sellega, mida Purjelaualiit on Ristna surfikoha kaitseks teinud. Kirjutan Taavile siin, sest erakirjavahetuse kopeerib ta nagunii kusagile internetti ning seega pole mul mõtet oma kirja e-mailis dubleerima hakata.

Taavi,

ootasime sind eile Purjelaualiidu juhatuse koosolekule, kuna saime aru, et valutad Ristna pärast südant sama palju kui meiegi. Kahjuks ei saanud sa tulla ja ei jõudnud ka teatada, millal sulle sobiks seda teemat arutada. Sellegipoolest vaatasime su kirjutised läbi ja jõudsime järeldusele, et ilmselt oled viimasel ajal oluliselt rohkem Ristna ja Neupokojevi tuulepargi teemaga tegelenud, kui Purjelaualiidu juhatuse liikmed. Tõenäoliselt oled ka paremini kursis vastase viimaste sammudega ning oled mõelnud, millised oleks purjelaudurite võimalused Ristna edasiseks kaitsmiseks tuuleparkide arendajate eest.

Seepärast otsustas juhatus sinu initsiatiivi ja ettepanekud tänulikult vastu võtta ja sinu igasugused tegevused tuulepargi vastu võitlemisel heaks kiita, kuni need jäävad seaduse piiresse. Ühtlasi otsustati, et sind volitatakse Purjelaualiidu esindajana tegelema Ristna surfikoha kaitsmisega tuuleparkide võimaliku mõju eest kõikvõimalikes institutsioonides, mida ise vajalikuks pead. Loodame, et avalikustad kõik oma sammud ja plaanid Ristna päästmisel ning kindlasti avaldab need ka Purjelaualiit oma infokanalites, kui vastavad materjalid juhatusele edastad.

Tervitus ja jõudu tööle,

anna palun teada, kui saame kaasa aidata mingi info või materjaliga, mis Purjelaualiidu käsutuses võiks olla,

tervitus,

jmo

Igaks juhuks allpool ka minu poolt Taavile saadetud kiri, milles oli kutse oma seisukohti Purjelaualiidu juhatusele tutvustada. Seda ta teha ei soovinud, kohale ei ilmunud ning samuti ei vastanud kirjalikult, et kas talle ehk sobiks mingi teine aeg paremini. Võibolla vastas, aga pani oma vastuse mõnele sellisele veebilehele, mida ma ei ole igapäevaselt harjunud külastama ja seega ei saanud ma seda kätte.

--------

From: jaano@ots.ee

To: Taavi Tiirik taavi@maui.ee

3.05.2011 1:11

Tänu kirja eest.

Minu leping EPL-ga sai aprilliga läbi ja maikuust olen EPL-i tavaliige, kes vabast tahtest aitab vormistada üldkoosoleku otsused ja registrikannete muutused. Ma kindlasti ei soovi samadel tingimustel uut lepingut sõlmida, osalt ka põhjustel, mis mu kirjas olid toodud, nii et sul on võimalik kandideerida ja hakata ellu viima kõigi EPL-i liikmete soove ja juhatuse otsuseid.

Proovi järele ja saad aru, miks ma olen igasuguse "rahulolematuse" peale nii tundlik. Olen veendunud, et tegin oma tööd hästi, aga iga projekt ja teema on kellelegi ülitähtis ja nii neid kuhjub. Teemade, küsimuste ja kaasneva suhtlemise, sebimise, koosolekute, kirjutamise, aruandluse, helistamise jne maht on nii üle jõu käiv, et isegi keskmise süvenemise juures on ühel inimesel ebareaalne kõike ära hallata.
Usun, et juhatus annab sulle ka Ristna osas tehtud ja plaanitavate tegevuste kohta info ja failid. Aga kuna tundub, et sul on hetkel parem või vähemalt värskemal infol põhinev visioon, kuidas seda tegevust peaks edasi viima, astu mõnele juhatuse koosolekule sisse ja paku välja. Ma usun, et see võetakse meeleldi vastu, kuna küsimus pole visioonide kattumises vaid selles, et EPL-i ametiisikutel pole olnud võimalik teemale sama palju aega pühendada kui sinul.
Näiteks homme on Pirital uue juhatuse tegevusplaanide koostamise koosolek kl 17.30 ja neljapäeval kl 17.30 korduv üldkoosolek - ja kuna see on suurel määral formaalsus, jääb aeg vabaks muude teemade arutamiseks.
terv,

jmo

koostöö on parem kui konkurents

2011-04-14T00:11:00.000-07:00

Matsalu piirkonna turismiettevõtjad on teinud teoks Eesti oludes uskumatuna tunduva - saavutanud ühise tegevuse kokkuleppe, selle kenasti ära paketeerinud ja turundanud. Siin ta on: Matsalu Ticket - päevane turismipakett Matsalu Rahvuspargis. Projekti juhib ja paketeerib Naturetours.ee, teenuseid osutavad erinevad piirkonna turismiettevõtjad.

Isiklikult olen veendunud, et kokkulepe on alati parem kui konkurents. Kuigi konkurentsi ja vaba turumajanduse mantrat on meil nii palju korrutatud, et see on juba peaaegu objektiivseks tõeks muutunud, on konkurents tegelikult mitte efektiivsust ja optimaalsust, vaid hoopis suurt raiskamist tekitav teguviis. Ei usu? Meenutame kasvõi lõputult vaidlustatavaid tee-ehituse riigihankeid, mille tõttu lõpuks kannatavad lõppkasutajad ja maksumaksjad.

Või löögem kokku, kui palju maksab suvalise ettevõtte kaubamärgi välja töötamine, turundamine, reklaamimine, konkurentsivõitluses alla omahinna tehtavad pakkumised ning lõpuks - konkurentsivõitluses alla jäänud ettevõtted kirjutavad kogu selle investeeringu lihtsalt korstnasse.

Aegna sadam ja laevalaine-surf

2010-12-22T06:15:00.000-08:00

Eesti Päevaleht kirjutab, et Aegna sadamat hakatakse jälle remontima.

Iseenesest oleks tore uudis küll, iga sadama uuendamine on Eesti merendusele, rannarahvale ja väikelaevandusele tänuväärt tegu. Kuid tegelikult, Aegna ega teiste Tallinna lahe piirkonna väikesadamate renoveerimisest pole mingit kasu, kuni Tallinna lahel ei suudeta piirata suurte laevade kiirust. Looduslike lainete ja tormide eest on Aegna sadam niigi hästi kaitstud, probleem on reisilaevade kihutamine. Palusin just hiljuti purjetajal ning jahisadama arendajal Jaanus Tammel sel teemal ajakirja Paat jaoks põhjalikum ja illustreeritud artikkel kirjutada, kuid siinkohal ei hakka kõike ümber kopeerima. Kes soovib, võin materjali saata.

Lainemurdjad Aegna sadamat ei aita. Difraktsiooni tõttu painduvad suure lainepikkusega laevalained jõuliselt ka sadamakaide ja lainemurdjate taha, seega ohustavad kiirlaevade lained sadamates seisvaid jahte ja väikelaevu ka siis, kui sadam tundub näiliselt hästi kaitstud olevat või avaneb laevalainetest hoopis teises suunas – nagu näiteks kõnealune Aegna sadam. Kui ei taheta investeeringut lihtsalt vette visata, tasuks esimese asjana kehtestada suurtele laevadele Tallinna lahel kiiruse piirang. Nagu kehtib Helsinkisse või Stockholmi sisenemisel.

Suurel kiirusel praktiliselt Russalka madalani sõitvate raskete laevade tekitatud lained lõhuvad nii sadamaehitisi kui rannajoont looduslikest lainetest oluliselt tõhusamalt. Tõsi, ka tavalised tormilained võivad rannikut ja kaldaehitisi kahjustada, kuid teevad seda vähem – põhjusi on mitmeid. Näiteks geoloogilise ajaloo jooksul välja kujunenud rannajoon. Tallinna laht on looduslike tormilainete eest hästi kaitstud – enamuse tuulesuundade korral ei ole tormilainetel jõu kogumiseks piisavalt pikka vaba vett. Teiseks, tormi korral kasvavad lained vähehaaval ning varem rannale jõudnud lainete tagasivool murrab järgmised lained madalamateks ja vahusteks, vähendades sellega lainete purustusjõudu. Lisaks on märkimisväärsed tormid üsna harvad nähtused, laevad aga sõidavad iga päev.

Parimaks tõestuseks laevalainete ja looduslike lainete erinevusest on, et laevalained võimaldavad surfajatel Pirita või Pikakari rannas iga päev lainelauasõitu harrastada, looduslike lainetega saab seda Eestis teha vaid väga üksikutel eriti rajustel päevadel – sedagi Ristnas või Vääna-Jõesuus, kus merepõhja profiil looduslikele lainetele sobiva kuju ja jõu annab.

Laevalained aga sarnanevad olemuselt tsunamidega – üksiklainetena või neist koosnevate seeriatena tabavad need rannikut äkki ja ilma eelneva lainetuseta. Muidugi on laevalaine vulkaanipurkest või maavärinast tekitatud tsunamist oluliselt väiksem, aga laine olemus ja purustustoime on sarnane. Kõigepealt tõmbab lähenev tsunami veetaseme rannas või kaldaehitiste ees tagasi ning lajatab seejärel kogu laine kõrguse tugeva löögi vastu ette jäävat ehitist. Füüsikud suudavad täpselt välja arvutada ka selle löögi jõu, aga tavainimene võib proovida lihtsamat katset: heida seina äärde pikali ja palu, et sõber kallaks sulle võimalikult kõrgel asuvast aknast või rõdult ühekorraga kaela võimalikult suure pange- või vannitäie vett. Saad päris arvestatava matsu. Püüa nüüd ette kujutada, et selliseid pangetäisi on korraga kümneid tuhandeid. Kas tahaksid ka sel juhul katset korrata? Aga mitukümmend korda päevas?

Kui selline laine tabab kai ääres seisvat paati või purjekat, siis hakkavad pilpad lendama – alus liigub lainega kaasa, kuid sadamakai mitte. Ka saavad viga kõrvutiseisvad alused – kui laine need üksteise otsa paiskab. Seega – kuigi riskin praegu surfajate hulgas ebapopulaarsust koguda – suurte laevade sõidukiirust Tallinna lahel tuleb piirata, muidu pole Aegna ega teiste väikesadamate ehitusel mingit mõtet.

PS!
Tallinna Sadam tundub olevat teemast õigesti aru saanud – kes on reisilaevaga sadamast väljudes viitsinud aknast vaadata, on kindlasti näinud, KUI suuri lainemurdjaid peaks TEGELIKULT kasutama, et laevalained sadamaväravatest sisse ei pääseks. Miljoni euroga laevalainete vastu minek oleks sama tõhus kui hakata supilusikaga Tallinna tänavaid lumest puhastama.

Täpsemalt saab laineid iseloomustavaid termineid vaadata siit lainesõnastikust.

veel üks isiklik tiigrihüpe tundmatusse

2010-12-20T17:02:00.000-08:00

Nüüd on see siis tehtud. Üks vana lugu sai uue elu ja on raamatuna välja antud. Moodsale ajale kohaselt e-raamatuna. Kel väga vaja, võib ise välja trükkida, aga muidu jäävad puud vähemalt selle raamatu jaoks langetamata.

Kes arvab, et sain idee sotsiaalse sidususe ministri tegemistest, eksib - see lugu sai kirja juba ligi 5 aastat tagasi.

Raamat ise on siin, samast leiab ka lühitutvustuse. Parematele sõpradele võin avaldada ka, kes on kaanepildi modell ;)

Vajame üleliigset lehma. Jänest mitte pakkuda.

2010-11-29T13:56:00.000-08:00

Eesti Purjelaualiitu ähvardab kustutamine loomapidajate registrist, PRIA-st tuli vastav kiri. Nimelt on nad välja uurinud, et meie nimele ei ole registreeritud ühtki looma ega loomakasvatushoonet. Kiri ähvardab, et kui me 15 päeva jooksul ei tõenda oma loomapidajaks olemise põhjust, suletakse meie andmed põllumajandusloomade registris. Mis tähendab, et ilmselt peame 15 päeva jooksul omandama mõne põllumajanduslooma või vähemalt loomakasvatushoone.
Natuke mõelnud, tuvastasime suuremate probleemideta asjade käigu. Nimelt:

Detsembris 2009 mõtlesime välja ja kirjutasime Kodukant Läänemaa kaudu PRIA LEADER-meetmesse projekti: pakume Läänemaa lastele juulis-augustis tasuta purjelauaõpet, parimatele jätkukoolitus võistluslaagris.
Märtsis 2010 kiitis PRIA maakondlik rakuke Kodukant Läänemaa projekti ja eelarve heaks ja kirjutas alla. Täitsime kõik vajalikud taotlused ja dokumendid ja viisime edasi päris PRIA kohalikku esindusse.
Aprillis 2010 võttis PRIA projekti menetlusse. Üritasime võimalikult palju dokumente esitada digitaalselt, registreerisime end e-PRIA kasutajaks.
22. juunil teatas PRIA, et projekti menetlemise tähtaega pikendatakse 120 tööpäevani.
Juulis 2010 tegime oma laagri ja augustis järellaagri ära, koolitasime 220 last purjelauaga sõitma, neist 2-3 on nii säravad talendid, et loodetavalt jätkavad tippspordis. Suur osa lastest sai ka sukeldumise algõppe, navigeerimise ja orienteerumise algõppe. Vähemalt ei eksi nad nüüd enam ja loodetavalt ka ei upu.
Augustis 2010 teatas PRIA, et osad kohaliku rakukese poolt heaks kiidetud eelarves olnud kulud ei ole jätkusuutlikud (näiteks õppetöö käigus lagunevate purjelaudade remondiks mõeldud purjeparandusteip, liim, klaasriie, nöör jms). Kästi eelarvet vähendada ja taotlus ümber teha. Tegime. Purjelauad ja purjed olid selleks ajaks juba ammu jälle korras, muud kulud samuti tehtud.
06. septembril tuli KÄSKKIRI, mis palus hakata meil juulikuus laagrit korraldama.
Novembris tuli ähvarduskiri, et PURJELAUALIIDU andmed kustutatakse PRIA loomapidajate registrist, kui me 15 päevaga ei põhjenda, milliseid loomi Purjelaualiit peab.

Nüüd ilmselt tuleb hoopis vangi minna, kuna meil pole lehma ja oleme põllumajandusministeeriumile edastanud valeinfot. Ehk siiski võiks piirduda jänesepidamisega - sport käib meil ju kultuuriministeeriumi alla?

Halloo, Eesti Vabariik???

maakleri mure

2010-11-21T06:57:00.000-08:00

Mis on maakleri mantra? Tõuseb-tõuseb-tõuseb!
Mis on maakleri mure? Miks ta juba ei tõuse!

Alljärgnevat kommentaari ajendas kirjutama EPL-s ilmunud maakleri mure. Ilmselt on inimesed masu tulemusel hakanud mõtlema ja oskavad nüüd ka küsida, et mida nad maakleritasu eest saavad. Minu soovitus maakleritele oli selline:

Austatud murelik maakler!

Mõistan täielikult austatud maakleri muret ja soovi tõsta eetikataset ka kinnisvaraturul. Ahnetest ja ebaeetilistest klientidest see majanduskriis ju alguse saigi. Sest kes see muu bluffis hindamisaktidega buumikinnisvara väärtust ja õhutas tegelikult krediidikõlbmatuid kodanikke säästumajakeste tagatisel üle jõu käivat laenu võtma? Või seejärel veel laenu võtma ja ostma hilisemaks edasimüügiks kokku kortereid, mille hind ju ainult tõuseb-tõuseb-tõuseb.

Aga võib-olla ma eksin, sest sellest maakleri-värgist pole ma kunagi õieti aru saanud. Näiteks sellest, et miks maksab maakleritasu ostja/üürilevõtja, kuigi tema pole maaklerilt mingit teenust tellinud ega saanud ja esindusleping on maakleril ju hoopis müüja/rentijaga? Mu meelest oleks normaalne, et maaklerile maksaks tasu see, kes ta palkab. Kui inimene soovib endale elu- või äriruume osta/üürida, kuid ei viitsi ise kuulutusi sirvida ja läbi helistada, kümneid objekte külastada ning omanikega läbirääkimisi pidada, on mõistlik palgata maakler, anda talle konkreetne ülesanne ning langetada oma lõplik valik maakleri eelvalikusse jäänud objektide hulgast. Ning loomulikult selle töö eest maksta. Või vastupidi, kui omanik tahab oma kinnisvara müüa või välja rentida, kuid ei viitsi ise kuulutusi portaalidesse sisestada, kõnedele vastata, iga kell võtmetega stardivalmis olla ja huviliste tausta-maksevõimet kontrollida, oleks normaalne selle töö peale maakler võtta.

Kahjuks pole kummagi kirjeldatud vajaduse jaoks maaklerit leidunud, neil pole aega või huvi olnud. Igatahes on kõikide tehinguteni jõudmiseks tulnud ise aktiivne olla. Ja see viies ratas, kes siiani on kinnisvaratehinguid „vahendanud”, võiks mu meelest küll olemata olla. Sest seni seisneb maakleri töö kõige olulisem oskus selles, et omanike poolt üles pandud kuulutuste kontaktandmetel kiiresti ühendust võtta ning esimesena „esindusleping” sõlmida – mis garanteerib vahendustasu laekumise – kui kunagi tehing peaks toimuma. Muud keerulist nagu polegi. Muidugi peab hoolega jälgima, et omanik ja ostja otse kokku ei saaks, sest siis võivad need ahned inimesed ühise keele leida ja „vahenduse” vajalikkuses kahtlema hakata. Mina näiteks vägagi kahtlen, sest enamasti ei tee maakler muud kui segab. Ma ei suuda oma napist kogemusest meenutada ühtki objekti üle vaatamist või lepinguteemalisi läbirääkimisi, kus üht osapoolt esindaks ainult maakler. Alati on kohal nii omanik kui ostja/rentija, enamasti ka maakler, kes otseselt kumbagi poolt ei esinda ja tavaliselt ka objektist mitte midagi ei tea. Ei tea ta ka kinnisvarahuvilise soovidest – seetõttu vahib ta omaniku-ostja vestluse kõrval, nagu kunagine KGB-lasest „tõlk” turismireisil. Õnneks lobiseb tüüpiline maakler suurema osa objekti üle vaatamise ajast telefoniga ega süvene detailidesse. Kuid küsib alati enne lahku minekut: „millal siis tehingu teeme?”

Õnneks selgitab kommenteeritav artikkel, mida maakler siis tegelikult on teinud. Selgub, et ma olen maakleri teenustasu maksmisega hoopiski ostnud kinnisvarabüroo „kaubamärki, infobaasi, bürooteenuseid ja turundus- ning juriidilise osakonna teenuseid”. Mida on hea teada, sest kui ma järgmine kord midagi sellist vajan, siis püüan ise hakkama saada. Nagu austatud maakler ka soovitab. Hindamisaktid tehakse ju nagunii veel eraldi tasu eest, mingeid kohustusi või riske – näiteks müügiperioodi pikkuse või hinna osas - maakler ju ei võta. Vajalikud lepinguvormid on kõigile kättesaadavad, notariajad pole ka enam defitsiit (loe: kinnisvarabüroode poolt igaks juhuks pikalt ette broneeritud), seega peaks iga kirjaoskaja inimene ise hakkama saama küll.

Järelikult, ainus koht, kus võib tekkida juriidiline konflikt, mida austatud maakler kardab, ongi see maakleri „esindusleping” ja ostja täiesti mõistetav soov sellest tulenevat „vahendustasu” osaliselt või täielikult mitte maksta. Millest tulenevalt on minul ettepanek, et see kinnisvaraomanik, kes sõlmib maakleriga „eksklusiivse esinduslepingu”, peaks võtma enda kohustuseks ka maakleritasu maksmise, sest tema on see, kes tellib teenust. Ostjal/rentijal on võimalik endale isiklik maakler palgata, kui tal peaks olema selline soov ja tahtmine maakleritasu maksta. Aga praegune olukord on tõesti selline, et autopood on sõlminud „esinduslepingu” mingi tüübiga, kes informeerib iga autoostjat, et tehingu sõlmimisel tuleb tal kolmandale isikule/ettevõttele tasuda „maakleritasu”.

PS! See autopoe võrdlus meeldis mulle kohe väga. See on hea ettepanek, tulevikus võiks sisse viia ka ISO-sertifikaadiga atesteeritud automaakleri elukutse ja määrata mõistlikud miinimumtasud. Sest miks peaks klient saama ise autot osta või kust võtab autopood õiguse sõidukeid teenustasuta müüa? Ikka normaalne maakler peaks vahel olema, kes paneks autopoodide ja eraisikutest automüüjate kuulutused oma nimel uuesti automaakleribüroo lehele üles – sildiga „soodus”. Ja kui autohuviline klient helistab, siis annaks automaakler küsimustele valesid ja tehniliselt ebakompetentseid vastuseid, kliendile auto tutvustamiseks leiaks ta sobiva aja juba ülejärgmisel kuul – pärast Egiptuses toimuvalt maaklerite koolitusreisilt naasmist. Proovisõidu ajal istuks automaakler teiste klientidega valjusti telefonitsi lobisedes tagaistmel ning enne autoostu vormistamist sokutaks dokumendikausta pealmiseks paberiks oma arve.

mereriik, kus merel käivad vähesed

2010-10-19T07:48:00.000-07:00

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

kotitäis klaasikilde Kullipesas

2010-10-01T10:01:00.000-07:00

Veeseis oli madal ja ilm tuuletu, käisin niisama Kullikas merd vaatamas. Kuiva jalaga sai kaugemalegi kui sinnamaale, kus tavaliselt 40-se uimega rahulikult sõitma võib hakata.

Juuresoleval pildil paistva kotitäie klaasikilde korjasin paarikümnemeetriselt rannaribalt, kus tavaliselt vetteminek käib. Mõned terava servaga plekitükid ja naelad kah, aga põhiliselt pudelikillud. Kui teaks, kes need pudelid sinna puruks loopis, viiks killud neile koju kätte, tervitustega sadadelt paljasjalgsetelt surfajatelt. Killud pidid ju õnne tooma.

abikõlblik kerjamiskulu

2010-09-16T02:50:00.000-07:00

Eestlased on sujuvalt omandanud esimese ja teisegi kirjaoskuse, nüüd harjutatakse usinalt kolmandat - projektikirjutamist. Isegi sel alal on oskajaid juba küll, näiteks EAS regioonide konkurentsivõime tõstmise programmi on taotlusi esitatud nii palju, et raha jätkub neist vähem kui 10 % rahuldamiseks. Samal ajal on märgata, et lugemisoskus on languses, seda eriti projekte hindavates ringkondades. Loetakse ainult tuttavate taotlejate nimesid ning jäetakse projektide sisu sinnapaika, sest keda see siis enam huvitab, kui raha saaja juba teada on.

Muidugi tekib iga uue oskuse leviku ajal mitmeid tasu eest teenuse osutajaid. Nagu kunagi lugesid-kirjutasid oskajamad õpilased maainimeste eest kirjavahetust linna läinud lastega, on nüüd kutselised projektikirjutajad. Tore on. Aga kummaline, kust tuleb neile maksmiseks tasu? Enamus rahajagajaid ei aktsepteeri isegi üldkulusid (nt suuskade ost on abikõlblik, suusamäärde soetamine aga mitte), rääkimata projektikirjutajale maksmisest.

Ilmselt on siingi süsteemi väike eufemism juba algusest peale sisse planeeritud - kõik teavad, et osa saadud projektirahast tuleb kohe õigesse kohta ära maksta, kuid kuluarved selle summa katteks tuleb kuidagimoodi kuhugi mujale ära peita. Sõita n.ö. määrimata suuskadega, kuigi igaüks teab, et see on ilmvõimatu.

Ehk ma eksin ja tegelikult ongi kõik õige. Aga mismoodi siis nende kerjamiskulude katmine abikõlbulikuks tehakse?

vaene 6. september!

2010-09-16T02:45:00.000-07:00

Nüüd siis selgub, et 6. september on mahajäetud. Vaene õnnetu kuupäev, ehk peaks mõni naisteajakiri süvenema tema probleemide lahendamisse? Ja meelelahutustelekanalid võiks teha südantlõhestava reality sellest, kuidas mahajäetud 6. september endale uut sõpra otsib ja kandidaatide hulgast valib. Tõsi, kuna läheduses on tugev konkurent 11. september, siis vaevalt, et ta midagi head leiab.

Aga äkki on tegemist hoopis toimetaja näpuveaga?
Ikka juhtub, säästuaeg, keeletoimetajaid ei jaksa keegi enam palgal pidada.

Bacardi F-tulemustest ja purjenumbritest

2010-09-09T17:58:00.000-07:00

Et kui kedagi huvitab, millega ma täna (nüüd juba eilsest) lõunast saadik olen tegelenud, siis... Bacardi FUN sarja vahekokkuvõtet üritasin tekitada. Sain valmis, polnudki väga hull töö. Palun vaadake ja kontrollige, kas kõik kohad ja punktid on õigesti kirja saanud.

Aga ega see lihtne ei ole, sest purjenumbrites valitseb meil suur porno, mida siiani püüdsin lahti harutada. 4. kohal on küll üks Peeter Nõmmik, aga kui ma oleks ausalt kirja pannud, milliste purjenumbrite all ta erinevatel etappidel sõitis, oleks seal nimekirja lõpus paar arusaamatute purjenumbritega sellenimelist tegelast, kellel enamuselt sõitudest DNC. Õnneks on Nõmmik niivõrd koloriitne tüüp, et teda ma tean ja suudan nime ning võõrad purjenumbrid enamvähem loogiliselt kokku viia. Aga kui mu asemel oleks mõni noorem tegelane, kes surfirannaprominente ei tunne? Või sõitis seekord siiski Koit Teder ka mõnd etappi, kelle punktid ma nüüd Peetrile arvestasin???

Miks ma nii kuri? Sest eriti tänulik olen mõttetult kulutatud töötundide eest kõikvõimalikele säästu-surfajatele, kes ei ole viitsinud isiklikku purjenumbrit soetada, vaid sõidavad mingite kuradi ahvi-aretistega, X, XX ja nende kombinatsioonid, nagu mingil pornomessil oleks. Võtku siis vähemalt riidest lahti, kui isiklikku numbrit ei raatsi soetada – on teistel lõbusam sõita. Populaarsed surrogaatnumbrid on ka 0 ja 1, ilmselt on mõnedel mõtlemine ainult kahendsüsteemis. Või nagu -1 (jah, otsige tabelist üles, üks mees hindab oma väärtuseks „miinus üks”). Või siis vennad, kes kordamööda omavahel purjesid vahetavad ja/või sama purjenumbriga stardivad. Kes teab, mitu Kaske meil numbri 152 all sõidab? Võtku siis võistlejanimeks Kaasik ja liitku kõik karistuspunktid kokku. Kambapeale sõidavad ju nii hästi küll, et peaks kusagile kolme neljandiku peale jõudma. Hea, et Prince meil võistlustel ei osale, neid hieroglüüfe ja kujundeid finišikohtunikud vaevalt et üksteisest eraldada suudaks.

Muidu on see kõik ju lõbus, aga tulemuste tegemine on tohutu mustkunst. Ja need, kel korrektsed numbrid purjedel, võiks protestida, nii et vähe pole. Probleem ilmselgelt selles, et võistluste korraldajad (s.t. EPL ja koostööpartnerid) ei ole olnud suutelised sundima inimesi mingisuguselegi elementaarsele korrektsusele purjenumbrite osas.

See jama kokku tähendab, et kõikide sarja võistluste kõikide võistlussõitude tulemuste tabelite read ja tulbad tuleb käsitsi läbi käia, võrrelda, et huvitav, kes siis nüüd sel korral sõitis purjenumbriga "XX" või "Õ" või "1". Või et kas keegi on jälle laenanud sõbra purje, millega hulgaliselt DNF-e korjanud. Või oma häid tulemusi laiali jaganud erinevate purjenumbrite vahel. Saan aru, et selle kokku arvutamine on minu töö ja pole võistlejate mure, et programm lolliks läheb, kui sama inimene erinevate purjenumbrite all erinevaid finišikohti saab. Aga iga inimene vihastaks, kui teised lihtsalt laiskusest, lollusest või ma ei tea millest veel tema töö 100x keerulisemaks ja aeglasemaks teevad ja siis vinguvad, et "milleks meil seda EPL-i vaja on" ja "miks tulemusi üleval ei ole". Sellepärast ei ole, et mul pole peas 100 inimese võistlustulemused näo järgi 4 etapi kõikide sõitude lõikes, purjenumbreid arvestamata. Võtke endale üks kindel number ja tehke see enne võistlust kasvõi teibist. Või kasutage numbripõhja, millel saab numbreid vastavalt vajadusele ümber kleepida.

Huvitav küll, kui näiteks silmaarsti juures käime, siis ju ei saada vaheldumisi vanaema ja naabri kassi enda eest testidele, mille alusel pärast operatsioon tehakse? Aga võistlema kõlbab küll minna mitme erineva purjenumbriga vaheldumisi. Või saatke mõni noorem sugulane poodi, kui vaja spordijalatseid osta, laps kiire, jalg kerge, las proovib jalga ja toob sobivad suusasaapad.

Muidugi saame hakkama, sest Fun on Fun ja mäng pole mõisa peale. Ilmselt ei hakka keegi protestima ka. Ainult viriseda saab veebis.

Paatsalu spiidikoht järele proovitud

2010-09-03T07:05:00.000-07:00

Väga hea oli.

Mõned üldandmed spoti kohta:
Juurdepääs autoga: võimatult keeruline (eramaad, eelkokkulepped jms)
Rigamiskoht: ülikitsas, ümberringi võsa ja roostik
Kama tassimine randa: 100 m üle kadakate, läbi kõrkjate ja kivikuhjade
Vetteminek: kõrkjane, kivine, libe
Vesi: esimene 0,5 km tihedalt ohtlikke kive, kalavõrgud

Edasi on aga kõik väga hea. Oosäär kulgeb kirde-edela suunaliselt ja võtab päris hästi maha N ja NW tuulte laine. Oosääre kõrval ida pool on sügav kanal, juba 30-40 m kaldast on vesi üle pea, kive ei ole, vetikaid ja muud vesiheina kah ei paistnud. Speedi jaoks ideaalne.
Parimad sõidutuuled: NNW 320-335 või siis juba SWW, kui peaks olema võimalik vasaku halsiga kanalis kiirust koguda.

Tuul oli seekord natuke puhanguline, nagu maatuul ikka, aga piisava tugevuse korral väga mõnus. Mul isiklikult murdus 30 kn piir, natuke nagu isikliku kiirusrekordi moodi. Vähemalt neist sõitudest, millest GPS-i salvestatud tõend alles. Põldmarjad olid ka päris head.

kool varsti läbi! Äkki õpime arvutama kah?

2010-08-27T13:51:00.000-07:00

Sellise huvitava reklaami leidsin koolilaatade ja muu kõik-on-uus-spetembfrikuus reklaamide vahel. Kas teie ostaksite koolitarbeid või ka arvuteid kelleltki, kel isegi kalender selgeks õppimata?

tõusude aeg

2010-07-27T06:28:00.000-07:00

Pikale majanduslangusele järgnev kauaoodatud tõus on käes. Isegi mitu tõusu on läheneva eurolaine eel meieni jõudnud. Kõige hullem muidugi hinnatõus. Vanasti sai paari päeva koduse toiduvaru kätte 300 krooniga, nüüd maksab sarnane kärutäis 500. Kütuse hinnatõus hiilib täiesti ilma igasuguse kartellikokkuleppeta tanklates. Isegi domeenid tehti tasulisteks. Reaalne ostujõud on masu algusega võrreldes ainult vajunud nagu vette kukkunud euromünt.

Temperatuuritõusust pole mõtet rääkidagi. Kinnisvaramaaklerid on seetõttu olnud koguni sunnitud oma igapäevased korterituru tõusuloitsud öisele ajale üle viima.

surfikoolitus ja akrediteerimine Surfilaagrisse 2010

2010-07-05T03:33:00.001-07:00

Täna toimub Pirita Battery Surfiklubis tasuta purjelauakoolitus kõikvõimalikele infotöötajatele, kel huvi teemaga täpsemalt tuttavaks saada ja ehk ka järgmisel nädalal algavasse Surfilaagrisse akrediteeruda. Õhtu poole grill, chill ja surfijutud. Ilm on just sobivalt soe, et esimesed elamused purjelaual oleks mõnusad ja meeldivad. Küll siis hiljem jõuab märtsilumiseid ja novembrivihmaseid tuulepäevi kah kaifida.

Kui muidu viitab Facebook tavalistele veebidele, siis täna teeme vastupidi ja suuname lisainfo saamiseks Eesti Purjelaualiidu lehele Facebookis.

saartematk läbi, Kuul Surf Kämp algamas

2010-06-24T05:07:00.001-07:00

Jaanipäev andis väikse hingetõmbepausi - jahe saartematk lõppes, Kuul Surf Kämp Topul juba võtab ilmet.

Mõned pildid saartematkast: http://picasaweb.google.com/jaano.martin.ots/Saartematk2010#

kui GPS alt veab...

2010-06-20T07:56:00.000-07:00

Saartematk selleks korraks jälle sõidetud. Oleks peaaegu isegi korraliku logi saanud Google kaardile joonistamiseks. Aga ei. Sest see GT-31 on küll üks nii saast aparaat, et kui ta poleks kiirussõidu ametlik GPS, viskaks ta keset Hiiu Väina ilma mingi südametunnistuse piinata minema. Ei põeks isegi looduse reostamise pärast, sest tõenäoliselt on kogu aparaat tehtud täiesti naturaalsest sõnnikust.

Nimelt, kui GT-31 tarkvara kinni kiilub, tuleb aparaadi restartimiseks oodata aku tühjenemist. Ja kui merel kiirusi-kursse mõõtes tühjeneb aku alati kiiremini, kui eeldaks, siis kinni jooksnud aparaati suudab ta rahulikult 48 tundi ärkvel hoida! Mis konkreetsel juhul tähendas, et saartematka viimane päev tuli sõita vana hea merekaardi-püksirihma meetodil. Mis on ka täitsa OK, ainult et püksirihma pole keegi seni suutnud Google Earth'i üles laadida. Ja eriti vihastab GPS-i kinnikiilumine siis, kui parasjagu kõva tuul puhub. Tahaks kiirussõidu tulemust kirja saada, aga - ennäe, GPS arvab, et oota paar ööpäeva!

Saartematkast pikemalt Team Jahe lehel.

PS! Ehk on kellelgi teada mõni osav kruvikeeraja-jootekolvi mees? Kui GT-31 aparaat lahti kruvida ja akujuhtmele sobiv lüliti vahele panna, peaks see vist restart-asja ära ajama. Kui siis GPS-speedsurfing muidugi enam tulemusi tunnistab, ikkagi tuunitud aparaat...

saartematk algab s... ajal

2010-06-14T04:49:00.000-07:00

Nädalavahetuse uudised süstamatkajate maratonikatsetustest pole just julgustavad.

Sellegipoolest plaanib Team Jahe homme/teisipäeval alustada järjekordset retke, mille käigus loodetakse külastada Hiiumaad, Vormsit, Viirelaidu, Kessulaidu ja ehk ka mõnd muud teele jäävat saart. Näiteks Muhumaad. Pildid ja blogi ettevõtmisest vastavalt asjade käigule.

aeg Elisa lepinguid lõpetada

2010-06-02T14:32:00.000-07:00

Imetlen juba mõnd aega Elisa iseteeninduskeskkonna ja ka nende klienditeeninduse kliendivaenulikkuse taset. Olen vähemalt 2 nädalat proovinud saavutada lihtsat toimingut: vahetada mulle kunagi müüdud 35o kr-ne "ülihea" internetipakett 99-kroonise "veel vingema" vastu, kuid tulemuseta. ID-kaardiga Elisa iseteeninduskeskkonda sisse loginuna ei lihtsalt ei kuvata mu lepinguid, arveid, nubreid ega muud olulist infot. Küll on seal võimalik lugeda reklaamuudiseid.

Klienditeenindaja telefonil 6 600 600 aga väidab iseteeninduskeskkonna lepingute lingi kohta, et "see peab seal olema" ning keeldub ettepanekust saata neile screenshot, mis näitab, et ega ikka ei ole küll. Rääkimata sellest, et keegi tagasi helistaks või e-mailidele vastaks. Tõenäoliselt ei huvita Elisat mingi Eesti väikeklient.

Nojah. Aeg lepinguid lõpetada. Ja kui keegi Elisas töötav isik peaks teile mingil põhjusel helistama, siis palun pange ta kõigepealt paariks-kolmeks minutiks ooterežiimile ja seejärel öelge talle iga 10 sekundi tagant, et aga ma ju olen juba Elisa VIP-klient.

esimene reis keelatud vetel

2010-06-01T12:22:00.000-07:00

Matsalu laht - osana Matsalu Rahvuspargist - on oluliste liikumispiirangutega veekogu. Põhjusega. Et mitte häirida Matsalus peatuvaid või pesitsevaid linde ega rikkuda pärandkooslustes toimivaid looduslikke protsesse.

Sel kevadel õnnestus lõpuks teostada ammune unistus ning saada Matsalu lahele liikumisluba, mis võimaldab korraldada seal loodusturistidele, linnuvaatlejatele ja muidu ekskursantidele paadiretkesid. Loomulikult ei anna liikumisluba täielikku vabadust kõikidesse sihtkaitsevöönditesse sisenemiseks või linnupesade vahel jalutamiseks, kuid binokli ja teravate kõrvade abil näeb-kuuleb nii mõndagi.

Esimene retk ka tehtud - marsruudil Keemu-Kiideva toimus läinud nädalavahetusel Terra Maritima korraldatud merikotkateemalise infopäeva matk, mille käigus sai reisiseltskond näha nii tuult, vihma kui päikest. Ja loomulikult nautida Matsalu lahe panoraame.

Suvi alles algamas, Matsalu lahel toob iga uus nädal uusi vaatamisväärsusi. Kuigi pesitsushooajal on looduskaitsealal liiklemine eriti hoolega piiratud, on siiski lootust ka merelt näha, kuidas linnupojad oma esimesi vee- ja õhukatsetusi hakkavad tegema, kuidas roostik jälle sammu avamere poole astub ning vaadata, kui paksuks vetikad ja veetaimed siselahe seekord muuta suudavad. Paadimajandusest Matsalus: http://paadiretk.blogspot.com/

Foto: olev.ee

liisingukahur ja renditank?

2010-04-25T14:21:00.000-07:00

Tänane uudis Kaitseväe plaanide kohta teeb kohe rõõmu. Vaat see on maksumaksja raha mõistlik kasutamine! Nimelt, Kaitsevägi uuendab oma masinapargi rendilepinguid. Ehk siis liisib uusi sõja(vabandust, kaitse-) tegevusel vaja minevaid sõidukeid. See on selles mõttes väga positiivne raha kulutamine, et ei mõelda liiga pikalt ette. Sest reaalsuses saab selline rendileping kehtida ikkagi ainult aktiivse kaitsetegevuse puhkemiseni ja sealt edasi - who cares? Või on lepingus sees punkt, et "kui liisinguvõtja näeb ette ohtu liisinguvara säilimisele, näiteks vulkaanipurse, vandaalid või vaenuliku riigi rünnak, peab ta viivitamatult: 1) informeerima liisinguandjat; 2) toimetama liisinguvara pankurite poolt näidatud ohutusse kohta hoiule. Teisest küljest on muidugi arusaadav ka liisingufirmade optimism ja intressihimu, sest nagu ei nähtud ette majanduskriisi saabumist, pole ju keegi prognoosinud ka sõja algamist?

Huvitav on muidugi, et kui peaks puhkema aktiivne kaitsetegevus, siis millise kindlustusega need sõidukid kaetud on? Ja kas risk suureneb ka, sõltuvalt sellest, kas kahepoolne kaitsetegevus puhkeb Läti või Venemaaga?

Noh, ja kui peakski sõjas teise koha saama, siis pole ju nagunii enam tähtsust, kes hävinenud või kannatanud sõidukite rendimaksete eest vastutab.

suur saak kullipesas

2010-04-11T09:27:00.000-07:00

Hommikul Saaremaalt tulles oli pool Suurt Väina ikka üsna jääsupine. Vaatasime Karmoga praami aknast ja meenutasime, kuidas ülemineva suvel sealt laudadega läbi sõitsime: siit-siit-siit ja siit. Leppisime kokku, et sel aastal teeme matka jälle kindlalt ära.

See-eest Pärnus, Kullipesas on meri lahti. Nii kaugele kui silm ulatus, ei paistnud isegi jääpankasid sees olevat. Ainult kalda all on veel pisut jääd. Tuult ei olnud, kalamehed kihutasid maasturitega rannanõlvast üles-alla ja kärutasid oma paate vette. Kalameeste talvistest askeldustest on kõvasti jälgi nii kaldal kui vees, õigemini põhjas.

Kullika ranna põhja oli täna hästi võimalik uurida, sest kogu vesi tundus olevat Tartu tänavatel ja Soomaal. Kuiv ka ala, kus tavaliselt meri põlvini.

Kasutasin juhust, et vesi madal, korjasin sealt kotitäie klaasikilde ja muud teravat, mida isegi sussiga ei tahaks talla all tunda.

Prügikasti on vallavalitsus ilmselt säästlikke eramaaomanikke peljates talveks turvalisemasse kohta viinud, nii et ilusate ilmadega hakkab ilmselt ka piknikuliste prügi kuhjuma. Talgupäevaks tegevust kui palju.

vajatakse mõrdasid... mida vanem, seda parem

2010-03-13T12:05:00.000-08:00

Päriselt ka. Rannarahva muuseum otsib mõrdasid, seisukord ei ole oluline. Mida vanem, seda parem. Oodatud on kõik ettepanekud. Kes teab mõnd vana mõrda, võtku ühendust info@rannarahvamuuseum.ee

Ühesõnaga - ajaloolisi kalapüüniseid otsitakse rannarahva muuseumi tarbeks. Surfajatele kalapüünised väga ei meeldi, eriti kui need seisavad risti-rästi sõidukurssidel ees, nagu Pärnu lahes. Lohemehed muidugi lendavad üle ja kui parasjagu ka ei lenda, siis uimed on lohelaudadel olematult lühikesed. Purjelauamehed peavad otsima võrguvabamaid piirkondi. Eriti formulistid.

surfiklubi otsib tegevjuhti

2010-03-12T07:56:00.000-08:00

Pirita Surfiklubi otsib tegevjuhti. Töökoht vaatega merele ja tugeva tuule korral lubatud lõunapaus 2-tunniseks venitada. Kuulutus ise on siin. Tundub, et surfajate seas ei ole tööpuudus ja/või tööhuvi kuigi levinud, sest kandidaatide ring ei ole kuigi suur. Võibolla on põhjuseks ka see, et avaldusi võetakse vastu 15. märtsini ning kõvemad sportlased tahavad tingimata ankrumeesteks olla.

head naistepäeva, seltsimehed esimehed!

2010-03-08T13:40:00.000-08:00

Hooligem rohkem naistest, austust ja lugupidamist emadele, meedia südantlõhestav bla-bla-bla ja lillemüüjate kasum tuleb.

Lisatud piltidest saab aimu, kuidas edukad mehed tegelikult naisi kohtlevad. Eeskujuks ja teistele järgi tegemiseks. Kusjuures, võrdse palga teemal virisejatele küsimuseks: kui palju munadega vihmavarjustatiivid kah masu ajal palka saavad muidu?

Lisatud piltidel (kes nägupidi ei tunne):
1. euromehe vihmavarjustatiiv
2-3. Meie Mehe vihmavarjustatiivid.

töötu ju kohe maha ei sure...

2010-02-21T13:40:00.000-08:00

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

telefonimüügiagentide ja spämmerite tervituseks: Olete Võitnud Paadimatka!

2010-02-18T12:47:00.000-08:00

Kas sulle helistavad optimistliku häälega tütarlapsed, kes laupäeva varahommikul küsivad, et kas tahaksid vestelda teemal: ajakirja Köögi-Kroonika-Naised järgmiste numbrite sisu? Ja muidugi nende üllitiste tellimine. Mulle mõnikord helistavad. Eriti nõme on, et telefoniterrorismi teele on asunud ka mitmed varem soliidselt käitunud firmad, näiteks kirjastus TEA. Vihastab. Sest ma olen ööinimene ja tahan hommikul magada.

Vi@agra pakkujad oskab mu spämmifilter enamasti ära kustutada, aga siiski tulevad aegajalt läbi osavad kirjad, mis soovitavad minna naljaka URL-ga lehele, et oma e-mailikonto seadeid uuendada. Või midagi sellist.

Seega, võiks midagi ette võtta. Kellegi füüsilisele dematerialiseerimisele üles kutsumine on karistatav. Seega, seda ma ei tee, vaid kutsun kõiki spämmereid ja telefonimüügiagente endaga koos paadimatkale. Soovist neile kasulikku ja huvitavat elamust pakkuda. Tasuta. Kaldale tagasi saamise tasust räägime siis, kui piisavalt kaugel merel oleme. Muide, kaldale tagasi toimetamise teenus ei ole kohustuslik.

Kellele veel mõni spämmer kirjutab või telefonimüügiagent helistab, võiksite neile öelda, et kuna just konkreetne tüütaja on kümnetuhandes helistaja, on ta võitnud paadimatka. Las annab oma nime, telefoninumbri ja aadressi. Küll ma lähen ja korjan ta peale ja toimetan kokku lepitud paadimatkale.

Nõva loodus on kindlalt kaitstud

2010-02-13T03:36:00.000-08:00

Peraküla rand Nõval on ilus koht. RMK puhkekoht ja telkimisplatsid, NW tuultele ilusti avatud rand ja meri läheb ruttu sügavaks. Surfihuvilisele loodusturistile väga mõnus paik.

Surfilaager toimus Nõval viimati 2007. Siis kolis Saaremaale ning on nüüdseks jõudnud Roostale. Põhjus: surfihuviliste laagrikülastajate hulk kasvas iga aastaga ning korraldajad ei suutnud kuidagi garanteerida, et üheaegselt rannas viibivate inimeste hulk Perakülas looduskaitse nõuetega lubatud 400 inimese piiresse jääb. Ebareaalne, laagrikülastajaid kipub pigem sinna paari tuhande kanti olema.

Nii said looduskaitsjad ja kohalikud elanikud surfilaagrist lahti. Kadusid eredad purjed ja lohed, vaikis õhtuti kõlanud laul ja pillimäng ning saabumata jäi tavalisest suurem hulk autosid.

Ent siis ilmus Nõvale veel parem ja nõudlikum ranna kasutaja: kaitseväe laskepolügoon. Protestisid kohalikud elanikud, mis protestisid, ei aidand miski, isegi maavanema sekkumine mitte. Polügoon tuli ja paugutamine käib.

Nüüd siis on Nõva topelt kaitstud: loodust ei koorma enam tüütud tuule-fännid ning kui merelt mõni võõras lennuk peaks tulema, saab see ka kiirelt ja kindlalt alla tulistatud. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Fotod: (mõlemal pildil on sama koht)
1. Purjelaualiidu arhiiv, surfilaager 2003
2. ekraanipauk Postimehe veebisaidilt, kogu Postimehe galeriid näeb siit.

maksame riigikogulastele parem otse

2010-01-30T08:24:00.000-08:00

Olen puudust kannatavate poliitikute pärast juba mitu korda muret tundnud. Isegi rohelised, kes viimati mu hääle said, ei kõhelnud krammigi, kui tekkis võimalus natuke rohkem krabada. Mis parata, väiksed inimesed, väiksed rõõmud. Kindlasti on neil ükskord surmatunnistusel hästi elatud elu eest kõik viied.

Algas sotsiaalkampaania, mis peaks veenma, et makse maksab maksta. Tõsi ta on, surm ja maksud pidid ainsad olema, millest kõrvale ei hiili. Aga maksud tõusevad. Maksab töötu ja maksab palgavähendamise "vastastikkusele kokkuleppele" allkirja andnu. Rääkimata ettevõtjatest, kes muutunud turul pinnale jäämiseks ikka üsna uskumatuid pingutusi peavad tegema. Kõik see toimub suure stressi, valu ja vaevaga. Mis tervisele, teadagi, hea ei ole. Seega, surmgi saabub kiiremini. Nii väheneb maksumaksjate hulk ja iga allesjäänu peab veel rohkem maksma, et riigikogulased edaspidigi saaksid oma maasturitega väheneva, kuid veendunud valijaskonna juurde sõita.

Kampaania ise on nõrk, ei veena. Äkki ikkagi peaks Kaur Hansoni vangist välja laskma ja paluma tal teha kampaania "Ära löö poliitikut". Sest pean Vooglaiu Märdiga nõustuma, ka mina arvan, et nad on küünilised mölakad. Ja kuna nii arvavad veel ka tuhanded teised, oleks mõnekümne miljonine sotsiaalkampaania väga omal kohal.

Aga et sellist kampaaniat veel ei ole ja nad on ikkagi vaesed inimesed, siis on minul ettepanek: kohates puudust kannatavat poliitikut, eriti aga Riigikogu liiget, siis andke neile natuke raha, kui veel on. Või mõni puuvili, näiteks õun või banaan. Või kui isegi tammetõru pole anda, võtke eeskuju kuulsast Liivi Juhanist ja annetage neile oma kuub. Sest teie, tavainimesed võite kärvata. Aga kui Riigikogu liikmed edasi ei kesta, on tegemist tõsise poliitilise kriisiga.

kas sina oled kinnisvaramaaklerit toitnud?

2010-01-05T08:04:00.000-08:00

Kirjakastis aastavahetuse suurpuhastust tehes leidsin City24 aastavanuse uudiskirja, mis hõiskas: "paiguti kinnisvara hinnad isegi tõusevad"! Vaesed nõrgamõistuslikud. Tõenäoliselt on tegemist ravimatu juhtumiga. Sest viimati saatsid nad sarnase uudiskirja detsembris 2009, hoiatades jälle kinnisvarahindade tõusu eest. Võibolla räägivad nad mõne teise planeedi kinnisvaraturust.

Samas paistab, et seda unistus-tüüpi-soigumist usuvad mõned kinnisvarategelased ise liigagi tõsiselt. 2009 sügisel otsisin üht korterit, kuid ei saanud ahnest linnamaasturiga maaklerist üle ega ümber. Ei tahtnud ta kuuldagi, et möödas on ajad, kui päevas saab ainuüksi korterite näitamise eest teenustasuna 10 000 kr kokku koguda. Suure mööndusena tegi lõpuks allahindluse 3500 kr pealt 3000 kr peale. Ikkagi päris hea teenistus kuulutuse internetti riputamise eest.

Rahvusringhäälingus jõuluaegu etendatud südantlõhestava kerjamissaate tulemusel suudeti naiste varjupaikadele eesti rahva käest keskmiselt kroon-poolteist inimese kohta välja kerjata. Jätsin annetamata, sest mu isiklik 2009 aasta annetusnorm oli nälgivale kinnisvaramaaklerile makstud raha arvelt kuhjaga täis saanud. Eriti, et enda sissetulek suutis 2009 jooksul kolmandiku peale kahaneda.

Siit soovitus ERR kerjamissaadete produtsentidele: küsige maakleritelt, neil aina tõuseb.

pimendus Pärnu pakases

2009-12-20T02:41:00.000-08:00

Ühel hommikul aknast välja vaadates nägin tänaval tõstukiga rohelist veoautot. Tõstuki korvis oli mees tööriistadega ja auto seisis laternaposti juures. Ei, mees ei vahetanud lambipirni. Kui ta oli valgusti juhtmed lahti ühendanud, sõitis auto ülejärgmise posti juurde ja mees tegi samad liigutused. Üle ühe posti peatudes sõitis auto tänava läbi ja siirdus siis järgmisele.

Õhtul oligi tänav nagu klaveri naeratus: mustad laternad vaheldumisi valgetega. Masu aeg, mis teha, tuleb ka valguselt kokku hoida. Nüüd näitavad tänavalaternad kodutänaval puhast pimedust.

Juuresoleval pildil veidi värsket Pärnu pimedust. Paarikümnekraadises pakases, kuigi seda pole pildilt päris hästi aru saada.

puudust kannatavate poliitikute toetusfond ehk töötud riigikogusse

2009-12-15T01:30:00.000-08:00

Kunagi tegime sõber Villyga puudust kannatavate poliitikute toetusfondi. Annetasime ise ja kutsusime teisigi üles toetama vaeseid poliitikuid, kes oma palka tahtsid tõsta. Fondi väga palju raha ei kogunenud, sest inimesed olid ja on ahnete poliitikute vastu jätkuvalt väga verised. Aga niipalju ikka, et Ojuland saaks paar kohukest osta. Kurtis ju vaene naine tookord lausa ajalehes, kuidas tööd on nii palju, et ei saa suvelgi puhata ja ainus, mis natukenegi tohutut koormust kompenseeriks, oleks palgatõus. Nüüd on jälle riigikogu palgatõstmise teema päevakorral ja seekordsed vaesuse verstapostid on Toomas Tõniste, Raivo Järvi ja Karel Rüütli.

Mehed kardavad, et kui nad oma palka ei tõsta, siis ei hakka inimesed enam riigikogusse kandideerimagi ning nad peavad surmani Toompea kehvapoolseid töötingimusi ja solvavalt kasinaid kuluhüvitisi kannatama. Tõniste muretseb, et hea spetsialisti palk peab ikka korralik olema. Ka Järvi ütleb, et tahaks näha, mis kvaliteediga inimesed need on, kes tuleks riigikogu raske töö peale näiteks näruse 20 000 krooniga, millele lisandub kõigest 5 000 kr kuluhüvitisi. Ka Karel Rüütli meelest ei oleks riik jätkusuutlik, kui riigikogulane oma palka tõsta ei saaks.

Tublid, Toomas, Karel ja Raivo! Panite kõik arstid, õpetajad, lasteaednikud, kunsti-inimesed, sotsiaaltöötajad, päästeametnikud, politseinikud, põllumehed ja muud luuserid paika. Just, nende palkasid tuleb masu tingimustes vähendada ja neilt võetavaid makse tõsta. Et ei kannataks nende mõttetute inimeste üle valitsemise ning juhtimise kvaliteet. Jah, mis teha. Kui inimesel ikka pole piisavat poliitilist pädevust, siis las ravib tuhande euro eest kuus targemate inimeste lapsi või passib 24 h valvekorras, et kui aastalõpubanketi käigus rakett maja põlema paneb, siis kõik pidutsejad ikka tulest välja tuuakse.

Aga ärge muretsege, sõbrad! Eestis on juba rohkem kui 100 000 inimest, kellel pole mingit tööd ega palka, küllap iga tuhande töötu kohta ühe ikka leiaks, kelle haridustase, IQ, empaatiavõime ja südametunnistus lubaks teha isegi riigikogulase räpast ja rasket tööd. Näiteks 2 keskmise palga eest. Aga tõenäoliselt nii ei juhtu. Sest praegune riigikogu ei saa ju lubada riski, et riigi valitsemise juurde satuks mingi kontrollimatu element. Seega, riigijuhtide palgatõus tuleb sama kindlalt kui Savisaare maksutõus.

Ma ise mõtlesin, et sel aastal võiks Rahvusringhäälingus teha puudust kannatavate poliitikute toetuseks südantlõhestava jõulutunneli saate, kus päkapikumütsides saatejuhid "Püha Öö" helide saatel nutuse häälega nuruvad, et inimesed ei ostaks pereliikmetele mõttetuid jõulukinke, vaid annetaks oma raha hoopis ülevamaks otstarbeks. Lisaks võiks panna üles plakatid tasuliste telefoninumbritega, nagu need kodutute koerte ja kasside või lastehaigla börsilspekuleerimise fondi jaoks raha kogumise kampaaniad.

Aga tegelikult, õudne on. Kas on Eestis peret, mida töötuks jäämine või palga vähendamine poleks puudutanud? Olukorras, kus töötute arv läheneb juba 10%-le riigi rahvastikust (NB! Mitte tööealisest elanikkonnast!), on riigikogu liikmetest väga küüniline rääkida riigi juhtimise kvaliteedist, riigikogu väga heade spetsialistide palgatasemest või selle palgataseme kindlustamisest devalveerimise eest läbi euro kursi.

Kui juba riigikogu ja president masu ajal sellist eeskuju näitavad, siis mida peaks rahvas tegema?

paadi(maksu)põgenikud: äriidee rannaküladele

2009-12-04T01:17:00.000-08:00

Tallinn on asunud keskmiste ja väikeste paatide omanike pitsitamise teele, kavatsedes koguda valimiskampaaniast perforeeritud linnaeelarve lappimiseks kiprite käest kokku 10 miljonit krooni. Seega ei jää paadiomanikel üle muud, kui märkida oma aluste kodusadamaks mõni kaugem külasadam või lautrikoht. Muidugi mõõduka tasu eest, mis võiks siiski olla oluliselt madalam kui plaanitav paadimaks.

Ja kui kipper on juba valinud mõne väikesadama oma aluse varjupaigaks poliitiliste maksutormide eest, küllap külastab ta igal navigatsioonihooajal vähemalt kord-paar ka oma uut "kodusadamat". Seega oleks niisugused paadi(maksu)põgenikud ka omajagu nagu regionaalarengu tagant tõukajad, jättes külastatavasse kanti vähemalt mõne lõunasöögi, kui mitte koguni ööbimise ja külapeol osalemise jagu raha.

Jah, kasiino-kunni kaater ei tule juba süvise pärast igasse külasadamasse sisse, aga ega tal pole hullu Tallinnaski - plaanitav paadimaks puudutab ainult kuni 12-meetrise kogupikkusega aluseid.

palju sina jood?

2009-11-09T11:50:00.000-08:00

Tore telereklaam. Heade kavatsustega kampaania. Põrgutee olla kah heade kavatsustega sillutatud (kuigi Pratchetti andmetel olla see sillutatud hoopiski külmutatud müügiagentidega). Aga juba enne uut eesti aega öeldi, et viin on vaese mehe video ja masu pole siin palju muutnud.

Või on?
Mida siis teha?

Huvialakoolide ja spordiklubide rahastamist on vähendanud kõik omavalitsused.
Üritustest õitsevad vaid Õllesummeri-laadse äriideega ettevõtmised, ülejäänute puhul on paratamatu, et piletihind = kirves.
Teatripilet on 120-550 kr. Lõbu kestus: 2 tundi.
Veekeskuse pääse maksab 100-150 kr. 4-liikmelise pere peale seega kuni 600 kr. PÄEVAS? Lõbu kestus 3 h.
Bowling maksab 150-210 kr nägu. 2-3 h.
Spordiklubi (kangi tõstmine) on 100 kr ja hallis ringi jooksmine 55 kr. 2 tundi.
Jalgratas maksab alates 3000 kr, aga sõidupäeva lõplik hind sõltub sellest, millal K-valijad selle sult ära varastavad.
Meres ujumine ja metsas jooksmine on tasuta, kuid samuti on hüvitiseta ka need 5 haiguspäeva, mis sealt tulevad.

Pudel viina maksab 60 kr. Nalja jätkub 4-5 tunniks.
Pubisse saab külma lörtsisaju eest sooja täitsa tasuta, välja visatakse sõltuvalt kohast kl 24.00 ja 04.00 vahel.

Valik on teie.

Alati on muidugi võimalik pöörduda Tervise Arengu Instituudi poole ja küsida sealt, kas nad ei tahaks alkovastase kampaania raha eest näiteks teie perele tervisekeskuse aastakaarti anda.

PS. selle taandarengu instituudi vastav veebileht on õudne. Ilmselt on seda soovitanud mõni konsultant, kes tunneb mõnd inimest, kes viimase 10 aasta jooksul on teismeline olnud. Tundub, et nad on oma lehe mõttetusest isegi aru saanud ja on seetõttu piirdunud dotseeriva loengukonspektiga, keelates ära igasugused kommentaarid ja vähegi huvitavama-aktiivsema sisu.

kuidas võmm mind politsei eest hoiatas

2009-11-07T09:31:00.000-08:00

Sõitsin rahulikult mööda maanteed. Ei kihutanud, püüdsin auto spidomeetri sisse progetud viga arvestades just lubatud kiirust välja rihtida. Ju see tegelik kusagil 90 kandis võis olla, no ehk 1-2 km/h üle. Kuni üks vastutulev auto juba eemalt tulesid vilgutas, noh et võmm ees või nii. Kui vastutulija lähemale jõudis, nägin, et selles istusidki politseinikud! Oli üks neist eravärvidesse pugenud politseiautodest, millel armatuurlaud elektroonikat täis, palju antenne katusel ja küljeaknad tunduvalt tumedamaks toonitud kui ühelgi päriselt eraisikule kuuluval autol lubatud oleks. Vilkureid nad siiski käima ei pannud ja ümber ei pööranud. Polnud mul eespool ka ühtki põõsasse pugenud patrulli, keda nood autoga kutid oleks saanud raadio teel juhendada ohtlikku liiklushuligaani, s.t. mind kinni pidama.

Muidugi tõusis jalg gaasipedaalilt juba tulevilgutamist nähes. Ja edasi sõitsin natuke VEEL püüdlikumalt. Aitäh, poisid! Vaat nüüd saan alles aru, et minu politsei kodanikest tõeliselt hoolib!

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

2009-11-04T09:20:00.000-08:00

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

reklaamitibi suur saladus paljastatud

2009-11-01T11:51:00.000-08:00

Reklaami- ja marketingitibid on mulle alati meeldinud. Eriti seetõttu, et neile meeldib "kuntsi" teha ja toredaid kampaaniaid välja mõelda. Ja, mis kõige lahedam, alati on keegi loll, kes selle kuntsi neile ka kinni maksab. Koos hommikusöögiga.

Näiteks on mind alati intrigeerinud, mis on SELLE kampaania sõnum. Pole kunagi lahti hammustanud ja keegi pole tõlkinud ka. Vahepeal hakkas juba täitsa närvidele käima, et kas olen ise loll või ei saa tõelisest kuntsist aru.

Kuni lõpuks nägin teist reklaami. Mis lõi pildi selgeks.

Asi oli lihtsalt selles, et reklaamitibi palus Jurmalas toimunud reklaami välja töötamise seminar-vöörkšopi hilisõhtuses breinstoormingus AD-d (see on see kõige kreatiivsema kampsuni, pika patsi ja vanamoodsate raamidega prillidega reklaamikutt) briifingu käigus "Do this deep!!!" aga reklaamikutt, oh õnnetust, osutus tavaliseks maameheks ja ei saanud välismaa keelest aru.

Sellegipoolest pani kutt erutava kõlaga sõnad kirja ja nii sündiski kampaania. Aga ilmselt jättis klient agentuurile kampaania eest maksmata, sest agentuur müüs sama kampaania veel teiselegi kliendile maha ning seekord sai sõnad natuke täpsemalt kirja:

orgasmiloendus ja katoliiklik kreemikook

2009-11-01T06:35:00.000-08:00

Kui paljudes Eesti naistekollektiivides algab esmaspäevahommik kiitlemisega, kes nädalavahetuse jooksul rohkem orgasme sai ja kellel on vingem mees? Ei mina tea, naised ju lülituvad ainsagi mehe juuresolekul hoopis teisele programmile. Aga Poolas? Kui uskuda Joanna Owsianko versiooni ühe eduka Varssavi reklaamifirma naiste elust, siis katoliiklikus põllumajandusriigis asjad just nii käivadki. Vahepeal muidugi turundatakse natuke ka uue koostisega noorendavat dušigeeli ja tõenäoliselt toodetakse kusagil kulisside taga asuvas produktsiooniosakonnas kogu see videoõudus, mis meiegi telekanalites tunnise filmi kolmetunniseks katsumuseks venitab.

Ehk siis esietendus Tiramisu Endla teatris. Tükk iseenesest rohkem Delfi naisteka kommentaaride stiilis päevakajaline pisteline publitsistika kui terviklik saba ja sarvedega lugu, aga narratiivikummardajad ongi vist hetkel jälle pisut tagaplaanile jäänud... Seitsme samas kontoris sebiva pealtnäha eduka noore naise lood, ilmselt veel enne masu-aega kirja pandud. Sest miljonid tulevad mürinal, nagu ka wishful-thinking tüüpi jutustused oma töövälisest ajast... millist tibidel firmapidusid ja kliendikohtumisi arvestades siiski kuigi palju ei paista olevat.

Natuke raske oli jälgida, et mis unenägu millise luiskelooga kokku pidi käima ja milline pihtimus missugust eelmise elu mälestust täiendas, ikkagi 7 tibi ja igaühel 4 monoloogi. Aga see segadus võis ka olla mõne Endlas iga võimaliku nurga taha tekitatud baari põhjustatud. Kuid et teater algab puhvetist, olen mina paljude veinilettide eest väga tänulik.

Autori kapsaaeda kivid naisteka publiku ülehindamise ja tüki "ülekuntsindamise" eest. Saan aru, et autorile on pakkunud lõbu ajaloost kuulsate naiste lugusid pealiskaudsete reklaamitibide vigaderohkesse interpretatsiooni väänata ja testida publiku huumorimeelt Mozarti "Carmenile" viidates. Eesti publiku panid rohkem kihistama hoopis paljud poolaka jaoks igasuguse naljataotluseta sisse toodud seigad katoliiklase igapäevaelust.

Endla trupi tõlgendus tükist igati austustvääriv, esitus usutav ja näitlejate natuke sõlme kippuv keel tundus kohati lausa taotluslik. Turundustibid ju ei räägigi selgelt ja sirgelt, ikka tuleb natuke "vää" ja "nohh" ja "seethendabt" sisse.

Ei seganud ka masu-aja minimalistlik lavakujundus ega kohati kohalejõudmatu muusikaline kujundus. Tegelikult tore lugu. Tiramisu on igati väärt suupiste, tõsi sobib paremini lahjemate jookide juurde.

Eesti maailmakaardile: tehtud!

2009-10-14T05:21:00.000-07:00

Esmaspäeval maandusid Tallinnas Chris, Tony ja Sten, lennujaamas olid vastas noormeeste vanemad ja asjamehed Eesti Purjelaualiidust. Reportereid ja telekaameraid polnud, kuid need tegelased ei olegi omal maal (veel!) suured kuulsused. See-eest on nad vägagi tuntud nimed maailma purjelaudurite, eriti aga freestyle sõitjate ja fännide hulgas.

Eesti Vabastiili Team saabus tagasi Kreekas toimunud EFPT finaaletapilt, kus Chris võitles eestlaste parimaks tulemuseks välja 6. koha. Proffide arvestuses. Väga kõva. Nagu ka teiste saavutused, mis Christoferi kohast palju maha ei jäänudki. Seega sai tõestatud, et Christoferi eelmise aasta üllatustulemus polnudki väga juhus ning et ka külmast Eestist võib tulla selle kuuma spordiala tipptegijaid.

Jahedas Ülemiste lennujaamas igatahes mõjusid šortsides ja plätudes päevitunud kuttide pleekinud lokid ja cool olek väga muljetavaldavalt. Oleks mõni TV-kaamera võinud olla küll. Sest purjelaudurite veebides, ajakirjades ja videokogudes on Eesti vabastiili koondise sõitjate sooritusi väga hulgaliselt ning need võidavad palju kiidusõnu.

2009 sai meie vabastiili koondis väga võimsa kiirenduse, osaleti EFPT profisarja võistlustel ja treeniti Dahabi, Kreeta ning Fuerteventura laagrites koos maailma tipptegijatega.

Koondise liikmete endi muljeid pole veel jõudnud küsida, kuid eks seda jõuab. Nüüd on vaja koolis õppeveerand lõpetada, enne kui saab 2010 hooaega planeerima hakata. Purjelaualiidu hooaja lõpupeoks püüame kokku panna ka koondise hooaega tutvustava filmi. Igatahes võib öelda, et Eesti Purjelaua vabastiilile on 2009 olnud väga tegus ja hea hooaeg.

Tänu koondislaste vanematele, mõistvatele õpetajatele ja muidugi kõigile toetajatele.

PS.

Jah, muidugi olen natuke kade. Ise lõdisesin 18-aastasena ruberoidist kalipso ja hiina ketsidega sügisesel Väinamerel, lauaks 32 kg kaaluv vene "Mustang". Võisin sellisest surfihooajast, nagu Chrisil, Tonyl ja Stenil, ainult unistada. Aga nii see elu ringi käib ja mul on hea meel, et vähemalt selles purjelauaklassis on Eesti nüüd küll kindlalt maailmakaardil. Peaks minema EAS-st eksporditoetust küsima.

kasvav kinnisvarahind ja vabad töökohad

2009-10-08T00:52:00.000-07:00

Mus tekitavad hämmeldust igapäevased võltsoptimistlikud uudiskirjad, kus kinnisvarafirmad teatavad, et hinnad on põhjas ära käinud ja tõus tuntav ning CV-vahendajad reklaamivad, et juba tekib vabu töökohti. Nupukamad kirjameistrid lähevad kaugemalegi, õpetades, kuidas tuleb kinnisvara väärtust enne müümist tõsta või mismoodi silmatorkavamat CV-d kirjutada. Muidugi, kirjade allikaid vaadates saab aru, et tegemist on nende unistus-tüüpi mõtlemisega, sest käive on nende hapnik. Ja hapnikupuudus tekitab päris ruttu hallutsinatsioone.

Paraku, ei tea kedagi, kes vinge remondi teinud ja siis maja kiiremini-kallimalt müüdud saanud, sest täiesti uusi maju-kortereid seisab sadadena müügis. Samuti pole kuulda olnud, et keegi oleks tänu teravmeelselt sõnastatud CV-le kõrgemapalgalise töökoha leidnud, kui see, kust ta koondati. Nii ei usu ma hetkel veel neid positiivseid uudiseid. Kuigi üldiselt olen väga optimistlik inimene, tundub, et midagi uut välja pakkumata püüavad sellised meetmed vaid vana ja elujõuetut süsteemi zombina edasi sammuma sundida.

Optimismi kahandavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pean jällegi iseenda paari aasta vanustele blogipostitustele viitama: buum on buum ükskõik kus maal ning ei ole midagi uut siin päikese all, isegi mitte kinnisvaraäris. Hispaanias algas kinnisvarakriis üleilmsest majanduskriisist oluliselt varem, kuid kinnisvaraturu korrastumisele ja elavnemisele pole see kuidagi kaasa aidanud. 2009 on seis endiselt nukker. Müügi- ja rendileandmise silte on veel rohkem ilmunud ning objektid, kus 2008 veel mingisugunegi töö käis, seisavad nüüd tühjalt, vaikselt ja valveta. Töötus läheneb 20%-le. Valdav enamus kodanikest on võtnud pangalt laenu, eluasemelaenude tagatiste väärtus aga langeb. Sundmüügid ei edene ning endised edukad kinnisvaramaaklerid sõidavad sportauto asemel jalgrattaga. Arendus- ja ehitusmaksude laekumata jäämise tõttu kiratsevad ka buumi ajal rikastunud omavalitsused. Riik tervikuna otsib meeleheitlikult rahvusvahelisi abipakette ning inimeste päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid.* Kui rahvusvahelist abi ei tule, peavad vahepeal linnadesse kolinud ja hea eluga harjunud campesino'd jälle mägistele põldudele kolima ning gazpacho'st toituma hakkama.

Ei tahaks väita, et see on ka meie tulevik, kuid paari viimase aasta jooksul on mu sügisvihmadest hallid ennustused täide läinud. Tahaks loota, et et rehepapi-mõtlemisega visa eestlane külma ja pimeda talve jooksul midagi välja mõtleb, et kevadel kriisis ägavatest kohmakatest suurmajandustest mööda (või nende arvel) uuesti edule spurtida. Ehk aitab meid Eesti väiksus ja võime vajadusel kiiresti manööverdada. Selver ju näiteks pani Lätis oma poed päevapealt kinni ja jättis veel 220 lätlast tööta. Loodetavalt said selle käigus tööd juurde vähemalt mõned eestlastest saneerijad või probleemilahendajad.

----------------
* meteoroloogiline võrdlus laenatud Practhettilt.

Tarifa pildid ja flamenco

2009-09-28T23:32:00.000-07:00

Panin Picasasse üles valiku Tarifa 2009 pilte, esimesed muljed panin juba kirja siin postituses. Väikest slideshowd näeb ka käsiloleva blogi vasakus tulbas, link piltidele on siin: Tarifa 2009.

Lisaks paar udust videoklippi flamenco-muusikutest, kes ühel õhtul AlMedina baaris fotoka ette jäid.

tavaline Tarifa

2009-09-28T06:40:00.000-07:00

Minu Tarifa 2009 jäi hädiselt lühikeseks - liiga paljud pooleliolevad tööasjad kodumaal tõid juba eile jahedasse tagasi. Seda ma nüüd siin häbenen ja kadestan kohalejäänuid. Mis seal ikka rääkida, Tarifa on lahe nagu alati. 2 bussitäit kama on juba nädalajagu kohal, rahvast lisandub iga lennukiga ja tegevus kogub hoogu. Lisaks Team Jahe lippudele olid väljas ka Hang Loose ja Team Chica lipud, nii et eestlaste esindus oli kohe algusest peale väga soliidne.

Sel aastal on juba sõiduilmu rohkelt olnud, hulgas 2 head Bolonia-päeva ja üks Poniente. Tuul puhub, päike paistab, ookean on sinine, Las Dunase kämpas elab lahe seltskond ja tinto on odav nagu alati. Õhtuti võib lisaks tintole valida ka rosado, blanco või ronconcola, saateks Tariku mõnus "grillin-eukalüptipuu-all-krevette"-blues ning neljapäeviti südantlõhestav flamenco.

Ühel päeval proovisime Karmoga Bolonias jibe pildile saada. Tuul oli nats nõme, kohati augud sees ja curve'le keskendumise asemel tuli tihti hoopis pumpamisega tegeleda. Mul õnnestus salvestada haruldased veealused videokaadrid jibe sooritavast Karmo laua uimest. Kui kunagi jõuan pildid-videod ära sorteerida, ehk viskan siia ka mõne lingi üles. EDIT: siin on.

Muidu pole Tarifal eriti midagi muutunud, sama trankilo fiiling ja üle mere paistev Aafrika. Teibitud kõrvadega lohesurfi instruktorid jooksevad karjudes mööda randa ja õngitsevad oma poide külge takerdunud õpilasi veest välja, edasijõudnumad loheõpilased kukutavad lohesõiduks keelatud kohtades oma kilekotte inimestele pähe. Merel välguvad neoonvärvides šortsid, ilusad tüdrukud määrivad ennast mudaga ja Karmo püüab vee all kala. Playa Aborigena sissesõidult on väravad jälle maha saetud ja surfihipide laager õitseb täie rõõmuga. Ainult Casa Porro poodi on poole väiksemaks ehitatud, et baari vastavalt suurendada ja Punta Paloma nurga taha on hakanud paarikaupa kogunema mehed, kes muidu peegelpõranda peal kükke teevad.

Ahjaa.
Ebameeldivustest ka pisut. Vargapoiste värk on hoogustunud, ilmselt on majanduskriis ka euroliitu imbunud afro-aafriklasteni jõudnud. Seekord juba üsna jultunult, mingid tüübid panid Bolonia rannas võõraid lohesid kokku, kui olid kindlad, et omanik on teise varustusega merel. Üks vargapoistest saadi küll kätte ja anti pärast pisukest töötlemist politseile üle, kuid laua ja poomi oli ta juba kaasosalistele jõudnud toimetada ja neid ta välja ei andnud. Tüüp ise väitis, et on itaallane, aga ma kahtlustan, et paar araabiakeelset tarkusesõna selle kohta, mida Allah varastega enne ja pärast põrgusse saatmist teha käsib, oleks ehk mõjunud. Aga ei tea, polnud ise juures. Igatahes, hoidke oma asjadel silm peal.

sügisetunne sussides

2009-09-01T01:42:00.000-07:00

Viimased ilusad ilmad ilmselt. Sai veel paljajalu sõita, aga tunne, et peaks sussid üles otsima, ikka aegajalt tekkis. Komplekt jälle 5,7 ja 115. GPS järgi tulemust ei parandanud.

Pärnu parim poomipurustaja

2009-08-17T07:12:00.000-07:00

Tegelikult olen hoopis mina Pärnumaa parim poomipurustaja. Täna läks jälle üks sinimustvalge Gaastra, mastipoolne poomiots, nagu ikka selles õnnetus poomiperekonnas, mis lapsena palju haige oli. Igatahes pole mul nüüd jälle ühtki tervet Gaastra poomi ja järgmise pealinna-reisiga tuleb taas surfipoode külastada. Ühtlasi oleks vaja ka uimesid ja 430 mast hakkab ära kuluma. Aga see selleks.

Tegelikult oli päev super. Isegi päikest näidati ja Kullikas puhus täpselt 10-sse. Mõõtmistulemused kaldal näitasid keskmiseks 13 ja puhangud üle 15 m/s. Tegelikult oli üsna puhanguline ja vahepeal ka augud, nii et isegi Peterson ei saanud 4,2-ga mõnikord kohe käima.

Läksin peale JP FSW 86, SL7 35cm ja iga-ilma-Manic-5,7. Polnud küll eriline speedi tingimus, aga lainete vahel siledamaid kohti otsides sain GPS-l 2s max näiduks 50,18 ja isegi keskmised tulid päris head. Vesselovist jälle mööda, kuigi ta ilmselt protestib nüüd, sest tema GPS-l on minu omale vastupidine probleem: tal ei saa aku tühjaks ja ekraanile on jäänud mingi paar päeva vana näit.

mis tüngaga algab, laksuga lõpeb

2009-08-16T02:59:00.000-07:00

Tuult oli World Windsurfing Day puhul Pärnus nii palju, et alustuseks ma ei kiirustanudki. Keskranda jõudsin, ütles Peterson, et muidugi võta väike laud ja 5-ne puri. Panin siis kokku JP FSW 86, 35cm uime + iga ilma Manic 5,7. Kui vette jõudsin, oli tuul kadunud. Uppusin Aloha.ee lohevõistlusest kuidagiviisi mööda. Selgus, et ainult selleks, et mingisse võrku kinni jääda. Pärast neljandat tiksumise triipu sain korraks lainest alla isegi käima. Siis tuli tuul tagasi. Isegi väga, nii et kohati käis 5,7 kõvasti üle. Aga ainult kohati. Muidu oli päris OK. SL7 uim käitus veivika all päris omapäraselt. Krüssasin üles muuli kõrvale, kus oli hea sile lainevahe ja kiirus kõige parem. Siis aga ütles GPS, et tal aku tühi ja pistku ma oma rekordiüritused linnavalitsuse postkasti. Nii jäigi Vesselovist mööda sõitmata.

pimedas ja pilve all

2009-08-12T08:21:00.000-07:00

Kullipesa oli täna pime nagu kollipesa. Vihma sadas ka. Tuul see-eest OK. Läks jälle standardvarustus, XTC115 ja Manic 5.7. Pärast paarinädalast tuuletut tiksumist tundus päris lahe jälle tuulega sõita. Vett lendas ja vihmaeelsed pagid tõstsid p*** mõnusalt veest välja. Tundus, et jube kiirus on. Tegelikult väga hull polnudki, nagu GPS näitas. Max kiiruseks 52,84 km/h. Estonian Speed King võistlusel Vesselovist mööda.

elukas ja elajad

2009-07-31T00:55:00.000-07:00

Ühiskondliku keeleinspektori töömailt, seoses aktuaalse aruteluga.

Öelda "poiss-sõber" või "tüdruk-sõber" pole piisavalt korrektne. Et kedagi mitte diskrimineerida, tuleb öelda: elukaaslane, kõnekeeles siis ELUKAS.

Ja kui keegi näiteks elab sinu majas, üürnikud või kauged sugulased või muidu kostilised, siis nemad on ju lühidalt öeldes ELAJAD.

visa soomlane ja no-wind freestyle

2009-07-28T07:23:00.000-07:00

Sellist surfiõpilast pole ma veel õpetanud. Teooria osa õppis käigupealt pähe ja sai aru. Raske Starboard Start laua koos taglasega kandis ühe hooga ühes tükis Pärnu rannast sõidusügavusse vette. PÄRNU RANNAS!!! Esimese tunni lõpuks suutis sõita mõlemal kursil 400-500 m, kolmanda tunni lõpuks tegi ära mõned low-wind halsid ja paudid. Kui tuul vähehaaval tõusma hakkas, sai ka mõnest lainest alla lastes justnagu glissi. Kui neljanda tunni keskel rannastardini jõudsime, alles siis tunnistas, et käed hakkavad väsima. Mõned rakud vist olid juba katki ka. Ise ütles, et on esimest korda elus purjelaual. Vaat see on soome sisu! Ei tahaks osaleda selles kõrtsikakluses, kus see kutt esimest korda elus tabureti või, veel hullem, soome pussi peaks pihku võtma!

Ise sain kah mingi 3 tundi soomlase ümber tiirutada ja talle õpetussõnade karjumise vahepeal natuke purje keerutamist harjutada. Starboard Start ja 5,5. Jürka ja Matti vaatasid kurvalt kaldal, sest tuult ei tulnud, päikest polnud ja rand tüdrukutest tühi.

Kullipesas Kaske kõigutamas

2009-07-20T09:46:00.000-07:00

Kui mina purjelauaga Kullipessa jõudsin, oli Jürka slalli märgid juba sisse visanud.

Tegime siis mõned ringid ja ma etendasin Saksamaa võistluseks valmistuvale Kasele Mongoolia surfajat, kes igas märgis sisse kukub ning siis tema perfektset jibe oma veestardilainetega kõigutada üritab.

Kui kõvemad sportlased puhkama läksid, lihvisin jälle duck-jibe.

Purjeks iga ilma Manic 5,7 ja laud XTC 115. Pärast tegime triibu Terviseparadiisi ja tagasi. Max kiiruseks tuli 50.004 km/h. Kullipessa tagasitulek võttis 10 minutit (vahemaa GPS järgi 8,08 km). Oleks kiiremini ka saanud, aga lõi radikas vee keema.

Pildil tänane teekond, nagu see GT-31 ja Google Earth abil välja paistis.

Pärnurand, 4.2 oli paras

2009-07-09T06:49:00.000-07:00

... ja kui mina Pärnus purjelauad autosse sain, oli Topu PaPaSlall juba alanud. Seega ei hakanud head tuult maanteel kihutamisele raiskama, vaid läksin Pärnus peale. Liiv lendas, tuul oli korralik, käis ka 4,2. Et seda purje tahtis aga ka noorem surfiõpilane, võtsin ise iga-ilma Manic 5,7 ja see oli ka väga hea. Lauaks JP FW 86. Muuli kõrval olid ilusad siledad lainevahed, muidu chop.
Max kiiruseks 48,8 km/h.

Kullipesa kuum ilm

2009-07-02T10:42:00.000-07:00

Vana hea XTC 115 ja GTX 8,5. Kokku poolteist tundi, viimane triip tagasi muidugi tiksudes. Üllataval kombel töötab see komplekt päris hästi 35cm SL7 uimega. Nii et veelkord - pikkus pole üldse oluline.

Ilm palav, tuul langev. Veestart ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja lõpuks läks lausa tiksumiseks ning see polnud tänase komplektiga üldse mõnus. Hernes on kasvama hakanud ja ootab hetke, kui puhang lubaks muidu laua käima pumbata - just siis hüppab uime taha.

Max. kiiruseks 40.92 km/h. Tänaste olude kohta lausa imeline lendamine. Ainult mitte ei mäleta, millal see juhtus, sest meelde on jäänud peamiselt see veestardi ootamine.

PS! Praegusi postitusi vaadates tundub, et üks sõidupäev on jäänud kirja panemata. Igatahes olen Kullipesas tänavu ka 5.7-ga vees käinud, tegime Jürkaga ühe pika Pärnu triibu ja pärast lihvisime Petersoniga duck-jibe. Päris mitu duck'i jäi teele ja sai suled-sassis-soengu.

toredad sõbrad vol. 2

2009-06-13T10:02:00.000-07:00

Jürka helistas, et Kullipesas on hea. Algul keegi ei uskunud, aga päeva lõpuks olid ikka kõik kohal, Peterson ja Mati ja Vesselov ja mina ka muidugi. Jürka kihutas silmapiiril tuvastamata suurusega hiigelsuure purjega. Laine oli vahune, aga Ufo tuli maha ja ütles, et xy@z. Mõtlesin 5.7 peale, aga panin 6.5 kokku. Tulemuseks tund aega pumpamist ja u 1 minut glissimist. Tagumised aasad jäid tarbimata. Vesi soe, vihma sadas. Pärast jõusaali oli käsi nii jäme, et kalipso ei tulnud seljast ära.

toredad sõbrad küll

2009-06-04T08:49:00.000-07:00

Lepanina, JP FW 86 l ja Manic 4,2. Tippkiiruseks jäi 41 km/h kopikatega, laine oli mehine. Sellega head asjad piirdusid. Pagiline, aukudega tuul. Vihm. Külm. Suur kalapüünis otse sõidukursil. Nii külm, et hingeaur näha. Ühe seti jaksasin sõita, siis ei saanud enam aru, kas käsi on poomi ümber kinni või mitte. Tegelikult, kõige hullem oli külm. Kõik muu kannataks soojal päeval välja, isegi vihma.

Täielikust košmaarist puudus veel vaid pohmell. Mille tekitamise peale tuleb tõsiselt mõelda.

Ja kogu selle jama eest oleks võinud ju varem kohale jõudnud sõbrad hoiatada. Aga ei. Vaja ässitada, et tule-tule, kole kõva on ja järjest paremaks läheb. Läks ta jee.

päikseta Pärnurand ja puldiga laud

2009-05-27T06:00:00.000-07:00

Standardsett, 115 XTC ja iga ilma Manic 5,7. Tund tublit sõitu, kuigi tuul auklikupoolne. Kl 13.12 tuul vaikis, kl 13.16 pööras läände ja vihma hakkas sadama. Läänetuul oli kõvasti külmem ka kui lõunakas. GPS-l sain max kiiruseks 46.2 km/h. Ülejäänud seltskond läks Kullikasse külmetama, ma tööle.

Vesi oli soe, paljajalu päris OK. Valge kalipso on ikka edevuse tipp. See neoonroheline ornament õla peal sobib täpselt mu Manicu värvidega, nüüd muude purjedega enam ei saagi sõita. Tundsin ennast kohe nii ilusana, mõtlesin: peaks õhtul Angelisse minema. Korraks unustasin ennast unelema ja lasin mõlemad käed poomist lahti, seadsin juukseid ja kohendasin särgikraed. Muidugi tuli kohe katapult ära ka, chop ju.

Pärast kaldal arutasime Team Chica tüdrukutega, kas kõikidel laudadel on vöörid (ninad) paigatud. Tuleb välja, et on küll. Vähemalt puldiga laudadel. See tähendab, katapuldiga. Mul ka. Juba enne tänast oli.

nõrkus, nõrkus on su nimi

2009-05-09T05:57:00.000-07:00

Optimist olla on uhke ja hää. Rohuküla slallivõistlustel vette esimest korda üle 5 kuulise pausi. Õnneks läksin tund enne starti veele, et kamad paika trimmida. Seepärast sain juba pärast kvalifikatsiooni aru, et pole mõtet ja loobusin. Sellegipoolest jõudsin GPS-speedi oma esimese tulemuse kirja saada. Polegi paha.

GPS-speed, siit me tuleme!

2009-05-08T03:44:00.000-07:00

Ostsin GPS-i ära. Hardcore Technologies aitas seadistada ja vähemalt jooksu ning autosõidu peal kogutud andmed jõudsid ka ilusti arvutisse. Kiirusekunni võistlusele pole hetkel midagi üles laadida, sest pole veele saanud. Nüüd veel vaja veekindel telefonikott üles otsida ja ehk saab Rohukülas ka esimesed päris purjelaua logid salvestatud.

Palju maksis - küsige Hardcore käest. Soodne igatahes.

Savisaar ja Hõbemägi, proovige Google otsingut!

2009-05-07T14:12:00.001-07:00

Hõbemägi õigustab, miks ta avaldas Savisaare artikli. Tore, aga mõlemad mehed kas on jätnud kodutöö tegemata või ei taha tunnistada, et kirjutati minu pealt maha. Või ei viitsinud kontrollida, et maha ei kirjutaks mõni ghost-writer.

Mäletan, et eksperimenteerisin sedasorti mõttearendustega umbes aastal 2000. Kui nüüd keegi väidab, et tegemist on uue ja huvitava mõttekäiguga, võiks vaadata mu kunagise blogi kannet aastast 2006, kus viitan veel varasemale mõttemängule. Savisaar muidugi sõimab täpselt sarnase tekstiga Ansipit, aga see neil ju kombeks, vanad kommunistid omavahel.

Kahju inimestest, kui nad tõepoolest nägid nii suure vaeva, et ümber kirjutada midagi, mille Google otsing oleks valmis kujul kätte andnud. Aga jõudu edaspidisteks pingutusteks. Näiteks gravitatsiooniseaduse avastamisel oleks poliitikutel avar tööpõld. Või telegraafi leiutamisel.

Tegelikult on minu soovitus, et minge parem randa, võtke surfilaud ja nautige elu. Tuul on ka tulevikus tasuta ja erinevate erakondlaste poolt erastatud rannakruntide vahel leidub jätkuvalt kauneid kohti merele minekuks!

Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

2009-04-16T00:57:00.000-07:00

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.

PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

jõgi oli merest parem

2009-04-12T07:40:00.001-07:00

1 h 20 min on just paras aeg, et Ollipesast põldu mööda Tervise juurde, sealt randapidi Sunsetini, läbi Kesklinna Ülejõele ja uue silla kaudu Raekülla vändata. Jõe ääres oli soojem, merelt tuli jäist hingust. Mai rannas olidki jäämäed alles. Keskrand jälle oli päris kevadine, mõni püüdis isegi käevarsi päevitada.

Viisitamlased on Ülejõele täitsa toreda terviseraja teinud, sillast sillani asfalt, vahepeal võrguplatsid ja piknikulauad puha. Külmakindlamad valijad küpsetasid sündmuskohalt püütud särgi, rüüpasid K-esvamärjukest ja haukasid K-ohukest peale.

Et pulsikella veel pole, pidin hingamist päiksekella järgi reguleerima. Üks ilus tüdruk väntas kesklinnast saadik sama rada pidi ees, aga järgi talle ei jõudnud. Ei leidnud selle kõige kiirema käigu kangi üles.

vajan hingekella, sõbrad!

2009-04-11T09:07:00.000-07:00

Tegelikult tegin ainult tunnikese ratast. Metsa, liivakünkaid, kruusateid. Aga vist liiga tempokalt, hinge lõi kinni ja pea võttis märjaks. Eks vanus juba annab tunda ja vahele jäänud talvekuud. Külm tuul puges märja naha vahele ning kokkuvõttes kogemus kole. Ei, niimoodi ei saa rallit sõita. Tuleb teaduslikumalt läheneda, mitte nii nagu vanasti, et poom pihku ja kohe merele. Tark ei torma, vaid lükkab mootori tasapisi käima.

Seepärast, leidke mulle hingekell!

Või, oot, pagan... nüüd veel Arnoldheimeri tõbi ka... mingi muu füsio-värk oli see, äkki seedekell? Ei, voh, õige: pulsikell!
Et teaks, palju lööb ja millal kinni lüüakse!

meil on mõttetalgutele vastus olemas

2009-04-11T04:30:00.000-07:00

Prügiaktsioon 2008 ja selle tagajärjed äratasid kahetisi mõtteid, aga kindlasti hakkas midagi kusagil liikuma. Mõttetalgutel võiks siiski osaleda. Sest surfajatel on vastused olemas. Hea meelega jagame teistelegi. Muidugi, kui tuuline päev ei juhtu olema.

kuidas väga nõmedalt läpakat reklaamida

2009-04-01T05:23:00.001-07:00

Ostsin aasta eest läpaka. Maksis pisut üle 1 000 euro, müüja kinnitas, et kohutavalt soodsalt saadud, kuna katuseluuk ja valuveljed on täitsa tasuta külge kruvitud.

Nüüd reklaamib müüja igas kanalis, et sarnase läpaka saab kätte peaaegu poole odavamalt. Saan aru, et muutunud majandusseis ja nii edasi. Võiks siis vähemalt meeles pidada, et mulle juba on kott pähe tõmmatud ja mitte enam selliste ärritavate pakkumistega spämmida. Ei oskagi muud soovitada, kui et ärge praegu ostke. Sügisel tõenäoliselt annavad sama masina juba 1 000 kr eest.

miks ma ei ühildu ID-kaardiga

2009-03-26T12:29:00.001-07:00

Olen teadlik ja püüdlik e-kodanik. Kasutan juba kaua ja agiteerin teisigi. Kuigi kohati on see ikka pain in the ID-card reader.

Täna kasutasin ID-kaarti sõna otseses mõttes kaua. Oli vaja üks dokument digiallkirjastada ja riigiametile edastada. No ei ole vanainimesele intuitiivne see sk.ee lehekülg. Ükskõik mis linki vajutad, saad uue leheküljetäie reklaampläma, aga kohta kus oma allkirjastatud failike riigiametnikule kättesaadavaks teha, otsin siiamaani.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

2009-03-24T14:48:00.000-07:00

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

aeg hooajale mõtlema hakata

2009-03-21T02:22:00.000-07:00

Kevad kalendri järgi käes, kuigi rannas veel ei paista. Aeg hooajale mõtlema hakata.
Koostasin 2 punktist koosneva plaani.

1. Kamad korda teha = Canos de Mecas kaljude otsas kriibitud veivikas ära paigata + mõned uued taglase tükid soetada.
2. Trenni tegema hakata.

1. punkti ellu viimine lükkus edasi, kuna lauaparandaja surfab Dahabis ja suuremate investeeringute tegemiseks vajalike vahendite kogumiseks tuleb alustada eelarvekärbetest ja säästuprogrammi käivitamisest.

2. punkti juures tuleb kõigepealt senisele laiskusele head vabandused välja mõelda. Tehtud. Talv on tüütult tõbine olnud, külmetushaigused ja soojendavad seespidised kuurid on andnud kokkuvõtteks üsna ebasportliku kaamoseaja.

Vähehaaval siiski olen ennast harjutanud mõttega, et elu ei pea meeldiv olema, vaid valu ja piin kuuluvad korraliku surfaja juurde, nagu koola Bacardisse. Esimesed katsetused tehtud ka. Et head traditsiooni jätkata ja treeningud (põhiliselt enda jaoks) kirja panna:
1 h jalgratast (kuradi külm ikka)
2 x 1,5 km ujulat (natuke soojem)

ikka turundusteost ja koristuskampaaniast

2009-03-10T03:04:00.000-07:00

Tänan kommentaatoreid, kes võtsid vaevaks turundusauhinna ja sotsiaalkampaania seostele mõelda. Saan aru ka neist, kes valisid lihtsama, argumentum ad hominem tee, Hando süüdistades mind turundusega tegelemises ning Ilmar kahtlustades, et ma ei teagi, mis turundus on. Vastuseks Hando kommentaarile: eks mul natuke on piinlik küll, et tarbimiskarussellile enne selle kinnikiilumist omaltki poolt hoogu juurde andsin. Aga mis parata, kuidagi peab leiba teenima ja muid töid oskan veel kehvemini. Vastuseks Ilmarile pean täpsustama, et enamusel juhtudest ei viida turundustegevuse käigus kokku probleemi ja lahendust, vaid tekitatakse inimesele kõigepealt pseudoprobleem millele siis „lahendus” müüakse.

Jah, mind tõesti häirib sotsiaalkampaania Teeme ära 2008 sildistamine aasta parima turundusteona. Mu arvates kahandab turundusteoks kuulutamine koristusaktsiooni väärtust ning diskrediteerib juba ette järgmisi sarnaseid üritusi. Aga et see on mu isiklik probleem, võtangi asja rahulikult. Vabal maal võib igaüks kanda mistahes silti, kuid 2 momenti jäävad kripeldama: sõna jõud ja kampaania kummardamine.

Arvasin naiivselt, et sõnal „turundama” on mingi seos turu ja müügiga ning et massiteadvusega manipuleerimist tähistavad teised sõnad. Ilmari ristisõja näitest justkui tuleneks, et edukateks turundustegudeks võiks nimetada ka maa „puhastamist vaenulikust elemendist” aastatel 1941 ja 1949 ning holokaustigi. Või muid ajaloos tuntud, propagandaga väärtustatud massiaktsioone, mis muuhulgas tõenäoliselt kellelgi tõesti ka mõne probleemi lahendasid. Seepärast ei saa nõustuda, et kuni ma ise aru saan, mis toimub, nimetatagu seda ükskõik kuidas. Võib-olla tuleb pärast meid seltskond, kes säravatest eufemismidest enam nii hästi aru ei saa ja suurte manipulaatorite üleskutsed hakata jälle „vabastama”, „demokratiseerima” ja „turundama” leiavad siiraid järgijaid.

Eufemismide hiilgeajast on pärit ka teine muret tekitav tendents: kampaanialikkus. Tean inimesi, kes on aastaid vabatahtlikult riigimetsi-randu koristanud, näiteks surfiklubide liikmed. Tänusõnu on harva öeldud, rääkimata püünele upitamisest ja auhinna andmisest. Mulle ütleb turundusauhind: „lollid olid, kes enne vabatahtlikult rabasid. Oleks võinud ikka korraliku kiidulaulu ka juurde teha, sponsoritelt pappi ja plakateid küsida, vaat siis oleks õige värk olnud. Tuled subbotnikule, saad banaani, aga nikerdad vaikselt omaette, oled kahtlane tüüp.”

turundada võib kõike!

2009-03-08T12:18:00.000-07:00

Eelmine postitus sai paar päris tabavat kommentaari. Eriti Alari ja Ilmari vastustes peitub valus tõde... ja probleemi olemus on hästi ära sõnastatud. Meie kiirkapitaliseerunud ühiskond turundabki kõike - pesupulbrist poliitikuteni, kusjuures tegelikus elus plekke välja saada ei õnnestu. Ainus lahendus on uued ja veel suuremad plekid teha. Mille vastu siis veel paremat vahendit saab müüa. Turundus on kõige alus.

Siiski on mõned erisused, millele tasub tähelepanu pöörata. Kui turundatakse pesukaitseid või autosid, on tegemist „halva” turundusega, sest see on äri ja keegi raibe rikastub. Kui aga täpselt samade meetoditega turundatakse raha kogumist lastehaiglale (kes kogutud rahaga börsile mängima läks, muide) või meelitatakse kõige otsesema võrkturunduspüramiidiga inimesi metsa prügi korjama, on tegemist justnagu aktsepteeritava toimimisega. Võltsvagadus ulatub väga sügavale. Kahjuks.

Nagu Pohlak täna raadiosaates ütles: Eestis tuleb teada, kuidas mehhanismid toimivad. Võibolla kirjutan seda teatud kibestumisega, aga aastaid PR-tööd tehes olen mitte ainult riigimeedias, vaid ka erakanalites kogenud täielikku ärategemist iga turundusmeetodi suhtes, mis on suunatud kellegi äri edendamiseks. Täpselt samad võtted mõne kassipoja päästmiseks või kodutule konteineri ostmiseks panevad aga peatoimetajadki krokodillipisaraid valama. Esimesel juhul esitatakse arve. Teisel aga, kuna üritus suurendab publiku hulka, tehakse ise esimene annetus.

Eesmärk pühendab abinõu?

turundustegu "Minu Eesti"

2009-03-05T17:24:00.000-08:00

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.

miks poliitik jõuab god-mode'i?

2009-02-20T03:06:00.000-08:00

Tuntud eesti poliitik ähvardab riigikogu kohtusse kaevata. Päris vägev! Kui seaduslik seadusandja ei tee tuntud poliitiku tahtmise järgi, siis kaebame kohtusse! Huvitav, kas kohtusse kaevatakse siis kõik 101 liiget ja kantseleitöötajad või ainult need riigikogu liikmed, kes "valesti" hääletasid? Ja kui nood näiteks saadikupuutumatusse uskudes kohtusse ei ilmu, kuidas rakendatakse sundtoomist?

Järgmine samm on ilmselt, et Euroopa kohtusse, Tallinna linnakohtusse ja erakonna aukohtusse kaevatakse jumal ise. Täitsa huvitav oleks olla kohtusekretär, kuhu erakonna jooksupoiss toob avalduse jumala kohtusse kaebamiseks ja nõuab kostja sundtoomist, kui too vabatahtlikult ei peaks ilmuma...

See vist ongi õigusliku nihilismi kõrgeim tase. Hea, et vähemalt Dima Bilan olukorda mõistab ja kaasa tunneb.

sõnnikusõda uppuval laeval

2009-02-20T02:08:00.000-08:00

Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.

Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.

Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.

Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.

Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.

tulevik on kindlates kätes

2009-02-01T03:00:00.000-08:00

Noortebändide konkursi Proovikas kõige kuulsam leid on Bedwetters, kuid ühest MTV-sse jõudnud orkestrist palju olulisem on, mis toimub enne võitjale pärja kaela riputamist. Et on võistlejaid, kes on viitsinud pillimängu õppida, lood valinud-kirjutanud, koos harjutanud.

Käisin Proovika 2009 eelvooru kontserdil. Mulje oli massiivne. Palju head pillimängu, ehedat lavashowd, kostüüme ja kaasaelamist. Kuursaalis oli kõvasti rohkem rahvast, kui tavalistel süldipidudel. Esinejad rokkisid hingega ja fännid hüppasid lava ees kaasa. Vinge.

Kes iganes ka Proovika finaali võidab, võidavad tegelikult kõik, eriti osalejad. Aga ka fännid ja publik. Korraldajad on tubli teoga hakkama saanud ja vähemalt muusikaelu tuleviku suhtes võib täiesti rahulik olla.

Avastasin ka huvitava seaduspärasuse. Noored on alati bände teinud ja teevad edaspidigi, teevad musa, mis endale meeldib. Proovika läbivaks stiiliks on olnud raske traadirokk, nii seegi kord. Oli vaid kaks hiphopi katsetust, neistki üks ikka üle distortion'i võimendatud elektrikitarritrio saatel. Tundub, et meie kooli- ja garaažibändidel on maailma trendidega umbes poole põlvkonna pikkune nihe. Mitte et oleks tüüpilist europopsat tahtnud kuulda, aga mõni bluesi või folgi poolne lugu võinuks ikka vahelduseks olla. Et keegi Abbat ei jäljendanud, on muidugi meeldiv.

surfiteemaline kirjandusvõistlus ootab osalemist

2009-01-28T02:17:00.000-08:00

Eesti Purjelaualiit kuulutas välja surfiteemalise jutuvõistluse. Välja pandud auhinnad pakuvad eelkõige huvi surfajatele, aga muidu osalemispiiranguid ei ole. Täpsem info ja võistlustingimused EPL lehel.

Kellele jää kukkumiseks liiga valus tundub või vesi lahvandustes külmavõitu, võib pikki talveõhtuid kirjanduse radadel surfates sisustada. Kõik teosed on oodatud.

Fotol: Team Jahe esipurjetaja Karmo Kalk koos kaasautoritega kirjutamishoos.

kas sina juba oled hääletanud?

2009-01-25T08:19:00.000-08:00

2009 paistab olevat hääletamise aasta. Viimastel nädalatel olen sattunud tihti mööda Eestimaad sõitma. Kuigi Tallinna kesklinnas on jätkuvalt kaevamistöödest tulenevad ummikud, on pealinnast kaugematel teedel liiklus kõvasti hõredamaks jäänud. Ja teede äärde on jälle ilmunud hääletajad, kes vahepeal nagu üsna ära olid kadunud. Mõnikord on neid isegi nii palju, et autos kipub kohti puudu jääma. Olen nii mitme huvitava inimesega vestlema sattunud.

Kes nad siis on, kes külma, lörtsi ja vinget tuult trotsides tasuta küüti loodavad saada? Tavalised inimesed. Töötuks jäänud ehitajad. Poekottidega perenaised. Lihtsad külamehed. Linnas palgatööl käivad noored, kes elavad jälle maal vanemate juures. Tudengid-õpilased. Korralikud inimesed. Kuigi kütuse hind on kukkunud, pole igapäevane autoga sõitmine vist enam eriti populaarne. Bussipileti ostminegi. paistab, mitte. Pole need inimesed väga masendunud ega õnnetud midagi, elu tahab elamist ja küll kuidagi hakkama saab.

See hääletamine, mida teie mõtlesite, tuleb 2009 aastal muidugi ka. Kaks korda. Nii et siis teate.

ponks-sõdur: õigus, õiglus ja tõde

2009-01-05T17:03:00.000-08:00

Selgus on käes. Ponksiöö vabakava etteasted korraldusid iseenesest.
Kohus on rääkinud, õigus on mõistetud, edasi on igaühe oma probleem.
Kellegi õiglustunnet on vägistatud, kellelegi on antud õigus samas vaimus jätkata.
Kes oli süüdi, jääb täna teadmata. Tõenäoliselt hoopis külakurnajad Boss, Sprite ja Armani, kes oma häbitute vaateakendega telliskive ja teibaid kandvaid juhuslikke möödajalutajaid ahvatlesid. Ja muidugi peaminister.

Igal maal oma õigus. Õige pole ka oma rakette üle piiri naabri liivakasti lennutada, aga rakettidele rakettidega vastamine saaks õigusriigis tõenäoliselt karmima karistuse, kui ilutulestiku algataja. Samas, Iisraeli kohus ilmselt võtaks esimese Gazast lastud raketi väljatulistaja üsna kiiresti süüdi mõista.

Tõde on seal väljas.

oi kui tuttav tunne

2008-12-17T02:31:00.000-08:00

Kirjutasin pisut üle pooleteise aasta tagasi, mis tunne on kinnisvarahindade kukkumise aegu. Ja pildistasin, kuidas näevad välja arendused aastajagu pärast mulli lõhkiplaksatamist.

Üks sõber küsis tookord, et kas ma oskan nõu anda. Tal oli üks väga hea krunt käeulatuses, tahtis Vahemere vaatega kortereid arendama hakata. Ütlesin, et ära tee, raha jääb alles ja sa tänad mind paari aasta pärast, kui ülejäänud oma tühjas arenduses istuvad ja mõtisklevad, mida pangale ja muudele laenuandjatele öelda.

Eestis läks tollal veel kõik täiskiirusel ülesmäge, seega oli ahnusehoos raske uskuda, et see pidu läbi saab. Või et kusagil on õhupallil juba auk sees. Ma ei tea, kuidas sõbra bisnessil läks, tänusõnadega telefonikõnet pole tulnud.

Mis Eestis 2009 suvel toimuma hakkab, küsige neilt, kes 2008 alguses Hispaanias elasid.

"Teeme ära!" - teeme ümber?

2008-12-09T15:58:00.000-08:00

Piinlik lugu tuli välja sellest prügikoristusaktsioonist. Oleks seda jama ette näinud, võinuks vaikselt jätkata isiklikku mitteprügistavat eluviisi ja loobuda kampaania korras teiste laga koristamisest. Nüüd nagu häbi, et minugi panus on nende prügikuhjade kõrgumisse pandud.

Organisaatorile ei saa kah nagu midagi ette heita, JOKK-värk. Kui ehk, siis vana tõe unustamist, et kui pakkumiste vahel valid, ära võta kõige kallimat ega kõige odavamat. Nüüd pole midagi teha, eit teadis, aga eit suri ära. Majanduskriisi oludes vaevalt et keegi kiirustab kätt tõstma ja end tasuta ning vabatahtlikult neid tuhandeid tonne sorteerima-utiliseerima pakub.

Et aasta kodaniku reväärid pöördumatult prügiseks ei jääks, võiks kõigile koristusaktsioonist osa võtnutele väikse arve saata? Et asi lõpuni tehtud saaks, mitte lihtsalt „tehtud” - stiilis sildistatud.

laenulõksust päästab eraisiku pankrot

2008-12-06T16:03:00.000-08:00

Laenulõksust päästab eraisiku pankrot

Kitsal ajal pole mõtet anda ebareaalset soovitust: „saa rohkem palka” või „müü kulukas liisingauto kallilt maha”, järelikult jääb vaid võimalus väljaminekud ümber korraldada. Siiski ei anna ükski retsept kulude vähendamiseks tulemust, kui turjal on ebaõnnestunud laenulepingust tulenevad rasked kohustused. Kel laenude-liisingute tagasimaksed ja intressid neelavad suurema osa tuludest, on viimane aeg neid lepinguid hoolikalt lugeda ning pisut arvutada.

Kuidas üle jõu käivast laenumaksest vabaneda?

Kui see peaks veel õnnestuma, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu sõlmimise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata. Kui tagatisvara turuväärtus kahaneb kiiremini kui laenujääk ning laenuvõtja reaalsissetulek langeb, võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras sõlmitud koormavast lepingust vabaneda. Paraku, Eestis on see keerulisem kui näiteks USA-s, sest olukorras, kus keegi su korterit või maja eelmise aasta buumihinnaga osta ei taha, nõuab pank ikkagi sisse laenujäägi ja vara kiirmüügihinna vahe. Nii võib juhtuda, et laenulepingut muutma asudes loodetud odavama elamispinna asemel leiad ennast hoopis vanemate elutoast, kaelas poolemiljoniline maksekohustus nonde ajalukku läinud kuude eest, mil said uues majas elada. Veel tõenäolisem on see oht tarbimiseufooria meeltesegaduses liisitud kalli autoga – liisingfirma võtab selle tagasi küll, kuid näitab nii madalat realiseerimishinda, et pärast auto tagastamist oled pankuritele ikka veel võlgu summa, mille eest saaks turult osta samaväärse kasutatud auto. Kavalamad pankurid ei teavita sind tekkinud kohustusest kohe, kui liisinguvara tagasi annad, vaid ütlevad: jah, vaatame, mis hinnaga müüa õnnestub. Ning saadavad arve siis, kui juba arvad, et oled ahistavast lepingust pääsenud. Eriti õnnetu on olukord, kui oled tehinguid teinud või käendanud eraisikuna. Sel juhul on pangal tõepoolest õigus täitemenetlust alustada või nõuda, et tooksid võlakohustuse tagatiseks näiteks ema – isa allkirjad vanemate maade ja majade pantimise kohta. Kuigi vara, millega seoses võlg tekkis, sinu käsutuses ju enam polegi, pead ikkagi tasuma laenumakset ja intressi!

Päästab füüsilise isiku pankrot

Kui laenu tagatiseks olnud vara nagunii juba laenajale läinud või kohe minemas, peaks selliste mõttetute maksete vastu aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine. Muidugi, pankrotiprotsess on igavene jama, parasjagu paberimäärimist ja peavalu, aga vähemalt on see aus väljapääs olukorrast, seaduslik võimalus ülejõu käiv kohustuskoorem kaelast raputada ning ja saada pankrotihaldurilt pädevat juriidilist- ning finantsalast nõu oma asjade edaspidiseks korda seadmiseks. Pankrotiprotsessi algatamine peatab võlasumma kasvamise, lõpetab kõikvõimalike intresside ja viiviste arvestamise, samuti peatatakse juba alustatud sundtäitmine. Oluline on, et laenulõksu sattunud inimesed ei venitaks oma agooniat ega hellitaks asjatuid lootusi, vaid teeks kiiresti otsuse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse esitamisega viivitamine, muide, on pankrotiseaduse mõistes võlgniku jaoks raskendav asjaolu. Viivitamise korral jääb võlgnik ilma õigusest taotleda kohustustest vabastamise menetlust, mis võimaldab võlgnikul 5 aasta pärast oma võlgadest lõplikult vabaneda.

Pankroti edasi lükkamine on laenuandjale kasulik

Loomulikult ei soovi ühegi laenuandja kliendinõustajad laenaja pankroti välja kuulutamist, kuigi nad sellega ähvardavad. Võlgniku pankrotiga väheneks tõenäosus laenusumma ja kogunenud intressid täies ulatuses kätte saada, seepärast propageerivad laenuandjad hoopis „lahenduse leidmist”, mille käigus võidakse isegi laenulimiiti suurendada ja tähtaega pikendada, kuid nõutakse lisatagatiste andmist. Pankuri poolt vaadates on lisatagatis mugavaim viis kunagi kergekäeliselt välja antud riskantse laenu ja intresside tagasisaamiseks, kuigi tegelikult võib „lahendus” vaid suurendada võlgniku niigi üle jõu käivaid kohustusi. Lisatagatise vormistamine paneb uued tagatisvarad väga reaalsesse ohtu, sest suure tõenäosusega ei suuda võlglane niigi üle jõu käiva lepingu tingimusi täita ning ära võetakse ka lisatagatis. Uute võlausaldajate (näiteks uute laenajate või käendajate) lootusetusse asja sisse vedamine ei lahenda probleemi, vaid teeb selle kõigi osaliste jaoks veel hullemaks. Pankrotiseaduse kohaselt on juba maksejõuetu võlgniku kohustuse tagamiseks antud lisatagatis üldse kehtetu ning kuulub tagasi võitmisele, kuna võlausaldaja pidi laenaja majanduslikku olukorda ja tegelikku maksejõuetust teadma.

Pankrotiprotsessi head ja vead

Eraisiku pankrot pole mingi meelakkumine ning seda võimalust tuleks kasutada eelkõige siis, kui laenulõksu sattunud inimesel pole muud kinnisvara ega võlasummaga samas suurusjärgus registrivara (näiteks autosid või väärtpabereid). Võlgnikul on oht jääda ilma ka oma väärtuslikumast vallasvarast ning protsessile kulub üksjagu aega ja energiat. Pankrotis inimese raha-asjad jäävad aastateks kohtu usaldusisiku järelvalve alla, kontrollitakse, ega võlgnik pole varasid kõrvale pannud või ootamatult rahapada leidnud. Ettevõtjale võidakse kehtestada ärikeeld. Äraelamiseks vajalikust miinimumist rohkem teenitu tuleb 5 aasta jooksul võlausaldajatele loovutada ning pankrotistunud eraisiku puhul on priiskav eluviis välistatud. Kuid kas pole see laenulõksu sattunud inimese jaoks juba tänagi nii?
Teisalt, nagu mainitud, peatab pankrotiprotsessi algus viiviste ja intresside kuhjumise, lõpetab sundtäitemenetlused ning annab võlglasele kaitse ebaõiglaste nõuete eest. Haldur peab võrdselt jälgima nii võlausaldaja kui võlgniku õigusi, teatud juhtudel peab kohus määrama võlglasele ja tema ülalpeetavatele elatise maksmise. Kui tegemist pole kuritahtliku panga tüssamisega, vaid majandussituatsiooni muutusest tekitatud olukorraga, pole lõksu sattunud laenajal midagi karta ega kaotada, pankrotiprotsess annab täiesti seadusliku võimaluse kohustustest vabaneda ning eluga edasi minna.

Eraisiku osa majanduskriisi suurte tegijate mängus

Majandusolukorra paranemist enne 2010 lõppu ei prognoosi keegi. Vastupidi, on oodata, et kukkuva doominoklotsina lükkavad pangad probleemid edasi ettevõtetele, kel ei jää muud üle kui raskusi töötajatega jagada. See tähendab ebakindlamaks muutuvaid töökohti ja vähenevaid palkasid. Tarbimine väheneb veelgi, mis omakorda tekitab raskusi järgmistele ettevõtetele. Kuid pangad-liisingud eeldavad oma võlglastelt regulaarselt laekuvaid makseid ka kriisiaastatel. Kes julgeks täna kinnitada, et tema sissetulekuid 2009-2010 miski ei ohusta? Seepärast tulekski laenude-liisingutega seotud väljaminekud hoolega üle vaadata. Kui selgub, et paari aasta eest päris normaalsena paistnud tehing on tänaseks ülejõu käivaks koormuseks muutunud, tuleb lepingut muuta, vajadusel pankrotiprotsessi poole pöörduda. Mida rohkem eraisikuid pankroti teed läheb, seda tervistavam on see ka üldisele majanduskliimale, sest seda vähem suudavad krediidiettevõtted buumi tipphetkedel väljastatud üliriskantsetelt laenudelt kasumit korjata. Kriisi raskus jaguneks ühiskonnas ühtlasemalt ning inimesed saavad oma eluga edasi minna. Vastasel juhul tekib olukord, kus pankurid väljuvad riiklike abipakettide toel

- - -

See oli järg Ekspressis ilmunud loole. Järgmisel korral püüame arutleda selle üle, kuidas täita presidendi naise (prouaks keelas Evelin ennast kutsuda) korraldust "Eesti mehed, elage kauem!"

10 soovitust, kuidas kitsal ajal paremini elada

2008-12-01T05:37:00.000-08:00

Loosungina on meil säästmist rohkem kui aasta jagu jutlustatud, enamasti küll erinevaid investeerimis- ja kogumistooteid propageerides. Samas jätkati jõuliselt laenamise ja luksusliku eluviisi reklaami. Isegi finantsinspektsiooni kodulehel leiduv mäng õpetab, kuidas üsnagi jõukatele mõeldud tooteid-teenuseid soodsamalt ja mõistlikumalt tarbida.

Kuid mis on tavalise inimese olulisemad väljaminekud ja kuidas neid vähendada? Jätame kõrvale jahtide ja villade ostmised, ümbermaailmareisid ja antiikkunsti kogumise ning vaatame igapäevasemaid kulutusi.

1. Istu kodus või käi jala
Kütusehindade kasv on teinud ka bussi- või rongipiletist arvestatava investeeringu, autoga sõitmisest rääkimata. Paneb ju mõtlema, kas ikka tasub mõne sinna- ja tagasisõidu pärast mitme päeva toiduraha ära põletada? Kui liigne ringikihutamine ära jätta, vähenevad kohe ka kulutused spordiklubile, teatrile-kinole, sõpradel külas käimisele ja muudele pöörastele priiskamistele. Kui kulukas sõit tuleb ette võtta tööle ja tagasi jõudmiseks, on asi hullem. Veab neil, kes saavad tööle jalgsi või ühistranspordiga, kuigi ka ühissõiduki kuupileti eest tuleb täiesti arvestatav summa välja käia. Kui tööle saamiseks kulub ära suurem osa teenitavast rahast, tuleb otsida kodulähedasem töökoht või kolida ise töökohale lähemale.

2. Söö vähem
Toidukorv oli Eestis ebareaalselt kallis juba majanduskasvu ja priiskamise päevil, ammugi nüüd, töökohtade kadumise ja palkade langemise ajal. Eelkõige söö vähem, ülekaalulisus ongi tervisele kahjulik. Kuna päris söömata pikka aega elada ei saa, võiks meenutada tudengidieete: makaronid, praekartulid, turisti eine. Osta toiduaineid turult või otse talunikelt, võimaluse korral korja ise. Juba sel sügisel oli näha, et korilus on jälle moodi minemas, metsad olid marjulisi-seenelisi täis. Kel võimalik, peaks kevadel vanaema juures põllutöödega alustama - oleks järgmiseks veel raskemaks talveks kartulid-kapsad olemas. Kalapüük on tore tegevus - aitab aega sisustada ja paremal juhul toob ka väikse lisa toidulauale. Röövpüüki ja salaküttimist ei julge soovitada, kuid kindlasti on ka neis tegevusvaldkondades elavnemist oodata.

3. Jäta narkots, joomine ja suitsetamine
Lisaks rahalisele kokkuhoiule peaks see lisama ka eluaastaid ja tervist, mida on võimalik kasutada uute säästuprogrammide ja ellujäämisstrateegiate leiutamisele.

4. Külmeta
Kes headel aegadel pole suutnud eluaset soojustada, saadab suure osa küttekuludest otse õue, kuid ka korralikult ehitatud ruumi kütmine on meie kliimas paras rahapaigutus. Kui toatemperatuur on otse rahakotiga seotud, näiteks elektriarvesti, gaasimõõtja või muu loenduri kaudu, keera külmemaks. Paar kraadi jahedam põrandaküte kompenseeri sussidega. Kui maksad sooja eest ühise arve alusel koos naabritega, agiteeri naabreid temperatuuri vähendama või loobuge üldse ühisest küttesüsteemist - muidu jääb oht, et keegi kütab rohkem, kui tema osa ühisest arvest. Kellel õnne elada puuküttega majas, võib rõõmustada: sooja saab ka puude saagimisest - lõhkumisest.

5. Aga ära haigeks jää
Ravimid on üle mõistuse kallid, samuti pädev ja kohene (tasuline) arstiabi. Muidugi, riikliku meditsiinisüsteemi järjekordades saab samuti mugavalt aega veeta - vähemalt soojas toas koos teiste huvitavate inimestega, kuid tõsisem haigestumine on ikkagi väga kulukas. Hambaravist pole üldse mõtet rääkida, kuid koos söömise vähenemisega pole see paljude jaoks ka enam nii karjuv probleem. Tervislikud eluviisid tulevad iseenesest - külmas korteris inimene karastub, jalgsi käies treenib. Ületoitumisest ja meelemürkidest loobumine vähendavad haigestumise riske, töötus annab aega mediteerida ja kõrgematesse väärtustesse süveneda.

6. Loobu kulukatest harrastustest
Hobid ja harrastused on üks suuremaid kuluallikaid. Kallis varustus, eririietus, õppe- ja liikmemaksud, sõit huviringi või klubisse, kokkutulekutel ja võistlustel käimine - kõik see maksab. Loe kokku, kui palju sellele kõigele laristanud oled ja loobu sama otsustavalt kui suitsetamisest. Müü üleliigne varustus, kui ostja leiad. Tõsi, kasutatud ralliautot, ratsahobust või tiibklaverit keegi lähemal ajal ilmselt ei osta, vähemalt mitte sarnase raha eest, mis sinna kunagi paigutatud sai. Vaata, kas saab vabaks jäänud vahendeid muul viisil kasutada, näiteks rahvariietega korterit soojustada või lumelaudadest köögiriiuleid ehitada. Kui harrastus või hobi on selline, millega saab kodus ilma lisakulusid tekitamata tegeleda, oled võidumees ja võid jätkata. Langevarjuga kodus muidugi ei hüppa, aga kannelt harjutada saab, samuti puulusikaid voolida või metsas jooksmas käia.

7. Loobu liigsetest teenustest
Vaata üle, milliseid mõttetuid lepinguid oled endale headel aegadel kokku kuhjanud ja lõpeta mittevajalike teenuste tarbimine. Või vaheta odavama/tasuta variandi vastu. Mõni pisiteenus tegi elu näiliselt mugavamaks, kuid tekitas ka püsikulu. Paljudest pisikestest püsikuludest saab aga isiklikus eelarves lõpuks märkimisväärne rahakadu.

Kummaline mobiilipakett, mille enamust funktsioone sa ei kasuta. Giga-mega internetiühendus koos paljude lisavõimalustega. Tihti on kulukas teenus pähe määritud koos mingi kingitusega, näiteks tasuta digijubinaga kaasa tulnud taevakanalite pakett või mõne firma edev VIP-kliendikaart. On sul ikka tarvis kõiki neid ajalehti-ajakirju, mille tellimuse kunagi koos mõne ostuga soodsalt sai vormistada? Mitu korda on sul vaja läinud kodust turvasüsteemi ja on see väärt kõiki neid kuumakseid? Vaeselt pole vargal midagi võtta, küll aga turvafirmal. Eriti osavad on pisikesi summasid kontolt pihta panema pangad. Krediitkaardi kuumaks. Arusaamatu pangapakett, mis justkui muudab peresisesed arveldused tasuta tehinguteks. Väärtpaberikonto tasu ja kõikvõimalikud muud teenustasud, nagu kontoväljavõtte trükkimise või uue pangakaardi väljastamise eest. Kontoväljavõtte võiks hoolikalt üle vaadata ja otsustada, millised teenused on tõepoolest hädavajalikud.

Mõningatel juhtudel on meie arenenud seadusandlus teenusest loobumise võimatuks teinud. Näiteks prügiveokulusid õnnestub kohustuslikus korras peale surutud lepingute tingimustes vähendada vaid üksikutel, kes tõesti maksavad täpselt ära veetud koguse eest. Tarbimise vähenedes aga väheneb tekkiva prügi hulk, nii et jäätmekäitluskulude viimist mahupõhiseks võiks kaaluda ka suuremad majapidamised, kus prügiveo eest ühiselt makstakse. Ka mitmed tööd, mida varem iga majapidamine ise tegi, nõuavad tänapäeval litsentseeritud töömeest või firmat, elektriku arvelt kokku hoidmine või kanalisatsioonitorude oma tarkuse järgi paigaldamine võivad hoopis trahvid kaela tuua.

8. Asenda ahne säästupõrsas soodsamaga
Kus ja kuidas hoiad oma vaba raha ja investeeringuid, kui sul neid on? Palju sellele kulub? Hoolikalt võiks üle arvutada ka kõikvõimalikud kogumiskindlustused, pensionisambad ja muud keerulised finantsteenused, mida headel aegadel ainult tõusvate graafikutega reklaamiti. Milliseid teenustasusid sa oled pankuritele oma raha hoidmise ja kasutamise eest lubanud maksta? On su sammas ikka kasvanud või on selle hoolikas hooldamine seda hoopis kahandanud? Oled ikka kindel, et sinu pankurid pole su pensionifondi rahadega mõnes hiljuti kõrbenud finantspüramiidis mänginud ning et neil välja maksmiseks vajalik raha ka pärast majanduskriisi raskemaid aastaid alles jääb?

Õnneks pole liigsed säästud tänapäeval just ülemäära paljude inimeste mure ning need, kel tõepoolest on mustemateks päevadeks varu kõrvale pandud, oskavad seda ka vääriliselt säilitada. Näiteks metsa- ja põllumaades või alati hinnatud väärismetallides.

9. Maksud ja riigilõivud?
Tänu kõikjale ulatuvatele pangahaarmetele on maksukogujal hea ülevaade, kuidas raha liigub ning maksudest pole pääsu kellelgi. Kuid kriisiaeg tekitab alati surve naturaalmajanduse tekkeks. Seda mitte ainult maksudest hoidumiseks, vaid üldises rahapuuduses on nii lihtsam, raamatupidamise ja muu bürokraatia võrra odavam ka. Loomulikult on „mina-sulle-küttepuid-sina-mulle-kartulit" tehinguid ka keerulisem jälgida ja maksustada. Suureneb ümbrikupalga maksjate-saajate hulk. Olukorras, kus tuleb valida, kas nõuda ametlikku töölepingut või üldse tööd saada, muutuvad töövõtjad oluliselt leplikumaks. Tööandjad kasutavad seda leplikkust loomulikult ära, sest Eesti ei ole enam ammu odava tööjõuga piirkond.

Ka kasvavatest riigilõivudest, mis on tegelikult ju kaudne maksustamine, pole muud pääsu, kui jätta sooritamata toimingud, mille eest lõivu kasseeritakse.

10. Korrasta laenud-liisingud
Tegelikult pidanuks sellest alustama, sest eelnevatest pisiasjadest on vähe tolku, kui suurte lepingutega jama majas. Kui laenu tagasimakse ja intressid söövad suurema osa tuludest, on viimane aeg neidki lepinguid hoolikalt analüüsida. Peaks see veel võimalik olema, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu tegemise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata.

Sellisel juhul võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras tehtud koormavast lepingust vabaneda. Kui see aga mõistlikel tingimustel võimatuks osutub, peaks aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine.

Sellest aga juba homme järgmises loos.

Lugu on kirjutatud @ekspressi palvel ja seal ka avaldatud.

finantsinspektsiooni priiskamismäng

2008-11-30T05:25:00.000-08:00

Avastasin finantsinspektsiooni kodulehelt minuraha.ee huvitava mängu . Tarbimismänguks nimetatav audio-visuaalne küsimustik peaks õpetama, kuidas säästvalt elada ning mõistlikult tarbida. Proovisin. Jäin nõutuks.

Selgub, et mängu mõte on nõustada kedagi Oliveri tema tarbimisotsustes. Keeruline, sest Oliver on keskmisest kodanikust sama kaugel kui Ansip argipäevaelust. Oliver ostab uusi autosid, maju ja suvilaid, sõidab Taisse päevitama ja Soome suusatama. Selle juures on talle sama raske head nõu anda, kui soovitada riigikogulasele, kuidas napi ametipalgaga ikka banaani ostmiseks raha leida. Mängust jääb muuhulgas kumama soovitus võimalikult palju pangateenuseid tarbida, laenata, panustada pensionisammastesse, hoiustada, liisida, kindlustada. Seda muidugi mõistlikult, parimaid pakkumisi valides.

Iseendast tore ettevõtmine, see mäng. Kes ülipikad laadimispausid välja kannatab ja küsitluse lõpuni läbi teeb, ei saa küll suurt targemaks, aga vähemalt idee on hea olnud. Pani mõtlema, kuidas ja millele me oma igapäevases elus tegelikult raha kulutame.

milleks on kasiinod head?

2008-11-26T02:34:00.000-08:00

Sain kolleegidelt ettepaneku hakata ühele kasiinole promo tegema hakata. Loobusin. Ega see majanduslangus veel nii hullusti ka mõjunud pole. Kuigi hasartmängude korraldajatele on kriisiajad alati edukad olnud. Kui noore pere laen on ära kulutatud ja SMS-laenu ka enam ei anta, polegi lihtsameelsel muud loota, kui et äkki kasiinost saab. Kasvõi kurjaga. Ja see mõtteviis levib.

Siis hakkasin mõtlema, miks selline negativism, kas kasiinod tõesti midagi positiivset ei paku? Leidsin, et üht-teist head siiski on.

Kasiinod on öö läbi lahti. Kui pank kodu ära võtnud ja mujal tuisu eest varju pole, võib alati tuulevarju astuda.
Kui ilusti paluda, saab tasuta kohvi. Seda ikka jagatakse, mängur ei tohi ju uniseks jääda.
Ja napsud on odavad. Purjus ohver paneb suurema panuse.

Nii et midagi positiivset ikkagi leiab. Kultuursest ajaveetmisest ja meelelahutusest rääkimata.

Kahjuks langevad needki variandid kolleegide reklaamitava hasartmängu puhul ära, sest tegemist on internetikasiinoga. Nii jäigi mul see kerge raha teenimata.

Mu varasemad postitused kasiinoteemadel leiab siit.
Kasiinode positiivsest mõjust on väike kokkuvõte veel ka Rein Purpuri blogis.

jõulueelsele surfipuhkusele Egiptusse

2008-11-24T09:49:00.000-08:00

No ei tõmba kuidagi tänase ilmaga Pärnus merele, kuigi tuul on päris hea. Isegi Jürka vist ei käinud... Lähim mõistliku lennureisi kaugusel olev soe meri on Egiptuses, nii ei jäägi muud üle kui asjad pakkida ja Hurghadasse lennata.

Dahab on surfikohana väga tuntud. Isegi niiväga, et viimaselt reisilt tulijad räägivad: laguunis ja Babybay's polnud enam ruumi vettegi kukkuda.

Siis Hurghada. Kirjutasin Hurghadast kui surfikohast ühes eelmises postituses, natuke on ka Surfi Wikis. Täiesti sõidetav koht. Laenutused ja klubid ka päris korralikud, ise olen kasutanud Ibi & Friends laenutusi. Muu elu, nagu Egiptuse kuurortides ikka, täpselt nii huvitav ja talutav kui selle ise enda jaoks oskad korraldada.

Novatours on oma klientidele Ibi & Friends klubis Hurghadas ka tasuta surfilaenutuse välja sebinud, tõsi, pakkumine kehtib vaid ühe konkreetse (5*****) hotelli külastajatele ja selle hotelli rannas asuvas klubis. Täpsemat infot leiab Novatoursi lehelt.

Lubasin Novatoursile, et aitan-juhendan seal algajaid eesti surfajaid, eelkõige muidugi neid, kes seda tasuta surfiklubi varianti kasutavad. Aga teretulnud on kõik teisedki, kes samal ajal Hurghadasse satuvad. Hea meelega jagan kogemusi ja kontakte, kus parem vette minna ja kust soodsamalt varustust rentida.

kas tervitada ka saab?

2008-11-18T13:08:00.000-08:00

No siis ma tervitaks kõiki, kes mind tunnevad ja eriti tahaks selle pildiga saata tervitusi Jürkale Pärnusse. Leidsin restorani, kus teenindatakse ainult Manta omanikke. Muid sisse ei lasta ja uksel toimub uime pikkuse kontroll. Baarilett on ka Mantadest tehtud.

Kus restoran asub, on saladus. Kui Mantaga piisavalt pikalt sõita, oledki kohtal!

viimane pits jäta võtmata

2008-11-17T13:06:00.000-08:00

Läinud üks tark mees kord baari, astunud leti ette ja palunud kõrtsmikul 12 topsi viina välja kallata. Kõrtsmik kallanudki. Seadnud mees siis topsid ritta, võtnud ühe algusest ja ühe lõpust ja ulatanud kõrtsmikule tagasi. Too imestama, aga mees seletab: „vaat, esimene, see maitseb hirmus kibe. Ja viimasest jään ma täis!”

Sama tarkust teavad ka surfajad. Eelkõige kehtib see viimase triibu kohta, mis tuleb tingimata tegemata jätta. Esimene võiks muidugi ka olemata olla, aga selle elab veel kuidagi üle. Esimesest edasi läheb asi paremaks, aga viimase triibu ajaks on juba hullem kui hull ja selle vastu ei aita miski.

Tegin ise jälle sama vea. Tundsin küll, et tegelikult juba aitab, aga maha tulla ei osanud. Nii oligi, et viimane heli-tack, mis muidu kindlalt käpas, lõppes jalalaba pidi masti ja laua vahel. Siis sain aru, et kaldale on kiire. Paistetuse lõi üles veel enne kui veest välja sain, aasa poleks jalg enam küll mahtunud. Õnneks leidus kaldal jääd ;)

jaga ja valitse põhimõte töötab eriti hästi näljaajal

2008-11-17T02:18:00.000-08:00

Tallinna linnavõim on otsustanud, et parim viis kokku kuivavat pirukat jagada on lasta näljastel omavahel gladiaatorivõitlus pidada ja rasvasema rahva pidusöömingu jäänused ellujäänule visata. Konkreetsemalt, raha pärast on võidu jooksma sunnitud Kultuurikatel ja Linnateater. Interneti-hääletuse ja kommentaariumi abil.

Troonilt vaadates igati kasulik lahendus:
1. lihtrahvas saab alati nalja, kui kultuuriinimesed omavahel kaklevad
2. jaguneb ka toetajaskond, kaklus laieneb ja keegi ei mäleta enam lõpuks, kes kakluse tegelikult põhjustas
3. mis iganes poleks ka hääletamise tulemus, saab natuke taksomeetrit kruvides teha ikka oma valiku, sealjuures öeldes: rahvas toetab ju mind
4. mis iganes poleks lõplik seis raha saanud ehitusprojektiga, saab alati öelda: rahvas, va loll, ise nii valis
5. raha jääb 2 projekti arendamise asemel kõvasti alles, mis ongi ju eesmärk olukorras, kus endalegi nagu õieti ei jagu enam

Tegelikult aga kole lugu.

Ajad ilmselt nii vaesed, et loosungist: "tsirkust ja leiba" on saanud ainult loosung: "Tsirkust! Tsirkust!"

päiksekreemi kahjulikust mõjust

2008-11-16T09:59:00.000-08:00

Vaikse päeva puhul otsustasin pisut purje keerutamist meenutada. Võtsin 160 l Fanaticu ja 5,0 NS Ice. Kukkusin palju. Olen muidugi koba, seda nagunii, aga laud oli ka ikka neetult libe. Laud oli küll uus ja karestus ilusti alles, aga juuresolevalt pildilt võib ka aru saada, miks laenutuse lauad libedaks lähevad. Sest volüümikamaid laudu kasutavad sageli inimesed, kes on suure osa ajast laual kõhuli või muudes huvitavates asendites. Nii see päiksekreem laule satub ja kreem on, teadagi, libe.

Rääkimata sellest rõõmust, mis saabub, kui oled just ninale päiksekreemi määrinud ja siis kreemiste kätega poomi pihku haarad. Kes pole proovinud, soovitan katsetada. Väga sportlik kogemus.

Maha on kreemi aga ülikeeruline saada. Polegi seni head vahendit leidnud. Kes teab, võiks soovitada.

rekordiline rehvivahetus

2008-11-09T08:00:00.000-08:00

Avastasin autorehvist naela. Ei, mitte naastrehvi viimase, vaid suverehvi esimese ja ainsa. Õigupoolest oli see kruvi, keermeosa korralikult läbi rehvi ja pea lustakalt läikima kulunud. Muidu püsis rehv reipalt püsti, ainult kui kruvi kõvemini kangutada, susises kurjalt. Mis ikka, tee rehvivahetuspunkti ja kuna tali nagunii tulekul, siis kogu ringi rehvivahetus. Õnnetuseks oli laupäeva pärastlõuna (selle aja valivad autorehvid tavaliselt katkiminekuks, nagu hambavalu hakkab reeglina reede õhtul) ning sobiva teenindusasutuse leidmine raskendatud - tööpäev juba läbi või kohe lõppemas.

Õnneks siiski leidus töökoda, kus sõbralik seltskond nõustus töö ette võtma. Ja mitte ainult ette võtma, ma pole elus nii kiiret rehvivahetust näinud. Kui, siis ehk ainult televiisorist, mõne vormelivõistluse boksipeatuse ajal. Iga ratta juurde hüppas üks töömees ning 4 ratta alt võtmine, 4 rehvi vahetused ja tasakaalustamised, rataste autole alla tagasi kruvimine ja kliendilt raha sisse kasseerimine võttis kokku 8 minutit. 10 minutit pärast rehvitöökoja ukse ees peatumist sõitsin sealt juba hästi tasakaalustatud talverehvidel välja.

Olgu siis hea töö tegija ka ära nimetatud: Rehviprof.

tere tulemast Saksamaale!

2008-10-31T04:08:00.000-07:00

Tere tulemast Saksamaale! Tere tulemast Prantsusmaale! Tere tulemast Poola! Tere tulemast Egiptusse! Just selliseid tervitusi hakkas mu telefon täna tulistama. Iga riigi kohta igaks juhuks 2 SMS-i, sõnumi lõpus info, kui palju konkreetsest riigist Eestisse helistamine maksab. Tänan, huvitav teada. Eriti, et hetkel Eestimaal viibin. Tõepoolest, viimase kuu jooksul on mu telefon muuhulgas ka mainitud riikide võrkudes viibinud, aga sellest on ikka juba päris mitu päeva möödas. Küllap on mõni server majanduskriisi oludes lihtsalt üle reageerinud.

TÄIENDUS: Tuntud mobiilioperaatori kodulehele ilmus mõni hetk tagasi juuresolev uudis. Umbes nii oligi, nagu võtsin arvata.
No prob, ikka juhtub. Vabandused vastu võetud.

Väike soovitus edaspidiseks: roamingtervitused võiks edaspidi luulevormis olla, nagu üks hiljutine ametlike avalduste vahetamine politseiga. Oleks inimestel ehk veidikenegi parem tuju neid saada.

6,6 ja 115l, vesi +28

2008-10-27T02:12:00.000-07:00

Sofiteli surfiklubi, Hurghada. Laud F2 Stoke 115, puri NS Natural 6,6.

Esimene pool tundi kulus purje trimmimisele, nagu laenutuste asjadega ikka. Põhjatuul, mis on sealkandis valitsev tuulesuund, on mõnus sideshore, sõidukurss täpselt välja ja tagasi. Tuul pisut pagiline, aga üldiselt hästi sõidetav. Laine talutav, välja arvatud siis, kui sukeldujate laevad seda segasid. Mida juhtus päris tihti, seega tulemuseks tüütu chop. Vesi soe, isegi lühike kalipso on rohkem löökide eest kaitseks kui sooja hoidmiseks.

Sõitu takistavaid asju leidub kalda lähedal ohtralt, need on: rifid, sukeldumislaevad ja nende sadam, vees hulpivad ujumistsooni piirdepoid, snorkeldajad ja prügi. Kaugemal vesi vaba ja sõit päris lahe. Pealeminek siiski suhteliselt turvaline ja mugav, liivarand ja 5 meetri kaugusel kaldast juba sõidusügavus. Ainult alla tuult kaldudes tuleb natuke vaadata kus kaldale tulla ja walk of shame alustada. On oht riffidele maabuda, aga samas on rifid hästi nähtavad ja välditavad.

Spinnamist oli päris palju, algul arvasin, et trimmi süü, aga maha tulles selgus, et uime kruvi oli lahti ja uim logises päris tugevalt. Peab laenutustele varustuse korrastamise teenust pakkuma hakkama. Sest paistab, et iseseisvalt egiptusearaabiavabariigi töötajad sellistest pisiasjadest aru ei saa.

hispaania varganäod ja kama iga ilma jaoks

2008-10-15T11:23:00.000-07:00

Hispaania varganägudest ja nende karistamatust koostööst majutusasutustega ma juba kirjutasin. Nüüd tahaks hoopis arutleda, kui ebaoluline on raisata tohutult aega ja raha igale ilmale vastava spetsiaalvarustuse soetamisele.

Tarifal sai järjekordse kinnituse Pärnu Jürka elutarkus, et ega asjad sõida, vaid ikka see, mis poomi ja jalaaasade vahele jääb. Ja et tegelikult on vaja ainult 2 purje: vaikse ilma 5,7 ja kõva ilma 5,7. Mis võivad väga hästi olla üks ja seesama puri.

Tarifal on tuulega nii, et kui puhub, siis puhub ka väikeste kamade jaoks ja kui ei puhu, siis võib küll kõiksugu formulate ja slaalomipurjedega kangutada, poolkõvaks jääb asi ikkagi. Seekord sõitsin enamuse päevi 5,7-ga, suuremaid purjesid polnud kaasaski. Mis osutus väga õigeks otsuseks. Kaks korda sain küll 4,2 üles panna, üks neist elu kõige pagilisem päev Canos de Mecas. Muidu õnnestus 5,7 ikka käima saada. Tõsi, laud tuli mõnikord väiksem võtta. Komplimendid, vana Manic on ikka veel väga tegija puri ning kiiruse puuduse üle ei saanud kurta.

Teine tarkus, mida Tarifal tasub arvestada: laud võiks ujuv olla. Vähemalt selline, millega saab tagasi tiksuda, kui tuul vaikib. Pole ma esimene ega viimane, kes tujuka levantepäeva lõpuks on uppuva veivikaga mööda avenue de shame düünide poolt tagasi astunud. Eriti tasub seda meeles pidada neil, kellel kombeks silmapiirini täpiks ja siis veel kaks korda nii kaugele sõita.