Arvamuslugu Äripäevas: Piirideta e-Eesti sündigu

Kirjutasin Äripäevale arvamusloo, lugu ise on siin. Kes linki lahti ei saa, kuid arutelus osaleda sooviks, neile tekst tutvumiseks ka minu blogis.

Piirideta e-Eesti ehk globaalne virtuaalne riigiteenus

Taavi Kotka käis välja idee Eesti majandusruumi laiendamiseks e-residentsuse kaudu. Veendunud IKT kasutajana usun juba tosin aastat, et see samm osutub vaid eelduseks ja vaheetapiks palju suurema sihi poole liikumisel. Nimetame seda „piirideta e-Eesti“. See pole Gibraltar 2.0 maksuoptimeerijatele ega unistus müüa riikidele Eestis arendatud valitsemistarkvara. See on stsenaarium eesmärgiga muuta Eesti globaalselt edukaks riigiks, mille ainulaadsuseks on tänapäevane ning üle kogu maailma ulatuv riigiteenus. Maksuvabad piirkonnad on firmadele, e-Eesti on inimestele. Oma haldustarkvara arendavad riigid ise, e-Eesti aga konkureerib riikidega nende parimate inimeste pärast. Juba ammu ei nõua riigid oma kodanikelt: mida saad sina teha riigi heaks? Kodanikud hindavad ise, missugune riik neile enim suudab pakkuda ja hääletavad jalgadega. Või ID-kaardiga.

Konnatiigist välja

Miks pole Eesti täna jätkusuutlik ja jõukas? Väike ja vähenev rahvastik. Ekspordikõlblike loodusvarade, toodete ja teenuste nappus. Probleemne asukoht kaugel ääremaal, energianõudlikus kliimas ning vastandlike huvidega naabrite vahel. Vähe tulusid, suured kulud, karmid ohud. Piirideta e-Eesti annab võimaluse maandada kõik need riskid, muuta Eesti riik hävimatuks, vallutamatuks ja kestvaks; kõikjal paiknevaks nagu Internet. Ning rikkaks. Teeme riigina sedasama, mida paljud kaaskodanikud on juba teinud, läheme maailma ja müüme oma oskusi! Piirideta riigi kodanikkond kasvab, massilisim ekspordiartikkel on kvaliteetne riigiteenus, lisatulu annab soodsa maksumääraga virtuaalne ärikeskkond e-residentide ettevõtetele. Üle jääva rahaga saame kaitsta oma keelt, kultuuri ja loodust ning maksta sünnijärgsetele kodanikele eestlasepalka ja –pensioni.

Mis on tänapäevase riigi teenus kodanikule?

Õhuke ja läbipaistev liberaalne riik on enamuse eluvajalike funktsioonide tagamise delegeerinud tagasi kodanikule. Ise otsid eluaseme, õppelaenuga omandad eriala, ise tasud ravikindlustuse, ise kogud pensioni. Turvafirma valvab, vabatahtlikud kustutavad ja päästavad. Järjest enam liiguvad eraõiguslikele alustele ka taristu arendus ning korrakaitse. Ainsaks riigi teenuseks, mida kodanik ise ei suuda endale tagada, ongi isikutunnistus, millega end globaalselt valideerida ning planeedil probleemivabalt liikuda.

Eesti parim toode on ID-kaart

Teadmispõhine, väikese toorme- ja energiakuluga, integreeritud teenustega, sellest saab hea masstoote, müügi- ja klienditoe võrk on saatkondade näol olemas. Baaspakett oleks isikut tõendav ID-kaart koos digiallkirjaga, ühekordse liitumistasuga, tähtajaline, aastamaksuta. Kui liitujaid on juba arvestatav hulk, võiks seda isikutuvastuse viisi hakata tunnustama ka näiteks Amazon, Google, Facebook... Iga-aastase tasuga Premium-ID pakett sisaldaks ka reisidokumenti. Ning PRO-paketti kuuluks veel elamisluba, registrivara omamise- ja valimisõigus, seda juba suurema aastamaksu eest. Kuidas tagada, et e-kodakondsus ei muutuks vaesemate riikide mugavus- ja lodevuspagulaste tagaukseks Euroopa Liitu, vajab lahendamist. Kuid see on tehtav.

Virtuaalne riik kui julgeolekugarantii

Piirideta e-Eesti maandab ka suurima riski, mida tihti otse välja ei öelda – ohu, et mõne naabruses toimuva geopoliitilise nihelemise tõttu osutub Eesti territoorium lühemaks või pikemaks ajaks taas mõne teise riigi või separatistide meelevalla all olevaks. Piirideta e-Eesti puhul poleks kataklüsmi korral eksiilvalitsust enam vaja, sama riik töötaks lihtsalt virtuaalruumis edasi, servereid saab ju ükskõik millises pilves hoida. Kõige toredam, et säiliks ka majandus ja maksutulud, mida traditsioonilisel riigil on sõja või okupatsiooni oludes keeruline tagada.

Suurim muutus on mõtlemises

Riik ei ole enam triibuliste postidega piiratud plats, see on äri- ja õigussuhete võrgustik, juba praegu suuresti virtuaalne. Arsti juures ja lasteaias ei häbene me teenusest rääkida, merkantiilne kõnepruuk levib ka parteipoliitikas ja riigivalitsemisel. Miks siis mitte ka oma riigiteenust uhkusega üle maailma pakkuda? Eesti kultuuri ja keelt saab põhiseadusega uute n.ö. ärikodanike eest kaitsta. Tehniliselt on meil kõik piirideta e-Eesti eduks vajalik olemas ning kerge vaevaga skaleeritav. FB virtuaalmaailm haldab 1,3 miljardit kasutajat, meie start-up-il on hetkel 1,3 miljonit, kasvuruumi on. Sellistes projektides sisaldub alati perspektiiv, mida me praegu ei näe. Kuid tarbijaskonna kasvades tekivad uued teenused ja võimalused. Piirideta e-Eestiga ei pürgi me enam eurooplasteks, vaid Eesti astub otse maailma suurte hulka. Teeme ära!

töötu ju kohe maha ei sure...

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.


PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

turundustegu "Minu Eesti"

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.

tere tulemast Saksamaale!

Tere tulemast Saksamaale! Tere tulemast Prantsusmaale! Tere tulemast Poola! Tere tulemast Egiptusse! Just selliseid tervitusi hakkas mu telefon täna tulistama. Iga riigi kohta igaks juhuks 2 SMS-i, sõnumi lõpus info, kui palju konkreetsest riigist Eestisse helistamine maksab. Tänan, huvitav teada. Eriti, et hetkel Eestimaal viibin. Tõepoolest, viimase kuu jooksul on mu telefon muuhulgas ka mainitud riikide võrkudes viibinud, aga sellest on ikka juba päris mitu päeva möödas. Küllap on mõni server majanduskriisi oludes lihtsalt üle reageerinud.

TÄIENDUS: Tuntud mobiilioperaatori kodulehele ilmus mõni hetk tagasi juuresolev uudis. Umbes nii oligi, nagu võtsin arvata.
No prob, ikka juhtub. Vabandused vastu võetud.

Väike soovitus edaspidiseks: roamingtervitused võiks edaspidi luulevormis olla, nagu üks hiljutine ametlike avalduste vahetamine politseiga. Oleks inimestel ehk veidikenegi parem tuju neid saada.

teadmatuse vastu aitab õppimine

Suvi läbi, tööasjad tungivad peale. Silja saatis kutse Best Interneti aastakongressile ja Klikivabriku blogis on jälle aktiivsemalt arutama hakatud, misasi see E-turundus ikka on ja kas seda peaks sööma lusika või pulkadega. Mulje jääb, kitsal ringil spetsialistidel on asjad liigagi selged ning vaidlused kalduvad juba detailidesse, millest tavalugejal on raske aru saada. Mainstream-reklaamiärid (ja turundusringkonnad) aga suhtuvad teemasse ikka ettevaatlikult. Turundusinimesed teevad internetist rääkides küll kõiketeadvat nägu, kuid reaalsetes sammudes on pigem äraootavad ja hoiduvad täpsustavate küsimuste esitamisest. Et mitte ülitarkade IT-meeste pilgete märklauaks sattuda.

Hea uudis on, et järjest enam üritatakse keerulistest asjadest rääkida inimkeeles. Olen isegi osalenud sellistel seminaridel ja infopäevadel, üks hiljutistest meeldejäävamatest oli FCB Akadeemia. Lähenemas ongi aga järgmine suurem kongress, Best Marketingi internetiturunduse aastakongress Best Internet. Teemadeks muu hulgas meetrika (Gemiuse näitel), reaalsed kogemused nii Eesti kui välismaa ettevõtetes ja muidugi Priidu igihaljas ja alati arusaadav teooria. Oma kogemustest räägivad Coca-Cola, Estravel, Uus Maa, Unilever, EMT ja AUdi. Mind kohe täitsa huvitab, mida nad ise arvavad oma kampaaniatest internetis, loodetavalt tuuakse välja ka pisut ROI-analüüsi ja tunnistatakse, kuhumaale kontaktihinnad jõudsid. Ootan huviga.

konnatiigist välja pääsemiseks peab kurg olema

Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.

Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…

Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.

Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.

Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.