Krister, ära ela Tallinnas!

Tallinnas on jalgratturi elu sama ohtlik, kui neegril Tartus või homol Moskvas, selgub Krister Parise tänasest kirjutisest. Jalgratturi elu on halb ja ohtlik, sest linnavalitsus ei ehita Kristerile jalgrattateed kodust kinno. Ja olemasolevadki teed on katkendlikud, nagu lauale laiali loobitud nuudlid. Ning ohtlikud, kuna trehvavad autoteede, parklate ja haljasaladega.

On jah, mis parata. Autostumine, valglinnastumine, valikuliselt kängus teedeehitus ja jalgrattateid eirav kinnisvaraarendus on loodusnähtused. Õigemini, nähtused, mis põhinevad loodusseadustel. Kui inimene ikka tahab laenu võtta, siis pank talle seda ka annab. Tahab kodanik osta autot, korterit, papist majakest ja muruniitjat, siis ta need ka ostab. Nagu vesi voolab mäest alla, ei aita virisemine ega linnavolikogu otsus, ikka uuristab maapinda ja uhub mulda minema. Ei, loodusseaduste vastu võitlemiseks on väga suurt ressurssi vaja, lihtsalt virisemine ei aita. Kui aitaks, oleks kõik mäed juba golfiväljakuteks ja jalgrattateedeks kujundatud, poleks kanjoneid ega jõesänge.

Lohutuseks Kristerile võin kinnitada, et sama palju kui Tallinn jääb maha näiteks Viinist, jäävad meist jalgrattasõbralikkuse poolest maha väga paljud teised riigid. Venemaa näiteks, Valgevene ja Ukraina. Lähis-idas ja Aafrikas, kus kliima lubab aastaringi lühikeste pükstega pedaale vändata, pole üldse jalgrattateid, tuleb sõiduteel eeslite ja autode vahel laveerida.

Oma osa saan Kristeri loos minagi, varem avaldatud arvamuse eest, et tegelikult pole jalgratas transpordivahendina nii keskkonnasõbralik ja tõhus ühti. Näiteks motoroller oleks etem. Muide, jään oma arvamuse juurde: jalgratas ei ole eesti oludes enamuse osa aastast igapäevase transpordivahendina kasutatav. Selle liikumisviisi keskkonnasõbralikkuse üle võib samuti vaielda. Nagu sellegi üle, kumb ikka on loodusele sõbralikum, kilekott või paberkott. Ja mu arvamusel pole midagi pistmist Tallinna linnavalitsuse seisukohtadega.

Krister, ära muretse. Küll need jalgrattateed kunagi tulevad. Aga mitte enne, kui ilma enam tõesti ei saa. Seni aga tuleb leppida, et jalgratas on spordivahend, millega tuleb sõita seal, kus see võimalik on ja nii kuidas võimalik on. Võta endale ka saateauto, nagu juuresoleval pildil näha, on väga turvaline. Las maastur sõidab vilkuritega ees, saad isegi täitsa oma sinise laine tekitada linnaliikluses, kõik lasevad läbi.

Mina tahaks näiteks purjelauaga tööl ja kinos käia. Või äärmisel juhul kanuuga. Aga millegipärast ei ole veel ükski linnavalitsus kanalite süsteemi peale mõelnud. Tegelikult ju võiks Muuga lahe, Pirita lahe ja Kopli lahe ära ühendada. Väga pikk ja katkendlik tee on praegu Pirtalt Rocca-al-Maresse, sõida kaugelt ümber Paljassaare kivide ja Katariina kai juures võib sadamast väljuvate laevade alla jääda. Kanal võiks Viru tänava purskkaevu juurest läbi põigata, saaks vahepeal mugavalt ka kesklinna kinno. Ja Harku, Ülemiste ja Maardu järvede vahel võiks ka laevatatavad veeteed olla. Vaat purjelaud, see on üks keskkonnasõbralik sõiduvahend – tuul viib ju edasi ja see on ammendamatu energia-allikas. Aga ühtki purjelauaparklat pole veel Tallinnas! Eks see ole arusaadav, linnapea Jüri, kes velosporti harrastas, keskendus loomulikult oma lemmikspordiala edendamisele.

Jah, sportlike liikumisviiside fännide elu Tallinnas on hirmus. Aga Krister, ära ela siis Tallinnas! Vali mõni selline elukoht, kus saad värskes õhus jalutada, jalgrattaga ohutult kinos ja poes käia ning interneti kaudu kodukontoris tööd teha. Internet katab ju kogu Eestit. Erinevalt jalgrattateedest.