tere tulemast Saksamaale!

Tere tulemast Saksamaale! Tere tulemast Prantsusmaale! Tere tulemast Poola! Tere tulemast Egiptusse! Just selliseid tervitusi hakkas mu telefon täna tulistama. Iga riigi kohta igaks juhuks 2 SMS-i, sõnumi lõpus info, kui palju konkreetsest riigist Eestisse helistamine maksab. Tänan, huvitav teada. Eriti, et hetkel Eestimaal viibin. Tõepoolest, viimase kuu jooksul on mu telefon muuhulgas ka mainitud riikide võrkudes viibinud, aga sellest on ikka juba päris mitu päeva möödas. Küllap on mõni server majanduskriisi oludes lihtsalt üle reageerinud.

TÄIENDUS: Tuntud mobiilioperaatori kodulehele ilmus mõni hetk tagasi juuresolev uudis. Umbes nii oligi, nagu võtsin arvata.
No prob, ikka juhtub. Vabandused vastu võetud.

Väike soovitus edaspidiseks: roamingtervitused võiks edaspidi luulevormis olla, nagu üks hiljutine ametlike avalduste vahetamine politseiga. Oleks inimestel ehk veidikenegi parem tuju neid saada.

6,6 ja 115l, vesi +28

Sofiteli surfiklubi, Hurghada. Laud F2 Stoke 115, puri NS Natural 6,6.

Esimene pool tundi kulus purje trimmimisele, nagu laenutuste asjadega ikka. Põhjatuul, mis on sealkandis valitsev tuulesuund, on mõnus sideshore, sõidukurss täpselt välja ja tagasi. Tuul pisut pagiline, aga üldiselt hästi sõidetav. Laine talutav, välja arvatud siis, kui sukeldujate laevad seda segasid. Mida juhtus päris tihti, seega tulemuseks tüütu chop. Vesi soe, isegi lühike kalipso on rohkem löökide eest kaitseks kui sooja hoidmiseks.

Sõitu takistavaid asju leidub kalda lähedal ohtralt, need on: rifid, sukeldumislaevad ja nende sadam, vees hulpivad ujumistsooni piirdepoid, snorkeldajad ja prügi. Kaugemal vesi vaba ja sõit päris lahe. Pealeminek siiski suhteliselt turvaline ja mugav, liivarand ja 5 meetri kaugusel kaldast juba sõidusügavus. Ainult alla tuult kaldudes tuleb natuke vaadata kus kaldale tulla ja walk of shame alustada. On oht riffidele maabuda, aga samas on rifid hästi nähtavad ja välditavad.

Spinnamist oli päris palju, algul arvasin, et trimmi süü, aga maha tulles selgus, et uime kruvi oli lahti ja uim logises päris tugevalt. Peab laenutustele varustuse korrastamise teenust pakkuma hakkama. Sest paistab, et iseseisvalt egiptusearaabiavabariigi töötajad sellistest pisiasjadest aru ei saa.

hispaania varganäod ja kama iga ilma jaoks

Hispaania varganägudest ja nende karistamatust koostööst majutusasutustega ma juba kirjutasin. Nüüd tahaks hoopis arutleda, kui ebaoluline on raisata tohutult aega ja raha igale ilmale vastava spetsiaalvarustuse soetamisele.

Tarifal sai järjekordse kinnituse Pärnu Jürka elutarkus, et ega asjad sõida, vaid ikka see, mis poomi ja jalaaasade vahele jääb. Ja et tegelikult on vaja ainult 2 purje: vaikse ilma 5,7 ja kõva ilma 5,7. Mis võivad väga hästi olla üks ja seesama puri.

Tarifal on tuulega nii, et kui puhub, siis puhub ka väikeste kamade jaoks ja kui ei puhu, siis võib küll kõiksugu formulate ja slaalomipurjedega kangutada, poolkõvaks jääb asi ikkagi. Seekord sõitsin enamuse päevi 5,7-ga, suuremaid purjesid polnud kaasaski. Mis osutus väga õigeks otsuseks. Kaks korda sain küll 4,2 üles panna, üks neist elu kõige pagilisem päev Canos de Mecas. Muidu õnnestus 5,7 ikka käima saada. Tõsi, laud tuli mõnikord väiksem võtta. Komplimendid, vana Manic on ikka veel väga tegija puri ning kiiruse puuduse üle ei saanud kurta.

Teine tarkus, mida Tarifal tasub arvestada: laud võiks ujuv olla. Vähemalt selline, millega saab tagasi tiksuda, kui tuul vaikib. Pole ma esimene ega viimane, kes tujuka levantepäeva lõpuks on uppuva veivikaga mööda avenue de shame düünide poolt tagasi astunud. Eriti tasub seda meeles pidada neil, kellel kombeks silmapiirini täpiks ja siis veel kaks korda nii kaugele sõita.

staartorumees pügas staarjuuksurit

Skandaal! Sajad prominendid võivad kaotada oma soengud! Tuhandeid kuulsusi ähvardab reoveeuputus! Staartorumehe ja staarjuuksuri tüli varjutab eesti kõrgseltskonna pilvitut elu! Liis Lass ei ole katastroofilise konflikti kohta veel midagi arvanud! Lugege meie lehte, lisa on tulekul!

Nüüdseks üleriiklikuks kriisiks paisunud tüli sai alguse sellest, et staarjuuksur Peeter avastas vannitoas ohtliku väljanägemisega veeloigu ning kutsus staartorumehe Kusti seda likvideerima.

Staartorumees tuvastas kiiresti, et loigu põhjustajaks on tõenäoliselt olnud staarfotograaf Vambola, kel käsi ilma statiivita värisema kipub. Staartorumees kuivatas loigu kaasas olnud pabertaskurätikuga, kuid esitas korteriperemehele 938 kr ja 64 sendi suuruse arve, lisades arvele olematuid tarvikuid ja töid.

Staarjuuksur sai sellisest häbematusest šoki ja vajab pikaajalist ravi oma staarpsühholoogi juures ning puhkust Valmieras koos isikliku staarist aeroobikatreeneri Valdasega. Enne ajutist tagasitõmbumist avalikust elust jõudis staarjuuksur siiski ajalehe reporteritele öelda: "Mingu see Kusti kah kukele!" Valmiera poole asusid Peeter ja Valdas teele staartaksojuhi Arturi juhitud tumendatud akendega Mazda 6 luksusversioonis. Mis nüüd Eesti prominentide soengutest saab, ei osanud staarkoristaja Piret ajalehele öelda.

Staarsantehnik Kusti omakorda solvus sellisest labasusest niivõrd, et plaanib üldse Eestist emigreeruda ning asuda poola torumehena tööle Iirimaal. Eesti prominentidele oleks see tohutu kaotus ning nende vannitubasid ähvardaks miljonid bakterid. Santehnik Kusti sai eelmisel suvel staariks sellega, et ütles Võsa-Petsile anonüümseks jääda soovinud alkohoolikuna Eesti elu kommenteerides, et üks pask puha.

eelmise postituse jätkuks...

... ehk miks on Eestimaal halb elada. Kuulasin ööülikooli loengut, milles Maria Tilk rääkis inimese ja looduse rütmidest. Tänapäeva põhjamaade inimeste suurim probleem on, et looduslik aastaaegade vaheldumine ja ühiskonna elurütm ei lange kokku. See on ilmselt ka üks olulisemaid põhjuseid, miks Eestimaal on halb elada. Meie kliimavöötmega kohanenud inimestel peaks talv olema puhkuse ja kaua magamise aeg, suvel aga tuleks tõusta koos päikesega ning rabada pikk päev tööd. Tegelikult käitume vastupidi. Talvel ärkame äratuskella peale ning sunnime end pimedas ja külmas ringi askeldama, kulutades niigi nappi energiat. Suvel aga võtame töölt puhkust, et hommikul kaua magada. Teeme aknad päikse eest pimedaks ja imestame, miks talvisest väsimusest välja puhata ei õnnestu. Kuni kestab sund loodusega vastasfaasis elada, on paratamatud kaasnähud ka väsimus, stress, hambad-risti-pingutamine ja muu sellest tulenev. Samas, ei kujuta ette, et meie tarbimisele orienteeritud maailmamudelisse õnnestuks kuidagi talveuni mahutada, sest kes selle aja eest liisingut maksab?

Õigus on neilgi, kes ütlevad, et sarnased probleemid pole ainult meil. Tõsi, näiteks siesta pidamise iidne komme on mitmelgi pool kaduma hakanud. Eelkõige suurlinnades, kus kontorid konditsioneeritud ja inimeste elulaad mikihiire-mudeli järgi tarbimisele orienteeritud.

Eelmise postituse kommentaatoritele, kes teema arendamise asemel autorit ründama asusid: ei ürita ma midagi parandada ega kellelegi õpetada, kuidas elada. Püüan ise leida oma elule mingi talutava lahenduse. Kui vähegi võimalik, siis veeta talvist aega kohtades, kus päev ja öö on normaalse pikkusega ning päikest piisavalt, et energiatase päris nulli ei langeks.

elueesmärk: olla vihane ja õnnetu?

e.Lu toob välja 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada. Väga tabavalt, kusjuures eriti väärib esiletõstmist nende põhjuste omavaheliste seoste leidmine. Postitusele endale ei oskagi midagi lisada, küll aga polemiseeriks mõningate kommentaaridega. Näiteks BC omaga, kes väidab, et Eestist lahkuvad need, "kes kohapeal lihtsalt hakkama ei saa". Võibolla, et asi nii ongi. Kuid sellega ei vaidlusta BC ühtki 8-st põhjusest, vaid järeldab, et kohale jäävad need, kellele nimetatud asjaolud millegipärast meeldivad või kes peavad auasjaks neid välja kannatada.

Papa ütles kord kuulsat lauamängu parodeerides, et võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Tõsi ta ju on. Pingutada ja kannatada on mõtet just niipalju kui vaja. Kui sellest saab eesmärk omaette, on tegemist kas masohhismiga või on asjast lihtsalt valesti aru saadud.

BC vastab e.Lu postitusele, et eestlase elueesmärk ongi olla stressis ja õnnetu.

Rohuküla slaalomivõistlus läks õnneks

Pärast pikki vaidlusi ja mitmeid ümberotsustamisi sai lõpuks päris hea üritus, tänu korraldajatele! Laupäeval oli ilm poolpidune ja mitmed ei saanudki käima, mina sageli nende seas. Kohtunik aga lasi siiski kvalifikatsiooni ja 2 võistlussõitu ära teha. Vaikse tuule ja slaalomiasjadega oli starti jõudmine päris paras peavalu. Kindlam oli jalgsi minna. Külm oli ja kole kivine põhi, valu ning viletsust sai palju.

Pühapäeval oli tuul parem ja päikegi paistis, kuigi vett see soojemaks ei teinud. Paar korda juhtus, et stardi ootamine venis eriti pikaks ja jahedaks, kuna kohtuniku kaatri ankur ei pidanud ja kaater triivis ära. Siiski sai peetud 5 võistlussõitu ja vaid üksikud hetked oli tuul allpool glissiks vajalikku piiri. Tõenäoliselt oli ka allpool võistluseks vajalikku tuulemiinimumi, kuid kohtunik sõite ei katkestanud.

Sõitsin üsna kummalise komplektiga. Laud XTC 115, puri GTX8,5 ja uim SL7 35 cm. Downwind-slaalomi jaoks käitus uim täiesti talutavalt. Ainult vastu tuult starti krüssates oli pidevalt spin-out'i piiril. Suur puri oli manöövrites kohmakas ja raske. Sellest ka aegluubis märgivõtmised ja üks korralik katapult. Muidu ei saanud kurta, kiirus oli päris normaalne. Kokkuvõttes 15. koht. Mitte-Manta tiimi kohta polegi paha.

kust leida tööriistu?

Et sügis käes ja talv tulekul, otsustasin käia vanarahvatarkuse radu ja ree kähku ära rautada. See tähendab, pikemat aega edasi lükatud autoremondi ja hooldused ära teha. Et talvel poleks ebameeldivaid üllatusi ja kusagil lumehanges puksiiri ootamist. Hakkasin autoremondiga tegelevaid ettevõtteid läbi helistama. Ühe varuosa leidsin ühest, teise kolmandast ja nii edasi. Et enamasti soovivad autoremondifirmad müüdud varuosa ise ka autole külge keerata, saigi päris mitu erinevat remondiaega kirja. Erinevates ettevõtetes.

Muidu läks kõik enamvähem normaalselt, andsin raha ja sain oma auto tagasi, tihti isegi peaaegu kokku lepitud ajal. Mõnikord oli auto pärast remonti tuntavalt paremaks läinud, mõnikord oli ainult teadmine, et mingi kriitilise tähtsusega jubin on nüüd uus ja terve.

Mis oli aga üllatus - hakkasin autost võõraid tööriistu leidma. Paremal juhul vedelesid need lihtsalt kuskil põrandal, keerulisematel juhtumitel aga olid jäetud mootoriruumi või sillatala peale... Tegelikult nii ma neile jälile saingi. Kui pärast auto remondist tagasisaamist midagi kõrvulukustavalt koliseb, siis normaalne inimene ju vaatab järgi, mis värk on. Noh, avastad siis kusagilt mingi mutrivõtme või kruvikeeraja, mis sinna kohta kohe üldse ei sobi ja sõidu ajal loomulikult lärmi teeb. Huvitav tendents neis töökodades. Vähemasti ei olnud neid tööriistu arvele kirja pandud. Seega, võõras värk ja tuleb inimestele tagasi viia. Ühe padrunvõtme saba juba viisingi. Meister oli üllatunud näoga. Ilmselt tavaliselt siis ei tooda tagasi.

Firmade nimesid siia ei kirjuta, iseendast head inimesed ju.

ootamatult saabunud sügis

Muru on märg, riided on märjad, autogi on vett täis. Miski ära ei kuiva, sest uut vett tuleb järjest peale. Meri on külm, vihm on külm, liiv on külm. Ühesõnaga, läbi see hooaeg. Kullipesas pisut katsetasime, tuul puhanguline. 6,5 käis puhangute ajal ilusti, samas olid sellised augud sees, et jibe lõpuni käiku hoida eriti ei õnnestunud.

kaalujälgijatele: parim harjutus ja parim tehniline abivahend

Olen selle suvega nii kõhnaks jäänud, et tuttavad küsivad ega ma ometi mingit rasket haigust põe. Enda teada mitte. Loodetavasti ei. Kuigi, ausalt öeldes hiilib väike kahtlus vöö vahele. Sest vöövahe on kahtlaselt tühjaks jäänud. Kaua kapis olnud riided on kuidagi suuremaks muutunud. Kõht on reeturlikult jalga lasknud ja varem rinnalihaseid imiteerinud rasvapadjad on kadunud. Ilmselge viide, et tuleks push-up särk osta. Või päevasärgi all päästevesti kandma hakata.

Praktilisemad mured aga on, et peab väiksema trapetsi ostma ja kalipso on ka kuidagi lotendama jäänud. Kuna neopreen vees ei paisu, tuleb järeldada, et sisu on ennast koomale tõmmanud. Ilmselgelt on kõik purjelaua süü. Veetes igal võimalusel vähemalt 2 tundi purjelaual, kaotad kõik käepärast olevad stressimõtted, kolesterooli ja keharasvad. Ufo ütles juba ammu, et miski eri raputa rasva paremini maha, kui surfamine. Mis puudutab stressitekitavaid mõtteid, siis purjelaual neid mõelda ei jõua. Pool sekundit vale mõtet ja sa oled ülepeakaela vees.

Ahjaa, see parim harjutus kaalu vähendamiseks pidi olema selline: pööra pead 4 korda vasakult paremale iga kord, kui sulle midagi süüa pakutakse. Ma ei tea, ma pole ise proovinud, vaid olen kõigil grilliüritustel jõudumööda osalenud, nagu varemgi. Surfamine teeb kõhu kuradi tühjaks.

12-minutine triip. Ja nii 4 korda.

Kui pikk ikkagi peaks üks normaalne triip olema? Kuidas on parem, kas üks pikk ja pidev või palju lühikesi? Ja mille järgi üldse hinnata tuleks, milline on hea triip? Pikkuse, kestuse või hoopis tugevuse?

Täna oli täpselt selline ilm, et Kullipesa ja Pärnu jäid ühe triibu erinevatesse otstesse. Peale läksime Kullikast. Tuul, nagu ikka, plaaniväline. Käisime 2 korda Pärnus. Muuli kõrvalt rannast Kullika randa 12 minutit. Proovisin uut uime, Selecti SL 35. Purjeks GTX 6,5 ja laud XTC 115. Tuult oli kohati nagu pisut vähevõitu, kuid sellegipoolest kippus laud pakstaagi kurssidel spinnama. Ilmselt ei oska ma ikka sõita. Muidugi, osa süüd võis olla ka vesihernestel, mis Kullipesa mudases vees luuravad ja siis ennast uime ümber keerutavad.

uskumatu, kuid tõsi

Tänane Pärnu tuulegraafik (tegelik) on juuresoleval pildil näha. Windguru lubas maksimaalselt 11 sõlme. Graafik on keskmine tuul, puhangud olid ikka oluliselt üle.

GTX 6,5 oli suur mis suur ja XTC 115 tahtis lendu minna, aga kuna tuul oli plaaniväline, ei riskinud väikseid asju võtta. Kangutasin selle komplektiga 2 tundi ja kokkuvõttes oli hea päev.

Vihma ainult sadas.

Pärnu paranähtused, peatükk 2

... ja ikka veel ei tule Viisitammest juttu. Talitsege oma pettumust ja nautige viimaseid suveilmu, mis Viisitammest täiesti sõltumatult Pärnu randa ründavad. Aga ükskord kirjutame Viisitammest niikuinii, püsige lainel! Tänane paranähtus on hoopis Side tänava tunnel.

Nimelt juhtub WSW tuulesuundadega Pärnus selline seletamatu lugu, et Side tänava mõttelisel pikendusel mere poole puhub tuul vähemalt 2 m/s tugevamalt, kui mujal. Isegi naisterannas ei ole WSW päevadel sellist tõmmet, linnavalitsuse veebilehest rääkimata. Jah. Tunnel ise ca 400 m laiune riba, mille rannapoolseks teljepunktiks Side tänava suund meres ja põhjapoolseks märgiks Lemps, kes Sunseti ujujate poi ees jibe teeb, lõuna pool lõpeb tunnel seal kus Jürka esimese kalurite püünise juures hüljestega kogemusi vahetab.

Mujal pole WSW tuultega mõtet üritada. Lohemehed küll rääkisid, et Ollipesas pidi ka hirmus hea olema, aga millegipärast siblisid ikka kõik keskrannas. Järelikult, Pärnu paranähtus tegutseb!

Pärnu anomaaliad

Ei, mitte Viisitammest ei ole seekord jutt. Vaid ikka Pärnu surfioludest. Windguru näitas Pärnusse jälle max 13 knots, aga tegelikult oli 13 m/s. Hommikupoolik oli sompus ja kuidagi ei suutnud ennast tööst lahti rebida. Alles pärastlõunal andsin Jürka ässitustele järgi ja läksin korraks vaatama. Rannas liiv lendas, Tallinna mehed tulid kohale, ainult suured asjad kaasas. Nii neil sõitmata jäigi.

Panin kokku Manic 5,7 ja JP fsw 86, käis väga hästi. Üle ei olnud, aga puudu ka ei tulnud. Muuli kõrval oli lainevahe 25-30 meetrit, mägi kõrge ja ühtlane, laineoru nõlv sile ja läikiv. Muudkui kihutad lainest alla, seal võib täitsa hüpnoosi sattuda. Vanemad kohalikud surfajad teavad rääkida, et nendes kohtades, kus muulis kivid katki on sõidetud, kummitavad laintesse lõksu jäänud surfajad tänapäevani ja kes täiskuu aegu laupäevaöösel sinna jalutama läheb, saab paha haiguse.

idast pole meile kunagi midagi head tulnud...

... nii seegi kord. Team Jahe laupäevane väljasõit Liivi jõe äärde ja kohtamine Valge Daamiga põrkusid ootamatule takistusele, kui saabus vihje, et Nõvale võib idatuul siiski jõuda. Saatsime Daamile SMS-i, et oodaku ja hakkasime vihmasajust pimedas RMK grillikeskuses asju üles panema.

Esimene katse: GTX 6,5 + XTC 115 näitasid, et spinnab täiega. Vahetus: Manic 5,7 ja sama laud pikema uimega; oli päris OK. Idakas on Nõval sideshore ja sellega kaasneb nõme ristlainetus. Tuul väga puhanguline ja lainetus ebaühtlane, sellest ka vahetpidamatu võitlus: vöör laines kinni - trapets lahti. Mõnusat sõitu ei olnudki, see-eest oli väga sportlik pärastlõuna.

RMK Nõva grilliplats on muidu muutusteta, ainult iga 15 meetri tagant on randa kerkinud krematooriumi meenutavad metallkorstnaga grillahjud, mida keegi ei kasutanud. Peldikud olid kuhjaga täis lastud.

Protestiks idatuule vastu ehitasime rannale liivast Gruusia lipu.

vihma kasulik mõju tööviljakusele

Akna taga suruõhuvasaraga asfalti purustavad töömehed äratasid virgutavalt vara. Ilm tundus pime, kuigi tegelikult oli ikka juba hommik. Vihma sadas ja tuul puhus. Koeragi ei tahtnud õue ajada. Hakkasin hoopis tööle. Tuli päris viljakas tööpäev. Koer vingus toas, jalad ristis.

Alles õhtupoolikul suutis Jürka mu randa kaasa ässitada. Vihm polnud pausi pidanud, nii et surfiklubi parkla oli muutunud järveks. Kahju kolleegist, kes seda homme koristama peab, küllap tuleb tal lestad kaasa võtta, et ringi parvetavad õllepurgid ja krõpsupakid kätte saada.

Tuul oli sadama mõõtja järgi 9 ja 11 m/s vahel, kohapealsed mõõtmistulemused näitasid 6-10. Panin GTX 6,5. 115 oli päris paras ja kuigi puhangute ajal käis tuul veidi üle, oli põhiline, mis sõitmist segas, ikkagi vihm. Muidu polekski väga hull, aga kui silmad kogu aeg vett täis on, siis eriti ei näe, kuhu sõidad. Sain päris hästi aru, mis tunne on prillidega meestel, kes merele minnes prillid kaldale peavad jätma.

Siis tuul tugevnes, aga kuna vihm jätkus ja Jürka lubatud päikest ei tulnud kuskilt, ei viitsinud hakata purje väiksemaks vahetama ja kiirustasin tagasi tööpingi taha. Koer muidugi rõõmustas, kui ma ukse korraks lahti tegin.

palun tulge kohale ja kinnitage oma digiallkiri

... umbes midagi sellist ütles mulle sk.ee ID-kaardi sertide uuendamise lehekülg, kui üritasin teha seda, mida varasemate väljastatud ID-kaartide omanikud peavad tegema iga 3 aasta tagant.

Piinlik lugu tõesti. Pean ennast ID-kaardi heavy-user'iks, olles alates üsna selle võimaluse tekkimise algusest allkirjastanud tohutul hulgal digitaalseid dokumente, lepinguid, maksekorraldusi; autentinud ennast kõikvõimalikes kohtades ja nautinud muid ID-kaardi võimalusi. Tundub, et SK ei ole minu tegemisi samavõrd nautinud, kuna millegipärast kinnitab sk.ee lehekülg, et minu digiallkirja sertifikaat on aktiveerimata. Huvitav, kas kõik mu senised digiallkirjad on siis kehtetud? Miks mulle siis selle kohta mingit teadet või e-maili ei saadetud? Ja mis ajast on kehtetud?

Halloo, Hansapank! Kuulsite? Ma ei tea, mis krediitkaardimakseid te mu käest tagasi küsite. Minu kehtivat digiallkirja pole neil maksekorraldustel ju olnud!

Või on sert mingil muul mulle arusaamatul põhjusel äkki tühistatud? Uuendamistähtajani peaks veel paar päeva aega olema. Aga selgi juhul võinuks mu @eesti.ee aadressile väikse teate saata.

Eks tuleb siis koda-migra kontorisse kohale ronida ja kinnitada neile, et ainus erinevus minu ID-kaardi väljastamise aegse ja praeguse isiku vahel on juuste pikkus. Kui nad ainult uskuma jääksid!

TÄIENDUS:
Käisin koda-migra ametis ära. Uhke vineerist ja klaasist kontor uues ärikeskuses. Nende arvuti ütles, et ohnäejah, tõepoolest, sertide uuendamine on alustunud, aga pole lõpetunud. Minu osalust protsessi mittelõpetumises ei suudetud tuvastada, sest inimene ise sinna sekkuda ei saagi. Läks ainult 10 min, väike isiku tuvastamine ja serdid jälle töötavadki. Ulme!

teadmatuse vastu aitab õppimine

Suvi läbi, tööasjad tungivad peale. Silja saatis kutse Best Interneti aastakongressile ja Klikivabriku blogis on jälle aktiivsemalt arutama hakatud, misasi see E-turundus ikka on ja kas seda peaks sööma lusika või pulkadega. Mulje jääb, kitsal ringil spetsialistidel on asjad liigagi selged ning vaidlused kalduvad juba detailidesse, millest tavalugejal on raske aru saada. Mainstream-reklaamiärid (ja turundusringkonnad) aga suhtuvad teemasse ikka ettevaatlikult. Turundusinimesed teevad internetist rääkides küll kõiketeadvat nägu, kuid reaalsetes sammudes on pigem äraootavad ja hoiduvad täpsustavate küsimuste esitamisest. Et mitte ülitarkade IT-meeste pilgete märklauaks sattuda.

Hea uudis on, et järjest enam üritatakse keerulistest asjadest rääkida inimkeeles. Olen isegi osalenud sellistel seminaridel ja infopäevadel, üks hiljutistest meeldejäävamatest oli FCB Akadeemia. Lähenemas ongi aga järgmine suurem kongress, Best Marketingi internetiturunduse aastakongress Best Internet. Teemadeks muu hulgas meetrika (Gemiuse näitel), reaalsed kogemused nii Eesti kui välismaa ettevõtetes ja muidugi Priidu igihaljas ja alati arusaadav teooria. Oma kogemustest räägivad Coca-Cola, Estravel, Uus Maa, Unilever, EMT ja AUdi. Mind kohe täitsa huvitab, mida nad ise arvavad oma kampaaniatest internetis, loodetavalt tuuakse välja ka pisut ROI-analüüsi ja tunnistatakse, kuhumaale kontaktihinnad jõudsid. Ootan huviga.

08.08.08 ja Tarifa Pärnu rannas

Linn oli signaalitavaid pulmaronge täis. Kaheksa-kaheksa-kaheksa puhul otsustas ilmavana, et pole vaja piduriides inimestel oma rahvalike mängudega randa eputama tulla, nagunii on 09.09.09 lahutus ka vormistatud. Ja lõi liiva lendama. Promenaad mattus juba keskpäevaks kenade liivavaalude alla ja lõbus liivatuisk kuhjas Terviseparadiisi murule kunstipärase liivaluite. Kommunaalamet hakkas lumesahka teritama. Rannas oli lugu parem, merelt ju liiva ei tuiska. Päike paistis, isegi tuule käes oli palav ning vesi soe - täielik Andaluusia. Tuul keskmiselt 14 m/s, puhanguti 17,9, laine suur ja ühtlane. Tugev tuul ei lubanud rannas ka tavalist peesitamist-sulistamist, meri seega ainult surfajate päralt.

Parkla oli kolmes reas autosid täis, linnavalitsuse ametnikud käisid mõtlike nägudega ringi ja uurisid, kellele avaliku ürituse korraldamise luba maha müüa. Ufo oleks ehk isegi ostnud, kui oleks 3 ühe hinnaga saanud. Sellist priiskamist aga ei kannatanud linnaeelarve välja ja nii toimus selle suve parim surfipäev täiesti organiseerimatult. Merel oli rahvarohke, kuid kitsaks ei läinud. Lohemehed hoidsid omaette madalasse vette ja purjelaudurid kogunesid muuli kõrvale, kus lainevahe pikk ja sile. Muidu oli laine tihe tobe chop, nagu meil madalas rannameres ikka.

Prooviringi tegin Manic 5,7 ja JP fsw86-ga. Puri tundus liiga suur. Panin Manic 4,2. See käis hästi, ainult kui Jürka tuule ette tiksuma tuli, jäi pisut nõrgaks. Võtsin uuesti 5,7 ja tõmbasin trimmi viimse piirini peale. Oli väga hea. Lained viskasid kõrgele õhku, isegi kui hüpet plaanis polnud. Mõned lohemehed rippusid ranna kohal juba hommikust peale, ilmselt ei saanud tugeva tuule tõttu maandumisluba.

kuidas Peterson Tahkuninal päeva päästis

Kes kannatab, see kaua sõidab. Põhiliselt küll autoga. Käisime Valgerannas ja Pärnurannas. Kullika jätsime vahele, sest Pärnuranna pilt oli väga ühemõtteline. Siiski, päevapikkune tuule luuramine viis lõpuks tulemuseni: vastu õhtut leidus Tahkuninal täiesti sõidetav tuul. Tõsi, idast ja üle maa, see tähendab puhanguline ja kalda all vaikne. Testsõidu tegin 5,8-ga. Läks käima. Jätsin selle õpilastele ja panin endale 6,5 kokku, lauaks võtsin väikse uimega XTC.

Idakas on Pärnu lahes tegelikult puhas offshore, Tahkuninas lihtsalt tundub, nagu oleks sideshore. Kohe kui sadama nurgast mööda saad, on allatuule lage Liivi laht. Sundisin õpilastele päästevestid selga ja sussid jalga, sest Tahkunina on veel ka kuradi kivine koht. Endale ei jätkunud kumbagi. Mis oli kindel eeldus, et midagi peab juhtuma.

Nii oligi. Pärast üht välimise otsa jibe jälle käima tõmmates käis seljast imelik nõks läbi. Hüppasin kohe vette ja kontrolli tulemus kinnitas halba aimust: järjekordne poomiots oli reetlikult otsustanud enesetapu teha. Õnneks polnud sang veel plastikümbrisest lahkunud, nii sain ta poomiotsas pikemalt tolgendava nööriga oma kohale kinni tõmmata. NB! See on üks hea põhjus, miks poomi mastipoolse otsa kinnitusnööri ei kannata väga lühikest teha.

Peterson nägi, et mul jama majas ja jäi igaks juhuks lähedusse triibutama. Et kui ma väga Riia poole hakkan ära kalduma, saaks mulle sinna hotelli ja õlle ette tellida. Veestardi tegin ühe käega mastist hoides ja samas asendis ka kalda poole tiksusin. Tuul oli teglikult nii hea, et kohati läks laud ka selles asendis käima. Sain tagasi.

Kaldal selgus, et autos leiduvad vakantsed poomid ei anna vajalikku mõõtu välja, ühe miinimum oli pikem, teise maksimum lühem kui vaja. Jällegi tuli appi Peterson, kes usaldas mulle oma sobivas mõõdus X6. Tõsi, trapetsiotsad olid tal väga riskantse näoga, aga pidasid vastu.

Nii sai päev päästetud ja veel ligi tunnike täiega lennatud. Tänu suurim Petersonile!

Christoferi maailmameistriks tulemise päev

Kui Team Põõsas noored vihased mehed paar aastat tagasi hoiatasid, et vanameestel pole Eesti freestyle surfis varsti enam midagi teha, naeratati ja noogutati sõbralikult, et muidugi-muidugi.

Nüüd on Christofer tõestanud, et nii ongi. Ja mitte ainult Eestis. Christofer sõitis oma vanuseklassis maailmameistriks ka veel kõigele lisaks. Pikemalt juttu ja linke Purjelaualiidu lehel. Karmole ka palju õnne.

Kullipesa pikad vesikasvud

Oli raske päev. Ei, mitte sellepärast, et laupäeva õhtu oleks väga väsitavaks kujunenud, aga... sügis hakkab tulema. Öösel sadas, hommikul oli külm/pilves ja Windguru vähendas iga paari tunni tagant prognoosi. Kuid et huvilisi oli palju, läksime siiski Kullipessa ja rigasime hõredas vihmasajus üles 4,2; 5,4 ja 5,8. Lohemehed tulid Lemme laagrist, üks väsinum kui teine. Lohed olid ka vist väsinud, ei tahtnud kuidagi seista. Tuul justkui oli, laine veel ei olnud. Õpilased hullasid seda suurema rõõmuga.

Päev piinarikast tiksumist, aga nagu Windguru ütles, kella kolme paiku tuli päike välja ja puhangud küündisid 7,7 m/s. Ühel hetkel viskas puhangud üle 9 m/s ja panin (ise küll halba aimates) ka 6,5 kokku. Proovisin erinevate laudadega, aga kui lõpuks juba stabiilselt 7,5 puhus, võtsin XTC välja. See oli viga.

Kullipesa oli nii vesikasve täis, et ei õnnestunud sõita ühtki triipu, ilma et mingi konnakoloonia uime küljes ripuks. Samas, vette hüppamine ja uime puhastamine oli ka väga kahtlane võte, sest kunagi ei teadnud, kas pärast on ka piisavalt tuult, et veestart teha.

Heiki hullas suure kitega. Piinlik lugu, aga sel ühel triibul, mille kõrvuti sõitsime, sai ta lõpuks minust ikka mööda ja pärast jibe, kui ma enam käima ei saanud, kadus lõplikult eest minema.

Võitis sport. Mina kaotasin

Valgerand, tuuletu

Idatuulega on Valgerand Pärnumaa viimne päästerõngas, kuhu võib rahulikult meelt heitma minna. Sõita seal tavaliselt ei saa, aga vähemalt tunne on, nagu puhuks merelt. Täna käisime Valgerannas agarate õppuritega, kes no-wind oludes purjesikutamist (mõned ka -keerutamist) harjutasid. Et sooja ilma tõttu kalipsosid ei kasutatud, oli Valgeranna vereimejatel (parmudel) hea päev.

Tõnise esimene surfipäev oli midagi sellist, mida ma pole veel kunagi näinud. Mees astus esimest korda purjelauale ja poole tunni pärast juba sõitis. Kahe tunni pärast tegi pauti ja halssi ning nöörist sikutamise asemel astus rannastardiga rahulikult lauale. Kui ta samas tempos jätkab, on teisipäevaks front-loop'i oodata.

Pärnurand, päike ja pikk päev

Pärnu ilmaprognoos pidas täiega paika. Windguru lubatud 6 m/s + Pärnu kohalik koefitsient 3 m/s andis tulemuseks igati nauditava päeva. Ka Windguru prognoositud tuulepööramine kl 15 ajal toimus täpselt kirjeldatud korras: tuul pööras läände ja tugevnes taas.

Koos õpilaste asjadega panime üles 4 komplekti. Endal õnnestus vee peal käia järgmiste settidega:
Twister 117 + Manic 5,7
Mistral V130 + GTX 6,5
XTC115 + GTX 6,6
Kõik õnnestus käima saada, kuigi XTC jaoks tundus alguses tuult vähe olevat. Pärast asi siiski paranes ja kestis peaaegu Kihnu laeva tulekuni. Siis oligi paras aeg veinile üle minna.
Ainus halb asi nii suure kamavaliku juures on, et need kõik tuleb õhtul jälle maha rigada ja autosse toppida. See tekitab stressi.

Pärnu ranna kaalupolitsei

Kuidas kõige kindlamalt teada saada, kas Pärnus on surfi-ilm või mitte? Tuleb Jürkale helistada. Kui ta toru ei võta, tähendab, et ilm on hea ja Jürka on merel. Tõsi, viimasel ajal tegeleb ta rohkem peesitajate kaalujälgimisega. Inimesed rannas olevat hirmus paksuks läinud. Täpsemalt võib lugeda Jürka päeviku sissekannetest.

Kui Jürka aga toru võtab, siis ta räägib ilusti ära, mis ilm on. Natuke hülgeloba ja aoodikeelset vandumist tuleb ka vahele, aga kes Jürkat tunneb, leiab tõetera üles.

Täna Jürka toru ei võtnud. Seega oli mõistlik asjad kokku pakkida ja randa minna. Seal ta oligi. Triibutas oma formulaga naisteranna ja terviseparadiisi vahet, ise pidas udusel aoodipilgul vahti. Kõik ülekaalulised rannasviibijad said nööpnõelaga poomi peale kirja pandud ja hiljem võetakse
neilt lisakilode eest ettenähtud lisatasu. Ega's Pärnu rand pole mingi Estonian Airi lennuk, kuhu igaüks võib kogu oma üleliigse ballasti tasuta kaasa võtta.

Ilm aga polnud suurem asi. XTC 115 ja GTX8,5 olid just nii piiri peal, et lainest alla läks käima, aga ülestuult käigus ei püsinud. See-eest oli suveilm ja kalipsot ei pidanudki selga sikutama.

parvetamine Pirital ja poomiparandus

Eilne seenioride võistlus läks hästi. Kohtunik oli raja skeemile isegi õlled peale joonistanud, et keegi teelt ei eksiks. Loosi tahtel tõmbasid Team Jahe gruppi numbrid veel Raivo ja Erki, kes teatavasti kerged ja vintsked sõitjad. Sellega oli asi otsustatud. Karmo läks finaali võitma ja ülejäänud tiimiliikmed võisid õlled lahti teha. Tuul oli kah olematu, trapetseid ei hakatud kaasa võtmagi. Millest on muidugi kahju, sest kui trapetsit ei ole, peab kogu aeg kõhtu sees hoidma.

Afterpartyst välja puhanud, hakkasin Aegna Maratoniks valmistuma. Põhiliselt seisnes valmistumine veendumises, et kuskil ei puhu. Mis oli piisav ettekääne trenni ärajätmiseks. Siis hakkasin poomi parandama. Leidsin vanadest varudest sületäie pulki, millest hea tahtmise ja mäkaiveri teibi abil õnnestus midagi poomisarnast moodustada. Puri läks kokku küll ja hoidis isegi kuju. Hea oleks isetehtud poomi muidugi enne Naissaare ja Aegna vahele kihutamist testida.

sellist juulit me tahtsimegi

Kuigi kuu pole veel läbi, oli tänane juuli parim päev. Ilmateade eksis, nagu ikka Pärnu puhul. Kellaajad ja kursid oli Windguru õigesti pannud, tuul aga oli prognoosist 3 m/s parem. Manic 5,7, JP veivikas 86. Sõit võiduka lõpuni, s.t. kuni käed enam poomist kinni ei hoidnud.

kel juhtub, see teeb!

Hooaeg vaevalt esimese kolmandiku peal, aga juba hävingut rohkem kui rubla eest. Polegi sellist aastat olnud varem. Kõigepealt Rohukülas uim kivisse. Siis Pärnurand ja nina lõhki. Ja lõpuks tänane.

Algas kõik jälle ilusti. Jürka ja Kask raporteerisid Kullipesast, et kohe läheb enneolematult heaks. Enne aga tuli Kase uus Manta ära ristida. Jürka rigas senikaua oma formula-taglast. Selleks ajaks, kui ta oma asjad lõpuks ka piisavalt sügavale vette oli jõudnud transportida, näitas tuulemõõtja juba keskmist 6 m/s. Jürka kadus, pritsmepilv taga, Gotlandi poole. Panin GTX8,5 üles. Et lauaga on... teadagi, kuidas, võtsin varuvariandi - Twister 117. See on küll aeglane ja laisk nagu lohe, aga vähemalt läheb hästi käima ja kannatab suurt purje. Umbes 2 h head sõitu. Twister annab ikka väga palju andeks, kohati tuleb täitsa tunne nagu oskaks sõita.

Pärnu ilm on sünoptikule peavalu. Prognoosi kui vaikset tahad, Pärnus ikka puhub. Nii tänagi. Tuli päike välja ja tuul lülitati sisse. Jürka võttis 5,7. Proovisin ka. Manic 5,7 käis kehvasti. Uuesti GTX8,5 ja keset lahte teel Pärnuranda jäi pool poomi pihku. Järgnes umbes tund aega ujumist, kuni lained mind koos varustuse riismetega randa viskasid. Jalgsimatk tagasi oleks kujunenud aasta spordisündmuseks, kuid õnneks jõudis Kask enne lõpuspurti mulle vastu ja aitas asjad kohale tassida.

Lõpp halb, kõik halb.

kui palju rahvast mahub Pärnu randa

Laupäev oli ilmselt selle suve tipp. Vähemalt senise suve. Pärnu rand oli nii rahvast täis, et purjelaua vette viimiseks tuli seda püstipidi kanda. Tuult ka polnud, aga vette pidi ikkagi minema. Sest surfiõpilased tahtsid harjutada. Tuult oli nii vähe, et isegi lohesid ei lennutatud. Üks 19 m2 madrats veeti üles, aga ega seegi eriti ei käinud. Vahepeal, kui õpilased puhkasid, meenutasin ise no-wind purjekeerutamist. Heli-tack ja 360 on meeles küll. Laud muidugi eriti andestav 170 ja laine olematu. Katsetuste tulemused näitasid, et Mistral Freeride V130 on algajale palju raskem laud, kui näiteks Twister 117. Kuidagi kummalises kohas on selle V130 liitrid: kõrgel veest väljas. Laud seega üsna kipakas ja tõre, nöörist purje sikutamiseks täitsa sobimatu.

loll pea on p... nuhtlus

Kesse tegi? Eks ikka ise tegi. Ei ole kedagi süüdistada ka. Jürka ajab tavaliselt kõiksugu hülge loba, aga täna tuli see alles õhtul. Noh, hommik algas ju tegelikult ilusti. Polnud rannas suuremat rämpsu ega midagi. Millega seoses tuli mulle meelde, et pühapäeval on minu kord randa koristada. Pärast Pakardi-fiilingut. Kellel rummipudeleid vaja, võib appi tulla.

Aga lollus seisnes selles, et ma ei viitsinud 8,5 purje kokku panna ja arvasin, et puhub 6,5 jaoks ka. Puhus jah, aga just nii palju, et lainest alla sai käima, kuid krüssu ei läinud. Ootasin, et äkki läheb paremaks ja triibutasin seni murdlainetsoonis. Ujujate poidest sain ühe korra ülespoole ja siiski tuli tiksudes tagasi tulla. 2 x 1,5 h tõsist vaeva ja valu, aga paremaks ei läinud.

Isegi vanasõna ütleb, et (tuule)optimistid saavad tünamo.

PS. Lohetajaid oli palju. Üks kilekotimees sõitis täna merest mööda, lohises üle ranna, siis üle laudadest kõnnitee ja seejärel üle betoonmüüri. Punastes kostüümides tädid viisid ta siniste vilkuritega autos ära. Loodetavasti ei juhtunud midagi väga hullu ja juba mõne aja pärast on ta karkudega jälle merel.

kuidas Pärnu rannas ninasid lömmi lüüakse...

Erinevalt muust Eestist oli Pärnus tänane hommikupoolik ilus ja päikseline. Ja tuuline. Millega seoses kogunes randa tavalisest rohkem kirjut seltskonda. Isegi paar bussitäit välismaalasi passis promenaadil. Sunseti ees käis mingi läbu, sinna oli beduiiniküla meenutav kobartelk püsti löödud ja aegajalt, kui tuul korraks mõne läänepöörde tegi, kostis sealt isegi mingit tümpsu. Paistis tavaline Pärnu suvi.

Mõõtmistulemused näitasid keskmiseks 8,2, puhangud 10,6. Kurss 219, see tähendab, otse näkku.

XTC 115 ja GTX6,5. Jürka ja Lemps olid eilsete settidega, s.t. 7,8 ja 7,4. Prooviti spiidi. Ühel kursil, kui Lempsil täitsa visalt kannul püsisin, mõõtis ta üle 45 km/h. Kusjuures mul oli terve ruudu võrra väiksem puri! Siis tegi tuul lõunapausi, nii meiegi.

Otse näkku tuulega on Pärnus see jama, et väikse uimega on murdlainest välja saamine ilge nikerdamine. Vesi on pikalt madal, vahepeal vööni ja siis tulevad jälle need sõbralikud liivajoomed, mis lõbusat murdlainet tekitavad. Käima seal küll kuidagi saab, aga kõrgust mitte, sest laine veeretab ilusti kalda poole tagasi.

Pärast lõunapausi uuesti peale minnes ei tahtnud läbi ujujate tsooni minna ja sõitsin seepärast pikalt Raeküla alla ja hakkasin sealt üles krüssama. Olin oma arust kaldast kaugel küllalt ja lasin laua käima. Mitte küll täiega, tagumine aas oli lahti, aga gliss vastu lainet minekuks piisav.

Ja nii ma madalikule sõitsingi. Järgnes kerge katapult, trapets oli kinni ja poom käes. Tundus, et ei hullu midagi, puri terve ja uim kah. Aga kui merele välja sain, nägin, et laua ninale on tekkinud petlik kriim. Hüppasin vette ja vaatasin lähemalt. Nii oligi. Läbiv mõra piki nina, otsast väike ristkorts ka ikka sees.

Viisin lõhkise ninaga laua kaldale kuivama ja võtsin vana hea Mistral Twisteri 117. Puri jäi GTX 6,5. Lemps sõitis jälle laia naeratusega eest ära. Siis hakkas vihma sadama. Vihmaga läks tuul paremaks, aga sadu oli nii tihe, et lõi lambid kinni. Ainult jibe ajal oli OK, sest siis liikusin ise vihmaga kaasa ja see ei saanud näkku peksta. Tegingi siis Terviseparadiisi ja Sunseti reidil edasi-tagasi lühikesi triipe ja pikki jibe'.


PS! Kes lootis jälle mõnd Pärnu poksiklubi uudist lugeda, võib proovida seda mõne otsimootoriga leida. Poksiklubi tegutseb surfiklubist tavaliselt mitusada meetrit sisemaa pool.

Pärnurand, naisteparadiis ja päästjad

Tuisk kihutas juba üheteistkümnest alates. Kite-mehed rääkisid, et Kullipesas on 240 kraadiga paar meetrit parem. Ootasin Lempsi ja Jürka ära. Mõõtmised midagi väga head ei näidanud, keskmine napilt üle 6 m/s ja puhangud 7,7.

Võtsin prooviks Lempsi Falconi (120 l) ja GTX 8,5. Uim oli 54. Läks kergelt käima küll. Jibedes olin hädas. Liiga pikk uim, suur puri ja tundmatu laud. Kui mõni plaaniväline hüpe vahele tuli, oli maandumine praktiliselt võimatu - kohe kui pikk uim vett puutus, keeras kerge laua allatuult külili. Kiiruses jäin Kasest ja Jürkast märkimisväärselt maha. Muidu väga hea laud, ainult lainetel kipub kõvasti tampima, jalad põrutas valusaks. Eks see oskuste asi ole rohkem. 8,5 oli ka OK, vähemalt kursil. Sõitis aukudest ilusti läbi. Manöövrites raskepoolne ja asendit ei saanud õigeks, oli kuidagi imelik poolpüstine ja ette kaldu. Trapetsit kippus lahti loopima ja väsitas käsi. Tõstsin poomi oma 15 cm tavalisest kõrgemale, läks veidi paremaks küll. Falconilt purje üles tõmbamine ei erinenud oluliselt 115 l lauast - kui puri lõpuks veest väljas, oled ise põlvini vees.

Vahetasin laua XTC 115 vastu, uim 42. Käima saamises ei olnud erilist vahet, aga tuul oli ka korralik. Pärast pika uimega Falconit tundus XTC väga pehme ja tundlik. Kiirus läks ka paremaks, mingil mitte eriti kõrgel kursil püsisin isegi Jürka ja Kasega enamvähem samas tempos. Jibedes oli mugavam, aga kõrgust ei saanud selle setiga kuigi hästi. Õigemini, sai, aga kiirus kadus ja asend oli ikka imelik. Kullipesast tulid tüübid 6-ste purjedega ja ütlesid, et seal on parem. On ta jee. Seal on laht nii rohtu täis, et igas manöövris tuleb heinapall uime tagant ära võtta.

Käisime iga paari triibu järel muuli nurga juures naisteranna-madalas, tundus, et kõigil on midagi trimmida vaja. Tegelikult seal enam päris naisterand ka pole, lihtsalt selline tühi koht, kus läänetuulega saab jalad põhja panna, ilma et peaks koledamal kombel kõrgust kaotama või murdlainetes mürama. Poidega see ala ka piiratud pole, naisi polnud, kedagi me seal ei seganud. Sellegipoolest tulid baywatch-kutid oma jetiga vehkima, et kadugu me minema. Nii tegimegi, neil ikkagi punased vestid seljas.

Panin enne veel masti ettepoole, et asendit paremaks saada. Natuke läkski paremaks, aga imelik oli ikkagi. Spinnamise ohtu veel polnud, aga siis hakkas laud lainetesse kinni jooksma. Tuult oli ka vähe, kuigi kohati tundus, et võiks kõvemini maha rippuda küll.

Testimiste tulemus: seis on segane.

• Falconit tahaks veel proovida, aga selleks peaks mingi mõistlikuma uime vaatama. 8,5 ja Falcon tundus väga OK komplekt, eriti vaiksema tuule tingimustes. Samas pole sellega kõvema tuulega jälle midagi meeldivat peale hakata.
• XTC ja 8,5 täna lõpuks päris töötas, kui poom kõrgemale panna. Masti ettepoole nihutamisega hakkas lainesse kinni jooksma. Üldiselt on 8,5 üsna sõidetav, kuigi eks ta üle laua taluvuspiiri on küll.
  
• Küllap jääb sõit põhiliselt ikka oskuste taha.
  

Kokkuvõtteks: kõva sõidupäev, 3 h ehk kokku vee peal. Võimlemist ja asjade trimmimist oli rohkem kui fun'i, aga päike paistis ja vesi oli soe.

Pika uimega Pärnurannas vette minnes tuleb leivakott kaasa võtta, muidu väsib pika matka lõpuks nii ära, et sõitmiseks enam energiat ei jäägi.

arglikust loomakaitsetsirkusest ja nahktagist

Loomakaitsjate käivitatud amatöörtsirkus sai tuure juurde, kui Murutar talle omases emotsionaalses kõnepruugis imestas, keda ja mille eest tegelikult ikkagi kaitsma peaks. Nüüd teadis igaüks Murutari kohta midagi halvasti öelda, kui Remuse-onu parafraseerida.

Ei oska mina arvata, millised peaks loomade inimõigused täielises euro-eestis olema. Eks igaüks võitleb oma tõekspidamiste eest oma võimaluste ja vapruse piires. Viiknat on arglikumatelgi loomakaitsjatel hea julge kottida, sest kui tsirkusetuuri korraldaja midagi vastu ütleb, siis kohe mõnus vihjata, et küll me teame, mis sa läinud suvel tegid...

Loomakaitsjatele soovituslikult üks link: http://www.hells-angels.com/. Vaadake sealt kalendrist mõni üritus ja minge piketeerima. Need tsiklimehed on ju kõik nahkrõivastes! Ja kindlasti söövad ka burgerit, mis ka ju vaestest loomadest tehtud. Seda ma tuleks küll vaatama, kuidas loomakaitsjad mõnd tsiklimeeste punti värviga viskavad.

Kullipesa kuiv trenn

Kuna Jürka siirdus salastatud ajal salastatud kohta ja telefoni ei võtnud, tuli Kullipesas õnne katsuda. Mõtlesin, et kutsun siis Pärnu surfiklubi soomlase Matti kaasa, aga siis loobusin, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas talle seda kohanime selgitada. Ehk on keegi teine selle raske ülesande juba enda peale võtnud.

GTX 8,5 oli just nii piiri peal, et järgmise lainega oleks peaaegu käima jäänud. Õnneks oli lühikese kalipso ilm. Terve päeva.

Pärnu lahe porivärvi veel

Kui ma oma suurte asjadega kohale jõudsin, olid Jürka, Lemps ja Tuisk juba mitu tundi kihutanud. Jürkal läks suurest pingutusest trapetsikonks katki.

Pikk tee on Pärnu rannast sõidetava veeni, eriti kui uim on 54. Selle matka lõpuni kõndinud, pidin tunnistama, et tuul on kadunud. Tiksusin 2 h. Kui tuul natuke kõvemini hingas, pumpasin käima. Mõned kursid sai isegi aasades sõita, aga kokkuvõttes oli see minimaalne aeg.

Päike paistis, vesi soe, rand rahvast täis. Kalamehed on oma võrgud ka kaugemale viinud. Lühikese kalipso päev. Pärast vaatasime Terviseparadiisi rõdult, et õudne mudaauk on see Pärnu laht. Kilomeetrite kaupa kõrkjaid ja sonne, lahes seguneb kollane merevesi pruuni jõeveega.

surfilaagriks läheb ilm selgeks

Ilmateated on tänapäeval päris täpseks läinud. Surfamise teeb oluliselt lihtsamaks, kui tead, millal ja kus tuul on.

Sel nädalavahetusel Saaremaal Mändjalas toimuvale surfilaagrile lubavad erinevad ilmaennustajad tuult küll pisut erinevalt, kuid ühes ollakse üksmeelel: tuleb päikseline ja soe.

Väike lootus on, et kui päike korralikult paistab, tekib briis, mis muidu nõrgapoolseks jääma kippuvat tuult toetab. Eks laagris näeme.

Kama Suutra: "Hakkan Savisaart lugema"

Oh jah, näe suvise ajaga see plogimine puha unarusse jäänud, ainult mingi tervisesport siin laiutab...

Aga polnud nagu millestki kirjutada ka. Õllesummeri before- ja after-partyd kõik vaja ju pidada ja kui mälu ei peta, vist sai vahepeal isegi päris summeril käidud... väiksed õepojad kartsid, et äkki ei anta neile endile õlut kätte. Aga kui ma kohale jõudsin, polnd probleemi, said põngerjad seal isegi hästi hakkama. Nooremale, kel nina üle leti ei ulatunud, ostis sõbralik Mupo toobi ära.

Pärnus läheb kõik vanaviisi. Viisitamm laseb korra kuus oma vilet ja Pikaro püüab teda saalist välja vilistada. Kohe näha, et vanad sõbrad. Polegi nagu midagi uut. Õnneks sattusin kokku kuulsa K-spetsialisti Kama Suutraga, kes Pärnu vihmases rannas oma aristokraatlikule ihule pisut pruunimat jumet lootis peale saada. Küsisin, millega tuntud poliitporno spetsialist tänapäeval ka tegeleb.

Kama vastas:
"Noh, arvestades seda üldist P*** ja S***, mis sa ikka tahad. Igavene K*** käib kogu aeg. Ja võtted lähevad aina karmimaks, pole minusugusel vanal mehel enam jäksu nende viguritega kaasa joosta."

Vana spetsialist pühkis laubalt voolavat vihmavett ja vaatas enne jätkamist unistavalt merele:
"Aga sügiseks loodan ennast vormi ajada. Hakkan kõndimise juures K*** proovima ja ka vaimses mõttes oleks hea ennast uuemate P***-suundadega kurssi viia. Mõtlesin, et loeks siin mõned raamatud läbi rannavaikuses peesitades. Ega siin Eestis pole enam mingi soft-porno või antiikerootikaga midagi peale hakata, tuleb latekskindad kätte tõmmata ja rivisamm meelde tuletada. Mõtlesin, et töötaks Adolfi 'Mein Kampfi' ja Edgari 'Peaministri' kõrvuti läbi, ehk hakkaks kaasaegse poliitporno tumedamatest varjudest ja sügavamatest kõrvalekalletest aru saama..."

Soovisin sm. Suutrale jõudu. Ega tema kehaehituse juures pole mingi lust neid "Peaministris" kirjeldatud võtteid ja trikke proovima hakata. Eriti, kui eelnev koolitus ja sobivad sparringupartnerid puuduvad. Võibki käeraudu jääda.

Pirita, maatuul

Plaaniväline tuul, kirdest. Maatuul. Puhanguline. XTC115 ja GTX6,5 olid puhangute ajal päris OK. 2 h sõitu, flat. Siis hakkasime katsetama, kuidas GTX8,5 ja XTC läbi saavad. Raskelt. Papa ka proovis, tunnistas, et käimaminek on aeglane. Seni proovisin formulat. Vapor11 on kuradi raske puri. Räägitakse, et kui ära harjud, siis ei saa enam arugi.

Treimani, 5 triipu ja 2 tundi

Jürka ütles, et puhub, aga Treimanis. See on koht, kust põhjatuulega alla kaldudes võib Lätti sattuda. Tuulemõõtja näitas keskmiseks 6,5. Puhangud 7,8 ja aukudest ma parem ei räägi.

Polnud muud varianti kui XTC115 ja GTX6,5. Sest 8,5 jaoks pole ma jätkuvalt suutnud sobivat masti osta ja ega teagi, kas XTC seda 8,5 üldse kannab. Seniste katsetuste järgi nagu ei kanna.

Aga tänasest. Kokku 2,5 h tiksumist. Käima saamisega polnud probleemi. Aga käima jäämine oli pidev probleem. Ettevaatlikult ja kikivarvul, et tuul ei kuuleks, õnnestus siiski 4-5 triipu glissis ära sõita. Siis kadus päike ära ja ilm läks pilve. Tulin maha.

Õigesti tegin, sest järgmiseks hakkas vihma sadama. Hea, et parajal ajal plehku sain, muidu oleks märjaks ka veel saanud.

Topul seekord mulle ainult vihm

TeamJahe Topu üritus läks kõigiti korda. Pikemalt saab lugeda TeamJahe lehe vastavast sissekandest.

Surfipäevikusse pole mul aga midagi rõõmustavat kirjutada. Veele pääsesin ainult kaatriga ja märjaks sain ainult vihmast. Kohtunikutöö, nagu selgus, ei olegi ainult rummilakkumine.

TeamJahe saartematka 4. päev

Pühapäev, 22. juuni.
Matsirand-Kihnu-Manilaid-Liu
Edelatuul, 7-9 m/s
Andrus lahkus matkalt pärast hommikusööki, kuna talle tulid kohustused järele. Kasutasime juhust ja keerasime laudadelt kastid maha. Samuti saatsime üleliigse varustuse Andrusele järele tulnud autoga minema. Alles jäänud matkajate hulgas valitses elevus, kuna oli lootust kiiresti sõita. Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Uim jäi lühikeseks, sõitmise asemel liuglesin spin-out’is. Üritasin asja parandada, liigutades mastiträkki jupphaaval edasi. Ei paranenud. Väsisin väga ära.
Vahetasime Karmoga lauad. Techno 293, puri Disco 6,9. Kõik läks väga heaks. Uskusin, et sain Karmo enda laua, millel pikk uim. Pidas hästi. Kent nägi kaldal üht kaunist kohta ja jäi seda liiga kauaks imetlema. Tulemuseks katapult ja otsus ujudes seda kaunist kohta külastada. Enne vahetasid Kent ja Karmo veel natuke laudu ja purjesid, mille käigus selgus, et uim on kõvem kui puri.

Kihnu kursile keerasime viimasel hetkel. Suures lainest alla laskmise vaimustuses oleksime peaaegu pöördepunkti unustanud ning pidanud Kihnu krüssama hakkama. Siiski läks hästi ja saime ühe külgtuulekursiga kohale. Oleks võinud rohkemgi alla lasta, aga Papa nägi üht kohalikku surfajat, keda tuli tervitama sõita. Tollel võis kole olla küll, kui merelt tulnud tundmatud suured lauad temast mööda kihutasid.

Pärast lõunasööki ja kohvi Rock Citys asusime viimasele etapile. Kole külm, lausa jahe oli märga kalipsot selga ajada. Jäin teistest maha ja kaotasin nad juba poolel teel Manilaiule silmist. Tuul oli veidi vaikinud, kuid Manilaiu märgini sai veel glissis sõita. Siis kadus käik ära ning sõita sai vaid üksikute puhangutega. Kuna teisi näha polnud, valisin tiksumiseks kindlama tee ja läksin Manilaiu ja Munalaiu vahelt otse allatuulekursiga. Liu laht oli koledamal kombel võrke täis ja ilma tuuleta nende vahel manööverdamine võttis tuju täitsa ära. Ojakole kohale jõudes õnnestus viimasest kivide labürindist mööda laveerida ja matk oligi läbi. Sõiduaeg 6 h, sellest suurem osa glissis.

Päeva lõpetuseks selgus, et suurus pole üldse oluline, usk on peamine. Nimelt – laud, millega sõitsin, oli tegelikult Kenti oma. Lühema uimega, kui olin lootnud. Siiski, korralik uim ja hea laud, nii et lõpp hea, kõik hea. Kondid kanged, kuid terved.

Rohkem pilte matkast on siin albumis, kindlasti kajastab matka ka TeamJahe veebileht.

TeamJahe saartematka 3. päev

Laupäev, 21. juuni.
Kessulaid-Muhu-Virtsu-Pöörirahu-Matsirand
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Et olin Kendi purje õhtul lehmakoogi peale pannud, pidas Kent vajalikuks ka minu poomi vastava ainega kokku määrida. Poomid pestud, läksime veele plaaniga krüssata Viirelaiule. Tuul tundus plaani toetavat, puhudes edelast, silma järgi 8-9 m/s. Andres sai kohe käima, kuigi mitte eriti kõrge kursiga. Proovisin ka. Selgus, et glissida saab, aga siis ei tulnud jälle kõrgust. Loobusin kihutamisest ja krüssasin. Tuule suund kõikus, aga seekord olin kavalam ja kui tuul jälle vastu pööras, tegin kohe paudi. Kõrgust tuli, mis mühises, kurss oli kõvasti Viirelaiust üle. Kaotasin teised silmist ja sõitsin Muhu randa neid ootama. Kedagi ei tulnud. Helistasin Karmole. Vastas Papa, kes käskis alla tagasi tulla. Maabusin uuesti Muhul, loobudes raske südamega ca 400 m kõrgusest. Ootasime üle tunni teateid Andruse uuest kursist. Tal oli last liiga raskeks osutunud ja ta oli läinud tagasi Kessule kanistreid tühjendama. Kaotus: 5 l vett ja 2 l kokakoolat. Rumm oli õnneks juba eelmisest õhtust saati kindlas kohas. Kohtumispaigaks määrati Virtsu. Papa selgitas näitliku demonstratsiooni abil, mis vahe on inimese väljaheitel ja hülgesital. Püüdsime sellest kohast kiiresti ja kõrgele krüssata. Virtsus oli väike segadus maabumiskoha valikuga. Selgus, et oleme poest lubamatult kaugel. Põlvepuhkust vajavad Kent ja Karmo käisid siiski jalgsi poes ja tõid mulle päiksekreemi. Rummi poes polnud. Virtsust lahkumisel sõitsin kivi otsa ja tegin katapuldi. Ilmselt kiirustasin liigselt, kuna maabumispaiga läheduses puudus WC, küll aga avastasin selle otsinguil paar prisket rästikut. Laud jäi terveks, kuigi uim sai karvaseks. Jätkasime piki rannikut lõunasse ja kuna kõik said glissi, läks sõit lõbusamalt. Väikse vahepeatusega Pöörirahul jõudsime Matsiranda. Matsiranda maabumisel lõhkus Kent uime. Andrusel oli telefonikott vett sisse lasknud. Karmo keetis oma tuntud headuses spordisöögi ja Papa segas sinna kõrvale spordijoogi. Brändiga, sest rummi ju Virtsu poes polnud. Papa selgitas, et kõrgus on väga hea asi. Võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Kent kõndis kangete jalgadega, nagu kaptenile kohane. Pikk jalgsimatk kalipsos mängis selles tähtsat osa.
Sõiduaeg 5 h, sellest ca 3 h glissis. Viper on ülilahe laud, suurest lainest alla sõites käitub vaatamata ahtris olevale varustusekastile täiesti tublilt.

TeamJahe saartematk, 2. päev

Reede, 20. juuni. 2 päev.
Kumari-Kessulaid
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Edelatuul. Aukudega. Muhu oli silme ees, aga tuul puhus otse silmade vahele. 6 tundi karmi krüssamist, kuid Muhu ei lähenenud. Tuul oli muutliku suunaga ja tegi krüssamise eriti tüütuks. Puhkepausi ajal püüdis Papa kala. Kalad ei osalenud. Ilmselt oli koht vähe sisse söödetud. Pärast selle vea parandamist aga jätkati millegipärast kiiruga krüssamist. Meeskond lagunes laiali, Kent ja Karmo valisid madalama kursi ja said Papirahu juurde. Andres ja Andrus olid kiiremad, jõudsid Kessu ja mandri vahele just hetkeks, kui tuul läände pööras. See tähendas, et sõita tuli jälle otse vastu tuult. Jõlkusin Andrese-Andruse kannul ja ei olnud üldse õnnelik, kui veel pool tundi vaikse tuulega krüssamist sain. See-eest hakkas vihma sadama. Papa, kes oli kõvasti kõrgust hoidnud, sõitis ühe halsiga Kessu abajasse sisse. Kessul ootasid kuiva katusealusega kohalik „kirik”, maitsva veega kaev ja sõbralik saarevaht Urmas. Üksiku saare kohta ootamatu luksusena saabus juhuslik mootorpaat, mis tõi rummi. Vihm jäi järgi ja asjad kuivasid ära. Sõiduaeg 6 h, glissis 0 minutit.

TeamJahe saartematka 1. päev

Neljapäev, 19. juuni.
Puise - Saastna Pikanina - Kumari
Pidulik start, pilvealune ilm ja raskes lastis lauad. Minul Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Edelatuul, nõrk. Plaan oli Muhusse jõuda, aga raske koormaga lauad ei teinud kuigi head krüssunurka. Vahemaabumisega Saastnas saime kuidagimoodi Kumari lõunatippu. Papa tahtis Muhusse edasi sõita, aga lähenev õhtu ja vaikiv tuul laitsid selle mõtte maha. Telgid olid ununenud veekindlalt pakkida, tuli hakata telke kuivatama. Nagu meremeestel ikka, selgus juba esimesel õhtul, et kaasas on liiga vähe rummi ja liiga palju puhtaid särke. Öösel tuul pisut tugevnes ja Karmo läks telki raskuseks, et see merre ei lendaks.
Sõiduaeg: 3h. Glissis 0,1 minutit.

kuidas me tuulele tünga tegime

Laupäeval oli Kuusingu sünnipäev. Palju õnne soovisime talle siis ja soovime ka edaspidi. Ikka hea näha, et keegi on veel vanem kui ise. Palju vanu sõpru oli sel puhul Sugaris käimas ja Aivar kaotas oma juhiloa ära.

Pühapäeval hakkas juba hommikust puhuma. Karmo käis ja kolistas närviliselt mööda aeda, aga tal polnud asju kaasas. Jürka ei võtnud telefoni, ilmselt oli mere ääres päiksetõusu oodanud ja kui silm seletama hakkas, läks kohe peale. Või alustas juba Kuusingu sünnipäeva aegu.

Ei läinudki merele. Kolasime selle asemel jõe ääres ja rannas. Oleme seda tuult oodanud eluaeg, las ootab ühe päeva meid kah! Rannas oli Martin üsna samas meeleolus. Ütles, et tegelikult võiks sõita küll, aga kuna Kuusingu sünnipäeval sai kõvasti rokitud, siis ei hakka pingutama.

Nii saigi tuul meilt tünamo. Lohemehed lendasid küll.

Pirital, jalad külmad

Ootamatult tekkinud vaba tund mereäärses ummikupealinnas tuli eesmärgipäraselt sisustada.
Tehtud. Pirita, tuul otse kümnesse. XTC 115 ja GTX6,5 moodustasid ülihea komplekti, mida isegi chopisegune laine rikkuda ei suutnud.
Et läksin paljajalu, siis täit tundi vastu ei pidanud - lõpuks pidi alla vaatama, et aru saada, kas jalg on aasas või mitte. Päev kirjas.

Kullipesa pruun vesi

Kullipesas oli seekord palju kotkaid. Lendasid oma kilekottidega kõrgelt üle normaalsete inimeste peade ja karjusid koleda häälega. Oll karjus eriti koledasti. See-eest lendas väga ilusti.

Jürka ütles, et läheb 5,0-ga. Arvasin, et teeb tünga. Tegelikult läkski. Tõmbasin Manic 5,7 liiga maha ja võtsin JP 86. Pisut oli nagu vähe, pidin vahepeal purje järgi andma. Tunni pidasin vastu, siis tuli väsimus külla ja käed jäid kangeks. Vesi oli kõrgest lainest sogane ja pruun.

tõusev trend ja langev jõud

Kaks võistluspäeva on oma jälje jätnud. Kullipesa tuul ka ei hellitanud. Kõikus ja oli puhanguline. Külmapoolne ka veel. Päeva kokkuvõte:
5,7 - väike
6,5 - suur
4,2 - paras või õige pisut väike
Nii see päev läks. Kokku ehk 3 h koos rigamispausidega. Neid viimaseid ikka põhiline osa ajast.

teine päev... läks, nagu alati

Bacardi Fun 1. etapi 2. päev läks metsa. Alustasin GTX 6,5 ja XTC 115 . Oli vähe.
Vahetasin GTX 8,5 vastu ja oli halb. Pole varem seda komplekti katsetanud, nii ei osanudki sellega midagi peale hakata. Kõik oli halb: käimaminek vaevaline, kiirus aeglane, pööretes uppus ja nii edasi. Tunne oli, nagu oleks kõik Pärnu lahe võrgud uime taga. Äkki olidki, kes teab. Uim oli 42.
Kärss kärnas ja maa külmand.

Formula võistluspäev

Puhas maatuul. Peakohtunik joonistas vorsti. Üks halss, üks paut, 3 ringi. Võtsin GTX 8,5 ja Starboard GO 170. Puhangute ajal sai isegi käima. 3 sõitu. Väga sportlik. Rajalt alguspaika tagasi krüssamine võttis rohkem aega kui võistlus ise.