Täna järgisime põhimõtet "tark ei torma" ja ootasime. Keegi nimelt ütles, et õhtupoolikul läheb kõik väga heaks, tuul tugevaks, lained suureks ja lainevahed siledaks. Kuigi juba hommikust peale puhus hästi ja laht oli glissivaid laudu täis. Hommikupooliku töötasime. Siis jalutasime, lasime päikest kõhu peale, vaatasime merd ja muud vaatamisväärset. Ikka puhus. Meie ootasime. Lõuna paiku tuul kukkus ja laht jäi tühjaks. Siis hakkas natuke kõhe, sest Lauri lubas kõigile tappa anda, kui õhtuks ära vajub. Igaks juhuks istusime rannas edasi.
Kell viis tuli tuul tagasi ja rahvas ronis vähehaaval peale. Mõõn hakkas ja lained tundusid tõesti suuremaks kerkivat. Võtsin igaks juhuks 105 ja 6,2, kuigi kohati tundus pilt palju lubavam. Pärast selgus, et valik oli õige. Üle praktiliselt ei käinud, üksikutel hetkedel lõi topi valjult plagisema nagu oleks kohutavalt kõva puhang, aga samas käest ära ei rebinud ja pöördesse minnes selgus, et viimaseks veerandiks vedu ei jätkugi. Lained aga kasvasid kohati päris kenaks. Mäest alla sõites tahtis laulu lahti võtta ja vales kohas vastu mäge minnes tõmbas käigu kinni nagu Kullipesa kalavõrk. Lainevahe aga ei tahtnud kuidagi siledaks minna, ikka oli chop ja põrutas varsti kannad valusaks, ilusa jibe tegemiseks tuli sobivat platsi lausa otsida. See-eest nägin esimest korda Pozos lendkalu. Ehk seepärast, et kui pulss liiga punasesse hakkas minema, tegin pikemad triibud ja sõitsin kaugemale välja.
Kividest üle saamine hakkab ka juba paremini sujuma ja ei olegi õhtuks enam kõige eredam mälestus Pozo surfipäevast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment