Sadam on merehariduse koolimaja

Jää vabaks, Eesti meri!
Arutelud Kärdla sadama ehitamise üle on teretulnud, iga mereteemaline kirjutis või sõnavõtt aitab taastada meie vahepeal kaduma kippunud mererahva-identiteeti. Nõukogude aeg lõikas Eesti rannarahva pärimuslikud eluviisid läbi, hävitas ranniku ja saarte meresõidukultuuri, tegi üle aastatuhandete ulatuvate traditsioonidega meresõitjad kurvaks kaldapealseks rahvaks. Õnneks on see asi tänu avanenud randadele ja vabadele veeteedele vähehaaval muutuma hakanud ja eestlased seilavad uhkusega jälle nii koduvetel kui maailmameredel. Vene ajal salaja lauldud laulusalmgi seab esikohale vaba mere. Et vabal merel vaba mehena seilata, vajame sadamaid. Loomulikult tuleb Kärdla jahisadam valmis ehitada, sest mis mereäärne pealinn (olgu siis, et maakonnakeskuse või saare oma) see ilma jahisadamata on. See oleks nagu vaksal, milleni rööpad ei jõua või lennujaam ilma maandumisrajata.

Jahisadam ei ole äri
Asjatu on vaielda väikesadama tasuvuse või tulususe üle. Väikelaevasadam ei ole ega peagi olema tuluallikas, nagu on märkinud ka Eesti Merenduspoliitika 2011-2020 välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertgrupp. Ärilistel alustel saavad areneda üksnes suurte liiklusväilade sõlmpunktides paiknevad kauba- ja reisisadamad. Hobimeresõiduks, kalapüügiks, spordiks ja puhkuseks mõeldud väikesadamad on kõigile kasutamiseks mõeldud infrastruktuuri osa – nagu valla tee või küla lauluväljak, mille ääres võib küll poodi pidada, kuid mis ise ei peagi kasumit andma. Kui palju üks sadam piirkonnale uusi töökohti, lisakäivet ja täiendavat maksulaekumist annab ning missugune on sadamasse tehtud investeeringu tasuvusperiood, võib arvutada mitut moodi. Tegelikult toob väikelaevasadam piirkonnale tulu hoopis teisiti.

Sadam toob piirkonda elu, seda on näidanud kasvõi Kuressaare jahisadam ja Tallinna Vanasadama Jahisadam. Kes mäletab, et enne oli Tori abaja rand roogu kasvanud tühermaa ja Admiraliteedibasseini ümbrus räämas tööstuspiirkond? Nüüd on neist paikadest saanud linnade au ja uhkus, seal käib vilgas tegevus, toimuvad merepäevad, laadad, konverentsid, kontserdid, kalaturud ja muud sündmused. Linnainimesed ja külalised kaugemaltki sisemaalt käivad sadamas jalutamas ja laevu imetlemas, sadamakõrts ja kauplused on kundesid ka siis, kui sadamas parasjagu ühtki võõramaa laeva sees ei ole.

Merekultuuri koolimajad
Lisaks meritsi saabuvate külaliste võõrustamisele ning oma meresõitjate alustele kodusadamaks olemisele on igal väikelaevasadamal veel üks väga oluline roll. Jahisadam on vältimatu eeltingimus noorte meresõitjate esmaseks väljaõppeks ja tegevuseks. Pole sadamat, pole meresõitjad – jäävad vaid rannal jalutajad. Kärdla senist tagasihoidlikku sadamakohta kasutades on häid tulemusi saavutanud nii Jahtklubi Dago kui Hiiumaa Surfiklubi sportlased. Sadamat vajavad ka kalamehed, sukeldujad, väikelaevajuhtide koolitajad ja lihtsalt merel vaba aega veetvad puhkajad. Ei saa päris nii vaadata, et küll noorpurjetajad saavad oma jullad vette ka murult või mudasest paadisadamast. Jah, noored on tublid, ronivad veele ka üle kivide ja kadakate, kuid välisvõistlejate osalusega suuremaid võistlusi või tipptasemel treeninglaagreid saab siiski korraldada ainult sadamas, mis vastab ka rahvusvaheliselt eeldatavale standardile.

Sadam Läänemere laevakursside ristteel
Läänemerel liigub igal hooajal paarsada tuhat alust, mis võimelised pikema merematka ette võtma, ka näiteks Viiburisse, Peterburgi, Tallinna, Narva-Jõesuusse. Seni on keskmise euroopa merematkaja teekond Läänemerel hoidnud Rootsi ranniku ligi, sealt Mariehamni kaudu Soome saarestikku ning kui Eesti poole asja, tullakse üle Soome lahe Tallinna alles Helsingist. Hobimeresõitja päevateekond on 30-50 miili ja ööseks eelistavad nad alati sadamasse jõuda. Hiiumaa on Läänemere idapoolse marsruudi oluline sõlmpunkt. Hankost Kärdlasse on sama vahemaa kui Helsingist Tallinna, mis on hobipurjetaja jaoks vastuvõetav päevateekond. Hiiumaa asub ülimalt soodsal positsioonil nii Soome, Rootsi kui ka Riia poolt saabuvatele merematkajatele. Kuigi Sõrul, Heltermaal ja Orjakul on olemas väga head sadamad, on need pealinnast Kärdlast kaugel ja merematkajale vajalik teenustevalik kohapeal jätab soovida. Ka kunagine soomlaste lemmiksadam Lehtma on ajale pisut jalgu jäänud, napib sadamateenuseid ning pealinna kauplusse, kontserdile või muuseumi tulekuks peab merematkaja kas takso või muu transpordivahendi otsima.

Suur töö on tehtud, vaja veel vaid üle koera saba saada
EAS on Kärdla sadama rajamiseks eraldanud väga suure summa ning selle rahaeralduse saamiseks on paljud spetsialistid pidanud palju töötunde panustama. See pole Nikolai von Glehni moodi kannaga vastu maad põrutamine, vaid läbi mõeldud ja hoolikalt vormistatud projekt – Kärdla taotlus läbis ülimalt tiheda konkurentsisõela ning väljus 121 taotleja seast 7 eduka hulgas. Kui nüüd teha veel see viimane pingutus, et ka puuduolev raha investeeritud saaks, oleks Kärdla linn astunud suure sammu ning võiks end täie uhkusega merelinnade hulka lugeda. Iga summa kasutamise üle võib vaielda, kuid jahisadam peaks ühe mere(riigi)pealinna jaoks olema kindel prioriteet. Keegi ju ei vaidlusta lennujaama, teedevõrgustiku, praamisadama või kaubasadama vajalikkust, kõigil neil on piirkonna infrastruktuuris oma kindel osa. Nii ka jahisadamal. Neid, kes väikelaevasadamat vajavad, on hoopis rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. Jah, kes merd ainult praamiaknast vaatavad, saavad tõesti ka ilma jahisadamata toime. Aga purjetamiskoolide ja klubide noored, jahi-, kaatri- või mootorpaadi omanikud, kalamehed ja muidugi välismaised mereturistid vajavad normaalset sadamat. Sadam tõmbab piirkonnas elu käima, sadamakõrts on koht, kus alati midagi toimub, sadama klubiruumid ja paadikuurid saavad purjetajatele ja paadimeestele peagi igapäevaseks ja koduseks kohaks, kus käiakse koos talvelgi. Kui Kärdla sadamat nüüd lõpuni ei ehitata, võib karta, et lähema paari-kolmekümne aasta jooksul teist sarnast võimalust ei tule. Isiklikult tahaksin küll suvel 2013 oma Hiiumaa sõpradele külla tulles Kärdla uues sadamas otsad kinnitada.

Aegna sadam ja laevalaine-surf

Eesti Päevaleht kirjutab, et Aegna sadamat hakatakse jälle remontima.

Iseenesest oleks tore uudis küll, iga sadama uuendamine on Eesti merendusele, rannarahvale ja väikelaevandusele tänuväärt tegu. Kuid tegelikult, Aegna ega teiste Tallinna lahe piirkonna väikesadamate renoveerimisest pole mingit kasu, kuni Tallinna lahel ei suudeta piirata suurte laevade kiirust. Looduslike lainete ja tormide eest on Aegna sadam niigi hästi kaitstud, probleem on reisilaevade kihutamine. Palusin just hiljuti purjetajal ning jahisadama arendajal Jaanus Tammel sel teemal ajakirja Paat jaoks põhjalikum ja illustreeritud artikkel kirjutada, kuid siinkohal ei hakka kõike ümber kopeerima. Kes soovib, võin materjali saata.

Lainemurdjad Aegna sadamat ei aita. Difraktsiooni tõttu painduvad suure lainepikkusega laevalained jõuliselt ka sadamakaide ja lainemurdjate taha, seega ohustavad kiirlaevade lained sadamates seisvaid jahte ja väikelaevu ka siis, kui sadam tundub näiliselt hästi kaitstud olevat või avaneb laevalainetest hoopis teises suunas – nagu näiteks kõnealune Aegna sadam. Kui ei taheta investeeringut lihtsalt vette visata, tasuks esimese asjana kehtestada suurtele laevadele Tallinna lahel kiiruse piirang. Nagu kehtib Helsinkisse või Stockholmi sisenemisel.

Suurel kiirusel praktiliselt Russalka madalani sõitvate raskete laevade tekitatud lained lõhuvad nii sadamaehitisi kui rannajoont looduslikest lainetest oluliselt tõhusamalt. Tõsi, ka tavalised tormilained võivad rannikut ja kaldaehitisi kahjustada, kuid teevad seda vähem – põhjusi on mitmeid. Näiteks geoloogilise ajaloo jooksul välja kujunenud rannajoon. Tallinna laht on looduslike tormilainete eest hästi kaitstud – enamuse tuulesuundade korral ei ole tormilainetel jõu kogumiseks piisavalt pikka vaba vett. Teiseks, tormi korral kasvavad lained vähehaaval ning varem rannale jõudnud lainete tagasivool murrab järgmised lained madalamateks ja vahusteks, vähendades sellega lainete purustusjõudu. Lisaks on märkimisväärsed tormid üsna harvad nähtused, laevad aga sõidavad iga päev.

Parimaks tõestuseks laevalainete ja looduslike lainete erinevusest on, et laevalained võimaldavad surfajatel Pirita või Pikakari rannas iga päev lainelauasõitu harrastada, looduslike lainetega saab seda Eestis teha vaid väga üksikutel eriti rajustel päevadel – sedagi Ristnas või Vääna-Jõesuus, kus merepõhja profiil looduslikele lainetele sobiva kuju ja jõu annab.

Laevalained aga sarnanevad olemuselt tsunamidega – üksiklainetena või neist koosnevate seeriatena tabavad need rannikut äkki ja ilma eelneva lainetuseta. Muidugi on laevalaine vulkaanipurkest või maavärinast tekitatud tsunamist oluliselt väiksem, aga laine olemus ja purustustoime on sarnane. Kõigepealt tõmbab lähenev tsunami veetaseme rannas või kaldaehitiste ees tagasi ning lajatab seejärel kogu laine kõrguse tugeva löögi vastu ette jäävat ehitist. Füüsikud suudavad täpselt välja arvutada ka selle löögi jõu, aga tavainimene võib proovida lihtsamat katset: heida seina äärde pikali ja palu, et sõber kallaks sulle võimalikult kõrgel asuvast aknast või rõdult ühekorraga kaela võimalikult suure pange- või vannitäie vett. Saad päris arvestatava matsu. Püüa nüüd ette kujutada, et selliseid pangetäisi on korraga kümneid tuhandeid. Kas tahaksid ka sel juhul katset korrata? Aga mitukümmend korda päevas?

Kui selline laine tabab kai ääres seisvat paati või purjekat, siis hakkavad pilpad lendama – alus liigub lainega kaasa, kuid sadamakai mitte. Ka saavad viga kõrvutiseisvad alused – kui laine need üksteise otsa paiskab. Seega – kuigi riskin praegu surfajate hulgas ebapopulaarsust koguda – suurte laevade sõidukiirust Tallinna lahel tuleb piirata, muidu pole Aegna ega teiste väikesadamate ehitusel mingit mõtet.

PS!
Tallinna Sadam tundub olevat teemast õigesti aru saanud – kes on reisilaevaga sadamast väljudes viitsinud aknast vaadata, on kindlasti näinud, KUI suuri lainemurdjaid peaks TEGELIKULT kasutama, et laevalained sadamaväravatest sisse ei pääseks. Miljoni euroga laevalainete vastu minek oleks sama tõhus kui hakata supilusikaga Tallinna tänavaid lumest puhastama.

Täpsemalt saab laineid iseloomustavaid termineid vaadata siit lainesõnastikust.

mereriik, kus merel käivad vähesed

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

esimene reis keelatud vetel

Matsalu laht - osana Matsalu Rahvuspargist - on oluliste liikumispiirangutega veekogu. Põhjusega. Et mitte häirida Matsalus peatuvaid või pesitsevaid linde ega rikkuda pärandkooslustes toimivaid looduslikke protsesse.

Sel kevadel õnnestus lõpuks teostada ammune unistus ning saada Matsalu lahele liikumisluba, mis võimaldab korraldada seal loodusturistidele, linnuvaatlejatele ja muidu ekskursantidele paadiretkesid. Loomulikult ei anna liikumisluba täielikku vabadust kõikidesse sihtkaitsevöönditesse sisenemiseks või linnupesade vahel jalutamiseks, kuid binokli ja teravate kõrvade abil näeb-kuuleb nii mõndagi.

Esimene retk ka tehtud - marsruudil Keemu-Kiideva toimus läinud nädalavahetusel Terra Maritima korraldatud merikotkateemalise infopäeva matk, mille käigus sai reisiseltskond näha nii tuult, vihma kui päikest. Ja loomulikult nautida Matsalu lahe panoraame.

Suvi alles algamas, Matsalu lahel toob iga uus nädal uusi vaatamisväärsusi. Kuigi pesitsushooajal on looduskaitsealal liiklemine eriti hoolega piiratud, on siiski lootust ka merelt näha, kuidas linnupojad oma esimesi vee- ja õhukatsetusi hakkavad tegema, kuidas roostik jälle sammu avamere poole astub ning vaadata, kui paksuks vetikad ja veetaimed siselahe seekord muuta suudavad. Paadimajandusest Matsalus: http://paadiretk.blogspot.com/

Foto: olev.ee

Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.


PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

hispaania varganäod ja kama iga ilma jaoks

Hispaania varganägudest ja nende karistamatust koostööst majutusasutustega ma juba kirjutasin. Nüüd tahaks hoopis arutleda, kui ebaoluline on raisata tohutult aega ja raha igale ilmale vastava spetsiaalvarustuse soetamisele.

Tarifal sai järjekordse kinnituse Pärnu Jürka elutarkus, et ega asjad sõida, vaid ikka see, mis poomi ja jalaaasade vahele jääb. Ja et tegelikult on vaja ainult 2 purje: vaikse ilma 5,7 ja kõva ilma 5,7. Mis võivad väga hästi olla üks ja seesama puri.

Tarifal on tuulega nii, et kui puhub, siis puhub ka väikeste kamade jaoks ja kui ei puhu, siis võib küll kõiksugu formulate ja slaalomipurjedega kangutada, poolkõvaks jääb asi ikkagi. Seekord sõitsin enamuse päevi 5,7-ga, suuremaid purjesid polnud kaasaski. Mis osutus väga õigeks otsuseks. Kaks korda sain küll 4,2 üles panna, üks neist elu kõige pagilisem päev Canos de Mecas. Muidu õnnestus 5,7 ikka käima saada. Tõsi, laud tuli mõnikord väiksem võtta. Komplimendid, vana Manic on ikka veel väga tegija puri ning kiiruse puuduse üle ei saanud kurta.

Teine tarkus, mida Tarifal tasub arvestada: laud võiks ujuv olla. Vähemalt selline, millega saab tagasi tiksuda, kui tuul vaikib. Pole ma esimene ega viimane, kes tujuka levantepäeva lõpuks on uppuva veivikaga mööda avenue de shame düünide poolt tagasi astunud. Eriti tasub seda meeles pidada neil, kellel kombeks silmapiirini täpiks ja siis veel kaks korda nii kaugele sõita.

Viisitamm lasi vilet

Kes hetk tagasi Pärnus ei juhtunud olema, see muidugi ei kuulnud. Viisitamm katsetas oma vilesid. Huilgamine oli kõva. Pärnu linnaeelarve teemaliste debattide kokkuvõtteks võib nüüd rahulikult ohata - meie aur läheb ausalt vile peale, olgu muude kaduma läinud rahade ja tegemata asjadega, kuidas on. Ja vähemalt on nüüd järgmiseks korraks kindel tunne, et kui upume, siis muusikaga.

Turundusala inimesena tahaks aga teada, et kelle käes on mikrofoniruumi võti. Sest enne valimisi saaks Viisitamme vilede kaudu ju täiesti apoliitilisi K-katsetusi teha.

Viisitamme valjuhääldid ja veeuputus

Vaatamata hirmsatele hoiatustele kujunes seekordne tormireportaaž Pärnust pettumuseks. Pauk jäi tulemata. Kohalike rõõmuks ja külaliste kurvastuseks. Kolme aasta taguse tormiga ei saa võrreldagi, ei uppunud autod ega ujunud jääpangad kellegi elutoas. Natuke tuulutas ja rabistas rahet. Mitmepäevane tormihoiatuste kampaania läks asja ette vaid seal, kus tõesti elekter korraks kadus. Tegelikult hea, et hoiatati. Parem kolm korda ette valmistuda, kui üks kord kahetseda, vähemalt küünlad-tikud olid kõigil tagavaraks varutud.


Šokeerivaid kaadreid jahtima saabunud kaameramehed libistasid pubides õlut, sest kaua sa üht ehituspraagi tõttu maha kukkunud katust ja paari murdunud puud ikka filmid. Tormielamusi igatsevad loodusesõbrad sõitsid nukralt ühest porisest rannast teise ja otsisid, kus see jää siis kuhjuma hakkab. Eriti ei kuhjunudki, liiga õhuke oli suurema rüsijää tekkeks. Kullipesa rannas oli lausa vaba vesi, kesklahes õõtsus lahja jääsupp. Tegelikult oligi tavaline eesti surfi-ilm – natuke külmem ainult kui suvel. Pärnus käis edelatuul korraks 20 m/s peal ja veetase tõusis 71 cm. Sajuhoogude vahel läks lausa selgeks. Lainekõrgus olematu. Ei midagi katastroofilist, suvelgi saab mõnikord Sunseti rannabaari ees purjelauaga sõita. Kuigi jaanuaris võiks pigem lumetuisku kui paduvihma eeldada. Pärnu surfarid sõitsidki hoopis põhjarannikul Lahepera lahes, kus jäätukke vähem sees. Ka Läti piiri pool oli ilm surfamiseks soodsam, tuul tugevam, sõidukurss parem ja jää puudub sootuks.

Põlised pärnakad teavad rääkida, et 2005 aasta torm tõi vee ahju vaid uusarenduste piirkondades. Eriti valusalt muidugi merevaatega miljonikruntidel ja rannaheinamaadele kerkinud uusmajades. Ega’s näiteks Valgeranna tee ilmaasjata ümbruskonnast nii palju kõrgemale tammi peale ole aetud, ala kus praegu kinnisvaraarendus vohab, olen isegi mitu korda üle ujutatuna näinud. Tsaari- ja eestiaegsed majad (millega võrreldes on ka nõukogude Pärnu ehitused uued) jäid enamasti tänu targasti valitud asukohale puutumata. Vanasti teati, kuhu ehitada. Või kuidas ehitada. Needki vanad majad, mis tõusuvee piirkonda jäid, pääsesid kergemalt, kuna kõrge vundament hoidis seinad-põrandad kuivad ja vesi läks maja alt läbi. Mingi mõte sellel ikkagi oli, et aastasadu randa vaid paadikuure püstitati ja mõistlikud inimesed oma majad merest kaugemale ehitasid.

Kas Pärnu 2005 aasta üleujutus oli erandlik ilmastikunähtus, lühiajalise kliimakõikumise sümptom või uue jääaja esimene hingus, on vaieldav. Pikemalt arutlesid Ülo Mander ja Jaak Jaagus Eesti Ekspressis 2 aastat tagasi ilmunud artiklis. Jäätumised, sulamised, üleujutused ja veetaseme langemised on Maal alati vaheldunud, lihtsalt lühiajalisel vaatlemisel on neid raske märgata. Kümnete tuhandete aastate jooksul aga on muudatused märkimisväärsed. Meie planeedi varasemate jääaegade ja veeuputuste tekkes ei saa naftatööstureid küll kuidagi süüdistada, kliima on kõikunud miljardeid aastaid ning sellel on palju põhjuseid, mis inimesest kuidagi ei sõltu. Alates päikese aktiivsusest ning lõpetades maavärinate, vulkaanipursete ja hoovustega. Isegi meie tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on merepõhi mitmes kohas maismaaks saanud, teisal terved linnad merepõhja vajunud. Kõikunud on nii maailmamere tase kui maapind, küllap kõiguvad edaspidigi.

Seepärast polegi küsimus, kas üleujutus tuleb. Küsimus on, millal. Mander ja Jaagus arvasid, et Pärnu üleujutus võib ka ilma globaalse kliimamuudatuseta korduda, veetaseme lühiajaline tõus kuni 3 meetrit on lokaalsete asjaolude (kõrgem veetase, tsüklon, jäävaba meri) kokkulangemisel täiesti võimalik. Ja selleks ei ole sugugi tuhandeid aastaid vaja oodata.

Hea, et torm seekord taeva jäi. Eelmise jaanuaritormi järel välja mõeldud peamine abinõu - Pärnu kohalik hoiatussüsteem - pole veel katsetamisekski valmis. Viis valjuhääldit pidid siiski juba kohal olema ja ülespanekut ootama. Seekord läks hästi, Viisitamme vilesid ei läinud vaja. Teine kaitsevahend, millest ka räägitud – tammide rajamine – ei pruugi kunagi teostudagi. Me ei saa vaatamata tohutule kütuseaktsiisile maanteidki korda, keda aga oleks võimalik maksustada tammide ehituse finantseerimiseks?

Küll hakkab aga valmima kolmas suurem tormivastane meede – voldik õpetustega, kuidas üleujutuse ajal käituda. Maavalitsuse ja päästeameti pingelise töö tulemusel üllitatakse ja jagatakse see Pärnu rahva postkastidesse ilmselt juba sel aastal. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ilmateadlaste kinnitusel tuleb üleujutus ükskord nagunii. Kas siis enam vilistamisest kasu on, jäägu igaühe enda otsustada, sest uppuja päästmine on teatavasti uppuja enda asi.

- - -

Igaks juhuks siia siis ka üks link, mis õpetab, kuidas paberist paati voltida.

mida Kurkse külmas vees õpiti?

Kümme aastat Kurkse katastroofist on pikk aeg piisavalt. Leinavalu on leebunud, süüdistused vaibunud. Hukkunud on maetud ja mälestustesse jäädvustatud, ellujäänud elavad edasi. Ilmselt küll hoopis teistmoodi kui kasvõi nende teenistuskaaslased, kes tol sügisesel päeval kusagil mujal ülesandeid täitsid. Kohus ja presidentki on oma otsused langetanud, kuid küsimused on alles. Kas oleks saanud juhtunut vältida? Kas võinuks rohkem inimesi päästa? Kes on tegelikult süüdi? Niisugustel puhkudel need küsimused jäävadki, andes ainet raamatutele ja filmidele. Vaid kurval aastapäeval saab lehepinda valusalt torkiva teemaga täita, joonistada spekulatiivseid skeeme, küsitleda ellujäänuid ja hukkunute perekondi. Mida aasta edasi, seda enam meenutavad needki käsitlused National World Weekly reporterite tüüpküsimusi.*

Mind huvitab hoopis, mida meie ühiskond Kurksest õppis?

Kuulsime lugu kohusest ja käsutäitmisest, sõjameeste koolitusest ja relvavendluse kambavaimust. Saime teada, et vees kaotab inimene soojust 30 korda kiiremini kui kuival ja lugesime haaravaid kirjeldusi sügisese mere muutuvatest ilmaoludest. Õppisime kaardil leidma, kus asub vähetuntud Kurkse väikesadam.

Pole just palju 14 inimelu eest? Ma ei tea, kuidas ja kui palju on Kurkse õppetundi arvesse võetud sõdurite väljaõppe korraldamisel. Loodan, et on, sõjameeste koolitamise üksikasjad pole väga avalikud. Aga sõdurid sõduriteks. Surmasaamine on militaarkarjääri puhul asja juurde käiv risk, nagu poliitikul korruptsioonisüüdistus. Kõigiga ju ei juhtu ja keegi ei lähe hommikul kodust välja plaaniga olla see õnnetu, kes orki lendab. Vähemalt pole pärast Kurkset kaotatud eesti sõdurid külma kätte surnud.

Tegelikult mäletan ma Kurkse retke kurba päeva päris hästi. Nagu ka Estonia uppumise päeva. Neid ühendas mu jaoks, et tuul oli hea, olime mõlemal korral pika päeva vees. Eesti surfajale on sügistormid parim aeg – suvisel ajal kohtab meil harva tugevat tuult. Sügisel on aga merevesi suvest veel küllalt soe, korraliku kalipsoga saab purjelauaga pikalt merel olla. Või mis soe, tegelikult ikka üsna karge. Vähemalt jäätükke pole sees, nagu teinekord veel aprillis-mais juhtub. Äärmuslikumad purjesportlased muidugi käivad vees aastaringi, kannavad laua ja purje läbi lume lahvandusteni ja teibivad kindad kalipsovarrukate külge kinni, et külm vesi sisse ei pääseks. 5 millimeetrit neopreeni teeb imet ja korraliku varustusega on isegi jaanuaris üpris ohutu meres mulistada. Ka Pärnut uputanud jaanuaritormi aegu leidus julgeid, kes kõva tuult ja kõrget lainet nautides purjelauaga merele läksid. Ja kõik elusalt tagasi tulid.

Kahjuks on Läänemeri nõudnud lõpuks ka ühe purjelauduri elu. Mitte kaugel Kurksest, Lahepera lahes hukkus selle suve lõpus päästevesti ja kalipsota merele läinud mees. Puri, laud ja sõitja leiti kõik erinevatest kohtadest, kilomeetreid üksteisest eemal. Täpsemaid asjaolusid ei tea, kuid ju ta maha jahtus. Hüpotermia on hirmus asi. Kui külmavärinad juba üle lähevad, pidavat petlikult hea hakkama. Hingamisrütm ja pulss langevad, tekib mõnus unisus ja apaatia. Viimasena pidi päris mõnus tunne tulema, kuigi käed-jalad enam sõna ei taha kuulata. Politseinikud olevat alajahtunuid sageli seksuaalkuritegude ohvriteks pidanud, kuna hüpotermia puhul pidavat ohver enne südame peatumist hoopis palavust tundma ning ennast lahti riietama. Ei tea, pole nii kaugele läinud oma katsetustega.

Sukeldujatele sunnitakse kalipso selga isegi 25-kraadises Punases meres, kutselised tuukrid teavad sooja riietuse tähtsust hästi. Alajahtumine tuleb hiilivalt ning küllalt pika vees ligunemise järel tapab hüpotermia isegi 27 kraadi juures. Rääkimata siis meie jahedast magedast merest. Soolases vees on vähemalt lihtsam ujuda, kannab paremini peal. Mis ujumist puudutab, siis on see külmas vees kõige kiirem viis süda seisma panna. Kilomeeter, mis soojas ujulas tundub käkitegu, on juba 16 kraadises vees enamusele üle jõu käiv distants – liigutades jõuab jahe veri lihtsalt palju kiiremini jäsemetest elutähtsatesse organitesse.

Meri pole naljategemise koht. Ühest ammusest suvelõpust meenub, kuidas kaks noort uljaspead hakkasid jalgsi Matsalu lahte ületama. Pakkisid oma asjad kummimadratsile ja kõndisid ise selle kõrval. Sarnaselt Kurkse juhtumiga olid nemadki kuulnud, et madalas lahes tuleb maksimaalselt paarsada meetrit ujuda, siis on jalad jälle põhjas. Olid küll kuulnud, kuid täpset teed ei teadnud. Nagu Kurkseski, tõusis ootamatult tuul ja nemadki kandusid sügavasse. Õnneks hulpisid meie õue alla ja polnud veel liiga maha jahtunud, saunas tuli eluvaim jälle sisse.

Inimene jääb loodusele alati alla. Sõdurid peaksid olema koolitatud seda teadma. Eriti kummaline oli nüüd 10 aastat hiljem lugeda, et üks võitlejatest ei osanud ka ujuda. Kahju, et ülejäänud inimestele see teadmine ikka ja jälle ainult katastroofide kaudu meelde tuleb.

-----------------
* National World Weekly – nädalaleht, mille põhiteemadeks on: Big Maci kuklile ilmunud Jeesuse nägu, Burger Lordis töötav Elvis, vähist paranemine Elvise plaate kuulates, lumeinimeste ja asunikunaiste järeltulijad ning Elvise röövimine tulnukate poolt. „Head Ended”, Pratchett/Gaiman

** Seegi lugu on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi palvel

surmateateid merelt ja maanteelt

Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.

Liikluskultuuri ja kihutamise teemadel on nii palju heietatud, et autoavariisid parem ei kommenteeri. Küll aga tsiklimeeste kombeid. N340-l (Vahemereäärne kiirtee) on 2-3 sõidurada ühes suunas. Lubatud sõidukiirus linnade vahel 120 km/h, kuid tavaline on, et kogu liiklusvoog sõidab +20 km/h. 140 on ikka päris suur kiirus. Ja kui sellisel kiirusel vuhiseb sõiduradade vahel autodest mööda mõni tsiklimees, lühikestes pükstes, palja ülakehaga ja rannaplätud varba otsas, tekib küll mõte, et see poiss peab end surematuks või on hommikul oma kaitseinglile korraliku altkäemaksu andnud. Pole nende spidomeetrinäite vaadata saanud, kuid silma järgi lähevad nad ikka veel vähemalt 30-40 km/h kiiremini kui autod. Selliselt kiiruselt kukkudes, autoga kokku põrgates või teepiirdesse lennates pole erilist lootust. Ja pilt jääb kole. Paar korda juhtusin nägema, kuidas sellise lenduri jääke koristati.

Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.

Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…

Kahju eile surma saanud meestest ja nende lähedastest. Mõelgem neile homme ise kodust välja astudes.