Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.


PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

jõgi oli merest parem

1 h 20 min on just paras aeg, et Ollipesast põldu mööda Tervise juurde, sealt randapidi Sunsetini, läbi Kesklinna Ülejõele ja uue silla kaudu Raekülla vändata. Jõe ääres oli soojem, merelt tuli jäist hingust. Mai rannas olidki jäämäed alles. Keskrand jälle oli päris kevadine, mõni püüdis isegi käevarsi päevitada.

Viisitamlased on Ülejõele täitsa toreda terviseraja teinud, sillast sillani asfalt, vahepeal võrguplatsid ja piknikulauad puha. Külmakindlamad valijad küpsetasid sündmuskohalt püütud särgi, rüüpasid K-esvamärjukest ja haukasid K-ohukest peale.

Et pulsikella veel pole, pidin hingamist päiksekella järgi reguleerima. Üks ilus tüdruk väntas kesklinnast saadik sama rada pidi ees, aga järgi talle ei jõudnud. Ei leidnud selle kõige kiirema käigu kangi üles.

vajan hingekella, sõbrad!

Tegelikult tegin ainult tunnikese ratast. Metsa, liivakünkaid, kruusateid. Aga vist liiga tempokalt, hinge lõi kinni ja pea võttis märjaks. Eks vanus juba annab tunda ja vahele jäänud talvekuud. Külm tuul puges märja naha vahele ning kokkuvõttes kogemus kole. Ei, niimoodi ei saa rallit sõita. Tuleb teaduslikumalt läheneda, mitte nii nagu vanasti, et poom pihku ja kohe merele. Tark ei torma, vaid lükkab mootori tasapisi käima.

Seepärast, leidke mulle hingekell!

Või, oot, pagan... nüüd veel Arnoldheimeri tõbi ka... mingi muu füsio-värk oli see, äkki seedekell? Ei, voh, õige: pulsikell!
Et teaks, palju lööb ja millal kinni lüüakse!

meil on mõttetalgutele vastus olemas

Prügiaktsioon 2008 ja selle tagajärjed äratasid kahetisi mõtteid, aga kindlasti hakkas midagi kusagil liikuma. Mõttetalgutel võiks siiski osaleda. Sest surfajatel on vastused olemas. Hea meelega jagame teistelegi. Muidugi, kui tuuline päev ei juhtu olema.

kuidas väga nõmedalt läpakat reklaamida

Ostsin aasta eest läpaka. Maksis pisut üle 1 000 euro, müüja kinnitas, et kohutavalt soodsalt saadud, kuna katuseluuk ja valuveljed on täitsa tasuta külge kruvitud.

Nüüd reklaamib müüja igas kanalis, et sarnase läpaka saab kätte peaaegu poole odavamalt. Saan aru, et muutunud majandusseis ja nii edasi. Võiks siis vähemalt meeles pidada, et mulle juba on kott pähe tõmmatud ja mitte enam selliste ärritavate pakkumistega spämmida. Ei oskagi muud soovitada, kui et ärge praegu ostke. Sügisel tõenäoliselt annavad sama masina juba 1 000 kr eest.

miks ma ei ühildu ID-kaardiga

Olen teadlik ja püüdlik e-kodanik. Kasutan juba kaua ja agiteerin teisigi. Kuigi kohati on see ikka pain in the ID-card reader.

Täna kasutasin ID-kaarti sõna otseses mõttes kaua. Oli vaja üks dokument digiallkirjastada ja riigiametile edastada. No ei ole vanainimesele intuitiivne see sk.ee lehekülg. Ükskõik mis linki vajutad, saad uue leheküljetäie reklaampläma, aga kohta kus oma allkirjastatud failike riigiametnikule kättesaadavaks teha, otsin siiamaani.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

aeg hooajale mõtlema hakata

Kevad kalendri järgi käes, kuigi rannas veel ei paista. Aeg hooajale mõtlema hakata.
Koostasin 2 punktist koosneva plaani.

1. Kamad korda teha = Canos de Mecas kaljude otsas kriibitud veivikas ära paigata + mõned uued taglase tükid soetada.
2. Trenni tegema hakata.

1. punkti ellu viimine lükkus edasi, kuna lauaparandaja surfab Dahabis ja suuremate investeeringute tegemiseks vajalike vahendite kogumiseks tuleb alustada eelarvekärbetest ja säästuprogrammi käivitamisest.

2. punkti juures tuleb kõigepealt senisele laiskusele head vabandused välja mõelda. Tehtud. Talv on tüütult tõbine olnud, külmetushaigused ja soojendavad seespidised kuurid on andnud kokkuvõtteks üsna ebasportliku kaamoseaja.

Vähehaaval siiski olen ennast harjutanud mõttega, et elu ei pea meeldiv olema, vaid valu ja piin kuuluvad korraliku surfaja juurde, nagu koola Bacardisse. Esimesed katsetused tehtud ka. Et head traditsiooni jätkata ja treeningud (põhiliselt enda jaoks) kirja panna:
1 h jalgratast (kuradi külm ikka)
2 x 1,5 km ujulat (natuke soojem)

ikka turundusteost ja koristuskampaaniast

Tänan kommentaatoreid, kes võtsid vaevaks turundusauhinna ja sotsiaalkampaania seostele mõelda. Saan aru ka neist, kes valisid lihtsama, argumentum ad hominem tee, Hando süüdistades mind turundusega tegelemises ning Ilmar kahtlustades, et ma ei teagi, mis turundus on. Vastuseks Hando kommentaarile: eks mul natuke on piinlik küll, et tarbimiskarussellile enne selle kinnikiilumist omaltki poolt hoogu juurde andsin. Aga mis parata, kuidagi peab leiba teenima ja muid töid oskan veel kehvemini. Vastuseks Ilmarile pean täpsustama, et enamusel juhtudest ei viida turundustegevuse käigus kokku probleemi ja lahendust, vaid tekitatakse inimesele kõigepealt pseudoprobleem millele siis „lahendus” müüakse.

Jah, mind tõesti häirib sotsiaalkampaania Teeme ära 2008 sildistamine aasta parima turundusteona. Mu arvates kahandab turundusteoks kuulutamine koristusaktsiooni väärtust ning diskrediteerib juba ette järgmisi sarnaseid üritusi. Aga et see on mu isiklik probleem, võtangi asja rahulikult. Vabal maal võib igaüks kanda mistahes silti, kuid 2 momenti jäävad kripeldama: sõna jõud ja kampaania kummardamine.

Arvasin naiivselt, et sõnal „turundama” on mingi seos turu ja müügiga ning et massiteadvusega manipuleerimist tähistavad teised sõnad. Ilmari ristisõja näitest justkui tuleneks, et edukateks turundustegudeks võiks nimetada ka maa „puhastamist vaenulikust elemendist” aastatel 1941 ja 1949 ning holokaustigi. Või muid ajaloos tuntud, propagandaga väärtustatud massiaktsioone, mis muuhulgas tõenäoliselt kellelgi tõesti ka mõne probleemi lahendasid. Seepärast ei saa nõustuda, et kuni ma ise aru saan, mis toimub, nimetatagu seda ükskõik kuidas. Võib-olla tuleb pärast meid seltskond, kes säravatest eufemismidest enam nii hästi aru ei saa ja suurte manipulaatorite üleskutsed hakata jälle „vabastama”, „demokratiseerima” ja „turundama” leiavad siiraid järgijaid.

Eufemismide hiilgeajast on pärit ka teine muret tekitav tendents: kampaanialikkus. Tean inimesi, kes on aastaid vabatahtlikult riigimetsi-randu koristanud, näiteks surfiklubide liikmed. Tänusõnu on harva öeldud, rääkimata püünele upitamisest ja auhinna andmisest. Mulle ütleb turundusauhind: „lollid olid, kes enne vabatahtlikult rabasid. Oleks võinud ikka korraliku kiidulaulu ka juurde teha, sponsoritelt pappi ja plakateid küsida, vaat siis oleks õige värk olnud. Tuled subbotnikule, saad banaani, aga nikerdad vaikselt omaette, oled kahtlane tüüp.”

turundada võib kõike!

Eelmine postitus sai paar päris tabavat kommentaari. Eriti Alari ja Ilmari vastustes peitub valus tõde... ja probleemi olemus on hästi ära sõnastatud. Meie kiirkapitaliseerunud ühiskond turundabki kõike - pesupulbrist poliitikuteni, kusjuures tegelikus elus plekke välja saada ei õnnestu. Ainus lahendus on uued ja veel suuremad plekid teha. Mille vastu siis veel paremat vahendit saab müüa. Turundus on kõige alus.

Siiski on mõned erisused, millele tasub tähelepanu pöörata. Kui turundatakse pesukaitseid või autosid, on tegemist „halva” turundusega, sest see on äri ja keegi raibe rikastub. Kui aga täpselt samade meetoditega turundatakse raha kogumist lastehaiglale (kes kogutud rahaga börsile mängima läks, muide) või meelitatakse kõige otsesema võrkturunduspüramiidiga inimesi metsa prügi korjama, on tegemist justnagu aktsepteeritava toimimisega. Võltsvagadus ulatub väga sügavale. Kahjuks.

Nagu Pohlak täna raadiosaates ütles: Eestis tuleb teada, kuidas mehhanismid toimivad. Võibolla kirjutan seda teatud kibestumisega, aga aastaid PR-tööd tehes olen mitte ainult riigimeedias, vaid ka erakanalites kogenud täielikku ärategemist iga turundusmeetodi suhtes, mis on suunatud kellegi äri edendamiseks. Täpselt samad võtted mõne kassipoja päästmiseks või kodutule konteineri ostmiseks panevad aga peatoimetajadki krokodillipisaraid valama. Esimesel juhul esitatakse arve. Teisel aga, kuna üritus suurendab publiku hulka, tehakse ise esimene annetus.

Eesmärk pühendab abinõu?

turundustegu "Minu Eesti"

Kaks uhket uudist samal päeval. Esmalt selgub, et mu läinudkevadine pingutus prügikoristustalgutel polnudki vabatahtlik isamaa-hoolimisest ajendatud akt, osutusin hoopis turundusteo 2008 ohvriks. Säh sulle suurt rahvaalgatust ja kodanikuliikumist, puhas bisnes oli. Aasta parim turundusprojekt, mille võrkturunduskampaania õnge koos paljude teistega läksin. Piinlik. Nagu oleks mitte ainult Herbalife ostnud, vaid ka sõbrale edasi müünud. Tänan hoiatamast, palun tulevikus samalaadse spämmiga mitte tülitada. Püüan oma heakorrastushimu edaspidi pere kinnistute piires pidada.

Aasta kodanik, kelle kutsel kokku kuhjatud prügimägede kurvast saatusest ka kord varem kirjutasin, osutus hoopis turundusguruks. Mis järgmiseks müüki läheb? Pole vaja kaugelt otsida, sest teine tänane tore uudis oli, et Nõlvak tuleb uue projektiga välja, teeb mõttetalgud „Minu Eesti” ja üritab uut tüüpi demokraatiat juurutada. Uhke värk. Mittepoliitiline ja puha. Rasketel aegadel on ikka kõiksugu sektijuhid ja selgeltnägijad esile kerkinud ning kergeusklikke leidub. Vanaküla naudib juba ammu jüngrite mitmelaadset tähelepanu.

Tahaks näha igas probleemis võimalust, nagu näiteks majanduskriisis tervendavat restarti. Kuid konkreetses võimaluses peituv oht karjub nii kõvasti silma, et ei saa mitte vaiki = virisemata olla. Ehk ongi see palju otsitud Eesti oma nokia, mu jonn ja virisemine, ma mõtlen.

Konkreetselt näen probleemis nimega „tõenäoline turundustegu 2009” suurt võimalust mõnele rahvahääletustele spetsialiseerunud erakonnale. Mis oleks lihtsam, kui võtta hea algatus ustavate seltsimeeste toel üle? Ja pärast öelda, et ise te nii tahtsite. Mis me siis vastame? Et tahtsime head, aga välja tuli, nagu alati…

Kui demokraatia midagi muudaks, oleks see ammu ära keelatud.

miks poliitik jõuab god-mode'i?

Tuntud eesti poliitik ähvardab riigikogu kohtusse kaevata. Päris vägev! Kui seaduslik seadusandja ei tee tuntud poliitiku tahtmise järgi, siis kaebame kohtusse! Huvitav, kas kohtusse kaevatakse siis kõik 101 liiget ja kantseleitöötajad või ainult need riigikogu liikmed, kes "valesti" hääletasid? Ja kui nood näiteks saadikupuutumatusse uskudes kohtusse ei ilmu, kuidas rakendatakse sundtoomist?

Järgmine samm on ilmselt, et Euroopa kohtusse, Tallinna linnakohtusse ja erakonna aukohtusse kaevatakse jumal ise. Täitsa huvitav oleks olla kohtusekretär, kuhu erakonna jooksupoiss toob avalduse jumala kohtusse kaebamiseks ja nõuab kostja sundtoomist, kui too vabatahtlikult ei peaks ilmuma...

See vist ongi õigusliku nihilismi kõrgeim tase. Hea, et vähemalt Dima Bilan olukorda mõistab ja kaasa tunneb.

sõnnikusõda uppuval laeval

Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.


Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.

Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.

Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.

Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.

tulevik on kindlates kätes

Noortebändide konkursi Proovikas kõige kuulsam leid on Bedwetters, kuid ühest MTV-sse jõudnud orkestrist palju olulisem on, mis toimub enne võitjale pärja kaela riputamist. Et on võistlejaid, kes on viitsinud pillimängu õppida, lood valinud-kirjutanud, koos harjutanud.

Käisin Proovika 2009 eelvooru kontserdil. Mulje oli massiivne. Palju head pillimängu, ehedat lavashowd, kostüüme ja kaasaelamist. Kuursaalis oli kõvasti rohkem rahvast, kui tavalistel süldipidudel. Esinejad rokkisid hingega ja fännid hüppasid lava ees kaasa. Vinge.

Kes iganes ka Proovika finaali võidab, võidavad tegelikult kõik, eriti osalejad. Aga ka fännid ja publik. Korraldajad on tubli teoga hakkama saanud ja vähemalt muusikaelu tuleviku suhtes võib täiesti rahulik olla.

Avastasin ka huvitava seaduspärasuse. Noored on alati bände teinud ja teevad edaspidigi, teevad musa, mis endale meeldib. Proovika läbivaks stiiliks on olnud raske traadirokk, nii seegi kord. Oli vaid kaks hiphopi katsetust, neistki üks ikka üle distortion'i võimendatud elektrikitarritrio saatel. Tundub, et meie kooli- ja garaažibändidel on maailma trendidega umbes poole põlvkonna pikkune nihe. Mitte et oleks tüüpilist europopsat tahtnud kuulda, aga mõni bluesi või folgi poolne lugu võinuks ikka vahelduseks olla. Et keegi Abbat ei jäljendanud, on muidugi meeldiv.

surfiteemaline kirjandusvõistlus ootab osalemist

Eesti Purjelaualiit kuulutas välja surfiteemalise jutuvõistluse. Välja pandud auhinnad pakuvad eelkõige huvi surfajatele, aga muidu osalemispiiranguid ei ole. Täpsem info ja võistlustingimused EPL lehel.

Kellele jää kukkumiseks liiga valus tundub või vesi lahvandustes külmavõitu, võib pikki talveõhtuid kirjanduse radadel surfates sisustada. Kõik teosed on oodatud.






Fotol: Team Jahe esipurjetaja Karmo Kalk koos kaasautoritega kirjutamishoos.

kas sina juba oled hääletanud?

2009 paistab olevat hääletamise aasta. Viimastel nädalatel olen sattunud tihti mööda Eestimaad sõitma. Kuigi Tallinna kesklinnas on jätkuvalt kaevamistöödest tulenevad ummikud, on pealinnast kaugematel teedel liiklus kõvasti hõredamaks jäänud. Ja teede äärde on jälle ilmunud hääletajad, kes vahepeal nagu üsna ära olid kadunud. Mõnikord on neid isegi nii palju, et autos kipub kohti puudu jääma. Olen nii mitme huvitava inimesega vestlema sattunud.

Kes nad siis on, kes külma, lörtsi ja vinget tuult trotsides tasuta küüti loodavad saada? Tavalised inimesed. Töötuks jäänud ehitajad. Poekottidega perenaised. Lihtsad külamehed. Linnas palgatööl käivad noored, kes elavad jälle maal vanemate juures. Tudengid-õpilased. Korralikud inimesed. Kuigi kütuse hind on kukkunud, pole igapäevane autoga sõitmine vist enam eriti populaarne. Bussipileti ostminegi. paistab, mitte. Pole need inimesed väga masendunud ega õnnetud midagi, elu tahab elamist ja küll kuidagi hakkama saab.

See hääletamine, mida teie mõtlesite, tuleb 2009 aastal muidugi ka. Kaks korda. Nii et siis teate.

ponks-sõdur: õigus, õiglus ja tõde

Selgus on käes. Ponksiöö vabakava etteasted korraldusid iseenesest.
Kohus on rääkinud, õigus on mõistetud, edasi on igaühe oma probleem.
Kellegi õiglustunnet on vägistatud, kellelegi on antud õigus samas vaimus jätkata.
Kes oli süüdi, jääb täna teadmata. Tõenäoliselt hoopis külakurnajad Boss, Sprite ja Armani, kes oma häbitute vaateakendega telliskive ja teibaid kandvaid juhuslikke möödajalutajaid ahvatlesid. Ja muidugi peaminister.

Igal maal oma õigus. Õige pole ka oma rakette üle piiri naabri liivakasti lennutada, aga rakettidele rakettidega vastamine saaks õigusriigis tõenäoliselt karmima karistuse, kui ilutulestiku algataja. Samas, Iisraeli kohus ilmselt võtaks esimese Gazast lastud raketi väljatulistaja üsna kiiresti süüdi mõista.

Tõde on seal väljas.

oi kui tuttav tunne

Kirjutasin pisut üle pooleteise aasta tagasi, mis tunne on kinnisvarahindade kukkumise aegu. Ja pildistasin, kuidas näevad välja arendused aastajagu pärast mulli lõhkiplaksatamist.

Üks sõber küsis tookord, et kas ma oskan nõu anda. Tal oli üks väga hea krunt käeulatuses, tahtis Vahemere vaatega kortereid arendama hakata. Ütlesin, et ära tee, raha jääb alles ja sa tänad mind paari aasta pärast, kui ülejäänud oma tühjas arenduses istuvad ja mõtisklevad, mida pangale ja muudele laenuandjatele öelda.

Eestis läks tollal veel kõik täiskiirusel ülesmäge, seega oli ahnusehoos raske uskuda, et see pidu läbi saab. Või et kusagil on õhupallil juba auk sees. Ma ei tea, kuidas sõbra bisnessil läks, tänusõnadega telefonikõnet pole tulnud.

Mis Eestis 2009 suvel toimuma hakkab, küsige neilt, kes 2008 alguses Hispaanias elasid.

"Teeme ära!" - teeme ümber?

Piinlik lugu tuli välja sellest prügikoristusaktsioonist. Oleks seda jama ette näinud, võinuks vaikselt jätkata isiklikku mitteprügistavat eluviisi ja loobuda kampaania korras teiste laga koristamisest. Nüüd nagu häbi, et minugi panus on nende prügikuhjade kõrgumisse pandud.

Organisaatorile ei saa kah nagu midagi ette heita, JOKK-värk. Kui ehk, siis vana tõe unustamist, et kui pakkumiste vahel valid, ära võta kõige kallimat ega kõige odavamat. Nüüd pole midagi teha, eit teadis, aga eit suri ära. Majanduskriisi oludes vaevalt et keegi kiirustab kätt tõstma ja end tasuta ning vabatahtlikult neid tuhandeid tonne sorteerima-utiliseerima pakub.

Et aasta kodaniku reväärid pöördumatult prügiseks ei jääks, võiks kõigile koristusaktsioonist osa võtnutele väikse arve saata? Et asi lõpuni tehtud saaks, mitte lihtsalt „tehtud” - stiilis sildistatud.

laenulõksust päästab eraisiku pankrot

Laenulõksust päästab eraisiku pankrot

Kitsal ajal pole mõtet anda ebareaalset soovitust: „saa rohkem palka” või „müü kulukas liisingauto kallilt maha”, järelikult jääb vaid võimalus väljaminekud ümber korraldada. Siiski ei anna ükski retsept kulude vähendamiseks tulemust, kui turjal on ebaõnnestunud laenulepingust tulenevad rasked kohustused. Kel laenude-liisingute tagasimaksed ja intressid neelavad suurema osa tuludest, on viimane aeg neid lepinguid hoolikalt lugeda ning pisut arvutada.

Kuidas üle jõu käivast laenumaksest vabaneda?

Kui see peaks veel õnnestuma, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu sõlmimise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata. Kui tagatisvara turuväärtus kahaneb kiiremini kui laenujääk ning laenuvõtja reaalsissetulek langeb, võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras sõlmitud koormavast lepingust vabaneda. Paraku, Eestis on see keerulisem kui näiteks USA-s, sest olukorras, kus keegi su korterit või maja eelmise aasta buumihinnaga osta ei taha, nõuab pank ikkagi sisse laenujäägi ja vara kiirmüügihinna vahe. Nii võib juhtuda, et laenulepingut muutma asudes loodetud odavama elamispinna asemel leiad ennast hoopis vanemate elutoast, kaelas poolemiljoniline maksekohustus nonde ajalukku läinud kuude eest, mil said uues majas elada. Veel tõenäolisem on see oht tarbimiseufooria meeltesegaduses liisitud kalli autoga – liisingfirma võtab selle tagasi küll, kuid näitab nii madalat realiseerimishinda, et pärast auto tagastamist oled pankuritele ikka veel võlgu summa, mille eest saaks turult osta samaväärse kasutatud auto. Kavalamad pankurid ei teavita sind tekkinud kohustusest kohe, kui liisinguvara tagasi annad, vaid ütlevad: jah, vaatame, mis hinnaga müüa õnnestub. Ning saadavad arve siis, kui juba arvad, et oled ahistavast lepingust pääsenud. Eriti õnnetu on olukord, kui oled tehinguid teinud või käendanud eraisikuna. Sel juhul on pangal tõepoolest õigus täitemenetlust alustada või nõuda, et tooksid võlakohustuse tagatiseks näiteks ema – isa allkirjad vanemate maade ja majade pantimise kohta. Kuigi vara, millega seoses võlg tekkis, sinu käsutuses ju enam polegi, pead ikkagi tasuma laenumakset ja intressi!

Päästab füüsilise isiku pankrot

Kui laenu tagatiseks olnud vara nagunii juba laenajale läinud või kohe minemas, peaks selliste mõttetute maksete vastu aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine. Muidugi, pankrotiprotsess on igavene jama, parasjagu paberimäärimist ja peavalu, aga vähemalt on see aus väljapääs olukorrast, seaduslik võimalus ülejõu käiv kohustuskoorem kaelast raputada ning ja saada pankrotihaldurilt pädevat juriidilist- ning finantsalast nõu oma asjade edaspidiseks korda seadmiseks. Pankrotiprotsessi algatamine peatab võlasumma kasvamise, lõpetab kõikvõimalike intresside ja viiviste arvestamise, samuti peatatakse juba alustatud sundtäitmine. Oluline on, et laenulõksu sattunud inimesed ei venitaks oma agooniat ega hellitaks asjatuid lootusi, vaid teeks kiiresti otsuse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse esitamisega viivitamine, muide, on pankrotiseaduse mõistes võlgniku jaoks raskendav asjaolu. Viivitamise korral jääb võlgnik ilma õigusest taotleda kohustustest vabastamise menetlust, mis võimaldab võlgnikul 5 aasta pärast oma võlgadest lõplikult vabaneda.

Pankroti edasi lükkamine on laenuandjale kasulik

Loomulikult ei soovi ühegi laenuandja kliendinõustajad laenaja pankroti välja kuulutamist, kuigi nad sellega ähvardavad. Võlgniku pankrotiga väheneks tõenäosus laenusumma ja kogunenud intressid täies ulatuses kätte saada, seepärast propageerivad laenuandjad hoopis „lahenduse leidmist”, mille käigus võidakse isegi laenulimiiti suurendada ja tähtaega pikendada, kuid nõutakse lisatagatiste andmist. Pankuri poolt vaadates on lisatagatis mugavaim viis kunagi kergekäeliselt välja antud riskantse laenu ja intresside tagasisaamiseks, kuigi tegelikult võib „lahendus” vaid suurendada võlgniku niigi üle jõu käivaid kohustusi. Lisatagatise vormistamine paneb uued tagatisvarad väga reaalsesse ohtu, sest suure tõenäosusega ei suuda võlglane niigi üle jõu käiva lepingu tingimusi täita ning ära võetakse ka lisatagatis. Uute võlausaldajate (näiteks uute laenajate või käendajate) lootusetusse asja sisse vedamine ei lahenda probleemi, vaid teeb selle kõigi osaliste jaoks veel hullemaks. Pankrotiseaduse kohaselt on juba maksejõuetu võlgniku kohustuse tagamiseks antud lisatagatis üldse kehtetu ning kuulub tagasi võitmisele, kuna võlausaldaja pidi laenaja majanduslikku olukorda ja tegelikku maksejõuetust teadma.

Pankrotiprotsessi head ja vead

Eraisiku pankrot pole mingi meelakkumine ning seda võimalust tuleks kasutada eelkõige siis, kui laenulõksu sattunud inimesel pole muud kinnisvara ega võlasummaga samas suurusjärgus registrivara (näiteks autosid või väärtpabereid). Võlgnikul on oht jääda ilma ka oma väärtuslikumast vallasvarast ning protsessile kulub üksjagu aega ja energiat. Pankrotis inimese raha-asjad jäävad aastateks kohtu usaldusisiku järelvalve alla, kontrollitakse, ega võlgnik pole varasid kõrvale pannud või ootamatult rahapada leidnud. Ettevõtjale võidakse kehtestada ärikeeld. Äraelamiseks vajalikust miinimumist rohkem teenitu tuleb 5 aasta jooksul võlausaldajatele loovutada ning pankrotistunud eraisiku puhul on priiskav eluviis välistatud. Kuid kas pole see laenulõksu sattunud inimese jaoks juba tänagi nii?
Teisalt, nagu mainitud, peatab pankrotiprotsessi algus viiviste ja intresside kuhjumise, lõpetab sundtäitemenetlused ning annab võlglasele kaitse ebaõiglaste nõuete eest. Haldur peab võrdselt jälgima nii võlausaldaja kui võlgniku õigusi, teatud juhtudel peab kohus määrama võlglasele ja tema ülalpeetavatele elatise maksmise. Kui tegemist pole kuritahtliku panga tüssamisega, vaid majandussituatsiooni muutusest tekitatud olukorraga, pole lõksu sattunud laenajal midagi karta ega kaotada, pankrotiprotsess annab täiesti seadusliku võimaluse kohustustest vabaneda ning eluga edasi minna.

Eraisiku osa majanduskriisi suurte tegijate mängus

Majandusolukorra paranemist enne 2010 lõppu ei prognoosi keegi. Vastupidi, on oodata, et kukkuva doominoklotsina lükkavad pangad probleemid edasi ettevõtetele, kel ei jää muud üle kui raskusi töötajatega jagada. See tähendab ebakindlamaks muutuvaid töökohti ja vähenevaid palkasid. Tarbimine väheneb veelgi, mis omakorda tekitab raskusi järgmistele ettevõtetele. Kuid pangad-liisingud eeldavad oma võlglastelt regulaarselt laekuvaid makseid ka kriisiaastatel. Kes julgeks täna kinnitada, et tema sissetulekuid 2009-2010 miski ei ohusta? Seepärast tulekski laenude-liisingutega seotud väljaminekud hoolega üle vaadata. Kui selgub, et paari aasta eest päris normaalsena paistnud tehing on tänaseks ülejõu käivaks koormuseks muutunud, tuleb lepingut muuta, vajadusel pankrotiprotsessi poole pöörduda. Mida rohkem eraisikuid pankroti teed läheb, seda tervistavam on see ka üldisele majanduskliimale, sest seda vähem suudavad krediidiettevõtted buumi tipphetkedel väljastatud üliriskantsetelt laenudelt kasumit korjata. Kriisi raskus jaguneks ühiskonnas ühtlasemalt ning inimesed saavad oma eluga edasi minna. Vastasel juhul tekib olukord, kus pankurid väljuvad riiklike abipakettide toel

- - -

See oli järg Ekspressis ilmunud loole. Järgmisel korral püüame arutleda selle üle, kuidas täita presidendi naise (prouaks keelas Evelin ennast kutsuda) korraldust "Eesti mehed, elage kauem!"

10 soovitust, kuidas kitsal ajal paremini elada

Loosungina on meil säästmist rohkem kui aasta jagu jutlustatud, enamasti küll erinevaid investeerimis- ja kogumistooteid propageerides. Samas jätkati jõuliselt laenamise ja luksusliku eluviisi reklaami. Isegi finantsinspektsiooni kodulehel leiduv mäng õpetab, kuidas üsnagi jõukatele mõeldud tooteid-teenuseid soodsamalt ja mõistlikumalt tarbida.

Kuid mis on tavalise inimese olulisemad väljaminekud ja kuidas neid vähendada? Jätame kõrvale jahtide ja villade ostmised, ümbermaailmareisid ja antiikkunsti kogumise ning vaatame igapäevasemaid kulutusi.


1. Istu kodus või käi jala
Kütusehindade kasv on teinud ka bussi- või rongipiletist arvestatava investeeringu, autoga sõitmisest rääkimata. Paneb ju mõtlema, kas ikka tasub mõne sinna- ja tagasisõidu pärast mitme päeva toiduraha ära põletada? Kui liigne ringikihutamine ära jätta, vähenevad kohe ka kulutused spordiklubile, teatrile-kinole, sõpradel külas käimisele ja muudele pöörastele priiskamistele. Kui kulukas sõit tuleb ette võtta tööle ja tagasi jõudmiseks, on asi hullem. Veab neil, kes saavad tööle jalgsi või ühistranspordiga, kuigi ka ühissõiduki kuupileti eest tuleb täiesti arvestatav summa välja käia. Kui tööle saamiseks kulub ära suurem osa teenitavast rahast, tuleb otsida kodulähedasem töökoht või kolida ise töökohale lähemale.


2. Söö vähem
Toidukorv oli Eestis ebareaalselt kallis juba majanduskasvu ja priiskamise päevil, ammugi nüüd, töökohtade kadumise ja palkade langemise ajal. Eelkõige söö vähem, ülekaalulisus ongi tervisele kahjulik. Kuna päris söömata pikka aega elada ei saa, võiks meenutada tudengidieete: makaronid, praekartulid, turisti eine. Osta toiduaineid turult või otse talunikelt, võimaluse korral korja ise. Juba sel sügisel oli näha, et korilus on jälle moodi minemas, metsad olid marjulisi-seenelisi täis. Kel võimalik, peaks kevadel vanaema juures põllutöödega alustama - oleks järgmiseks veel raskemaks talveks kartulid-kapsad olemas. Kalapüük on tore tegevus - aitab aega sisustada ja paremal juhul toob ka väikse lisa toidulauale. Röövpüüki ja salaküttimist ei julge soovitada, kuid kindlasti on ka neis tegevusvaldkondades elavnemist oodata.


3. Jäta narkots, joomine ja suitsetamine
Lisaks rahalisele kokkuhoiule peaks see lisama ka eluaastaid ja tervist, mida on võimalik kasutada uute säästuprogrammide ja ellujäämisstrateegiate leiutamisele.


4. Külmeta
Kes headel aegadel pole suutnud eluaset soojustada, saadab suure osa küttekuludest otse õue, kuid ka korralikult ehitatud ruumi kütmine on meie kliimas paras rahapaigutus. Kui toatemperatuur on otse rahakotiga seotud, näiteks elektriarvesti, gaasimõõtja või muu loenduri kaudu, keera külmemaks. Paar kraadi jahedam põrandaküte kompenseeri sussidega. Kui maksad sooja eest ühise arve alusel koos naabritega, agiteeri naabreid temperatuuri vähendama või loobuge üldse ühisest küttesüsteemist - muidu jääb oht, et keegi kütab rohkem, kui tema osa ühisest arvest. Kellel õnne elada puuküttega majas, võib rõõmustada: sooja saab ka puude saagimisest - lõhkumisest.


5. Aga ära haigeks jää
Ravimid on üle mõistuse kallid, samuti pädev ja kohene (tasuline) arstiabi. Muidugi, riikliku meditsiinisüsteemi järjekordades saab samuti mugavalt aega veeta - vähemalt soojas toas koos teiste huvitavate inimestega, kuid tõsisem haigestumine on ikkagi väga kulukas. Hambaravist pole üldse mõtet rääkida, kuid koos söömise vähenemisega pole see paljude jaoks ka enam nii karjuv probleem. Tervislikud eluviisid tulevad iseenesest - külmas korteris inimene karastub, jalgsi käies treenib. Ületoitumisest ja meelemürkidest loobumine vähendavad haigestumise riske, töötus annab aega mediteerida ja kõrgematesse väärtustesse süveneda.


6. Loobu kulukatest harrastustest
Hobid ja harrastused on üks suuremaid kuluallikaid. Kallis varustus, eririietus, õppe- ja liikmemaksud, sõit huviringi või klubisse, kokkutulekutel ja võistlustel käimine - kõik see maksab. Loe kokku, kui palju sellele kõigele laristanud oled ja loobu sama otsustavalt kui suitsetamisest. Müü üleliigne varustus, kui ostja leiad. Tõsi, kasutatud ralliautot, ratsahobust või tiibklaverit keegi lähemal ajal ilmselt ei osta, vähemalt mitte sarnase raha eest, mis sinna kunagi paigutatud sai. Vaata, kas saab vabaks jäänud vahendeid muul viisil kasutada, näiteks rahvariietega korterit soojustada või lumelaudadest köögiriiuleid ehitada. Kui harrastus või hobi on selline, millega saab kodus ilma lisakulusid tekitamata tegeleda, oled võidumees ja võid jätkata. Langevarjuga kodus muidugi ei hüppa, aga kannelt harjutada saab, samuti puulusikaid voolida või metsas jooksmas käia.


7. Loobu liigsetest teenustest
Vaata üle, milliseid mõttetuid lepinguid oled endale headel aegadel kokku kuhjanud ja lõpeta mittevajalike teenuste tarbimine. Või vaheta odavama/tasuta variandi vastu. Mõni pisiteenus tegi elu näiliselt mugavamaks, kuid tekitas ka püsikulu. Paljudest pisikestest püsikuludest saab aga isiklikus eelarves lõpuks märkimisväärne rahakadu.

Kummaline mobiilipakett, mille enamust funktsioone sa ei kasuta. Giga-mega internetiühendus koos paljude lisavõimalustega. Tihti on kulukas teenus pähe määritud koos mingi kingitusega, näiteks tasuta digijubinaga kaasa tulnud taevakanalite pakett või mõne firma edev VIP-kliendikaart. On sul ikka tarvis kõiki neid ajalehti-ajakirju, mille tellimuse kunagi koos mõne ostuga soodsalt sai vormistada? Mitu korda on sul vaja läinud kodust turvasüsteemi ja on see väärt kõiki neid kuumakseid? Vaeselt pole vargal midagi võtta, küll aga turvafirmal. Eriti osavad on pisikesi summasid kontolt pihta panema pangad. Krediitkaardi kuumaks. Arusaamatu pangapakett, mis justkui muudab peresisesed arveldused tasuta tehinguteks. Väärtpaberikonto tasu ja kõikvõimalikud muud teenustasud, nagu kontoväljavõtte trükkimise või uue pangakaardi väljastamise eest. Kontoväljavõtte võiks hoolikalt üle vaadata ja otsustada, millised teenused on tõepoolest hädavajalikud.

Mõningatel juhtudel on meie arenenud seadusandlus teenusest loobumise võimatuks teinud. Näiteks prügiveokulusid õnnestub kohustuslikus korras peale surutud lepingute tingimustes vähendada vaid üksikutel, kes tõesti maksavad täpselt ära veetud koguse eest. Tarbimise vähenedes aga väheneb tekkiva prügi hulk, nii et jäätmekäitluskulude viimist mahupõhiseks võiks kaaluda ka suuremad majapidamised, kus prügiveo eest ühiselt makstakse. Ka mitmed tööd, mida varem iga majapidamine ise tegi, nõuavad tänapäeval litsentseeritud töömeest või firmat, elektriku arvelt kokku hoidmine või kanalisatsioonitorude oma tarkuse järgi paigaldamine võivad hoopis trahvid kaela tuua.


8. Asenda ahne säästupõrsas soodsamaga
Kus ja kuidas hoiad oma vaba raha ja investeeringuid, kui sul neid on? Palju sellele kulub? Hoolikalt võiks üle arvutada ka kõikvõimalikud kogumiskindlustused, pensionisambad ja muud keerulised finantsteenused, mida headel aegadel ainult tõusvate graafikutega reklaamiti. Milliseid teenustasusid sa oled pankuritele oma raha hoidmise ja kasutamise eest lubanud maksta? On su sammas ikka kasvanud või on selle hoolikas hooldamine seda hoopis kahandanud? Oled ikka kindel, et sinu pankurid pole su pensionifondi rahadega mõnes hiljuti kõrbenud finantspüramiidis mänginud ning et neil välja maksmiseks vajalik raha ka pärast majanduskriisi raskemaid aastaid alles jääb?

Õnneks pole liigsed säästud tänapäeval just ülemäära paljude inimeste mure ning need, kel tõepoolest on mustemateks päevadeks varu kõrvale pandud, oskavad seda ka vääriliselt säilitada. Näiteks metsa- ja põllumaades või alati hinnatud väärismetallides.


9. Maksud ja riigilõivud?
Tänu kõikjale ulatuvatele pangahaarmetele on maksukogujal hea ülevaade, kuidas raha liigub ning maksudest pole pääsu kellelgi. Kuid kriisiaeg tekitab alati surve naturaalmajanduse tekkeks. Seda mitte ainult maksudest hoidumiseks, vaid üldises rahapuuduses on nii lihtsam, raamatupidamise ja muu bürokraatia võrra odavam ka. Loomulikult on „mina-sulle-küttepuid-sina-mulle-kartulit" tehinguid ka keerulisem jälgida ja maksustada. Suureneb ümbrikupalga maksjate-saajate hulk. Olukorras, kus tuleb valida, kas nõuda ametlikku töölepingut või üldse tööd saada, muutuvad töövõtjad oluliselt leplikumaks. Tööandjad kasutavad seda leplikkust loomulikult ära, sest Eesti ei ole enam ammu odava tööjõuga piirkond.

Ka kasvavatest riigilõivudest, mis on tegelikult ju kaudne maksustamine, pole muud pääsu, kui jätta sooritamata toimingud, mille eest lõivu kasseeritakse.


10. Korrasta laenud-liisingud
Tegelikult pidanuks sellest alustama, sest eelnevatest pisiasjadest on vähe tolku, kui suurte lepingutega jama majas. Kui laenu tagasimakse ja intressid söövad suurema osa tuludest, on viimane aeg neidki lepinguid hoolikalt analüüsida. Peaks see veel võimalik olema, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu tegemise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata.

Sellisel juhul võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras tehtud koormavast lepingust vabaneda. Kui see aga mõistlikel tingimustel võimatuks osutub, peaks aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine.

Sellest aga juba homme järgmises loos.

Lugu on kirjutatud @ekspressi palvel ja seal ka avaldatud.

finantsinspektsiooni priiskamismäng

Avastasin finantsinspektsiooni kodulehelt minuraha.ee huvitava mängu . Tarbimismänguks nimetatav audio-visuaalne küsimustik peaks õpetama, kuidas säästvalt elada ning mõistlikult tarbida. Proovisin. Jäin nõutuks.

Selgub, et mängu mõte on nõustada kedagi Oliveri tema tarbimisotsustes. Keeruline, sest Oliver on keskmisest kodanikust sama kaugel kui Ansip argipäevaelust. Oliver ostab uusi autosid, maju ja suvilaid, sõidab Taisse päevitama ja Soome suusatama. Selle juures on talle sama raske head nõu anda, kui soovitada riigikogulasele, kuidas napi ametipalgaga ikka banaani ostmiseks raha leida. Mängust jääb muuhulgas kumama soovitus võimalikult palju pangateenuseid tarbida, laenata, panustada pensionisammastesse, hoiustada, liisida, kindlustada. Seda muidugi mõistlikult, parimaid pakkumisi valides.

Iseendast tore ettevõtmine, see mäng. Kes ülipikad laadimispausid välja kannatab ja küsitluse lõpuni läbi teeb, ei saa küll suurt targemaks, aga vähemalt idee on hea olnud. Pani mõtlema, kuidas ja millele me oma igapäevases elus tegelikult raha kulutame.

milleks on kasiinod head?

Sain kolleegidelt ettepaneku hakata ühele kasiinole promo tegema hakata. Loobusin. Ega see majanduslangus veel nii hullusti ka mõjunud pole. Kuigi hasartmängude korraldajatele on kriisiajad alati edukad olnud. Kui noore pere laen on ära kulutatud ja SMS-laenu ka enam ei anta, polegi lihtsameelsel muud loota, kui et äkki kasiinost saab. Kasvõi kurjaga. Ja see mõtteviis levib.

Siis hakkasin mõtlema, miks selline negativism, kas kasiinod tõesti midagi positiivset ei paku? Leidsin, et üht-teist head siiski on.

• Kasiinod on öö läbi lahti. Kui pank kodu ära võtnud ja mujal tuisu eest varju pole, võib alati tuulevarju astuda.
• Kui ilusti paluda, saab tasuta kohvi. Seda ikka jagatakse, mängur ei tohi ju uniseks jääda.
• Ja napsud on odavad. Purjus ohver paneb suurema panuse.

Nii et midagi positiivset ikkagi leiab. Kultuursest ajaveetmisest ja meelelahutusest rääkimata.

Kahjuks langevad needki variandid kolleegide reklaamitava hasartmängu puhul ära, sest tegemist on internetikasiinoga. Nii jäigi mul see kerge raha teenimata.

Mu varasemad postitused kasiinoteemadel leiab siit.
Kasiinode positiivsest mõjust on väike kokkuvõte veel ka Rein Purpuri blogis.

jõulueelsele surfipuhkusele Egiptusse

No ei tõmba kuidagi tänase ilmaga Pärnus merele, kuigi tuul on päris hea. Isegi Jürka vist ei käinud... Lähim mõistliku lennureisi kaugusel olev soe meri on Egiptuses, nii ei jäägi muud üle kui asjad pakkida ja Hurghadasse lennata.

Dahab on surfikohana väga tuntud. Isegi niiväga, et viimaselt reisilt tulijad räägivad: laguunis ja Babybay's polnud enam ruumi vettegi kukkuda.

Siis Hurghada. Kirjutasin Hurghadast kui surfikohast ühes eelmises postituses, natuke on ka Surfi Wikis. Täiesti sõidetav koht. Laenutused ja klubid ka päris korralikud, ise olen kasutanud Ibi & Friends laenutusi. Muu elu, nagu Egiptuse kuurortides ikka, täpselt nii huvitav ja talutav kui selle ise enda jaoks oskad korraldada.

Novatours on oma klientidele Ibi & Friends klubis Hurghadas ka tasuta surfilaenutuse välja sebinud, tõsi, pakkumine kehtib vaid ühe konkreetse (5*****) hotelli külastajatele ja selle hotelli rannas asuvas klubis. Täpsemat infot leiab Novatoursi lehelt.

Lubasin Novatoursile, et aitan-juhendan seal algajaid eesti surfajaid, eelkõige muidugi neid, kes seda tasuta surfiklubi varianti kasutavad. Aga teretulnud on kõik teisedki, kes samal ajal Hurghadasse satuvad. Hea meelega jagan kogemusi ja kontakte, kus parem vette minna ja kust soodsamalt varustust rentida.

kas tervitada ka saab?

No siis ma tervitaks kõiki, kes mind tunnevad ja eriti tahaks selle pildiga saata tervitusi Jürkale Pärnusse. Leidsin restorani, kus teenindatakse ainult Manta omanikke. Muid sisse ei lasta ja uksel toimub uime pikkuse kontroll. Baarilett on ka Mantadest tehtud.

Kus restoran asub, on saladus. Kui Mantaga piisavalt pikalt sõita, oledki kohtal!

viimane pits jäta võtmata

Läinud üks tark mees kord baari, astunud leti ette ja palunud kõrtsmikul 12 topsi viina välja kallata. Kõrtsmik kallanudki. Seadnud mees siis topsid ritta, võtnud ühe algusest ja ühe lõpust ja ulatanud kõrtsmikule tagasi. Too imestama, aga mees seletab: „vaat, esimene, see maitseb hirmus kibe. Ja viimasest jään ma täis!”

Sama tarkust teavad ka surfajad. Eelkõige kehtib see viimase triibu kohta, mis tuleb tingimata tegemata jätta. Esimene võiks muidugi ka olemata olla, aga selle elab veel kuidagi üle. Esimesest edasi läheb asi paremaks, aga viimase triibu ajaks on juba hullem kui hull ja selle vastu ei aita miski.

Tegin ise jälle sama vea. Tundsin küll, et tegelikult juba aitab, aga maha tulla ei osanud. Nii oligi, et viimane heli-tack, mis muidu kindlalt käpas, lõppes jalalaba pidi masti ja laua vahel. Siis sain aru, et kaldale on kiire. Paistetuse lõi üles veel enne kui veest välja sain, aasa poleks jalg enam küll mahtunud. Õnneks leidus kaldal jääd ;)

jaga ja valitse põhimõte töötab eriti hästi näljaajal

Tallinna linnavõim on otsustanud, et parim viis kokku kuivavat pirukat jagada on lasta näljastel omavahel gladiaatorivõitlus pidada ja rasvasema rahva pidusöömingu jäänused ellujäänule visata. Konkreetsemalt, raha pärast on võidu jooksma sunnitud Kultuurikatel ja Linnateater. Interneti-hääletuse ja kommentaariumi abil.

Troonilt vaadates igati kasulik lahendus:
1. lihtrahvas saab alati nalja, kui kultuuriinimesed omavahel kaklevad
2. jaguneb ka toetajaskond, kaklus laieneb ja keegi ei mäleta enam lõpuks, kes kakluse tegelikult põhjustas
3. mis iganes poleks ka hääletamise tulemus, saab natuke taksomeetrit kruvides teha ikka oma valiku, sealjuures öeldes: rahvas toetab ju mind
4. mis iganes poleks lõplik seis raha saanud ehitusprojektiga, saab alati öelda: rahvas, va loll, ise nii valis
5. raha jääb 2 projekti arendamise asemel kõvasti alles, mis ongi ju eesmärk olukorras, kus endalegi nagu õieti ei jagu enam

Tegelikult aga kole lugu.

Ajad ilmselt nii vaesed, et loosungist: "tsirkust ja leiba" on saanud ainult loosung: "Tsirkust! Tsirkust!"

päiksekreemi kahjulikust mõjust

Vaikse päeva puhul otsustasin pisut purje keerutamist meenutada. Võtsin 160 l Fanaticu ja 5,0 NS Ice. Kukkusin palju. Olen muidugi koba, seda nagunii, aga laud oli ka ikka neetult libe. Laud oli küll uus ja karestus ilusti alles, aga juuresolevalt pildilt võib ka aru saada, miks laenutuse lauad libedaks lähevad. Sest volüümikamaid laudu kasutavad sageli inimesed, kes on suure osa ajast laual kõhuli või muudes huvitavates asendites. Nii see päiksekreem laule satub ja kreem on, teadagi, libe.

Rääkimata sellest rõõmust, mis saabub, kui oled just ninale päiksekreemi määrinud ja siis kreemiste kätega poomi pihku haarad. Kes pole proovinud, soovitan katsetada. Väga sportlik kogemus.

Maha on kreemi aga ülikeeruline saada. Polegi seni head vahendit leidnud. Kes teab, võiks soovitada.

rekordiline rehvivahetus

Avastasin autorehvist naela. Ei, mitte naastrehvi viimase, vaid suverehvi esimese ja ainsa. Õigupoolest oli see kruvi, keermeosa korralikult läbi rehvi ja pea lustakalt läikima kulunud. Muidu püsis rehv reipalt püsti, ainult kui kruvi kõvemini kangutada, susises kurjalt. Mis ikka, tee rehvivahetuspunkti ja kuna tali nagunii tulekul, siis kogu ringi rehvivahetus. Õnnetuseks oli laupäeva pärastlõuna (selle aja valivad autorehvid tavaliselt katkiminekuks, nagu hambavalu hakkab reeglina reede õhtul) ning sobiva teenindusasutuse leidmine raskendatud - tööpäev juba läbi või kohe lõppemas.

Õnneks siiski leidus töökoda, kus sõbralik seltskond nõustus töö ette võtma. Ja mitte ainult ette võtma, ma pole elus nii kiiret rehvivahetust näinud. Kui, siis ehk ainult televiisorist, mõne vormelivõistluse boksipeatuse ajal. Iga ratta juurde hüppas üks töömees ning 4 ratta alt võtmine, 4 rehvi vahetused ja tasakaalustamised, rataste autole alla tagasi kruvimine ja kliendilt raha sisse kasseerimine võttis kokku 8 minutit. 10 minutit pärast rehvitöökoja ukse ees peatumist sõitsin sealt juba hästi tasakaalustatud talverehvidel välja.

Olgu siis hea töö tegija ka ära nimetatud: Rehviprof.

tere tulemast Saksamaale!

Tere tulemast Saksamaale! Tere tulemast Prantsusmaale! Tere tulemast Poola! Tere tulemast Egiptusse! Just selliseid tervitusi hakkas mu telefon täna tulistama. Iga riigi kohta igaks juhuks 2 SMS-i, sõnumi lõpus info, kui palju konkreetsest riigist Eestisse helistamine maksab. Tänan, huvitav teada. Eriti, et hetkel Eestimaal viibin. Tõepoolest, viimase kuu jooksul on mu telefon muuhulgas ka mainitud riikide võrkudes viibinud, aga sellest on ikka juba päris mitu päeva möödas. Küllap on mõni server majanduskriisi oludes lihtsalt üle reageerinud.

TÄIENDUS: Tuntud mobiilioperaatori kodulehele ilmus mõni hetk tagasi juuresolev uudis. Umbes nii oligi, nagu võtsin arvata.
No prob, ikka juhtub. Vabandused vastu võetud.

Väike soovitus edaspidiseks: roamingtervitused võiks edaspidi luulevormis olla, nagu üks hiljutine ametlike avalduste vahetamine politseiga. Oleks inimestel ehk veidikenegi parem tuju neid saada.

6,6 ja 115l, vesi +28

Sofiteli surfiklubi, Hurghada. Laud F2 Stoke 115, puri NS Natural 6,6.

Esimene pool tundi kulus purje trimmimisele, nagu laenutuste asjadega ikka. Põhjatuul, mis on sealkandis valitsev tuulesuund, on mõnus sideshore, sõidukurss täpselt välja ja tagasi. Tuul pisut pagiline, aga üldiselt hästi sõidetav. Laine talutav, välja arvatud siis, kui sukeldujate laevad seda segasid. Mida juhtus päris tihti, seega tulemuseks tüütu chop. Vesi soe, isegi lühike kalipso on rohkem löökide eest kaitseks kui sooja hoidmiseks.

Sõitu takistavaid asju leidub kalda lähedal ohtralt, need on: rifid, sukeldumislaevad ja nende sadam, vees hulpivad ujumistsooni piirdepoid, snorkeldajad ja prügi. Kaugemal vesi vaba ja sõit päris lahe. Pealeminek siiski suhteliselt turvaline ja mugav, liivarand ja 5 meetri kaugusel kaldast juba sõidusügavus. Ainult alla tuult kaldudes tuleb natuke vaadata kus kaldale tulla ja walk of shame alustada. On oht riffidele maabuda, aga samas on rifid hästi nähtavad ja välditavad.

Spinnamist oli päris palju, algul arvasin, et trimmi süü, aga maha tulles selgus, et uime kruvi oli lahti ja uim logises päris tugevalt. Peab laenutustele varustuse korrastamise teenust pakkuma hakkama. Sest paistab, et iseseisvalt egiptusearaabiavabariigi töötajad sellistest pisiasjadest aru ei saa.

hispaania varganäod ja kama iga ilma jaoks

Hispaania varganägudest ja nende karistamatust koostööst majutusasutustega ma juba kirjutasin. Nüüd tahaks hoopis arutleda, kui ebaoluline on raisata tohutult aega ja raha igale ilmale vastava spetsiaalvarustuse soetamisele.

Tarifal sai järjekordse kinnituse Pärnu Jürka elutarkus, et ega asjad sõida, vaid ikka see, mis poomi ja jalaaasade vahele jääb. Ja et tegelikult on vaja ainult 2 purje: vaikse ilma 5,7 ja kõva ilma 5,7. Mis võivad väga hästi olla üks ja seesama puri.

Tarifal on tuulega nii, et kui puhub, siis puhub ka väikeste kamade jaoks ja kui ei puhu, siis võib küll kõiksugu formulate ja slaalomipurjedega kangutada, poolkõvaks jääb asi ikkagi. Seekord sõitsin enamuse päevi 5,7-ga, suuremaid purjesid polnud kaasaski. Mis osutus väga õigeks otsuseks. Kaks korda sain küll 4,2 üles panna, üks neist elu kõige pagilisem päev Canos de Mecas. Muidu õnnestus 5,7 ikka käima saada. Tõsi, laud tuli mõnikord väiksem võtta. Komplimendid, vana Manic on ikka veel väga tegija puri ning kiiruse puuduse üle ei saanud kurta.

Teine tarkus, mida Tarifal tasub arvestada: laud võiks ujuv olla. Vähemalt selline, millega saab tagasi tiksuda, kui tuul vaikib. Pole ma esimene ega viimane, kes tujuka levantepäeva lõpuks on uppuva veivikaga mööda avenue de shame düünide poolt tagasi astunud. Eriti tasub seda meeles pidada neil, kellel kombeks silmapiirini täpiks ja siis veel kaks korda nii kaugele sõita.

staartorumees pügas staarjuuksurit

Skandaal! Sajad prominendid võivad kaotada oma soengud! Tuhandeid kuulsusi ähvardab reoveeuputus! Staartorumehe ja staarjuuksuri tüli varjutab eesti kõrgseltskonna pilvitut elu! Liis Lass ei ole katastroofilise konflikti kohta veel midagi arvanud! Lugege meie lehte, lisa on tulekul!

Nüüdseks üleriiklikuks kriisiks paisunud tüli sai alguse sellest, et staarjuuksur Peeter avastas vannitoas ohtliku väljanägemisega veeloigu ning kutsus staartorumehe Kusti seda likvideerima.

Staartorumees tuvastas kiiresti, et loigu põhjustajaks on tõenäoliselt olnud staarfotograaf Vambola, kel käsi ilma statiivita värisema kipub. Staartorumees kuivatas loigu kaasas olnud pabertaskurätikuga, kuid esitas korteriperemehele 938 kr ja 64 sendi suuruse arve, lisades arvele olematuid tarvikuid ja töid.

Staarjuuksur sai sellisest häbematusest šoki ja vajab pikaajalist ravi oma staarpsühholoogi juures ning puhkust Valmieras koos isikliku staarist aeroobikatreeneri Valdasega. Enne ajutist tagasitõmbumist avalikust elust jõudis staarjuuksur siiski ajalehe reporteritele öelda: "Mingu see Kusti kah kukele!" Valmiera poole asusid Peeter ja Valdas teele staartaksojuhi Arturi juhitud tumendatud akendega Mazda 6 luksusversioonis. Mis nüüd Eesti prominentide soengutest saab, ei osanud staarkoristaja Piret ajalehele öelda.

Staarsantehnik Kusti omakorda solvus sellisest labasusest niivõrd, et plaanib üldse Eestist emigreeruda ning asuda poola torumehena tööle Iirimaal. Eesti prominentidele oleks see tohutu kaotus ning nende vannitubasid ähvardaks miljonid bakterid. Santehnik Kusti sai eelmisel suvel staariks sellega, et ütles Võsa-Petsile anonüümseks jääda soovinud alkohoolikuna Eesti elu kommenteerides, et üks pask puha.

eelmise postituse jätkuks...

... ehk miks on Eestimaal halb elada. Kuulasin ööülikooli loengut, milles Maria Tilk rääkis inimese ja looduse rütmidest. Tänapäeva põhjamaade inimeste suurim probleem on, et looduslik aastaaegade vaheldumine ja ühiskonna elurütm ei lange kokku. See on ilmselt ka üks olulisemaid põhjuseid, miks Eestimaal on halb elada. Meie kliimavöötmega kohanenud inimestel peaks talv olema puhkuse ja kaua magamise aeg, suvel aga tuleks tõusta koos päikesega ning rabada pikk päev tööd. Tegelikult käitume vastupidi. Talvel ärkame äratuskella peale ning sunnime end pimedas ja külmas ringi askeldama, kulutades niigi nappi energiat. Suvel aga võtame töölt puhkust, et hommikul kaua magada. Teeme aknad päikse eest pimedaks ja imestame, miks talvisest väsimusest välja puhata ei õnnestu. Kuni kestab sund loodusega vastasfaasis elada, on paratamatud kaasnähud ka väsimus, stress, hambad-risti-pingutamine ja muu sellest tulenev. Samas, ei kujuta ette, et meie tarbimisele orienteeritud maailmamudelisse õnnestuks kuidagi talveuni mahutada, sest kes selle aja eest liisingut maksab?

Õigus on neilgi, kes ütlevad, et sarnased probleemid pole ainult meil. Tõsi, näiteks siesta pidamise iidne komme on mitmelgi pool kaduma hakanud. Eelkõige suurlinnades, kus kontorid konditsioneeritud ja inimeste elulaad mikihiire-mudeli järgi tarbimisele orienteeritud.

Eelmise postituse kommentaatoritele, kes teema arendamise asemel autorit ründama asusid: ei ürita ma midagi parandada ega kellelegi õpetada, kuidas elada. Püüan ise leida oma elule mingi talutava lahenduse. Kui vähegi võimalik, siis veeta talvist aega kohtades, kus päev ja öö on normaalse pikkusega ning päikest piisavalt, et energiatase päris nulli ei langeks.

elueesmärk: olla vihane ja õnnetu?

e.Lu toob välja 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada. Väga tabavalt, kusjuures eriti väärib esiletõstmist nende põhjuste omavaheliste seoste leidmine. Postitusele endale ei oskagi midagi lisada, küll aga polemiseeriks mõningate kommentaaridega. Näiteks BC omaga, kes väidab, et Eestist lahkuvad need, "kes kohapeal lihtsalt hakkama ei saa". Võibolla, et asi nii ongi. Kuid sellega ei vaidlusta BC ühtki 8-st põhjusest, vaid järeldab, et kohale jäävad need, kellele nimetatud asjaolud millegipärast meeldivad või kes peavad auasjaks neid välja kannatada.

Papa ütles kord kuulsat lauamängu parodeerides, et võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Tõsi ta ju on. Pingutada ja kannatada on mõtet just niipalju kui vaja. Kui sellest saab eesmärk omaette, on tegemist kas masohhismiga või on asjast lihtsalt valesti aru saadud.

BC vastab e.Lu postitusele, et eestlase elueesmärk ongi olla stressis ja õnnetu.

Rohuküla slaalomivõistlus läks õnneks

Pärast pikki vaidlusi ja mitmeid ümberotsustamisi sai lõpuks päris hea üritus, tänu korraldajatele! Laupäeval oli ilm poolpidune ja mitmed ei saanudki käima, mina sageli nende seas. Kohtunik aga lasi siiski kvalifikatsiooni ja 2 võistlussõitu ära teha. Vaikse tuule ja slaalomiasjadega oli starti jõudmine päris paras peavalu. Kindlam oli jalgsi minna. Külm oli ja kole kivine põhi, valu ning viletsust sai palju.

Pühapäeval oli tuul parem ja päikegi paistis, kuigi vett see soojemaks ei teinud. Paar korda juhtus, et stardi ootamine venis eriti pikaks ja jahedaks, kuna kohtuniku kaatri ankur ei pidanud ja kaater triivis ära. Siiski sai peetud 5 võistlussõitu ja vaid üksikud hetked oli tuul allpool glissiks vajalikku piiri. Tõenäoliselt oli ka allpool võistluseks vajalikku tuulemiinimumi, kuid kohtunik sõite ei katkestanud.

Sõitsin üsna kummalise komplektiga. Laud XTC 115, puri GTX8,5 ja uim SL7 35 cm. Downwind-slaalomi jaoks käitus uim täiesti talutavalt. Ainult vastu tuult starti krüssates oli pidevalt spin-out'i piiril. Suur puri oli manöövrites kohmakas ja raske. Sellest ka aegluubis märgivõtmised ja üks korralik katapult. Muidu ei saanud kurta, kiirus oli päris normaalne. Kokkuvõttes 15. koht. Mitte-Manta tiimi kohta polegi paha.

kust leida tööriistu?

Et sügis käes ja talv tulekul, otsustasin käia vanarahvatarkuse radu ja ree kähku ära rautada. See tähendab, pikemat aega edasi lükatud autoremondi ja hooldused ära teha. Et talvel poleks ebameeldivaid üllatusi ja kusagil lumehanges puksiiri ootamist. Hakkasin autoremondiga tegelevaid ettevõtteid läbi helistama. Ühe varuosa leidsin ühest, teise kolmandast ja nii edasi. Et enamasti soovivad autoremondifirmad müüdud varuosa ise ka autole külge keerata, saigi päris mitu erinevat remondiaega kirja. Erinevates ettevõtetes.

Muidu läks kõik enamvähem normaalselt, andsin raha ja sain oma auto tagasi, tihti isegi peaaegu kokku lepitud ajal. Mõnikord oli auto pärast remonti tuntavalt paremaks läinud, mõnikord oli ainult teadmine, et mingi kriitilise tähtsusega jubin on nüüd uus ja terve.

Mis oli aga üllatus - hakkasin autost võõraid tööriistu leidma. Paremal juhul vedelesid need lihtsalt kuskil põrandal, keerulisematel juhtumitel aga olid jäetud mootoriruumi või sillatala peale... Tegelikult nii ma neile jälile saingi. Kui pärast auto remondist tagasisaamist midagi kõrvulukustavalt koliseb, siis normaalne inimene ju vaatab järgi, mis värk on. Noh, avastad siis kusagilt mingi mutrivõtme või kruvikeeraja, mis sinna kohta kohe üldse ei sobi ja sõidu ajal loomulikult lärmi teeb. Huvitav tendents neis töökodades. Vähemasti ei olnud neid tööriistu arvele kirja pandud. Seega, võõras värk ja tuleb inimestele tagasi viia. Ühe padrunvõtme saba juba viisingi. Meister oli üllatunud näoga. Ilmselt tavaliselt siis ei tooda tagasi.

Firmade nimesid siia ei kirjuta, iseendast head inimesed ju.

ootamatult saabunud sügis

Muru on märg, riided on märjad, autogi on vett täis. Miski ära ei kuiva, sest uut vett tuleb järjest peale. Meri on külm, vihm on külm, liiv on külm. Ühesõnaga, läbi see hooaeg. Kullipesas pisut katsetasime, tuul puhanguline. 6,5 käis puhangute ajal ilusti, samas olid sellised augud sees, et jibe lõpuni käiku hoida eriti ei õnnestunud.

kaalujälgijatele: parim harjutus ja parim tehniline abivahend

Olen selle suvega nii kõhnaks jäänud, et tuttavad küsivad ega ma ometi mingit rasket haigust põe. Enda teada mitte. Loodetavasti ei. Kuigi, ausalt öeldes hiilib väike kahtlus vöö vahele. Sest vöövahe on kahtlaselt tühjaks jäänud. Kaua kapis olnud riided on kuidagi suuremaks muutunud. Kõht on reeturlikult jalga lasknud ja varem rinnalihaseid imiteerinud rasvapadjad on kadunud. Ilmselge viide, et tuleks push-up särk osta. Või päevasärgi all päästevesti kandma hakata.

Praktilisemad mured aga on, et peab väiksema trapetsi ostma ja kalipso on ka kuidagi lotendama jäänud. Kuna neopreen vees ei paisu, tuleb järeldada, et sisu on ennast koomale tõmmanud. Ilmselgelt on kõik purjelaua süü. Veetes igal võimalusel vähemalt 2 tundi purjelaual, kaotad kõik käepärast olevad stressimõtted, kolesterooli ja keharasvad. Ufo ütles juba ammu, et miski eri raputa rasva paremini maha, kui surfamine. Mis puudutab stressitekitavaid mõtteid, siis purjelaual neid mõelda ei jõua. Pool sekundit vale mõtet ja sa oled ülepeakaela vees.

Ahjaa, see parim harjutus kaalu vähendamiseks pidi olema selline: pööra pead 4 korda vasakult paremale iga kord, kui sulle midagi süüa pakutakse. Ma ei tea, ma pole ise proovinud, vaid olen kõigil grilliüritustel jõudumööda osalenud, nagu varemgi. Surfamine teeb kõhu kuradi tühjaks.

12-minutine triip. Ja nii 4 korda.

Kui pikk ikkagi peaks üks normaalne triip olema? Kuidas on parem, kas üks pikk ja pidev või palju lühikesi? Ja mille järgi üldse hinnata tuleks, milline on hea triip? Pikkuse, kestuse või hoopis tugevuse?

Täna oli täpselt selline ilm, et Kullipesa ja Pärnu jäid ühe triibu erinevatesse otstesse. Peale läksime Kullikast. Tuul, nagu ikka, plaaniväline. Käisime 2 korda Pärnus. Muuli kõrvalt rannast Kullika randa 12 minutit. Proovisin uut uime, Selecti SL 35. Purjeks GTX 6,5 ja laud XTC 115. Tuult oli kohati nagu pisut vähevõitu, kuid sellegipoolest kippus laud pakstaagi kurssidel spinnama. Ilmselt ei oska ma ikka sõita. Muidugi, osa süüd võis olla ka vesihernestel, mis Kullipesa mudases vees luuravad ja siis ennast uime ümber keerutavad.

uskumatu, kuid tõsi

Tänane Pärnu tuulegraafik (tegelik) on juuresoleval pildil näha. Windguru lubas maksimaalselt 11 sõlme. Graafik on keskmine tuul, puhangud olid ikka oluliselt üle.

GTX 6,5 oli suur mis suur ja XTC 115 tahtis lendu minna, aga kuna tuul oli plaaniväline, ei riskinud väikseid asju võtta. Kangutasin selle komplektiga 2 tundi ja kokkuvõttes oli hea päev.

Vihma ainult sadas.

Pärnu paranähtused, peatükk 2

... ja ikka veel ei tule Viisitammest juttu. Talitsege oma pettumust ja nautige viimaseid suveilmu, mis Viisitammest täiesti sõltumatult Pärnu randa ründavad. Aga ükskord kirjutame Viisitammest niikuinii, püsige lainel! Tänane paranähtus on hoopis Side tänava tunnel.

Nimelt juhtub WSW tuulesuundadega Pärnus selline seletamatu lugu, et Side tänava mõttelisel pikendusel mere poole puhub tuul vähemalt 2 m/s tugevamalt, kui mujal. Isegi naisterannas ei ole WSW päevadel sellist tõmmet, linnavalitsuse veebilehest rääkimata. Jah. Tunnel ise ca 400 m laiune riba, mille rannapoolseks teljepunktiks Side tänava suund meres ja põhjapoolseks märgiks Lemps, kes Sunseti ujujate poi ees jibe teeb, lõuna pool lõpeb tunnel seal kus Jürka esimese kalurite püünise juures hüljestega kogemusi vahetab.

Mujal pole WSW tuultega mõtet üritada. Lohemehed küll rääkisid, et Ollipesas pidi ka hirmus hea olema, aga millegipärast siblisid ikka kõik keskrannas. Järelikult, Pärnu paranähtus tegutseb!

Pärnu anomaaliad

Ei, mitte Viisitammest ei ole seekord jutt. Vaid ikka Pärnu surfioludest. Windguru näitas Pärnusse jälle max 13 knots, aga tegelikult oli 13 m/s. Hommikupoolik oli sompus ja kuidagi ei suutnud ennast tööst lahti rebida. Alles pärastlõunal andsin Jürka ässitustele järgi ja läksin korraks vaatama. Rannas liiv lendas, Tallinna mehed tulid kohale, ainult suured asjad kaasas. Nii neil sõitmata jäigi.

Panin kokku Manic 5,7 ja JP fsw 86, käis väga hästi. Üle ei olnud, aga puudu ka ei tulnud. Muuli kõrval oli lainevahe 25-30 meetrit, mägi kõrge ja ühtlane, laineoru nõlv sile ja läikiv. Muudkui kihutad lainest alla, seal võib täitsa hüpnoosi sattuda. Vanemad kohalikud surfajad teavad rääkida, et nendes kohtades, kus muulis kivid katki on sõidetud, kummitavad laintesse lõksu jäänud surfajad tänapäevani ja kes täiskuu aegu laupäevaöösel sinna jalutama läheb, saab paha haiguse.

idast pole meile kunagi midagi head tulnud...

... nii seegi kord. Team Jahe laupäevane väljasõit Liivi jõe äärde ja kohtamine Valge Daamiga põrkusid ootamatule takistusele, kui saabus vihje, et Nõvale võib idatuul siiski jõuda. Saatsime Daamile SMS-i, et oodaku ja hakkasime vihmasajust pimedas RMK grillikeskuses asju üles panema.

Esimene katse: GTX 6,5 + XTC 115 näitasid, et spinnab täiega. Vahetus: Manic 5,7 ja sama laud pikema uimega; oli päris OK. Idakas on Nõval sideshore ja sellega kaasneb nõme ristlainetus. Tuul väga puhanguline ja lainetus ebaühtlane, sellest ka vahetpidamatu võitlus: vöör laines kinni - trapets lahti. Mõnusat sõitu ei olnudki, see-eest oli väga sportlik pärastlõuna.

RMK Nõva grilliplats on muidu muutusteta, ainult iga 15 meetri tagant on randa kerkinud krematooriumi meenutavad metallkorstnaga grillahjud, mida keegi ei kasutanud. Peldikud olid kuhjaga täis lastud.

Protestiks idatuule vastu ehitasime rannale liivast Gruusia lipu.

vihma kasulik mõju tööviljakusele

Akna taga suruõhuvasaraga asfalti purustavad töömehed äratasid virgutavalt vara. Ilm tundus pime, kuigi tegelikult oli ikka juba hommik. Vihma sadas ja tuul puhus. Koeragi ei tahtnud õue ajada. Hakkasin hoopis tööle. Tuli päris viljakas tööpäev. Koer vingus toas, jalad ristis.

Alles õhtupoolikul suutis Jürka mu randa kaasa ässitada. Vihm polnud pausi pidanud, nii et surfiklubi parkla oli muutunud järveks. Kahju kolleegist, kes seda homme koristama peab, küllap tuleb tal lestad kaasa võtta, et ringi parvetavad õllepurgid ja krõpsupakid kätte saada.

Tuul oli sadama mõõtja järgi 9 ja 11 m/s vahel, kohapealsed mõõtmistulemused näitasid 6-10. Panin GTX 6,5. 115 oli päris paras ja kuigi puhangute ajal käis tuul veidi üle, oli põhiline, mis sõitmist segas, ikkagi vihm. Muidu polekski väga hull, aga kui silmad kogu aeg vett täis on, siis eriti ei näe, kuhu sõidad. Sain päris hästi aru, mis tunne on prillidega meestel, kes merele minnes prillid kaldale peavad jätma.

Siis tuul tugevnes, aga kuna vihm jätkus ja Jürka lubatud päikest ei tulnud kuskilt, ei viitsinud hakata purje väiksemaks vahetama ja kiirustasin tagasi tööpingi taha. Koer muidugi rõõmustas, kui ma ukse korraks lahti tegin.

palun tulge kohale ja kinnitage oma digiallkiri

... umbes midagi sellist ütles mulle sk.ee ID-kaardi sertide uuendamise lehekülg, kui üritasin teha seda, mida varasemate väljastatud ID-kaartide omanikud peavad tegema iga 3 aasta tagant.

Piinlik lugu tõesti. Pean ennast ID-kaardi heavy-user'iks, olles alates üsna selle võimaluse tekkimise algusest allkirjastanud tohutul hulgal digitaalseid dokumente, lepinguid, maksekorraldusi; autentinud ennast kõikvõimalikes kohtades ja nautinud muid ID-kaardi võimalusi. Tundub, et SK ei ole minu tegemisi samavõrd nautinud, kuna millegipärast kinnitab sk.ee lehekülg, et minu digiallkirja sertifikaat on aktiveerimata. Huvitav, kas kõik mu senised digiallkirjad on siis kehtetud? Miks mulle siis selle kohta mingit teadet või e-maili ei saadetud? Ja mis ajast on kehtetud?

Halloo, Hansapank! Kuulsite? Ma ei tea, mis krediitkaardimakseid te mu käest tagasi küsite. Minu kehtivat digiallkirja pole neil maksekorraldustel ju olnud!

Või on sert mingil muul mulle arusaamatul põhjusel äkki tühistatud? Uuendamistähtajani peaks veel paar päeva aega olema. Aga selgi juhul võinuks mu @eesti.ee aadressile väikse teate saata.

Eks tuleb siis koda-migra kontorisse kohale ronida ja kinnitada neile, et ainus erinevus minu ID-kaardi väljastamise aegse ja praeguse isiku vahel on juuste pikkus. Kui nad ainult uskuma jääksid!

TÄIENDUS:
Käisin koda-migra ametis ära. Uhke vineerist ja klaasist kontor uues ärikeskuses. Nende arvuti ütles, et ohnäejah, tõepoolest, sertide uuendamine on alustunud, aga pole lõpetunud. Minu osalust protsessi mittelõpetumises ei suudetud tuvastada, sest inimene ise sinna sekkuda ei saagi. Läks ainult 10 min, väike isiku tuvastamine ja serdid jälle töötavadki. Ulme!

teadmatuse vastu aitab õppimine

Suvi läbi, tööasjad tungivad peale. Silja saatis kutse Best Interneti aastakongressile ja Klikivabriku blogis on jälle aktiivsemalt arutama hakatud, misasi see E-turundus ikka on ja kas seda peaks sööma lusika või pulkadega. Mulje jääb, kitsal ringil spetsialistidel on asjad liigagi selged ning vaidlused kalduvad juba detailidesse, millest tavalugejal on raske aru saada. Mainstream-reklaamiärid (ja turundusringkonnad) aga suhtuvad teemasse ikka ettevaatlikult. Turundusinimesed teevad internetist rääkides küll kõiketeadvat nägu, kuid reaalsetes sammudes on pigem äraootavad ja hoiduvad täpsustavate küsimuste esitamisest. Et mitte ülitarkade IT-meeste pilgete märklauaks sattuda.

Hea uudis on, et järjest enam üritatakse keerulistest asjadest rääkida inimkeeles. Olen isegi osalenud sellistel seminaridel ja infopäevadel, üks hiljutistest meeldejäävamatest oli FCB Akadeemia. Lähenemas ongi aga järgmine suurem kongress, Best Marketingi internetiturunduse aastakongress Best Internet. Teemadeks muu hulgas meetrika (Gemiuse näitel), reaalsed kogemused nii Eesti kui välismaa ettevõtetes ja muidugi Priidu igihaljas ja alati arusaadav teooria. Oma kogemustest räägivad Coca-Cola, Estravel, Uus Maa, Unilever, EMT ja AUdi. Mind kohe täitsa huvitab, mida nad ise arvavad oma kampaaniatest internetis, loodetavalt tuuakse välja ka pisut ROI-analüüsi ja tunnistatakse, kuhumaale kontaktihinnad jõudsid. Ootan huviga.

08.08.08 ja Tarifa Pärnu rannas

Linn oli signaalitavaid pulmaronge täis. Kaheksa-kaheksa-kaheksa puhul otsustas ilmavana, et pole vaja piduriides inimestel oma rahvalike mängudega randa eputama tulla, nagunii on 09.09.09 lahutus ka vormistatud. Ja lõi liiva lendama. Promenaad mattus juba keskpäevaks kenade liivavaalude alla ja lõbus liivatuisk kuhjas Terviseparadiisi murule kunstipärase liivaluite. Kommunaalamet hakkas lumesahka teritama. Rannas oli lugu parem, merelt ju liiva ei tuiska. Päike paistis, isegi tuule käes oli palav ning vesi soe - täielik Andaluusia. Tuul keskmiselt 14 m/s, puhanguti 17,9, laine suur ja ühtlane. Tugev tuul ei lubanud rannas ka tavalist peesitamist-sulistamist, meri seega ainult surfajate päralt.

Parkla oli kolmes reas autosid täis, linnavalitsuse ametnikud käisid mõtlike nägudega ringi ja uurisid, kellele avaliku ürituse korraldamise luba maha müüa. Ufo oleks ehk isegi ostnud, kui oleks 3 ühe hinnaga saanud. Sellist priiskamist aga ei kannatanud linnaeelarve välja ja nii toimus selle suve parim surfipäev täiesti organiseerimatult. Merel oli rahvarohke, kuid kitsaks ei läinud. Lohemehed hoidsid omaette madalasse vette ja purjelaudurid kogunesid muuli kõrvale, kus lainevahe pikk ja sile. Muidu oli laine tihe tobe chop, nagu meil madalas rannameres ikka.

Prooviringi tegin Manic 5,7 ja JP fsw86-ga. Puri tundus liiga suur. Panin Manic 4,2. See käis hästi, ainult kui Jürka tuule ette tiksuma tuli, jäi pisut nõrgaks. Võtsin uuesti 5,7 ja tõmbasin trimmi viimse piirini peale. Oli väga hea. Lained viskasid kõrgele õhku, isegi kui hüpet plaanis polnud. Mõned lohemehed rippusid ranna kohal juba hommikust peale, ilmselt ei saanud tugeva tuule tõttu maandumisluba.

kuidas Peterson Tahkuninal päeva päästis

Kes kannatab, see kaua sõidab. Põhiliselt küll autoga. Käisime Valgerannas ja Pärnurannas. Kullika jätsime vahele, sest Pärnuranna pilt oli väga ühemõtteline. Siiski, päevapikkune tuule luuramine viis lõpuks tulemuseni: vastu õhtut leidus Tahkuninal täiesti sõidetav tuul. Tõsi, idast ja üle maa, see tähendab puhanguline ja kalda all vaikne. Testsõidu tegin 5,8-ga. Läks käima. Jätsin selle õpilastele ja panin endale 6,5 kokku, lauaks võtsin väikse uimega XTC.

Idakas on Pärnu lahes tegelikult puhas offshore, Tahkuninas lihtsalt tundub, nagu oleks sideshore. Kohe kui sadama nurgast mööda saad, on allatuule lage Liivi laht. Sundisin õpilastele päästevestid selga ja sussid jalga, sest Tahkunina on veel ka kuradi kivine koht. Endale ei jätkunud kumbagi. Mis oli kindel eeldus, et midagi peab juhtuma.

Nii oligi. Pärast üht välimise otsa jibe jälle käima tõmmates käis seljast imelik nõks läbi. Hüppasin kohe vette ja kontrolli tulemus kinnitas halba aimust: järjekordne poomiots oli reetlikult otsustanud enesetapu teha. Õnneks polnud sang veel plastikümbrisest lahkunud, nii sain ta poomiotsas pikemalt tolgendava nööriga oma kohale kinni tõmmata. NB! See on üks hea põhjus, miks poomi mastipoolse otsa kinnitusnööri ei kannata väga lühikest teha.

Peterson nägi, et mul jama majas ja jäi igaks juhuks lähedusse triibutama. Et kui ma väga Riia poole hakkan ära kalduma, saaks mulle sinna hotelli ja õlle ette tellida. Veestardi tegin ühe käega mastist hoides ja samas asendis ka kalda poole tiksusin. Tuul oli teglikult nii hea, et kohati läks laud ka selles asendis käima. Sain tagasi.

Kaldal selgus, et autos leiduvad vakantsed poomid ei anna vajalikku mõõtu välja, ühe miinimum oli pikem, teise maksimum lühem kui vaja. Jällegi tuli appi Peterson, kes usaldas mulle oma sobivas mõõdus X6. Tõsi, trapetsiotsad olid tal väga riskantse näoga, aga pidasid vastu.

Nii sai päev päästetud ja veel ligi tunnike täiega lennatud. Tänu suurim Petersonile!

Christoferi maailmameistriks tulemise päev

Kui Team Põõsas noored vihased mehed paar aastat tagasi hoiatasid, et vanameestel pole Eesti freestyle surfis varsti enam midagi teha, naeratati ja noogutati sõbralikult, et muidugi-muidugi.

Nüüd on Christofer tõestanud, et nii ongi. Ja mitte ainult Eestis. Christofer sõitis oma vanuseklassis maailmameistriks ka veel kõigele lisaks. Pikemalt juttu ja linke Purjelaualiidu lehel. Karmole ka palju õnne.