Jahe ja puhangud

Täna tuli tuul enamvähem siis kui prognoos ennustas. Või natuke hiljem. Aga veidi valest suunast. Pozos paistis tünamo saamise risk suurem, seega sõitsime Arinagasse. Ülalt mäe pealt vaadates oli kõik imeilus: helesinine läbipaistev meri, kuldne päike ja kõik purjelauad glissisid täiega, tõmbasid flatile türkiissinisele lahele pikad valged triibud. Hiljem selgus, et see oli demoversioon, tegelikkus oli palju hullem.

Tuul oli kergelt offshore ja tuli üle mägede ning Arinaga linna. Seega väga heitlik. Tunne oli nagu sada hullu oleks lehepuhuritega sõda mänginud, puhangud tulid erinevatest suundadest ja ka ülevalt ning tugevus oli selline, et kas täielik overpower ja uks lahti või siis nii nõrk, et lauast vaid vöör üle veepinna ja kui sisse vajud, siis pole veestarti mõtet üritadagi.Varustuseks oli Shark 105 + Simmer 5,6. Ilmselgelt olin laua valikul liiga optimistlik, sest 105 mu praeguse hetke kehakaaluga aukudest üle ei sõida. Tegelikult oli sõiduaega seisuajast ikka rohkem, aga kogu see võitlus nii intensiivne, et võttis käed surisema.

Kolmveerand tundi maadlesin, siis tuli pikem auk ja ookeanile ära ujumise vältimiseks tulin kaldale. Kuni uut tuult ootasime, läks päike ka pilve ära ja kaldal hakkas päris jahe, ei olnudki enam nii suurt tahtmist suuremad kamad võtta ja uuesti proovima minna. Külmetasime ja vahtisime kalda all tegutsevaid vennikesi.  Kolm tüüpi, tundub, olid endale väiksed asjad ostnud ja nendega siis proovima tulnud, et äkki tuleb välja. Hakkasid aga hooga shorebreak'is beach-starti tegema. Lauad aga ilmselgelt liiga väikesed meeste kehakaalu kohta ja läksid kogu aeg alt ära. No ja ega nad päris täpselt ei teadnud ka, mida teevad, niisama proovisid. Ühel polnud laual aasasid, teisel tuli poom küljest ära. Ikka juhtub. Vaatasime ja irvitasime ebaviisakalt, endal ninad külmast sinised, nagu Eestis oleks surfanud.