Thursday, September 16, 2010

abikõlblik kerjamiskulu

Eestlased on sujuvalt omandanud esimese ja teisegi kirjaoskuse, nüüd harjutatakse usinalt kolmandat - projektikirjutamist. Isegi sel alal on oskajaid juba küll, näiteks EAS regioonide konkurentsivõime tõstmise programmi on taotlusi esitatud nii palju, et raha jätkub neist vähem kui 10 % rahuldamiseks. Samal ajal on märgata, et lugemisoskus on languses, seda eriti projekte hindavates ringkondades. Loetakse ainult tuttavate taotlejate nimesid ning jäetakse projektide sisu sinnapaika, sest keda see siis enam huvitab, kui raha saaja juba teada on.

Muidugi tekib iga uue oskuse leviku ajal mitmeid tasu eest teenuse osutajaid. Nagu kunagi lugesid-kirjutasid oskajamad õpilased maainimeste eest kirjavahetust linna läinud lastega, on nüüd kutselised projektikirjutajad. Tore on. Aga kummaline, kust tuleb neile maksmiseks tasu? Enamus rahajagajaid ei aktsepteeri isegi üldkulusid (nt suuskade ost on abikõlblik, suusamäärde soetamine aga mitte), rääkimata projektikirjutajale maksmisest.

Ilmselt on siingi süsteemi väike eufemism juba algusest peale sisse planeeritud - kõik teavad, et osa saadud projektirahast tuleb kohe õigesse kohta ära maksta, kuid kuluarved selle summa katteks tuleb kuidagimoodi kuhugi mujale ära peita. Sõita n.ö. määrimata suuskadega, kuigi igaüks teab, et see on ilmvõimatu.

Ehk ma eksin ja tegelikult ongi kõik õige. Aga mismoodi siis nende kerjamiskulude katmine abikõlbulikuks tehakse?

No comments: