Aegna sadam ja laevalaine-surf

Eesti Päevaleht kirjutab, et Aegna sadamat hakatakse jälle remontima.

Iseenesest oleks tore uudis küll, iga sadama uuendamine on Eesti merendusele, rannarahvale ja väikelaevandusele tänuväärt tegu. Kuid tegelikult, Aegna ega teiste Tallinna lahe piirkonna väikesadamate renoveerimisest pole mingit kasu, kuni Tallinna lahel ei suudeta piirata suurte laevade kiirust. Looduslike lainete ja tormide eest on Aegna sadam niigi hästi kaitstud, probleem on reisilaevade kihutamine. Palusin just hiljuti purjetajal ning jahisadama arendajal Jaanus Tammel sel teemal ajakirja Paat jaoks põhjalikum ja illustreeritud artikkel kirjutada, kuid siinkohal ei hakka kõike ümber kopeerima. Kes soovib, võin materjali saata.

Lainemurdjad Aegna sadamat ei aita. Difraktsiooni tõttu painduvad suure lainepikkusega laevalained jõuliselt ka sadamakaide ja lainemurdjate taha, seega ohustavad kiirlaevade lained sadamates seisvaid jahte ja väikelaevu ka siis, kui sadam tundub näiliselt hästi kaitstud olevat või avaneb laevalainetest hoopis teises suunas – nagu näiteks kõnealune Aegna sadam. Kui ei taheta investeeringut lihtsalt vette visata, tasuks esimese asjana kehtestada suurtele laevadele Tallinna lahel kiiruse piirang. Nagu kehtib Helsinkisse või Stockholmi sisenemisel.

Suurel kiirusel praktiliselt Russalka madalani sõitvate raskete laevade tekitatud lained lõhuvad nii sadamaehitisi kui rannajoont looduslikest lainetest oluliselt tõhusamalt. Tõsi, ka tavalised tormilained võivad rannikut ja kaldaehitisi kahjustada, kuid teevad seda vähem – põhjusi on mitmeid. Näiteks geoloogilise ajaloo jooksul välja kujunenud rannajoon. Tallinna laht on looduslike tormilainete eest hästi kaitstud – enamuse tuulesuundade korral ei ole tormilainetel jõu kogumiseks piisavalt pikka vaba vett. Teiseks, tormi korral kasvavad lained vähehaaval ning varem rannale jõudnud lainete tagasivool murrab järgmised lained madalamateks ja vahusteks, vähendades sellega lainete purustusjõudu. Lisaks on märkimisväärsed tormid üsna harvad nähtused, laevad aga sõidavad iga päev.

Parimaks tõestuseks laevalainete ja looduslike lainete erinevusest on, et laevalained võimaldavad surfajatel Pirita või Pikakari rannas iga päev lainelauasõitu harrastada, looduslike lainetega saab seda Eestis teha vaid väga üksikutel eriti rajustel päevadel – sedagi Ristnas või Vääna-Jõesuus, kus merepõhja profiil looduslikele lainetele sobiva kuju ja jõu annab.

Laevalained aga sarnanevad olemuselt tsunamidega – üksiklainetena või neist koosnevate seeriatena tabavad need rannikut äkki ja ilma eelneva lainetuseta. Muidugi on laevalaine vulkaanipurkest või maavärinast tekitatud tsunamist oluliselt väiksem, aga laine olemus ja purustustoime on sarnane. Kõigepealt tõmbab lähenev tsunami veetaseme rannas või kaldaehitiste ees tagasi ning lajatab seejärel kogu laine kõrguse tugeva löögi vastu ette jäävat ehitist. Füüsikud suudavad täpselt välja arvutada ka selle löögi jõu, aga tavainimene võib proovida lihtsamat katset: heida seina äärde pikali ja palu, et sõber kallaks sulle võimalikult kõrgel asuvast aknast või rõdult ühekorraga kaela võimalikult suure pange- või vannitäie vett. Saad päris arvestatava matsu. Püüa nüüd ette kujutada, et selliseid pangetäisi on korraga kümneid tuhandeid. Kas tahaksid ka sel juhul katset korrata? Aga mitukümmend korda päevas?

Kui selline laine tabab kai ääres seisvat paati või purjekat, siis hakkavad pilpad lendama – alus liigub lainega kaasa, kuid sadamakai mitte. Ka saavad viga kõrvutiseisvad alused – kui laine need üksteise otsa paiskab. Seega – kuigi riskin praegu surfajate hulgas ebapopulaarsust koguda – suurte laevade sõidukiirust Tallinna lahel tuleb piirata, muidu pole Aegna ega teiste väikesadamate ehitusel mingit mõtet.

PS!
Tallinna Sadam tundub olevat teemast õigesti aru saanud – kes on reisilaevaga sadamast väljudes viitsinud aknast vaadata, on kindlasti näinud, KUI suuri lainemurdjaid peaks TEGELIKULT kasutama, et laevalained sadamaväravatest sisse ei pääseks. Miljoni euroga laevalainete vastu minek oleks sama tõhus kui hakata supilusikaga Tallinna tänavaid lumest puhastama.

Täpsemalt saab laineid iseloomustavaid termineid vaadata siit lainesõnastikust.

veel üks isiklik tiigrihüpe tundmatusse

Nüüd on see siis tehtud. Üks vana lugu sai uue elu ja on raamatuna välja antud. Moodsale ajale kohaselt e-raamatuna. Kel väga vaja, võib ise välja trükkida, aga muidu jäävad puud vähemalt selle raamatu jaoks langetamata.

Kes arvab, et sain idee sotsiaalse sidususe ministri tegemistest, eksib - see lugu sai kirja juba ligi 5 aastat tagasi.

Raamat ise on siin, samast leiab ka lühitutvustuse. Parematele sõpradele võin avaldada ka, kes on kaanepildi modell ;)

Vajame üleliigset lehma. Jänest mitte pakkuda.

Eesti Purjelaualiitu ähvardab kustutamine loomapidajate registrist, PRIA-st tuli vastav kiri. Nimelt on nad välja uurinud, et meie nimele ei ole registreeritud ühtki looma ega loomakasvatushoonet. Kiri ähvardab, et kui me 15 päeva jooksul ei tõenda oma loomapidajaks olemise põhjust, suletakse meie andmed põllumajandusloomade registris. Mis tähendab, et ilmselt peame 15 päeva jooksul omandama mõne põllumajanduslooma või vähemalt loomakasvatushoone.
Natuke mõelnud, tuvastasime suuremate probleemideta asjade käigu. Nimelt:

• Detsembris 2009 mõtlesime välja ja kirjutasime Kodukant Läänemaa kaudu PRIA LEADER-meetmesse projekti: pakume Läänemaa lastele juulis-augustis tasuta purjelauaõpet, parimatele jätkukoolitus võistluslaagris.
  
• Märtsis 2010 kiitis PRIA maakondlik rakuke Kodukant Läänemaa projekti ja eelarve heaks ja kirjutas alla. Täitsime kõik vajalikud taotlused ja dokumendid ja viisime edasi päris PRIA kohalikku esindusse.
  
• Aprillis 2010 võttis PRIA projekti menetlusse. Üritasime võimalikult palju dokumente esitada digitaalselt, registreerisime end e-PRIA kasutajaks.
  
• 22. juunil teatas PRIA, et projekti menetlemise tähtaega pikendatakse 120 tööpäevani.
• Juulis 2010 tegime oma laagri ja augustis järellaagri ära, koolitasime 220 last purjelauaga sõitma, neist 2-3 on nii säravad talendid, et loodetavalt jätkavad tippspordis. Suur osa lastest sai ka sukeldumise algõppe, navigeerimise ja orienteerumise algõppe. Vähemalt ei eksi nad nüüd enam ja loodetavalt ka ei upu.
  
• Augustis 2010 teatas PRIA, et osad kohaliku rakukese poolt heaks kiidetud eelarves olnud kulud ei ole jätkusuutlikud (näiteks õppetöö käigus lagunevate purjelaudade remondiks mõeldud purjeparandusteip, liim, klaasriie, nöör jms). Kästi eelarvet vähendada ja taotlus ümber teha. Tegime. Purjelauad ja purjed olid selleks ajaks juba ammu jälle korras, muud kulud samuti tehtud.
  
• 06. septembril tuli KÄSKKIRI, mis palus hakata meil juulikuus laagrit korraldama.
  
• Novembris tuli ähvarduskiri, et PURJELAUALIIDU andmed kustutatakse PRIA loomapidajate registrist, kui me 15 päevaga ei põhjenda, milliseid loomi Purjelaualiit peab.

Nüüd ilmselt tuleb hoopis vangi minna, kuna meil pole lehma ja oleme põllumajandusministeeriumile edastanud valeinfot. Ehk siiski võiks piirduda jänesepidamisega - sport käib meil ju kultuuriministeeriumi alla?

Halloo, Eesti Vabariik???

abikõlblik kerjamiskulu

Eestlased on sujuvalt omandanud esimese ja teisegi kirjaoskuse, nüüd harjutatakse usinalt kolmandat - projektikirjutamist. Isegi sel alal on oskajaid juba küll, näiteks EAS regioonide konkurentsivõime tõstmise programmi on taotlusi esitatud nii palju, et raha jätkub neist vähem kui 10 % rahuldamiseks. Samal ajal on märgata, et lugemisoskus on languses, seda eriti projekte hindavates ringkondades. Loetakse ainult tuttavate taotlejate nimesid ning jäetakse projektide sisu sinnapaika, sest keda see siis enam huvitab, kui raha saaja juba teada on.

Muidugi tekib iga uue oskuse leviku ajal mitmeid tasu eest teenuse osutajaid. Nagu kunagi lugesid-kirjutasid oskajamad õpilased maainimeste eest kirjavahetust linna läinud lastega, on nüüd kutselised projektikirjutajad. Tore on. Aga kummaline, kust tuleb neile maksmiseks tasu? Enamus rahajagajaid ei aktsepteeri isegi üldkulusid (nt suuskade ost on abikõlblik, suusamäärde soetamine aga mitte), rääkimata projektikirjutajale maksmisest.

Ilmselt on siingi süsteemi väike eufemism juba algusest peale sisse planeeritud - kõik teavad, et osa saadud projektirahast tuleb kohe õigesse kohta ära maksta, kuid kuluarved selle summa katteks tuleb kuidagimoodi kuhugi mujale ära peita. Sõita n.ö. määrimata suuskadega, kuigi igaüks teab, et see on ilmvõimatu.

Ehk ma eksin ja tegelikult ongi kõik õige. Aga mismoodi siis nende kerjamiskulude katmine abikõlbulikuks tehakse?

head naistepäeva, seltsimehed esimehed!

Hooligem rohkem naistest, austust ja lugupidamist emadele, meedia südantlõhestav bla-bla-bla ja lillemüüjate kasum tuleb.

Lisatud piltidest saab aimu, kuidas edukad mehed tegelikult naisi kohtlevad. Eeskujuks ja teistele järgi tegemiseks. Kusjuures, võrdse palga teemal virisejatele küsimuseks: kui palju munadega vihmavarjustatiivid kah masu ajal palka saavad muidu?

Lisatud piltidel (kes nägupidi ei tunne):
1. euromehe vihmavarjustatiiv
2-3. Meie Mehe vihmavarjustatiivid.

maksame riigikogulastele parem otse

Olen puudust kannatavate poliitikute pärast juba mitu korda muret tundnud. Isegi rohelised, kes viimati mu hääle said, ei kõhelnud krammigi, kui tekkis võimalus natuke rohkem krabada. Mis parata, väiksed inimesed, väiksed rõõmud. Kindlasti on neil ükskord surmatunnistusel hästi elatud elu eest kõik viied.

Algas sotsiaalkampaania, mis peaks veenma, et makse maksab maksta. Tõsi ta on, surm ja maksud pidid ainsad olema, millest kõrvale ei hiili. Aga maksud tõusevad. Maksab töötu ja maksab palgavähendamise "vastastikkusele kokkuleppele" allkirja andnu. Rääkimata ettevõtjatest, kes muutunud turul pinnale jäämiseks ikka üsna uskumatuid pingutusi peavad tegema. Kõik see toimub suure stressi, valu ja vaevaga. Mis tervisele, teadagi, hea ei ole. Seega, surmgi saabub kiiremini. Nii väheneb maksumaksjate hulk ja iga allesjäänu peab veel rohkem maksma, et riigikogulased edaspidigi saaksid oma maasturitega väheneva, kuid veendunud valijaskonna juurde sõita.

Kampaania ise on nõrk, ei veena. Äkki ikkagi peaks Kaur Hansoni vangist välja laskma ja paluma tal teha kampaania "Ära löö poliitikut". Sest pean Vooglaiu Märdiga nõustuma, ka mina arvan, et nad on küünilised mölakad. Ja kuna nii arvavad veel ka tuhanded teised, oleks mõnekümne miljonine sotsiaalkampaania väga omal kohal.

Aga et sellist kampaaniat veel ei ole ja nad on ikkagi vaesed inimesed, siis on minul ettepanek: kohates puudust kannatavat poliitikut, eriti aga Riigikogu liiget, siis andke neile natuke raha, kui veel on. Või mõni puuvili, näiteks õun või banaan. Või kui isegi tammetõru pole anda, võtke eeskuju kuulsast Liivi Juhanist ja annetage neile oma kuub. Sest teie, tavainimesed võite kärvata. Aga kui Riigikogu liikmed edasi ei kesta, on tegemist tõsise poliitilise kriisiga.

puudust kannatavate poliitikute toetusfond ehk töötud riigikogusse

Kunagi tegime sõber Villyga puudust kannatavate poliitikute toetusfondi. Annetasime ise ja kutsusime teisigi üles toetama vaeseid poliitikuid, kes oma palka tahtsid tõsta. Fondi väga palju raha ei kogunenud, sest inimesed olid ja on ahnete poliitikute vastu jätkuvalt väga verised. Aga niipalju ikka, et Ojuland saaks paar kohukest osta. Kurtis ju vaene naine tookord lausa ajalehes, kuidas tööd on nii palju, et ei saa suvelgi puhata ja ainus, mis natukenegi tohutut koormust kompenseeriks, oleks palgatõus. Nüüd on jälle riigikogu palgatõstmise teema päevakorral ja seekordsed vaesuse verstapostid on Toomas Tõniste, Raivo Järvi ja Karel Rüütli.

Mehed kardavad, et kui nad oma palka ei tõsta, siis ei hakka inimesed enam riigikogusse kandideerimagi ning nad peavad surmani Toompea kehvapoolseid töötingimusi ja solvavalt kasinaid kuluhüvitisi kannatama. Tõniste muretseb, et hea spetsialisti palk peab ikka korralik olema. Ka Järvi ütleb, et tahaks näha, mis kvaliteediga inimesed need on, kes tuleks riigikogu raske töö peale näiteks näruse 20 000 krooniga, millele lisandub kõigest 5 000 kr kuluhüvitisi. Ka Karel Rüütli meelest ei oleks riik jätkusuutlik, kui riigikogulane oma palka tõsta ei saaks.

Tublid, Toomas, Karel ja Raivo! Panite kõik arstid, õpetajad, lasteaednikud, kunsti-inimesed, sotsiaaltöötajad, päästeametnikud, politseinikud, põllumehed ja muud luuserid paika. Just, nende palkasid tuleb masu tingimustes vähendada ja neilt võetavaid makse tõsta. Et ei kannataks nende mõttetute inimeste üle valitsemise ning juhtimise kvaliteet. Jah, mis teha. Kui inimesel ikka pole piisavat poliitilist pädevust, siis las ravib tuhande euro eest kuus targemate inimeste lapsi või passib 24 h valvekorras, et kui aastalõpubanketi käigus rakett maja põlema paneb, siis kõik pidutsejad ikka tulest välja tuuakse.

Aga ärge muretsege, sõbrad! Eestis on juba rohkem kui 100 000 inimest, kellel pole mingit tööd ega palka, küllap iga tuhande töötu kohta ühe ikka leiaks, kelle haridustase, IQ, empaatiavõime ja südametunnistus lubaks teha isegi riigikogulase räpast ja rasket tööd. Näiteks 2 keskmise palga eest. Aga tõenäoliselt nii ei juhtu. Sest praegune riigikogu ei saa ju lubada riski, et riigi valitsemise juurde satuks mingi kontrollimatu element. Seega, riigijuhtide palgatõus tuleb sama kindlalt kui Savisaare maksutõus.

Ma ise mõtlesin, et sel aastal võiks Rahvusringhäälingus teha puudust kannatavate poliitikute toetuseks südantlõhestava jõulutunneli saate, kus päkapikumütsides saatejuhid "Püha Öö" helide saatel nutuse häälega nuruvad, et inimesed ei ostaks pereliikmetele mõttetuid jõulukinke, vaid annetaks oma raha hoopis ülevamaks otstarbeks. Lisaks võiks panna üles plakatid tasuliste telefoninumbritega, nagu need kodutute koerte ja kasside või lastehaigla börsilspekuleerimise fondi jaoks raha kogumise kampaaniad.


Aga tegelikult, õudne on. Kas on Eestis peret, mida töötuks jäämine või palga vähendamine poleks puudutanud? Olukorras, kus töötute arv läheneb juba 10%-le riigi rahvastikust (NB! Mitte tööealisest elanikkonnast!), on riigikogu liikmetest väga küüniline rääkida riigi juhtimise kvaliteedist, riigikogu väga heade spetsialistide palgatasemest või selle palgataseme kindlustamisest devalveerimise eest läbi euro kursi.

Kui juba riigikogu ja president masu ajal sellist eeskuju näitavad, siis mida peaks rahvas tegema?

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

Savisaar ja Hõbemägi, proovige Google otsingut!

Hõbemägi õigustab, miks ta avaldas Savisaare artikli. Tore, aga mõlemad mehed kas on jätnud kodutöö tegemata või ei taha tunnistada, et kirjutati minu pealt maha. Või ei viitsinud kontrollida, et maha ei kirjutaks mõni ghost-writer.

Mäletan, et eksperimenteerisin sedasorti mõttearendustega umbes aastal 2000. Kui nüüd keegi väidab, et tegemist on uue ja huvitava mõttekäiguga, võiks vaadata mu kunagise blogi kannet aastast 2006, kus viitan veel varasemale mõttemängule. Savisaar muidugi sõimab täpselt sarnase tekstiga Ansipit, aga see neil ju kombeks, vanad kommunistid omavahel.

Kahju inimestest, kui nad tõepoolest nägid nii suure vaeva, et ümber kirjutada midagi, mille Google otsing oleks valmis kujul kätte andnud. Aga jõudu edaspidisteks pingutusteks. Näiteks gravitatsiooniseaduse avastamisel oleks poliitikutel avar tööpõld. Või telegraafi leiutamisel.

Tegelikult on minu soovitus, et minge parem randa, võtke surfilaud ja nautige elu. Tuul on ka tulevikus tasuta ja erinevate erakondlaste poolt erastatud rannakruntide vahel leidub jätkuvalt kauneid kohti merele minekuks!

turundada võib kõike!

Eelmine postitus sai paar päris tabavat kommentaari. Eriti Alari ja Ilmari vastustes peitub valus tõde... ja probleemi olemus on hästi ära sõnastatud. Meie kiirkapitaliseerunud ühiskond turundabki kõike - pesupulbrist poliitikuteni, kusjuures tegelikus elus plekke välja saada ei õnnestu. Ainus lahendus on uued ja veel suuremad plekid teha. Mille vastu siis veel paremat vahendit saab müüa. Turundus on kõige alus.

Siiski on mõned erisused, millele tasub tähelepanu pöörata. Kui turundatakse pesukaitseid või autosid, on tegemist „halva” turundusega, sest see on äri ja keegi raibe rikastub. Kui aga täpselt samade meetoditega turundatakse raha kogumist lastehaiglale (kes kogutud rahaga börsile mängima läks, muide) või meelitatakse kõige otsesema võrkturunduspüramiidiga inimesi metsa prügi korjama, on tegemist justnagu aktsepteeritava toimimisega. Võltsvagadus ulatub väga sügavale. Kahjuks.

Nagu Pohlak täna raadiosaates ütles: Eestis tuleb teada, kuidas mehhanismid toimivad. Võibolla kirjutan seda teatud kibestumisega, aga aastaid PR-tööd tehes olen mitte ainult riigimeedias, vaid ka erakanalites kogenud täielikku ärategemist iga turundusmeetodi suhtes, mis on suunatud kellegi äri edendamiseks. Täpselt samad võtted mõne kassipoja päästmiseks või kodutule konteineri ostmiseks panevad aga peatoimetajadki krokodillipisaraid valama. Esimesel juhul esitatakse arve. Teisel aga, kuna üritus suurendab publiku hulka, tehakse ise esimene annetus.

Eesmärk pühendab abinõu?

miks poliitik jõuab god-mode'i?

Tuntud eesti poliitik ähvardab riigikogu kohtusse kaevata. Päris vägev! Kui seaduslik seadusandja ei tee tuntud poliitiku tahtmise järgi, siis kaebame kohtusse! Huvitav, kas kohtusse kaevatakse siis kõik 101 liiget ja kantseleitöötajad või ainult need riigikogu liikmed, kes "valesti" hääletasid? Ja kui nood näiteks saadikupuutumatusse uskudes kohtusse ei ilmu, kuidas rakendatakse sundtoomist?

Järgmine samm on ilmselt, et Euroopa kohtusse, Tallinna linnakohtusse ja erakonna aukohtusse kaevatakse jumal ise. Täitsa huvitav oleks olla kohtusekretär, kuhu erakonna jooksupoiss toob avalduse jumala kohtusse kaebamiseks ja nõuab kostja sundtoomist, kui too vabatahtlikult ei peaks ilmuma...

See vist ongi õigusliku nihilismi kõrgeim tase. Hea, et vähemalt Dima Bilan olukorda mõistab ja kaasa tunneb.

sõnnikusõda uppuval laeval

Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.


Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.

Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.

Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.

Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.

ponks-sõdur: õigus, õiglus ja tõde

Selgus on käes. Ponksiöö vabakava etteasted korraldusid iseenesest.
Kohus on rääkinud, õigus on mõistetud, edasi on igaühe oma probleem.
Kellegi õiglustunnet on vägistatud, kellelegi on antud õigus samas vaimus jätkata.
Kes oli süüdi, jääb täna teadmata. Tõenäoliselt hoopis külakurnajad Boss, Sprite ja Armani, kes oma häbitute vaateakendega telliskive ja teibaid kandvaid juhuslikke möödajalutajaid ahvatlesid. Ja muidugi peaminister.

Igal maal oma õigus. Õige pole ka oma rakette üle piiri naabri liivakasti lennutada, aga rakettidele rakettidega vastamine saaks õigusriigis tõenäoliselt karmima karistuse, kui ilutulestiku algataja. Samas, Iisraeli kohus ilmselt võtaks esimese Gazast lastud raketi väljatulistaja üsna kiiresti süüdi mõista.

Tõde on seal väljas.

jaga ja valitse põhimõte töötab eriti hästi näljaajal

Tallinna linnavõim on otsustanud, et parim viis kokku kuivavat pirukat jagada on lasta näljastel omavahel gladiaatorivõitlus pidada ja rasvasema rahva pidusöömingu jäänused ellujäänule visata. Konkreetsemalt, raha pärast on võidu jooksma sunnitud Kultuurikatel ja Linnateater. Interneti-hääletuse ja kommentaariumi abil.

Troonilt vaadates igati kasulik lahendus:
1. lihtrahvas saab alati nalja, kui kultuuriinimesed omavahel kaklevad
2. jaguneb ka toetajaskond, kaklus laieneb ja keegi ei mäleta enam lõpuks, kes kakluse tegelikult põhjustas
3. mis iganes poleks ka hääletamise tulemus, saab natuke taksomeetrit kruvides teha ikka oma valiku, sealjuures öeldes: rahvas toetab ju mind
4. mis iganes poleks lõplik seis raha saanud ehitusprojektiga, saab alati öelda: rahvas, va loll, ise nii valis
5. raha jääb 2 projekti arendamise asemel kõvasti alles, mis ongi ju eesmärk olukorras, kus endalegi nagu õieti ei jagu enam

Tegelikult aga kole lugu.

Ajad ilmselt nii vaesed, et loosungist: "tsirkust ja leiba" on saanud ainult loosung: "Tsirkust! Tsirkust!"

Kama Suutra: "Hakkan Savisaart lugema"

Oh jah, näe suvise ajaga see plogimine puha unarusse jäänud, ainult mingi tervisesport siin laiutab...

Aga polnud nagu millestki kirjutada ka. Õllesummeri before- ja after-partyd kõik vaja ju pidada ja kui mälu ei peta, vist sai vahepeal isegi päris summeril käidud... väiksed õepojad kartsid, et äkki ei anta neile endile õlut kätte. Aga kui ma kohale jõudsin, polnd probleemi, said põngerjad seal isegi hästi hakkama. Nooremale, kel nina üle leti ei ulatunud, ostis sõbralik Mupo toobi ära.

Pärnus läheb kõik vanaviisi. Viisitamm laseb korra kuus oma vilet ja Pikaro püüab teda saalist välja vilistada. Kohe näha, et vanad sõbrad. Polegi nagu midagi uut. Õnneks sattusin kokku kuulsa K-spetsialisti Kama Suutraga, kes Pärnu vihmases rannas oma aristokraatlikule ihule pisut pruunimat jumet lootis peale saada. Küsisin, millega tuntud poliitporno spetsialist tänapäeval ka tegeleb.

Kama vastas:
"Noh, arvestades seda üldist P*** ja S***, mis sa ikka tahad. Igavene K*** käib kogu aeg. Ja võtted lähevad aina karmimaks, pole minusugusel vanal mehel enam jäksu nende viguritega kaasa joosta."

Vana spetsialist pühkis laubalt voolavat vihmavett ja vaatas enne jätkamist unistavalt merele:
"Aga sügiseks loodan ennast vormi ajada. Hakkan kõndimise juures K*** proovima ja ka vaimses mõttes oleks hea ennast uuemate P***-suundadega kurssi viia. Mõtlesin, et loeks siin mõned raamatud läbi rannavaikuses peesitades. Ega siin Eestis pole enam mingi soft-porno või antiikerootikaga midagi peale hakata, tuleb latekskindad kätte tõmmata ja rivisamm meelde tuletada. Mõtlesin, et töötaks Adolfi 'Mein Kampfi' ja Edgari 'Peaministri' kõrvuti läbi, ehk hakkaks kaasaegse poliitporno tumedamatest varjudest ja sügavamatest kõrvalekalletest aru saama..."

Soovisin sm. Suutrale jõudu. Ega tema kehaehituse juures pole mingi lust neid "Peaministris" kirjeldatud võtteid ja trikke proovima hakata. Eriti, kui eelnev koolitus ja sobivad sparringupartnerid puuduvad. Võibki käeraudu jääda.

Sundüürniku surm ja uuestisünd

Kui sundüürnikku poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, kirjutasin Ekspressile mõeldud kommentaaris. Mõnes mõttes ongi tegemist väljamõeldud probleemiga, millega on edukalt saanud võidelda juba üle tosina aasta. Populaarne retoorika ütleb, et sundüürnik on omandireformi hammasrataste vahele jäänu, kes ei saanud harjumuspäraseks muutunud elamispinda kollaste kaartidega päriseks. Kuid kollased kaardid anti ka sundüürnikele ning nende kaartide eest sai muudki kui elamispinda, näiteks ettevõtteid. Oleks võinud ju talongimajanduse ideoloogidelt küsida, miks on nii, et võid kõigile talongiomanikele ei jätku.

Kes see sundüürnik õieti oli?

Mäletan, kui sõber sai majaomanikuks. Üks ta esivanematest oli subjektiks tunnistatud, kuid keegi suguvõsast ei tahtnud majadega mässama hakata. Majad olid puust ja pleekinud, aga peaaegu kesklinnas. Sõber - tollal veel noor ja siiras – kirjutas alla. Tähistasime. Järgmisel päeval läksime maju vaatama. Ka seal tähistati. Küllap see oligi põhjus, miks keegi esimese ringi sugulastest polnud julenud maju vastu võtta. Üürnikud olid sees.

Majades käis pidev pidu, tähistati nii lihavõtteid, 9. maid kui kõikvõimalikke muid pühi. Ja vahepealseid päevi. Kuulnud, et majal on nüüd omanik, teadsid manulised mõndagi nõuda, mida majavalitsus polnud teinud. Torud tilkusid, katus lasi läbi, elektrijuhtmed loopisid sädemeid. Omanik ohkas ja läks panka. Pankurid leidsid, et võib raha anda küll. Perspektiivne piirkond, satikad suitsutad välja ja arendad elamispindu, mis mühiseb, arvati. Valesti arvati. Üürnikest said sundüürnikud.

Aastad läksid, aga sundüürnikud jäid. Ettepanekud mujale kolida naerdi möirates välja – kes see loll on, kes oma õigust ei tea. Tahad omanik olla – tuleb maksta. Üürnike kollased kaardid olid ammu kangema kraami vastu vahetatud kuid välja kolimise eest nõuti iga toa vastu korterit. Kaubale ei jõutudki. Pank aga tahtis intressi, kindlustusmaksed tuli tasuda ja eks majade püstihoidmine nõudis ka pidevat panustamist. Omanik kiristas hambaid ja maksis. Seadusega ette nähtud napp üüriraha mõnikord laekus tähtajaks, mõnikord mitte – riik polnud ju üürnikke sobiva sissetulekuga varustanud. Majaperemehe nägu läks järjest mornimaks. Kui mõni üürnikest lühiajaliselt lahkuski – kainestusmajja, arestikambrisse või haiglasse – oli kogu koosseis mõne aja pärast jälle tagasi. Kord pakasega purunesid ühel korteril aknad. Torud külmusid lõhki, kuid samas toas peost puhanud sundüürnik ei saanud nohugi.

Käis peremees murega juristide ja ametnike juures, kuid käsi laiutasid nii esimesed kui teised. Viimased küll vihjasid, et kui partei peaks vajalikuks mõnele manulistest munitsipaalkorter eraldada, võiks probleem leeveneda, aga selleks tulevat õigete inimestega rääkida. Ei saanud sõber vihjest aru ning munitsipaalkorteri-lubadus jäigi tema üürnike jaoks vaid valimisreklaamidesse.

Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad nii tänapäevani, lõpetavad jutuvestjad tavaliselt oma pajatuse. Selles loos vabastasid tsirroos ja gangreen siiski ühe korteri. Ka ülejäänute tervis ei ole enam kiita ja varsti võib probleem lõplikult laheneda. Kui majaomanikule ei panda enne kohustust haigla- või hooldusraviteenust osutada.

Palun saage tuttavaks. Sundüürnik ver. 2.0.

Üks setukas populaarse partei valimistroika ees on seega lõplikult hinge vaakumas. Pensionär peab veel vastu ja venekeelne veab võimsalt, aga sundüürnik 1.0 on peagi surnud kui siga jõululaual. Kuid ega sõit seepärast seisma jää. Parteid suurepäraselt teeninud müüt tuleb teisele ringile. Tagatoas juba susiseb ning sundüürnik 2.0 tõuseb varsti fööniksina eelmise tuhast. Või oleks täpsem öelda – keedetakse katseklaasis homunkulusena kokku. Sest ilma temata ju ei saa. Kellegi eest on vaja võidelda, kellegi näitel on vaja allasurutute lootusi õhutada.

Analüütikud hoiatasid, et juba enne suurt kinnisvarabuumi oli iga 3. eluasemelaen riskantsem, kui reeglid nõuavad. Buumi ajal aga jagati raha ilma igasuguse kontrollita. Majanduse jahtumisest on saanud tõsiasi ning alanud aastal ilmselt ei suuda pangad enam sundmüüki minevate kodude arvu varjata. Seega on lähiajal turule oodata hulka uus-sundüürnikke, kes pärast eluaseme pangale loovutamist on sunnitud endale ulualust üürima.

Pealinna linnavalitsus on juba teatanud, et 818 sel aastal valmivat munitsipaalkorterit antakse õelate omanike poolt uute üürimääradega tänavale aetavatele sundüürnikele. Tõenäoliselt ähvardab väljatõstmine ka umbes sama suurt hulka makseraskustesse sattunud laenajaid. Neile on pealinn välja pakkunud, et üle jõu laenanutele peaks riik eluasemelaenu maksmisel appi tulema. See tähendab, sekkuma turusuhetesse ja andma „õigetele” inimestele nende suhtes eelise, kes oma kohustusi ise täita suudavad. Samamoodi, nagu sundüürnikele kunagi anti eelis näiteks turuhinnaga erakat üüriva tudengi ees.

Lisaks on sundüürnikele mõista antud, et küllap saab lõpuks ka munitsipaalkortereid erastada. Kui mitte kollaste kaartide eest, siis kuidagi ikka. Tallinna korterite odavmüük üürilistele jätkub ju tänaseni. Tõsi, mitte kõigile, vaid „õigetele”.

Saite vihjest aru?

Klikivabrik ühines algatusega Kristiine toetuseks

Täienduseks eelmisele postitusele: otsustasime, et Kristiines toimunud ebaõiglus vajab sekkumist. Hommikul mõtlesin, et las lahendavad ise oma väiksed tülid. Üks lasi parve põhja, teine lõi mättaga nina lössi. Mõni asi, ikka juhtub.

Kuid pärast päeva jooksul kogunenud blogipostitusi, kommentaare, e-kirju ja skype-kõnesid, jõudsime järeldusele, et ei saa mitte vaiki olla. Arutasime asja kompanjonidega ja leidsime, et meie kohus on sekkuda. Jah, alkoholism on pahe. Ja noortele õlle müümine ei aita teps mitte kaasa selle pahe kõrvaldamisele. Kuid karistada üht kauplust kõigi patustajate eest ühekorraga, on sama hea kui lajatada Kiivrita-Ansipi, Palmse-Savisaare ja teiste prominentkihutajate patud korraga pimeda roolijoodiku kaela.

Otsustasime, et asume Kristiine kaitsele. Jah, võibolla, et see on tuuleveskile sõja kuulutamine , kuid see on vähim, mida me teha saame. Loodame, et mõistlikud inimesed toetavad meid.

-----

Illustratsioon: Gustave Doré: Don Quijote de La Mancha and Sancho Panza, 1863

Kristiine Prismat toetatakse

Sain sellise sisuga teate täna:
---
Hea sõber!

Tallinna linnavalitsus on tugevama õigust kasutades alustanud kättemaksuaktsioone Kristiine Prisma vastu. Täna võeti ära alkoholimüügiluba, homme võib-olla tühistatakse toidukaupade käitlemise luba ja lõpuks võetakse ära ka kauplemisluba. Ettekäände leidmiseks ei ole ju palju vaja, linnavalitsus on oma sammudega seda näidanud.

Kutsume protestiks linnavalitsuse omavoli vastu kõiki üles sooritama oma igapäevased ostud just Kristiine Prismas! Kellel alkoholi vaja, saab selle ka mujalt kätte.

Näeme siis Kristiines!
---

Huvitav, kas tegemist on tõsise ettevõtmisega?

Kes selle taga võiks olla?

Kas mandub see ettevõtmine jõuetuks allkirjade kogumiseks, mida saab Savisaar pärast naeruvääristada, kuna KEEGI tundmatuks jääda sooviv netikommentaator on ennast kirja pannud Miki Hiire nime all. Või hakkavad inimesed tõepoolest oma ostukäitumisega meelt avaldama?

Ootaks ka Kristiine poolset kommentaari, kas nad teavad sellest üleskutsest midagi?

Kahjuks pole ma tallinlane ega saaks üleskutset oma ostueelistusi muutes toetada.

Huvitav oleks aga jälgida, kuidas see asi edasi läheb?

jätan Õllesummeri vahele

Ei lähe ma tänavu ega tulevikus enam õllesummerile. Mitte et ma muidu väga aktiivne summeriline oleks olnud, aga nüüd kindlasti mitte. Summeriõlu on natuke liiga K-maitseline. Suur osa summeril ära antud õllesõprade rahast jõuab erakonna kätte, kes on tõstnud oma lipukirjaks alkoholismiga võitlemise. Suuremat silmakirjalikkust on raske ette kujutada. Isegi Rein ütleb, et ei tasu tema sõnade ega tegude järgi käia.

miks Hispaania tõi oma sõdurid Iraagist ära?

Hispaania kodusõda on vaatamata paljudele romaanidele-filmidele-maalidele oma sisult siiani paljudele mõistetamatuks jäänud. Hemingway hingekell ja Picasso Quernica on muutunud märkideks omaette, kuid sõja põhjustest ja käigust ei teata pooltki niipalju kui neist teostest. Kes sõdisid? Miks? Kes võitis? Oleme kuulnud nimetust „rahvusvahelised brigaadid”, teame et pärast sõja lõppu jäi 36 aastaks võimule Hitleri ja Mussolini sõber, fašist Franco. Mis tegelikult juhtus? Oli see kohalike omavaheline kisklemine või imperialistlike suurriikide võimupiiride jagamine?

Väga lühidalt võiks Hispaania kodusõja kokku võtta nii. Grupp mässulisi kindraleid otsustas kukutada Hispaania vabariigi demokraatliku valitsuse ja alustas 1936. aastal sõjaväelist riigipööret. Aafrikast toodi tagasi Hispaania koloniaalväed (mille koosseisus sõdis palju araablastest palgasõdureid) ning suunati need oma valitsuse ja rahva vastu. Maailma suurriigid deklareerisid, et nemad Hispaania siseasjadesse ei sekku, kuid juba sõja esimestest päevadest alates kasutas Franco Saksamaa ja Itaalia vägesid, tehnikat ja raha. Ka kuulsad Maroko väeüksused toodi üle Gibraltari väina Hispaaniasse saksa ja itaalia laevadel-lennukitel. Franco lubas Hitlerile, et võimule saades annab vastutasuks Hispaania maavarad Saksamaa sõjatööstuse käsutusse. Nagu hiljem selgus, andis ka hispaanlastest tööjõu ja väeüksused, kuigi ametlikult Hispaania II maailmasõjas ei osalenud. Suurbritannia toetas vaikimisi Francot, kuna leidis, et paremäärmuslase juhitud riigis on inglaste investeeringud paremini kaitstud kui sotsialistliku revolutsiooni lävel olevas vabariigis. Euroopa ja Ameerika mittesekkumine tähendas, et Hispaania vabariigi valitsusele ei antud ei sõjalist ega rahalist abi, enamgi. Neile ei müüdud relvi. Samal ajal kui Francole anti krediiti nii relvade, varustuse kui kahuriliha näol. Hispaania vabariigi valitsuse ainus võimalus oli pöörduda Stalini poole. Stalin MÜÜS hispaanlastele kõrge hinnaga vene relvi ning saatis kohale oma komissarid, kes pidid jälgima, et vabariiklaste sõjategevus liiga edukalt ei kulgeks. Et Pürenee poolsaarel kogemata kommunistlik riik välja ei tuleks. Ka Stalin ei tahtnud enne õiget aega võimalikke liitlasriike välja vihastada. Seega oli Hispaania demokraatlik vabariiklik valitsus juba ette kaotajaks määratud, kuna suurriigid ei arvestanud mitte ideede võitlust, vaid materiaalseid väärtusi: maavarad, strateegilised positsioonid Lõuna-Euroopas, võimalikud liitlased-vaenlased lähenevas II maailmasõjas.

Palgasõdur ei võitle idee eest, tema saab eluga riskimise eest raha. Franco üksused olid hästi varustatud, väeosade vahetamisega said sõdurid pidevalt puhkust ning neile maksti korralikult palka. Lisaks vaadati läbi sõrmede, kui sõdurid vallutatud aladel röövisid ja tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsesid. Franco vastu võidelnud rahvusvahelistes brigaadides osalenud rohkem kui 50 riigi vabatahtlikud ei saanud sõdimise eest palka, nagu ka Hispaania Vabariigi rahvaarmee sõdurid. Vastupidi, palka küsinud vabatahtlikud saadeti näiteks Ameerika ja Inglise värbamispunktidest tagasi, kuna Hemingway ülistatud rahvusvaheliste brigaadide eesmärk oli fašismiga võidelda. Idee eest võitlejad kaotasid. 1938 a. rahuläbirääkimisteks lahkusid rahvusvahelised brigaadid Hispaaniast, 1939 sai Franco siiski täieliku ülekaalu ning Vabariik kapituleerus. Sakslased said soovitud maavarad ja tööjõu, inglased nägid, et nende lootus investeeringute kaitsele ei täitunud. Ameeriklastel oli niisama piinlik, sest kommunismihirmus oli toetatud fašisti võimule saamist, kes hiljem stalinlikku eeskuju järgides suure osa oma rahvast koonduslaagritesse või hukkamisele saatis. Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et Franco püsis võimul sama kaua kui Lenini-Stalini diktatuur – 36 aastat.

Iga tänapäevane sõda on suurriikide malemäng. Tegelikud eesmärgid peidetakse loosungite taha, olgu need siis „kommunismiohuga” võitlemine või „terroristide” talitsemine. Paistab, et Hispaania kodusõda oli viimane, kus lahingutes osalesid ja langesid ka mõned neist, kes sõja tegelikult valla päästsid. Hilisemates sõdades on lahinguid juhitud kaugemalt kabinettidest ning sõjas teisele kohale tulnud vägede juhid hiljem täiesti „humaanselt ja sõjamehelikult” hukatud.


Ahjaa, vastus pealkirjas esitatud küsimusele ka.

Kirjutasin kogu selle ajaloolise heietuse siia, et tuua välja paralleel. Ühe riigi siseasjadesse sekkumise tõttu sai oluliselt muudetud kogu piirkonna edasine käekäik. Suurriikide huvides. Vasakpoolsete ja parempoolsete vana vaen ei ole Hispaanias kuhugi kadunud, kuigi kodusõja lõpust on möödas 68 aastat. Hispaania tõi väed Iraagist ära, kuna see oli sotsialistide peaministrikandidaadi Zapatero valimislubadus. Väed viis Iraaki ameerikameelne parempoolne peamister Aznar. Pärast valimisvõitu 2004 võimule saanud Zapatero oma lubaduse ka täitis. Ja mälestus sellest, kuidas vasakpoolsed 70 aastat tagasi tänu välismaiste palgasõdurite sekkumisele Hispaania kodusõja kaotasid, polnud selle otsuse juures sugugi vähetähtis emotsionaalne moment.

PS! Zapatero andis kõigile praeguseks veel elus olevatele rahvusvahelistes brigaadides võidelnutele Hispaania kodakondsuse, täites nii Hispaania Vabariigi viimase peaministri Juan Negrin Lopezi 1938. aastal brigaadidega hüvasti jättes antud lubaduse: Hispaania ei unusta teid.