Vana mees, habe ees, aga mõnd asja peab iga kord uuesti õppima:
Purjetamine (sealhulgas purjelauasõit ja lohesurf) on spordiala,Ohu märgiks oleks võinud olla, et väikseim puri, mis välja läks, oli 6,5 ja ka suuremad käisid ainult kohati. Hugo muidugi tõestas, et tema slaalomikamadega saab kihutada. Pakkus mullegi. Nõustusin proovima. Mis, nagu selgus, oli viga. Läksin peale kalipsota, lühikestes pükstes ja palja kõhuga, nagu seal rannas hängisime. Puhangute hetkel käis slaalomikomplekt ilusti. Ühes tuuleaugus kukkusin sisse ja avastasin, et Hugo ei kasuta ülestõmbamisotsa. Ujusin mastitopini ja hakkasin purje veest välja upitama. Ilma kalipso ja vestita on sellise suuruse purjega veestart ikka päris karm katsumus. Eriti kui siis tuult ka ainult kohati antakse ja külm hakkab. Kämmidega 9,7 mahutab ikka päris palju vett. Kurat, mul oli tudengipõlves Tartus 10 m2 tuba!
mille harrastamiseks on vaja tuult. See on see loodusnähtus, mäletate.
Kella 4-ne tuuletõus saabus täpselt õigel ajal ja seitsmesed purjed hakkasid vähehaaval käima minema. Võtsin siis 7,5 ja 133L. Esimene pooltund möödus pumbates, aga siis läks paremaks ja lõpuks piisas tuult isegi käiguga jibe tegemiseks.
Rannas mattis pehmes pohmellis brittide poissmeestepeo seltskond Borati-ujumiskostüümis sõpra liiva sisse. Tegelikult olid tüübid päris head purjelaudurid ja kui tulevase abielumehe mõnitamisest ära tüdinesid, tegid 3 võistkonnaga teatevõistlust: stardiga rannalt, jibe ümber meres õppelaual istuva "märgi" ja tagasi. Asja tegi keeruliseks, et teatepulgana toimis trapets, mis tuli iga kord maha võtta ja järgmisele võistlejale edasi anda. Glisseerivates tingimustes vaatamiseks päris huvitav võistlus. Sain hästi aru, kui külm Borati-pükstega tüübil võis olla.
No comments:
Post a Comment