Kõigepealt miljonimängu küsimus. Lugege ja arvake, kellest jutt?
Mees – kuulus kuuevahetaja. Aitas „seestpoolt õõnestada” eelmist režiimi, osales nn. riigipöördes, intrigeeris ennast võimu juurde üleminekuvalitsuses ning asutas oma partei, mille toel jäi võimule ka pärast üleminekuperioodi lõppu.
Naine – vaesest perest pärit tüdruk, palgaline prominentsete meeste armuke ja auahne poliitkombinaator. Viskas oma viimase mehe juurest välja tolle eelmise naise ning sai tänu mehe positsioonile järjest mõjukamatele kohtadele riigiametis.
Mehe jaoks kriitilisel hetkel võttis naine tema eest suure riski, päästis ta süüdimõistmisest ja allakäigust ning aitas mehel võimule tagasi pöörduda. Abiellumine toimus ilma suurema kära ja tseremooniata pisut hiljem.
Publitsistid on vihjanud paarikese erinevatele afääridele. Kirjutatud on, et mehele meeldivad noored koolitüdrukud, naine veedab aega meessoost alluvate seltsis. Avalikkuse ees esitlevad propagandatöötajad neid õnneliku abielupaarina.
Paarikese peamised lubadused: tõstame vaeste palka, võtame rikastelt nende rikkused ära, jagame riigi varanduse õiglaselt ümber. Ehitame vaestele ning eakatele maju ja kortereid. Parandame arstiabi kättesaadavust, tõstame pensioni. Loosungid: hoolime lihtrahvast, parandame sotsiaalabi, loome võrdsuse ja sotsiaalse õigluse.
Poliitilised tööriistad: raha jagamine vaestele. Isikukultuslik portreede eksponeerimine; lilled, lapsed, lipud; oma propagandaväljaannetes oma isikute ja poliitika ülistamine. Parteiliikmete kutsumine tänavatele meelt avaldama, paraadid, kõned autokastist, raadioesinemised. Suured portreeplakatid ja karjuvad noorteorganisatsioonid. Vabad päevad töörahvale, et „juhtide pühasid” tähistada.
Tohutu korruptsioon, varastamine ning ametipositsioonide kasutamine isiklike arvete õiendamiseks. Sugulaste edutamine. Konkurentidele, vaenlastele ja teisitimõtlejatele karm kättemaks riigi repressiivaparaadi kaudu.
Tõsi, Parteis toimusid ka mõned lõhenemised. Lahkujad ja teisitimõtlejad kuulutatakse kiiresti reeturiteks, häbistatakse ning represseeritakse kõigi paarikese käsutuses olevate administratiivsete vahenditega.
Paarikese raha-asjad pole kunagi läbipaistvad olnud ega kuulu avalikult arutamisele. Vaeste inimeste huvide kaitsmise sildi all ajas paarike kokku tohutu varanduse. Vajalike inimeste jutule pääsemise eest kogutud altkäemaksud, „tegevusload” ettevõtetele, riigitoetused, „eraldised”, ettevõtete „toetused” parteile, ettevõtete kingitused „vaesematele ja abivajajatele”. Raha küsimisest keeldumisele järgnevad repressioonid, mis võivad ettevõtte sulgeda ja inimese ruineerida.
Sageli omandati altkäemaksuna saadud raha eest mõni ettevõte või aktsiad. Suur osa varandusest rändab riigist välja turvalisemate maade pangahoidlatesse. Muude hulgas „toodi rahvale tagasi” raudtee, „vaeste heaks” pandi töötama kommivabrik. Et lastele tasuta kommi jagada. Kui palju nad riigi ja rahva vara täpselt varastasid, ei ole tuvastatud. Tõenäoliselt on tegemist riigi rikkaima perekonnaga.
Peamiselt pööblist, vaesematest lihttöölistest ja immigrantidest koosnevat toetajaskonda juhi ja tema naise luksuslik elustiil ei häiri, vaid vaimustab. Luksulik elu, rikkalikud pidustused, kallid autod, uhked majad ning muu rikkus ei kõiguta lihtrahva usku, et juht ja tema naine taluvad seda luksust ainult pööbli õiguste eest võitlemise nimel. Tõsi, samasuguse rikkuse koorma võtsid kanda mõned paarikese lähemad sugulased ja kaastöötajad.
Nii, tundsite ära?
Naine oli Maria Eva Ibarguren, hiljem isa perekonnanime järgi Duarte.
Mees - Juan Peron, kelle nime järgi ka Evita Peron maailmas tuntuks sai.
Mis Argentiina esipopulistidega edasi juhtus? On’s argentiinlased täna õnnelikud?
Majanduskriisi saabudes lõi paarikese ilus elu kõikuma. Maailmaturu nisu- ja lihahinna langus viis alla rahvusliku valuuta peeso, inflatsioon ja üle jõu tarbimine nullisid ära kogu palga- ja sotsiaalabikasvuga tekkinud elatustaseme tõusu. Rahvas aga oli Peroni kutsel üle kogu maa pealinna slummidesse kokku jooksnud. Saabusid tööpuudus ja nälg. Teise maailmasõja järgselt üks maailma edukamaid riike langes kümne aastaga õitsvast põllumajandusmaast harilikuks paariariigiks, asudes konkureerima Aafrika maadega, kus koloniaalvõimu alt vabanenud neegrid ise oma majandused sama peeti keerasid kui Argentiinas Peronid.
Kuna majanduskasvu aastatel kogunenud raha ei investeeritud ei tööstusse ega innovatsiooni, vaid jagati populistlikult oma toetajatele laiali, polnud kriisiaastatel enam midagi jagada. Polnud töökohtigi. Peronide toetajad, pööblipartei liikmed aga ei mõistnud, miks enam raha ei jagata. Algasid rahutused, mis pöördusid Peronide enda vastu. Algas riigipöörete, pagenduste ja kodusõja aeg. Peronid surid rikaste, kuid õnnetutena.
Argentiina arengule oli aga antud arengusuund, mille all riik kannatab tänapäevani. Teise maailmasõja järgset majanduskasvu kasutades võinuks Buenos Airesest saada üks Ameerika arengukeskusi. Kuid Peronide populistlik poliitika suunas sõjajärgsele Euroopale hiigelhinnaga müüdud toiduainetest saadud tulu oma pööbellikule toetajaskonnale tarbimiseks ega loonud uusi töökohti, hariduskeskusi ega tööstust.
Selles mõttes sõbrad, mõelgem. Ei jää me keegi seda ilma oma isikuga risustama. Küll aga jäävad teod, mis avaldavad mõju üle aastakümnete, kui mitte sadade.
Ja lühiajalised on ka populistid koos oma lubaduste ja toetajatega. Isegi nii lühiajalised, et lausa kahju on Savisaarest. Sureb varsti ära ja kui Tauno selleks ajaks temanäolist Kalevipoega püsti pole saanud, ei jää temast seda mälestusmärkigi. Evitast tegi Webber vähemasti muusikali.
Selline on tänapäeva vabastaja. Konkreetsemalt vabastamas Westmani poodi üleliigsest õllest. Ehk isegi mõne kunagise vabastaja järeltulija, täie õigusjärgluse alusel. Kas tundub ainult mulle, aga paralleel võiladude avamisega on justnagu olemas... Ehk kaunistab see pilt kunagi ajalooõpikuid, nagu Kingissepa Vic'i või Guevara Che võitlustuhinas, nägu väljendamas pühendumust suurele eesmärgile.