kaubad mulle, prügi sulle

EPL pajatab, kuidas Eesti prügi laevaga Hiina reisib. Just, seesama plastpudel, mille eest me poes 1 kr tagatisraha maksame. Ja seesama Päevaleht, kui ta vanapaberiks on loetud. Kulunud autorehvid ja kasutatud kodumasinad. Küllap muudki, mille utiliseerimiskuludeks riik
kauba tootjalt või maaletoojalt juba aegsasti enne kauba müümist vajaliku summa sisse on kasseerinud.

Imelik, mõtleme. Meie maksame utiliseerimistasu ja keegi teeb pärast sama prügiga veel äri. Kuidas nii? Tõepoolest. Tänu meie utiliseerimise pensionisambasse makstud kroonidele tuleb hiinlastele kokkuvõttes odavam see toormetonn Euroopast osta. Küsige mõne rohkem rännanud inimese käest, kas Hiinas on metsaalused ja mererannad plastpudelitest tühjad, kui neil seda tooret nii hädasti vaja on. Ei ole mitte. Sest isegi laevaga ümber poole maakera sõites jõuab meie subsideeritud saast neile soodsamalt kohale.

Poolteist kuud tagasi oli lehes üsna samalaadne lugu. Lugu kogus üsna vähe kommentaare. Prügimajanduses toimib meil ikka põhimõte, et mis silma alt ära, seda pole olemas. Ehk on meie metsaalused tänu tagatisrahale pudelitest puhtamad või rannamännikud vähem prügistatud? Aga ei ole ju. Sest prügivedu ju säästurahvale ikka kallis. Vastuolu on ja jääb.


Ega's midagi. Kordan siinkohal oma eelmist arvamust. Palun vabandust linkimise fännidelt, kuid eelmine postitus asus keskkonnas, mida ma enam ei kasuta.


Prügivedu Euroopast Hiinasse tundub esmapilgul uskumatu totrusena. Pikk vahemaa, kallis transport ja nii edasi. Siiski, kui järele mõelda, selgub, et see on asjade täiesti loomulik käik. Majanduskolonialismi pimedam pool.

Sodi eksport on euroopaliku prügikäitlussüsteemi paratamatu kaasnäht. Nagu ei hakka jõed tagurpidi voolama, kui poliitikud nii otsustavad, ei hakka ka prügi iseenesest sorteeruma või taaskasutatavad jäätmed liigiti kogunema. Võttes arvesse kõiki meetmeid, mida “vana valge maailma” inimesed on oma ukseesise ja koduhoovi puhtana hoidmiseks välja mõelnud, on prügi eksport majandusharu, mis vähehaaval laieneb ohtlike jäätmete kitsast turunišist kogu prügile. Mida heaolev tarbimisühiskonna liige ei tooda üldse vähe.

Kõrged jäätmete ladestustariifid, keskkonnamaksud, prügi sorteerimise sund ja taaskasutatavate materjalide uuestikasutamise kohustus, kui vaid mõnda nimetada. Kuid pakendijäätmete, vanade kodumasinate, romuautode, olmeprahi, ühesõnaga: kogu prügi seest kasutamiskõlbliku toorme kätte saamine on töömahukas ja kulukas. Tarbija kaela ei õnnestu neid kulusid lõplikult kunagi lükata, kuna tarbija on kaval. Prügi lahuskogumine ei anna kasutamiskõlblikku materjali, sest säästlik ja nupukas tarbija paneb plastikonteinerisse oma vanad saapad ja surnud kassi ning kallab vanapaberitünni toidujäätmed. Nii et lisaks lahuskogumise korraldamise kuludele liitub igal juhul veel juba "lahus kogutud" materjali järelsorteerimine. Rääkimata eriti säästlike inimeste järelt koristamisest, kes Gräzini eeskujul eelistavad kalli prügiveoteenuse tellimise asemel oma prügi öövarjus hoopis metsa alla sõidutada.

Et europrügist välja sorteeritud taaskasutatav materjal rändab uute toodete tegemiseks nagunii Hiinasse, on majanduslikult arusaadav, et ka sorteerimine viiakse samasse. Tööjõud on odavam ja keskkonnanõudeid saab tõlgendada. Transporditav maht küll pisut suureneb, kuid see-eest ei pea kõlbmatuid jääke enam oma koduhoovis prügilasse rullima või põletama ega sellega seotud kulusid-keskkonnamakse maksma.

Seega, kuni tarbimisparadiisi asukad harrastavad oma priiskavat elulaadi, jätkab ülemaailmne majandus prügivedu odavamatesse riikidesse. Mis korraks küll korrastab inglaste-sakslaste kodusid ja tänavaid, kuid ülemaailmses mastaabis suurendab ressursi põletamist, saastamist ja prügistamist.

Nüüd siis on see ka meie rohelise siiluga tänapäev.