ehitamata tee vähemalt asfalteeritud!

Ei, pildil olev vingerdav punane joon ei ole mu teekond baarist baari ega ka laupäevaõhtune aedupidi kodu otsimine.

See on GPS-jälg päris kainest autosõidust mööda Pärnu Ehitajate, pardon, Ehitamata teed. Mis muuhulgas on tuntud ka kui Via Baltica osa, teate küll, see põhja-lõuna suunaline magistraal, mida mööda Soomest ja Peterburi kandist läbi Läti Euroopa poole pääseb.

Looked GPS-jäljel ei ole kogemata teelt väljasõidud, vaid ümbersõidud poolikutest viaduktide ja ristmike ehituskohtadest. Mis küll on nüüd värske asfaldi saanud, nii et natuke meenutab tee konarlikupoolset kardirada.

kuidas võmm mind politsei eest hoiatas

Sõitsin rahulikult mööda maanteed. Ei kihutanud, püüdsin auto spidomeetri sisse progetud viga arvestades just lubatud kiirust välja rihtida. Ju see tegelik kusagil 90 kandis võis olla, no ehk 1-2 km/h üle. Kuni üks vastutulev auto juba eemalt tulesid vilgutas, noh et võmm ees või nii. Kui vastutulija lähemale jõudis, nägin, et selles istusidki politseinikud! Oli üks neist eravärvidesse pugenud politseiautodest, millel armatuurlaud elektroonikat täis, palju antenne katusel ja küljeaknad tunduvalt tumedamaks toonitud kui ühelgi päriselt eraisikule kuuluval autol lubatud oleks. Vilkureid nad siiski käima ei pannud ja ümber ei pööranud. Polnud mul eespool ka ühtki põõsasse pugenud patrulli, keda nood autoga kutid oleks saanud raadio teel juhendada ohtlikku liiklushuligaani, s.t. mind kinni pidama.

Muidugi tõusis jalg gaasipedaalilt juba tulevilgutamist nähes. Ja edasi sõitsin natuke VEEL püüdlikumalt. Aitäh, poisid! Vaat nüüd saan alles aru, et minu politsei kodanikest tõeliselt hoolib!

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

rekordiline rehvivahetus

Avastasin autorehvist naela. Ei, mitte naastrehvi viimase, vaid suverehvi esimese ja ainsa. Õigupoolest oli see kruvi, keermeosa korralikult läbi rehvi ja pea lustakalt läikima kulunud. Muidu püsis rehv reipalt püsti, ainult kui kruvi kõvemini kangutada, susises kurjalt. Mis ikka, tee rehvivahetuspunkti ja kuna tali nagunii tulekul, siis kogu ringi rehvivahetus. Õnnetuseks oli laupäeva pärastlõuna (selle aja valivad autorehvid tavaliselt katkiminekuks, nagu hambavalu hakkab reeglina reede õhtul) ning sobiva teenindusasutuse leidmine raskendatud - tööpäev juba läbi või kohe lõppemas.

Õnneks siiski leidus töökoda, kus sõbralik seltskond nõustus töö ette võtma. Ja mitte ainult ette võtma, ma pole elus nii kiiret rehvivahetust näinud. Kui, siis ehk ainult televiisorist, mõne vormelivõistluse boksipeatuse ajal. Iga ratta juurde hüppas üks töömees ning 4 ratta alt võtmine, 4 rehvi vahetused ja tasakaalustamised, rataste autole alla tagasi kruvimine ja kliendilt raha sisse kasseerimine võttis kokku 8 minutit. 10 minutit pärast rehvitöökoja ukse ees peatumist sõitsin sealt juba hästi tasakaalustatud talverehvidel välja.

Olgu siis hea töö tegija ka ära nimetatud: Rehviprof.

kust leida tööriistu?

Et sügis käes ja talv tulekul, otsustasin käia vanarahvatarkuse radu ja ree kähku ära rautada. See tähendab, pikemat aega edasi lükatud autoremondi ja hooldused ära teha. Et talvel poleks ebameeldivaid üllatusi ja kusagil lumehanges puksiiri ootamist. Hakkasin autoremondiga tegelevaid ettevõtteid läbi helistama. Ühe varuosa leidsin ühest, teise kolmandast ja nii edasi. Et enamasti soovivad autoremondifirmad müüdud varuosa ise ka autole külge keerata, saigi päris mitu erinevat remondiaega kirja. Erinevates ettevõtetes.

Muidu läks kõik enamvähem normaalselt, andsin raha ja sain oma auto tagasi, tihti isegi peaaegu kokku lepitud ajal. Mõnikord oli auto pärast remonti tuntavalt paremaks läinud, mõnikord oli ainult teadmine, et mingi kriitilise tähtsusega jubin on nüüd uus ja terve.

Mis oli aga üllatus - hakkasin autost võõraid tööriistu leidma. Paremal juhul vedelesid need lihtsalt kuskil põrandal, keerulisematel juhtumitel aga olid jäetud mootoriruumi või sillatala peale... Tegelikult nii ma neile jälile saingi. Kui pärast auto remondist tagasisaamist midagi kõrvulukustavalt koliseb, siis normaalne inimene ju vaatab järgi, mis värk on. Noh, avastad siis kusagilt mingi mutrivõtme või kruvikeeraja, mis sinna kohta kohe üldse ei sobi ja sõidu ajal loomulikult lärmi teeb. Huvitav tendents neis töökodades. Vähemasti ei olnud neid tööriistu arvele kirja pandud. Seega, võõras värk ja tuleb inimestele tagasi viia. Ühe padrunvõtme saba juba viisingi. Meister oli üllatunud näoga. Ilmselt tavaliselt siis ei tooda tagasi.

Firmade nimesid siia ei kirjuta, iseendast head inimesed ju.

mille tõi Schengen meie õuele?

Kindlasti tõi Schengeni ruumiga liitumine muuhulgas palju head. Midagi ebameeldivat? Isiklikust kogemusest oskan ära märkida kaks momenti. Pärnu maantee on täitunud UA, RO, H, LT, LV, PL ja teiste idabloki numbrimärkidega veoautodega. Kuna piiriformaalsused on kadunud ning läbi Eesti on Skandinaaviast lõuna poole odavam sõita kui laevaga, tossutab nüüd Tallinna-Ikla kursil lõppematu rida väsinud veoautojuhte. Erinevalt rikkamate riikide säravatest suurtest rekkadest on uustulnukad mõlkis, porised ja üsna ülbete liiklemisvõtetega. Bussidest ja sõiduautodest liiguvad need veokad enamasti aeglasemalt. Vaid poolakad tõmbavad harjumuspäraselt paremale, kui keegi vastu tuleb või mööda läheb.

Peaks otsima, kas selline lisandunud liiklus ka kuskil ametlikus statistikas kajastub. Vaevalt küll. Ehk ainult tanklate müüginumbrites. Aga ehk saaks lisatransiidi kuidagi maksustada? Teed lõhuvad suured autod ju kõvasti. Igatahes Pärnu maanteest on saanud märgatavalt ohtlikum ja ebameeldivam koht.

Ja teiseks, mitte-EUst pärit lõunamaade poisid, kellele Eesti ei tahtnud varem viisat anda, et nood saaks siia oma tüdruksõprade juurde tulla, võtavad nüüd viisa Prantsusmaale, Saksamaale või mõnesse muusse riiki, kuhu nende sõpru nagunii juba hulgi on sisse imbunud. Ja - voila! Viisavaba liikumine Schengeni riikide vahel. Kellele vabadus, kellele veel suurem vabadus.

aus amet politseikoolist

Kommentaaridest politseiametnike omavahelise autorodeo teemal tundub, et pronksiöö järel kogutud usalduskrediit on läbi laristatud. Vägevaks PR-ämbriks võib lugeda suuremahulist sõnadesöömist, mis järgnes "liiklushuligaani", "paadunud mõrtsuka" ja "kuriteo varjaja" isiku selgumisele.

Samuti saab ilmselt kõva tagasilöögi liiklusohutuse tõstmise aktsioon. Millest on kahju.

Sest kui juba politseinik ise võib peatumismärguannet eirata, helkurvestis ametnikule otsa sõita ning sündmuskohalt põgeneda ja mitu päeva redutada, siis mida peaks sellest õppima harilikud liiklushuligaanid? Ehk ainult seda, et peatumismärguande andnud liikluspolitseiniku alla ajamisele ja politsei eest ära sõitmisele peaks eelnema õpingud politseikoolis. Sest tavainimest jutud stressist ja kriisiolukorras pea kaotamisest ei aita.

Huvitav oleks näha, kuidas graafik liiguks, kui keegi võtaks täna politsei mainet uurida.

õunaga arvuti ja vasakpoolne liiklus

Wolli kirjutas, kuidas talle käib närvidele, et Mac’i kasutajaid ei hinnata toimiva ID-softi vääriliseks. Tuleb nõustuda. Mis teha, ka mina tahaks õunaga arvutit kasutada, kuid ei saa seda lõbu endale lubada, sest ei suuda kõiki korrespondente sundida Mac’i formaatidega ühilduma. Ega viitsiks kogu aeg jälgida, et ma ise kõik ikka tavainimestele arusaadavaks konverteeriksin.

Klikivabriku statsi järgi kasutab Mac’i üsna täpselt 1% Eesti arvutikasutajatest. Nad on küll lärmakas, maksujõuline ja oma arvamusega seltskond, kuid siiski liiga väike vähemus, et arendustes nende vajadustele raha jätkuks. Järelikult, tuleb massi maitsega arvestada. Ja leppida.

Muide, mulle väga meeldib vasakpoolne liiklus. Mu oma vana auto on ka pärit Suurbritannia autodisainerite töökodadest, nii et püüan ikka aegajalt vasakpoolset liikluskultuuri juurutada ja propageerida. Paraku ei taha mu püüdlustest aru saada ei liikluspolitsei ega kaasliiklejad. Mis ma nüüd siis tegema pean? Nõudma, et sertifitseerimiskeskus või Eesti Vabariik ehitaks minusugustele eraldi sõidurajad tee kõige vasakpoolsemasse serva? Või oleks õigem vasakpoolse liikluse sisseviimist siiski alustada mõnest ohutumast vähemusest, näiteks mootorratturitest?

Eelmine kord kirjutasin Mac'i omanike muredest ja oma kadedusest sel teemal siin postituses.

Täiendus: natuke mõtlemisainet Maci ja PC võrdlusest leiab youtubest.

miks Jeesus Mersuga ei sõitnud ehk olen see, millega sõidan

Ütle mulle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes sa ise oled, räägib psühholoogide käibetõde. Põhiliselt meenub see tarkusetera inimestele enamasti siis, kui on vaja halvale rajale eksinud ligimese tegevusele õigustust leida või lastele moraali lugeda. Kaalujälgijad kinnitavad, et inimene on see, mida ta sööb. Ilmselt vihje, et mingi mõte on ikkagi sees nende rahvaste toitumisharjumustel, kel siga on roojane loom ja rasvane toit luksus, mille kättesaamatust vaesematele rahvakihtidele oli vaja kuidagi põhjendada. Siit võiks edasi heietada veel paljude tarbimisharjumuste teemal. Küsida retooriliselt, miks lõunamaa rahvad nii vähe viina joovad ja põhjamaades jällegi veinist lugu ei osata pidada. Ja vastupidi. Võimalik, et siingi on mingi religioosne ajalugu mängus, kuigi ise kahtlustan rohkem kliimast tulenevaid põhjuseid.

Omamoodi õigus igaühel. Erinevate religioonide jumalatele meelepärased eluviisid, tuleb välja, on tegelikult kasulikud eelkõige inimesele endale. Nii ongi algselt poliitilistel põhjustel kehtestatud usulised reeglid tänapäevaks leevenenud ja asendunud isiklikku kasu lubavate käitumisjuhistega. Moraal on siiski sarnane: keelatud asjad viivad halbade tagajärgedeni. Pättidest sõpradega taaskohtutakse tavaliselt vangimajas. Rasvunud inimesed on koledad ja surevad kiiresti infarkti. Viinast saab kiiremini tsirroosi kui veinist. Pole muide taibanud üheltki tõsiusklikult moslemilt küsida, et kui koraan keelab kääritatud marjade ja viljade mahla joomise, et kuidas siis on lugu loomsetest saadustest jookidega, nagu kumõss või mõdu?

Järjekordselt Eesti maanteelt eluga pääsenuna taipasin äkki, et tänapäeva inimesele on tema liiklusvahendi mark, värv ja võimsus sama olulised näitajad, kui sõbrad, söök või jook. Ehk olulisemgi. Veel enam üldistades – olen see, millega sõidan.

Et sõiduki-teema kõigile väga korda läheb, tõestab kasvõi ülemaailmse autoajakirjanduse vohamine. Autoajakirju, -saateid ja -saite tundub juurde tekkivat samas tempos, kui naftahind kerkib. Muidugi on välja kujunenud teatud mõttemallid. Sakslane sõidab Volkswageniga, prantslane Peugeotiga. Ameeriklane loomulikult Lincolniga(Ford) või Cadillaciga. Venelane Volgaga. Eestlane sõidab maasturiga. Vähemalt unistab ja kuni seda endale lubada ei saa, liisib hetkel kõige soodsamalt saadava keskklassi auto ja hellitab seda kui pereliiget.

Aga kus on autopedenduseks ristitud nähtuse juured? Eks ikka sealsamas, kus muudegi meemide omad. Kõige rohkem teame kõrberahvaste transpordi ajaloost. Kaupmees sõitis kaameliga, käsitööline eesliga. Põllumehel olid härjad, sõjamehel hobused. Riiklike ehitusprojektide jaoks toodi materjali veolotjadel, viikingid tulid põletama ja peksma kiirete purjelaevaga. Kõik oli paigas, sõiduvahendi järgi võis öelda, kes sõidab. Küllap on see alateadlik arusaam inimestes tänapäevani sees. Ja vastab rohkem tõele, kui me igapäevaselt sellele mõtleme. Kui palju sõidukivaliku stereotüübid tänapäeva maailmas paika peavad? Mehhiklane sõidab motorolleriga, nagu ka mehhiklaste esivanemad Ibeeria poolsaarel. Hiinlased sõidavad jalgratastega, hindud elevantidega. Aafriklased käivad jala. Liiklusvahend on saanud olemuslikuks osaks inimese iseloomustusest.

Ei pea paika, ütlete? Istuge Vabaduse väljakule ja vaadake, mis mööda sõidab. Mitu miljonit minutis mööda vurab? Eestlane tahab saks olla. Või paremgi kui saks, las saks sõidab Mersuga, eestlane liisib maasturi. Parem veel, kui see on Porsche. Bussiga või rongiga sõitmine on vaesuse märk või paremal juhul teadlikkuse demonstratsioon. Tallinna „sõida ja pargi” süsteem kiratseb. Jala käimise asemel joostakse spordisaali jõulindil ja jalgratas on ekstreemspordivahend.

Ergo, olen see, millega sõidan.

Jeesus näiteks, sõitis eesliga või käis jala. Küllap võinuks temagi endale sponsorite kulul Mersut lubada, kuid läks lõpuni jalgsi. Endassesüüvimisharjutusena aga võiks igaüks lisaks söömise, joomise, pangalaenamise ja ostlemise analüüsile korraks mõelda, et millega me sõidame?

Kirjutasin selle postituse Arvamus @ Ekspress palvel ja see on seal ka avaldatud.

Keda aga huvitab pikem arutelu, mis autoga Jeesus oleks sõitnud, leiab kaasamõtlejaid nendelt linkidelt:

http://www.highrock.com/personal/WWJD/

http://www.jimlane.org/What-Would-Jesus-Drive_25.htm

bussipileti hinnatõusu oodates ehk valitsus, kes õlle hinda tõstab...

Üleeile sain linnadevahelise bussipileti Tallinnast kätte veel hinnaga alla 0,9 kr/km. Tanklates diisli hinda vaadates tundub see lausa kingitusena. Bussimootori janu arvestades kulub 1 km läbimisel ainuüksi kütusele täna üle 5 kr. Lisaks bussijuhi palk, hoolduskulud, amortisatsioon, kindlustused, üld- ja juhtimiskulud. Buss polnud päris tühi, aga üle 10 inimese seal ka polnud. Mis tähendab, et bussifirmal võis tulemust vaadates päris kurb olla. Või teisest küljest uhke tunne: iga 100 km kohta saab riigi teedeehitust toetatud rohkem kui 10 euroga. Iseküsimus on, kas busside veermik seda toetust ka oma vedrude peal tunda saab, kuid kodanikukohus on täidetud.

Autoga sõites tuleb uute hindadega kilomeetri kütusekuluks 1,4 kr. Varem oli selge, et kahekesi on autoga odavam sõita kui bussiga. Tasus kombineerida, et kellegagi sõidud ühte autosse sobitada. Täna pole enam nii kindel. Liikluskindlustust, auto amortisatsiooni, hoolduskulusid ja parkimistasusid arvestades võib juba ka kahekesi bussiga odavam tulla. Kuni bussifirmad sel jätkuda lasevad. Ilmselt mitte väga kaua. Kuid rõõmu ei tule sellest kellelegi. Eelkõige mitte bussijuhtidele, nende palgatõusulootused hägustuvad ilmselt veelgi. Inimene on paindlikum kui masin – buss ilma kütuseta ei sõida, bussijuht aga ilma palgatõusuta ehk küll.

Bussipileti hinnatõus aga saab olema märguandeks hinna- ja seega ka inflatsiooniralli järgmisele ringile. Kui inimesed juba bussipileti eest rohkem nõustuvad maksma, siis pelmeenide ja pükste hinnasse sulavad kasvavad transpordikulud palju lihtsamalt. Veoauto võtab bussist rohkemgi kütust, aga erinevalt tuhandetest reisijatest peab transpordifirma uue hinna selgeks tegema vaid mõnekümnele lepingupartnerile. Kes selle omakorda siis vähehaaval tarbijate vahel ära jagavad.

Ebaproportsionaalseks on kütuse hind muude kuludega võrreldes tõusnud igal juhul. Kui Euroopa liidus maksab õllekann baaris tavaliselt vähemalt 3 x rohkem kui kütuseliiter tanklas, siis ei saa asi kauaks paigast ära jääda ka meil. Kuna kütusehind ei lange, siis järelikult peavad muud hinnad proportsionaalsele tasemele tõusma. See valitsus aga, kes õlle hinda tõstab…

Ükskord me kaotame (oma raha) nagunii!

veel väntadega dinosaurustest

Ei saa sellest jalgrattateemast mööda vastu talve, peab veel kolmandatki korda kirjutama. Tegelikult tahtsin seda juttu otse Erko Valgule Prussakovi kodulehele postitada, aga sealne foorum tundub tegelevat kõigi muude teemadega peale jalgratta. Kirjutan siis siia.

Tere Erko,
meeldiv diskussioon algas meil Ekspressi veebi vahendusel, kurb oleks seda pooleli jätta. Oma bogis tegelikult juba kirjutasingi juba järgmise jalgrattateemalise postituse. Suure osa mu argumentidest leiab sealt, seepärast ei hakka siia kõike ümber kirjutama. Olin ise vahepeal Eestist eemal ja internet ei olnud kogu aeg nii kättesaadav, seepärast palun vabandust, et see vastus veidi hiljaks on jäänud.

Õrritasin meelega Tallinna jalgrattafänne. Ja tore näha, et mõjus. Ehk jõutakse kunagi ka arusaamisele, mida on võimalik teha ja mida mitte. Nii et jätkaks meeleldi arutelu ja loodaks, et sellest kunagi ka kellelegi kasu on. Saan aru, et Erko 03.okt vastus Ekspressis oli kiiruga kirjutatud ja seepärast natuke lahmiv, no hard feelings. Kui sõnum ei meeldi, on kõige kindlam moodus alustuseks sõnumitoojale peksa anda.

Kõigepealt – milles me Erkoga ühel meelel oleme.

- Tallinn on jalgrattavaenulik linn.

- Autostumine on teinud Tallinnast ka inimvaenuliku linna.

- Jalgratas on spordivahend, mida saab kasutada liiklusvahendina, kui selleks on sobivad tingimused.

- Linnakodanike eesmärgiks on linn, kus on võimalikult paljudel hea olla.

- Eriti tobe on eluviis, mil päeval istutakse autos-kontoris ning õhtul higistatakse kaloreid välja high-tech spordiklubis, kuhu sõidetakse samuti autoga.

- Globaalne mõtlemine viib tihti paratamatuse tunnetamiseni.

Eri meelt oleme Erkoga järgmises:

- Energiakasutus ja ökoloogilise jalajälje suurus erinevate liiklusviiside puhul. Lisaks internetiallikale kinnitas mu näidet ka spetsialist, kelle hinnangut ma täielikult usaldan - ökoloog, keskkonnamõju hindaja. Õigemini tema mu tähelepanu kunagi sellele juhtiski. Et ta on hea sõber, ei hakanud temale viitama, kuna teadsin ette, et selle loo peale tuleb sõim. Las sõimatakse parem mind, tal muudki teha, kui mitteprofessionaalset vaidlust pidada. Loomulikult, alati on võimalik võtta andmehulk, mis eitab või ka kinnitab mis iganes väidet. Jään väite juurde, et inimkeha transpordil punktist A->B on inimtoit üks kallimaid energiaallikaid tonn-kilomeetri kohta.

- Rattatee ruutmeetri hind on üsna samas hinnaklassis kui autotee, kõnnitee või mis iganes linnaruumi objekt, samuti on rattatee eluiga meie kliimas sarnane muude tänavate või platsidega. Rattatee kilomeetrihind on tõesti autoteest soodsam, sest rattatee on kitsam, samas vajavad rattateede ristumised teiste teedega sama keerulisi liiklussõlmi kui tavalisedki teed. Linnaruumis pole tegelikult vahet, mida ehitatakse, sest pinna ettevalmistus ja maa sees olevad kommunikatsioonid ei sõltu eriti, mis pärast peale tuleb ja enamasti on kaasaegse linna alune nagunii midagi täis ehitatud. Erilist aluspinna ettevalmistust vajavad üksikud kohad, näiteks ühissõidukite peatused. Nii et rattateede puudumine on ainult linnaplaneerimise prioriteetide küsimus. Nõus, et mitmetasandiline ristmik ei muuda suurt midagi. Isegi Haabersti, Ülemiste ja Russalka mitmetasandiliste ristmike üheaegne väljaehitamine ei parandaks linnaliikluse olukorda, sest pudelikaelad liiguvad järgmistesse kohtadesse. Jah, ühe mitmetasandilise liiklussõlme eelarve lubaks ehitada märkimisväärse osa kergliiklusteedest kesklinnast eemal. Aga ei lahendaks rattateede kesklinnast läbiviimise probleemi ega ristumist autoteedega.

- Ma ei propageeri autosõitu ega õigusta edasist autostumist. See on paratamatus, mis mulle ka ei meeldi.

Milles Erko ehk lihtsalt pole piisavalt informeeritud:

- Ma pole ise eriline autoinimene. Mul on küll üks 1984 a. Ford, kuid sellega sõidan suhteliselt vähe. 3 aastaga on kogunenud napilt 14 000 km. Võõrastes autodes sõidan võimaluse korral ikka ja vajadusel olen ka kaine autojuht. Ametiautot ja kontorit ei ole, töötan läptopiga seal, kus parasjagu olen.

- Süümekaid mul pole. Vähemalt mitte jalgrattaga/auto/keskkonna küsimuses. Lennukitega olen ehk liiga palju lennanud ja see suurendab mu ökoloogilist jalajälge. Aga tänan muretsemast.

- Tallinnas ei liigu ma võimalusel üldse. Kolisin pealinnast just sellesama ummikuteprobleemi tõttu juba mitu aastat tagasi ära, elan väikelinnas, kus pole ummikuid. Kui just tingimata peab Tallinna tulema, püüan võimalusel end kellegi teise auto peale sokutada. Või tulen bussiga. Ja korraldan oma asjaajamised nii, et tipptunnil Tallinna liikluses ei peaks olema.

- Jalgratast olen igapäevaseks liiklusvahendiks püüdnud kasutada küll. Lisaks neile põhjustele, millega nõustuvad ka mind sõimavad kommentaatorid (jalgrattateede- ja parklate puudus, ohtlik liiklus jne) on mu isiklik probleem, et kardan külma ja niiskust. Pika purjelauasõidu ja kunagiste kehvade kalipsode krooniline tagajärg.

- Proovisin Tallinnas elades tööl käia mootorrattaga – aprillist oktoobrini oli päris OK, libeda peale aga tsikkel ei sobi. Ja ohtlik oli, paar korda pääsesin väga napilt.

- Olen jalgratast igapäevase liiklusvahendina kasutanud näiteks Tuneesias. Väga mõnus oli, kuigi ei ütleks, et ohutum kui Tallinnas. Muide, ka Aafrika arenenumates maades on jalgratas peamiselt rikaste spordivahend või noorte mänguasi, liiklusvahendiks on see ainult väga vaestele, kes endale isegi motorollerit ei jaksa osta. Liikluses on jalgrattureid ikka väga vähe.

- Tallinna liikluskorralduse, teedeehituse, linnaruumi planeerimise, müra ja saasteprobleemidega olen mõnevõrra kursis küll olnud. Tõsi, inf on veidi vananenud. Aastas lisandub Tallinna sisse- ja väljasõiduteedele ca 200 kilomeetrit autorodu, sest kõik perimeetri taha ehitatud külakeste elanikud tahavad linna tööle sõita. Ja siis linnas parkida. Arendajatel aga on vaja äripindu ja kortereid, mitte parkimismaju. See ummistab parklad ja tänavad. Autostumise vähenemisele ei aita kaasa ka odav liisinguraha ega üldine mentaliteet.

Mida siis ühiste ilusate eesmärkide nimel teha on võimalik? Mitte eriti palju.

- Tallinna ja riiki juhib raha ja raha käitub loodusseaduste järgi. Selle vastu ainult plakatite ja deklaratsioonidega ei saa. Vaja on veel suurema raha mõju ja see saab tulla ainult läbi naftahinna kasvu tavainimesele kättesaamatule kõrgusele. Tähendab, tuleb oodata.

- Poliitilises mõttes saab Roheliste poolt hääletada. Seda ma ka tegin ja jälgin jõudumööda, mida mu piirkonnast valitud rohelised riigikogu liikmed toimetavad. Paraku – olemasolevas süsteemist ei suuda nad poliitiliste vahenditega kuigi palju mõjutada ja enamust ei saavuta rohelised kunagi. Teiste parteide keskkonnakaitse lubadused jäävad lollikeste püüdmiseks ja reaalsed sammud on parimal juhul kollased jooned tänavatel.

- Ummikute vastu aitaks, kui hajutada koolide algusajad ja tööpäeva algused-lõpud eri asutustes, aga see oleks liiga suur organiseerimistöö, mida keegi ei viitsi teha, sest otsest rahalist tulu see kellelegi ei too ja autostumist tervikuna ei vähenda.

- Teha rattaretki ja muid ratta populariseerimise üritusi, võimaluse korral linnas ja suure käraga. Kõige rahvarohkemad on aga ikkagi need üritused, mida toetab suur raha: Tartu Maraton ja muud kommertsüritused. Väga head üritused, propageerivad jalgratast ja tervislikku eluviisi. Ainult et mitte linnas, vaid kaugel maal, kuhu rattad tuleb autodel kohale vedada. Rattarallide toimumiskohtades on hullemad ummikud kui Õllesummeril! Linnavalitsuselt saadud paarikümne tuhande krooniga korraldatud autovaba päev või rattalaenutus ei mõju massidele. Küll aga mõjub, kui need üritused ebaõnnestuvad ja linnapea ise autovabal päeval autoga ette sõidab. Muide, nende kõige paremini korraldatud rattarallide sponsorid on just needsamad, kes oma tegevusega tegelikult jalgrattureid linnadest välja suruvad – omakasupüüdlike kinnisvaraarenduste, tarbimishulluse õhutamise ja poliitikutele vastava surve avaldamisega.

- Aktiivset kodanikualgatuskampaaniat saab korraldada. Prussakovlaste Tartu mnt avamise aktsioon oli päris hea. Linnavalitsus ja autofirmad näitasid elusuuruses ära, kes tegelikult jalgrattasõitu takistab. Aga et ajupesu töötaks, peab kampaania olema pidev, elus, meedias ja veebis. Nagu reklaam, mida iga inimene päevas tundide kaupa tarbib. Aga ka see ei ole odav. Ilmselt on rahapuudus Prussakovi ühingule tuttav teema, vähemalt veebisaidi järgi otsustades. Tean ise, kui kallis on kasvõi tavalise kodulehe korras hoidmine, rääkimata aktiivsest kampaaniaveebist. Värskete uudiste ülespanek, kommentaaride toimetamine, robotite spämmi foorumist kustutamine, linkide kontroll jms. Jällegi – toimivad nende asutuste kampaaniad, kellel rahastamine on paigas. Näiteks Pandipakend, kes kulutas oma teavitustööle miljoneid, suutis lõpuks inimestele selgeks teha, et pudel pole prügi.

- Minu sõimamine on ka hea viis tähelepanu tõmmata, aga siis võiks jälgida, et liiga labaseks ei läheks – see vähendab usaldusväärsust.

Aga üldiselt, autode, jalgrataste ja linnade asi on üsna lootusetu. Loodusseadused. Jah, võib-olla see on alla andmine, aga mina isiklikult püüan elada kohtades, kus elukeskkond on meeldivam, rahulikum ja tervislikum. Ehk see on pikemas perspektiivis vale, sest kui planeedi rahvastik maismaa pindalaga jagada, tuleb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 43 inimest ruutkilomeetril. Tallinnas on see number 2400, kogu Eesti keskmine on 30. Sellegipoolest tõmbab migratsioonipump elanikud kogu maailmas linnadesse kokku ja vastupidist tendentsi pole oodata. Arvatakse, et 10 aasta pärast on 60 % maailma elanikkonnast linnades. Autod võib küll linnast välja saada, tõstes parkimishinna pilvedesse, maksustades kesklinna sissesõidu. Kuid jalgrattad asemele ei tule.

Globaalses mastaabis on jalgratas kui liiklusvahend igapäevaselt kasutuses väga rikastes ja väga vaestes kohtades. Ainet mõtlemiseks.

naastrehvidega cabrio

... tuli täna maanteel vastu. Vilistas, nagu moest läinud muusikahitt. Tõsi, katus oli peal ja aknad kinni. Ikkagi nullilähedane temperatuur ja ööseks lubas ilmajaam pakast. Nojah, eks see ole igaühe oma asi, millega sõidab.

Kuigi cabrio ja naastrehvid võiksid iseenesest olla teineteist välistavad terminid. Umbes nagu Sahara ja soojapuhur. Või pankur ja kaastunne.

Kurat, ei saa ma aru, miks pidid me esivanemad just selle mudase maalapikese välja valima. Mitte, et ma cabriost puudust tunneks, aga purjelauast küll. Suurema osa aastast tunnen ma ennast Eestis samamoodi, nagu võiks end tunda Matti Nykänen, kui ta peaks elama keset kõrbe ja suusahüppeid saaks harrastada vaid kokteiliklaasidest kogutud jääkuubikutel, needki kiiresti sulamas. Lendava liiva suusamääre võiks määrdemeistri jaoks olla sama müstiline mõiste, kui maailma keskmise cabrio-omaniku jaoks naastrehvid. Meil muidugi mitte, suur soov rikaste ja ilusate eeskujul elada, on igasugu imelikke tarbimisharjumusi tekitanud. Mitte ainult cabriod ja papist majad aiagrilli ja välibasseiniga. Suured džiibid, all madala profiiliga ringrajarehvid või nahktallaga kingad meie poristel tänavatel on samuti pigem prestiiži- kui pragmaatilisuse näitaja. Kalossid viltide otsas on meie osa. Oleks meil siis õige talvgi, kuiv, külm ja tuhkja lumega. Ei, meil tuleb tihti ka suuski muda jaoks määrida. Ja vildid ilma kalossideta vettivad kiiresti külmaveekompressiks.

Tegelikult, mis see minu asi norida, kes millega sõidab. Mõni ehitab kõrbesse sisehalli-suusamäe ja pargib oma kaameli lumelauapargi ette palmi alla. Kui raha on, siis miks mitte. Juuresoleval pildil oleva Dubai sisesuusamäe juurde võib koguni condosid osta: alates 108 000 USD . Peaks odavam olema, kui Tallinna sõbralikuima kinnisvarakunni pakutav toake.

Ja kui juba kinnisvarale jutt läks, siis suusakeskusest kaugemate palmide all on see päris soodne. Isegi, kui surfirand läheduses on.

Mu probleem on, et raha pole. Ei suuda endale Eestisse sisesurfi basseini ehitada, ei jaksa cabrios sõitmiseks soojustatud treilerit tellida.

Mis siis muud üle jääb, kui viriseda ja vaadata, millal mõni soojemale maale lendav lennuk tühjaks jäänud kohad viimasel hetkel poolmuidu müügile paiskab.

Krister, ära ela Tallinnas!

Tallinnas on jalgratturi elu sama ohtlik, kui neegril Tartus või homol Moskvas, selgub Krister Parise tänasest kirjutisest. Jalgratturi elu on halb ja ohtlik, sest linnavalitsus ei ehita Kristerile jalgrattateed kodust kinno. Ja olemasolevadki teed on katkendlikud, nagu lauale laiali loobitud nuudlid. Ning ohtlikud, kuna trehvavad autoteede, parklate ja haljasaladega.

On jah, mis parata. Autostumine, valglinnastumine, valikuliselt kängus teedeehitus ja jalgrattateid eirav kinnisvaraarendus on loodusnähtused. Õigemini, nähtused, mis põhinevad loodusseadustel. Kui inimene ikka tahab laenu võtta, siis pank talle seda ka annab. Tahab kodanik osta autot, korterit, papist majakest ja muruniitjat, siis ta need ka ostab. Nagu vesi voolab mäest alla, ei aita virisemine ega linnavolikogu otsus, ikka uuristab maapinda ja uhub mulda minema. Ei, loodusseaduste vastu võitlemiseks on väga suurt ressurssi vaja, lihtsalt virisemine ei aita. Kui aitaks, oleks kõik mäed juba golfiväljakuteks ja jalgrattateedeks kujundatud, poleks kanjoneid ega jõesänge.

Lohutuseks Kristerile võin kinnitada, et sama palju kui Tallinn jääb maha näiteks Viinist, jäävad meist jalgrattasõbralikkuse poolest maha väga paljud teised riigid. Venemaa näiteks, Valgevene ja Ukraina. Lähis-idas ja Aafrikas, kus kliima lubab aastaringi lühikeste pükstega pedaale vändata, pole üldse jalgrattateid, tuleb sõiduteel eeslite ja autode vahel laveerida.

Oma osa saan Kristeri loos minagi, varem avaldatud arvamuse eest, et tegelikult pole jalgratas transpordivahendina nii keskkonnasõbralik ja tõhus ühti. Näiteks motoroller oleks etem. Muide, jään oma arvamuse juurde: jalgratas ei ole eesti oludes enamuse osa aastast igapäevase transpordivahendina kasutatav. Selle liikumisviisi keskkonnasõbralikkuse üle võib samuti vaielda. Nagu sellegi üle, kumb ikka on loodusele sõbralikum, kilekott või paberkott. Ja mu arvamusel pole midagi pistmist Tallinna linnavalitsuse seisukohtadega.

Krister, ära muretse. Küll need jalgrattateed kunagi tulevad. Aga mitte enne, kui ilma enam tõesti ei saa. Seni aga tuleb leppida, et jalgratas on spordivahend, millega tuleb sõita seal, kus see võimalik on ja nii kuidas võimalik on. Võta endale ka saateauto, nagu juuresoleval pildil näha, on väga turvaline. Las maastur sõidab vilkuritega ees, saad isegi täitsa oma sinise laine tekitada linnaliikluses, kõik lasevad läbi.

Mina tahaks näiteks purjelauaga tööl ja kinos käia. Või äärmisel juhul kanuuga. Aga millegipärast ei ole veel ükski linnavalitsus kanalite süsteemi peale mõelnud. Tegelikult ju võiks Muuga lahe, Pirita lahe ja Kopli lahe ära ühendada. Väga pikk ja katkendlik tee on praegu Pirtalt Rocca-al-Maresse, sõida kaugelt ümber Paljassaare kivide ja Katariina kai juures võib sadamast väljuvate laevade alla jääda. Kanal võiks Viru tänava purskkaevu juurest läbi põigata, saaks vahepeal mugavalt ka kesklinna kinno. Ja Harku, Ülemiste ja Maardu järvede vahel võiks ka laevatatavad veeteed olla. Vaat purjelaud, see on üks keskkonnasõbralik sõiduvahend – tuul viib ju edasi ja see on ammendamatu energia-allikas. Aga ühtki purjelauaparklat pole veel Tallinnas! Eks see ole arusaadav, linnapea Jüri, kes velosporti harrastas, keskendus loomulikult oma lemmikspordiala edendamisele.

Jah, sportlike liikumisviiside fännide elu Tallinnas on hirmus. Aga Krister, ära ela siis Tallinnas! Vali mõni selline elukoht, kus saad värskes õhus jalutada, jalgrattaga ohutult kinos ja poes käia ning interneti kaudu kodukontoris tööd teha. Internet katab ju kogu Eestit. Erinevalt jalgrattateedest.

jalgratas saastab keskkonda

EPL kurdab jälle, et jalgrattaga pole meie linnades midagi teha. Ja toob eeskujuks Euroopa suurlinnu. Kumb see jalgratas siiski on, liiklusvahend või spordiriist? Kuigi mullegi meeldib jalgrattaga sõita, olen kindlalt seisukohal, et jalgratas on spordivahend. Täienduseks EPL virisemisele lisaksin, et ega tegelikult pole jalgrattaga liiklusvahendina kuigi palju teha ka meie maakohtades. Vähemalt suurema osa jooksul aastast.

Autoga on ummikus nüri istuda jah. Ega taksos või ühissõidukis mugavam pole. Jalgrattaga saab teoreetiliselt ummikutest mööda või läbi, nagu ka rolleri või tsikliga. Jalgrattaga on selline nõelumine veel ohtlikumgi kui tsikliga, sest jalgrattaga ei saa kiirust nii ruttu üles ja tekib oht autodele jalgu jääda. Põhimõtteliselt oleks jalgrattaga võimalik tänavaliikluses seigelda. Juhul, kui olla nõus võtma kõrgeid riske. Aga kasutada jalgratast igapäevaseks töölesõidu vahendiks ei ole enamusel võimalik ega mõistlik. Olen proovinud.

Jalgrattateede puudumine ja autojuhtide hoolimatus on sealjuures kõige väiksemad takistused. Põhiline kammitseja on ilm. Jalgratta selga ei istu samade riietega, millega päev läbi tööasju pead ajama. Suvel oleks kontoririietuses palav pedaale vändata, talvel jälle külm. Peab kasutama eraldi rattasõiduriideid. Ja arvestama, et ilm võib need poriseks, märjaks ja tolmuseks teha. Ja suure tõenäosusega peab enne töörõivaste selga tõmbamist ka duši alt läbi käima. Kui nii aeglaselt rattaga sõita, et pulss üles ja nahk higiseks ei lähe, ei jõuagi kohale. Aga päev läbi higilõhnalisena – kes tahaks minuga koos töötada? Või kuidas mõjuks Ansip istungil oma higistes retuusides?

Nüüd aga kõige olulisem. Jalgratas saastab keskkonda vähemalt sama palju, kui ühissõiduk või auto. Kuidas? Jah, konkreetse vahemaa läbimiseks kodust tööle võtab auto, ütleme 3 liitrit bensiini. Jalgratas ei võta üldse. Selles mõttes 0:1 jalgratta kasuks.

Kuid jalgrattaga sõitja vajab energiat. Ja 1 toidukalori saamiseks on juba kulutatud vähemalt 15 kütusekalorit, et seda toitu toota. Põllumajandusmasinate nafta, väetisetööstus, pestitsiiditööstus, loomapidamisehitiste küte, loomade väljaheidete ümbertöötlemine, toortoiduainete töötlemise energia, tekkinud jäätmete hävitamise energia, toiduainete töötlemise energia, transpordi nafta, külmhoonete elekter, kaupluste jahutusseadmete elekter ning lõpuks meie kodused külmkapid-pliidid. Ka loomade peeretamine on tegelikult tõsine keskkonnakahjustaja. Jah, vähemalt sama palju kasvuhoonegaase, kui paiskavad Maa atmosfääri autod, lasevad meie tulevased hamburgerid, steigid ja kotletid peeru näol õhku veel enne tapamajja jõudmist.

Vaadates, kumb liikumisviis tegelikult loodusele suurema kahju on põhjustanud, siis tõenäoliselt jalgratas. Sest inimtoidu põletamine on oluliselt keskkondasaastavam tegevus, kui nafta põletamine. Siin võib muidugi palju vaielda, sest tänapäeva parimate automootorite kasutegur jääb ikka veel alla inimorganismi kasutegurile, kuid siiski. Täpsemad arvutused ja jalgratta-auto võrdlused leiab huviline sellelt lehelt.

Jalgrattaga sõitmine võtab lisaks rohkem aega. Kui just pole nii lähedale vaja minna, et jalgsi jõuaks kiiremini. See ajakulu on jällegi kaotatud ressurss. Ja kui veel töö juures enne kontorikostüümi selga vedamist duši all käia – ka see on täiendav loodusressursi raiskamine.

Muidugi, kui pilt veel laiemaks ajada ning võtta arvesse ka jalgrattasõidu tervislik aspekt, siis võib jõuda väga huvitavate tulemusteni. Kumb on ühiskonnale kulukam, ravida avariides kannatada saanud jalgrattureid või sundida inimesed mõnel teisel viisil tervislikult elama? Ja kui veel võrrelda autotootmise ja jalgrattatootmise energiamahukust…

Lõunamaades, kus inimesed küll võiksid endale autot lubada, on massiliselt moes motorollerid. Vihmaga natuke ebamugav, aga piirkondades, kus lund ei saja, täiesti arvestatav liiklusvahend. Kuigi ka motorolleriummikud on huvitav nähtus. Ja sealt ei saa enam läbi ei jalgrattur ega jalakäija. Paistab siiski, et meie kliimas ei ole autosõidule alternatiivi. Ilmselt ei saa keskkonda säästvat liikumist ning tervislikku eluviisi ühendada ja peame otsima muid võimalusi. Näiteks vähendades liha söömist, mis on tegelikult kõige ressurssiraiskavam toiduaine.

Propageerida jalgratast keskkonnasäästliku ja tervisliku töölejõudmise viisina on mu meelest sama utoopiline kui pedaalgeneraatoriga arvutid – istud laua taga ja klõbistad, ise väntad laua all oma masinale elektrit.

-----

See lugu on ka kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel

loodusseadused liikluses – asi võiks hullemgi olla

Teedel tänavatel on aasta algusest elu jätnud 140 inimest, tuleb lisa!
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.

Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…

Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.

Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.

Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.

Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.

Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?

Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.

Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?

Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.

Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?

Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.

---

See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel.

... mu aadress on Euroopa Liit. Aga mu auto aadress?

Päevaleht kirjutas, kuidas soome toll on hakanud huvi tundma eestlaste autode, õigemini nende maksustamise vastu. Et milliste numbritega Soomes töötavad eestlased ikka sõidavad. Kuigi suur osa probleemi esilekerkimisel on vabatahtlikest naabrivalvuritest pealekaebajatel, kelle kadedasse hinge ei mahu, et „virolaiset” saavad nii odavamalt läbi, on küsimus puhtalt maksupoliitiline. Auto kui üpris kalli tarbekauba müügilt annab ju palju rohkem maksu küsida kui jalgratta või jooksukingade pealt. Miks peaks lubama võõrtöölisel sõita soodsamate maksumääradega riigis registreeritud autodega? Aga kui nad käivad Soomes tööl ajutiselt? Kui pikk on see ajutine? Mis seda määrab? Tööleping? Kinnisvara olemasolu või elukoha registreerimine?

Enamuses Euroopa Liidu riikides võib välismaa registris autoga kuni 6 kuud sõita. Pärast seda riigis autot kasutades tuleb sooritada nõutud bürokraatiatoimingud ja maksu maksma hakata, või auto riigist välja viia. Samas, käid korra piiri taga ära ja uus poolaasta hakkab tiksuma. Siiski võib siin vaidlema jäädagi. Kas pooleks tunniks naaberriigis käimine ikka käivitab autole uue maksuvaba perioodi ja kuidas seda fikseeritakse? Näiteks Egiptuses, kus välismaalane võib turistina olla 30 päeva, hakkab viisa jälle algusest kehtima, kui kasvõi korraks ennast riigist „välja logid”. Käid korraks Jeruusalemmas shoppamas ja õhtul uuesti Egiptusse sisenedes saad passi uue templi, mis turistiviisale „reset” teeb.

Euroopa liidus, kus enamik riike inimeste sisenemisi-väljumisi üldse ei registreerigi, jääb ametnikule väga palju tõlgendamisruumi. Eriti auto puhul ja riikides, kus piiri ületamiseks isegi laevapiletit ei pea ostma. Hispaania politsei on hakanud huvi tundma riigis elavate sakslaste-hollandlaste-brittide autode vastu. Mõned värvikamad liiklusvahendid on Andaluusias välismaiste numbritega juba üle 10 aasta ristelnud, loomulikult pole nad vahepeal jõudnud ka kodumaisele tehnoülevaatusele ega maksuametisse. Põhjaeurooplased pole Hispaanias küll odavaks tööjõuks, vaid veedavad jõudeelu. Bürokraatiakartlike kodanikena on neil küll sageli võetud kohalik residendinumber ning autole ka mingi kindlustus tehtud, seega enamvähem oleks nagu kõik korras. Sakslastele on suuremates väljarändajate keskustes koguni saksa TÜV punktid olemas. Kuid automaks, mis ka Hispaanias suhteliselt kõrge, on jahtuva majandusega riigi ametnikele järjest ahvatlevamaks pirukaks muutunud. Ja see on väga lihtsalt käeulatuses!

Tõepoolest, kui euroliidu kodanikud ise vabalt liiguvad, kuid hinnad-maksud erinevates piirkondades varieeruvad, tekib palju liikuvatel inimestel võimalus makse „optimeerida”. Kuigi see on küll liidu ühtsuse loogikaga vastuolus, ei tohiks seega nagu etteheiteid olla, kui üksikud piirkonnad oma maksutulude kaitseks ka odavamate liikmesriikide autodele piirangud kehtestavad.

Sama loogikat mööda edasi minnes jõuame ka Eestis proovitud praktikani. Kunagine Tallinna automaks viis pealinlaste sõidukid maa-sugulaste taludesse arvele. Savisaar üritas kehtestada diskrimineerivaid ühissõidukihindu väljastpoolt Tallinna pealinnas tööl käijatele ja meelitas inimesi end pealinna registrisse võtma. Loomulikult üksikisiku tulumaksu laekumist silmas pidades. Kuid Keila-Rapla-Kehra-Kuusalu elanike autode maksustamise peale pole ta veel tulnud. Ometi seisab igal tööpäeval Tallinna ärirajoonide ümbruses, tasulise parkimise alaga piirnevatel tänavatel tuhandete kaupa siseriiklike „võõrtööliste” sõidukeid. Äkki peaks hakkama ka riigisiseselt autodele piirkonnatunnuseid kleepima? Või vastupidi, kui ikka talina-mehe auto igal õhtul Noarootsi vallas asuva maamaja ees pargib, äkki võiks vald nõuda, et ta oma sõiduki kohalikku registrisse paneks ja sellelt maksu maksma hakkaks?

Eksole jaburad näited? Tegelikult võiks ikka lisaks tööjõu ja turistide vabale liikumisele ka autode vaba liikumise kehtestada. Euroopa liit on meil ju ühtne, kindlustuse roheline kaart kehib igal pool ühtmoodi. Äkki saaks euroopa kodanike jaoks teha ka ühtse autoregistri ja standardsed tehnoülevaatuse nõuded? Kui europassiga kodanik ise enam sunnismaine pole, siis miks peab seda olema tema auto?

See lugu on kirjutatud Eesti Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.