Sadam on merehariduse koolimaja

Jää vabaks, Eesti meri!
Arutelud Kärdla sadama ehitamise üle on teretulnud, iga mereteemaline kirjutis või sõnavõtt aitab taastada meie vahepeal kaduma kippunud mererahva-identiteeti. Nõukogude aeg lõikas Eesti rannarahva pärimuslikud eluviisid läbi, hävitas ranniku ja saarte meresõidukultuuri, tegi üle aastatuhandete ulatuvate traditsioonidega meresõitjad kurvaks kaldapealseks rahvaks. Õnneks on see asi tänu avanenud randadele ja vabadele veeteedele vähehaaval muutuma hakanud ja eestlased seilavad uhkusega jälle nii koduvetel kui maailmameredel. Vene ajal salaja lauldud laulusalmgi seab esikohale vaba mere. Et vabal merel vaba mehena seilata, vajame sadamaid. Loomulikult tuleb Kärdla jahisadam valmis ehitada, sest mis mereäärne pealinn (olgu siis, et maakonnakeskuse või saare oma) see ilma jahisadamata on. See oleks nagu vaksal, milleni rööpad ei jõua või lennujaam ilma maandumisrajata.

Jahisadam ei ole äri
Asjatu on vaielda väikesadama tasuvuse või tulususe üle. Väikelaevasadam ei ole ega peagi olema tuluallikas, nagu on märkinud ka Eesti Merenduspoliitika 2011-2020 välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertgrupp. Ärilistel alustel saavad areneda üksnes suurte liiklusväilade sõlmpunktides paiknevad kauba- ja reisisadamad. Hobimeresõiduks, kalapüügiks, spordiks ja puhkuseks mõeldud väikesadamad on kõigile kasutamiseks mõeldud infrastruktuuri osa – nagu valla tee või küla lauluväljak, mille ääres võib küll poodi pidada, kuid mis ise ei peagi kasumit andma. Kui palju üks sadam piirkonnale uusi töökohti, lisakäivet ja täiendavat maksulaekumist annab ning missugune on sadamasse tehtud investeeringu tasuvusperiood, võib arvutada mitut moodi. Tegelikult toob väikelaevasadam piirkonnale tulu hoopis teisiti.

Sadam toob piirkonda elu, seda on näidanud kasvõi Kuressaare jahisadam ja Tallinna Vanasadama Jahisadam. Kes mäletab, et enne oli Tori abaja rand roogu kasvanud tühermaa ja Admiraliteedibasseini ümbrus räämas tööstuspiirkond? Nüüd on neist paikadest saanud linnade au ja uhkus, seal käib vilgas tegevus, toimuvad merepäevad, laadad, konverentsid, kontserdid, kalaturud ja muud sündmused. Linnainimesed ja külalised kaugemaltki sisemaalt käivad sadamas jalutamas ja laevu imetlemas, sadamakõrts ja kauplused on kundesid ka siis, kui sadamas parasjagu ühtki võõramaa laeva sees ei ole.

Merekultuuri koolimajad
Lisaks meritsi saabuvate külaliste võõrustamisele ning oma meresõitjate alustele kodusadamaks olemisele on igal väikelaevasadamal veel üks väga oluline roll. Jahisadam on vältimatu eeltingimus noorte meresõitjate esmaseks väljaõppeks ja tegevuseks. Pole sadamat, pole meresõitjad – jäävad vaid rannal jalutajad. Kärdla senist tagasihoidlikku sadamakohta kasutades on häid tulemusi saavutanud nii Jahtklubi Dago kui Hiiumaa Surfiklubi sportlased. Sadamat vajavad ka kalamehed, sukeldujad, väikelaevajuhtide koolitajad ja lihtsalt merel vaba aega veetvad puhkajad. Ei saa päris nii vaadata, et küll noorpurjetajad saavad oma jullad vette ka murult või mudasest paadisadamast. Jah, noored on tublid, ronivad veele ka üle kivide ja kadakate, kuid välisvõistlejate osalusega suuremaid võistlusi või tipptasemel treeninglaagreid saab siiski korraldada ainult sadamas, mis vastab ka rahvusvaheliselt eeldatavale standardile.

Sadam Läänemere laevakursside ristteel
Läänemerel liigub igal hooajal paarsada tuhat alust, mis võimelised pikema merematka ette võtma, ka näiteks Viiburisse, Peterburgi, Tallinna, Narva-Jõesuusse. Seni on keskmise euroopa merematkaja teekond Läänemerel hoidnud Rootsi ranniku ligi, sealt Mariehamni kaudu Soome saarestikku ning kui Eesti poole asja, tullakse üle Soome lahe Tallinna alles Helsingist. Hobimeresõitja päevateekond on 30-50 miili ja ööseks eelistavad nad alati sadamasse jõuda. Hiiumaa on Läänemere idapoolse marsruudi oluline sõlmpunkt. Hankost Kärdlasse on sama vahemaa kui Helsingist Tallinna, mis on hobipurjetaja jaoks vastuvõetav päevateekond. Hiiumaa asub ülimalt soodsal positsioonil nii Soome, Rootsi kui ka Riia poolt saabuvatele merematkajatele. Kuigi Sõrul, Heltermaal ja Orjakul on olemas väga head sadamad, on need pealinnast Kärdlast kaugel ja merematkajale vajalik teenustevalik kohapeal jätab soovida. Ka kunagine soomlaste lemmiksadam Lehtma on ajale pisut jalgu jäänud, napib sadamateenuseid ning pealinna kauplusse, kontserdile või muuseumi tulekuks peab merematkaja kas takso või muu transpordivahendi otsima.

Suur töö on tehtud, vaja veel vaid üle koera saba saada
EAS on Kärdla sadama rajamiseks eraldanud väga suure summa ning selle rahaeralduse saamiseks on paljud spetsialistid pidanud palju töötunde panustama. See pole Nikolai von Glehni moodi kannaga vastu maad põrutamine, vaid läbi mõeldud ja hoolikalt vormistatud projekt – Kärdla taotlus läbis ülimalt tiheda konkurentsisõela ning väljus 121 taotleja seast 7 eduka hulgas. Kui nüüd teha veel see viimane pingutus, et ka puuduolev raha investeeritud saaks, oleks Kärdla linn astunud suure sammu ning võiks end täie uhkusega merelinnade hulka lugeda. Iga summa kasutamise üle võib vaielda, kuid jahisadam peaks ühe mere(riigi)pealinna jaoks olema kindel prioriteet. Keegi ju ei vaidlusta lennujaama, teedevõrgustiku, praamisadama või kaubasadama vajalikkust, kõigil neil on piirkonna infrastruktuuris oma kindel osa. Nii ka jahisadamal. Neid, kes väikelaevasadamat vajavad, on hoopis rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. Jah, kes merd ainult praamiaknast vaatavad, saavad tõesti ka ilma jahisadamata toime. Aga purjetamiskoolide ja klubide noored, jahi-, kaatri- või mootorpaadi omanikud, kalamehed ja muidugi välismaised mereturistid vajavad normaalset sadamat. Sadam tõmbab piirkonnas elu käima, sadamakõrts on koht, kus alati midagi toimub, sadama klubiruumid ja paadikuurid saavad purjetajatele ja paadimeestele peagi igapäevaseks ja koduseks kohaks, kus käiakse koos talvelgi. Kui Kärdla sadamat nüüd lõpuni ei ehitata, võib karta, et lähema paari-kolmekümne aasta jooksul teist sarnast võimalust ei tule. Isiklikult tahaksin küll suvel 2013 oma Hiiumaa sõpradele külla tulles Kärdla uues sadamas otsad kinnitada.

mereriik, kus merel käivad vähesed

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

esimene reis keelatud vetel

Matsalu laht - osana Matsalu Rahvuspargist - on oluliste liikumispiirangutega veekogu. Põhjusega. Et mitte häirida Matsalus peatuvaid või pesitsevaid linde ega rikkuda pärandkooslustes toimivaid looduslikke protsesse.

Sel kevadel õnnestus lõpuks teostada ammune unistus ning saada Matsalu lahele liikumisluba, mis võimaldab korraldada seal loodusturistidele, linnuvaatlejatele ja muidu ekskursantidele paadiretkesid. Loomulikult ei anna liikumisluba täielikku vabadust kõikidesse sihtkaitsevöönditesse sisenemiseks või linnupesade vahel jalutamiseks, kuid binokli ja teravate kõrvade abil näeb-kuuleb nii mõndagi.

Esimene retk ka tehtud - marsruudil Keemu-Kiideva toimus läinud nädalavahetusel Terra Maritima korraldatud merikotkateemalise infopäeva matk, mille käigus sai reisiseltskond näha nii tuult, vihma kui päikest. Ja loomulikult nautida Matsalu lahe panoraame.

Suvi alles algamas, Matsalu lahel toob iga uus nädal uusi vaatamisväärsusi. Kuigi pesitsushooajal on looduskaitsealal liiklemine eriti hoolega piiratud, on siiski lootust ka merelt näha, kuidas linnupojad oma esimesi vee- ja õhukatsetusi hakkavad tegema, kuidas roostik jälle sammu avamere poole astub ning vaadata, kui paksuks vetikad ja veetaimed siselahe seekord muuta suudavad. Paadimajandusest Matsalus: http://paadiretk.blogspot.com/

Foto: olev.ee

paadi(maksu)põgenikud: äriidee rannaküladele

Tallinn on asunud keskmiste ja väikeste paatide omanike pitsitamise teele, kavatsedes koguda valimiskampaaniast perforeeritud linnaeelarve lappimiseks kiprite käest kokku 10 miljonit krooni. Seega ei jää paadiomanikel üle muud, kui märkida oma aluste kodusadamaks mõni kaugem külasadam või lautrikoht. Muidugi mõõduka tasu eest, mis võiks siiski olla oluliselt madalam kui plaanitav paadimaks.

Ja kui kipper on juba valinud mõne väikesadama oma aluse varjupaigaks poliitiliste maksutormide eest, küllap külastab ta igal navigatsioonihooajal vähemalt kord-paar ka oma uut "kodusadamat". Seega oleks niisugused paadi(maksu)põgenikud ka omajagu nagu regionaalarengu tagant tõukajad, jättes külastatavasse kanti vähemalt mõne lõunasöögi, kui mitte koguni ööbimise ja külapeol osalemise jagu raha.

Jah, kasiino-kunni kaater ei tule juba süvise pärast igasse külasadamasse sisse, aga ega tal pole hullu Tallinnaski - plaanitav paadimaks puudutab ainult kuni 12-meetrise kogupikkusega aluseid.