Tuesday, October 19, 2010

mereriik, kus merel käivad vähesed

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

No comments: