Tuesday, October 21, 2014

Arvamuslugu Äripäevas: Piirideta e-Eesti sündigu

Kirjutasin Äripäevale arvamusloo, lugu ise on siin. Kes linki lahti ei saa, kuid arutelus osaleda sooviks, neile tekst tutvumiseks ka minu blogis.



Piirideta e-Eesti ehk globaalne virtuaalne riigiteenus
Taavi Kotka käis välja idee Eesti majandusruumi laiendamiseks e-residentsuse kaudu. Veendunud IKT kasutajana usun juba tosin aastat, et see samm osutub vaid eelduseks ja vaheetapiks palju suurema sihi poole liikumisel. Nimetame seda „piirideta e-Eesti“. See pole Gibraltar 2.0 maksuoptimeerijatele ega unistus müüa riikidele Eestis arendatud valitsemistarkvara. See on stsenaarium eesmärgiga muuta Eesti globaalselt edukaks riigiks, mille ainulaadsuseks on tänapäevane ning üle kogu maailma ulatuv riigiteenus. Maksuvabad piirkonnad on firmadele, e-Eesti on inimestele. Oma haldustarkvara arendavad riigid ise, e-Eesti aga konkureerib riikidega nende parimate inimeste pärast. Juba ammu ei nõua riigid oma kodanikelt: mida saad sina teha riigi heaks? Kodanikud hindavad ise, missugune riik neile enim suudab pakkuda ja hääletavad jalgadega. Või ID-kaardiga.

Konnatiigist välja
Miks pole Eesti täna jätkusuutlik ja jõukas? Väike ja vähenev rahvastik. Ekspordikõlblike loodusvarade, toodete ja teenuste nappus. Probleemne asukoht kaugel ääremaal, energianõudlikus kliimas ning vastandlike huvidega naabrite vahel. Vähe tulusid, suured kulud, karmid ohud. Piirideta e-Eesti annab võimaluse maandada kõik need riskid, muuta Eesti riik hävimatuks, vallutamatuks ja kestvaks; kõikjal paiknevaks nagu Internet. Ning rikkaks. Teeme riigina sedasama, mida paljud kaaskodanikud on juba teinud, läheme maailma ja müüme oma oskusi! Piirideta riigi kodanikkond kasvab, massilisim ekspordiartikkel on kvaliteetne riigiteenus, lisatulu annab soodsa maksumääraga virtuaalne ärikeskkond e-residentide ettevõtetele. Üle jääva rahaga saame kaitsta oma keelt, kultuuri ja loodust ning maksta sünnijärgsetele kodanikele eestlasepalka ja –pensioni.

Mis on tänapäevase riigi teenus kodanikule?
Õhuke ja läbipaistev liberaalne riik on enamuse eluvajalike funktsioonide tagamise delegeerinud tagasi kodanikule. Ise otsid eluaseme, õppelaenuga omandad eriala, ise tasud ravikindlustuse, ise kogud pensioni. Turvafirma valvab, vabatahtlikud kustutavad ja päästavad. Järjest enam liiguvad eraõiguslikele alustele ka taristu arendus ning korrakaitse. Ainsaks riigi teenuseks, mida kodanik ise ei suuda endale tagada, ongi isikutunnistus, millega end globaalselt valideerida ning planeedil probleemivabalt liikuda.

Eesti parim toode on ID-kaart
Teadmispõhine, väikese toorme- ja energiakuluga, integreeritud teenustega, sellest saab hea masstoote, müügi- ja klienditoe võrk on saatkondade näol olemas. Baaspakett oleks isikut tõendav ID-kaart koos digiallkirjaga, ühekordse liitumistasuga, tähtajaline, aastamaksuta. Kui liitujaid on juba arvestatav hulk, võiks seda isikutuvastuse viisi hakata tunnustama ka näiteks Amazon, Google, Facebook... Iga-aastase tasuga Premium-ID pakett sisaldaks ka reisidokumenti. Ning PRO-paketti kuuluks veel elamisluba, registrivara omamise- ja valimisõigus, seda juba suurema aastamaksu eest. Kuidas tagada, et e-kodakondsus ei muutuks vaesemate riikide mugavus- ja lodevuspagulaste tagaukseks Euroopa Liitu, vajab lahendamist. Kuid see on tehtav.

Virtuaalne riik kui julgeolekugarantii
Piirideta e-Eesti maandab ka suurima riski, mida tihti otse välja ei öelda – ohu, et mõne naabruses toimuva geopoliitilise nihelemise tõttu osutub Eesti territoorium lühemaks või pikemaks ajaks taas mõne teise riigi või separatistide meelevalla all olevaks. Piirideta e-Eesti puhul poleks kataklüsmi korral eksiilvalitsust enam vaja, sama riik töötaks lihtsalt virtuaalruumis edasi, servereid saab ju ükskõik millises pilves hoida. Kõige toredam, et säiliks ka majandus ja maksutulud, mida traditsioonilisel riigil on sõja või okupatsiooni oludes keeruline tagada.

Suurim muutus on mõtlemises
Riik ei ole enam triibuliste postidega piiratud plats, see on äri- ja õigussuhete võrgustik, juba praegu suuresti virtuaalne. Arsti juures ja lasteaias ei häbene me teenusest rääkida, merkantiilne kõnepruuk levib ka parteipoliitikas ja riigivalitsemisel. Miks siis mitte ka oma riigiteenust uhkusega üle maailma pakkuda? Eesti kultuuri ja keelt saab põhiseadusega uute n.ö. ärikodanike eest kaitsta. Tehniliselt on meil kõik piirideta e-Eesti eduks vajalik olemas ning kerge vaevaga skaleeritav. FB virtuaalmaailm haldab 1,3 miljardit kasutajat, meie start-up-il on hetkel 1,3 miljonit, kasvuruumi on. Sellistes projektides sisaldub alati perspektiiv, mida me praegu ei näe. Kuid tarbijaskonna kasvades tekivad uued teenused ja võimalused. Piirideta e-Eestiga ei pürgi me enam eurooplasteks, vaid Eesti astub otse maailma suurte hulka. Teeme ära!

Saturday, August 23, 2014

Iga ilma 5.7 vajab vahetust

Esimesed mõnusad Pärnu sügistormid tähendasid lõppu ka kauakestnud kuulikindlale iga-ilma 5.7 purjele EST-35. Vana hea Manic lõpetas suure akna rebenemise teel pikaajalise koostöölepingu ja lähem läbivaatus tuvastas, et tegelikult on lisaks suurele aknale üsna lõpusirgel ka kõik muud purje osad. Kuigi endale tundus, et uus ja noor puri ikka veel, värskena Papa käest ostetud. Mis seal ikka, endal ka aeg passi ja peeglisse vaadata, kõik me peame lõpuks sama teed käima.

Aga Pärnu suvelõpu ilmad olid viimase peal, käed kulusid ja läbi suve kestnud sõidunälg sai kustutust. Päevade ja sõidutundide arvestus läks pisut sassi, kuna mõned päevad olid justnagu poolikud, olin alguses õpilastega ja kui need kaldale läksid, sain oma sõitu sõitma hakata. Pärast Manicut proovisin sõita ka Severne 5.0 wave purjega, aga sellega ei olnud niisugust suhet nagu vana purjega, ristisin ta vaikse ilma 5.0 purjeks. Ja Pärnu Maratonil tiksusin Petersoni Loft 7.0 võistluspurjega. Kui käis, polnud kõrgust ja tiksudes ei jõudnud ka kuhugi.

Nii et uut iga-ilma purje vaja. Kui just Manicut ei leia, siis võib soovitada muud, mis sarnaselt hästi käitub. Ja masti siis ka.



Tuesday, June 3, 2014

Instruktori koolitus: TEHTUD!

No lõpuks ometi on see siis ametlik - olen päriselt purjelaua instruktor, kuna läbisin teadaolevalt esimese vastava kursuse Eestimaal. Esimestest mõtetest teostuseni ca 30 aastat, pole paha. 

Tänu, Epp Hunt ja Purjelaualiit, parem hilja kui mitte kunagi.

Elukestva õppe käigus ning nüüd ka EPL kursusel-testides omandatud ametioskusi rakendan selgi suvel Pärnu rannas Aloha.ee surfiklubis.


Ah jaa. Kuna ahvid varastasid Pärnu jõe äärest paadi küljest ära mu paadimootori, siis peabki jälle rohkem tuulejõul sõitma. Kui aga keegi mootorit kusagil näeb, andke teada. Lähen teen siis kodanikele mootori paadi külge tagasi monteerimise kiirkoolituse.



Tuesday, July 16, 2013

Pärnu slall ja iga ilma 5,7

Polnud ammu - vist isegi juba 2 aastat - oma isiklikke surfiasju kuurist lahti pakkinud, aga millegipärast tuli täna hommikul mõte, et peaks lauakottide hapuks läinud lukud lahti õlitama ja üle vaatama, kas üldse saab mingi tervikliku komplekti kokku. Pilt oli natuke nukker küll, purjede-mastide-poomide osas valitseb üle keskmise ikaldus. Lauad ka juba vähemalt keskmises eas, kui mitte juba lausa vanurid. Remontisin ühe kardaani ära, tegin kadunud tihvti asemele uue.

Kuidagi sattusin järgmisel hetkel surfichati lehele, mis teatas, et poole tunni pärast on Pärnu Slalli skippers. Tehtud, mõeldud. Kullikas ja muutlik tuul, sageli kukkus alla 4 m/s kuigi Windguru lubas paremat. Kuigi "hope is not the best business plan" võtsin kaasa ka 86 liitrise laua, igaks juhuks.

Sain kuidagimoodi kokku iga ilma Manic 5,7, mingi muinas-poomi ja natuke lühemaks näritud vana jämeda masti. Lauaks võtsin hetkel varudes leiduva suurima, XTC 115, seega ikka nagu keskmisest kõvema ilma komplekt. Slallimehed läksid enamasti 8-9 meetriste purjede ja 120-130 laudadega. Enne esimest starti sain üheks triibuks glissi ja jalad aasa. Rohtu oli üksjagu ja heinakuhi uime taga teadupoolest käimaminekut ei soodusta.

5,7 oli ikka üksjagu alapurjestus tänase ilmaga. Seda nii leebelt öeldes, tegelikult ei tõstnud see puri isegi veest välja, tuli nöörist sikutada. Kui ka õnnestus lainest alla käima pumbata ja käik kuidagimoodi kikivarvul nii kauaks sisse jätta, et aasadesse jõuaks, siis kõrguse võtmisest eriti juttu ei olnud, ikka alla laskmine, kuni puhang lõppes. Ja siis jälle tiksumine. Nii oli parajaks probleemiks mitte ainult ülemisse märki, vaid ka starti jõudmine. Starti jõudsin siiski enamusel võistlussõitudel, tõsi, glissis vaid ühe korra. Rada õnnestus läbi sõita ja enne järgmist starti ka finišeerida vaid 3 korral ja siis loomulikult viimasena. Tulemuseks võimas 18. koht 19-st osalejast. Nagu ütleb vana sõjamehetarkus - tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Ilm oli ilus, vesi soe, korraldus lahe, tänu tegijatele!

Wednesday, April 17, 2013

4,5 oli suur

Jälle Pozo päev, meeste ilm. Henry tegi kogu hommikupooliku 3,7-ga kõva tööd ja lõpuks sai perfektse back-loobi tehtud, oli õnnelik küll. Meie läksime alles õhtupoolikul peale. Karmo alustas 4,2-ga ja vahetas selle ruttu 3.7 vastu, üle käis.

Võtsin Jonase soovitusel purjeks 4,5 ja lauaks 3-uimelise Quatro 92. Päev läks laua tundma õppimisele, esialgu lõppes iga manööver veestardiga. Eriti tore oli seda teha shorebreak'i rullides. Lauda ja purje aga vahetama ka ei tulnud, põhimõtte värk. Kui öeldakse, et multifin on hea asi, tuleb see headus üles leida. Lõpuks hakkas enamvähem sujuma ja oli isegi päris lõbus. Lauast päris täpselt veel aru ei saanud, aga see on küll selge, et mitmeuimeline on üheuimelisest täitsa teistmoodi, eriti slallikalduvusega lauast. Noh umbes nii, et elevanti tead? No vaat siis, üldse ei ole elevandi moodi. Lõpuks aga tulid isegi mõned manöövrid kenasti välja, kui õnnestus sobiv lainevahe ja tuuleauk korraga leida. Käed muidugi olid selleks ajaks juba väsinud. Kokku 2 h, aga need olid väga väsitavad tunnid.

Tuesday, April 16, 2013

Pozo, meeste ilm

Täna oli Pozos kolmese ilm. Kõige väiksem puri vee peal oli 2,7 - aga see oli ka noor poiss, muidu sõideti 3,7-ga ja mina võtsin 4,7. Sest testisin esimest korda Quatro Quad 90 lauda ja selle juurde soovitati võtta natuke suurem puri. Aga lauast, ei olnud see minu laud, ei osanud ma sellega hakkama saada, kuigi Karmo kiitis. Ahter justnagu libises läbi ja läks väga kergelt spin-out'i, glissi mineku ja parvetamise vahe oli kuidagi ebaselge ja muidu tundus ka väga närviline laud. Käima saamiseks tuli lainest alla keerata ja käigust kukkus kuidagi väga kergelt välja.Sõidu ja spin-out'i vahe oli ka selline udune ja tagumise jalaga ei saanud nagu kindlalt toetadagi, kui juba läks külg ees. Ei oska ma külg ees lauaga jibe teha. See-eest oli laud aeglane. Ehk oli natuke viga ka selles, et purjeks 4,7 ja seda oli täna ilmselgelt liiga palju. Kogu aeg oli uks lahti ja jibes läks kiirus nii suureks, et võbelev laud kippus alt ära kaduma ning jättis mind nagu jeesus-poissi omapead mööda vett kõndima. Shorebreak oli ka päris hull, sinna sisse kukkudes oli veestart ikka üsna täppistöö, kui hiljaks jäid, võttis järgmine laine jälle kamad kaasa ja koperda siis mööda neid kive ja otsi sealt vahu seest oma poomi.

Varsti loobusin katsetustest ja võtsin jälle vana äraproovitud Goya, sellega ei olnudki lained enam nii hullud, sai mõnusalt sõita. Aga selleks ajaks oli väike väsimus juba juurde hiilinud, nii et midagi radikaalset ei julenud teha, hoidusin naiste-laste tsooni ja kui lainetsoonist läbi sõitsin, jälgisin hoolega, et sisse ei hüppaks. Pärast tõstis ja läks puhangulisemaks. Kokku tuli 2 tundi sõiduaega, siis olid käed nii pehmed, et tulin maha ja vaatasin tribüünilt, kuidas kohalikud tegijad luupe ja muid kukerpalle paugutasid. Tuul oli nii tugev, et liiv ja väiksemad kivid lendasid ja soolast vett tõi isegi tribüüni ülemistele astmetele. 


Monday, April 15, 2013

Pozo, 4.7

Tuul puhus hommikust peale, aga mõõna järgi pidi olema kõige parem peale minna pärast kella ühte päeval. Väikseim puri peal oli 3,7 ja suuremad 4,7.

Võtsin 4,7 ja lauaks Goya 94. Päris hea valik sai, kuigi kohati tuli natuke ust lahti teha, pagid käisid aegajalt ikka tugevalt üle.

Laine tundus päris OK, leidsme Karmoga üksmeelselt. Murdlainete vahel tundus olevat täitsa siledaid kohti ja laine sõbralik. Kohalikud muidugi ütlesid, et ilge tsopp ja pole kuskil sõita. Ise tegin selle vea, et väsitasin ennast alguses ülevalpool suurte avamerelainetega ära. Kui lõpuks murdlaineosakonda tulin, olid käed-jalad juba väsinud ja lõbustused kippusid sisse kukkumisega lõppema. Kokku 2 tundi lõbusat müramist. Ainult et tuul oli natuke jahe, oleks vist pidanud pika käisega kalipso panema.

Friday, April 12, 2013

Nagu Tallinna tänavad

Täna läksime Pozos varakult peale. Sest õhtuks olid muud plaanid. Kaldalt vaadates paistis pilt ilus. Aga Jonas teadis soovitada, et ega see tuul niiväga vali ka ei ole. Selle peale ma ütlesin, et ega see Pekka päris Jyväskylä kesklinnas ka ei ela, aga võtsin igaks juhuks juba äraproovitud komplekti 105 + 6,2.

Tundus tugevam kui eile, aga tegelikult väga ei olnudki. Lainevahe, mis ülevalt vaadates oli paistnud ilus ja sile, oli tegelikult koletu chop, peksis ja trampis hirmsasti. Nagu Tallinna tänavad, ma ütlen. Kiirust ei saanud üles, kogu aeg pidi kurssi otsima ja pöörded olid üks pidev võitlus küngaste-mätaste ja aukudega. Sõitsin uime soojaks ja isegi mõned kenad kurvid tulid välja, vaatamata hüplikule teele.

Siis ütles Karmo, et tuleb sõita ülestuult Arinagasse. Hakkasime krüssama. Olud olid muutumatud, jube tampimine ja aegajalt mõned kõrged lainevallid, nii et orus olles vaatasin harjade poole ikka alt üles. Aga eks ma ole lühemat kasvu mees ka. Kui Arinaga juba paistis ja jäänud oli ehk 2 krüssu, sai aeg otsa ja tuli alla lasta. Lendkalad olid ka. Kokku läks 2 tundi või natuke peale ja kividest sain ka tervete varvastega välja.

Pildil:
Pozo vettemineku koht, hetkel ilma shorebreak'ta. 


Thursday, April 11, 2013

Lendkalad Pozos

Täna järgisime põhimõtet "tark ei torma" ja ootasime. Keegi nimelt ütles, et õhtupoolikul läheb kõik väga heaks, tuul tugevaks, lained suureks ja lainevahed siledaks. Kuigi juba hommikust peale puhus hästi ja laht oli glissivaid laudu täis. Hommikupooliku töötasime. Siis jalutasime, lasime päikest kõhu peale, vaatasime merd ja muud vaatamisväärset. Ikka puhus. Meie ootasime. Lõuna paiku tuul kukkus ja laht jäi tühjaks. Siis hakkas natuke kõhe, sest Lauri lubas kõigile tappa anda, kui õhtuks ära vajub. Igaks juhuks istusime rannas edasi.

Kell viis tuli tuul tagasi ja rahvas ronis vähehaaval peale. Mõõn hakkas ja lained tundusid tõesti suuremaks kerkivat. Võtsin igaks juhuks 105 ja 6,2, kuigi kohati tundus pilt palju lubavam. Pärast selgus, et valik oli õige. Üle praktiliselt ei käinud, üksikutel hetkedel lõi topi valjult plagisema nagu oleks kohutavalt kõva puhang, aga samas käest ära ei rebinud ja pöördesse minnes selgus, et viimaseks veerandiks vedu ei jätkugi. Lained aga kasvasid kohati päris kenaks. Mäest alla sõites tahtis laulu lahti võtta ja vales kohas vastu mäge minnes tõmbas käigu kinni nagu Kullipesa kalavõrk. Lainevahe aga ei tahtnud kuidagi siledaks minna, ikka oli chop ja põrutas varsti kannad valusaks, ilusa jibe tegemiseks tuli sobivat platsi lausa otsida. See-eest nägin esimest korda Pozos lendkalu. Ehk seepärast, et kui pulss liiga punasesse hakkas minema, tegin pikemad triibud ja sõitsin kaugemale välja.

Kividest üle saamine hakkab ka juba paremini sujuma ja ei olegi õhtuks enam kõige eredam mälestus Pozo surfipäevast.

Tuesday, April 9, 2013

Pozos 6,2 purjega sõita...



... oleks nagu natuke mingi sotsiaalabi või halastuse värk või mis? Aga igatahes puhus ja paremini kui eile ja tegelikult oli päris hea. Lauaks 105 Freewave ja puri sama Iron, mis eile. Taas kord sai kinnitust tõetera, et tark ei torma. Jonase lubaduse kohaselt hakkas puhuma kl 2 ja enamvähem siis me kibelema hakkasime ka. Enne oli veel päris hea tööpäev olnud, aga see pole selle blogi jutt.

Läksime peale ja noh, kõik justkui toimis. Laine oli jälle veidi chop, aga sõita sai. Käis ühtlasemalt kui eile ja kohati sai laine pealt isegi pöörde käiguga lõpuni teha. Laine läks järjest paremaks ja ka tuul püsis. Mis ei püsinud, oli vorm. Käsi läks jämedaks ja põlv pehmeks, sest tegelikult trampis see laine ikka päris kõvasti.

Aga siis hakkasid lainevahed pikemaks ja siledamaks minema ja lainest alla sõit järjest lõbusamaks. Ja mida paremaks olud läksid, seda kehvemaks läks sõit, siit valutas ja sealt pistis ja janu ja kõht tühi ja pissihäda ja sada muud probleemi. Kui lõpuks juba 3 pööret järjest sisse olin kukkunud ja vee all punaselt helendavaid peopesasid vaatasin, siis sain aru, et viimane triip tuleb jätta sõitmata, muidu ei jaksa kamasid kaldale tassida. Sõitsingi siis 2 eelviimast ja tulin maha.Karmo käis vahepeal lauaga Arinagas.
Fotol:
Karmo pärast Arinagast naasmist, kusagil taustal Lauri. Kui ta just parasjagu nii kõrgele ei hüpanud, et kaadrist välja jäi.

Monday, April 8, 2013

Pozo, laineta

 Tuul tuli, täpselt nagu Jonas ütles, kell neli. Tegelikult olid esimesed optimistid peal juba varem. Komplektiks oli freewave 105 ja Simmeri 6,2 Iron. Väga hea puri, läks kergelt käima ja sõitis ilusti tuuleaukudest üle.

Kurss oli alguses peaaegu otse välja, pärast veidi rohkem piki kallast, aga korralikku Pozo lainet ei olnud, oli selline väike Vääna või tavaline Pärnu kapsapõld. Pärastpoole mingi laine ikka kogus üles, aga ei midagi põrutavat. Esmaspäeva värk, organism ei tahagi väga raputamist. Nii sõitsingi peamiselt naiste, laste ja vanurite osakonnas, üritasin murdlaineid vältida. Mõned päris teravad trampliinid jäid välja minnes ette ja neist ei õnnestunud alati kõrvale hiilida, tuli hüpata. Lõpuks tuli isegi päike välja. Tund täies glissis sõitu ja siis tiksumine. Paar korda sai lainest alla lastes veel käima, aga siis sai tuul läbi ja võis maha tulla. Need koledad kivid seal vee ja maa vahel panevad ikka väga pikalt mõtlema, kas on nii väga vaja purje vahetada või vetsu minna.

Saturday, April 6, 2013

Kui tuulikud ära pöörasid

Prognoos ütles, et tuleb kl 12.30. Või kell 1. Või siis hiljem. Tuulikud igatahes hakkasid juba hommikul õigele poole pöörama. Et Pozosse pidi tuul veel hiljem jõudma, läksime jälle ida poole. Arinagas sai sõita, tingimisi. Vähemalt päike oli väljas ja ei pidanud külmetama. Karmo pani siiski pika kalipso, ise läksin shortiga. Alustuseks Shark 105 ja 6,1. Panime GoPro minu poomi külge, et ma kui kõige aeglasem siis saan teisi filmida. Sest mis kaameramees see oleks, kes kõigil eest ära kihutab, silmapiirini ja siis veel 2 x nii kaugele täpiks. Ja filmib seal tühja merd. Nii ei olnudki ma kuigi kiire. Kui käis, oli OK, aga järjest rohkem seisis. Tuul vähehaaval vaikis ja puhangud jäid lühemaks. Mingil hetkel ainult tiksusin ja tiksusin ning vaikselt hakkasid luulud käima. Tundus, et olen hoopis Tarifal ja et selle päeva video on juba läbi vaadatud. Muid asju ka, aga kõike ei hakka kirja panema. Ise kahtlustan, et deja vu ja hallutsinatsiooni vaheline olek ei tulenenud mitte päikesest, vedeliku- või suhkrupuudusest, vaid lihtsalt sellest, et eile oli alkoholivaba päev. Karskus on hea asi, aga tarvitada tuleb seda mõõdukalt, muidu sõidab katus päris ära.

Siis vahetasin Shark 120 ja 7,3 vastu, aga oluliselt paremaks ei läinud. Lihtsalt kiusatus pumbata oli suurem. Kui olukord kaldal auto juures juba väga närviliseks hakkas minema, tulin maha.

Lendkalad olid ka, aga kas nad ka kaamerasse jäid, selgub hiljem.

Friday, April 5, 2013

Jahe ja puhangud

Täna tuli tuul enamvähem siis kui prognoos ennustas. Või natuke hiljem. Aga veidi valest suunast. Pozos paistis tünamo saamise risk suurem, seega sõitsime Arinagasse. Ülalt mäe pealt vaadates oli kõik imeilus: helesinine läbipaistev meri, kuldne päike ja kõik purjelauad glissisid täiega, tõmbasid flatile türkiissinisele lahele pikad valged triibud. Hiljem selgus, et see oli demoversioon, tegelikkus oli palju hullem.

Tuul oli kergelt offshore ja tuli üle mägede ning Arinaga linna. Seega väga heitlik. Tunne oli nagu sada hullu oleks lehepuhuritega sõda mänginud, puhangud tulid erinevatest suundadest ja ka ülevalt ning tugevus oli selline, et kas täielik overpower ja uks lahti või siis nii nõrk, et lauast vaid vöör üle veepinna ja kui sisse vajud, siis pole veestarti mõtet üritadagi.Varustuseks oli Shark 105 + Simmer 5,6. Ilmselgelt olin laua valikul liiga optimistlik, sest 105 mu praeguse hetke kehakaaluga aukudest üle ei sõida. Tegelikult oli sõiduaega seisuajast ikka rohkem, aga kogu see võitlus nii intensiivne, et võttis käed surisema.

Kolmveerand tundi maadlesin, siis tuli pikem auk ja ookeanile ära ujumise vältimiseks tulin kaldale. Kuni uut tuult ootasime, läks päike ka pilve ära ja kaldal hakkas päris jahe, ei olnudki enam nii suurt tahtmist suuremad kamad võtta ja uuesti proovima minna. Külmetasime ja vahtisime kalda all tegutsevaid vennikesi.  Kolm tüüpi, tundub, olid endale väiksed asjad ostnud ja nendega siis proovima tulnud, et äkki tuleb välja. Hakkasid aga hooga shorebreak'is beach-starti tegema. Lauad aga ilmselgelt liiga väikesed meeste kehakaalu kohta ja läksid kogu aeg alt ära. No ja ega nad päris täpselt ei teadnud ka, mida teevad, niisama proovisid. Ühel polnud laual aasasid, teisel tuli poom küljest ära. Ikka juhtub. Vaatasime ja irvitasime ebaviisakalt, endal ninad külmast sinised, nagu Eestis oleks surfanud.

Tuesday, April 2, 2013

Midagi uut Pozo kõrval

Täiesti prognoosimatu tuul, hommikul polnud midagi ja paistis tulevat mõttetu lonkimise päev. Aga pärast lõunat lõi liiva lendu ja hakkas puhuma. Ja täpselt vastassuunast, kui Pozos normaalne oleks. Seega oli sõidukohaks Pozost pool kilomeetrit lääne pool olev laheke, sõidukoha nimi on Salinas.

Free-wave 113 ja 5,3 oli paras või õige pisut väike komplekt, kohati tuli käigu hoidmiseks lainest alla lasta ja sellega korralikult kõrgust loovutada. Ka pööretes andis tunda, et vedu võiks kõvem olla. Tund ja 45 minutit kõva tööd, isegi lühikese kalipsoga sai naha märjaks. Vähehaaval hakkasid augud pikemaks venima ja ronisin kaldale. Mis ei ole meeldiv tegevus, kuna rannas on Rolling Stones. Igasuguse suuruse ja kujuga veerevatest kividest kuhjunud rannavall ja samasugune merepõhi on väga ebameeldiv vette mineku pinnas. On ümaraid kive, teravaid kive, libedaid kive, suuri kive, väikseid kive... ja shorebreak veeretab neid vahetpidamata edasi-tagasi. Roni siis sealt kamadega üle, kui lainet ka veel kaela viskab... Ainult merisiilid on ehk hullemad. Ja teravad korallid. Seepärast ei hakanud suurema purje võtmisega enam vaeva nägema, õhtu hakkas ka jõudma ja väike väsimus kätes. Lauri ütles nende ilgete kivide kohta, et pole midagi teha, tuleb ennast harjutada mõttega, et selle peab välja kannatama.

Monday, March 25, 2013

See juba kord oli

Arinaga, 120 + 6,1. Lühikese kalipso ilm. Pisut puhangulisem ainult kui eile ja vahepeal tuli ka tiksuda. Lendkalad aitasid ooteaega sisustada.

Sunday, March 24, 2013

Arinaga, Shark 120+Simmer 6,1

Selle aasta esimene surfipäev kirjas. Tegelikult plaanisime minna hoopis läänerannikule. Igaks juhuks otsustasime enne Arinagasse vaadata, kuigi prognoosi ei olnud. Tuul oli plaaniväline, aga toimis. 2 h korralikku sõitmist, siis tuli mõistus pähe ja ütles, et homme on ka käsi vaja. Lauri järel on ohtlik sõita, sest ei või kunagi kindel olla, mis suunas ta manöövri käigus põrkab.

Saturday, June 2, 2012

Meikari uudis? Tule eile meile.

See raamat sai kirjutatud 2006. Mitte soovist kellelegi ära panna või midagi paljastada, vaid heietusena üldinimlikel teemadel poliitilise sütelkõnni kontekstis. Tänase seisuga pigem võtaks teksti tagasi ja laseks poliitikutel omas mahlas küpseda. 

Kahjuks ei ole võimalik, kord liikvele läinud lugu elab oma elu ja autoril ei ole sellega enam seda vahekorda, mis kunagi. Niisiis, tunnistan endagi pattu, et pole õigel ajal pealekaebajaks hakanud, vaid kirjeldanud nähtut ilukirjanduslikus vormis. 

Isiklikult pole ümbrikku hoidnud. Hinnang süsteemile aga peaks selguma raamatust. 

Wednesday, May 9, 2012

Windsurf ja wabaõhumuuseum


 
ISAF-i otsus RS:X Rio olümpialt välja jätta on paljudele vanakoolimeestele kibe kaotus. Mõtlesin isegi, et kas peaks kurvastama. Leidsin, et väga pole vaja. Surf on surf. Elujõulisemad purjelauaklassid (Formula, Freestyle, Slaalom jt) on olümpiakomitee rahapadadest nagunii eemal hoitud. Praegune otsus on ametliku purjelauaspordi stagneerunud süsteemile kiire ja konkreetne lõpp ning võimalus uueks alguseks. Pole parata, olümpial kehtib põhimõte: „Oo sport, sa oled raha!” Kujukas, et Olympose mägi ja mängude sünnikoht just Kreekas asuvad.

Lohesurf on tore ala, keskkonda ei reosta, varustus võtab vähe ruumi ja algajad saavad esimese eduelamuse kiiresti kätte. Lohesurf liugleb populaarsuslainel. Üksikute fanaatikute ekstreemsest harrastusest on ammu saanud tavaturisti turvaline rannalõbustus kaubanduskeskuse ja baari vahel. Argumente nii lohesurfi kui purjelauasõidu poolt ja vastu on kaua heietatud ja neid siinkohal üle ei korda. Olümpiamängud vajavad massklientuuri ning mida ISAF ROK-i survel või soovitusel on otsustanud, muudab heaks kõik lohe kui purjetamisklassi puudused. Kui jumalad Olympose mäel on rääkinud, hoiab mõistlik kreeklane suu kinni. Ja teeb veini lahti.

Mis saab purjelauasõidust edasi. Korraks tuleb tagasilöök ja eriti kurvad on need, kes mingil põhjusel endale RS:X varustuse on ostnud. Londoni kohad on täis ja järelturgu enam pole. Oma lõbuks sõidavad purjelaudurid aga ikka ja tuleb ka noori peale. Alles on jäänud ju ka algne päris surf ehk lainelauasõit. Kusagil peetakse võistlusi, on omad iidolid ja fännid ning nende elukombeid jäljendav subkultuur koos sponsorkarusselli, reklaami- ja legenditööstusega. Ehk tekib kunagi isegi mingi kvalitatiivne areng ja purjelaud teeb ühel hetkel ka OM-l comeback’i, nagu kadunud Tornaado sündis uuesti läbi Nacra 17. Spordiala on ju lahe ja pakub peale RS:X-ga pumpamise raske töö veel palju muid elamusi slaalomivõistlusest saarte vahel matkamiseni.

Tegelikult aga on ju kogu surf natuke nagu vabaõhumuuseum – kõigil on uhke tunne, et see meil ikka olemas on ja TV-s paar korda aastas näidatakse. Hea ja lollikindel atribuutika ka reklaamiagentuuridele. Mitte liiga massiline, mitte liiga igapäevane, põnev ja peibutav. Kutsub kindlaid sihtgruppe samastuma. Aga küsi, millal ise viimati käisid või kas peale kaerajaani mõnd muud manöövrit ka oskad nimetada? Enamus sõpru-sugulasi jääb vastuse võlgu. Keskkooli ajal vist sai korra proovitud…

Mis seal ikka, mis ühele muuseum, see teisele tavaline elu. Hoidkem oma pärimust!

Friday, March 9, 2012

Sadam on merehariduse koolimaja

Jää vabaks, Eesti meri!
Arutelud Kärdla sadama ehitamise üle on teretulnud, iga mereteemaline kirjutis või sõnavõtt aitab taastada meie vahepeal kaduma kippunud mererahva-identiteeti. Nõukogude aeg lõikas Eesti rannarahva pärimuslikud eluviisid läbi, hävitas ranniku ja saarte meresõidukultuuri, tegi üle aastatuhandete ulatuvate traditsioonidega meresõitjad kurvaks kaldapealseks rahvaks. Õnneks on see asi tänu avanenud randadele ja vabadele veeteedele vähehaaval muutuma hakanud ja eestlased seilavad uhkusega jälle nii koduvetel kui maailmameredel. Vene ajal salaja lauldud laulusalmgi seab esikohale vaba mere. Et vabal merel vaba mehena seilata, vajame sadamaid. Loomulikult tuleb Kärdla jahisadam valmis ehitada, sest mis mereäärne pealinn (olgu siis, et maakonnakeskuse või saare oma) see ilma jahisadamata on. See oleks nagu vaksal, milleni rööpad ei jõua või lennujaam ilma maandumisrajata.

Jahisadam ei ole äri
Asjatu on vaielda väikesadama tasuvuse või tulususe üle. Väikelaevasadam ei ole ega peagi olema tuluallikas, nagu on märkinud ka Eesti Merenduspoliitika 2011-2020 välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertgrupp. Ärilistel alustel saavad areneda üksnes suurte liiklusväilade sõlmpunktides paiknevad kauba- ja reisisadamad. Hobimeresõiduks, kalapüügiks, spordiks ja puhkuseks mõeldud väikesadamad on kõigile kasutamiseks mõeldud infrastruktuuri osa – nagu valla tee või küla lauluväljak, mille ääres võib küll poodi pidada, kuid mis ise ei peagi kasumit andma. Kui palju üks sadam piirkonnale uusi töökohti, lisakäivet ja täiendavat maksulaekumist annab ning missugune on sadamasse tehtud investeeringu tasuvusperiood, võib arvutada mitut moodi. Tegelikult toob väikelaevasadam piirkonnale tulu hoopis teisiti.

Sadam toob piirkonda elu, seda on näidanud kasvõi Kuressaare jahisadam ja Tallinna Vanasadama Jahisadam. Kes mäletab, et enne oli Tori abaja rand roogu kasvanud tühermaa ja Admiraliteedibasseini ümbrus räämas tööstuspiirkond? Nüüd on neist paikadest saanud linnade au ja uhkus, seal käib vilgas tegevus, toimuvad merepäevad, laadad, konverentsid, kontserdid, kalaturud ja muud sündmused. Linnainimesed ja külalised kaugemaltki sisemaalt käivad sadamas jalutamas ja laevu imetlemas, sadamakõrtsis ja kauplustes on kundesid ka siis, kui sadamas parasjagu ühtki võõramaa laeva sees ei ole.

Merekultuuri koolimajad
Lisaks meritsi saabuvate külaliste võõrustamisele ning oma meresõitjate alustele kodusadamaks olemisele on igal väikelaevasadamal veel üks väga oluline roll. Jahisadam on vältimatu eeltingimus noorte meresõitjate esmaseks väljaõppeks ja tegevuseks. Pole sadamat, pole meresõitjad – jäävad vaid rannal jalutajad. Kärdla senist tagasihoidlikku sadamakohta kasutades on häid tulemusi saavutanud nii Jahtklubi Dagö kui Hiiumaa Surfiklubi sportlased. Sadamat vajavad ka kalamehed, sukeldujad, väikelaevajuhtide koolitajad ja lihtsalt merel vaba aega veetvad puhkajad. Ei saa päris nii vaadata, et küll noorpurjetajad saavad oma jullad vette ka murult või mudasest paadisadamast. Jah, noored on tublid, ronivad veele ka üle kivide ja kadakate, kuid välisvõistlejate osalusega suuremaid võistlusi või tipptasemel treeninglaagreid saab siiski korraldada ainult sadamas, mis vastab ka rahvusvaheliselt eeldatavale standardile.

Sadam Läänemere laevakursside ristteel
Läänemerel liigub igal hooajal paarsada tuhat alust, mis võimelised pikema merematka ette võtma, ka näiteks Viiburisse, Peterburgi, Tallinna, Narva-Jõesuusse. Seni on keskmise euroopa merematkaja teekond Läänemerel hoidnud Rootsi ranniku ligi, sealt Mariehamni kaudu Soome saarestikku ning kui Eesti poole asja, tullakse üle Soome lahe Tallinna alles Helsingist. Hobimeresõitja päevateekond on 30-50 miili ja ööseks eelistavad nad alati sadamasse jõuda. Hiiumaa on Läänemere idapoolse marsruudi oluline sõlmpunkt. Hankost Kärdlasse on sama vahemaa kui Helsingist Tallinna, mis on hobipurjetaja jaoks vastuvõetav päevateekond. Hiiumaa asub ülimalt soodsal positsioonil nii Soome, Rootsi kui ka Riia poolt saabuvatele merematkajatele. Kuigi Sõrul, Heltermaal ja Orjakul on olemas väga head sadamad, on need pealinnast Kärdlast kaugel ja merematkajale vajalik teenustevalik kohapeal jätab soovida. Ka kunagine soomlaste lemmiksadam Lehtma on ajale pisut jalgu jäänud, napib sadamateenuseid ning pealinna kauplusse, kontserdile või muuseumi tulekuks peab merematkaja kas takso või muu transpordivahendi otsima.

Suur töö on tehtud, vaja veel vaid üle koera saba saada
EAS on Kärdla sadama rajamiseks eraldanud väga suure summa ning selle rahaeralduse saamiseks on paljud spetsialistid pidanud palju töötunde panustama. See pole Nikolai von Glehni moodi kannaga vastu maad põrutamine, vaid läbi mõeldud ja hoolikalt vormistatud projekt – Kärdla taotlus läbis ülimalt tiheda konkurentsisõela ning väljus 121 taotleja seast 7 eduka hulgas. Kui nüüd teha veel see viimane pingutus, et ka puuduolev raha investeeritud saaks, oleks Kärdla linn astunud suure sammu ning võiks end täie uhkusega merelinnade hulka lugeda. Iga summa kasutamise üle võib vaielda, kuid jahisadam peaks ühe mere(riigi)pealinna jaoks olema kindel prioriteet. Keegi ju ei vaidlusta lennujaama, teedevõrgustiku, praamisadama või kaubasadama vajalikkust, kõigil neil on piirkonna infrastruktuuris oma kindel osa. Nii ka jahisadamal. Neid, kes väikelaevasadamat vajavad, on hoopis rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. Jah, kes merd ainult praamiaknast vaatavad, saavad tõesti ka ilma jahisadamata toime. Aga purjetamiskoolide ja klubide noored, jahi-, kaatri- või mootorpaadi omanikud, kalamehed ja muidugi välismaised mereturistid vajavad normaalset sadamat. Sadam tõmbab piirkonnas elu käima, sadamakõrts on koht, kus alati midagi toimub, sadama klubiruumid ja paadikuurid saavad purjetajatele ja paadimeestele peagi igapäevaseks ja koduseks kohaks, kus käiakse koos talvelgi. Kui Kärdla sadamat nüüd lõpuni ei ehitata, võib karta, et lähema paari-kolmekümne aasta jooksul teist sarnast võimalust ei tule. Isiklikult tahaksin küll suvel 2013 oma Hiiumaa sõpradele külla tulles Kärdla uues sadamas otsad kinnitada.

Saturday, November 26, 2011

Põhjamaade MV 2012

2012. aasta juulis toimub Pärnus purjetamise suurvõistlus Nordic Youth Championship 2012, kus teiste purjetamise Olümpia- ja ettevalmistusalade hulgas võistlevad ka RS:X U-19 klassi noored. Viimane aeg hakata ettevalmistusi tegema.

Täpsem info ja NOR ilmuvad aastavahetuseks Pärnu Jahtklubi veebilehele www.jahtklubi.ee

Monday, May 23, 2011

3 - 30 m/s

Levante on õige pööraseks pööranud, täna puhus terve päeva 3-30 m/s. Paraku oli suurem osa ajast esimest äärmust ja keskmisi tuulekiirusi polnud üldse. Proovisin 5,3 ja 103L. Puhangute ajal käis puri kõvasti üle ja oli raskusi laua vees hoidmisega. Need madallenud aga kestsid parimal juhul minuti-paar ja seejärel saabunud tuuleauku sisse sõitmine tekitas tunde, nagu oleks vastu kummist seina kihutanud või tuul äkki teisest suunast puhuma hakanud. Vahet polnud, kas siis mõneks ajaks sisse vajuda ja ujuda või põlvini vees tasakaalu hoides järgmist puhangut oodata, nõme oli ikka. Üllatusmomendiks oli, et uus puhang võis tulla eelmisega võrreldes hoopis teisest suunast. Pärast paaritunnist maadlemist tõdesin, et parim laud sellise ilma jaoks on malelaud.

Lohemeestel oli veel hullem, neil ju kukkusid lohed tuuleaukudes alla. Ja startisid siis iseeneslikult kõikvõimalikest kummalistest asenditest. Ilmselt olid ka kohalikud päästeametnikud olude ekstreemsust hinnates otsustanud ennetavalt tegutseda: oranž päästelaev triibutas ähvardavalt just sellisel kaugusel kaldast, millest kaugemal sisse kukkudes tekib oht neemetipust mööda kantud saada.

Sunday, May 22, 2011

ülestõmbamisotsa rakendusi

Leia pildilt ülestõmbamisots. Võimalik, et seesama, mille puudumise tõttu eile ühe päris pika ja jaheda ujumise osaliseks sain.

Täna käis 5,9 ja 110L päris kenasti, sõitsin siestani. Siis tegi ka tuul väikse siesta ja päris heaks enam ei läinudki. Otsustasin tuule eeskuju järgida ja merele enam mitte ronida.

Lobisesesime Bilbaost pärit Jorgega, kes on Volare klubis asendusinstruktor. Instruktoril peab oma eluase olema, tavaliselt tähendab see surfibussi, mille saab parkida klubi taha - see võimaldab instruktoril ka öövalvuri ülesandeid täita. Päris põhikohaga instruktor Fran sõitis 15 päevaks Marokosse puhkama ja surfama. Sest nagu ta ise ütles, varustuse laenutamise ja õpilaste õpetamise töö surfiklubis tekitab temas liiga palju stressi.

Kuidas see Ansip selle peale ütlekski: kui see on stress, siis sellises stressis ma tahaksingi elada.

Saturday, May 21, 2011

õppetund purjetamisest


Vana mees, habe ees, aga mõnd asja peab iga kord uuesti õppima:
Purjetamine (sealhulgas purjelauasõit ja lohesurf) on spordiala,
mille harrastamiseks on vaja tuult. See on see loodusnähtus, mäletate.
Ohu märgiks oleks võinud olla, et väikseim puri, mis välja läks, oli 6,5 ja ka suuremad käisid ainult kohati. Hugo muidugi tõestas, et tema slaalomikamadega saab kihutada. Pakkus mullegi. Nõustusin proovima. Mis, nagu selgus, oli viga. Läksin peale kalipsota, lühikestes pükstes ja palja kõhuga, nagu seal rannas hängisime. Puhangute hetkel käis slaalomikomplekt ilusti. Ühes tuuleaugus kukkusin sisse ja avastasin, et Hugo ei kasuta ülestõmbamisotsa. Ujusin mastitopini ja hakkasin purje veest välja upitama. Ilma kalipso ja vestita on sellise suuruse purjega veestart ikka päris karm katsumus. Eriti kui siis tuult ka ainult kohati antakse ja külm hakkab. Kämmidega 9,7 mahutab ikka päris palju vett. Kurat, mul oli tudengipõlves Tartus 10 m2 tuba!

Kella 4-ne tuuletõus saabus täpselt õigel ajal ja seitsmesed purjed hakkasid vähehaaval käima minema. Võtsin siis 7,5 ja 133L. Esimene pooltund möödus pumbates, aga siis läks paremaks ja lõpuks piisas tuult isegi käiguga jibe tegemiseks.

Rannas mattis pehmes pohmellis brittide poissmeestepeo seltskond Borati-ujumiskostüümis sõpra liiva sisse. Tegelikult olid tüübid päris head purjelaudurid ja kui tulevase abielumehe mõnitamisest ära tüdinesid, tegid 3 võistkonnaga teatevõistlust: stardiga rannalt, jibe ümber meres õppelaual istuva "märgi" ja tagasi. Asja tegi keeruliseks, et teatepulgana toimis trapets, mis tuli iga kord maha võtta ja järgmisele võistlejale edasi anda. Glisseerivates tingimustes vaatamiseks päris huvitav võistlus. Sain hästi aru, kui külm Borati-pükstega tüübil võis olla.

Tuesday, May 17, 2011

tünamo suure M-ga

Hommikul paistis ilm eilsest karvavõrra vaiksem, päike tuli ka välja. 4.7 ja 89L tundusid päris hea valik. Umbes tunniks, isegi paar lohet üritati üles lasta. Siis käis mingi plahvatus või päiksetorm üle, viskas tuulele kolmandiku juurde ja hetkega puhus lahe lagedaks. Pingutasin purje meres peale ja sain koleda kangutamisega kaldale. 4.0-ga alustanud Tanel istus juba kaldal. Proovisin korraks tema purje, ka see jäi ilmselgelt liiga suureks, lauast rääkimata. Tunne oli, et täitsa piisaks, kui läheks peale ainult masti ja uimega, puri ja laud olid selgelt liigsed. Suurim puri, mis veele jäi, oli siiski jälle 3.7 . Mul aga kuulutasid käed streigihoiatuse välja ja ma siirdusin ristilaagri manu (cruzcampo).

Monday, May 16, 2011

vesi lendas ja liiv lainetas



Tuul lõhkus öö läbi aknaluuke ja vingus nagu vargusega vahele jäänud keskerakondlane. Tänavakohvikute mööbel, koerad ja väiksemad autod olid laternapostide külge seotud, et omanik neid pärast tuunikalavõrkudest ei peaks välja harutama. Ilm oli hommikulgi pilvine ja pime, päikest oli küll tunda, aga mitte näha. Tuul võttis merest vett, tõstis üles ja viis ära. See-eest lainetas kaldal düüni poole kihutav liiv. Rand oli tühi, merel 5-6 purjelaudurit, peale pääsemise kvalifikatsiooninormiks tundus olevat front-loop. Suurim puri merel oli 3,7, lohesid polnud.
Võtsin ka 3,7 ja lauaks 80L. Puri käis kõvasti üle. Õnneks oli seekord uim pisut pikem ja spin-out probleemi ei tekkinud. Nagu sellise tugevusega Levantel kombeks, oli tuul auklik, kuid see-eest muutliku suunaga. Hoovus oli õnneks vastu tuult, seega vees hulpimise ajal kõrgust ei kaotanud. Küll aga tuuleaukude ajal käigu hoidmiseks lainest alla vallates või augus veestarti üritades. Maksimumkiiruseks tuli 45 km/h, aga see võis ka mõne madallennu pealt mõõdetud olla.
Tunnikese pidasin vastu, siis hakkasid käed ametühingut moodustama. Istusin kaldavallile ja mõtlesin pikalt, mida oleks Savisaarel Maroko rahvale pakkuda. Ja kuidas ühe hoobiga saaks kohe kaks rahvast õnnelikuks teha.

Sunday, May 15, 2011

4.0 ja 86L oli liig mis liig

Piisavaks vihjeks oleks võinud olla, et rand on tühi. OK, peaaegu tühi. 2 lohet ja 4 purje, 0 päevitajat - liiv lendas valusalt nagu nõelravi. 4.0 käis nii üle, et spin-out oli trapetsi kinni haakimisel momentne. Veestart ka selles mõttes keeruline, et laud lehvis enamasti kõrgel veest väljas ja jalad jäid peale astumiseks liiga lühikeseks. Võitlesin tunnikese ja pidin siis tõdema, et trenni tegemist ei ole ainult spordisaaliga kinnisvaraarenduste turundusinimesed välja mõelnud. Muidu polnud väga viga ja enesetunne oli tugev, ainult et käed ja jalad olid väga väsinud. GPS näitas maksimumiks 36 km/h, mis oli seda laineputru arvestades täitsa hull kihutamine.
Volare Hugo tuli ka varsti 3,7-ga maha ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "mierdo".

Saturday, May 14, 2011

tark oleks mitte tormata

6,5 + 110L käis pausidega. Pauside vahel aga päris kiiresti - kui kiiresti, ei ole teada, sest GPS-i aku osutus tühjaks. Kõht läks ka hõredaks, käed väsisid ja sada muud jama. Tegelikult läks päris heaks hoopis pärast lõunat. Meil ka, Cruzcampo tuli abiks.

Friday, May 13, 2011

4.0 ja 95L - alguses palju, siis jäi väheks

Hooaeg avatud. Päris raputav oli, puhanguline Levante. Jäin veidi hiljaks, kuna ei leidnud kohe sobivat transporti lennujaamast. Seepärast sain sõita natuke üle tunni, siis hakkas vaikima. Hea ongi, vähemalt käed jäid terveks. Prognoosist parem ei kirjuta, sest kui kiitlema hakata, läheb kindlasti puusse. Vaja hakata öömaja otsima. Virgo bussi pole näinud.

Thursday, May 5, 2011

Esa elu veereb maanteel

Märjamaa bensuka najal seisis suunaga lõunasse veider jalgratas. Pakiraamil kõik eluks vajalik, porilaual Soome siniristiga lipp. Kohvijärjekorra trendikatest tavaklientidest erines rattur nii silmatorkavalt, et küsisin otse: kuhu tee? Võtsime kohvid, nautisime päiksepaistet ja vahtisime mööda kihutavate eestlaste läikivaid autosid.








Esa on pärit Jyväskyläst. Teel Ateenasse. Vappu õhtul hakkas kodust väntama ja oktoobriks kavatseb Kreekas kohal olla. Üle kolmesaja kilomeetri juba seljataga, aga täna magas kämpingus suurema osa päevast maha. On see Ateena seal viis tuhat aastat seisnud, kannatab paar päeva kauem ka oodata, jõudsime üksmeelsele seisukohale.

Vastuseks Esa küsimusele kas olen kohalik, selgitasin, et sõidan tööasjus Tallinna ja väga pikalt ei või teel peatuda, muidu panen teised enda järgi ootama. Esa arvas, et vaba mees on hea olla, ei pea ise kellegi taga ootama ega ole ka ohtu lasta teisi oodata. Esa on pensionär, teist aastat. Esimese pensioniaasta sisustas ta Jyväskyläst Gibraltarile ja tagasi vändates. "Juba siis sõitsin siit läbi ja tagasiteel ka," viitab Esa käega Rapla teeristi poole. Seekord plaanib ta Ateenast tagasi tulla läbi Inglismaa ja Norra. "Sõidan, nagu viitsin, kiiret pole kuhugi," oli mees tagasi jõudmise tähtaja ennustamisega ettevaatlik. Norra kaudu Jyväskylla tagasi sõites võib juhtuda, et Märjamaa enam teele ette ei jää, kahetsesime, selle reisi jooksul vist teist korda Märjamaal koos kohvi juua ei saa.



Jalgrattaga on Esa varemgi sõitnud, enne pensionile jäämist vedas kodumaal rattaga inimestele kirju ja pakke postkastidesse. Nüüdne ratas on tõsine tükk. "Sõjaväe mudel," kiidab Esa oma kaitsevärvi kolmekäigulist Helkama meestekat. Esirummu sees on rattal dünamo, annab tuledele voolu . "Tagapidur kipub suurematest mägedest laskumisel kärssama minema," meenutab mees Püreneede ületamist, aga muud rattale ette heita ei oska.


Küsisin, kas pilti tohib teha. Esa lubas lahkelt. Ütles, et võin pildid kasvõi internetti riputada, temal neid moodsaid vigureid nagunii ei ole. Helkama tagumisel porilaual on Soome lipu kujutisega kleeps. "Mina olen Soomest. Mitte Euroopa Liidust, vaid Soomest," rõhutab Esa tähtsalt.




Kohv sai otsa ja me jätsime hüvasti. Esa väntas edasi Ateena poole, mina roolisin Tallinna koosoleku poole. Igaühel oma viis enda elupäevade veetmiseks.

Wednesday, May 4, 2011

ehitamata tee vähemalt asfalteeritud!



Ei, pildil olev vingerdav punane joon ei ole mu teekond baarist baari ega ka laupäevaõhtune aedupidi kodu otsimine.

See on GPS-jälg päris kainest autosõidust mööda Pärnu Ehitajate, pardon, Ehitamata teed. Mis muuhulgas on tuntud ka kui Via Baltica osa, teate küll, see põhja-lõuna suunaline magistraal, mida mööda Soomest ja Peterburi kandist läbi Läti Euroopa poole pääseb.

Looked GPS-jäljel ei ole kogemata teelt väljasõidud, vaid ümbersõidud poolikutest viaduktide ja ristmike ehituskohtadest. Mis küll on nüüd värske asfaldi saanud, nii et natuke meenutab tee konarlikupoolset kardirada.

Ristna peab jääma puutumatuna surfajatele

Kõigepealt aksioomid.

1. Ristna on Läänemeres unikaalne surfikoht eelkõige lainete, tuule ja rannajoone poolest.

2. Tuulepargi ehitamine sellise surfipiirkonna vahetusse lähedusse halvendab sealseid tuule- ja laineolusid ning vähendab sellega Ristna väärtust purjelauaspordi harrastamiseks haruldasi võimalusi pakkuva asukohana.

3. Iga mõistlik purjelaudur ning samuti eesti purjelaudureid ühendav organisatsioon Eesti Purjelaualiit on enesestmõistetavalt selliste rajatiste vastu, mis võivad purjetamistingimusi Ristnas halvenda.


Kuidas aga tuuleveskitega võidelda, on nii vana ja lai teema, et ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama. Kinnitan, et Purjelaualiidus töötades tegelesin päris palju purjelaudurite huvide esindamisega erinevates organisatsioonides, kellest tuuleparkide püstitamine sõltub ning kasutasime kõikvõimalikke legaalseid vahendeid, et tuulepargi ehitust nurjata. Et keskkonnamõju hindamine on lõppfaasis, saame veel märgukirju kirjutada ja seisukohti avaldada. Kas purjelaudurite seisukoht on suure ja tasuva arenduse ära jätmiseks piisav, ei ole minu otsustada, eks aeg näitab.

Samal teemal tekkis hiljuti mõttevahetus purjelaudurite jututoas, kus Taavi Tiirik väljendas rahulolematust sellega, mida Purjelaualiit on Ristna surfikoha kaitseks teinud. Kirjutan Taavile siin, sest erakirjavahetuse kopeerib ta nagunii kusagile internetti ning seega pole mul mõtet oma kirja e-mailis dubleerima hakata.

Taavi,

ootasime sind eile Purjelaualiidu juhatuse koosolekule, kuna saime aru, et valutad Ristna pärast südant sama palju kui meiegi. Kahjuks ei saanud sa tulla ja ei jõudnud ka teatada, millal sulle sobiks seda teemat arutada. Sellegipoolest vaatasime su kirjutised läbi ja jõudsime järeldusele, et ilmselt oled viimasel ajal oluliselt rohkem Ristna ja Neupokojevi tuulepargi teemaga tegelenud, kui Purjelaualiidu juhatuse liikmed. Tõenäoliselt oled ka paremini kursis vastase viimaste sammudega ning oled mõelnud, millised oleks purjelaudurite võimalused Ristna edasiseks kaitsmiseks tuuleparkide arendajate eest.

Seepärast otsustas juhatus sinu initsiatiivi ja ettepanekud tänulikult vastu võtta ja sinu igasugused tegevused tuulepargi vastu võitlemisel heaks kiita, kuni need jäävad seaduse piiresse. Ühtlasi otsustati, et sind volitatakse Purjelaualiidu esindajana tegelema Ristna surfikoha kaitsmisega tuuleparkide võimaliku mõju eest kõikvõimalikes institutsioonides, mida ise vajalikuks pead. Loodame, et avalikustad kõik oma sammud ja plaanid Ristna päästmisel ning kindlasti avaldab need ka Purjelaualiit oma infokanalites, kui vastavad materjalid juhatusele edastad.


Tervitus ja jõudu tööle,

anna palun teada, kui saame kaasa aidata mingi info või materjaliga, mis Purjelaualiidu käsutuses võiks olla,

tervitus,

jmo




Igaks juhuks allpool ka minu poolt Taavile saadetud kiri, milles oli kutse oma seisukohti Purjelaualiidu juhatusele tutvustada. Seda ta teha ei soovinud, kohale ei ilmunud ning samuti ei vastanud kirjalikult, et kas talle ehk sobiks mingi teine aeg paremini. Võibolla vastas, aga pani oma vastuse mõnele sellisele veebilehele, mida ma ei ole igapäevaselt harjunud külastama ja seega ei saanud ma seda kätte.

--------


To: Taavi Tiirik taavi@maui.ee

3.05.2011 1:11


Tänu kirja eest.

Minu leping EPL-ga sai aprilliga läbi ja maikuust olen EPL-i tavaliige, kes vabast tahtest aitab vormistada üldkoosoleku otsused ja registrikannete muutused. Ma kindlasti ei soovi samadel tingimustel uut lepingut sõlmida, osalt ka põhjustel, mis mu kirjas olid toodud, nii et sul on võimalik kandideerida ja hakata ellu viima kõigi EPL-i liikmete soove ja juhatuse otsuseid.

Proovi järele ja saad aru, miks ma olen igasuguse "rahulolematuse" peale nii tundlik. Olen veendunud, et tegin oma tööd hästi, aga iga projekt ja teema on kellelegi ülitähtis ja nii neid kuhjub. Teemade, küsimuste ja kaasneva suhtlemise, sebimise, koosolekute, kirjutamise, aruandluse, helistamise jne maht on nii üle jõu käiv, et isegi keskmise süvenemise juures on ühel inimesel ebareaalne kõike ära hallata.
Usun, et juhatus annab sulle ka Ristna osas tehtud ja plaanitavate tegevuste kohta info ja failid. Aga kuna tundub, et sul on hetkel parem või vähemalt värskemal infol põhinev visioon, kuidas seda tegevust peaks edasi viima, astu mõnele juhatuse koosolekule sisse ja paku välja. Ma usun, et see võetakse meeleldi vastu, kuna küsimus pole visioonide kattumises vaid selles, et EPL-i ametiisikutel pole olnud võimalik teemale sama palju aega pühendada kui sinul.
Näiteks homme on Pirital uue juhatuse tegevusplaanide koostamise koosolek kl 17.30 ja neljapäeval kl 17.30 korduv üldkoosolek - ja kuna see on suurel määral formaalsus, jääb aeg vabaks muude teemade arutamiseks.
terv,

jmo

Thursday, April 14, 2011

koostöö on parem kui konkurents

Matsalu piirkonna turismiettevõtjad on teinud teoks Eesti oludes uskumatuna tunduva - saavutanud ühise tegevuse kokkuleppe, selle kenasti ära paketeerinud ja turundanud. Siin ta on: Matsalu Ticket - päevane turismipakett Matsalu Rahvuspargis. Projekti juhib ja paketeerib Naturetours.ee, teenuseid osutavad erinevad piirkonna turismiettevõtjad.

Isiklikult olen veendunud, et kokkulepe on alati parem kui konkurents. Kuigi konkurentsi ja vaba turumajanduse mantrat on meil nii palju korrutatud, et see on juba peaaegu objektiivseks tõeks muutunud, on konkurents tegelikult mitte efektiivsust ja optimaalsust, vaid hoopis suurt raiskamist tekitav teguviis. Ei usu? Meenutame kasvõi lõputult vaidlustatavaid tee-ehituse riigihankeid, mille tõttu lõpuks kannatavad lõppkasutajad ja maksumaksjad.

Või löögem kokku, kui palju maksab suvalise ettevõtte kaubamärgi välja töötamine, turundamine, reklaamimine, konkurentsivõitluses alla omahinna tehtavad pakkumised ning lõpuks - konkurentsivõitluses alla jäänud ettevõtted kirjutavad kogu selle investeeringu lihtsalt korstnasse.

Wednesday, December 22, 2010

Aegna sadam ja laevalaine-surf

Eesti Päevaleht kirjutab, et Aegna sadamat hakatakse jälle remontima.

Iseenesest oleks tore uudis küll, iga sadama uuendamine on Eesti merendusele, rannarahvale ja väikelaevandusele tänuväärt tegu. Kuid tegelikult, Aegna ega teiste Tallinna lahe piirkonna väikesadamate renoveerimisest pole mingit kasu, kuni Tallinna lahel ei suudeta piirata suurte laevade kiirust. Looduslike lainete ja tormide eest on Aegna sadam niigi hästi kaitstud, probleem on reisilaevade kihutamine. Palusin just hiljuti purjetajal ning jahisadama arendajal Jaanus Tammel sel teemal ajakirja Paat jaoks põhjalikum ja illustreeritud artikkel kirjutada, kuid siinkohal ei hakka kõike ümber kopeerima. Kes soovib, võin materjali saata.

Lainemurdjad Aegna sadamat ei aita. Difraktsiooni tõttu painduvad suure lainepikkusega laevalained jõuliselt ka sadamakaide ja lainemurdjate taha, seega ohustavad kiirlaevade lained sadamates seisvaid jahte ja väikelaevu ka siis, kui sadam tundub näiliselt hästi kaitstud olevat või avaneb laevalainetest hoopis teises suunas – nagu näiteks kõnealune Aegna sadam. Kui ei taheta investeeringut lihtsalt vette visata, tasuks esimese asjana kehtestada suurtele laevadele Tallinna lahel kiiruse piirang. Nagu kehtib Helsinkisse või Stockholmi sisenemisel.

Suurel kiirusel praktiliselt Russalka madalani sõitvate raskete laevade tekitatud lained lõhuvad nii sadamaehitisi kui rannajoont looduslikest lainetest oluliselt tõhusamalt. Tõsi, ka tavalised tormilained võivad rannikut ja kaldaehitisi kahjustada, kuid teevad seda vähem – põhjusi on mitmeid. Näiteks geoloogilise ajaloo jooksul välja kujunenud rannajoon. Tallinna laht on looduslike tormilainete eest hästi kaitstud – enamuse tuulesuundade korral ei ole tormilainetel jõu kogumiseks piisavalt pikka vaba vett. Teiseks, tormi korral kasvavad lained vähehaaval ning varem rannale jõudnud lainete tagasivool murrab järgmised lained madalamateks ja vahusteks, vähendades sellega lainete purustusjõudu. Lisaks on märkimisväärsed tormid üsna harvad nähtused, laevad aga sõidavad iga päev.

Parimaks tõestuseks laevalainete ja looduslike lainete erinevusest on, et laevalained võimaldavad surfajatel Pirita või Pikakari rannas iga päev lainelauasõitu harrastada, looduslike lainetega saab seda Eestis teha vaid väga üksikutel eriti rajustel päevadel – sedagi Ristnas või Vääna-Jõesuus, kus merepõhja profiil looduslikele lainetele sobiva kuju ja jõu annab.

Laevalained aga sarnanevad olemuselt tsunamidega – üksiklainetena või neist koosnevate seeriatena tabavad need rannikut äkki ja ilma eelneva lainetuseta. Muidugi on laevalaine vulkaanipurkest või maavärinast tekitatud tsunamist oluliselt väiksem, aga laine olemus ja purustustoime on sarnane. Kõigepealt tõmbab lähenev tsunami veetaseme rannas või kaldaehitiste ees tagasi ning lajatab seejärel kogu laine kõrguse tugeva löögi vastu ette jäävat ehitist. Füüsikud suudavad täpselt välja arvutada ka selle löögi jõu, aga tavainimene võib proovida lihtsamat katset: heida seina äärde pikali ja palu, et sõber kallaks sulle võimalikult kõrgel asuvast aknast või rõdult ühekorraga kaela võimalikult suure pange- või vannitäie vett. Saad päris arvestatava matsu. Püüa nüüd ette kujutada, et selliseid pangetäisi on korraga kümneid tuhandeid. Kas tahaksid ka sel juhul katset korrata? Aga mitukümmend korda päevas?

Kui selline laine tabab kai ääres seisvat paati või purjekat, siis hakkavad pilpad lendama – alus liigub lainega kaasa, kuid sadamakai mitte. Ka saavad viga kõrvutiseisvad alused – kui laine need üksteise otsa paiskab. Seega – kuigi riskin praegu surfajate hulgas ebapopulaarsust koguda – suurte laevade sõidukiirust Tallinna lahel tuleb piirata, muidu pole Aegna ega teiste väikesadamate ehitusel mingit mõtet.

PS!
Tallinna Sadam tundub olevat teemast õigesti aru saanud – kes on reisilaevaga sadamast väljudes viitsinud aknast vaadata, on kindlasti näinud, KUI suuri lainemurdjaid peaks TEGELIKULT kasutama, et laevalained sadamaväravatest sisse ei pääseks. Miljoni euroga laevalainete vastu minek oleks sama tõhus kui hakata supilusikaga Tallinna tänavaid lumest puhastama.

Täpsemalt saab laineid iseloomustavaid termineid vaadata siit lainesõnastikust.

Monday, December 20, 2010

veel üks isiklik tiigrihüpe tundmatusse

Nüüd on see siis tehtud. Üks vana lugu sai uue elu ja on raamatuna välja antud. Moodsale ajale kohaselt e-raamatuna. Kel väga vaja, võib ise välja trükkida, aga muidu jäävad puud vähemalt selle raamatu jaoks langetamata.

Kes arvab, et sain idee sotsiaalse sidususe ministri tegemistest, eksib - see lugu sai kirja juba ligi 5 aastat tagasi.

Raamat ise on siin, samast leiab ka lühitutvustuse. Parematele sõpradele võin avaldada ka, kes on kaanepildi modell ;)

Monday, November 29, 2010

Vajame üleliigset lehma. Jänest mitte pakkuda.

Eesti Purjelaualiitu ähvardab kustutamine loomapidajate registrist, PRIA-st tuli vastav kiri. Nimelt on nad välja uurinud, et meie nimele ei ole registreeritud ühtki looma ega loomakasvatushoonet. Kiri ähvardab, et kui me 15 päeva jooksul ei tõenda oma loomapidajaks olemise põhjust, suletakse meie andmed põllumajandusloomade registris. Mis tähendab, et ilmselt peame 15 päeva jooksul omandama mõne põllumajanduslooma või vähemalt loomakasvatushoone.
Natuke mõelnud, tuvastasime suuremate probleemideta asjade käigu. Nimelt:
  • Detsembris 2009 mõtlesime välja ja kirjutasime Kodukant Läänemaa kaudu PRIA LEADER-meetmesse projekti: pakume Läänemaa lastele juulis-augustis tasuta purjelauaõpet, parimatele jätkukoolitus võistluslaagris.
  • Märtsis 2010 kiitis PRIA maakondlik rakuke Kodukant Läänemaa projekti ja eelarve heaks ja kirjutas alla. Täitsime kõik vajalikud taotlused ja dokumendid ja viisime edasi päris PRIA kohalikku esindusse.
  • Aprillis 2010 võttis PRIA projekti menetlusse. Üritasime võimalikult palju dokumente esitada digitaalselt, registreerisime end e-PRIA kasutajaks.
  • 22. juunil teatas PRIA, et projekti menetlemise tähtaega pikendatakse 120 tööpäevani.
  • Juulis 2010 tegime oma laagri ja augustis järellaagri ära, koolitasime 220 last purjelauaga sõitma, neist 2-3 on nii säravad talendid, et loodetavalt jätkavad tippspordis. Suur osa lastest sai ka sukeldumise algõppe, navigeerimise ja orienteerumise algõppe. Vähemalt ei eksi nad nüüd enam ja loodetavalt ka ei upu.
  • Augustis 2010 teatas PRIA, et osad kohaliku rakukese poolt heaks kiidetud eelarves olnud kulud ei ole jätkusuutlikud (näiteks õppetöö käigus lagunevate purjelaudade remondiks mõeldud purjeparandusteip, liim, klaasriie, nöör jms). Kästi eelarvet vähendada ja taotlus ümber teha. Tegime. Purjelauad ja purjed olid selleks ajaks juba ammu jälle korras, muud kulud samuti tehtud.
  • 06. septembril tuli KÄSKKIRI, mis palus hakata meil juulikuus laagrit korraldama.
  • Novembris tuli ähvarduskiri, et PURJELAUALIIDU andmed kustutatakse PRIA loomapidajate registrist, kui me 15 päevaga ei põhjenda, milliseid loomi Purjelaualiit peab.
Nüüd ilmselt tuleb hoopis vangi minna, kuna meil pole lehma ja oleme põllumajandusministeeriumile edastanud valeinfot. Ehk siiski võiks piirduda jänesepidamisega - sport käib meil ju kultuuriministeeriumi alla?

Halloo, Eesti Vabariik???

Sunday, November 21, 2010

maakleri mure


Mis on maakleri mantra? Tõuseb-tõuseb-tõuseb!
Mis on maakleri mure? Miks ta juba ei tõuse!

Alljärgnevat kommentaari ajendas kirjutama EPL-s ilmunud maakleri mure. Ilmselt on inimesed masu tulemusel hakanud mõtlema ja oskavad nüüd ka küsida, et mida nad maakleritasu eest saavad. Minu soovitus maakleritele oli selline:


Austatud murelik maakler!

Mõistan täielikult austatud maakleri muret ja soovi tõsta eetikataset ka kinnisvaraturul. Ahnetest ja ebaeetilistest klientidest see majanduskriis ju alguse saigi. Sest kes see muu bluffis hindamisaktidega buumikinnisvara väärtust ja õhutas tegelikult krediidikõlbmatuid kodanikke säästumajakeste tagatisel üle jõu käivat laenu võtma? Või seejärel veel laenu võtma ja ostma hilisemaks edasimüügiks kokku kortereid, mille hind ju ainult tõuseb-tõuseb-tõuseb.

Aga võib-olla ma eksin, sest sellest maakleri-värgist pole ma kunagi õieti aru saanud. Näiteks sellest, et miks maksab maakleritasu ostja/üürilevõtja, kuigi tema pole maaklerilt mingit teenust tellinud ega saanud ja esindusleping on maakleril ju hoopis müüja/rentijaga? Mu meelest oleks normaalne, et maaklerile maksaks tasu see, kes ta palkab. Kui inimene soovib endale elu- või äriruume osta/üürida, kuid ei viitsi ise kuulutusi sirvida ja läbi helistada, kümneid objekte külastada ning omanikega läbirääkimisi pidada, on mõistlik palgata maakler, anda talle konkreetne ülesanne ning langetada oma lõplik valik maakleri eelvalikusse jäänud objektide hulgast. Ning loomulikult selle töö eest maksta. Või vastupidi, kui omanik tahab oma kinnisvara müüa või välja rentida, kuid ei viitsi ise kuulutusi portaalidesse sisestada, kõnedele vastata, iga kell võtmetega stardivalmis olla ja huviliste tausta-maksevõimet kontrollida, oleks normaalne selle töö peale maakler võtta.

Kahjuks pole kummagi kirjeldatud vajaduse jaoks maaklerit leidunud, neil pole aega või huvi olnud. Igatahes on kõikide tehinguteni jõudmiseks tulnud ise aktiivne olla. Ja see viies ratas, kes siiani on kinnisvaratehinguid „vahendanud”, võiks mu meelest küll olemata olla. Sest seni seisneb maakleri töö kõige olulisem oskus selles, et omanike poolt üles pandud kuulutuste kontaktandmetel kiiresti ühendust võtta ning esimesena „esindusleping” sõlmida – mis garanteerib vahendustasu laekumise – kui kunagi tehing peaks toimuma. Muud keerulist nagu polegi. Muidugi peab hoolega jälgima, et omanik ja ostja otse kokku ei saaks, sest siis võivad need ahned inimesed ühise keele leida ja „vahenduse” vajalikkuses kahtlema hakata. Mina näiteks vägagi kahtlen, sest enamasti ei tee maakler muud kui segab. Ma ei suuda oma napist kogemusest meenutada ühtki objekti üle vaatamist või lepinguteemalisi läbirääkimisi, kus üht osapoolt esindaks ainult maakler. Alati on kohal nii omanik kui ostja/rentija, enamasti ka maakler, kes otseselt kumbagi poolt ei esinda ja tavaliselt ka objektist mitte midagi ei tea. Ei tea ta ka kinnisvarahuvilise soovidest – seetõttu vahib ta omaniku-ostja vestluse kõrval, nagu kunagine KGB-lasest „tõlk” turismireisil. Õnneks lobiseb tüüpiline maakler suurema osa objekti üle vaatamise ajast telefoniga ega süvene detailidesse. Kuid küsib alati enne lahku minekut: „millal siis tehingu teeme?”

Õnneks selgitab kommenteeritav artikkel, mida maakler siis tegelikult on teinud. Selgub, et ma olen maakleri teenustasu maksmisega hoopiski ostnud kinnisvarabüroo „kaubamärki, infobaasi, bürooteenuseid ja turundus- ning juriidilise osakonna teenuseid”. Mida on hea teada, sest kui ma järgmine kord midagi sellist vajan, siis püüan ise hakkama saada. Nagu austatud maakler ka soovitab. Hindamisaktid tehakse ju nagunii veel eraldi tasu eest, mingeid kohustusi või riske – näiteks müügiperioodi pikkuse või hinna osas - maakler ju ei võta. Vajalikud lepinguvormid on kõigile kättesaadavad, notariajad pole ka enam defitsiit (loe: kinnisvarabüroode poolt igaks juhuks pikalt ette broneeritud), seega peaks iga kirjaoskaja inimene ise hakkama saama küll.

Järelikult, ainus koht, kus võib tekkida juriidiline konflikt, mida austatud maakler kardab, ongi see maakleri „esindusleping” ja ostja täiesti mõistetav soov sellest tulenevat „vahendustasu” osaliselt või täielikult mitte maksta. Millest tulenevalt on minul ettepanek, et see kinnisvaraomanik, kes sõlmib maakleriga „eksklusiivse esinduslepingu”, peaks võtma enda kohustuseks ka maakleritasu maksmise, sest tema on see, kes tellib teenust. Ostjal/rentijal on võimalik endale isiklik maakler palgata, kui tal peaks olema selline soov ja tahtmine maakleritasu maksta. Aga praegune olukord on tõesti selline, et autopood on sõlminud „esinduslepingu” mingi tüübiga, kes informeerib iga autoostjat, et tehingu sõlmimisel tuleb tal kolmandale isikule/ettevõttele tasuda „maakleritasu”.

PS! See autopoe võrdlus meeldis mulle kohe väga. See on hea ettepanek, tulevikus võiks sisse viia ka ISO-sertifikaadiga atesteeritud automaakleri elukutse ja määrata mõistlikud miinimumtasud. Sest miks peaks klient saama ise autot osta või kust võtab autopood õiguse sõidukeid teenustasuta müüa? Ikka normaalne maakler peaks vahel olema, kes paneks autopoodide ja eraisikutest automüüjate kuulutused oma nimel uuesti automaakleribüroo lehele üles – sildiga „soodus”. Ja kui autohuviline klient helistab, siis annaks automaakler küsimustele valesid ja tehniliselt ebakompetentseid vastuseid, kliendile auto tutvustamiseks leiaks ta sobiva aja juba ülejärgmisel kuul – pärast Egiptuses toimuvalt maaklerite koolitusreisilt naasmist. Proovisõidu ajal istuks automaakler teiste klientidega valjusti telefonitsi lobisedes tagaistmel ning enne autoostu vormistamist sokutaks dokumendikausta pealmiseks paberiks oma arve.

Tuesday, October 19, 2010

mereriik, kus merel käivad vähesed

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

Friday, October 1, 2010

kotitäis klaasikilde Kullipesas


Veeseis oli madal ja ilm tuuletu, käisin niisama Kullikas merd vaatamas. Kuiva jalaga sai kaugemalegi kui sinnamaale, kus tavaliselt 40-se uimega rahulikult sõitma võib hakata.

Juuresoleval pildil paistva kotitäie klaasikilde korjasin paarikümnemeetriselt rannaribalt, kus tavaliselt vetteminek käib. Mõned terava servaga plekitükid ja naelad kah, aga põhiliselt pudelikillud. Kui teaks, kes need pudelid sinna puruks loopis, viiks killud neile koju kätte, tervitustega sadadelt paljasjalgsetelt surfajatelt. Killud pidid ju õnne tooma.

Thursday, September 16, 2010

abikõlblik kerjamiskulu

Eestlased on sujuvalt omandanud esimese ja teisegi kirjaoskuse, nüüd harjutatakse usinalt kolmandat - projektikirjutamist. Isegi sel alal on oskajaid juba küll, näiteks EAS regioonide konkurentsivõime tõstmise programmi on taotlusi esitatud nii palju, et raha jätkub neist vähem kui 10 % rahuldamiseks. Samal ajal on märgata, et lugemisoskus on languses, seda eriti projekte hindavates ringkondades. Loetakse ainult tuttavate taotlejate nimesid ning jäetakse projektide sisu sinnapaika, sest keda see siis enam huvitab, kui raha saaja juba teada on.

Muidugi tekib iga uue oskuse leviku ajal mitmeid tasu eest teenuse osutajaid. Nagu kunagi lugesid-kirjutasid oskajamad õpilased maainimeste eest kirjavahetust linna läinud lastega, on nüüd kutselised projektikirjutajad. Tore on. Aga kummaline, kust tuleb neile maksmiseks tasu? Enamus rahajagajaid ei aktsepteeri isegi üldkulusid (nt suuskade ost on abikõlblik, suusamäärde soetamine aga mitte), rääkimata projektikirjutajale maksmisest.

Ilmselt on siingi süsteemi väike eufemism juba algusest peale sisse planeeritud - kõik teavad, et osa saadud projektirahast tuleb kohe õigesse kohta ära maksta, kuid kuluarved selle summa katteks tuleb kuidagimoodi kuhugi mujale ära peita. Sõita n.ö. määrimata suuskadega, kuigi igaüks teab, et see on ilmvõimatu.

Ehk ma eksin ja tegelikult ongi kõik õige. Aga mismoodi siis nende kerjamiskulude katmine abikõlbulikuks tehakse?

vaene 6. september!

Nüüd siis selgub, et 6. september on mahajäetud. Vaene õnnetu kuupäev, ehk peaks mõni naisteajakiri süvenema tema probleemide lahendamisse? Ja meelelahutustelekanalid võiks teha südantlõhestava reality sellest, kuidas mahajäetud 6. september endale uut sõpra otsib ja kandidaatide hulgast valib. Tõsi, kuna läheduses on tugev konkurent 11. september, siis vaevalt, et ta midagi head leiab.

Aga äkki on tegemist hoopis toimetaja näpuveaga?
Ikka juhtub, säästuaeg, keeletoimetajaid ei jaksa keegi enam palgal pidada.

Thursday, September 9, 2010

Bacardi F-tulemustest ja purjenumbritest

Et kui kedagi huvitab, millega ma täna (nüüd juba eilsest) lõunast saadik olen tegelenud, siis... Bacardi FUN sarja vahekokkuvõtet üritasin tekitada. Sain valmis, polnudki väga hull töö. Palun vaadake ja kontrollige, kas kõik kohad ja punktid on õigesti kirja saanud.

Aga ega see lihtne ei ole, sest purjenumbrites valitseb meil suur porno, mida siiani püüdsin lahti harutada. 4. kohal on küll üks Peeter Nõmmik, aga kui ma oleks ausalt kirja pannud, milliste purjenumbrite all ta erinevatel etappidel sõitis, oleks seal nimekirja lõpus paar arusaamatute purjenumbritega sellenimelist tegelast, kellel enamuselt sõitudest DNC. Õnneks on Nõmmik niivõrd koloriitne tüüp, et teda ma tean ja suudan nime ning võõrad purjenumbrid enamvähem loogiliselt kokku viia. Aga kui mu asemel oleks mõni noorem tegelane, kes surfirannaprominente ei tunne? Või sõitis seekord siiski Koit Teder ka mõnd etappi, kelle punktid ma nüüd Peetrile arvestasin???

Miks ma nii kuri? Sest eriti tänulik olen mõttetult kulutatud töötundide eest kõikvõimalikele säästu-surfajatele, kes ei ole viitsinud isiklikku purjenumbrit soetada, vaid sõidavad mingite kuradi ahvi-aretistega, X, XX ja nende kombinatsioonid, nagu mingil pornomessil oleks. Võtku siis vähemalt riidest lahti, kui isiklikku numbrit ei raatsi soetada – on teistel lõbusam sõita. Populaarsed surrogaatnumbrid on ka 0 ja 1, ilmselt on mõnedel mõtlemine ainult kahendsüsteemis. Või nagu -1 (jah, otsige tabelist üles, üks mees hindab oma väärtuseks „miinus üks”). Või siis vennad, kes kordamööda omavahel purjesid vahetavad ja/või sama purjenumbriga stardivad. Kes teab, mitu Kaske meil numbri 152 all sõidab? Võtku siis võistlejanimeks Kaasik ja liitku kõik karistuspunktid kokku. Kambapeale sõidavad ju nii hästi küll, et peaks kusagile kolme neljandiku peale jõudma. Hea, et Prince meil võistlustel ei osale, neid hieroglüüfe ja kujundeid finišikohtunikud vaevalt et üksteisest eraldada suudaks.

Muidu on see kõik ju lõbus, aga tulemuste tegemine on tohutu mustkunst. Ja need, kel korrektsed numbrid purjedel, võiks protestida, nii et vähe pole. Probleem ilmselgelt selles, et võistluste korraldajad (s.t. EPL ja koostööpartnerid) ei ole olnud suutelised sundima inimesi mingisuguselegi elementaarsele korrektsusele purjenumbrite osas.

See jama kokku tähendab, et kõikide sarja võistluste kõikide võistlussõitude tulemuste tabelite read ja tulbad tuleb käsitsi läbi käia, võrrelda, et huvitav, kes siis nüüd sel korral sõitis purjenumbriga "XX" või "Õ" või "1". Või et kas keegi on jälle laenanud sõbra purje, millega hulgaliselt DNF-e korjanud. Või oma häid tulemusi laiali jaganud erinevate purjenumbrite vahel. Saan aru, et selle kokku arvutamine on minu töö ja pole võistlejate mure, et programm lolliks läheb, kui sama inimene erinevate purjenumbrite all erinevaid finišikohti saab. Aga iga inimene vihastaks, kui teised lihtsalt laiskusest, lollusest või ma ei tea millest veel tema töö 100x keerulisemaks ja aeglasemaks teevad ja siis vinguvad, et "milleks meil seda EPL-i vaja on" ja "miks tulemusi üleval ei ole". Sellepärast ei ole, et mul pole peas 100 inimese võistlustulemused näo järgi 4 etapi kõikide sõitude lõikes, purjenumbreid arvestamata. Võtke endale üks kindel number ja tehke see enne võistlust kasvõi teibist. Või kasutage numbripõhja, millel saab numbreid vastavalt vajadusele ümber kleepida.

Huvitav küll, kui näiteks silmaarsti juures käime, siis ju ei saada vaheldumisi vanaema ja naabri kassi enda eest testidele, mille alusel pärast operatsioon tehakse? Aga võistlema kõlbab küll minna mitme erineva purjenumbriga vaheldumisi. Või saatke mõni noorem sugulane poodi, kui vaja spordijalatseid osta, laps kiire, jalg kerge, las proovib jalga ja toob sobivad suusasaapad.

Muidugi saame hakkama, sest Fun on Fun ja mäng pole mõisa peale. Ilmselt ei hakka keegi protestima ka. Ainult viriseda saab veebis.