ehitamata tee vähemalt asfalteeritud!

Ei, pildil olev vingerdav punane joon ei ole mu teekond baarist baari ega ka laupäevaõhtune aedupidi kodu otsimine.

See on GPS-jälg päris kainest autosõidust mööda Pärnu Ehitajate, pardon, Ehitamata teed. Mis muuhulgas on tuntud ka kui Via Baltica osa, teate küll, see põhja-lõuna suunaline magistraal, mida mööda Soomest ja Peterburi kandist läbi Läti Euroopa poole pääseb.

Looked GPS-jäljel ei ole kogemata teelt väljasõidud, vaid ümbersõidud poolikutest viaduktide ja ristmike ehituskohtadest. Mis küll on nüüd värske asfaldi saanud, nii et natuke meenutab tee konarlikupoolset kardirada.

veel üks isiklik tiigrihüpe tundmatusse

Nüüd on see siis tehtud. Üks vana lugu sai uue elu ja on raamatuna välja antud. Moodsale ajale kohaselt e-raamatuna. Kel väga vaja, võib ise välja trükkida, aga muidu jäävad puud vähemalt selle raamatu jaoks langetamata.

Kes arvab, et sain idee sotsiaalse sidususe ministri tegemistest, eksib - see lugu sai kirja juba ligi 5 aastat tagasi.

Raamat ise on siin, samast leiab ka lühitutvustuse. Parematele sõpradele võin avaldada ka, kes on kaanepildi modell ;)

turundustegu "Minu Eesti"

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.

staartorumees pügas staarjuuksurit

Skandaal! Sajad prominendid võivad kaotada oma soengud! Tuhandeid kuulsusi ähvardab reoveeuputus! Staartorumehe ja staarjuuksuri tüli varjutab eesti kõrgseltskonna pilvitut elu! Liis Lass ei ole katastroofilise konflikti kohta veel midagi arvanud! Lugege meie lehte, lisa on tulekul!

Nüüdseks üleriiklikuks kriisiks paisunud tüli sai alguse sellest, et staarjuuksur Peeter avastas vannitoas ohtliku väljanägemisega veeloigu ning kutsus staartorumehe Kusti seda likvideerima.

Staartorumees tuvastas kiiresti, et loigu põhjustajaks on tõenäoliselt olnud staarfotograaf Vambola, kel käsi ilma statiivita värisema kipub. Staartorumees kuivatas loigu kaasas olnud pabertaskurätikuga, kuid esitas korteriperemehele 938 kr ja 64 sendi suuruse arve, lisades arvele olematuid tarvikuid ja töid.

Staarjuuksur sai sellisest häbematusest šoki ja vajab pikaajalist ravi oma staarpsühholoogi juures ning puhkust Valmieras koos isikliku staarist aeroobikatreeneri Valdasega. Enne ajutist tagasitõmbumist avalikust elust jõudis staarjuuksur siiski ajalehe reporteritele öelda: "Mingu see Kusti kah kukele!" Valmiera poole asusid Peeter ja Valdas teele staartaksojuhi Arturi juhitud tumendatud akendega Mazda 6 luksusversioonis. Mis nüüd Eesti prominentide soengutest saab, ei osanud staarkoristaja Piret ajalehele öelda.

Staarsantehnik Kusti omakorda solvus sellisest labasusest niivõrd, et plaanib üldse Eestist emigreeruda ning asuda poola torumehena tööle Iirimaal. Eesti prominentidele oleks see tohutu kaotus ning nende vannitubasid ähvardaks miljonid bakterid. Santehnik Kusti sai eelmisel suvel staariks sellega, et ütles Võsa-Petsile anonüümseks jääda soovinud alkohoolikuna Eesti elu kommenteerides, et üks pask puha.

eelmise postituse jätkuks...

... ehk miks on Eestimaal halb elada. Kuulasin ööülikooli loengut, milles Maria Tilk rääkis inimese ja looduse rütmidest. Tänapäeva põhjamaade inimeste suurim probleem on, et looduslik aastaaegade vaheldumine ja ühiskonna elurütm ei lange kokku. See on ilmselt ka üks olulisemaid põhjuseid, miks Eestimaal on halb elada. Meie kliimavöötmega kohanenud inimestel peaks talv olema puhkuse ja kaua magamise aeg, suvel aga tuleks tõusta koos päikesega ning rabada pikk päev tööd. Tegelikult käitume vastupidi. Talvel ärkame äratuskella peale ning sunnime end pimedas ja külmas ringi askeldama, kulutades niigi nappi energiat. Suvel aga võtame töölt puhkust, et hommikul kaua magada. Teeme aknad päikse eest pimedaks ja imestame, miks talvisest väsimusest välja puhata ei õnnestu. Kuni kestab sund loodusega vastasfaasis elada, on paratamatud kaasnähud ka väsimus, stress, hambad-risti-pingutamine ja muu sellest tulenev. Samas, ei kujuta ette, et meie tarbimisele orienteeritud maailmamudelisse õnnestuks kuidagi talveuni mahutada, sest kes selle aja eest liisingut maksab?

Õigus on neilgi, kes ütlevad, et sarnased probleemid pole ainult meil. Tõsi, näiteks siesta pidamise iidne komme on mitmelgi pool kaduma hakanud. Eelkõige suurlinnades, kus kontorid konditsioneeritud ja inimeste elulaad mikihiire-mudeli järgi tarbimisele orienteeritud.

Eelmise postituse kommentaatoritele, kes teema arendamise asemel autorit ründama asusid: ei ürita ma midagi parandada ega kellelegi õpetada, kuidas elada. Püüan ise leida oma elule mingi talutava lahenduse. Kui vähegi võimalik, siis veeta talvist aega kohtades, kus päev ja öö on normaalse pikkusega ning päikest piisavalt, et energiatase päris nulli ei langeks.

elueesmärk: olla vihane ja õnnetu?

e.Lu toob välja 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada. Väga tabavalt, kusjuures eriti väärib esiletõstmist nende põhjuste omavaheliste seoste leidmine. Postitusele endale ei oskagi midagi lisada, küll aga polemiseeriks mõningate kommentaaridega. Näiteks BC omaga, kes väidab, et Eestist lahkuvad need, "kes kohapeal lihtsalt hakkama ei saa". Võibolla, et asi nii ongi. Kuid sellega ei vaidlusta BC ühtki 8-st põhjusest, vaid järeldab, et kohale jäävad need, kellele nimetatud asjaolud millegipärast meeldivad või kes peavad auasjaks neid välja kannatada.

Papa ütles kord kuulsat lauamängu parodeerides, et võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Tõsi ta ju on. Pingutada ja kannatada on mõtet just niipalju kui vaja. Kui sellest saab eesmärk omaette, on tegemist kas masohhismiga või on asjast lihtsalt valesti aru saadud.

BC vastab e.Lu postitusele, et eestlase elueesmärk ongi olla stressis ja õnnetu.

säästueestlasele säästuprügila!

Prügirindel muutusteta.
Ja vastane ei väsi. Sestap, kuigi panen koristuspäeval (ja muulgi ajal) käed külge, ei pea tõenäoliseks, et Eestimaa või maailm sellest kuigivõrd puhtamaks saab. Termodünaamika teine seadus.

Säästu-inimesed lihtsalt ei suuda leppida mõttega, et millegi nii enesestmõistetava eest nagu prügi tekkimine, tuleb raha maksta. Ja prügi sorteerides lisatööd teha. Väga inimlik. Ning riigi pakutud praegune korraldatud jäätmeveo süsteem püüab jõe voolu vastupidiseks pöörata, kuna ei arvesta seda inimlikku momenti. Inimene on valmis kulutama tunde ja kroone, et osta hulludelt päevadelt natuke odavamat kaupa, samuti on ta valmis riskima keskkonnainspektoritele ja politseinikele vahele jäämisega, et jäätmetest odavamalt vabaneda. Olen mitmetes riikides näinud, kuidas korralikult riietatud inimesed oma hästi hoolitsetud pereautodest suuri prügikotte avalikes paikades asuvatesse tasuta prügikastidesse tõstavad. Mõtteviis on lihtsalt selline. Nii jätkuvad meilgi õhtused autosõidud ettevõtete lukustamata prügikastide juurde või metsa.

Lahendusena näen, et analoogiliselt muudele armsatele säästu- ja odavmarketitele tuleks sinikollane logo külge panna ka ühele osale prügimajandusest. Eraisikute olmeprügile. Tegelikult väga lihtne. Säästuprügilad peaks alustama eraisikutelt tasuta prügi vastuvõttu. Isikut tõendava dokumendi alusel, iga toodud prügikoguse kohta inimesele kviitung vastu. Kuluefektiivsus oleks tuntav: nende puhul, kes prügiveo teenust ei soovi tellida, jääb ära kogu prügiauto-logistika. Las sõidavad ise kohale, ega metsa lühem maa ei ole, kui prügilasse. Ja seal suunataks toodud prügi sorteerimisliinile, kus eraldatakse taaskasutatavad materjalid.

Muidugi eeldaks see süsteem üldist kinnistupõhist jäätmemaksu, millest prügi tasuta vastuvõttu finantseerida. Aga hiljutised eksperimendid kütuseaktsiisi ja maamaksuga näitavad, et maksutõusu neelab inimene kergemini alla kui hinnatõusu säästukaubamajas.

Loomulikult peab olema ka järelvalve. Loodusest tabatud prügistajatele tuleks paar näidispoomist korraldada, et SäästuPrügila olemasolu paremini teavitada. Mupod võiks saada õiguse kontrollida, kas kinnistuomanikul on olemas üks kahest: kehtiv leping prügiveoteenust osutava ettevõttega või SäästuPrügila prügi vastuvõtu kviitungid. Kui praegu kontrollitakse koerte registreerimist või lumekoristust, ei tohiks üks lisaülesanne munitsipaalkordnikke kurvastada, pigem vastupidi.

Ettevõtjatele SäästuPrügila süsteem ei kehtiks, sest spetsiifilisem tootmisprügi eeldab teistsugust käitlemist. Kuid ettevõtteid on riigil väga lihtne kontrollida, maksuametil on niigi väga hea ülevaade, kes millega tegeleb. Prügimajanduse järelevalve korraldamiseks tuleb lihtsalt kontrollida, et analoogiliselt töölepingute ja muude aruandealuste paberitega oleks firmadel olemas ka jäätmekäitluslepingud.

Muidugi, säilida võiks ka lääne-euroopalik sorteerimise ja lahuskogumise mudel. Aga vabatahtlikkuse alusel. Kes tahab, las sorteerib ise edasi ja maksab äraveoteenuse eest. Nagu tegutseb edasi ka Stockmann, vaatamata Säästu- ja saastamarketite vohamisele. Eks vahepeal võib siis ju hullusid päevasid korraldada.

naastrehvidega cabrio

... tuli täna maanteel vastu. Vilistas, nagu moest läinud muusikahitt. Tõsi, katus oli peal ja aknad kinni. Ikkagi nullilähedane temperatuur ja ööseks lubas ilmajaam pakast. Nojah, eks see ole igaühe oma asi, millega sõidab.

Kuigi cabrio ja naastrehvid võiksid iseenesest olla teineteist välistavad terminid. Umbes nagu Sahara ja soojapuhur. Või pankur ja kaastunne.

Kurat, ei saa ma aru, miks pidid me esivanemad just selle mudase maalapikese välja valima. Mitte, et ma cabriost puudust tunneks, aga purjelauast küll. Suurema osa aastast tunnen ma ennast Eestis samamoodi, nagu võiks end tunda Matti Nykänen, kui ta peaks elama keset kõrbe ja suusahüppeid saaks harrastada vaid kokteiliklaasidest kogutud jääkuubikutel, needki kiiresti sulamas. Lendava liiva suusamääre võiks määrdemeistri jaoks olla sama müstiline mõiste, kui maailma keskmise cabrio-omaniku jaoks naastrehvid. Meil muidugi mitte, suur soov rikaste ja ilusate eeskujul elada, on igasugu imelikke tarbimisharjumusi tekitanud. Mitte ainult cabriod ja papist majad aiagrilli ja välibasseiniga. Suured džiibid, all madala profiiliga ringrajarehvid või nahktallaga kingad meie poristel tänavatel on samuti pigem prestiiži- kui pragmaatilisuse näitaja. Kalossid viltide otsas on meie osa. Oleks meil siis õige talvgi, kuiv, külm ja tuhkja lumega. Ei, meil tuleb tihti ka suuski muda jaoks määrida. Ja vildid ilma kalossideta vettivad kiiresti külmaveekompressiks.

Tegelikult, mis see minu asi norida, kes millega sõidab. Mõni ehitab kõrbesse sisehalli-suusamäe ja pargib oma kaameli lumelauapargi ette palmi alla. Kui raha on, siis miks mitte. Juuresoleval pildil oleva Dubai sisesuusamäe juurde võib koguni condosid osta: alates 108 000 USD . Peaks odavam olema, kui Tallinna sõbralikuima kinnisvarakunni pakutav toake.

Ja kui juba kinnisvarale jutt läks, siis suusakeskusest kaugemate palmide all on see päris soodne. Isegi, kui surfirand läheduses on.

Mu probleem on, et raha pole. Ei suuda endale Eestisse sisesurfi basseini ehitada, ei jaksa cabrios sõitmiseks soojustatud treilerit tellida.

Mis siis muud üle jääb, kui viriseda ja vaadata, millal mõni soojemale maale lendav lennuk tühjaks jäänud kohad viimasel hetkel poolmuidu müügile paiskab.