mille tõi Schengen meie õuele?

Kindlasti tõi Schengeni ruumiga liitumine muuhulgas palju head. Midagi ebameeldivat? Isiklikust kogemusest oskan ära märkida kaks momenti. Pärnu maantee on täitunud UA, RO, H, LT, LV, PL ja teiste idabloki numbrimärkidega veoautodega. Kuna piiriformaalsused on kadunud ning läbi Eesti on Skandinaaviast lõuna poole odavam sõita kui laevaga, tossutab nüüd Tallinna-Ikla kursil lõppematu rida väsinud veoautojuhte. Erinevalt rikkamate riikide säravatest suurtest rekkadest on uustulnukad mõlkis, porised ja üsna ülbete liiklemisvõtetega. Bussidest ja sõiduautodest liiguvad need veokad enamasti aeglasemalt. Vaid poolakad tõmbavad harjumuspäraselt paremale, kui keegi vastu tuleb või mööda läheb.

Peaks otsima, kas selline lisandunud liiklus ka kuskil ametlikus statistikas kajastub. Vaevalt küll. Ehk ainult tanklate müüginumbrites. Aga ehk saaks lisatransiidi kuidagi maksustada? Teed lõhuvad suured autod ju kõvasti. Igatahes Pärnu maanteest on saanud märgatavalt ohtlikum ja ebameeldivam koht.

Ja teiseks, mitte-EUst pärit lõunamaade poisid, kellele Eesti ei tahtnud varem viisat anda, et nood saaks siia oma tüdruksõprade juurde tulla, võtavad nüüd viisa Prantsusmaale, Saksamaale või mõnesse muusse riiki, kuhu nende sõpru nagunii juba hulgi on sisse imbunud. Ja - voila! Viisavaba liikumine Schengeni riikide vahel. Kellele vabadus, kellele veel suurem vabadus.

sööda kodutut palju tahad, tema vaatab ikka Schengeni poole

Sotsiaalse ettevõtluse, rehabilitatsiooni ja muu humaanse tegevuse musternäitena esitletud kodutute jalgpalli MM on saanud ootamatu pöörde. Nimelt on suure meediakäraga pöörelnud heategevustsirkusest saanud ootamatult migratsioonipump. 15 Aafrikast ja Afganistanist pärit BOMŽ-atleeti valisid rahvuslik-kodutu sportlasekarjääri asemel Taani või teiste Euroliidu maade prisked prügikastid ja tegevusküllased tänavad. Püüa nüüd neegrit Taanis või afgaani Saksamaal, kadusid omade hulka, nagu hambaork tuletikutehasesse.

Kodutute jalgpallivõistlus oli muidu tore meelelahutusprojekt, mis pakkus ühtlasi omamoodi heaoluindulgentsi. Turvalise heaoluühiskonna liikmetel mõnus show’d vaadata ja pärast paari euro annetamist ka ise tunda, kuidas nende panus aitab kaasa näljahäda ja vaesuse vähendamisele ning päästab planeeti. Mis ja kas sest sisuliselt kasu oli, ei oska öelda. Kes noile asjule mõtleb, mõtles ennegi. Ülejäänud tahavad aga madalat meelelahutust. Kodutud ja narkarid jalgpalli tagumas – see on raju värk. Ehk saab keegi koguni viga või sureb platsil maha, oodatakse vaatemängult verd, nagu härjavõitluselt. Kõige parem olekski, kui mängu lõpuks lastaks platsile marru aetud härg või veel parem – tiiger. Ja platsilt pääsemiseks ainult üks kitsas redel. Siis oleks alles kodututel motivatsioon kiiresti joosta!

Mul pole head lahendust vaesuse ja kodutuse vähendamiseks. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas on meie pangaorjuses koduomanikud õnnelikumad kui India kerjusmungad? Või tunneb liisinguautoga ummikus istuv eurooplane ennast teel kontorisse rohkem inimesena, kui eeslit moonipõllu poole sikutav afgaan? Aga et sellised kampaania korras tehtud heategevuse- ja planeedipäästmise üritused ei toimi, on elu korduvalt tõestanud. Projektid lähevad untsu. Nagu rikastusid humanitaarabi müügist kohalikud suguharukuningad, said nüüd jalgpallimehed tasuta lennukipileti ja viisavaba sissepääsu Euroopasse. Ja nagu televiisorist näha oli, jooksevad nad nii kiiresti, et prisketel europolitseinikel pole mingit lootust neid kätte saada ja koju tagasi saata.