Viisitamme valjuhääldid ja veeuputus

Vaatamata hirmsatele hoiatustele kujunes seekordne tormireportaaž Pärnust pettumuseks. Pauk jäi tulemata. Kohalike rõõmuks ja külaliste kurvastuseks. Kolme aasta taguse tormiga ei saa võrreldagi, ei uppunud autod ega ujunud jääpangad kellegi elutoas. Natuke tuulutas ja rabistas rahet. Mitmepäevane tormihoiatuste kampaania läks asja ette vaid seal, kus tõesti elekter korraks kadus. Tegelikult hea, et hoiatati. Parem kolm korda ette valmistuda, kui üks kord kahetseda, vähemalt küünlad-tikud olid kõigil tagavaraks varutud.


Šokeerivaid kaadreid jahtima saabunud kaameramehed libistasid pubides õlut, sest kaua sa üht ehituspraagi tõttu maha kukkunud katust ja paari murdunud puud ikka filmid. Tormielamusi igatsevad loodusesõbrad sõitsid nukralt ühest porisest rannast teise ja otsisid, kus see jää siis kuhjuma hakkab. Eriti ei kuhjunudki, liiga õhuke oli suurema rüsijää tekkeks. Kullipesa rannas oli lausa vaba vesi, kesklahes õõtsus lahja jääsupp. Tegelikult oligi tavaline eesti surfi-ilm – natuke külmem ainult kui suvel. Pärnus käis edelatuul korraks 20 m/s peal ja veetase tõusis 71 cm. Sajuhoogude vahel läks lausa selgeks. Lainekõrgus olematu. Ei midagi katastroofilist, suvelgi saab mõnikord Sunseti rannabaari ees purjelauaga sõita. Kuigi jaanuaris võiks pigem lumetuisku kui paduvihma eeldada. Pärnu surfarid sõitsidki hoopis põhjarannikul Lahepera lahes, kus jäätukke vähem sees. Ka Läti piiri pool oli ilm surfamiseks soodsam, tuul tugevam, sõidukurss parem ja jää puudub sootuks.

Põlised pärnakad teavad rääkida, et 2005 aasta torm tõi vee ahju vaid uusarenduste piirkondades. Eriti valusalt muidugi merevaatega miljonikruntidel ja rannaheinamaadele kerkinud uusmajades. Ega’s näiteks Valgeranna tee ilmaasjata ümbruskonnast nii palju kõrgemale tammi peale ole aetud, ala kus praegu kinnisvaraarendus vohab, olen isegi mitu korda üle ujutatuna näinud. Tsaari- ja eestiaegsed majad (millega võrreldes on ka nõukogude Pärnu ehitused uued) jäid enamasti tänu targasti valitud asukohale puutumata. Vanasti teati, kuhu ehitada. Või kuidas ehitada. Needki vanad majad, mis tõusuvee piirkonda jäid, pääsesid kergemalt, kuna kõrge vundament hoidis seinad-põrandad kuivad ja vesi läks maja alt läbi. Mingi mõte sellel ikkagi oli, et aastasadu randa vaid paadikuure püstitati ja mõistlikud inimesed oma majad merest kaugemale ehitasid.

Kas Pärnu 2005 aasta üleujutus oli erandlik ilmastikunähtus, lühiajalise kliimakõikumise sümptom või uue jääaja esimene hingus, on vaieldav. Pikemalt arutlesid Ülo Mander ja Jaak Jaagus Eesti Ekspressis 2 aastat tagasi ilmunud artiklis. Jäätumised, sulamised, üleujutused ja veetaseme langemised on Maal alati vaheldunud, lihtsalt lühiajalisel vaatlemisel on neid raske märgata. Kümnete tuhandete aastate jooksul aga on muudatused märkimisväärsed. Meie planeedi varasemate jääaegade ja veeuputuste tekkes ei saa naftatööstureid küll kuidagi süüdistada, kliima on kõikunud miljardeid aastaid ning sellel on palju põhjuseid, mis inimesest kuidagi ei sõltu. Alates päikese aktiivsusest ning lõpetades maavärinate, vulkaanipursete ja hoovustega. Isegi meie tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on merepõhi mitmes kohas maismaaks saanud, teisal terved linnad merepõhja vajunud. Kõikunud on nii maailmamere tase kui maapind, küllap kõiguvad edaspidigi.

Seepärast polegi küsimus, kas üleujutus tuleb. Küsimus on, millal. Mander ja Jaagus arvasid, et Pärnu üleujutus võib ka ilma globaalse kliimamuudatuseta korduda, veetaseme lühiajaline tõus kuni 3 meetrit on lokaalsete asjaolude (kõrgem veetase, tsüklon, jäävaba meri) kokkulangemisel täiesti võimalik. Ja selleks ei ole sugugi tuhandeid aastaid vaja oodata.

Hea, et torm seekord taeva jäi. Eelmise jaanuaritormi järel välja mõeldud peamine abinõu - Pärnu kohalik hoiatussüsteem - pole veel katsetamisekski valmis. Viis valjuhääldit pidid siiski juba kohal olema ja ülespanekut ootama. Seekord läks hästi, Viisitamme vilesid ei läinud vaja. Teine kaitsevahend, millest ka räägitud – tammide rajamine – ei pruugi kunagi teostudagi. Me ei saa vaatamata tohutule kütuseaktsiisile maanteidki korda, keda aga oleks võimalik maksustada tammide ehituse finantseerimiseks?

Küll hakkab aga valmima kolmas suurem tormivastane meede – voldik õpetustega, kuidas üleujutuse ajal käituda. Maavalitsuse ja päästeameti pingelise töö tulemusel üllitatakse ja jagatakse see Pärnu rahva postkastidesse ilmselt juba sel aastal. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ilmateadlaste kinnitusel tuleb üleujutus ükskord nagunii. Kas siis enam vilistamisest kasu on, jäägu igaühe enda otsustada, sest uppuja päästmine on teatavasti uppuja enda asi.

- - -

Igaks juhuks siia siis ka üks link, mis õpetab, kuidas paberist paati voltida.