Saturday, April 28, 2007

vabastaja portree terrorirünnaku taustal

Selline on tänapäeva vabastaja. Konkreetsemalt vabastamas Westmani poodi üleliigsest õllest. Ehk isegi mõne kunagise vabastaja järeltulija, täie õigusjärgluse alusel. Kas tundub ainult mulle, aga paralleel võiladude avamisega on justnagu olemas... Ehk kaunistab see pilt kunagi ajalooõpikuid, nagu Kingissepa Vic'i või Guevara Che võitlustuhinas, nägu väljendamas pühendumust suurele eesmärgile.

Rohkem neid vabastajaid fašismi vastu võitlemas võib näha kasvõi nendes albumites.


Tegelikult ei plaaninud üldse selle jama teemal sõna võtta. Mõtlesin Vanhaneni kombel, et siseasi, las politsei ja vajadusel muud jõustruktuurid tegelevad. Mis see nüüd olgu, üks Euroopa Liidu liikmesriike ei saa hakkama paarisaja purjus laamendajaga. Aga vaadates täna lahti läinud hambutut pada-sõimab-katelt arutelu ja poliitilist punktivõtmisvõistlust (eriti pealinna linnapea poolt) ei saanud enam vaiki. Õnneks läks erutus ruttu üle. Kui mõtlesin, kus oleks Giuliani praeguseks, kui ta 9/11 oleks samamoodi reageerinud, nagu meie pealinnapea, läks meel rahulikuks. Igal juhul ei ole kilulinna meer pärast tänast reaktsiooni enam lähedalgi sellele rajale, millel Rudy Giuliani täna.


Ning tuleb märkida, et Bin Ladeni poisid pole ka niiväga Giuliani valijad...

kadunud mälestusmärkide kummardajad

Kõigepealt arvake, millest ja kellest jutt? Suure juhi nimelised tänavad, väljakud, koolid ja instituudid on ümber nimetatud. Juhi võidetud sõda meenutavad mälestusmärgid on kõrvaldatud. Juhti kujutavad ausambad on vaikselt kadunud või asendunud kaasaegsematega. Juhti ja tema parteid ülistavate monumentide tükid vedelevad rohtu kasvanud laoplatsidel või roostetavad unustatuna kusagil maanteekraavis. Kuigi elus on veel palju inimesi, kes juhi tegusid oma silmaga näinud on, kes ühel või teisel poolel võitlusest osa võtnud, ei taheta sellest ajaperioodist eriti rääkida.

Sellegipoolest leidub kodusid, kus suure juhi portree on endiselt seinal. Koos vanade sõdurimundrite ja luitunud paraadfotodega. Vaid seltskonda, kellega juhi sünnipäeva tähistada, jääb aasta-aastalt vähemaks. Enamusel noortest sugulastest on piinlik sellistel üritustel osaleda.

Kuid ühe viimase mälestusmärgi juures koguneb siiski kord aastas nostalgiline seltskond, kokku paarsada. Mõned sõjakoledusi oma silmaga näinud elatanud inimesed. Noorterühmitus, kelle nimele liidetakse hea meelega eesliide neo-. Kes ise pole suure juhi režiimi ajal elanud, kes pole selle valla päästetud sõja õudusi näinud. Kuid kellele sellegipoolest meeldib vanal sõjaväelisel viisil au anda, nostalgilisi laule laulda ja üksteisele kinnitada, et vanad head ajad tulevad tagasi. „Kodumaa, suur ja vaba,” on nende mitte kuigi enesekindel sõjahüüd. Ja muidugi „Au suurele juhile”. Tuuakse lilli, lehvitatakse vanu lippe. Tõenäoliselt toimub ka väike tähistamine. Tantsimiseni asi enamasti siiski ei lähe.
Viimane mälestusmärk on püsti seetõttu, et see on ühtlasi ka hauamonument.


Mõistatasite ära?

Memoriaalkompleks Valle de los Caidos ja Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco Bahamonde. Euroopa kõige kauem vastu pidanud fašistliku diktaatori Franco püstitatud mälestusmärk kodusõjas langenud „patriootidele”, ühtlasi ka koht, kuhu ta ise on maetud.

Pärast Franco surma 1975 aastal muutis Hispaania end kiiresti tagasi monarhistlikuks riigiks ning Franco aegu igatseb taga vaid väike osa ultraparempoolseid eesotsas Franco tütrega. Hispaanlaste üleminekuperiood oli palju leppivam ja veretum kui kuumadest lõunamaalastest võiks oodata. Ilmselt on põhjus kirjutamata kokkuleppes, mida kutsutakse ka „vaikimise ja unustamise paktiks”.

Selle pakti järgi jäid represseerimata kõik Franco diktatuurivalitsuses osalenud ministrid, neile jäi alles nende kokku riisutud vara ning nad elasid oma elu lõpuni luksuses ja turvalisuses. Näiteks Marbellas. Enamgi. Suur osa Franco valitsuse ministritest osales uue põhiseaduse välja töötamisel ning aitas võimule Franco poolt enda järeltulijaks valitud noore printsi Juan Carlos de Borboni. Samas said võimaluse rikastumiseks ka uue kuningriigi uued ametikandjad. Asjad olid justnagu hästi. Vimm ja vihapidamine suruti enesesse ning riik arenes aastakümneid Euroopa kõige kiirema majanduskasvu tempos.

Nüüd aga on vanad haavad hakanud lahti rebenema. Vasak- ja parempoolsed valitsused on paar ringi vahetunud ning taas võimule saanud vasakpoolsed on hakanud nõudma, et asju nimetataks õigete nimedega. Kodusõda ja vennatapp, diktatuur ja repressioonid. Nende sõnade varasemad vasted on eestlastelegi hästi tuntud. Vabastamine ja kurjategijate karistamine, õitsev riigikord ja võitlus sisevaenlasega. Nõutakse Franco režiimi ohvrite ühishaudadest väärikamatesse kohtadesse ümbermatmist. Maade ja varanduste ümberjagamist ei julge siiski keegi välja pakkuda. Kuigi mäletatakse hästi, kellele mingi põld või talu enne Franco ümberjagamisi kuulus. Söed hõõguvad.

Palju on hääli, mis nõuavad ka Valle de los Caidose kõrvaldamist. Nagu on läinud muudki Franco kujud ning frankistliku aja mälestusmärgid. Kui sinnasamma poleks lisaks Francole maetud hulk tavalisi sõjamehi, oleks monument ilmselt ammu kadunud.

Seni veel püsib. Nagu ka suhteline tasakaal vasak- ja parempoolsete vahel. Ühed nõuavad tänavatel palgatõusu, teised annavad aegajalt Francole natsikombel au.

Kui poleks islamiterroriste ja baski pommimehi, kelle vastu võitlemine ühiskonda praegu liidab, oleks omavaheline sõjakirves ilmselt juba ammu välja kaevatud ning 1939 aastal Franco võiduga lõppenud kodusõda taas arutusele võetud. Aga eks nad jõuavad. Maailmasõda ver 2.0 lõppes 1945. Franco suri 30 aastat hiljem. Vaatame 30 aasta pärast, mis Valle de los Caidosest saab. Selleks ajaks on peale kasvanud põlvkond, kes asjade olemust enam ei mäleta. Kas antakse nostalgilisele legendile tegelik poliitiline sisu või leitakse lihtsalt ettekääne poest tasuta veini võtta, näitab aeg.

Thursday, April 26, 2007

soodne aeg kinnisvara ostuks

"Ostke ruttu kinnisvara, hind tõuseb nagu tala! Saate ruttu rikkaks!" Postimees ja Äripäev avastasid viimaks, et kinnisvarahinnad Hispaanias on võtnud suuna soodsusele. Noh, parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on märgid ammu näha. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi. Et märgid on ilmunud. Täna on võimatu leida suuremat maja, kvartalit või küla, milles poleks müügilolevaid objekte. Maaklereid otsivad tööpakkumiskuulutused ei küsi enam kogemust ega keeleoskust. Küsitakse: kas sul rikkaid tuttavaid on, kellele saaks sulava väärtusega kortereid-krunte ruttu pähe määrida? Ainus, keda pole, on ostjad. Hirm turu jahtumise pärast on vägagi reaalne. Aga ei hakka ennast kordama.

Nii et viimane võimalus, lollid! Kiirustage ostma, muidu pärast võibolla ei saa enam selle hinnaga!

Ja link tollele eelmise aasta kirjutisele ka, et oleks näha: tõepoolest 2006 alguses kirjutatud: http://www.bloglines.com/blog/jaanomartin?id=82

Kes klikata ei viitsi, sellele lugu tervenisti ka siia kopeeritud. Ahjaa. Vastus tolle loo lõpus esitatud küsimusele. Piletid tulid müüki päris odavalt.

Masendunud päikeseinimesed
By jaanomartin
Käisin päikserannikul jalutamas. Kuuvalgel. Kõndisin mööda inimtühja rannapromenaadi ja kui aegajalt soojendava joogi võtmiseks mõnda baari sisse astusin, olin enamasti ainus külastaja. Tänavanurkadel seisid vaid suusamütsides aafriklased ja pakkusid mustalt maalt pärit toniseerivaid taimesaadusi. Siiski sain aegajalt ka mõne kohalikuma tegelasega jutule.
Päikeseinimesed on üsna mornid. Nii kehva aastat kui 2005 pole rannikul (nii kutsuvad kohalikud Costa del Soli) veel olnud. Talv on nagunii alati niru, aga seekord polnud ka suvest asja. Sedasi vähemalt räägitakse. Loodetud rahavool jäi tulemata nii tavaturistide kui kinnisvaraostjate käest. Baarid-ööklubid on harilikust tühjemad, autosalongides seisavad haruldaste luksusautode nüüdseks juba vana väljalaskeaastaga kuid uhiuued tippmudelid. Lõbustusparkide karussellid on tühjad ja roostes, jetid ja purjepaadid ootavad rannas liiva alla mattununa turiste. Mitmete korterite-majade müügisildid on väljas seisnud juba paar aastat. Uute arenduste valmimine venib, kuna kortereid ei ole enam enne kopa maasse löömist võimalik välja müüa. Vabu tube leiab igast hotellist. Kui veidi rääkida, saab ka korteriüüri väga soodsaks.
Kogu rannik paistab pisut luitunud ja kulunud. Hotellisiltide neoontähtedest on osa kustunud, igal tänaval leiab paar-kolm tühja poodi või baari, mis juba pikemat aega ootavad uut rentnikku. Apartementmajade basseinid on prügi täis, trepikojad räämas. Tenniseväljakud on künklikud, golfimuru kuivab. Üldiselt on asi selline…. vaikne. Moest läinud, ütlevad teadjamad. Ühe euroopa tipp-piirkonna kohta vähe räpakas, arvavad turistid. Vaid siia kolinud pensionäride tõkkepuu-tagused külad on enamvähem hästi hooldatud. Nooremad puhkajad ja paremad peod on mujal, räägivad uus-kohalikud. Egiptuses, Tuneesias, Türgis, Dubais, Marokos ja muudes Euroopale lähedastes puhkepiirkondades on hinna/kvaliteedi suhe palju parem. Seal inimesed veel pingutavad, et turistile meeldiks. Hispaanlased enam mitte. Kunagise hiilguse paistel käib vaikne vindumine.
Ehk pole asi nii hull, ehk on lihtsalt selle aasta jaanuari erakordselt kehvad ilmad inimeste meeleolud mustaks ajanud? Siiski, mõningaid märke võib mujaltki lugeda. Kasvõi ajalehest. Reklaamidest ja tasutud artiklitest. Mida reklaamib ranniku suurim ajaleht? Testamendikoostamisele spetsialiseerunud juristibüroosid. Matuseteenuseid. Kuum sõna on matusetellimuste vastuvõtt kliendi eluajal, ettemaksuga ja täpselt maetava koostatud stsenaariumi järgi. Pärandiküsimuste advokaadid. Vahele pisut plastilist kirurgiat, hammaste ja liigeste vahetust ning kuuldeaparaate.
Vananeme kõik, aga mõnes kohas on see protsess kuidagi eriti silmatorkavalt kontsentreerunud. Ja asjadega tegelenud juristid räägivad, et tühjaks jäänud majadesse-korteritesse ei taha pärijad elama tulla – kinnisvara läheb müüki. Päikesekorterite maal on tekkinud arvestatav järelturg – varem sai osta ainult uusi, paari aasta pärast valmivaid.
Mis siis mõnusa kliimaga päikserannikuga juhtus.
Kõigepealt tulid lihtsalt suvitajad. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuurortidesse. Ja tahtjaid oli rohkem kui tubadesse voodeid mahtus. Tuli tube juurde ehitada. Ja et investeering kindel oleks, müüdi toad nädalakaupa puhkuseosakuteks. Äri läks käima. Tekkis toetavate teenuste võrgustik. Tekkis tulu. Hispaanlastele see meeldis. Üks Euroopa vaesemaid piirkondi oli lõpuks oma Eldoraado avastanud, raha toodi lausa lennukitega kohale! Ja uusi tulijaid jagus.
Asi arenes. Jõukamad müüsid oma puhkuseosakud maha ning tahtsid juba korterit. Või koguni maja. Villat. Kolisid algul talveks, siis juba ka pensioniks päikese kätte. Tuli hakata massilise kinnisvaraarendusega tegelema. Üksteise järel kerkisid mäenõlvadele merevaatega majaderead. Kerkisid ka hinnad ning kinnisvarasse investeeritud peeso, nael või mark tuli mitmekordselt tagasi. Ehituskraanad on päikeseranniku loojangutaevasse kuulunud viimased paarkümmend aastat. Päike võib mõnikord pilvedesse loojuda, kuid kraanad askeldasid kindlalt kui maksuamet. Nüüd aga on ka ehitusmehed sunnitud tunnistama, et sellist seisu, kui praegu kodusel Eestimaal, päikserannikul enam ei ole. Et kes kunagi korra kellut näinud, võib tööandjale oma tingimusi dikteerida. Ehitused ei edene enam sama tempoga. Pigem leiab tööd mõne korteri remondil või maja uuendamisel.
Ei oska mina hispaanlasi õpetada kuis oma elu korraldada, aga päikeseranniku kinnisvaraarendusega on vint vist pisut üle keeratud. Euroliidu ja põhjaeuroopa turistide abiga on investeeritud muidugi vägevalt, ka avalikku ruumi ja keskkonnakaitsesse. Ehitatud välja kanalisatsioon, kiirteed, rannapromenaadid. Pidevalt laiendatakse lennujaama ja sadamaid. On turistikeelsed lasteaiad, koolid, klubid. Kerkinud on uued suured euroopalikud kaubanduskeskused, ärikvartalid ja kinod. Aga hispaanlased ise on sellest kõigest hakanud veidi kaugemale hoidma. Sisemaa poole. Mägedesse. Andaluusia suurim ajaleht ning kuulatavaim raadiojaam on inglisekeelsed. Umbkeelne hispaanlane rannikul naljalt tööd ei leia, sest tulnuk on tallinnast – ta maksab. Ja tahab saada omakeelset pubi, klubi ja kiirabi.
Visamad ja optimistlikumad püüavad oma investeeringuid ümber kujundada, asutada hooldushaiglaid ja vanadekodusid. Aga päikese- ja puhkuseärilt matuse- ja haiguseärile ümber spetsialiseerumine ei meeldi kellelegi.
Ehk läheb masendus üle, kui päike kaljud kuumaks kütab ja lennukid jälle täis taskutega lõbustushimulisi tooma hakkavad. Ehk on see ainult ühe kehva suve ja halva talve tekitatud ajutine tujulangus. Vaatame. Esimene indikaator saab olema, mis hinnaga päikseranniku piletid sel kevadel turule tulevad.

Wednesday, April 18, 2007

Harley Mac Davidson, vau!

Macintoshi arvutitel ning Harley Davidsoni mootorratastel on palju ühist. Võiks lausa öelda, et kui Mac oleks tsikkel, oleks ta HD ja kui Harley oleks arvuti, oleks ta Mac. Avastasin selle seaduspärasuse, kui püüdsin: a) uue G3 modemi internetiühendust tavalisest läpakast wifi kaudu välja jagades MacBookile kättesaadavaks teha; b) sama G3 modemit Macile otse külge ühendada. Ei õnnestunud kummalgi moel. Noh, ma pole ilmselt piisavalt pühendunud IT-mees ja Maci puhul ei tea ma üldse, mis karul kõhus on.

Samal ajal akna all põristav Harley tõi aga tõdemuse, et kindlasti on Mac väga hea arvuti, parim. Nagu Harley on tsiklite tsikkel. Ja ühiseid jooni neil on.

Mõned eelised kasutamiskindluses ja teatud funktsioonides.
Palju puudujääke tavakasutuses.
Vinge disain ja VÄGA arenenud vidinaturg, mis sama disainiga pudipadi rahaks pöörab.
Absoluutne ühildumatus kõige muuga, nii et patt on isegi proovida mõnd no-name asja külge kruvida.
Ülepaisutatud hind, mis püsib ka kasutatud masinate järelturul.
Andunud fännid, kes on oma brändi eeliste tõestamiseks valmis sõdu alustama.

Harley vaieldamatud eelised tulevad välja motomeeste kokkutulekutel. Ja trendikate kesklinnakohvikute ees parkimisel. Ka Maciga wifikohvikus istudes olen sama tunnet tundnud – trenditeadlikumad inimesed noogutavad lugupidavalt pead, fännidest kaaskasutajad tulevad juttu rääkima. Et mis aasta mudel ja kuidas tuunitud ja mis nippidega ma raskemaid situatsioone lahendanud olen. Vahetatakse aadresse ja paremate hooldusmeeste kontaktandmeid. Tsunftitunne on tugev.

Kuid ringrada ja krossi sõidetakse jaapani või euroopa tsiklitega ja suured serverid saavad õunamärkideta hakkama. Jaapani varuosad pole Harley jaoks. Ühilduvusküsimused muutuvad varsti iga macikasutaja teiseks erialaks. Sellegipoolest võib olla uhke tunne, kui kaubamärgina tuntud mürin üle promenaadi käib või kui foto/videotöötlusprogramm ka tippresolutsiooniga materjali kallal kinni ei jookse.

Argipäeviti sõidab Harley-mees siiski tõenäoliselt Toyotaga tööle ja kui Maci kasutajal oma kuldsest üksindusest villand saab, lülitab ta ümber XP-le või kasutab salaja mõnd tavalist arvutit. Ja pühapäeviti ilusa ilmaga kadestan mina vaikselt neid eliidi hulka kuuluvaid, kes oma Harley treilerilt maha veeretavad ja mere äärde põristavad. Et seal tavaläpaka akust kordi kauem vastu pidava MacBooki säravselgelt ekraanilt kvaliteetset filmi vaadata.


PS. Kui MacDavidsoni kasutajad end nüüd minu peal välja elada soovivad, on kõik teretulnud. Ise kasutan Delli, sõidan Fordiga. Pidulikemateks sündmusteks olen küll Maci laenanud, kuid HD-ni jõud ei küüni, sest sellist asja ei laenata. Motokogemus jääb seega vaid KTM tasemele.

Monday, April 16, 2007

shit in, shit out

Heakorraga on meil asi jälle ühel pool. Meie ise, paraku, taas teisel pool. Suur juht pakub linna koristamiseks välja leninlike laupäevakute traditsiooni elustamise, eraomanikud kiruvad ja kraabivad oma territooriume ise puhtamaks. Lume alt välja sulanud koerasitt, plastpudelid, tolmused tänavad ja räämas metsaalused on igakevadine teema. Ja jäätmekäitlejad tõstavad prügiveo hinda. Ei viitsi isegi linkida, selleteemalisi artikleid on liiga palju.

Et niigi pessimistlikku olukorda veel kurvemaks teha, toon näite. Jäätmekäitlejad pakuvad imelise lahendusena välja jäätmete kodus (tekkekohas) sorteerimise ja siis liigiti kogumise. Liigiti kogutud materjale veetaks ära tasuta. Et nii väheneb segaprügi kogus ja tavaprügiveo hinda peabki tõstma. Et motiveerida inimesi prügi sorteerima ja kompenseerida väheneva koguse tõttu kallimaks muutuvat äravedu. Loogiline. Aga ei toimi. Sest inimene on laisk, kaval ja ihne.

Neil piltidel on näha üks väga ilus ja kaasaegne lahuskogumisjaam. Integreeritud kinnisvaraarendusse ja puha. Aga piiludes luugist sisse, paistab tavaline shit. Säästlikud elanikud täidavad ka toorainemahutid järjekindlalt hariliku prügiga. Isegi need jäätmed, mida suvatsetakse liigiti õigetesse konteineritesse poetada, on korralikult kilekottidesse pakitud ja PVC satub ka paberi, orgaanika, klaasi ja muude materjalide sekka. Mul on lausa kahju käitlejast, kes loodetud kasutamiskõlbliku tooraine asemel kogub kalli eritehnikaga värvilistest kastidest tavalisi segaolmejäätmeid. Tsiteerides taas kord üht eesti jäätmemajanduseksperti: shit in, shit out.

Tähendab, ilus idee ei tööta. Olmejäätmetega segatud materjal ei ole kasutamiskõlblik. Kuid suured investeeringud on tehtud ning tavaprügi käitlemisest oluliselt kallim taaskasutatavate materjalide töötlemisprotsess vaja ikkagi läbi käia. Ja kellelt muult vaene jäätmekäitleja ikka raha küsib, kui maksumaksjalt. Kas otse või läbi omavalitsuse, vahet pole. Tarbija aga reageerib hinna tõstmisele sellega, et veab oma prügikotid pimedas metsa alla.

Mis siis lahendus on. Eks ikka needsamad sorteerimisjaamad, mis kogu segaprügi liinilt läbi lasevad ja kasutatava materjali välja sorteerivad. Ja mis uudistesse enamasti ainult siis satuvad, kui sealt järjekordne laip leitakse. Jah, sorteerimisjaamast saab kõlblikku materjali tõesti vähem kätte ning materjal on halvema kvaliteediga. Kuid ega ilusate värviliste torude kaudu kogutud materjalid parema kvaliteediga ei ole. Seega, ehk oleks aeg lõpetada vastuvoolu ujumine ja teha selline süsteem, mida inimesed ka kasutada sooviksid?

Sry, kellel erinevate blogilugemiskülgede aknas pildilink ei avane. Töötava lingi leiate lehelt: jaanomartin.blogspot.com

Saturday, April 14, 2007

Da Vinci kopeeritud kood pikeneb

750 miljonit põhjust sunnivad Tom Hanksi ja Ron Howardi Da Vinci koodi pikendama. Erinevalt tavalistest järjefilmidest tehakse seekord hoopis eelfilm. Mitte kood II või Silase tagasitulek, vaid hoopis osa 0. Või isegi -1. Inglid ja deemonid või mis nad kõik enne olidki.

Noh, las pikendavad. Äri on äri. Ning Londoni kohtuhärradki leidsid, et kuigi Michael Baigent and Richard Leigh on Dan Browni bestselleri põhiintriigi kirjeldava raamatu juba 1982 aastal välja andnud, ei riku Da Vinci kood autoriõigusi ning Brown võib sellega edaspidigi raha korjata. Ausalt öeldes meeldis mulle isiklikult Püha veri ja püha graal rohkem kui kood. Aga mis teha, seiklused müüvad ja ka kääbikute või Potteripoisi välja mõeldud maailmad oleks äriliselt mõttetud, kui seal väikest madinat ei toimuks. Brown lisas Baigent-Leigh-Lincolni loodud maailmale natuke püstolipaugutamist ja autodega kihutamist ning Howard-Hanks korjasid neilt, kes raamatut ei osanud lugeda, viimased dollarid.

Ideed hõljuvad õhus ja lood liiguvad rahvasuus. Nagu nimed ja kaubamärgidki. Nii et kavalad koorivad rumalatelt, kes oma omandit kaitsta ei oska. Aga nii on alati olnud ja jääb olema. Piraatlus õitseb ja edeneb. Kuldsest lõvist ma juba kirjutasin.

Wednesday, April 4, 2007

koja - Lumani JOKK ärinormiks?

Mulle oli Kuld Lõvi kõrts meeltmööda juba vene ajal. Kellel poleks sealt mõnd mõnusat mälestust? Hiljutigi seal toredaid üritusi toimunud, Propeller näiteks armastab Kuld Lõvis esineda. Kahjuks võib juhtuda, et järgmised paremad peod toimuvad juba Lihula Maantee puhkemajas või Valgerannaristi kõrtsis. Kuna Eesti esiettevõtjal Lumanil on selline nälg majas, et vaja kõrtsul nimi nina alt pihta panna. Sest see on võimalik ja juriidiliselt korrektne. Advokaadi kinnitusel lausa eetilinegi. Ja eks Toomaselegi kulu iga kopkas marjaks ära, kellel seda raha siis üleliia on. Vaene mees ju!

Üks sõber ütleb, et eestlane ei keera teisele eestlasele käkki mitte ainult siis, kui see on kasulik, vaid keerab ka puhtalt sellepärast, et käki keeramine on võimalik. Huvitav, kumba motiivi Luman silmas pidas, kui Kuldlõvi kaubamärgitaotlusele alla kirjutas? Uskumatu, et Kaubandus-Tööstuskoja esimees unustas, et sellenimeline koht on olemas ja taotles kaubamärki kogemata. Et tal nagu ilmutus just selline ennekuulmatu nimekombinatsioon pähe kargas ja kaubamärgivolinik kah ei taibanud öelda, et segadusttekitavalt sarnane nimi on juba aastasadu kasutusel. Järelikult, JOKK ja teise mehe teadmatuse ärakasutamine. Teadlik tüngategemine algusest peale. Ja hale eneseõigustus: "üle saab võtta seda, mis kellelegi kuulub". Viimati kuulsin nii head seletust, kui vennad Voitkad vastasid reporteri küsimusele: "kas te riideid ostsite või varastasite?" Vastus oli: "Riideid saime. Noh, pesunööride pealt saime." Ju siis ka paistis, et ei kuulu kellelegi.

Mis siis nüüd teha? JOKK kõigile ärinormiks? Äkki peaks hakkama Rehepapi või Imbi-Ärni kombel esimehe majades-kontorites asju ja raha „leidmas” käima? Kindlasti leiab ka advokaadi, kes suudab ära tõestada, et 500 kroonist väiksemate juppide kaupa krattides ei ole tegemist kuriteoga. Ja kui kasvõi pool miljonit inimest käiks ja väheke vähem kui 500 võtaks, saaks ka advokaadil mokad rasvaseks küll. Tahab keegi aadresse, kust „leidmisega” alustada?

Tegelikult ei kutsu ma rahvast üles vargale vargusega tasuma. Lihtsalt kurb, kuhu kaubanduskoja esimees oma eeskujuga on kõik need lihtsameelsed vedanud, kes ausa ja eetilise äri edendamise usus kotta astusid. JOKK-meeste punti!

Araablased ütlevad, et on olemas kahte sorti patustamist. Ühed patud on sellised, mille eest paradiisi minemata jääb. Samas, JOKK-tüüpi tüngategemine kuuluvat kergemate pattude alla, eriti kui tünga tehakse endast vähem väärtuslikule, näiteks uskmatule. Selline patt paradiisi saamist ei takista, aga selle eest paradiisis siiski karistatakse. Puudus pole patt ja vaesus pole pahe, kuni see vargile ei aja. Vargal võetakse käsi maha, aga JOKK-mehed saavad oma karistuse alles järgmises ilmas kätte. Mõõdukas tüngategemine on seega arusaadav ja andestatav. Andkem siis Toomaselegi andeks, kui järgmine kord Audrukandi õlletoas kannu tõstame. Küllap talle paradiisiväraval öeldakse, kui JOKK see värk ikkagi oli.

Thursday, March 29, 2007

… et siis €urot ei tule?

Eestlased elasid kaasa Eesti-Iisraeli mängule. Bussis, vahendajateks ragisev heebreakeelne raadio ja kohalik juudist bussijuht. Esimene info oli, et Eesti juhib 2:0. Pidu tõusis taevani. Pärast selgus, et tõlkeviga. Tegelikku tulemust teame kõik. Saabus masendus.

Mats oli kõva. Nagu oleks teise, kolmanda ja neljanda põse ette keeranud pärast esimest laksu.

Mis viib mõtted värskete uudiste juurde. Euroopa tööandjad andsid Eesti palgatasemele 48 riigi hulgas auhinnalise 35. koha.

Tuu-blii ees-tii!

Selle info valguses on eriti naljakas, et isegi 35. kohalt viivad kapitalistid oma tööjõumahukaid tootmisi (värskeks näiteks Kreenholm) minema. Ei kujuta ette, kuidas 35. koha tasemega teadmistemahukaid majandusharusid arendatakse… Huvitav, mismoodi Skype endale veel Eestist tööjõudu leiab? Ega vist leiagi, sest juba avalehel rõõmustab Skype kodumaist kasutajat keelevigase tervitusega. Ju need ukrainlased on, kes nüüd pikka patsi kannavad ja koodijumalat mängivad.

Kaupade ja energiakandjate müüjate arvates aga on eestlaste ostujõud juba sealmaal, kus Ansip-Savisaar lubasid. Kõrgemalgi. Euroopa tipus. Mis teeb käärid eriti teravaks. Aga sellest ei saa sisemaine kodanik aru, kui pole võimalust võrrelda. Kui pole ühist raha. Kuid seda juttu olen juba kirjutanud. Aga võta näpust. Ei tule meil ühist raha.

Sest Delfis seletas Eamets ka lihtinimesele arusaadavalt ära, kuidas uus valitsus püüab majanduslikku kulutuld bensiiniga kustutada. Eamets selgitab, et inflatsiooni ei saa ohjeldada avaliku sektori kulutuste suurenemise ja tarbimise hoogustamisega. Vastupidi. Need tegevused koos maksude alandamisega suurendavad Eesti riske ja varsti pakivad kohvreid mitte ainult Kreenholmi kunnid, vaid ka meile meie igapäevast laenu andvad pankurid. Kes mäletab, ega meie peamistel pankuritel Kreenholmi omanike kodumaaga mingit seost ei olnud?

Eesti majanduses on seis vist sama, nagu jalgpalliski. Omaette oleme küll väga kõvad nii sõnas kui teos. Kohe aga kui kellegagi võrdlema peab, läheb kõvadus käest ära. Viimased häbiväärsed kaotused venelastele ja juutidele peaks rahvuslikku uhkust küll tagant utsitama. Et võiks nagu midagi teha.

Äkki aitab treeneri vahetamine? Senise treeneriga ei ole Eestil asja ei vutiväljakule ega €urotsooni.

Saturday, March 24, 2007

mida ütleb, seda mõtleb...

Teile kõigile, kellele meeldib oma pilte photoshopis mudida.


Kes klikata ei viitsinud, siis transkribeering on selline: /redaktirovano v fotožope/.

Thursday, March 22, 2007

loll saab Skypes ka peksa, Hansapangast rääkimata

Sain jälle targemaks. Oma raha eest, loomulikult. Ja rikkamaks kogemuse võrra, et kõik ID-kaardi lahendused, mis hiilgavad, ei pruugi toimida.

Tahtsin Skype krediiti osta. Skype lehekülg suunas mind ilusti Hansapanga lingile, kuid vaatamata korduvatele katsetele sealt ID-kaardiga edasi pääseda, sain teate, et kaarti ei leita. Huvitaval kombel leidis hansapankurite veeb mu kaardi küll Hansapanga lehe kaudu sisenemisel, nagu ka SEB.

Sooritasin Skype makse vana ebaturvalise ja kulunud koodikaardi abiga. Hea, et ma seda vaatamata pankurite hoiatusele, et sellega varsti midagi teha pole, siiski ära polnud visanud. Raporteerisin Skype klienditoele probleemist. Mõne päeva pärast vastas Skype, et Hansapanga probleem, pöördugu sinna.

Tahtsin uuesti krediiti lisada. ID-kaarti endiselt ei tunnistatud. Loobusin, läksin Hansapanga lehele ja tegin sealt uue makse, kasutades eelmise makse andmeid. Raha Skype krediidiks kohale ei jõudnud. Minu kontolt läks ära küll. Ootasin paar päeva, siis läksin jälle Skype kaudu vana koodikaardiga ja maksin uue summa.

Kurtsin muret ka Hansapanga klienditoele. Hansapank saatis mulle teate: „Re: Küsimused ja vastused”(õigekiri muutmata), milles kinnitas, et vastab mulle esimesel võimalusel.

Ju ma siis olen lihtsalt loll, et püüan uusi rakendusi peale nende kiitmise ka kasutada.

Venelased kasutavad muide sellist toredat teenust nagu webmoney. Ei ole ka kõige odavam ega mugavam kasutada, aga töötab. Ja mida venelased veel väga oluliseks peavad – webmoney ei anna mingile maksuametile mingit infot. Nagu sularahaga sebiks, ainult et läbi interneti. Peakski vist asjad sinna üle viima, ainult ei tea, kas Skype jälle nende käest raha vastu võtta oskab…


LISANDUS 30.03:
Sain siis Hansapangalt sellise vastuse.

Meie andmetel on 23.03 Teie kontolt maha läinud Skype'i makse summas /---/krooni.
Konsulterinud meie IT-osakonnaga saime vastuseks, et antud olukorras tuleks Teil kontrollida oma brauserit ja id-kaardi tarkvara ning võimalusel neid uuendada. Ilmselt jätab brauser id-kaardi sessiooni vigaselt meelde vms.
Võiks taastada ka brauseri algseaded ning puhastada vahemälu ja kustutada brauserist olemasolevad sertifikaadid (IE 7 puhul -> Tools -> Internet Options-> Content -> Certificates).
Enne sisselogimist tuleks sulgeda kõik brauseri aknad ja siis uuesti proovida. Id-kaardiga hanza.neti logimine muidu töötab.
Lugupidamisega
/---/
klienditoe osakond

Njah...
Skype see raha krediidiks pole jõudnud. FF browseriga töötab ID-kaart muidu päris ilusti.

Mõnikord ma näen unes, et ükskord saabub aega, kus ei pea märkimisväärset osa oma päevast kulutama erinevate seadmete, rakenduste ja tarkvarade ühildumisprobleemide lahendamisele.

Tuesday, March 20, 2007

populist ja tema palgaline armuke

Kõigepealt miljonimängu küsimus. Lugege ja arvake, kellest jutt?

Mees – kuulus kuuevahetaja. Aitas „seestpoolt õõnestada” eelmist režiimi, osales nn. riigipöördes, intrigeeris ennast võimu juurde üleminekuvalitsuses ning asutas oma partei, mille toel jäi võimule ka pärast üleminekuperioodi lõppu.


Naine – vaesest perest pärit tüdruk, palgaline prominentsete meeste armuke ja auahne poliitkombinaator. Viskas oma viimase mehe juurest välja tolle eelmise naise ning sai tänu mehe positsioonile järjest mõjukamatele kohtadele riigiametis.


Mehe jaoks kriitilisel hetkel võttis naine tema eest suure riski, päästis ta süüdimõistmisest ja allakäigust ning aitas mehel võimule tagasi pöörduda. Abiellumine toimus ilma suurema kära ja tseremooniata pisut hiljem.


Publitsistid on vihjanud paarikese erinevatele afääridele. Kirjutatud on, et mehele meeldivad noored koolitüdrukud, naine veedab aega meessoost alluvate seltsis. Avalikkuse ees esitlevad propagandatöötajad neid õnneliku abielupaarina.


Paarikese peamised lubadused: tõstame vaeste palka, võtame rikastelt nende rikkused ära, jagame riigi varanduse õiglaselt ümber. Ehitame vaestele ning eakatele maju ja kortereid. Parandame arstiabi kättesaadavust, tõstame pensioni. Loosungid: hoolime lihtrahvast, parandame sotsiaalabi, loome võrdsuse ja sotsiaalse õigluse.


Poliitilised tööriistad: raha jagamine vaestele. Isikukultuslik portreede eksponeerimine; lilled, lapsed, lipud; oma propagandaväljaannetes oma isikute ja poliitika ülistamine. Parteiliikmete kutsumine tänavatele meelt avaldama, paraadid, kõned autokastist, raadioesinemised. Suured portreeplakatid ja karjuvad noorteorganisatsioonid. Vabad päevad töörahvale, et „juhtide pühasid” tähistada.

Tohutu korruptsioon, varastamine ning ametipositsioonide kasutamine isiklike arvete õiendamiseks. Sugulaste edutamine. Konkurentidele, vaenlastele ja teisitimõtlejatele karm kättemaks riigi repressiivaparaadi kaudu.

Tõsi, Parteis toimusid ka mõned lõhenemised. Lahkujad ja teisitimõtlejad kuulutatakse kiiresti reeturiteks, häbistatakse ning represseeritakse kõigi paarikese käsutuses olevate administratiivsete vahenditega.

Paarikese raha-asjad pole kunagi läbipaistvad olnud ega kuulu avalikult arutamisele. Vaeste inimeste huvide kaitsmise sildi all ajas paarike kokku tohutu varanduse. Vajalike inimeste jutule pääsemise eest kogutud altkäemaksud, „tegevusload” ettevõtetele, riigitoetused, „eraldised”, ettevõtete „toetused” parteile, ettevõtete kingitused „vaesematele ja abivajajatele”. Raha küsimisest keeldumisele järgnevad repressioonid, mis võivad ettevõtte sulgeda ja inimese ruineerida.

Sageli omandati altkäemaksuna saadud raha eest mõni ettevõte või aktsiad. Suur osa varandusest rändab riigist välja turvalisemate maade pangahoidlatesse. Muude hulgas „toodi rahvale tagasi” raudtee, „vaeste heaks” pandi töötama kommivabrik. Et lastele tasuta kommi jagada. Kui palju nad riigi ja rahva vara täpselt varastasid, ei ole tuvastatud. Tõenäoliselt on tegemist riigi rikkaima perekonnaga.

Peamiselt pööblist, vaesematest lihttöölistest ja immigrantidest koosnevat toetajaskonda juhi ja tema naise luksuslik elustiil ei häiri, vaid vaimustab. Luksulik elu, rikkalikud pidustused, kallid autod, uhked majad ning muu rikkus ei kõiguta lihtrahva usku, et juht ja tema naine taluvad seda luksust ainult pööbli õiguste eest võitlemise nimel. Tõsi, samasuguse rikkuse koorma võtsid kanda mõned paarikese lähemad sugulased ja kaastöötajad.


Nii, tundsite ära?








Naine oli Maria Eva Ibarguren, hiljem isa perekonnanime järgi Duarte.

Mees - Juan Peron, kelle nime järgi ka Evita Peron maailmas tuntuks sai.


Mis Argentiina esipopulistidega edasi juhtus? On’s argentiinlased täna õnnelikud?


Majanduskriisi saabudes lõi paarikese ilus elu kõikuma. Maailmaturu nisu- ja lihahinna langus viis alla rahvusliku valuuta peeso, inflatsioon ja üle jõu tarbimine nullisid ära kogu palga- ja sotsiaalabikasvuga tekkinud elatustaseme tõusu. Rahvas aga oli Peroni kutsel üle kogu maa pealinna slummidesse kokku jooksnud. Saabusid tööpuudus ja nälg. Teise maailmasõja järgselt üks maailma edukamaid riike langes kümne aastaga õitsvast põllumajandusmaast harilikuks paariariigiks, asudes konkureerima Aafrika maadega, kus koloniaalvõimu alt vabanenud neegrid ise oma majandused sama peeti keerasid kui Argentiinas Peronid.

Kuna majanduskasvu aastatel kogunenud raha ei investeeritud ei tööstusse ega innovatsiooni, vaid jagati populistlikult oma toetajatele laiali, polnud kriisiaastatel enam midagi jagada. Polnud töökohtigi. Peronide toetajad, pööblipartei liikmed aga ei mõistnud, miks enam raha ei jagata. Algasid rahutused, mis pöördusid Peronide enda vastu. Algas riigipöörete, pagenduste ja kodusõja aeg. Peronid surid rikaste, kuid õnnetutena.

Argentiina arengule oli aga antud arengusuund, mille all riik kannatab tänapäevani. Teise maailmasõja järgset majanduskasvu kasutades võinuks Buenos Airesest saada üks Ameerika arengukeskusi. Kuid Peronide populistlik poliitika suunas sõjajärgsele Euroopale hiigelhinnaga müüdud toiduainetest saadud tulu oma pööbellikule toetajaskonnale tarbimiseks ega loonud uusi töökohti, hariduskeskusi ega tööstust.


Selles mõttes sõbrad, mõelgem. Ei jää me keegi seda ilma oma isikuga risustama. Küll aga jäävad teod, mis avaldavad mõju üle aastakümnete, kui mitte sadade.

Ja lühiajalised on ka populistid koos oma lubaduste ja toetajatega. Isegi nii lühiajalised, et lausa kahju on Savisaarest. Sureb varsti ära ja kui Tauno selleks ajaks temanäolist Kalevipoega püsti pole saanud, ei jää temast seda mälestusmärkigi. Evitast tegi Webber vähemasti muusikali.

Thursday, March 15, 2007

kaubad mulle, prügi sulle

EPL pajatab, kuidas Eesti prügi laevaga Hiina reisib. Just, seesama plastpudel, mille eest me poes 1 kr tagatisraha maksame. Ja seesama Päevaleht, kui ta vanapaberiks on loetud. Kulunud autorehvid ja kasutatud kodumasinad. Küllap muudki, mille utiliseerimiskuludeks riik
kauba tootjalt või maaletoojalt juba aegsasti enne kauba müümist vajaliku summa sisse on kasseerinud.

Imelik, mõtleme. Meie maksame utiliseerimistasu ja keegi teeb pärast sama prügiga veel äri. Kuidas nii? Tõepoolest. Tänu meie utiliseerimise pensionisambasse makstud kroonidele tuleb hiinlastele kokkuvõttes odavam see toormetonn Euroopast osta. Küsige mõne rohkem rännanud inimese käest, kas Hiinas on metsaalused ja mererannad plastpudelitest tühjad, kui neil seda tooret nii hädasti vaja on. Ei ole mitte. Sest isegi laevaga ümber poole maakera sõites jõuab meie subsideeritud saast neile soodsamalt kohale.

Poolteist kuud tagasi oli lehes üsna samalaadne lugu. Lugu kogus üsna vähe kommentaare. Prügimajanduses toimib meil ikka põhimõte, et mis silma alt ära, seda pole olemas. Ehk on meie metsaalused tänu tagatisrahale pudelitest puhtamad või rannamännikud vähem prügistatud? Aga ei ole ju. Sest prügivedu ju säästurahvale ikka kallis. Vastuolu on ja jääb.


Ega's midagi. Kordan siinkohal oma eelmist arvamust. Palun vabandust linkimise fännidelt, kuid eelmine postitus asus keskkonnas, mida ma enam ei kasuta.


Prügivedu Euroopast Hiinasse tundub esmapilgul uskumatu totrusena. Pikk vahemaa, kallis transport ja nii edasi. Siiski, kui järele mõelda, selgub, et see on asjade täiesti loomulik käik. Majanduskolonialismi pimedam pool.

Sodi eksport on euroopaliku prügikäitlussüsteemi paratamatu kaasnäht. Nagu ei hakka jõed tagurpidi voolama, kui poliitikud nii otsustavad, ei hakka ka prügi iseenesest sorteeruma või taaskasutatavad jäätmed liigiti kogunema. Võttes arvesse kõiki meetmeid, mida “vana valge maailma” inimesed on oma ukseesise ja koduhoovi puhtana hoidmiseks välja mõelnud, on prügi eksport majandusharu, mis vähehaaval laieneb ohtlike jäätmete kitsast turunišist kogu prügile. Mida heaolev tarbimisühiskonna liige ei tooda üldse vähe.

Kõrged jäätmete ladestustariifid, keskkonnamaksud, prügi sorteerimise sund ja taaskasutatavate materjalide uuestikasutamise kohustus, kui vaid mõnda nimetada. Kuid pakendijäätmete, vanade kodumasinate, romuautode, olmeprahi, ühesõnaga: kogu prügi seest kasutamiskõlbliku toorme kätte saamine on töömahukas ja kulukas. Tarbija kaela ei õnnestu neid kulusid lõplikult kunagi lükata, kuna tarbija on kaval. Prügi lahuskogumine ei anna kasutamiskõlblikku materjali, sest säästlik ja nupukas tarbija paneb plastikonteinerisse oma vanad saapad ja surnud kassi ning kallab vanapaberitünni toidujäätmed. Nii et lisaks lahuskogumise korraldamise kuludele liitub igal juhul veel juba "lahus kogutud" materjali järelsorteerimine. Rääkimata eriti säästlike inimeste järelt koristamisest, kes Gräzini eeskujul eelistavad kalli prügiveoteenuse tellimise asemel oma prügi öövarjus hoopis metsa alla sõidutada.

Et europrügist välja sorteeritud taaskasutatav materjal rändab uute toodete tegemiseks nagunii Hiinasse, on majanduslikult arusaadav, et ka sorteerimine viiakse samasse. Tööjõud on odavam ja keskkonnanõudeid saab tõlgendada. Transporditav maht küll pisut suureneb, kuid see-eest ei pea kõlbmatuid jääke enam oma koduhoovis prügilasse rullima või põletama ega sellega seotud kulusid-keskkonnamakse maksma.

Seega, kuni tarbimisparadiisi asukad harrastavad oma priiskavat elulaadi, jätkab ülemaailmne majandus prügivedu odavamatesse riikidesse. Mis korraks küll korrastab inglaste-sakslaste kodusid ja tänavaid, kuid ülemaailmses mastaabis suurendab ressursi põletamist, saastamist ja prügistamist.

Nüüd siis on see ka meie rohelise siiluga tänapäev.

Sunday, March 11, 2007

tulnukas näitab Eesti teed tulevikku

Küllap kogemata, kuid kultusfilm Tulnukas on roppuste ja traagilise rõvehuumori vahel ära sõnastanud Eesti ainuvõimaluse püsima jäämiseks. Tegelikult küll äraspidisel moel, sest algaja režissööri traagelpistes sõnum püüab jätta kõlama mõtet, et rullnokad on halvad ja naeruväärsed. Püüab vaataja hinge kosutada kinnitusega, et „meie ju sellised ei ole”. Tegelikult on rullnoklus ainus elujõuline ühiskonnaosa, mida Eestil 21. sajandi algul pakkuda on. Ainus, mis kohaneb ja paljuneb.

Vaidleme? Aga kes siis veel? Intelligendinärakad, kes lastetutes peretubades alkoholi- ja savuhõnguses õhkkonnas kõrgete vaimsete väärtuste üle arutlevad? Ärimehekesed, kes oma esimese miljoni vaevaga kokku saanud ja nüüd ei julge teist last teha, kuna inflatsioon sööb varanduse protsente kiiremini kui laps kohukesi? Pangaorjuses keskklass, kes kipsist karbikeses pealinna-äärsel põllul valima peab, kas osta samasugune muruniitja kui naabril või sõita seitsmeks päevaks soojale maale päevitama ja nühkida pärast käsimasinaga ehitusprahil kiratsevaid karikakraid?

Rullnokad ei arutle, vaid elavad. Rullnoka päevad on pikad ja sisukad. Müüvad metsa, pesevad käibemaksu, kauplevad korteritega või võtavad noore pere laenu, mida pärast vanavanemate maad-majad panga ees lunastama peavad. Sitta kah, vanavanemad ju laenutähtaja saabumiseks juba surnud ja saabki tagatisvara realiseerimisest üle jääva summa eest bemmile uued põhjatuled osta. Kusagil ootab rullnokka siiski ka naine lastega. Kellest, kui hästi läheb, kasvavad peagi täisväärtuslikud rullnokad. Äritsevad algul koolis Harri Potteri kaartidega, hiljem kanepiga või vähekasutatud autoaudiosüsteemidega. Parimad neist jõuavad ühel hetkel ehk isegi mõnda kohalikku omavalitsusse. Kui tervis alt ei vea, võib Wismari-päevade vahel isegi mõne suurema kinnisvaraarenduse või korterikaubanduse püsti tõmmata. Elujõuline ja paljunev ühiskonnakiht. Mis siis, et keskmist eluiga veab alla. Käive on see-eest jällegi kiirem!

Veendun selles üha enam, vaadates araablaste igapäevaelu. Analoogia on rohkem kui ilmne. Araablase päev on üksainus suur tulnuka-temaatika. Auto odavtuunimine, signaalitades mööda linna kruiisimine, tümpsuv muusika, panemiseks sobivate tüdrukute moosimine ja fast-foodi putka juures hängimine on nendegi elu põhisisu. Tööle mingil juhul ei lähe, kooli kah mitte. Kui, siis vast ehk mõne suure firma tegevdirektoriks, kellel on ärikohtumisteks 40-jalane kaater ja Anna Nicole Smith sekretäriks. Ah või et Smith suri ära? No vahet pole. Mõni teine selline siis.

Araablaste ühiskonnad ei kaeble tööjõu puuduse või negatiivse iibe pärast. Mehed, kes päevad läbi McArabi putka ees hängivad või oma tuunitud vanade Peugeotidega linna vahel tümpsutavad, jõuavad vastu hommikut siiski nii palju lapsi teha, et araabiamaade koguiive suureneb nagu tuumaplahvatuse ahelreaktsioon. Vahepeal rahuldavad poisid natuke turistinaisi ka, võttes selle eest loomulikult kindla tasu. Paremal juhul koguni pruudi perekonnapäranduse näol. Sest vana valge euroopa suguvõsad kipuvad kokku kuivama.

Niisiis, rullnokkades on Eesti rahvuse elamajäämine ja omariikluse pääsemine. Mis siis, et valivad Savisaart, kes lubab pappi, mille eest saab uue bemmi osta. Või vanale uued põhjatuled. Savisaar on ajutine nähtus, juba 50 aasta pärast ei mäleta teda enam keegi. Rullnokad aga ruulivad ja paljunevad, konkureerides edukalt araablaste, aafriklaste ja väheste alles jäänud slaavi algupära eestimaalastega.

Ja kui rullnokad Marie Underi nime kasvõi korraks oma audiosüsteemist kuulevad, asi seegi. Võime järjepidevuse ja rahvusliku kestvuse kastikesse linnukese panna.

Wednesday, March 7, 2007

inimestest hea meel

Täna nägin, kuidas üks väga Taivo Luige moodi mees sõitis Daewooga mööda tänavat ja kuulas valjusti araabia diskot. Daewoo oli mõlkis, tümps üsna plekine, kuid mees ise rõõmus.

Kui auto lähemale jõudis, siis sain aru, et ei ole Taivo. Oli hoopis üks üsna euroopaliku väljanägemisega araablane, kellel samasugune lõuahabe ja elurõõmus naeratus, sportlik surfisärk seljas ja trendikas päikseprill ees.Sõitis oma piniseva-pläriseva tümpsuga edasi ja mina kõndisin oma teed. Aga midagi jäi meelde kripeldama. Midagi nagu ei sobinud pilti. Võib-olla meenus mulle, et Eestis näeb nii vähe rõõmsaid inimesi? Või et araabia tänaval eestlasest sõbra näoga meest nähes meenub, kui kurja näoga on Eestimaa teedel veerevate autode roolis istuvad inimesed?

Taivo, ära solvu. Sind näeb harva mossis näoga. Umbes sama harva, kui araablast. Muidugi, kui sa araablasele just kauplemise käigus koletut tünga pole teinud. Igatahes, tervitus Taivole, kus iganes sa ka ei rändaks. Tule mõni päev Dahabi, vesi on soe, tuul tugev ja elu on lisaks sellele, et ilus, ka väga odav. Ja inimestel hea meel, et hing sees. Vähemalt siin.

Sunday, March 4, 2007

joone juures oli huvitavam

Mis valimistulemuste eesotsas toimub, ei huvita, sest vahet pole. Seevastu oli tähelepanuväärne, mis toimus vahetult joone peal ja all.

Kõigepealt, tubli töö rohelistelt. Ilma pillava kampaaniata, ilma populistliku kõikelubamiseta parem tulemus, kui rikastelt reiljanitelt. Ei nõustu ettekuulutajatega, et tegemist on järjekordse protestihäälte püünisega. Usun, et Eestis võib 40 000 keskkonnast hoolivat inimest olla küll. Vähemalt on nüüd ka Riigikogu lopsakas ihus väike okas, mis olulisi asju meelde tuletab.

Pisut kurvaks teeb kristlike demokraatide tulemus. Kuigi eelmise korraga võrreldes on nad enda tulemust 50% võrra kasvatanud, jäävad absoluutarvud napiks. Seekord sai kristlaste sõnum ligi 10 000 inimese toetuse. Millest on kahju, sest tegelikult on nende sõnum üks maailma enim levinud sõnumeid üldse. Ja toiminud rohkem kui poolteist aastatuhandet. Paraku on vist eestlase tänapäev, et kuna kristus kohe ja palju pappi ei luba, siis vaatame kirevamas pakendis pakkumisi.

Vene parteide kasin protsent suhtes valimas käinute koguarvuga kinnitab, et suur osa venelasi on siiski oma hääle andnud ning see on maandunud nimekirja tippu, millest ma täna ei räägi.

Ning viimaks väärib tunnustamist, et eesti jonn ei ole siiski välja surnud ning üksikkandidaatide lootusetut võitlust on toetanud pooltuhat inimest. Lisades neile vähemalt sama perspektiivitut sõda alustanud Kivisildniku toetajad, saame paar tuhat inimest, kes usuvad, et tahe viib läbi halli kivi. Vaat need oleks kaasmaalased, kellega luurele või võitlusse minna!

Wednesday, February 28, 2007

börs kukub, majandusminister avab Eesti Panga

Börs kukub. Lätis samasugune paanika. Taksojuhid enam aktsiaid ei osta. Portfellid paistavad väljastpoolt veel prisked, kuigi sisu sulab kasvava kiirusega. Rootsi pankuritel pole muidugi hirmu, eluasemelaenud ju kõik eurodes välja antud. Kui ka tuleb massiliselt tagatiskinnisvara müüki, mis seal's ikka, ega pankur kuuse alla kolima pea. Kõige hullem stsenaarium on, et tuleb siin pank kokku zippida ja palmi alla lennata.

Rahvas aga ei saa veel aru, kuidas majanduskasv ja heaolu seotud on. Majandusminister näitab televiisoris rahvale, et keldris on raha küll ja lubab selle laiali jagada. Rongiga, kui vaja. Küll siis on jälle, mida rootsi pankuritele protsentideks maksta ja börsil kavalamatele kühveldajatele ette sööta. Lüpsilambad.

Tuesday, February 27, 2007

lambad valivad juhtoinaks hundi

Anekdoot. Lambad leinavad kadunud karjakaaslast. Metsaserval mõtleb salk hunte, et viisakas oleks ka kaastundeavaldus saata. Ainult et kuidas alla kirjutada? Salk hunte? Hallivatimehed? Kriimsilmad? Ei sobi nagu. Lõpuks leitakse lahendus. Kaastundekiri läheb teele, saatjateks: grupp seltsimehi.

Tegelikult peaks see postitus mõnes mõttes olema eelmise jätk. Nägin ükspäev Hispaania miljonimängu. Mängus nagu ikka miljon, reaalsed võidusummadki, millega inimesed stuudiost lahkuvad, üsna sarnased meie omadele. Ainult et eurodes. Hispaanias on elamine pisut odavam kui Eestis. Ütleme, et üldiselt sama suurusjärk. Sealsed kinnisvarahinnad on ammu meie karjamaade omadele alla jäänud. Keskmine palk ca 3 korda kõrgem. Korrutades meie miljonimängu peavõidu euro kursi ja palgavahega läbi, saame teada, et oleme isegi nii lihtsa asjaga, nagu Miljonimäng umbes 50 kordselt tillist tõmmata saanud. Täielikud lambad.

Lambad aga on rahul. Ja valivadki jälle juhtoinaks hundi. Milline on grupi seltsimeeste valimislubadus? Hunt teab, mis lammastele hea. Hunt laseb elada, hundil on kortereid ja pappi, küllap müüb või üürib ka sundlambale nurgakese. Nüüd on hundil ka raudtee. Saab sõita Porilasse ja Torilasse. Vähemalt unistada saab, kuigi rongijuht ei ole piilupart ja sõbraliku lambakarja asemel on rongi koormaks naabermetsa karu nafta. No mis siis, tagasi lähevad vagunid ju tühjalt. Kui lambad palju kobisevad, saavadki oma tasuta rongisõidu. Tsuhh-tsuhh-tsuhh.

Monday, February 26, 2007

tuleb eurole üle minna. kohe!

Avastasin ainsa tegeliku põhjuse, miks valitsus ei ole seni teinud otsustavaid tegusid euro kasutusele võtmiseks. Sest kui meil täna rakenduks euro, selguks et kuningas on alasti. Ja mitte lihtsalt alasti, vaid ka munadeta.

Arvestage eurodesse mõningaid meil kehtivaid igapäevakaupade hindu.
Bensiiniliiter - 0.8 eur
Õlu (0,5) - 1,0 eur (ma mõtlen normaalset, mitte K-sarvikut)
Kilo kurki (Hispaaniast) - 4 eur
Pudel kohalikku viina (0,5) - 5 eur
Ruum küttepuid - 30 eur
Talvesaapad - 45 eur
Purk suppi - 1,5 eur

Aga mis on kohalik keskmine palk? Sõltumata kõigi poliitikute aastatepikkustest püsilubadustest veab vaevalt veidi üle 500 eur välja. Jagage see mis tahes kaubaartikliga ja selgub, et kollane vesi on ahjus. Hinnad lähenevad meil Oslo tasemele, keskmine palk konkureerib Tuneesiaga. Kõva sõna või mis?

Valitsuse õnneks enamus rahvast välismaal ei käi. Või kui käib, siis ei oska arvutada. Sest kui oskaks, siis saaks aru, kui haledalt neid lüpstakse. Rahvas nagu lammas, aga piima võetakse justkui lehmalt. Rahval silmad kurvad, aga keegi koorib koore. Ime siis, et presidendi vastuvõtt näeb välja, nagu kaalujälgijate rühma kandidaatide õhtukostüümivoor.

Ainult internett on Eestis odav. Sellest ilmselt tuleneb ka ainus väljund, mis siinsetele inimestele veel jäänud on - kommentaarides ja blogides sappi pritsida.

Ei muud, kui kiiresti eurole üle minna ja palkade/hindade vahe muude maadega võrreldavatesse tabelitesse asetada. Ehk siis paistab, et odavam kui valitsust vahetada, on siiski vahepeal välismaal söömas ja bensiiniraha teenimas käia.

e-hääletatud

E-valimas käidud. Banaane ja muud defitsiiti ei pakutud, orkester ei mänginud. Ka valimisprotseduur ise ei olnud midagi väga seksikat. Sellist piltide ja pealkirjade tulevärki, nagu EMT oma Die-hard tüüpi seiklusfilmis 2009 aastaks lubab, ka ei olnud. Noh, Google aitas hädast välja ja enamuse huvi pakkunud kandidaatide kohta oli siiski võimalik leida nii pilt kui ka mõni artikkel, mille põhjal hinnata, mis inimesega tegu. Kellest isegi Google ei teadnud, selle kohta tekkis tõesti küsimus, et mida ta kandidaatide nimekirjas teeb (vt mu eelmist postitust).

Üldhinnang on, et nii on üsna OK oma kodanikukohust täita.

Tegelikult on see mul juba teine kord e-hääletada. Eelmine kord kohalikel mõne aasta eest. Iseküsimus on, kas valimisest midagi muutub. Kui muutuks, oleks valimised tõenäoliselt juba ära keelatud - rahva tungival nõudmisel. Mõni valija ei vali üldse, mõni valiks sama meest ka siis, kui see püksid rebadel poistekoori puhketoas videole võetud oleks. Ja valimissüsteem kannab künnisest allapoole jäänute hääled ikka kindlasse kohta tagasi. Samale mehele.

Mõnes mõttes on tunne, nagu poolpimedal vanal valvekoeral, kes igaks juhuks öösel paar korda põõsa poole haugatab - kohus täidetud, linnuke kirjas. Mis siis, et vargad tegelikult hoopis väravast tulevad ja rehepapi abiga aida ikkagi oma talusse tühjaks tassivad. Rongitäite kaupa. Mis nii viga, nüüd ju omal raudteegi olemas.

Sunday, February 25, 2007

e-enesetapp on oi kui keeruline

Tsau, musi, kalli, pane mulle… rate.ee /url/ ja vaadake pilti :) Kui paljusid selliseid postitusi ajavad internetiavarustest taga meie riigikoguliikmed, ministrid ja presidendiproua. Noh, täna vast mitte. Aga aastal 2037 ?

Võtsime vana sõbraga kala ja viina. Reaalselt, mitte skype kaudu. Ja meenutades oma esimesi kirjutisi, fotosid, kursatööks tehtud lühifilme, oli meil hea meel, et 1987 aastal oma mõttetusi internetti ei saanud riputada. Sest paljusid asju on sealt võimatu kinni püüda. Interneti surematus, tema suurim hüve osutab ühel hetkel paljude jaoks neti suurimaks nuhtluseks. Kui tahaks oma kunagi laiali saadetud teoseid maha kustutada. Kunagi mõeldud mõtteid ümber mõelda. Oma identiteeti jälle ainult endale hoida. Pole võimalik. Halastamatu otsimootor leiab kõik üles.

Olete proovinud oma nime googeldada? Uhke tunne on ju, kui esimest korda mõni vaste leitakse. Kui tuleb juba 100, ei ole enam nii lõbus. Proovige 5 aasta pärast uuesti. Piinlik, eks ole.

Marek kirjutas, et tema lõpetab blogimise, kui see trendikaks muutub. Mina ei lõpeta. Sest see on vähemalt kujuteldav võimalus suurde segaputru natuke selgust sisse segada.

Otsimootorid arenevad, andmebaase indekseeritakse ja edevamad saidid hoolitsevad, et nende sitemap uueneks vähemasti kord päevas. Ja see on jälg, mida muuta on väga keeruline. Isegi kui inimest ennast ammu enam pole. Linnalegendid sõjaväekutsetest, mida ammu surnud vanameestele välja olevat saadetud, saavad rohkem kui tõeks. Jah, tühje kontosid mõnel pool kustutatakse. Aga kui seal midagi sees on? Või kui keegi seda kopeerinud, edasi saatnud ja mujale üles riputanud on?

Püüdes positiivset leida. Vähemalt spämmimeistrite töö läheb pikas perspektiivis raskemaks: surnud hingede elutu e-identiteet enam ju ei osta.


Kontode paljususest järgmisel korral. Seniks kasutage: http://uselessaccount.com
Kui ei taha, nõudke oma e-teenuste osutajatelt ID-kaardi rakenduse loomist

lollid kutsuvad kuradiks sind

Mulle meeldivad Tauno Kangro kujud ja Aapo Puki portreed. Mis siis, et pole ise piisavalt rikas nende omamiseks. Aga ikkagi meeldivad. Ja mitte ainult sellepärast, et ma mõlemat isiklikult tunnen. Kuigi kindlasti kallutavad lapsepõlves naabripoistena koos veedetud põnevad suved mind Tauno tegemisi mõistvama pilguga vaatama kui mõnd võõrast kriitikut.

Tauno kriitikud ütlevad, et kõik ta tööd on sarnased. On’s see patt? Maailma rikkamad laululoojad-esitajad ja filmitegijad lasevad juba aastakümneid sama vormiga, aga ikka on austatud-hinnatud-ostetud. Oponendid ütlevad, et Kalevipoeg ei sobi plaanitud kohta. Küllap kunagi öeldi samuti ka Aleksandria tuletorni või Rhodose päiksejumala kuju kohta. Aeg pani sobima. Pealegi, Tallinna linnaplaneerimatuse tulemusel on pealinnas terveid kvartaleid, mis oma asukohta ei sobi oma kuju, suuruse, otstarbe ja kasvõi läbi mõtlemata parkimisskeemi tõttu.

Igasuguse kunsti hindamine on alati subjektiivne. Ja igasugust kunsti peabki olema palju ja erinevat. Las igaüks teeb. Maalib, valab pronksi, kirjutab, komponeerib, mida iganes. Küllap annab aeg arutust, mis püsima jääb. Kurb on, kui kunstivaidlustesse kistakse poliitika. Kõrgete ametikandjate paraadportreede tellimine (mida samuti rahva raha eest tehakse) ei tõmba nii suurt tähelepanu, kui kolossi püstitamine linnakeskust rikkurite magalarajooniga ühendava promenaadi äärde. Tauno õnnetuseks. Õukonnamaalijate vahel käib ministrite ja riigikoguesimeeste portreede tellimiste pärast samasugune kemplemine, kuigi ajakirjanikud sellele nii suurt tähelepanu ei pööra.

Kas ja kui palju Tauno Kalevipoja teele asumisel erakondlik kuuluvus mängib, ma täna ei arutle. Kui kunstnik leidis, et nii on tema töö teostumiseks vajalik, siis peab ta ise selle teadmisega edasi elama. Kui kalevipoeg veel viiekümnegi aasta pärast püsib, ei mäleta tänast väiklast kemplemist enam keegi. Pealkirjas tsiteeritud Nõmme veidrikust mäletame ju vaid tema lossi, palmimaja, kalevipoega ja krokodilli. Ja kes saab öelda, et Nõmme oleks parem kui ühtki neist poleks kunagi püstitatud? Lollid on ajalukku läinud, Glehni park püsib.

Keda ja mida mäletavad tallinlased 50 aasta pärast, kui kalevipoeg Maarjamäe memoriaali ette tuleb? Aga keda siis, kui kalevipoega ei ehitata?

Friday, February 23, 2007

tulin ära

See blog siin on jätk ühes teises kohas kulgenud kirjutamisele. Vanemad postitused jäävad mõneks ajaks sinna rippuma, huvilistel ei ole keelatud sealt lugeda. Linkijad, RSS-sikutajad ja bookmarkijad, palun vabandust, kui tüli tekitan.

Miks siis blogger ja mitte enam bloglines?

Sest olen viimase aja jooksul upgradenud oma arvamust kahest asjast. Esimene - Google ümber kogunenud asjad töötavad. Ja teine: ID kaart on OK. Kahjuks ei saa need kaks tõdemust omavahel kokku ja Google-maailma meie ID kaardiga veel ei lasta. Sellegipoolest lubatakse seal ühe kontoga ligi meeldivalt paljudele vajalikkustele.

Kui juba arvustamiseks läks, siis ID kaardi teemal edasi: väike vihje e-maksuameti kasutajakülgede kujundajatele ja sellele imelisele kodanikuportaalile, kus ID-kaardiga kõige rohkem toimetada saab: muinasveebi laadne rahvuslik-primitivistlik kujundusmall ei ole veebiprojektide puhul kõige õnnestunum valik.

Ja kõigile neile aga, kes arvavad, et palju kasutajatunnuseid ja erinevaid (turvanõuetele vastavalt väga keerulisi) passworde suurendavad nende kasutajamugavust, turvalisust ja privaatsust, on siin üks kasulik link: http://uselessaccount.com/

jääb ära

Päike paistis üle lumiste põldude ja esiti ehmatasid maanteel vastu tulevad soomustransportöörid päris ära. 6 või 7 tükki, kõik ilusti puhtaks pestud ja laigud läikisid. Siis aga tuli meelde, et sõjaoht peaks mööda Narva maanteed idast, mitte aga Ringteed mööda Läänest tulema ja et küllap pandi kütuseröövlid käima, et K-linna patseerima minna.

Mõtlesin veel, et näe, nüüd tuleb päris uhke paraad, koguni Lätist on masinaid laenamas käidud, et oleks uhkem rivis pronkssõduri poolt Võidu väljaku poole põristada. Huvitav küsimus iseenesest, miks liigub paraad läänest itta?

Nüüd aga selgub, et tutkit. Ära jääb paraad. Pakane pidada pasunameestele liiga tegema ja sõduritel muidu ka kõhe kõndida.

Tegelikult arvan, et paraadi ära jäämise taga on palju maisemad asjaolud. Kas kardab president, et K-väljaku paraadilt läheks Tartu telksaali kihutamisega kiireks või pelgavad sõjamehed, et masinapark ei pruugi kange pakasega käima minna. Head aastapäeva ikkagi!