Pärnu slall ja iga ilma 5,7

Polnud ammu - vist isegi juba 2 aastat - oma isiklikke surfiasju kuurist lahti pakkinud, aga millegipärast tuli täna hommikul mõte, et peaks lauakottide hapuks läinud lukud lahti õlitama ja üle vaatama, kas üldse saab mingi tervikliku komplekti kokku. Pilt oli natuke nukker küll, purjede-mastide-poomide osas valitseb üle keskmise ikaldus. Lauad ka juba vähemalt keskmises eas, kui mitte juba lausa vanurid. Remontisin ühe kardaani ära, tegin kadunud tihvti asemele uue.

Kuidagi sattusin järgmisel hetkel surfichati lehele, mis teatas, et poole tunni pärast on Pärnu Slalli skippers. Tehtud, mõeldud. Kullikas ja muutlik tuul, sageli kukkus alla 4 m/s kuigi Windguru lubas paremat. Kuigi "hope is not the best business plan" võtsin kaasa ka 86 liitrise laua, igaks juhuks.

Sain kuidagimoodi kokku iga ilma Manic 5,7, mingi muinas-poomi ja natuke lühemaks näritud vana jämeda masti. Lauaks võtsin hetkel varudes leiduva suurima, XTC 115, seega ikka nagu keskmisest kõvema ilma komplekt. Slallimehed läksid enamasti 8-9 meetriste purjede ja 120-130 laudadega. Enne esimest starti sain üheks triibuks glissi ja jalad aasa. Rohtu oli üksjagu ja heinakuhi uime taga teadupoolest käimaminekut ei soodusta.

5,7 oli ikka üksjagu alapurjestus tänase ilmaga. Seda nii leebelt öeldes, tegelikult ei tõstnud see puri isegi veest välja, tuli nöörist sikutada. Kui ka õnnestus lainest alla käima pumbata ja käik kuidagimoodi kikivarvul nii kauaks sisse jätta, et aasadesse jõuaks, siis kõrguse võtmisest eriti juttu ei olnud, ikka alla laskmine, kuni puhang lõppes. Ja siis jälle tiksumine. Nii oli parajaks probleemiks mitte ainult ülemisse märki, vaid ka starti jõudmine. Starti jõudsin siiski enamusel võistlussõitudel, tõsi, glissis vaid ühe korra. Rada õnnestus läbi sõita ja enne järgmist starti ka finišeerida vaid 3 korral ja siis loomulikult viimasena. Tulemuseks võimas 18. koht 19-st osalejast. Nagu ütleb vana sõjamehetarkus - tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Ilm oli ilus, vesi soe, korraldus lahe, tänu tegijatele!