Sunday, February 21, 2010

töötu ju kohe maha ei sure...

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

1 comment:

w said...

Ega's riigikogujad maksutulusid saa suurendada, nad ju rahva ülalpeetavad.
Kui oma lapsele taskuraha anda ja seda maksustada, ei teki ju perele maksutulu võrra enam raha. :)

Tegelikult ei tee midagi kurja ka vabatahtlike töö.

Mõlemad on sama raha ühest taskust teise tõstmine, raha siseringe, nagu kinnine vereringe kehas.

Samal põhjusel ei muuda maksude tõstmine keskkonnas, kuhu väljast raha sisse ei tule, riiki efektiivsemaks. Eneselollitamine.

Mõned aastad tagasi suurenes meil arvelt rahamass 10 - 30% aastas, laenud teatavasti. Nüüd väheneb. St veri tilgub kehast välja, Rootsi.

Kui kõik üritakski makse maksta ja raha liigutada, tekib üles numbreid, mille riik lõpuks laenuga peab katma.

Nii et santi võib sundida kõndima ja rahatut maksu maksma, aga ega tglt kummastki tolku pole, sant võib jääda veel vigasemaks, riik rahatumaks.

Ilmselt on see ka põhjus, miks meil häbematu küünilisusega soovitatakse välismaale tööle minna - isegi kui maksud teise riiki jätad, saadad ehk koju perele-sugulastele "värsket raha e uut verd" ja tuled nv-sel või puhkuste ajal teenitud rulliga Eestisse ja kulutad seda siin.