palju sina jood?

Tore telereklaam. Heade kavatsustega kampaania. Põrgutee olla kah heade kavatsustega sillutatud (kuigi Pratchetti andmetel olla see sillutatud hoopiski külmutatud müügiagentidega). Aga juba enne uut eesti aega öeldi, et viin on vaese mehe video ja masu pole siin palju muutnud.

Või on?
Mida siis teha?

Huvialakoolide ja spordiklubide rahastamist on vähendanud kõik omavalitsused.
Üritustest õitsevad vaid Õllesummeri-laadse äriideega ettevõtmised, ülejäänute puhul on paratamatu, et piletihind = kirves.
Teatripilet on 120-550 kr. Lõbu kestus: 2 tundi.
Veekeskuse pääse maksab 100-150 kr. 4-liikmelise pere peale seega kuni 600 kr. PÄEVAS? Lõbu kestus 3 h.
Bowling maksab 150-210 kr nägu. 2-3 h.
Spordiklubi (kangi tõstmine) on 100 kr ja hallis ringi jooksmine 55 kr. 2 tundi.
Jalgratas maksab alates 3000 kr, aga sõidupäeva lõplik hind sõltub sellest, millal K-valijad selle sult ära varastavad.
Meres ujumine ja metsas jooksmine on tasuta, kuid samuti on hüvitiseta ka need 5 haiguspäeva, mis sealt tulevad.

Pudel viina maksab 60 kr. Nalja jätkub 4-5 tunniks.
Pubisse saab külma lörtsisaju eest sooja täitsa tasuta, välja visatakse sõltuvalt kohast kl 24.00 ja 04.00 vahel.

Valik on teie.

Alati on muidugi võimalik pöörduda Tervise Arengu Instituudi poole ja küsida sealt, kas nad ei tahaks alkovastase kampaania raha eest näiteks teie perele tervisekeskuse aastakaarti anda.

PS. selle taandarengu instituudi vastav veebileht on õudne. Ilmselt on seda soovitanud mõni konsultant, kes tunneb mõnd inimest, kes viimase 10 aasta jooksul on teismeline olnud. Tundub, et nad on oma lehe mõttetusest isegi aru saanud ja on seetõttu piirdunud dotseeriva loengukonspektiga, keelates ära igasugused kommentaarid ja vähegi huvitavama-aktiivsema sisu.

kuidas võmm mind politsei eest hoiatas

Sõitsin rahulikult mööda maanteed. Ei kihutanud, püüdsin auto spidomeetri sisse progetud viga arvestades just lubatud kiirust välja rihtida. Ju see tegelik kusagil 90 kandis võis olla, no ehk 1-2 km/h üle. Kuni üks vastutulev auto juba eemalt tulesid vilgutas, noh et võmm ees või nii. Kui vastutulija lähemale jõudis, nägin, et selles istusidki politseinikud! Oli üks neist eravärvidesse pugenud politseiautodest, millel armatuurlaud elektroonikat täis, palju antenne katusel ja küljeaknad tunduvalt tumedamaks toonitud kui ühelgi päriselt eraisikule kuuluval autol lubatud oleks. Vilkureid nad siiski käima ei pannud ja ümber ei pööranud. Polnud mul eespool ka ühtki põõsasse pugenud patrulli, keda nood autoga kutid oleks saanud raadio teel juhendada ohtlikku liiklushuligaani, s.t. mind kinni pidama.

Muidugi tõusis jalg gaasipedaalilt juba tulevilgutamist nähes. Ja edasi sõitsin natuke VEEL püüdlikumalt. Aitäh, poisid! Vaat nüüd saan alles aru, et minu politsei kodanikest tõeliselt hoolib!

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

reklaamitibi suur saladus paljastatud

Reklaami- ja marketingitibid on mulle alati meeldinud. Eriti seetõttu, et neile meeldib "kuntsi" teha ja toredaid kampaaniaid välja mõelda. Ja, mis kõige lahedam, alati on keegi loll, kes selle kuntsi neile ka kinni maksab. Koos hommikusöögiga.

Näiteks on mind alati intrigeerinud, mis on SELLE kampaania sõnum. Pole kunagi lahti hammustanud ja keegi pole tõlkinud ka. Vahepeal hakkas juba täitsa närvidele käima, et kas olen ise loll või ei saa tõelisest kuntsist aru.

Kuni lõpuks nägin teist reklaami. Mis lõi pildi selgeks.

Asi oli lihtsalt selles, et reklaamitibi palus Jurmalas toimunud reklaami välja töötamise seminar-vöörkšopi hilisõhtuses breinstoormingus AD-d (see on see kõige kreatiivsema kampsuni, pika patsi ja vanamoodsate raamidega prillidega reklaamikutt) briifingu käigus "Do this deep!!!" aga reklaamikutt, oh õnnetust, osutus tavaliseks maameheks ja ei saanud välismaa keelest aru.

Sellegipoolest pani kutt erutava kõlaga sõnad kirja ja nii sündiski kampaania. Aga ilmselt jättis klient agentuurile kampaania eest maksmata, sest agentuur müüs sama kampaania veel teiselegi kliendile maha ning seekord sai sõnad natuke täpsemalt kirja:

orgasmiloendus ja katoliiklik kreemikook

Kui paljudes Eesti naistekollektiivides algab esmaspäevahommik kiitlemisega, kes nädalavahetuse jooksul rohkem orgasme sai ja kellel on vingem mees? Ei mina tea, naised ju lülituvad ainsagi mehe juuresolekul hoopis teisele programmile. Aga Poolas? Kui uskuda Joanna Owsianko versiooni ühe eduka Varssavi reklaamifirma naiste elust, siis katoliiklikus põllumajandusriigis asjad just nii käivadki. Vahepeal muidugi turundatakse natuke ka uue koostisega noorendavat dušigeeli ja tõenäoliselt toodetakse kusagil kulisside taga asuvas produktsiooniosakonnas kogu see videoõudus, mis meiegi telekanalites tunnise filmi kolmetunniseks katsumuseks venitab.



Ehk siis esietendus Tiramisu Endla teatris. Tükk iseenesest rohkem Delfi naisteka kommentaaride stiilis päevakajaline pisteline publitsistika kui terviklik saba ja sarvedega lugu, aga narratiivikummardajad ongi vist hetkel jälle pisut tagaplaanile jäänud... Seitsme samas kontoris sebiva pealtnäha eduka noore naise lood, ilmselt veel enne masu-aega kirja pandud. Sest miljonid tulevad mürinal, nagu ka wishful-thinking tüüpi jutustused oma töövälisest ajast... millist tibidel firmapidusid ja kliendikohtumisi arvestades siiski kuigi palju ei paista olevat.


Natuke raske oli jälgida, et mis unenägu millise luiskelooga kokku pidi käima ja milline pihtimus missugust eelmise elu mälestust täiendas, ikkagi 7 tibi ja igaühel 4 monoloogi. Aga see segadus võis ka olla mõne Endlas iga võimaliku nurga taha tekitatud baari põhjustatud. Kuid et teater algab puhvetist, olen mina paljude veinilettide eest väga tänulik.

Autori kapsaaeda kivid naisteka publiku ülehindamise ja tüki "ülekuntsindamise" eest. Saan aru, et autorile on pakkunud lõbu ajaloost kuulsate naiste lugusid pealiskaudsete reklaamitibide vigaderohkesse interpretatsiooni väänata ja testida publiku huumorimeelt Mozarti "Carmenile" viidates. Eesti publiku panid rohkem kihistama hoopis paljud poolaka jaoks igasuguse naljataotluseta sisse toodud seigad katoliiklase igapäevaelust.


Endla trupi tõlgendus tükist igati austustvääriv, esitus usutav ja näitlejate natuke sõlme kippuv keel tundus kohati lausa taotluslik. Turundustibid ju ei räägigi selgelt ja sirgelt, ikka tuleb natuke "vää" ja "nohh" ja "seethendabt" sisse.

Ei seganud ka masu-aja minimalistlik lavakujundus ega kohati kohalejõudmatu muusikaline kujundus. Tegelikult tore lugu. Tiramisu on igati väärt suupiste, tõsi sobib paremini lahjemate jookide juurde.

Eesti maailmakaardile: tehtud!

Esmaspäeval maandusid Tallinnas Chris, Tony ja Sten, lennujaamas olid vastas noormeeste vanemad ja asjamehed Eesti Purjelaualiidust. Reportereid ja telekaameraid polnud, kuid need tegelased ei olegi omal maal (veel!) suured kuulsused. See-eest on nad vägagi tuntud nimed maailma purjelaudurite, eriti aga freestyle sõitjate ja fännide hulgas.

Eesti Vabastiili Team saabus tagasi Kreekas toimunud EFPT finaaletapilt, kus Chris võitles eestlaste parimaks tulemuseks välja 6. koha. Proffide arvestuses. Väga kõva. Nagu ka teiste saavutused, mis Christoferi kohast palju maha ei jäänudki. Seega sai tõestatud, et Christoferi eelmise aasta üllatustulemus polnudki väga juhus ning et ka külmast Eestist võib tulla selle kuuma spordiala tipptegijaid.



Jahedas Ülemiste lennujaamas igatahes mõjusid šortsides ja plätudes päevitunud kuttide pleekinud lokid ja cool olek väga muljetavaldavalt. Oleks mõni TV-kaamera võinud olla küll. Sest purjelaudurite veebides, ajakirjades ja videokogudes on Eesti vabastiili koondise sõitjate sooritusi väga hulgaliselt ning need võidavad palju kiidusõnu.

2009 sai meie vabastiili koondis väga võimsa kiirenduse, osaleti EFPT profisarja võistlustel ja treeniti Dahabi, Kreeta ning Fuerteventura laagrites koos maailma tipptegijatega.

Koondise liikmete endi muljeid pole veel jõudnud küsida, kuid eks seda jõuab. Nüüd on vaja koolis õppeveerand lõpetada, enne kui saab 2010 hooaega planeerima hakata. Purjelaualiidu hooaja lõpupeoks püüame kokku panna ka koondise hooaega tutvustava filmi. Igatahes võib öelda, et Eesti Purjelaua vabastiilile on 2009 olnud väga tegus ja hea hooaeg.

Tänu koondislaste vanematele, mõistvatele õpetajatele ja muidugi kõigile toetajatele.

PS.

Jah, muidugi olen natuke kade. Ise lõdisesin 18-aastasena ruberoidist kalipso ja hiina ketsidega sügisesel Väinamerel, lauaks 32 kg kaaluv vene "Mustang". Võisin sellisest surfihooajast, nagu Chrisil, Tonyl ja Stenil, ainult unistada. Aga nii see elu ringi käib ja mul on hea meel, et vähemalt selles purjelauaklassis on Eesti nüüd küll kindlalt maailmakaardil. Peaks minema EAS-st eksporditoetust küsima.

kasvav kinnisvarahind ja vabad töökohad

Mus tekitavad hämmeldust igapäevased võltsoptimistlikud uudiskirjad, kus kinnisvarafirmad teatavad, et hinnad on põhjas ära käinud ja tõus tuntav ning CV-vahendajad reklaamivad, et juba tekib vabu töökohti. Nupukamad kirjameistrid lähevad kaugemalegi, õpetades, kuidas tuleb kinnisvara väärtust enne müümist tõsta või mismoodi silmatorkavamat CV-d kirjutada. Muidugi, kirjade allikaid vaadates saab aru, et tegemist on nende unistus-tüüpi mõtlemisega, sest käive on nende hapnik. Ja hapnikupuudus tekitab päris ruttu hallutsinatsioone.



Paraku, ei tea kedagi, kes vinge remondi teinud ja siis maja kiiremini-kallimalt müüdud saanud, sest täiesti uusi maju-kortereid seisab sadadena müügis. Samuti pole kuulda olnud, et keegi oleks tänu teravmeelselt sõnastatud CV-le kõrgemapalgalise töökoha leidnud, kui see, kust ta koondati. Nii ei usu ma hetkel veel neid positiivseid uudiseid. Kuigi üldiselt olen väga optimistlik inimene, tundub, et midagi uut välja pakkumata püüavad sellised meetmed vaid vana ja elujõuetut süsteemi zombina edasi sammuma sundida.


Optimismi kahandavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pean jällegi iseenda paari aasta vanustele blogipostitustele viitama: buum on buum ükskõik kus maal ning ei ole midagi uut siin päikese all, isegi mitte kinnisvaraäris. Hispaanias algas kinnisvarakriis üleilmsest majanduskriisist oluliselt varem, kuid kinnisvaraturu korrastumisele ja elavnemisele pole see kuidagi kaasa aidanud. 2009 on seis endiselt nukker. Müügi- ja rendileandmise silte on veel rohkem ilmunud ning objektid, kus 2008 veel mingisugunegi töö käis, seisavad nüüd tühjalt, vaikselt ja valveta. Töötus läheneb 20%-le. Valdav enamus kodanikest on võtnud pangalt laenu, eluasemelaenude tagatiste väärtus aga langeb. Sundmüügid ei edene ning endised edukad kinnisvaramaaklerid sõidavad sportauto asemel jalgrattaga. Arendus- ja ehitusmaksude laekumata jäämise tõttu kiratsevad ka buumi ajal rikastunud omavalitsused. Riik tervikuna otsib meeleheitlikult rahvusvahelisi abipakette ning inimeste päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid.* Kui rahvusvahelist abi ei tule, peavad vahepeal linnadesse kolinud ja hea eluga harjunud campesino'd jälle mägistele põldudele kolima ning gazpacho'st toituma hakkama.

Ei tahaks väita, et see on ka meie tulevik, kuid paari viimase aasta jooksul on mu sügisvihmadest hallid ennustused täide läinud. Tahaks loota, et et rehepapi-mõtlemisega visa eestlane külma ja pimeda talve jooksul midagi välja mõtleb, et kevadel kriisis ägavatest kohmakatest suurmajandustest mööda (või nende arvel) uuesti edule spurtida. Ehk aitab meid Eesti väiksus ja võime vajadusel kiiresti manööverdada. Selver ju näiteks pani Lätis oma poed päevapealt kinni ja jättis veel 220 lätlast tööta. Loodetavalt said selle käigus tööd juurde vähemalt mõned eestlastest saneerijad või probleemilahendajad.

----------------
* meteoroloogiline võrdlus laenatud Practhettilt.

Tarifa pildid ja flamenco

Panin Picasasse üles valiku Tarifa 2009 pilte, esimesed muljed panin juba kirja siin postituses. Väikest slideshowd näeb ka käsiloleva blogi vasakus tulbas, link piltidele on siin: Tarifa 2009.

Lisaks paar udust videoklippi flamenco-muusikutest, kes ühel õhtul AlMedina baaris fotoka ette jäid.

tavaline Tarifa

Minu Tarifa 2009 jäi hädiselt lühikeseks - liiga paljud pooleliolevad tööasjad kodumaal tõid juba eile jahedasse tagasi. Seda ma nüüd siin häbenen ja kadestan kohalejäänuid. Mis seal ikka rääkida, Tarifa on lahe nagu alati. 2 bussitäit kama on juba nädalajagu kohal, rahvast lisandub iga lennukiga ja tegevus kogub hoogu. Lisaks Team Jahe lippudele olid väljas ka Hang Loose ja Team Chica lipud, nii et eestlaste esindus oli kohe algusest peale väga soliidne.

Sel aastal on juba sõiduilmu rohkelt olnud, hulgas 2 head Bolonia-päeva ja üks Poniente. Tuul puhub, päike paistab, ookean on sinine, Las Dunase kämpas elab lahe seltskond ja tinto on odav nagu alati. Õhtuti võib lisaks tintole valida ka rosado, blanco või ronconcola, saateks Tariku mõnus "grillin-eukalüptipuu-all-krevette"-blues ning neljapäeviti südantlõhestav flamenco.

Ühel päeval proovisime Karmoga Bolonias jibe pildile saada. Tuul oli nats nõme, kohati augud sees ja curve'le keskendumise asemel tuli tihti hoopis pumpamisega tegeleda. Mul õnnestus salvestada haruldased veealused videokaadrid jibe sooritavast Karmo laua uimest. Kui kunagi jõuan pildid-videod ära sorteerida, ehk viskan siia ka mõne lingi üles. EDIT: siin on.

Muidu pole Tarifal eriti midagi muutunud, sama trankilo fiiling ja üle mere paistev Aafrika. Teibitud kõrvadega lohesurfi instruktorid jooksevad karjudes mööda randa ja õngitsevad oma poide külge takerdunud õpilasi veest välja, edasijõudnumad loheõpilased kukutavad lohesõiduks keelatud kohtades oma kilekotte inimestele pähe. Merel välguvad neoonvärvides šortsid, ilusad tüdrukud määrivad ennast mudaga ja Karmo püüab vee all kala. Playa Aborigena sissesõidult on väravad jälle maha saetud ja surfihipide laager õitseb täie rõõmuga. Ainult Casa Porro poodi on poole väiksemaks ehitatud, et baari vastavalt suurendada ja Punta Paloma nurga taha on hakanud paarikaupa kogunema mehed, kes muidu peegelpõranda peal kükke teevad.

Ahjaa.
Ebameeldivustest ka pisut. Vargapoiste värk on hoogustunud, ilmselt on majanduskriis ka euroliitu imbunud afro-aafriklasteni jõudnud. Seekord juba üsna jultunult, mingid tüübid panid Bolonia rannas võõraid lohesid kokku, kui olid kindlad, et omanik on teise varustusega merel. Üks vargapoistest saadi küll kätte ja anti pärast pisukest töötlemist politseile üle, kuid laua ja poomi oli ta juba kaasosalistele jõudnud toimetada ja neid ta välja ei andnud. Tüüp ise väitis, et on itaallane, aga ma kahtlustan, et paar araabiakeelset tarkusesõna selle kohta, mida Allah varastega enne ja pärast põrgusse saatmist teha käsib, oleks ehk mõjunud. Aga ei tea, polnud ise juures. Igatahes, hoidke oma asjadel silm peal.

sügisetunne sussides

Viimased ilusad ilmad ilmselt. Sai veel paljajalu sõita, aga tunne, et peaks sussid üles otsima, ikka aegajalt tekkis. Komplekt jälle 5,7 ja 115. GPS järgi tulemust ei parandanud.

Pärnu parim poomipurustaja

Tegelikult olen hoopis mina Pärnumaa parim poomipurustaja. Täna läks jälle üks sinimustvalge Gaastra, mastipoolne poomiots, nagu ikka selles õnnetus poomiperekonnas, mis lapsena palju haige oli. Igatahes pole mul nüüd jälle ühtki tervet Gaastra poomi ja järgmise pealinna-reisiga tuleb taas surfipoode külastada. Ühtlasi oleks vaja ka uimesid ja 430 mast hakkab ära kuluma. Aga see selleks.

Tegelikult oli päev super. Isegi päikest näidati ja Kullikas puhus täpselt 10-sse. Mõõtmistulemused kaldal näitasid keskmiseks 13 ja puhangud üle 15 m/s. Tegelikult oli üsna puhanguline ja vahepeal ka augud, nii et isegi Peterson ei saanud 4,2-ga mõnikord kohe käima.

Läksin peale JP FSW 86, SL7 35cm ja iga-ilma-Manic-5,7. Polnud küll eriline speedi tingimus, aga lainete vahel siledamaid kohti otsides sain GPS-l 2s max näiduks 50,18 ja isegi keskmised tulid päris head. Vesselovist jälle mööda, kuigi ta ilmselt protestib nüüd, sest tema GPS-l on minu omale vastupidine probleem: tal ei saa aku tühjaks ja ekraanile on jäänud mingi paar päeva vana näit.

mis tüngaga algab, laksuga lõpeb

Tuult oli World Windsurfing Day puhul Pärnus nii palju, et alustuseks ma ei kiirustanudki. Keskranda jõudsin, ütles Peterson, et muidugi võta väike laud ja 5-ne puri. Panin siis kokku JP FSW 86, 35cm uime + iga ilma Manic 5,7. Kui vette jõudsin, oli tuul kadunud. Uppusin Aloha.ee lohevõistlusest kuidagiviisi mööda. Selgus, et ainult selleks, et mingisse võrku kinni jääda. Pärast neljandat tiksumise triipu sain korraks lainest alla isegi käima. Siis tuli tuul tagasi. Isegi väga, nii et kohati käis 5,7 kõvasti üle. Aga ainult kohati. Muidu oli päris OK. SL7 uim käitus veivika all päris omapäraselt. Krüssasin üles muuli kõrvale, kus oli hea sile lainevahe ja kiirus kõige parem. Siis aga ütles GPS, et tal aku tühi ja pistku ma oma rekordiüritused linnavalitsuse postkasti. Nii jäigi Vesselovist mööda sõitmata.

pimedas ja pilve all

Kullipesa oli täna pime nagu kollipesa. Vihma sadas ka. Tuul see-eest OK. Läks jälle standardvarustus, XTC115 ja Manic 5.7. Pärast paarinädalast tuuletut tiksumist tundus päris lahe jälle tuulega sõita. Vett lendas ja vihmaeelsed pagid tõstsid p*** mõnusalt veest välja. Tundus, et jube kiirus on. Tegelikult väga hull polnudki, nagu GPS näitas. Max kiiruseks 52,84 km/h. Estonian Speed King võistlusel Vesselovist mööda.

elukas ja elajad

Ühiskondliku keeleinspektori töömailt, seoses aktuaalse aruteluga.

Öelda "poiss-sõber" või "tüdruk-sõber" pole piisavalt korrektne. Et kedagi mitte diskrimineerida, tuleb öelda: elukaaslane, kõnekeeles siis ELUKAS.

Ja kui keegi näiteks elab sinu majas, üürnikud või kauged sugulased või muidu kostilised, siis nemad on ju lühidalt öeldes ELAJAD.

visa soomlane ja no-wind freestyle

Sellist surfiõpilast pole ma veel õpetanud. Teooria osa õppis käigupealt pähe ja sai aru. Raske Starboard Start laua koos taglasega kandis ühe hooga ühes tükis Pärnu rannast sõidusügavusse vette. PÄRNU RANNAS!!! Esimese tunni lõpuks suutis sõita mõlemal kursil 400-500 m, kolmanda tunni lõpuks tegi ära mõned low-wind halsid ja paudid. Kui tuul vähehaaval tõusma hakkas, sai ka mõnest lainest alla lastes justnagu glissi. Kui neljanda tunni keskel rannastardini jõudsime, alles siis tunnistas, et käed hakkavad väsima. Mõned rakud vist olid juba katki ka. Ise ütles, et on esimest korda elus purjelaual. Vaat see on soome sisu! Ei tahaks osaleda selles kõrtsikakluses, kus see kutt esimest korda elus tabureti või, veel hullem, soome pussi peaks pihku võtma!

Ise sain kah mingi 3 tundi soomlase ümber tiirutada ja talle õpetussõnade karjumise vahepeal natuke purje keerutamist harjutada. Starboard Start ja 5,5. Jürka ja Matti vaatasid kurvalt kaldal, sest tuult ei tulnud, päikest polnud ja rand tüdrukutest tühi.

Kullipesas Kaske kõigutamas

Kui mina purjelauaga Kullipessa jõudsin, oli Jürka slalli märgid juba sisse visanud.

Tegime siis mõned ringid ja ma etendasin Saksamaa võistluseks valmistuvale Kasele Mongoolia surfajat, kes igas märgis sisse kukub ning siis tema perfektset jibe oma veestardilainetega kõigutada üritab.

Kui kõvemad sportlased puhkama läksid, lihvisin jälle duck-jibe.

Purjeks iga ilma Manic 5,7 ja laud XTC 115. Pärast tegime triibu Terviseparadiisi ja tagasi. Max kiiruseks tuli 50.004 km/h. Kullipessa tagasitulek võttis 10 minutit (vahemaa GPS järgi 8,08 km). Oleks kiiremini ka saanud, aga lõi radikas vee keema.

Pildil tänane teekond, nagu see GT-31 ja Google Earth abil välja paistis.

Pärnurand, 4.2 oli paras

... ja kui mina Pärnus purjelauad autosse sain, oli Topu PaPaSlall juba alanud. Seega ei hakanud head tuult maanteel kihutamisele raiskama, vaid läksin Pärnus peale. Liiv lendas, tuul oli korralik, käis ka 4,2. Et seda purje tahtis aga ka noorem surfiõpilane, võtsin ise iga-ilma Manic 5,7 ja see oli ka väga hea. Lauaks JP FW 86. Muuli kõrval olid ilusad siledad lainevahed, muidu chop.
Max kiiruseks 48,8 km/h.

Kullipesa kuum ilm

Vana hea XTC 115 ja GTX 8,5. Kokku poolteist tundi, viimane triip tagasi muidugi tiksudes. Üllataval kombel töötab see komplekt päris hästi 35cm SL7 uimega. Nii et veelkord - pikkus pole üldse oluline.

Ilm palav, tuul langev. Veestart ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja lõpuks läks lausa tiksumiseks ning see polnud tänase komplektiga üldse mõnus. Hernes on kasvama hakanud ja ootab hetke, kui puhang lubaks muidu laua käima pumbata - just siis hüppab uime taha.

Max. kiiruseks 40.92 km/h. Tänaste olude kohta lausa imeline lendamine. Ainult mitte ei mäleta, millal see juhtus, sest meelde on jäänud peamiselt see veestardi ootamine.

PS! Praegusi postitusi vaadates tundub, et üks sõidupäev on jäänud kirja panemata. Igatahes olen Kullipesas tänavu ka 5.7-ga vees käinud, tegime Jürkaga ühe pika Pärnu triibu ja pärast lihvisime Petersoniga duck-jibe. Päris mitu duck'i jäi teele ja sai suled-sassis-soengu.

toredad sõbrad vol. 2

Jürka helistas, et Kullipesas on hea. Algul keegi ei uskunud, aga päeva lõpuks olid ikka kõik kohal, Peterson ja Mati ja Vesselov ja mina ka muidugi. Jürka kihutas silmapiiril tuvastamata suurusega hiigelsuure purjega. Laine oli vahune, aga Ufo tuli maha ja ütles, et xy@z. Mõtlesin 5.7 peale, aga panin 6.5 kokku. Tulemuseks tund aega pumpamist ja u 1 minut glissimist. Tagumised aasad jäid tarbimata. Vesi soe, vihma sadas. Pärast jõusaali oli käsi nii jäme, et kalipso ei tulnud seljast ära.

toredad sõbrad küll

Lepanina, JP FW 86 l ja Manic 4,2. Tippkiiruseks jäi 41 km/h kopikatega, laine oli mehine. Sellega head asjad piirdusid. Pagiline, aukudega tuul. Vihm. Külm. Suur kalapüünis otse sõidukursil. Nii külm, et hingeaur näha. Ühe seti jaksasin sõita, siis ei saanud enam aru, kas käsi on poomi ümber kinni või mitte. Tegelikult, kõige hullem oli külm. Kõik muu kannataks soojal päeval välja, isegi vihma.

Täielikust košmaarist puudus veel vaid pohmell. Mille tekitamise peale tuleb tõsiselt mõelda.

Ja kogu selle jama eest oleks võinud ju varem kohale jõudnud sõbrad hoiatada. Aga ei. Vaja ässitada, et tule-tule, kole kõva on ja järjest paremaks läheb. Läks ta jee.

päikseta Pärnurand ja puldiga laud

Standardsett, 115 XTC ja iga ilma Manic 5,7. Tund tublit sõitu, kuigi tuul auklikupoolne. Kl 13.12 tuul vaikis, kl 13.16 pööras läände ja vihma hakkas sadama. Läänetuul oli kõvasti külmem ka kui lõunakas. GPS-l sain max kiiruseks 46.2 km/h. Ülejäänud seltskond läks Kullikasse külmetama, ma tööle.

Vesi oli soe, paljajalu päris OK. Valge kalipso on ikka edevuse tipp. See neoonroheline ornament õla peal sobib täpselt mu Manicu värvidega, nüüd muude purjedega enam ei saagi sõita. Tundsin ennast kohe nii ilusana, mõtlesin: peaks õhtul Angelisse minema. Korraks unustasin ennast unelema ja lasin mõlemad käed poomist lahti, seadsin juukseid ja kohendasin särgikraed. Muidugi tuli kohe katapult ära ka, chop ju.

Pärast kaldal arutasime Team Chica tüdrukutega, kas kõikidel laudadel on vöörid (ninad) paigatud. Tuleb välja, et on küll. Vähemalt puldiga laudadel. See tähendab, katapuldiga. Mul ka. Juba enne tänast oli.

nõrkus, nõrkus on su nimi

Optimist olla on uhke ja hää. Rohuküla slallivõistlustel vette esimest korda üle 5 kuulise pausi. Õnneks läksin tund enne starti veele, et kamad paika trimmida. Seepärast sain juba pärast kvalifikatsiooni aru, et pole mõtet ja loobusin. Sellegipoolest jõudsin GPS-speedi oma esimese tulemuse kirja saada. Polegi paha.

GPS-speed, siit me tuleme!

Ostsin GPS-i ära. Hardcore Technologies aitas seadistada ja vähemalt jooksu ning autosõidu peal kogutud andmed jõudsid ka ilusti arvutisse. Kiirusekunni võistlusele pole hetkel midagi üles laadida, sest pole veele saanud. Nüüd veel vaja veekindel telefonikott üles otsida ja ehk saab Rohukülas ka esimesed päris purjelaua logid salvestatud.

Palju maksis - küsige Hardcore käest. Soodne igatahes.

Savisaar ja Hõbemägi, proovige Google otsingut!

Hõbemägi õigustab, miks ta avaldas Savisaare artikli. Tore, aga mõlemad mehed kas on jätnud kodutöö tegemata või ei taha tunnistada, et kirjutati minu pealt maha. Või ei viitsinud kontrollida, et maha ei kirjutaks mõni ghost-writer.

Mäletan, et eksperimenteerisin sedasorti mõttearendustega umbes aastal 2000. Kui nüüd keegi väidab, et tegemist on uue ja huvitava mõttekäiguga, võiks vaadata mu kunagise blogi kannet aastast 2006, kus viitan veel varasemale mõttemängule. Savisaar muidugi sõimab täpselt sarnase tekstiga Ansipit, aga see neil ju kombeks, vanad kommunistid omavahel.

Kahju inimestest, kui nad tõepoolest nägid nii suure vaeva, et ümber kirjutada midagi, mille Google otsing oleks valmis kujul kätte andnud. Aga jõudu edaspidisteks pingutusteks. Näiteks gravitatsiooniseaduse avastamisel oleks poliitikutel avar tööpõld. Või telegraafi leiutamisel.

Tegelikult on minu soovitus, et minge parem randa, võtke surfilaud ja nautige elu. Tuul on ka tulevikus tasuta ja erinevate erakondlaste poolt erastatud rannakruntide vahel leidub jätkuvalt kauneid kohti merele minekuks!

Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.


PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

jõgi oli merest parem

1 h 20 min on just paras aeg, et Ollipesast põldu mööda Tervise juurde, sealt randapidi Sunsetini, läbi Kesklinna Ülejõele ja uue silla kaudu Raekülla vändata. Jõe ääres oli soojem, merelt tuli jäist hingust. Mai rannas olidki jäämäed alles. Keskrand jälle oli päris kevadine, mõni püüdis isegi käevarsi päevitada.

Viisitamlased on Ülejõele täitsa toreda terviseraja teinud, sillast sillani asfalt, vahepeal võrguplatsid ja piknikulauad puha. Külmakindlamad valijad küpsetasid sündmuskohalt püütud särgi, rüüpasid K-esvamärjukest ja haukasid K-ohukest peale.

Et pulsikella veel pole, pidin hingamist päiksekella järgi reguleerima. Üks ilus tüdruk väntas kesklinnast saadik sama rada pidi ees, aga järgi talle ei jõudnud. Ei leidnud selle kõige kiirema käigu kangi üles.

vajan hingekella, sõbrad!

Tegelikult tegin ainult tunnikese ratast. Metsa, liivakünkaid, kruusateid. Aga vist liiga tempokalt, hinge lõi kinni ja pea võttis märjaks. Eks vanus juba annab tunda ja vahele jäänud talvekuud. Külm tuul puges märja naha vahele ning kokkuvõttes kogemus kole. Ei, niimoodi ei saa rallit sõita. Tuleb teaduslikumalt läheneda, mitte nii nagu vanasti, et poom pihku ja kohe merele. Tark ei torma, vaid lükkab mootori tasapisi käima.

Seepärast, leidke mulle hingekell!

Või, oot, pagan... nüüd veel Arnoldheimeri tõbi ka... mingi muu füsio-värk oli see, äkki seedekell? Ei, voh, õige: pulsikell!
Et teaks, palju lööb ja millal kinni lüüakse!

meil on mõttetalgutele vastus olemas

Prügiaktsioon 2008 ja selle tagajärjed äratasid kahetisi mõtteid, aga kindlasti hakkas midagi kusagil liikuma. Mõttetalgutel võiks siiski osaleda. Sest surfajatel on vastused olemas. Hea meelega jagame teistelegi. Muidugi, kui tuuline päev ei juhtu olema.

kuidas väga nõmedalt läpakat reklaamida

Ostsin aasta eest läpaka. Maksis pisut üle 1 000 euro, müüja kinnitas, et kohutavalt soodsalt saadud, kuna katuseluuk ja valuveljed on täitsa tasuta külge kruvitud.

Nüüd reklaamib müüja igas kanalis, et sarnase läpaka saab kätte peaaegu poole odavamalt. Saan aru, et muutunud majandusseis ja nii edasi. Võiks siis vähemalt meeles pidada, et mulle juba on kott pähe tõmmatud ja mitte enam selliste ärritavate pakkumistega spämmida. Ei oskagi muud soovitada, kui et ärge praegu ostke. Sügisel tõenäoliselt annavad sama masina juba 1 000 kr eest.

miks ma ei ühildu ID-kaardiga

Olen teadlik ja püüdlik e-kodanik. Kasutan juba kaua ja agiteerin teisigi. Kuigi kohati on see ikka pain in the ID-card reader.

Täna kasutasin ID-kaarti sõna otseses mõttes kaua. Oli vaja üks dokument digiallkirjastada ja riigiametile edastada. No ei ole vanainimesele intuitiivne see sk.ee lehekülg. Ükskõik mis linki vajutad, saad uue leheküljetäie reklaampläma, aga kohta kus oma allkirjastatud failike riigiametnikule kättesaadavaks teha, otsin siiamaani.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

aeg hooajale mõtlema hakata

Kevad kalendri järgi käes, kuigi rannas veel ei paista. Aeg hooajale mõtlema hakata.
Koostasin 2 punktist koosneva plaani.

1. Kamad korda teha = Canos de Mecas kaljude otsas kriibitud veivikas ära paigata + mõned uued taglase tükid soetada.
2. Trenni tegema hakata.

1. punkti ellu viimine lükkus edasi, kuna lauaparandaja surfab Dahabis ja suuremate investeeringute tegemiseks vajalike vahendite kogumiseks tuleb alustada eelarvekärbetest ja säästuprogrammi käivitamisest.

2. punkti juures tuleb kõigepealt senisele laiskusele head vabandused välja mõelda. Tehtud. Talv on tüütult tõbine olnud, külmetushaigused ja soojendavad seespidised kuurid on andnud kokkuvõtteks üsna ebasportliku kaamoseaja.

Vähehaaval siiski olen ennast harjutanud mõttega, et elu ei pea meeldiv olema, vaid valu ja piin kuuluvad korraliku surfaja juurde, nagu koola Bacardisse. Esimesed katsetused tehtud ka. Et head traditsiooni jätkata ja treeningud (põhiliselt enda jaoks) kirja panna:
1 h jalgratast (kuradi külm ikka)
2 x 1,5 km ujulat (natuke soojem)

ikka turundusteost ja koristuskampaaniast

Tänan kommentaatoreid, kes võtsid vaevaks turundusauhinna ja sotsiaalkampaania seostele mõelda. Saan aru ka neist, kes valisid lihtsama, argumentum ad hominem tee, Hando süüdistades mind turundusega tegelemises ning Ilmar kahtlustades, et ma ei teagi, mis turundus on. Vastuseks Hando kommentaarile: eks mul natuke on piinlik küll, et tarbimiskarussellile enne selle kinnikiilumist omaltki poolt hoogu juurde andsin. Aga mis parata, kuidagi peab leiba teenima ja muid töid oskan veel kehvemini. Vastuseks Ilmarile pean täpsustama, et enamusel juhtudest ei viida turundustegevuse käigus kokku probleemi ja lahendust, vaid tekitatakse inimesele kõigepealt pseudoprobleem millele siis „lahendus” müüakse.

Jah, mind tõesti häirib sotsiaalkampaania Teeme ära 2008 sildistamine aasta parima turundusteona. Mu arvates kahandab turundusteoks kuulutamine koristusaktsiooni väärtust ning diskrediteerib juba ette järgmisi sarnaseid üritusi. Aga et see on mu isiklik probleem, võtangi asja rahulikult. Vabal maal võib igaüks kanda mistahes silti, kuid 2 momenti jäävad kripeldama: sõna jõud ja kampaania kummardamine.

Arvasin naiivselt, et sõnal „turundama” on mingi seos turu ja müügiga ning et massiteadvusega manipuleerimist tähistavad teised sõnad. Ilmari ristisõja näitest justkui tuleneks, et edukateks turundustegudeks võiks nimetada ka maa „puhastamist vaenulikust elemendist” aastatel 1941 ja 1949 ning holokaustigi. Või muid ajaloos tuntud, propagandaga väärtustatud massiaktsioone, mis muuhulgas tõenäoliselt kellelgi tõesti ka mõne probleemi lahendasid. Seepärast ei saa nõustuda, et kuni ma ise aru saan, mis toimub, nimetatagu seda ükskõik kuidas. Võib-olla tuleb pärast meid seltskond, kes säravatest eufemismidest enam nii hästi aru ei saa ja suurte manipulaatorite üleskutsed hakata jälle „vabastama”, „demokratiseerima” ja „turundama” leiavad siiraid järgijaid.

Eufemismide hiilgeajast on pärit ka teine muret tekitav tendents: kampaanialikkus. Tean inimesi, kes on aastaid vabatahtlikult riigimetsi-randu koristanud, näiteks surfiklubide liikmed. Tänusõnu on harva öeldud, rääkimata püünele upitamisest ja auhinna andmisest. Mulle ütleb turundusauhind: „lollid olid, kes enne vabatahtlikult rabasid. Oleks võinud ikka korraliku kiidulaulu ka juurde teha, sponsoritelt pappi ja plakateid küsida, vaat siis oleks õige värk olnud. Tuled subbotnikule, saad banaani, aga nikerdad vaikselt omaette, oled kahtlane tüüp.”

turundada võib kõike!

Eelmine postitus sai paar päris tabavat kommentaari. Eriti Alari ja Ilmari vastustes peitub valus tõde... ja probleemi olemus on hästi ära sõnastatud. Meie kiirkapitaliseerunud ühiskond turundabki kõike - pesupulbrist poliitikuteni, kusjuures tegelikus elus plekke välja saada ei õnnestu. Ainus lahendus on uued ja veel suuremad plekid teha. Mille vastu siis veel paremat vahendit saab müüa. Turundus on kõige alus.

Siiski on mõned erisused, millele tasub tähelepanu pöörata. Kui turundatakse pesukaitseid või autosid, on tegemist „halva” turundusega, sest see on äri ja keegi raibe rikastub. Kui aga täpselt samade meetoditega turundatakse raha kogumist lastehaiglale (kes kogutud rahaga börsile mängima läks, muide) või meelitatakse kõige otsesema võrkturunduspüramiidiga inimesi metsa prügi korjama, on tegemist justnagu aktsepteeritava toimimisega. Võltsvagadus ulatub väga sügavale. Kahjuks.

Nagu Pohlak täna raadiosaates ütles: Eestis tuleb teada, kuidas mehhanismid toimivad. Võibolla kirjutan seda teatud kibestumisega, aga aastaid PR-tööd tehes olen mitte ainult riigimeedias, vaid ka erakanalites kogenud täielikku ärategemist iga turundusmeetodi suhtes, mis on suunatud kellegi äri edendamiseks. Täpselt samad võtted mõne kassipoja päästmiseks või kodutule konteineri ostmiseks panevad aga peatoimetajadki krokodillipisaraid valama. Esimesel juhul esitatakse arve. Teisel aga, kuna üritus suurendab publiku hulka, tehakse ise esimene annetus.

Eesmärk pühendab abinõu?

turundustegu "Minu Eesti"

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.

miks poliitik jõuab god-mode'i?

Tuntud eesti poliitik ähvardab riigikogu kohtusse kaevata. Päris vägev! Kui seaduslik seadusandja ei tee tuntud poliitiku tahtmise järgi, siis kaebame kohtusse! Huvitav, kas kohtusse kaevatakse siis kõik 101 liiget ja kantseleitöötajad või ainult need riigikogu liikmed, kes "valesti" hääletasid? Ja kui nood näiteks saadikupuutumatusse uskudes kohtusse ei ilmu, kuidas rakendatakse sundtoomist?

Järgmine samm on ilmselt, et Euroopa kohtusse, Tallinna linnakohtusse ja erakonna aukohtusse kaevatakse jumal ise. Täitsa huvitav oleks olla kohtusekretär, kuhu erakonna jooksupoiss toob avalduse jumala kohtusse kaebamiseks ja nõuab kostja sundtoomist, kui too vabatahtlikult ei peaks ilmuma...

See vist ongi õigusliku nihilismi kõrgeim tase. Hea, et vähemalt Dima Bilan olukorda mõistab ja kaasa tunneb.

sõnnikusõda uppuval laeval

Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.


Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.

Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.

Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.

Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.

tulevik on kindlates kätes

Noortebändide konkursi Proovikas kõige kuulsam leid on Bedwetters, kuid ühest MTV-sse jõudnud orkestrist palju olulisem on, mis toimub enne võitjale pärja kaela riputamist. Et on võistlejaid, kes on viitsinud pillimängu õppida, lood valinud-kirjutanud, koos harjutanud.

Käisin Proovika 2009 eelvooru kontserdil. Mulje oli massiivne. Palju head pillimängu, ehedat lavashowd, kostüüme ja kaasaelamist. Kuursaalis oli kõvasti rohkem rahvast, kui tavalistel süldipidudel. Esinejad rokkisid hingega ja fännid hüppasid lava ees kaasa. Vinge.

Kes iganes ka Proovika finaali võidab, võidavad tegelikult kõik, eriti osalejad. Aga ka fännid ja publik. Korraldajad on tubli teoga hakkama saanud ja vähemalt muusikaelu tuleviku suhtes võib täiesti rahulik olla.

Avastasin ka huvitava seaduspärasuse. Noored on alati bände teinud ja teevad edaspidigi, teevad musa, mis endale meeldib. Proovika läbivaks stiiliks on olnud raske traadirokk, nii seegi kord. Oli vaid kaks hiphopi katsetust, neistki üks ikka üle distortion'i võimendatud elektrikitarritrio saatel. Tundub, et meie kooli- ja garaažibändidel on maailma trendidega umbes poole põlvkonna pikkune nihe. Mitte et oleks tüüpilist europopsat tahtnud kuulda, aga mõni bluesi või folgi poolne lugu võinuks ikka vahelduseks olla. Et keegi Abbat ei jäljendanud, on muidugi meeldiv.

surfiteemaline kirjandusvõistlus ootab osalemist

Eesti Purjelaualiit kuulutas välja surfiteemalise jutuvõistluse. Välja pandud auhinnad pakuvad eelkõige huvi surfajatele, aga muidu osalemispiiranguid ei ole. Täpsem info ja võistlustingimused EPL lehel.

Kellele jää kukkumiseks liiga valus tundub või vesi lahvandustes külmavõitu, võib pikki talveõhtuid kirjanduse radadel surfates sisustada. Kõik teosed on oodatud.






Fotol: Team Jahe esipurjetaja Karmo Kalk koos kaasautoritega kirjutamishoos.

kas sina juba oled hääletanud?

2009 paistab olevat hääletamise aasta. Viimastel nädalatel olen sattunud tihti mööda Eestimaad sõitma. Kuigi Tallinna kesklinnas on jätkuvalt kaevamistöödest tulenevad ummikud, on pealinnast kaugematel teedel liiklus kõvasti hõredamaks jäänud. Ja teede äärde on jälle ilmunud hääletajad, kes vahepeal nagu üsna ära olid kadunud. Mõnikord on neid isegi nii palju, et autos kipub kohti puudu jääma. Olen nii mitme huvitava inimesega vestlema sattunud.

Kes nad siis on, kes külma, lörtsi ja vinget tuult trotsides tasuta küüti loodavad saada? Tavalised inimesed. Töötuks jäänud ehitajad. Poekottidega perenaised. Lihtsad külamehed. Linnas palgatööl käivad noored, kes elavad jälle maal vanemate juures. Tudengid-õpilased. Korralikud inimesed. Kuigi kütuse hind on kukkunud, pole igapäevane autoga sõitmine vist enam eriti populaarne. Bussipileti ostminegi. paistab, mitte. Pole need inimesed väga masendunud ega õnnetud midagi, elu tahab elamist ja küll kuidagi hakkama saab.

See hääletamine, mida teie mõtlesite, tuleb 2009 aastal muidugi ka. Kaks korda. Nii et siis teate.

ponks-sõdur: õigus, õiglus ja tõde

Selgus on käes. Ponksiöö vabakava etteasted korraldusid iseenesest.
Kohus on rääkinud, õigus on mõistetud, edasi on igaühe oma probleem.
Kellegi õiglustunnet on vägistatud, kellelegi on antud õigus samas vaimus jätkata.
Kes oli süüdi, jääb täna teadmata. Tõenäoliselt hoopis külakurnajad Boss, Sprite ja Armani, kes oma häbitute vaateakendega telliskive ja teibaid kandvaid juhuslikke möödajalutajaid ahvatlesid. Ja muidugi peaminister.

Igal maal oma õigus. Õige pole ka oma rakette üle piiri naabri liivakasti lennutada, aga rakettidele rakettidega vastamine saaks õigusriigis tõenäoliselt karmima karistuse, kui ilutulestiku algataja. Samas, Iisraeli kohus ilmselt võtaks esimese Gazast lastud raketi väljatulistaja üsna kiiresti süüdi mõista.

Tõde on seal väljas.

oi kui tuttav tunne

Kirjutasin pisut üle pooleteise aasta tagasi, mis tunne on kinnisvarahindade kukkumise aegu. Ja pildistasin, kuidas näevad välja arendused aastajagu pärast mulli lõhkiplaksatamist.

Üks sõber küsis tookord, et kas ma oskan nõu anda. Tal oli üks väga hea krunt käeulatuses, tahtis Vahemere vaatega kortereid arendama hakata. Ütlesin, et ära tee, raha jääb alles ja sa tänad mind paari aasta pärast, kui ülejäänud oma tühjas arenduses istuvad ja mõtisklevad, mida pangale ja muudele laenuandjatele öelda.

Eestis läks tollal veel kõik täiskiirusel ülesmäge, seega oli ahnusehoos raske uskuda, et see pidu läbi saab. Või et kusagil on õhupallil juba auk sees. Ma ei tea, kuidas sõbra bisnessil läks, tänusõnadega telefonikõnet pole tulnud.

Mis Eestis 2009 suvel toimuma hakkab, küsige neilt, kes 2008 alguses Hispaanias elasid.

"Teeme ära!" - teeme ümber?

Piinlik lugu tuli välja sellest prügikoristusaktsioonist. Oleks seda jama ette näinud, võinuks vaikselt jätkata isiklikku mitteprügistavat eluviisi ja loobuda kampaania korras teiste laga koristamisest. Nüüd nagu häbi, et minugi panus on nende prügikuhjade kõrgumisse pandud.

Organisaatorile ei saa kah nagu midagi ette heita, JOKK-värk. Kui ehk, siis vana tõe unustamist, et kui pakkumiste vahel valid, ära võta kõige kallimat ega kõige odavamat. Nüüd pole midagi teha, eit teadis, aga eit suri ära. Majanduskriisi oludes vaevalt et keegi kiirustab kätt tõstma ja end tasuta ning vabatahtlikult neid tuhandeid tonne sorteerima-utiliseerima pakub.

Et aasta kodaniku reväärid pöördumatult prügiseks ei jääks, võiks kõigile koristusaktsioonist osa võtnutele väikse arve saata? Et asi lõpuni tehtud saaks, mitte lihtsalt „tehtud” - stiilis sildistatud.

laenulõksust päästab eraisiku pankrot

Laenulõksust päästab eraisiku pankrot

Kitsal ajal pole mõtet anda ebareaalset soovitust: „saa rohkem palka” või „müü kulukas liisingauto kallilt maha”, järelikult jääb vaid võimalus väljaminekud ümber korraldada. Siiski ei anna ükski retsept kulude vähendamiseks tulemust, kui turjal on ebaõnnestunud laenulepingust tulenevad rasked kohustused. Kel laenude-liisingute tagasimaksed ja intressid neelavad suurema osa tuludest, on viimane aeg neid lepinguid hoolikalt lugeda ning pisut arvutada.

Kuidas üle jõu käivast laenumaksest vabaneda?

Kui see peaks veel õnnestuma, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu sõlmimise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata. Kui tagatisvara turuväärtus kahaneb kiiremini kui laenujääk ning laenuvõtja reaalsissetulek langeb, võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras sõlmitud koormavast lepingust vabaneda. Paraku, Eestis on see keerulisem kui näiteks USA-s, sest olukorras, kus keegi su korterit või maja eelmise aasta buumihinnaga osta ei taha, nõuab pank ikkagi sisse laenujäägi ja vara kiirmüügihinna vahe. Nii võib juhtuda, et laenulepingut muutma asudes loodetud odavama elamispinna asemel leiad ennast hoopis vanemate elutoast, kaelas poolemiljoniline maksekohustus nonde ajalukku läinud kuude eest, mil said uues majas elada. Veel tõenäolisem on see oht tarbimiseufooria meeltesegaduses liisitud kalli autoga – liisingfirma võtab selle tagasi küll, kuid näitab nii madalat realiseerimishinda, et pärast auto tagastamist oled pankuritele ikka veel võlgu summa, mille eest saaks turult osta samaväärse kasutatud auto. Kavalamad pankurid ei teavita sind tekkinud kohustusest kohe, kui liisinguvara tagasi annad, vaid ütlevad: jah, vaatame, mis hinnaga müüa õnnestub. Ning saadavad arve siis, kui juba arvad, et oled ahistavast lepingust pääsenud. Eriti õnnetu on olukord, kui oled tehinguid teinud või käendanud eraisikuna. Sel juhul on pangal tõepoolest õigus täitemenetlust alustada või nõuda, et tooksid võlakohustuse tagatiseks näiteks ema – isa allkirjad vanemate maade ja majade pantimise kohta. Kuigi vara, millega seoses võlg tekkis, sinu käsutuses ju enam polegi, pead ikkagi tasuma laenumakset ja intressi!

Päästab füüsilise isiku pankrot

Kui laenu tagatiseks olnud vara nagunii juba laenajale läinud või kohe minemas, peaks selliste mõttetute maksete vastu aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine. Muidugi, pankrotiprotsess on igavene jama, parasjagu paberimäärimist ja peavalu, aga vähemalt on see aus väljapääs olukorrast, seaduslik võimalus ülejõu käiv kohustuskoorem kaelast raputada ning ja saada pankrotihaldurilt pädevat juriidilist- ning finantsalast nõu oma asjade edaspidiseks korda seadmiseks. Pankrotiprotsessi algatamine peatab võlasumma kasvamise, lõpetab kõikvõimalike intresside ja viiviste arvestamise, samuti peatatakse juba alustatud sundtäitmine. Oluline on, et laenulõksu sattunud inimesed ei venitaks oma agooniat ega hellitaks asjatuid lootusi, vaid teeks kiiresti otsuse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse esitamisega viivitamine, muide, on pankrotiseaduse mõistes võlgniku jaoks raskendav asjaolu. Viivitamise korral jääb võlgnik ilma õigusest taotleda kohustustest vabastamise menetlust, mis võimaldab võlgnikul 5 aasta pärast oma võlgadest lõplikult vabaneda.

Pankroti edasi lükkamine on laenuandjale kasulik

Loomulikult ei soovi ühegi laenuandja kliendinõustajad laenaja pankroti välja kuulutamist, kuigi nad sellega ähvardavad. Võlgniku pankrotiga väheneks tõenäosus laenusumma ja kogunenud intressid täies ulatuses kätte saada, seepärast propageerivad laenuandjad hoopis „lahenduse leidmist”, mille käigus võidakse isegi laenulimiiti suurendada ja tähtaega pikendada, kuid nõutakse lisatagatiste andmist. Pankuri poolt vaadates on lisatagatis mugavaim viis kunagi kergekäeliselt välja antud riskantse laenu ja intresside tagasisaamiseks, kuigi tegelikult võib „lahendus” vaid suurendada võlgniku niigi üle jõu käivaid kohustusi. Lisatagatise vormistamine paneb uued tagatisvarad väga reaalsesse ohtu, sest suure tõenäosusega ei suuda võlglane niigi üle jõu käiva lepingu tingimusi täita ning ära võetakse ka lisatagatis. Uute võlausaldajate (näiteks uute laenajate või käendajate) lootusetusse asja sisse vedamine ei lahenda probleemi, vaid teeb selle kõigi osaliste jaoks veel hullemaks. Pankrotiseaduse kohaselt on juba maksejõuetu võlgniku kohustuse tagamiseks antud lisatagatis üldse kehtetu ning kuulub tagasi võitmisele, kuna võlausaldaja pidi laenaja majanduslikku olukorda ja tegelikku maksejõuetust teadma.

Pankrotiprotsessi head ja vead

Eraisiku pankrot pole mingi meelakkumine ning seda võimalust tuleks kasutada eelkõige siis, kui laenulõksu sattunud inimesel pole muud kinnisvara ega võlasummaga samas suurusjärgus registrivara (näiteks autosid või väärtpabereid). Võlgnikul on oht jääda ilma ka oma väärtuslikumast vallasvarast ning protsessile kulub üksjagu aega ja energiat. Pankrotis inimese raha-asjad jäävad aastateks kohtu usaldusisiku järelvalve alla, kontrollitakse, ega võlgnik pole varasid kõrvale pannud või ootamatult rahapada leidnud. Ettevõtjale võidakse kehtestada ärikeeld. Äraelamiseks vajalikust miinimumist rohkem teenitu tuleb 5 aasta jooksul võlausaldajatele loovutada ning pankrotistunud eraisiku puhul on priiskav eluviis välistatud. Kuid kas pole see laenulõksu sattunud inimese jaoks juba tänagi nii?
Teisalt, nagu mainitud, peatab pankrotiprotsessi algus viiviste ja intresside kuhjumise, lõpetab sundtäitemenetlused ning annab võlglasele kaitse ebaõiglaste nõuete eest. Haldur peab võrdselt jälgima nii võlausaldaja kui võlgniku õigusi, teatud juhtudel peab kohus määrama võlglasele ja tema ülalpeetavatele elatise maksmise. Kui tegemist pole kuritahtliku panga tüssamisega, vaid majandussituatsiooni muutusest tekitatud olukorraga, pole lõksu sattunud laenajal midagi karta ega kaotada, pankrotiprotsess annab täiesti seadusliku võimaluse kohustustest vabaneda ning eluga edasi minna.

Eraisiku osa majanduskriisi suurte tegijate mängus

Majandusolukorra paranemist enne 2010 lõppu ei prognoosi keegi. Vastupidi, on oodata, et kukkuva doominoklotsina lükkavad pangad probleemid edasi ettevõtetele, kel ei jää muud üle kui raskusi töötajatega jagada. See tähendab ebakindlamaks muutuvaid töökohti ja vähenevaid palkasid. Tarbimine väheneb veelgi, mis omakorda tekitab raskusi järgmistele ettevõtetele. Kuid pangad-liisingud eeldavad oma võlglastelt regulaarselt laekuvaid makseid ka kriisiaastatel. Kes julgeks täna kinnitada, et tema sissetulekuid 2009-2010 miski ei ohusta? Seepärast tulekski laenude-liisingutega seotud väljaminekud hoolega üle vaadata. Kui selgub, et paari aasta eest päris normaalsena paistnud tehing on tänaseks ülejõu käivaks koormuseks muutunud, tuleb lepingut muuta, vajadusel pankrotiprotsessi poole pöörduda. Mida rohkem eraisikuid pankroti teed läheb, seda tervistavam on see ka üldisele majanduskliimale, sest seda vähem suudavad krediidiettevõtted buumi tipphetkedel väljastatud üliriskantsetelt laenudelt kasumit korjata. Kriisi raskus jaguneks ühiskonnas ühtlasemalt ning inimesed saavad oma eluga edasi minna. Vastasel juhul tekib olukord, kus pankurid väljuvad riiklike abipakettide toel

- - -

See oli järg Ekspressis ilmunud loole. Järgmisel korral püüame arutleda selle üle, kuidas täita presidendi naise (prouaks keelas Evelin ennast kutsuda) korraldust "Eesti mehed, elage kauem!"

10 soovitust, kuidas kitsal ajal paremini elada

Loosungina on meil säästmist rohkem kui aasta jagu jutlustatud, enamasti küll erinevaid investeerimis- ja kogumistooteid propageerides. Samas jätkati jõuliselt laenamise ja luksusliku eluviisi reklaami. Isegi finantsinspektsiooni kodulehel leiduv mäng õpetab, kuidas üsnagi jõukatele mõeldud tooteid-teenuseid soodsamalt ja mõistlikumalt tarbida.

Kuid mis on tavalise inimese olulisemad väljaminekud ja kuidas neid vähendada? Jätame kõrvale jahtide ja villade ostmised, ümbermaailmareisid ja antiikkunsti kogumise ning vaatame igapäevasemaid kulutusi.


1. Istu kodus või käi jala
Kütusehindade kasv on teinud ka bussi- või rongipiletist arvestatava investeeringu, autoga sõitmisest rääkimata. Paneb ju mõtlema, kas ikka tasub mõne sinna- ja tagasisõidu pärast mitme päeva toiduraha ära põletada? Kui liigne ringikihutamine ära jätta, vähenevad kohe ka kulutused spordiklubile, teatrile-kinole, sõpradel külas käimisele ja muudele pöörastele priiskamistele. Kui kulukas sõit tuleb ette võtta tööle ja tagasi jõudmiseks, on asi hullem. Veab neil, kes saavad tööle jalgsi või ühistranspordiga, kuigi ka ühissõiduki kuupileti eest tuleb täiesti arvestatav summa välja käia. Kui tööle saamiseks kulub ära suurem osa teenitavast rahast, tuleb otsida kodulähedasem töökoht või kolida ise töökohale lähemale.


2. Söö vähem
Toidukorv oli Eestis ebareaalselt kallis juba majanduskasvu ja priiskamise päevil, ammugi nüüd, töökohtade kadumise ja palkade langemise ajal. Eelkõige söö vähem, ülekaalulisus ongi tervisele kahjulik. Kuna päris söömata pikka aega elada ei saa, võiks meenutada tudengidieete: makaronid, praekartulid, turisti eine. Osta toiduaineid turult või otse talunikelt, võimaluse korral korja ise. Juba sel sügisel oli näha, et korilus on jälle moodi minemas, metsad olid marjulisi-seenelisi täis. Kel võimalik, peaks kevadel vanaema juures põllutöödega alustama - oleks järgmiseks veel raskemaks talveks kartulid-kapsad olemas. Kalapüük on tore tegevus - aitab aega sisustada ja paremal juhul toob ka väikse lisa toidulauale. Röövpüüki ja salaküttimist ei julge soovitada, kuid kindlasti on ka neis tegevusvaldkondades elavnemist oodata.


3. Jäta narkots, joomine ja suitsetamine
Lisaks rahalisele kokkuhoiule peaks see lisama ka eluaastaid ja tervist, mida on võimalik kasutada uute säästuprogrammide ja ellujäämisstrateegiate leiutamisele.


4. Külmeta
Kes headel aegadel pole suutnud eluaset soojustada, saadab suure osa küttekuludest otse õue, kuid ka korralikult ehitatud ruumi kütmine on meie kliimas paras rahapaigutus. Kui toatemperatuur on otse rahakotiga seotud, näiteks elektriarvesti, gaasimõõtja või muu loenduri kaudu, keera külmemaks. Paar kraadi jahedam põrandaküte kompenseeri sussidega. Kui maksad sooja eest ühise arve alusel koos naabritega, agiteeri naabreid temperatuuri vähendama või loobuge üldse ühisest küttesüsteemist - muidu jääb oht, et keegi kütab rohkem, kui tema osa ühisest arvest. Kellel õnne elada puuküttega majas, võib rõõmustada: sooja saab ka puude saagimisest - lõhkumisest.


5. Aga ära haigeks jää
Ravimid on üle mõistuse kallid, samuti pädev ja kohene (tasuline) arstiabi. Muidugi, riikliku meditsiinisüsteemi järjekordades saab samuti mugavalt aega veeta - vähemalt soojas toas koos teiste huvitavate inimestega, kuid tõsisem haigestumine on ikkagi väga kulukas. Hambaravist pole üldse mõtet rääkida, kuid koos söömise vähenemisega pole see paljude jaoks ka enam nii karjuv probleem. Tervislikud eluviisid tulevad iseenesest - külmas korteris inimene karastub, jalgsi käies treenib. Ületoitumisest ja meelemürkidest loobumine vähendavad haigestumise riske, töötus annab aega mediteerida ja kõrgematesse väärtustesse süveneda.


6. Loobu kulukatest harrastustest
Hobid ja harrastused on üks suuremaid kuluallikaid. Kallis varustus, eririietus, õppe- ja liikmemaksud, sõit huviringi või klubisse, kokkutulekutel ja võistlustel käimine - kõik see maksab. Loe kokku, kui palju sellele kõigele laristanud oled ja loobu sama otsustavalt kui suitsetamisest. Müü üleliigne varustus, kui ostja leiad. Tõsi, kasutatud ralliautot, ratsahobust või tiibklaverit keegi lähemal ajal ilmselt ei osta, vähemalt mitte sarnase raha eest, mis sinna kunagi paigutatud sai. Vaata, kas saab vabaks jäänud vahendeid muul viisil kasutada, näiteks rahvariietega korterit soojustada või lumelaudadest köögiriiuleid ehitada. Kui harrastus või hobi on selline, millega saab kodus ilma lisakulusid tekitamata tegeleda, oled võidumees ja võid jätkata. Langevarjuga kodus muidugi ei hüppa, aga kannelt harjutada saab, samuti puulusikaid voolida või metsas jooksmas käia.


7. Loobu liigsetest teenustest
Vaata üle, milliseid mõttetuid lepinguid oled endale headel aegadel kokku kuhjanud ja lõpeta mittevajalike teenuste tarbimine. Või vaheta odavama/tasuta variandi vastu. Mõni pisiteenus tegi elu näiliselt mugavamaks, kuid tekitas ka püsikulu. Paljudest pisikestest püsikuludest saab aga isiklikus eelarves lõpuks märkimisväärne rahakadu.

Kummaline mobiilipakett, mille enamust funktsioone sa ei kasuta. Giga-mega internetiühendus koos paljude lisavõimalustega. Tihti on kulukas teenus pähe määritud koos mingi kingitusega, näiteks tasuta digijubinaga kaasa tulnud taevakanalite pakett või mõne firma edev VIP-kliendikaart. On sul ikka tarvis kõiki neid ajalehti-ajakirju, mille tellimuse kunagi koos mõne ostuga soodsalt sai vormistada? Mitu korda on sul vaja läinud kodust turvasüsteemi ja on see väärt kõiki neid kuumakseid? Vaeselt pole vargal midagi võtta, küll aga turvafirmal. Eriti osavad on pisikesi summasid kontolt pihta panema pangad. Krediitkaardi kuumaks. Arusaamatu pangapakett, mis justkui muudab peresisesed arveldused tasuta tehinguteks. Väärtpaberikonto tasu ja kõikvõimalikud muud teenustasud, nagu kontoväljavõtte trükkimise või uue pangakaardi väljastamise eest. Kontoväljavõtte võiks hoolikalt üle vaadata ja otsustada, millised teenused on tõepoolest hädavajalikud.

Mõningatel juhtudel on meie arenenud seadusandlus teenusest loobumise võimatuks teinud. Näiteks prügiveokulusid õnnestub kohustuslikus korras peale surutud lepingute tingimustes vähendada vaid üksikutel, kes tõesti maksavad täpselt ära veetud koguse eest. Tarbimise vähenedes aga väheneb tekkiva prügi hulk, nii et jäätmekäitluskulude viimist mahupõhiseks võiks kaaluda ka suuremad majapidamised, kus prügiveo eest ühiselt makstakse. Ka mitmed tööd, mida varem iga majapidamine ise tegi, nõuavad tänapäeval litsentseeritud töömeest või firmat, elektriku arvelt kokku hoidmine või kanalisatsioonitorude oma tarkuse järgi paigaldamine võivad hoopis trahvid kaela tuua.


8. Asenda ahne säästupõrsas soodsamaga
Kus ja kuidas hoiad oma vaba raha ja investeeringuid, kui sul neid on? Palju sellele kulub? Hoolikalt võiks üle arvutada ka kõikvõimalikud kogumiskindlustused, pensionisambad ja muud keerulised finantsteenused, mida headel aegadel ainult tõusvate graafikutega reklaamiti. Milliseid teenustasusid sa oled pankuritele oma raha hoidmise ja kasutamise eest lubanud maksta? On su sammas ikka kasvanud või on selle hoolikas hooldamine seda hoopis kahandanud? Oled ikka kindel, et sinu pankurid pole su pensionifondi rahadega mõnes hiljuti kõrbenud finantspüramiidis mänginud ning et neil välja maksmiseks vajalik raha ka pärast majanduskriisi raskemaid aastaid alles jääb?

Õnneks pole liigsed säästud tänapäeval just ülemäära paljude inimeste mure ning need, kel tõepoolest on mustemateks päevadeks varu kõrvale pandud, oskavad seda ka vääriliselt säilitada. Näiteks metsa- ja põllumaades või alati hinnatud väärismetallides.


9. Maksud ja riigilõivud?
Tänu kõikjale ulatuvatele pangahaarmetele on maksukogujal hea ülevaade, kuidas raha liigub ning maksudest pole pääsu kellelgi. Kuid kriisiaeg tekitab alati surve naturaalmajanduse tekkeks. Seda mitte ainult maksudest hoidumiseks, vaid üldises rahapuuduses on nii lihtsam, raamatupidamise ja muu bürokraatia võrra odavam ka. Loomulikult on „mina-sulle-küttepuid-sina-mulle-kartulit" tehinguid ka keerulisem jälgida ja maksustada. Suureneb ümbrikupalga maksjate-saajate hulk. Olukorras, kus tuleb valida, kas nõuda ametlikku töölepingut või üldse tööd saada, muutuvad töövõtjad oluliselt leplikumaks. Tööandjad kasutavad seda leplikkust loomulikult ära, sest Eesti ei ole enam ammu odava tööjõuga piirkond.

Ka kasvavatest riigilõivudest, mis on tegelikult ju kaudne maksustamine, pole muud pääsu, kui jätta sooritamata toimingud, mille eest lõivu kasseeritakse.


10. Korrasta laenud-liisingud
Tegelikult pidanuks sellest alustama, sest eelnevatest pisiasjadest on vähe tolku, kui suurte lepingutega jama majas. Kui laenu tagasimakse ja intressid söövad suurema osa tuludest, on viimane aeg neidki lepinguid hoolikalt analüüsida. Peaks see veel võimalik olema, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu tegemise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata.

Sellisel juhul võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras tehtud koormavast lepingust vabaneda. Kui see aga mõistlikel tingimustel võimatuks osutub, peaks aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine.

Sellest aga juba homme järgmises loos.

Lugu on kirjutatud @ekspressi palvel ja seal ka avaldatud.

finantsinspektsiooni priiskamismäng

Avastasin finantsinspektsiooni kodulehelt minuraha.ee huvitava mängu . Tarbimismänguks nimetatav audio-visuaalne küsimustik peaks õpetama, kuidas säästvalt elada ning mõistlikult tarbida. Proovisin. Jäin nõutuks.

Selgub, et mängu mõte on nõustada kedagi Oliveri tema tarbimisotsustes. Keeruline, sest Oliver on keskmisest kodanikust sama kaugel kui Ansip argipäevaelust. Oliver ostab uusi autosid, maju ja suvilaid, sõidab Taisse päevitama ja Soome suusatama. Selle juures on talle sama raske head nõu anda, kui soovitada riigikogulasele, kuidas napi ametipalgaga ikka banaani ostmiseks raha leida. Mängust jääb muuhulgas kumama soovitus võimalikult palju pangateenuseid tarbida, laenata, panustada pensionisammastesse, hoiustada, liisida, kindlustada. Seda muidugi mõistlikult, parimaid pakkumisi valides.

Iseendast tore ettevõtmine, see mäng. Kes ülipikad laadimispausid välja kannatab ja küsitluse lõpuni läbi teeb, ei saa küll suurt targemaks, aga vähemalt idee on hea olnud. Pani mõtlema, kuidas ja millele me oma igapäevases elus tegelikult raha kulutame.

milleks on kasiinod head?

Sain kolleegidelt ettepaneku hakata ühele kasiinole promo tegema hakata. Loobusin. Ega see majanduslangus veel nii hullusti ka mõjunud pole. Kuigi hasartmängude korraldajatele on kriisiajad alati edukad olnud. Kui noore pere laen on ära kulutatud ja SMS-laenu ka enam ei anta, polegi lihtsameelsel muud loota, kui et äkki kasiinost saab. Kasvõi kurjaga. Ja see mõtteviis levib.

Siis hakkasin mõtlema, miks selline negativism, kas kasiinod tõesti midagi positiivset ei paku? Leidsin, et üht-teist head siiski on.

• Kasiinod on öö läbi lahti. Kui pank kodu ära võtnud ja mujal tuisu eest varju pole, võib alati tuulevarju astuda.
• Kui ilusti paluda, saab tasuta kohvi. Seda ikka jagatakse, mängur ei tohi ju uniseks jääda.
• Ja napsud on odavad. Purjus ohver paneb suurema panuse.

Nii et midagi positiivset ikkagi leiab. Kultuursest ajaveetmisest ja meelelahutusest rääkimata.

Kahjuks langevad needki variandid kolleegide reklaamitava hasartmängu puhul ära, sest tegemist on internetikasiinoga. Nii jäigi mul see kerge raha teenimata.

Mu varasemad postitused kasiinoteemadel leiab siit.
Kasiinode positiivsest mõjust on väike kokkuvõte veel ka Rein Purpuri blogis.

jõulueelsele surfipuhkusele Egiptusse

No ei tõmba kuidagi tänase ilmaga Pärnus merele, kuigi tuul on päris hea. Isegi Jürka vist ei käinud... Lähim mõistliku lennureisi kaugusel olev soe meri on Egiptuses, nii ei jäägi muud üle kui asjad pakkida ja Hurghadasse lennata.

Dahab on surfikohana väga tuntud. Isegi niiväga, et viimaselt reisilt tulijad räägivad: laguunis ja Babybay's polnud enam ruumi vettegi kukkuda.

Siis Hurghada. Kirjutasin Hurghadast kui surfikohast ühes eelmises postituses, natuke on ka Surfi Wikis. Täiesti sõidetav koht. Laenutused ja klubid ka päris korralikud, ise olen kasutanud Ibi & Friends laenutusi. Muu elu, nagu Egiptuse kuurortides ikka, täpselt nii huvitav ja talutav kui selle ise enda jaoks oskad korraldada.

Novatours on oma klientidele Ibi & Friends klubis Hurghadas ka tasuta surfilaenutuse välja sebinud, tõsi, pakkumine kehtib vaid ühe konkreetse (5*****) hotelli külastajatele ja selle hotelli rannas asuvas klubis. Täpsemat infot leiab Novatoursi lehelt.

Lubasin Novatoursile, et aitan-juhendan seal algajaid eesti surfajaid, eelkõige muidugi neid, kes seda tasuta surfiklubi varianti kasutavad. Aga teretulnud on kõik teisedki, kes samal ajal Hurghadasse satuvad. Hea meelega jagan kogemusi ja kontakte, kus parem vette minna ja kust soodsamalt varustust rentida.

kas tervitada ka saab?

No siis ma tervitaks kõiki, kes mind tunnevad ja eriti tahaks selle pildiga saata tervitusi Jürkale Pärnusse. Leidsin restorani, kus teenindatakse ainult Manta omanikke. Muid sisse ei lasta ja uksel toimub uime pikkuse kontroll. Baarilett on ka Mantadest tehtud.

Kus restoran asub, on saladus. Kui Mantaga piisavalt pikalt sõita, oledki kohtal!

viimane pits jäta võtmata

Läinud üks tark mees kord baari, astunud leti ette ja palunud kõrtsmikul 12 topsi viina välja kallata. Kõrtsmik kallanudki. Seadnud mees siis topsid ritta, võtnud ühe algusest ja ühe lõpust ja ulatanud kõrtsmikule tagasi. Too imestama, aga mees seletab: „vaat, esimene, see maitseb hirmus kibe. Ja viimasest jään ma täis!”

Sama tarkust teavad ka surfajad. Eelkõige kehtib see viimase triibu kohta, mis tuleb tingimata tegemata jätta. Esimene võiks muidugi ka olemata olla, aga selle elab veel kuidagi üle. Esimesest edasi läheb asi paremaks, aga viimase triibu ajaks on juba hullem kui hull ja selle vastu ei aita miski.

Tegin ise jälle sama vea. Tundsin küll, et tegelikult juba aitab, aga maha tulla ei osanud. Nii oligi, et viimane heli-tack, mis muidu kindlalt käpas, lõppes jalalaba pidi masti ja laua vahel. Siis sain aru, et kaldale on kiire. Paistetuse lõi üles veel enne kui veest välja sain, aasa poleks jalg enam küll mahtunud. Õnneks leidus kaldal jääd ;)