ühe raamatu rahvas

Eesti mehe tööst ja armastusest protestantlikus vaimus

Puhkusteaja lõpuotsa jahedad õhtud tuletavad meelde, et meie kliimas aastaringselt paljajalu ei kõnni. Töörabamise hooaeg on algamas, tuleb viigipüksid - kingad välja otsida ja suvelaiskuses kuhjunud arved, laenumaksed ja liisingud töötundideks teisendada. Rehkendus näitab, et rabelemist jagub jõulupuhkuseni. Kui uusaastareisi päikeselaen ka juurde arvestada, on tegemist tuleva suveni välja, siis peaks muidugi veidi säästlikumalt suvitama. Keskpikk tegevusplaan missugune. Hea projekt, kuna võrreldes eelmiste ja järgmiste aastatega vahetub selles ainult aastanumber, jääbki plaanipidamise asemel rohkem aega tööd teha.

Eesti mees teeb tööd ja armastab. Armastab raha ja töötab, et raha saada. Töötab nii vägevalt, et pääseb enamasti enneaegselt paradiisigi. Vähemalt selles osas oleme kindlasti Euroopa esimeste hulgas. Õnne osas jääme erinevate uuringute andmetel saba lõpus sörkijateks ja armastuse kohta pole ma ühegi küsitluse tulemusi lugenud.

Mu arvates sai Anton Hansen sellest asjast täiesti valesti aru ja kordas vaid eestlasele kõige arusaadavamat tuletust ühest paljudest Martin Lutheri lahingulausetest. Mille pisut teises kontekstis sõnastas mõni aeg hiljem väga tabavalt üks Austriast pärit Lutheri rahvuskaaslane - töö teeb vabaks. Off-topic repliigi korras: need, keda see töö ei jõudnud totaalselt vabastada, vabastati hiljem ühe teise suure mõtleja poolt ning ennäe imet - taastusraviks pakuti enamusele vabastatutest jälle sunnitööd.

Eks karistatud ju Aadamatki pattulangemise eest paradiisiaiast välja saatmise ning sunnitööga. Oma pale higis leiba, tuleb meelde? Kui töö oli suurim karistus, mida Vana Testamendi aegade karm ja kättemaksuhimuline peremees välja suutis mõelda, siis kuidas oleme me tänaseks suutnud sellest karistusest elu eesmärgi teha? Uue Testamendi õpetaja ei teinud elus mingit tööd. Enamgi. Sundis ka Peetrust ja Matteust ametitest loobuma ning vagabundi kombel ringi rändama. Ei võtnud laene-liisinguid ega soovitanud jüngritelegi. Käskis hoopis kuue maha müüa, et mõõk osta. Aga jätan nood väitlused teistele. Sest see on väga vana ja võõramaa vaidlus, mille viimane voor pole vaibunud sestpeale, kui endine augustiinlane Luther avastas, et tegelikult pole paavstil maa peal taeva esindamiseks kehtivat volitust.

Tagasi töö juurde. Kui tööl on kalduvus olla mitte preemia ega nauding, vaid karistus- ja kättemaksuvahend, kuidas on õnnestunud meid viia niikaugele, et me seda vabatahtlikult otsime ja aina rohkem kokku krabame? Tollest Lutheri reformatsioonist on eestlaste tänapäeva jõudnud peaasjalikult töökultus. Kõlaline sarnasus praeguse peaministri parteipoliitikaga on pigem juhuslik ja ei oma sisulist analoogiat. Kuigi mine tea, Luther oli esimene, kes kuulutas, et väikene kasum pole patt, enne teda oli liigkasuvõtmine lubamatu ja sellega tegelesid peamiselt mittekristlastest juudid või maurid. Tundub, et töö- ja tulukultus on meis, eestlastes, juurdunud sügavamalt, kui mujal, kuhu reformatsioon või selle järelmõjud jõudnud on. Vähemalt raskemate kaasnähtudega. Kui vaid mõnd, näiteks tervisekadu, depressiooni, enesemürgitamist mainida. Miks me nii teeme? Ons' meil tõesti nii hirmus ilm, et ilma pangalt autot-maja laenamata ellu ei jää? Küllap elaks ära ka pisut kehvemas majas, kuigi mitte paljajalu. Kuidas jõuaks meie teadvusse, et alati ei pea asjad uhkemad olema, kui naabril. Et võiks proovida hoopis otse armastuse ja õnne juurde jõuda, jätaks töö kuidagi natuke kõrvale.

Kas ma peaks nüüd retsepti andma, kuidas seda teha? Ei oska, kahjuks. Kui oskaks, oleks ma tõenäoliselt juba maha löödud ja vähemalt pühakuks tehtud. Aga Tammsaare istutas meie teadvusse, et kadedus on edasiviiv jõud. Ikka tuli uut maja ehitada, lapsi koolitada, naabrist muidu jõukam olla ja koos hobusekaupmeest kadestada. Aga võib-olla oleme me temast lihtsalt valesti aru saanud. Ühe raamatu rahvas, nagu me oleme.

* See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

konnatiigist välja pääsemiseks peab kurg olema

Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.

Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…

Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.

Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.

Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.

langevatest rõdudest eemale hoides

Üks Murphy seadus, mida ma täpselt peast ei mäleta, kirjeldab nähtust, kuidas asjad valivad untsuminekuks aja ja järjekorra, mis kõige rohkem kahju tekitab. Aga see seadus ei räägi midagi meeleolust, mis kaasneb. Noh, näiteks kui serverid kukuvad just siis, kui itimeestel puhkused on. Samuti kukuvad just samal ajal autol küljest need jubinad, mis teisi vidinaid koos hoiavad. Ja nii edasi, ikka järjekorras, mis asjade parandamise võimalikult keeruliseks teeb ja enne kõige olulisema asja kallale asumist veel mitu muud logistika- ja päästeoperatsiooni sunnib tegema. Loomulikult blokeerub ka pangakaart, kui ühe või teise või kolmada probleemi lahendamiseks midagi teha püüad. Ja kuuma ilmaga külmetusest kähe kurk ei lase kõige selle peale isegi südamest vanduda.

Ah et mis rõdud? Lihtsalt üks Reinu tuttav kirjeldas kunagi värvikalt, kuidas veneaegsetel majadel rõdud küljest kukkuma hakkavad ja kuidas neist eemale tuleb hoida. Tegelikult on tähtede langemise aeg. Kui neid pilvi ees ei oleks...

sööda kodutut palju tahad, tema vaatab ikka Schengeni poole

Sotsiaalse ettevõtluse, rehabilitatsiooni ja muu humaanse tegevuse musternäitena esitletud kodutute jalgpalli MM on saanud ootamatu pöörde. Nimelt on suure meediakäraga pöörelnud heategevustsirkusest saanud ootamatult migratsioonipump. 15 Aafrikast ja Afganistanist pärit BOMŽ-atleeti valisid rahvuslik-kodutu sportlasekarjääri asemel Taani või teiste Euroliidu maade prisked prügikastid ja tegevusküllased tänavad. Püüa nüüd neegrit Taanis või afgaani Saksamaal, kadusid omade hulka, nagu hambaork tuletikutehasesse.

Kodutute jalgpallivõistlus oli muidu tore meelelahutusprojekt, mis pakkus ühtlasi omamoodi heaoluindulgentsi. Turvalise heaoluühiskonna liikmetel mõnus show’d vaadata ja pärast paari euro annetamist ka ise tunda, kuidas nende panus aitab kaasa näljahäda ja vaesuse vähendamisele ning päästab planeeti. Mis ja kas sest sisuliselt kasu oli, ei oska öelda. Kes noile asjule mõtleb, mõtles ennegi. Ülejäänud tahavad aga madalat meelelahutust. Kodutud ja narkarid jalgpalli tagumas – see on raju värk. Ehk saab keegi koguni viga või sureb platsil maha, oodatakse vaatemängult verd, nagu härjavõitluselt. Kõige parem olekski, kui mängu lõpuks lastaks platsile marru aetud härg või veel parem – tiiger. Ja platsilt pääsemiseks ainult üks kitsas redel. Siis oleks alles kodututel motivatsioon kiiresti joosta!

Mul pole head lahendust vaesuse ja kodutuse vähendamiseks. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas on meie pangaorjuses koduomanikud õnnelikumad kui India kerjusmungad? Või tunneb liisinguautoga ummikus istuv eurooplane ennast teel kontorisse rohkem inimesena, kui eeslit moonipõllu poole sikutav afgaan? Aga et sellised kampaania korras tehtud heategevuse- ja planeedipäästmise üritused ei toimi, on elu korduvalt tõestanud. Projektid lähevad untsu. Nagu rikastusid humanitaarabi müügist kohalikud suguharukuningad, said nüüd jalgpallimehed tasuta lennukipileti ja viisavaba sissepääsu Euroopasse. Ja nagu televiisorist näha oli, jooksevad nad nii kiiresti, et prisketel europolitseinikel pole mingit lootust neid kätte saada ja koju tagasi saata.

surmateateid merelt ja maanteelt

Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.

Liikluskultuuri ja kihutamise teemadel on nii palju heietatud, et autoavariisid parem ei kommenteeri. Küll aga tsiklimeeste kombeid. N340-l (Vahemereäärne kiirtee) on 2-3 sõidurada ühes suunas. Lubatud sõidukiirus linnade vahel 120 km/h, kuid tavaline on, et kogu liiklusvoog sõidab +20 km/h. 140 on ikka päris suur kiirus. Ja kui sellisel kiirusel vuhiseb sõiduradade vahel autodest mööda mõni tsiklimees, lühikestes pükstes, palja ülakehaga ja rannaplätud varba otsas, tekib küll mõte, et see poiss peab end surematuks või on hommikul oma kaitseinglile korraliku altkäemaksu andnud. Pole nende spidomeetrinäite vaadata saanud, kuid silma järgi lähevad nad ikka veel vähemalt 30-40 km/h kiiremini kui autod. Selliselt kiiruselt kukkudes, autoga kokku põrgates või teepiirdesse lennates pole erilist lootust. Ja pilt jääb kole. Paar korda juhtusin nägema, kuidas sellise lenduri jääke koristati.

Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.

Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…

Kahju eile surma saanud meestest ja nende lähedastest. Mõelgem neile homme ise kodust välja astudes.

... mu aadress on Euroopa Liit. Aga mu auto aadress?

Päevaleht kirjutas, kuidas soome toll on hakanud huvi tundma eestlaste autode, õigemini nende maksustamise vastu. Et milliste numbritega Soomes töötavad eestlased ikka sõidavad. Kuigi suur osa probleemi esilekerkimisel on vabatahtlikest naabrivalvuritest pealekaebajatel, kelle kadedasse hinge ei mahu, et „virolaiset” saavad nii odavamalt läbi, on küsimus puhtalt maksupoliitiline. Auto kui üpris kalli tarbekauba müügilt annab ju palju rohkem maksu küsida kui jalgratta või jooksukingade pealt. Miks peaks lubama võõrtöölisel sõita soodsamate maksumääradega riigis registreeritud autodega? Aga kui nad käivad Soomes tööl ajutiselt? Kui pikk on see ajutine? Mis seda määrab? Tööleping? Kinnisvara olemasolu või elukoha registreerimine?

Enamuses Euroopa Liidu riikides võib välismaa registris autoga kuni 6 kuud sõita. Pärast seda riigis autot kasutades tuleb sooritada nõutud bürokraatiatoimingud ja maksu maksma hakata, või auto riigist välja viia. Samas, käid korra piiri taga ära ja uus poolaasta hakkab tiksuma. Siiski võib siin vaidlema jäädagi. Kas pooleks tunniks naaberriigis käimine ikka käivitab autole uue maksuvaba perioodi ja kuidas seda fikseeritakse? Näiteks Egiptuses, kus välismaalane võib turistina olla 30 päeva, hakkab viisa jälle algusest kehtima, kui kasvõi korraks ennast riigist „välja logid”. Käid korraks Jeruusalemmas shoppamas ja õhtul uuesti Egiptusse sisenedes saad passi uue templi, mis turistiviisale „reset” teeb.

Euroopa liidus, kus enamik riike inimeste sisenemisi-väljumisi üldse ei registreerigi, jääb ametnikule väga palju tõlgendamisruumi. Eriti auto puhul ja riikides, kus piiri ületamiseks isegi laevapiletit ei pea ostma. Hispaania politsei on hakanud huvi tundma riigis elavate sakslaste-hollandlaste-brittide autode vastu. Mõned värvikamad liiklusvahendid on Andaluusias välismaiste numbritega juba üle 10 aasta ristelnud, loomulikult pole nad vahepeal jõudnud ka kodumaisele tehnoülevaatusele ega maksuametisse. Põhjaeurooplased pole Hispaanias küll odavaks tööjõuks, vaid veedavad jõudeelu. Bürokraatiakartlike kodanikena on neil küll sageli võetud kohalik residendinumber ning autole ka mingi kindlustus tehtud, seega enamvähem oleks nagu kõik korras. Sakslastele on suuremates väljarändajate keskustes koguni saksa TÜV punktid olemas. Kuid automaks, mis ka Hispaanias suhteliselt kõrge, on jahtuva majandusega riigi ametnikele järjest ahvatlevamaks pirukaks muutunud. Ja see on väga lihtsalt käeulatuses!

Tõepoolest, kui euroliidu kodanikud ise vabalt liiguvad, kuid hinnad-maksud erinevates piirkondades varieeruvad, tekib palju liikuvatel inimestel võimalus makse „optimeerida”. Kuigi see on küll liidu ühtsuse loogikaga vastuolus, ei tohiks seega nagu etteheiteid olla, kui üksikud piirkonnad oma maksutulude kaitseks ka odavamate liikmesriikide autodele piirangud kehtestavad.

Sama loogikat mööda edasi minnes jõuame ka Eestis proovitud praktikani. Kunagine Tallinna automaks viis pealinlaste sõidukid maa-sugulaste taludesse arvele. Savisaar üritas kehtestada diskrimineerivaid ühissõidukihindu väljastpoolt Tallinna pealinnas tööl käijatele ja meelitas inimesi end pealinna registrisse võtma. Loomulikult üksikisiku tulumaksu laekumist silmas pidades. Kuid Keila-Rapla-Kehra-Kuusalu elanike autode maksustamise peale pole ta veel tulnud. Ometi seisab igal tööpäeval Tallinna ärirajoonide ümbruses, tasulise parkimise alaga piirnevatel tänavatel tuhandete kaupa siseriiklike „võõrtööliste” sõidukeid. Äkki peaks hakkama ka riigisiseselt autodele piirkonnatunnuseid kleepima? Või vastupidi, kui ikka talina-mehe auto igal õhtul Noarootsi vallas asuva maamaja ees pargib, äkki võiks vald nõuda, et ta oma sõiduki kohalikku registrisse paneks ja sellelt maksu maksma hakkaks?

Eksole jaburad näited? Tegelikult võiks ikka lisaks tööjõu ja turistide vabale liikumisele ka autode vaba liikumise kehtestada. Euroopa liit on meil ju ühtne, kindlustuse roheline kaart kehib igal pool ühtmoodi. Äkki saaks euroopa kodanike jaoks teha ka ühtse autoregistri ja standardsed tehnoülevaatuse nõuded? Kui europassiga kodanik ise enam sunnismaine pole, siis miks peab seda olema tema auto?

See lugu on kirjutatud Eesti Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

Türki sünnitama ja Singapuri surema

Tunnen kaasa eestlannale, kes turismireisil enneaegselt sündinud lapse kättesaamiseks peab Türgi ametiisikutega asju ajama. Oli kunagi austav võimalus Türgis (mitte minu süül tekkinud) viisa kehtivuse teemalist vaidlust vaielda ning selle käigus koguni kohalikku arestikambrit külastada. Kujutan ette küll, millised seiklused väikemeest ja ta ema ees ootavad. Palju karjumist, kätega vehkimist ja ähvardusi tuleb selle asjaajamise käigus ilmselt välja kannatada, aga mis teha, igal maal oma kombed. Asja teeb keerulisemaks see, et enneaegselt sündinu vajab spetsiaalset hooldust ning tavalises lapsevankris teda lennukisse ei lükka. Soovin külma närvi ja vastupidavust, küllap lõpuks kõik laabub. Mis hinnaga, on iseküsimus. Vähemalt saab poiss tulevikus ankeetidesse eksootilise sünnikoha märkida.

Milles aga pean enamuse kommentaatoritega, kes Türgis sünnitama sattunud naist mõtlematuses ja ettevaatamatuses süüdistavad, nõustuma, on riski võtmise küsimus.

Toreda blogi Tereloom (http://tereloom.blogspot.com) päises on hea soovitus kodust välja minna. Ainult et minema hakates tuleb alati arvestada, kui kaugele lähed ja kas tagasitulekuks ikka jõudu jätkub. Või raha. Ja et kas oled teel ette juhtuvateks sekeldusteks piisavalt valmis. Ei lähe keegi reisile, et seal surma saada või haiglasse sattuda. Võib hästi minna ja sekeldusi ei tulegi. Aga asjad juhtuvad. Mõned suurema tõenäosusega, teised harvemini. Päiksepiste. Alajahtumine. Liiklusavarii. Mao- või putukahammustus. Tulekahju. Röövimise ohvriks langemine. Toidumürgitus. Enneaegne sünnitus. Kuristikku kukkumine või merehätta sattumine. Muidugi, surma ees on kõik võrdsed ja õnnetus võib ka kodus juhtuda. Kuid reisimine on kindlasti riske suurendav olukord. Tundmatud teed, teine kliima, võõrad kombed, arusaamatu keel, harjumatud toidud ja sada muud asja, mis teisiti kui kodus. Sageli lisanduvad turismireisidel veel ekstreemsed spordiüritused, ohjeldamatud peod ja riskantsed meelelahutused, mida alalhoidlik kodanik kodus kunagi ette ei võtaks. Mõni kindlustusfirma riskianalüütik võiks siinkohal mitmetunnise loengu pidada.

Kui siis reisil olles õnnetus käes, tuleb leppida abiga, mida kohalikud struktuurid pakuvad. Ja selle eest ka maksta. Vältimatu abi osutatakse reeglina küll tasuta ja kedagi õnnetuskohale surema ei jäeta, isegi kui abivajajal rahakotti või krediitkaarti kohe käes pole. Aga edasine haiglapäev maksab. Rendiautoga tehtud väike „kõks” võib asjaolude õnnetu kokkusattumise korral tähendada kuudepikkust taastusravi, enne kui kannatanu seisund lubab kojulennule mõtlema hakata. Rääkimata juba plaanilisest või hooldusravist, ilukirurgiast, hammaste parandamisest/proteesimisest või spa-protseduuridest, millele lausa terved turismiärid on üles ehitatud.

Jah, võib vaielda, kas enneaegne sünnitus käib plaanilise või erakorralise esmaabi alla. Nii enneaegne kui konkreetsel juhul, on tõepoolest vist pigem pisut erakorraline. Siiski mitte väga ebatõenäoline. Vähemalt on see ette teada asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Noh, umbes nagu merele minnes tuleb arvestada, et päästevestid ja päästepaat ikka kaasas oleksid. Merehädaliste korral kehtib reegel, et inimelud päästetakse tasuta, aga kui alust või lasti tahad kaldale toimetada, tuleb maksta. Maanteedel samamoodi. Avariikoht koristatakse ja vigasaanud viiakse haiglasse, kuid romustatud liiklusvahendi äravedamine, hoidmine ja taastamine maksavad. Kui ei maksa, läheb avariiline auto vanarauaks. Kodakondsused ongi selleks välja mõeldud, et omasid aidata. Et tagada teenused neile, kelle maksuraha eest päästeteenistus või meditsiinisüsteem töötavad. Ja võõraste jaoks kehtib hinnakiri, nii sündimisel kui suremisel. Kas maksad omast taskust või kindlustad riski mõnes kindlustusfirmas, on igaühe vaba valik. Ma ei tea, milline reisikindlustus oli Türgis sünnitanud naisel. Korralik kindlustusleping katab õnnetusjuhtumi korral nii ravi- kui kojutoimetamise kulud, ka siis, kui kojutoimetamist veel ainult matuste korraldamiseks vaja on. Kui aga kindlustuslepingut pole või on see tehtud säästupoliitikast lähtudes, peab õnnetusjuhtumi kulude katmiseks vajalik raha sukasääres varuks olema.

Kui laev juba upub, on natuke liiga hilja päästepaati ostma minna.

(käesolev postitus on kirjutatud Eesti Ekspressi arvamusrubriigi tellimusel ning seal ka avaldatud)

varrukatakso ja kokkuleppestatistika

Tegelikult pidanuks selle postituse hoopis tööblogisse panema. Aga kuna võrdlus natuke meelevaldne ja mu suhtumine tänu kohatud huvitavatele seisukohtadele ehk natuke liiga isiklik, olgu see siis oma blogis.

Postituse ajendiks sai tasuta statistikanimekirja Metrix.ee avamisele järgnenud JK ja Petsi arutelu: http://blog.metrix.ee/2007/07/11/jk-kussad/ .

Küsimus tegelikult väga lihtne – kas veebisaidi liiklust kajastav statistika peaks olema läbipaistev ja pärinema otse sõltumatust allikast või võib keegi (näiteks mõni asjast äriliselt huvitatud isik) seda vahepeal kopi-edit-pasteda, võimaldamata statistikalisti pidajale juurdepääsu algallikale?

Varrukataksomeeste* keelde ümber panduna – kas taksomeeter ikka peab näitama sõidu maksumust vastavalt läbitud vahemaale ja kilomeetrihinnale või võib ta ka midagi muud näidata, näiteks 500 kr reisisadamast Virusse?

Pets ütleb, et ta ei kahtlusta eesti veebipidajaid, aga kui aus mäng, siis olgu kõigile aus. Jüri arvab, et tema ikka ei tahaks lubada, et Petsi robot tema statistikat otse algallikast vaatab, kuna tal on seal ärisaladus*. Mis ärisaladust seal muud saab olla, kui see, et tegelikult vaatab lehekülge oluliselt vähem inimesi, kui reklaamitellijale väidetakse.

Põhiline petukaup seisneb selles, et senised statistikatabelid lubavad kõikvõimalike „ühissaitide” loomist. Nagu selles rahvajutus, kus talumees müüs jänese ja hobuse ühtses komplektis ja keskmine hind elaja kohta tuli päris kõva. Ühissaitidega igatahes on see lugu, et kõik lubavad oma reklaamitellijale summeeritud külastuste arvu, aga tegelikult müüb kogu poti maha „kõige suurem Peeter”, enamasti Delfi. Ülejäänutele jääb võimalus oma reklaamiostjaid petta, väites, et koos „ühissaitidega” on nende külastatavus ikka väga kõva, mis siis, et „ühissaidile” nende reklaamipind ei ulatu. Kui uurima hakata, mis tegelikult kaubaks on, selgub, et jänes hobuse hinnaga.

Varrukameeste loogikast lähtudes liidetakse sõidutasule suunal reisisadam-Viru ka Copterline kütusekulu, mis siis, et klient sõidab kõigest vana Opeliga.

Klikivabrik toetas Metrix.ee listi loomist just põhjusel, et see on sõltumatu, automaatne ja manipuleerimatu, välistades igasuguse „kokkuleppestatistika”. Loodetavalt metrix.ee sellisena ka püsib, jättes tasu eest „ühissaitide” loomise äri teistele. Varrukameestele, kes usuvad, et klient on loll, pime või purjus ja et talle tegeliku sõidumarsruudi ja kütusehinna avaldamine oleks korvamatut kahju põhjustav ärisaladuse avaldamine.

* varrukatakso – Tallinna transpordiameti spetsialistide termin taksojuhtide kohta, kes reisisadamas või lennujaamas purjus/rumalat klienti ootavad ja siis varrukatpidi oma autosse nöörimisele talutavad

** Tegelikult võib targal GA kasutajal oma statsis tõesti olla mõningaid ärisaladuse alla käivaid näitajaid. Et kui palju leheküljele saabunud külastajatest ka tegelikult mõnd saidil pakutavat teenust kasutab vms. Aga siin on küsimus usalduses. Kui Jüri Petsi ei usalda, siis on see mõistetav. Samas, miks peaks siis kõik muud Eesti internetiäri osalised Jüri käsitsi kirjutatud „kokkuleppestatistikat” usaldama?

kuidas kasiinokatku vastu vaktsineerida?

Olin kunagi aktsionär ühes ettevõttes. Muidu tore äri. Kliendid seisid järjekorras, sularaha liikus hästi ja meie konkurentide autod olid tolle aja kohta päris uhked. Meil läks kehvemini. Tegevdirektor, tore, tagasihoidlik ja töökas mees, kurtis, et ta pingutab küll, kuid kasumit ei tule. Küll olid töötajad ahned, siis kliendid ihned. Aktsionärid kehitasid kurvalt õlgu ja ootasid nullkasumiaruandeid uurides paremaid aegu. Tegevdirektor jättis kulude kokkuhoiu mõttes puhkused välja võtmata ja tegi 14 tunniseid tööpäevi. Lõpuks läks firma hoopis põlema. Millegipärast sai kõige rohkem kannatada koht, kus kassaraamatud ja muud arvepidamispaberid seisid. Ladu põles muidugi ka tühjaks, isegi tuhka ei jäänud seal olnud kaubast. Alles hiljem selgus, et meie tulud olid hoopis tänaste kasiinohiiglaste kasumiks viidud. Nagu ka tegevdirektori korter ja muu isiklik vara.

Tagantjärgi hea tark olla. Pidanuks panema turvakaamerad välisuste-akende valvamise asemel hoopis tegevdirektori tuppa ja kassa juurde, oma usaldatud töötaja näppudele vaatama. Nagu kasiinod teevad. Küllap kasiinod juba teavad, et kontrollida ei tule mitte külastajat või klienti, vaid omainimest.

Siit aga idee, kuidas oleks võimalik kasiinokatku vastu vaktsineerida. Võiks kodanikualgatuse korras paigutada kaamerad mängupõrgute ukseesist avalikku ruumi valvama. Ja pilt internetti. Siis oleks nii pereliikmetel kui tööandjatel võimalik vaadata, kes kui kauaks läheb ja mis näoga välja tuleb. Ja vajadusel talle järele minna.

PS. protestiaktsioon kasiinode laiutamise vastu oleks ehk hea mõte, kui selle tagant ei aimduks ühe mahakäiva üheaastapoliitiku eneseupitamise ambitsioon. Samas, kui asja võtaks üle näiteks kasiinosõltlaste infokeskus, leiduks kindlasti annetajaid, kes üritust toetaks. Kuigi see veebikaamerate asi võiks oluliselt tõhusam olla kui autokastist K-kõne pidamine.

PS2. kasiinokunnid aga on kavalad. Said mängusaalidesse suitsetamise loa, teevad ka reklaamkeelu tingimustes võimsa telepromo. Kuigi mantli pärandamise asemel oleks sümboolsem edasi anda timukakeep või korralik kera poomisnööri.

PS3. see veebikaamerate idee ei ole tegelikult päris minu välja mõelnud. Hispaania linnade kodanikud on sarnase lahenduse välja pakkunud prostitutsiooni ohjeldamiseks. Võõrasse majja kaamerat panna ei saa, aga avalik ruum bordelli värava või kasiino ukse ees on ju küll koht, mida kodanikualgatuse korras võib veebis üle kanda. Nagu liiklusummikuid või rannailma.

aluspüksipäkapikk ja veeb 2.0

DT blogis on hea lugu, kuidas veeb 2.0 saitidest seksi ja vägivalda sisaldavate linkbaitidega megaliiklust tõmmata saab. Tegelikult blogtree kasutajatele hästi teada süsteem. Pane provotseeriv pealkiri ja märja T-särgi pilt ning liiklus tuleb.

Mis selle liiklusega aga peale hakata? Meenub South Parki episood, milles tegutsesid aluspüksipäkapikud. Nende äriideed kirjeldab juuresolev pilt. Päkapike ainus mure oli, et keegi ei teadnud, mida sisaldab faas 2.

Ehk siis veebimaailma üle kantuna võiks kolmeastmeline äriplaan näha välja selline:
1. tõmba palju liiklust.
2. ???
3. kasum!

jätan Õllesummeri vahele

Ei lähe ma tänavu ega tulevikus enam õllesummerile. Mitte et ma muidu väga aktiivne summeriline oleks olnud, aga nüüd kindlasti mitte. Summeriõlu on natuke liiga K-maitseline. Suur osa summeril ära antud õllesõprade rahast jõuab erakonna kätte, kes on tõstnud oma lipukirjaks alkoholismiga võitlemise. Suuremat silmakirjalikkust on raske ette kujutada. Isegi Rein ütleb, et ei tasu tema sõnade ega tegude järgi käia.

miks Hispaania tõi oma sõdurid Iraagist ära?

Hispaania kodusõda on vaatamata paljudele romaanidele-filmidele-maalidele oma sisult siiani paljudele mõistetamatuks jäänud. Hemingway hingekell ja Picasso Quernica on muutunud märkideks omaette, kuid sõja põhjustest ja käigust ei teata pooltki niipalju kui neist teostest. Kes sõdisid? Miks? Kes võitis? Oleme kuulnud nimetust „rahvusvahelised brigaadid”, teame et pärast sõja lõppu jäi 36 aastaks võimule Hitleri ja Mussolini sõber, fašist Franco. Mis tegelikult juhtus? Oli see kohalike omavaheline kisklemine või imperialistlike suurriikide võimupiiride jagamine?

Väga lühidalt võiks Hispaania kodusõja kokku võtta nii. Grupp mässulisi kindraleid otsustas kukutada Hispaania vabariigi demokraatliku valitsuse ja alustas 1936. aastal sõjaväelist riigipööret. Aafrikast toodi tagasi Hispaania koloniaalväed (mille koosseisus sõdis palju araablastest palgasõdureid) ning suunati need oma valitsuse ja rahva vastu. Maailma suurriigid deklareerisid, et nemad Hispaania siseasjadesse ei sekku, kuid juba sõja esimestest päevadest alates kasutas Franco Saksamaa ja Itaalia vägesid, tehnikat ja raha. Ka kuulsad Maroko väeüksused toodi üle Gibraltari väina Hispaaniasse saksa ja itaalia laevadel-lennukitel. Franco lubas Hitlerile, et võimule saades annab vastutasuks Hispaania maavarad Saksamaa sõjatööstuse käsutusse. Nagu hiljem selgus, andis ka hispaanlastest tööjõu ja väeüksused, kuigi ametlikult Hispaania II maailmasõjas ei osalenud. Suurbritannia toetas vaikimisi Francot, kuna leidis, et paremäärmuslase juhitud riigis on inglaste investeeringud paremini kaitstud kui sotsialistliku revolutsiooni lävel olevas vabariigis. Euroopa ja Ameerika mittesekkumine tähendas, et Hispaania vabariigi valitsusele ei antud ei sõjalist ega rahalist abi, enamgi. Neile ei müüdud relvi. Samal ajal kui Francole anti krediiti nii relvade, varustuse kui kahuriliha näol. Hispaania vabariigi valitsuse ainus võimalus oli pöörduda Stalini poole. Stalin MÜÜS hispaanlastele kõrge hinnaga vene relvi ning saatis kohale oma komissarid, kes pidid jälgima, et vabariiklaste sõjategevus liiga edukalt ei kulgeks. Et Pürenee poolsaarel kogemata kommunistlik riik välja ei tuleks. Ka Stalin ei tahtnud enne õiget aega võimalikke liitlasriike välja vihastada. Seega oli Hispaania demokraatlik vabariiklik valitsus juba ette kaotajaks määratud, kuna suurriigid ei arvestanud mitte ideede võitlust, vaid materiaalseid väärtusi: maavarad, strateegilised positsioonid Lõuna-Euroopas, võimalikud liitlased-vaenlased lähenevas II maailmasõjas.

Palgasõdur ei võitle idee eest, tema saab eluga riskimise eest raha. Franco üksused olid hästi varustatud, väeosade vahetamisega said sõdurid pidevalt puhkust ning neile maksti korralikult palka. Lisaks vaadati läbi sõrmede, kui sõdurid vallutatud aladel röövisid ja tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsesid. Franco vastu võidelnud rahvusvahelistes brigaadides osalenud rohkem kui 50 riigi vabatahtlikud ei saanud sõdimise eest palka, nagu ka Hispaania Vabariigi rahvaarmee sõdurid. Vastupidi, palka küsinud vabatahtlikud saadeti näiteks Ameerika ja Inglise värbamispunktidest tagasi, kuna Hemingway ülistatud rahvusvaheliste brigaadide eesmärk oli fašismiga võidelda. Idee eest võitlejad kaotasid. 1938 a. rahuläbirääkimisteks lahkusid rahvusvahelised brigaadid Hispaaniast, 1939 sai Franco siiski täieliku ülekaalu ning Vabariik kapituleerus. Sakslased said soovitud maavarad ja tööjõu, inglased nägid, et nende lootus investeeringute kaitsele ei täitunud. Ameeriklastel oli niisama piinlik, sest kommunismihirmus oli toetatud fašisti võimule saamist, kes hiljem stalinlikku eeskuju järgides suure osa oma rahvast koonduslaagritesse või hukkamisele saatis. Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et Franco püsis võimul sama kaua kui Lenini-Stalini diktatuur – 36 aastat.

Iga tänapäevane sõda on suurriikide malemäng. Tegelikud eesmärgid peidetakse loosungite taha, olgu need siis „kommunismiohuga” võitlemine või „terroristide” talitsemine. Paistab, et Hispaania kodusõda oli viimane, kus lahingutes osalesid ja langesid ka mõned neist, kes sõja tegelikult valla päästsid. Hilisemates sõdades on lahinguid juhitud kaugemalt kabinettidest ning sõjas teisele kohale tulnud vägede juhid hiljem täiesti „humaanselt ja sõjamehelikult” hukatud.


Ahjaa, vastus pealkirjas esitatud küsimusele ka.

Kirjutasin kogu selle ajaloolise heietuse siia, et tuua välja paralleel. Ühe riigi siseasjadesse sekkumise tõttu sai oluliselt muudetud kogu piirkonna edasine käekäik. Suurriikide huvides. Vasakpoolsete ja parempoolsete vana vaen ei ole Hispaanias kuhugi kadunud, kuigi kodusõja lõpust on möödas 68 aastat. Hispaania tõi väed Iraagist ära, kuna see oli sotsialistide peaministrikandidaadi Zapatero valimislubadus. Väed viis Iraaki ameerikameelne parempoolne peamister Aznar. Pärast valimisvõitu 2004 võimule saanud Zapatero oma lubaduse ka täitis. Ja mälestus sellest, kuidas vasakpoolsed 70 aastat tagasi tänu välismaiste palgasõdurite sekkumisele Hispaania kodusõja kaotasid, polnud selle otsuse juures sugugi vähetähtis emotsionaalne moment.

PS! Zapatero andis kõigile praeguseks veel elus olevatele rahvusvahelistes brigaadides võidelnutele Hispaania kodakondsuse, täites nii Hispaania Vabariigi viimase peaministri Juan Negrin Lopezi 1938. aastal brigaadidega hüvasti jättes antud lubaduse: Hispaania ei unusta teid.

klienditeenindaja kaitseks

Lugesin Gerdi postitusest, kuidas teda kui kuningas-klienti jälle piisava aupaklikkusega ei koheldud. Hakkasin talle kommentaari kirjutama, kuid sellest sai iseseisev postitus. Klienditeenindaja kaitseks.

Naeratuseta, ebaviisakas ja tülpinud ilmega teenindaja on ilmselt põhjamaalaste edu-religiooni kaasnäht. Edukas ja õnnelik on modell, firmajuht, poliitik, telestaar või mõni teine kollase ajakirjanduse jutuaine. Vapper ja ilus räägib oma tööst telesaates ja seltskonnaajakirjas, naeratab ja särab. Pizzamüüja, kliendikonsultant, automehaanik või supermarketi kassiir on selle loogika järgi kaotajad. Kes peaks lisaks oma staatuse häbenemisele iga rikka ja ilusa külastuse üle suurt rõõmu üles näitama ning ette-taha kummardama.

Sellised postitused, nagu praegu kommenteeritav, ei aita kuidagi kaasa klienditeenindaja ameti väärtustamisele või teenindajate töörõõmu suurenemisele. Me ise oma üleoleva suhtumisega surume neid alla ja turtsakas teenindus on loomulik vastureaktsioon.

Proovi äkki nõudmise ja kurjustamise vahepeal sõbralikku suhtumist? Naerata ise ja ütle, et saad aru, kui väsitav on, kui kõik "on tallinnast ja maksavad" ning kogu vahetuse jooksul teenindajale mõista annavad, kui tühine ta on. Olen proovinud. Töötab palju paremini kui kaebuste raamatu nõudmine, juhataja kutsumine või ähvardamine et "homme sa enam ei tööta siin!" Kujutle ennast teenindaja asemele. 8 tundi ja tihti rohkem sama toimingut. Paljud kogu aeg püstijalu, vahepeal väike lõunapaus ja siis jälle ülbed ning nõudlikud kliendid, igaüks oma erisoovidega, kõigil kiire ja kõik väga tähtsad...

Teine küsimus on makromajanduslik pool. Keegi peab teenindajatöö ka ära tegema. Järgides Gerdi soovitust, jääks meil enamus klienditeenindaja ametikohti peagi tühjaks. Niigi töötajatest puudus, kui hakkaks veel nõudma erilisi, solvamiskindla närvikavaga teenindajaid, peakski pooled ärid uksed kinni panema. Ja ülejäänud tõstaks rõõmsalt hinda. Kas puuduliku keeleoskusega võõrtööline meeldiks selle koha peal rohkem?

Tahad head teenindust? Mine Egiptusse. Teenindaja, olgu ta kelner, bussijaama kassiir või mobiilifirma letiteller, on oma ameti üle uhke ja rõõmus. Mitte ainult seetõttu, et riigis on miljoneid, kellel pole sedagi tööd. Egiptuse teenindaja suhtleb, on sõbralik ja enesekindel. Ta saab aru, et aitab klienti. Et klient ei ole küll päris kuningas, kuid et nii teenindaja kui klient on teineteisele vajalikud. Ning koostöö toimib.

Kuningas ei saa üksi olla, alamad peavad ka olema. Samamoodi ei ole võimalik klient olla, kui pole teenindajat. Ka kuningatel on see risk, et kui alamate vastu liiga ülbeks minna, võidakse pea maha lüüa ja uus valida. Ükski klient ei ole asendamatu.

savisaar ja vantzilla

Delfi pealkirjad on kaubamärk omaette. Üks hiljutine aga sisaldas nii suurepärast terminit, et seda ei saa mainimata jätta. Kui artikkel läbi lugeda, saab aru küll, millest jutt. Aga ainult pealkirja järgi vaadates tundub, et tegemist on poliitilis-rahvusliku ründerelvaga, mida pronksiööl juba peaaegu edukalt kasutati.

vihje võsareporteritele

Jaanipäeval läheb nii soomeugrilastel kui venelastel ikka ohtralt kesvamärga üles ja kui õhtu jahedamaks kisub, valatakse viina peale. Võsareporter võiks jälle kaamera kingakarpi peita ja Eru küla kanti vaatama minna, mis kellani Tallinna alkomüügikeelaja ise külalistele viina valab. Ja kui keegi peaks pärast kella 20.00 pitsikese võtma, olekski üks mehine irisemislugu jälle soolas. Aga paraku... Petsil seekord vist suu täis topitud ja kinni teibitud ka. Kõigepealt, kas ta isegi sel kellaajal enam karskuse pidamise sõnalist poolt tegudest eraldada suudab. Ning teiseks - ei sobi hammustada kätt, mis su oma klaasi täis kallab. Nii et loodame teistele sotsiaalpornoreporteritele.

Ja kes pildi toob, kuidas Hundisilmal pärast kella 20.00 napsu jagatakse, ma teen omalt poolt õlle välja.

kuidas ma räigelt lennuohutuseeskirju rikkusin

Viimase 36 tunniga olen käinud läbi 4 lennujaama turvakontrollide kadalipust. Euroopas. Terrorioht on endiselt kõrgel, paistab. Ja terroristide rünnakute ennetamise töö on tugev. Tänaseks on selgunud, et terrorioht ei pesitse mu läpakas, MP3-mängijas, mobiiltelefonides, ID-kaardi lugejas, 3G modemis ega tohutus juhtmepusas, mis kõiki neid vidinaid omavahel ühendab. Ka käekell, püksirihm ja kingad on korduvalt nii minuga koos kui eraldi läbi kiiritatud ning sokkide väel käed üleval seisvana on mind ohutuks tunnistatud. Mind on lahti riietatud, läbi kobatud ja tänu arvukatele küsimustele olen hästi meelde tuletanud isikute ringi, kes võivad olla mu seljakotti viimase 6 kuu jooksul näinud või puudutanud.


Aga rikkumine. Rikkumine seisnes selles, et ma unustasin hambapasta seljakotti. See on nüüd ka ohtlike veoste alla liigitatud. Ja kõige kummalisem, et ühelgi korral neist neljast ei avastatud potentsiaalse ohu allikat! Mu pooltühi hambapastatuub jäi lokaliseerimata ja neutraliseerimata. Tunnen ennast natuke süüdi. Ausõna, ma ei teinud seda meelega. Lihtsalt ei ühendanud ära, et uus vedelike kaasa võtmise keeld laieneb ka hambapastale. Kui kord on kord ja mina seda rikkusin... oleks keegi võinud rikkumise ju avastada? Aga olnuks selles tuubis tõesti lõhkeaine...?

Tsahkna, Kukerpille kuulad?

Tegelikult on kaks täna enim kommentaare kogunud uudist üksteisele nii heaks täienduseks, et polegi midagi targutada. Margus Tsahknal soovitaks need kaks lugu kõrvuti ette võtta ning leida erinevused.

vajatakse elajaid

Mis juhtub, kui ülekeev kinnisvarakatel äkitselt jahtuma hakkab, kirjutasin varasemas postituses. Sõitsin täna kunagistes kuumemates arenduspiirkondades ringi ja pilt oli nukker. Ei ole võimalik leida kohta, kus seistes ei näeks vähemalt üht müügisildiga korterit-maja. Tihedamates elurajoonides tundub, et kuulutus on küljes igal neljandal või kolmandal kinnisvaral. Poolikud vahemerevaatega arendused seisavad graffitikunstnike rõõmuks, laste mängumaaks ja asotsiaalide ulualuseks.

Mis siis juhtus.

Buum, nagu ikka. Kõik ostsid, kõik ehitasid. Hinnad läksid üles, rahvas võttis kõvasti laenu ja muudkui ostis. Kes elamiseks, kes spekuleerimiseks. Ka välismaist raha voolas tulvaveena sisse, ei jõutud nii kiiresti ehitada, kui käest ära osteti.

Äkki raha juurdevool peatus. Kohalikel said laenulimiidid täis ja välismaalaste hulgas läks piirkond moest ära. Arendused aga muudkui valmisid. Nüüd otsitakse ostjaid. Hinnad on hakanud langema.

Koos kinnisvararalliga kerkinud muud hinnad teevad tänasest Hispaaniast tavalise Euroopa provintsi, mis pole enam millegi poolest Saksamaast või Prantsusmaast ahvatlevam. Costa del Soli saatus on eriti kurb. Tänu tohutule päikse-immigrantide hulgale pole see enam Hispaania, vaid briti-skandinaavia-saksi segakoloonia, kus keeleks on deutschspanglish ja kultuuriks raha. Kuid esimese laine uus-kohalikud hakkavad vaikselt eest ära surema, nende pärijad aga lähevad tagasi metropolidesse. Või vähemalt värskematesse piirkondadesse. Balkanimaadesse ja Põhja-Aafrikasse tüürivad nii lõbujanune säästuturist kui hinnatõusule mängiv kinnisvaraspekulant. Vähenev prominentsuvitajate huvi toob müüki ka hulgi luksuslikke villasid. Marbella kuulsaima suvitaja, Saudi kuninga Fahdi surma puhul 2005 kuulutas linnavõim välja kolmepäevase leina. Marbella lähistele suvilaks Valge Maja koopia ehitanud kuningas tõi iga visiidiga kaasa nii palju raha, et koguni kohalikud autorendifirmad pidid tema teenijaskonna varustamiseks Saksamaalt sadade kaupa uusi Mercedeseid tellima.

Kortereid – maju on rahval käes palju. Kes oma raha eest kokku ostis, kannatab hambad ristis, kes pangast võttis, on juba otsast hakanud sundmüüki andma. Lisaks tulevad järelturule järjest uued lahkujate päiksepensioni-kodud. Kinnisvaramaaklerid käivad hirmul nägudega, nagu küüditamist ootavad kulakud – paljud firmad on ühinenud ning suurkoondamised jätkuvad, sest ostjaid pole. Tühje elamispindu on rohkem, kui inimesi. Kuuldavasti plaanivad kohalikud võimud elanikuta elamispindu koguni maksustama hakata. Sest linnad, kus pooled korterid seisavad tühjalt rentnikku oodates või müügis, muutuvad peagi tondilinnadeks. Pole elu, pole äri, pole inimesi, pole maksutulu. Juba praegu ei jõuta kõiki uusarendusalasid enam valgustada-koristada-turvata, tühjana seisab koguni Andaluusia turismiametile hiljuti valminud lossi meenutav administratiivhoone.

Seega ongi käes olukord, kus hädasti vajatakse elajaid. Vaatega Vahemerele.

kõik teed viivad Marbellasse

Pärast eilset tümitamist vähemuste eest võitlejate poolt tundus eriti masendav, et Postimees jätkab täna sedasama propagandarünnakut stiilis "suhtuge meisse hästi või me kutsume euroopa kohtu teile kallale".

Pole vist mõtet hakata uuesti kurtma, et mind selline asi ahistab. Kui ma tahaks Bikersis teiste lipsuta meestega tsiklitest ja autodest jõmiseda ning õlle kõrvale mõne sigarillo teha, on see seadusevastane. (meenutuseks: Bikers Pub sai lipsuga külastaja mitteteenindamise eest ühe vinguri kaebuse tõttu mingi ettekirjutuse).

Seadused on täitmiseks ja elatagu siis nii. Suitsetajad restoranidest välja, homod asemele. Pommimees Märt on kinni, uutele rohelise rätiga pommimeestele integratsiooniabi ja keeleõpe. Väidetavalt kaasasündinud (nagu homoseksuaalsuski) erisättumused liputamine ja lasteahistamine on karistatavad, omasooiharust aga peab saama avalikult manifesteerida.

Kui teie Euroopa on selline, siis ma eelistan Aafrikat.

Tegelikult on tänane täiesti mõttetu postitus. Lihtsalt leidsin hea kaadri tee äärest, mis isegi Ilja Murometsa väheks ajaks mõttesse võtaks. Muide, Marbellast natuke maad edasi on sadam, kust praamiga Aafrikasse sõit võtab vähem aega kui Rohukülast Heltermaale.

valge heteromees tuleb vähemusgrupiks kuulutada

Tänane postitus on ajendatud Liisa Pasti halast Päevalehes, kui diskrimineeriv meie ühiskond ikka on. Neegrite ja välismaalaste ja lesbide ja pedede ja kõigi muude vähemuste suhtes. Konstruktiivset plaani kirjutis ei sisalda.

Tunnen juba ammu sügavat süütunnet, et olen valge, heteroseksuaalne, keskealine, keskmisest aafriklasest mitu korda rohkem tarbiv mees, kes juba oma olemasoluga ahistab tohutult vähemusgruppide õigusi. Ilmselt peaksin kappi peitu minema. Või kiiresti enesetapu sooritama. Edasi elamise eelduseks oleks ehk end naiseks lõigata või kiiresti vanuriks või invaliidiks saada, et vähemuste vihmavari minugi kohale ulatuks. Kas ma siis võin käia restoranis ilma teist omasoolist suudlemata, peab Liisa käest küsima.

Erinevused on olnud ja jäävad. Mida loetakse erinevaks, sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Mis on massiline, on normaalne, vähemused kuulutatakse väärnähtusteks. Mõnel ajaloo hetkel sallitakse erisusi rohkem, siis tuleb jälle „puhastus”. Kuritegevust, ksenofoobiat, maailmavaatekonflikte ja sõdu tuleb ka 1000 aasta pärast, lihtsalt nende alused ja määratlused võib-olla muutuvad pisut. Võimalik, et enamuse saavutanud vähemused kuulutatavadki minusugused ükskord kuritegelikuks ja nõuavad näiteks sundkorras zoofiiliks hakkamist.

Ma ei propageeri vägivalda erinevate suhtes. Kõigil olgu õigus elada oma äranägemise järgi ja õigus oma arvamust vabalt avaldada. Tänaseks on Eestis vähemuste propaganda paraku nii massiivseks muutunud, et tänavasallimatus on selle loomulik vastureaktsioon. Ma enam ei loodagi, et minusugusel oleks õigus võrdsele kohtlemisele. Tänu Liisa-suguste seisukohavõttudele olen ja jään ma diskrimineerijaks.

Õnneks on maailm suur ja igale poole ei suuda meie vähemustepropagandistid jõuda. Kuigi võiksid. Võiksid õppida, mis on juhtunud maades, kus sallivuse, multikultuursuse, integratsiooni ja kõige muu sellise sildi all kõike lubati. Vaadata, kes seal täna enamuseks on saanud ja kui sallivalt käitutakse seal endise enamuse, nüüdse vähemusega.

Või siis võiks proovida uutele turgudele tungida. Liisa, äkki tahaksid minna näiteks mõnda kurdi rahvuslaste piirkonda ja seal oma sallivusloenguid pidada, võib-olla esineda ehk ka mõne näitliku demoetteastega, nagu Sa ähvardasid homod välja visanud restoranis korraldada? Ma paneks panuse, et Sind ootaks paari päevaga surm kividega surnuksviskamise läbi. Või seletaksid äkki Darfuri neegritele Sudaanis, et valge soomeugri mees peab saama nende karjamaadel kaevu kõrval rahulikult talu pidada, sest sallivus on meie maailma alustala?


PS. Kui Sa Liisa, nii rangelt kõiki vähemusi kaitsed, siis äkki korraldad mingi kampaania, et T.H.Liiv vangist välja saaks? Ta ju ka lihtsalt natuke erinev.

roheliste seisukoht kuluhüvitiste osas

Mart Jüssi vastas mu kirjale kuluhüvitiste kohta kiiresti. Meeldiv. Mu kogemuse järgi esimene poliitik, kes valijaga vaid kuluaruande tšekkide järgi ei "kohtu", vaid reaalajas sisuliselt suhtleb.

Ei kopeeri siia kogu kirja, vaid tsiteerin olulisemat:

oleme fraktsioonis selles kuluhüvitise asjas üsna ühemeelselt nördinud viisist kuidas hüvitisi on eelnõus esitatud ja kuidas asju on seni välja poole kajastatud. Me ei ole üldise suuvetttäis suhtumisega kaasa läinud kuid meie põgusad kokkupuuted pressiga on jõudnud väljunditeni kus tõdeti roheliste erimeelsust alles viimastel päevadel. Varem on ilmselt olnud ajakirjandusel põnevam näidata et KÕIK on nõus ja eks see masendas meid veidi. Igatahes oleme hüvituse osas teinud muudatusettepaneku kus siiski see summa maksustataks kui see palgale lisatakse.

Jüssi lisas, et lõpphääletus on roheliste fraktsiooni liikmetele vaba, kuid tundes vanade riigikoguerakondade vastuseisu, on siiski karta, et asi läheb läbi ning roheliste selleteemalist kisa ning vastuhääletamist võidakse hoopis populismina tõlgendada.

Olgu siis see blogipostitus üks populismivaba ja sõltumatu väljund, mis ütleb, et rohelised ajavad õiget asja. Ja kui veel ei saa mõistusega jõu vastu, siis ehk mõne järgmise riigikogu koosseisuga asi muutub paremuse poole. Kuigi Linnar ütleb, et lootus ei ole tegutsemismeetod, on see ainus, mida praegu teha võimalik.

seaduseelnõu: riigikogulastele 30 % pikem eluiga

Saatsin oma saadikule kirja. Mõne ettepanekuga, mida riigikogu liikme raske elu lihtsustamiseks veel teha saaks. Eks näis, kui kaugele õigusliku nihilismiga annab minna ja kes lõpuks mõistuse häälega rääkima hakkab.

Kiri ise oli selline:

Tervitus kodukandi rohelistele poliitikutele!

Otsisin roheliste seisukohta kuluhüvitiste suhtes, leidsin vaid Strandbergi kirjutise Delfis, mille sõnum on, et võrreldes energeetika- ja keskkonnaküsimustega ei ole saadiku kuluhüvitised üldse oluline teema. Nõus. Energeetikaga tuleb tegeleda ja ka keskkonna säästmine üldisemalt on meie projektipõhises maailmas liiga tagaplaanil. Ses suhtes ei ole rohelistele etteheiteid, küllap nii hästi kui algaja fraktsioon seda opositsioonist teha saab, ongi tegeldud. Ka jäätmekäitlust puudutava võiks rohelise pilguga üle vaadata, lobbygruppide survel on seadusandja seni lähenenud asjale kahetsusväärselt äripõhiselt. Saaks mõne parandusettepaneku teha küll, et „saastaja maksab” printsiip jõulisemalt toimima hakkaks.

Siiski leian, et suurde poliitmängu sisenenuna ei saa erakond ühtki üksikut mängu osa ignoreerida, eriti kui konkreetne küsimus inimeste õiglustunnet riivab.

Mind kuluhüvitiste välja pakutud uus kord häirib. Olen 15 aasta jooksul nii töötaja kui ettevõtjana riigile palju makse maksnud, maksan täna ja edaspidigi. Ka selliste kulude pealt, mis tegelikult töö tegemiseks hädavajalikud on, kuid maksuametniku arvates pole kas piisavalt hästi põhitegevusega seotud või siis pole nõuetekohaselt vormistatud.

Saan aru, et sellist lisatulu sebivad endale pikaajaliste kogemustega karjääripoliitikud, kes põhimõtted juba ammu rahaks on vahetanud. Neil ju kümnis vaja parteikassasse tagasi kanda, järgmisteks valimisteks plakatiraha koguda jne. Vana koera ümber ei kasvata. Las jääda neile siis vähemalt kohustus oma pizza- ja präänikutšekid ajakirjanikele norimiseks avalikult välja panna. Kui isegi suurte ettevõtete juhtidele pole alandav bensiini- ja ärilõunate tšekke koguda või firmakingitusi nõuete kohaselt turundusmaterjalideks vormistada, mis imeloom see riigikogulane on, et tal selleks aega ei ole? Võtku siis raamatupidaja. Kuluhüvitiste hulka peaks paar tuhat krooni raamatupidamisteenust ilusti sobima.

Rohelistelt oodanuks aga juba tänaseks sirgeseljalisemat seisukohta. Praegu jääb mulje, et lastakse teistel kastanid tulest välja tuua ja maiustatakse pärast süütu näoga, kuna seaduse vastu ju ei saa. Loodan, et kui rohelised saadiku seisuse eelnõu praeguse versiooni poolt hääletavad, esitate te võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes ka eelnõu, mis lubaks mul ettevõtjana samaväärse % ettevõtte tuludest maksuvabalt ning kuludokumente esitamata omal äranägemisel kasutada ning töövõtjatel saada samaväärne palgalisa näiteks seni erisoodustustena maksustatud asjadelt: sportida, puhata, ravida liigeseid ja hambaid ning tegeleda oma hobidega.

Maksud ja surm pidada möödapääsmatud olema. Ootan huviga, kuidas reageerivad rohelised, kui õiguslikku nihilismi uppunud vana kooli poliitikud peaks otsustama oma eluiga seadusega 30 % pikendada.

tervitades,
jmo
e-valija

hea läbitõmbamisprotsent

Kui 1 % läbi õnnestub tõmmata, kas see on kõva tase? Milline on korralik läbik(r)lõpsamise tase? Mitu üritust sajast peab õnnestuma, et ennast tegijaks lugeda? Tegemist vana teemaga, mis ikka ja jälle uue nurga alt tähelepanu tõmbab.

Kes nüüd midagi pornograafilist või poliitilist otsis, sai jälle pealkirjaga petta. „Läbitõmbamisprotsent” on lihtsalt üks vaba käsitlus teemal: kuidas oleks kõige õigem tõlkida eesti keelde termin CTR (click through rate). Läbiklõpsamistase, klõpsamiste protsent, klikkimiste protsent jne.

Ehk siis lahti seletatult: mitu inimest nendest, kes saidil reklaami nägid, sellel ka klikkasid. Mulle millegipärast meeldib otsene transkribeering inglise keelest siiski rohkem kui eestindused. Klõpsama, krõpsama, vajutama ja muud meiekeelsed sõnad kõlavad kuidagi naljakalt mu meelest.

Pikemalt samal teemal klikivabriku blogis.

kinnisvarahindade kukkumise aegu

Leia juuresolevatelt piltidelt 10 korterit, mis müügis või rentnikku ootavad!

Vihjeks niipalju, et fotodel on tegemist ühe ja sama majaga, mis valminud buumi tipphetkel, kui ehitajaid veel tikutulega taga otsiti. Nüüd otsitakse ostjaid ja mitte enam tikutulega vaid leegiheitjaga.

Õigesti vastanute vahel läheb loosi võimalus mõni korteritest praeguse hinnaga ära osta, sest homme võibolla selle hinnaga enam ei saa!

politsei päikseprillihange

Guardia Civil kannab iga ilmaga päikseprille. Kas tsiklil, autos, helikopteris või mootorpaadis, tumedad klaasid on alati ees. Kuidas need on ostetud? Kas on antud meestele kätte lipik firmanime ja mudeliga ja saadetud optikapoodi või on siseministeerim korraldanud riigihanke? Ei tea. Ja polegi vahet. Mu meelest päris stiilsed prillid on poistel ja põletava päikese käes väga vajalikud.

Neid päikseprille vaadates tegin hoopis olulisema avastuse. Ja oma päiksekaitseklaasidele mõeldes.

Millest saada aru, et hakkad vanaks jääma? Väga lihtne. Kui sinu päikseprillid, mis "mõned" aastad tagasi ostetud, ja oma arust veel päris OK välja näevad, muutuvad uunikumiks, kui tänavail keegi teine sellist mudelit ei kanna, oledki vana. Kinnitust sellele väitele võid saada, kui leiad kapipõhjast või kolikambrist noorest peast ostetud, toona moes olnud eriti nõmedad päikseprillid, ja avastad, et just see ongi mood, mida kõik tänaval kannavad.

panin blogi raha teenima

Internetimaailma väikseimad tegijad – blogid - on rahapaja jagamisel justkui teise eesti staatuses, kõik neist räägivad, aga keegi midagi ei anna. Ses suhtes pensionäristki kehvemad, et isegi 500 krooni ei pakuta. Nüüd on tegija olemas, kes lubab, et jagub ka katlast kaugemal seisjatele. Noh, eks vaatame, proovida igal juhul tasub.

Eks neid katseid blogisid atradeks taguda on Eestis ennegi kahtlustatud ja katsetatud. Ma ei tea, kui edukalt, tagasisidet pole eriti kuulda olnud. Võib-olla edukamad ei kiitle, aga võib-olla polegi keegi midagi suutnud teenida. Oma blogi väärtust on kalkulaatoris tore imetleda küll, aga püüa see raha reaalselt kellegi käest kätte saada?

Kuidas blog raha teenima panna?

Minu isiklikud kogemused ei ole seni eriti paljulubavad.

Kõigepealt proovisin Google Adsensega – sain vastu näppe. Mu sait olevat mingis mõttetus vähekasutatavas keeles, pealegi piirkonnas, mis kellelegi huvi ei paku. Tulemus: registreerumisele, lepingute lugemisele, vastuste ootamisele ja muule suhtlusele sai kulutatud kokku tööpäeva jagu tunde, aga isegi ei antud võimalust vaadata, palju mu blogi võiks teenida.

Siis mõtlesin ise reklaamiandjate käest küsida, palju nad maksaksid, kui ma oma saidi nende logosid täis topiks. Aga oh õnnetust, rikaste meeste ukse taga oli pikk järjekord suuremategi saitide pidajatest, mind oma pakkumisega saadeti täitsa saba lõppu. Tulemus: pettumus ja parkimistrahv kesklinnas üle aja seisnud auto eest.

Seekordne üritus siis klikivabriku abiga. Kui palju saab olema bännerinäitamisi ja millal ja kui palju reaalset raha võiks tulla, aeg näidaku. Vähemalt ei anta klikivabrikus kellelegi eesti keele kasutamise eest kinga.

Uurisin internetist, kuidas mujal maailmas läheb.

Vaadates, palju teenivad maailma edukamad blogijad, peab kadedusega tõdema, et nende külastajaskond on pigem samas suurusjärgus eesti ajalehtede online-keskkondadega kui meie blogidega. Sealses äris liikuv CPM ei ole eriti palju suurem, kui siinsed reklaamiandjad on nõus 1 000 bännerinäitamise eest maksma, pigem vastupidi. Lihtsalt mitmete suurusjärkude võrra erinev külastajate arv muudab need summad absoluutarvudes arvestatavateks.

Oluliselt tõstab blogi väärtust reklaamiandja silmis konkreetne temaatika. Eks ole ju suur vahe, kas blogis on iga päev paar pädevat postitust golfimängust või tilgub sinna kord nädalas mõni kaootiline heietus, noh nagu näiteks minul. Enesestmõistetav, et Callaway maksab golfiblogi bännerinäitamiste eest mitukümmend korda rohkem kui minule. Kui ma Gallaway juurde üldse jutule pääseksin. Ma võin ju mõnikord kirjutada, kuidas rohi kasvab või kui ilusti pall tiigi põhjas helendab, aga vaevalt see aitaks. Sest head svingi mul ju ei ole. Nagu on Eestis vähe ainult ühele teemale keskendunud blogisid. Siiski, meeldivaid erandeid on. Näiteks Materialist, kelle näol on tänuväärse reklaamikanali leidnud Netikuller. Või on siin see seos vastupidi, mine võta kinni.


Millest blogiga teenimise edukus sõltub, on külastajate arv.

JMO blogil pole suuremate sekka asja, aga Rein Purpuri, Shoulddrinkmore või Tumeblondi blogid võinuks oma tipphetkedel päris palju bännerinäitamisi maha müüa.

Samas jääb eesti blogide külastatavus ikkagi suhteliselt väikeseks, nii et reklaamiandjatele ei õnnestu suuremaidki neist eraldiseisva meediakanalina pakkuda. Isegi ajaveeb2007 hääletajate koguarvu (549 inimest) pealt saaks paremal juhul paar-kolm krooni reklaamiraha.

Blogipidajate rahateenimist (lehevaatamisi) piiravad veel mitmedki tegurid. Näiteks paljud RSS-feedi lugejad ei jõuagi blogisse üldse kohale, samuti need, kes blogisid EPL ja EE kaudu vaatavad. Selle vastu aitaks, kui lihtsalt liputaks, aga tegelikult ei näitaks, s.t. keeraks RSS ainult pealkirja ja esimest lõiku edastama. Nii saaks need konkreetsed lehevaatamised küll oma kontosse ja näiteks jmo blogi puhul suureneks counteri arv suurusjärgu võrra. Kuid siis vihastaksid jälle põhimõttelistest blogilugejatest sõbrad.

Mõnel blogijal aga poleks üldse võimalikki oma blogiga ise teenida üritada, sest blogija lehevaatamised paneb pihta juba blogikeskkonna pakkuja ise. Näiteks Delfi blogis, kus blogiomanik saab koos blogimootoriga kaasa Delfi bännerid. Mingist segmenteerimisest ei saa sel puhul juttugi olla, ainult Delfile toodetakse klikke juurde.


Eks neid probleeme on teisigi ja temaatika ilmselt palju pikem ja laiem kui üks postitus. Jätkame sel teemal ja vaatame, kuidas klikivabrikust bännereid ja pappi tulema hakkab.

PS.1 Kes küsib, miks ei maininud ma siin postituses näiteks sisekummi ja suure juhi blogisid, mis ju suhteliselt palju külastusi võtsid teatud perioodil, siis küsin vastu - milline reklaamiandja tahaks ennast avalikult konkreetse poliitilise persooniga siduda? Vahest ehk ainult Pampers, sest neid tuleb, nagu poliitikuidki, tihti ja samal põhjusel vahetada. Kui ma nüüd kogemata andsin hea idee, kuidas ettevõtted edaspidi K-kohtusse sattumata poliitikuid saavad toetada, siis palun progressiivse üldsuse käest vabandust.

PS. 2
Ja kes pika jutu juba siiamaani viitsis läbi lugeda, neile vastuseks võimalikule küsimusele: jah, olen ise tõepoolest ka klikivabrik.ee-ga seotud ja projektis mõnevõrra tegev.

õpetaja, õpetaja, Delfi kirjutab mu blogist maha!

Nagu 2 tilka reovett?

http://jaanomartin.blogspot.com/2007/02/e-enesetapp-on-oi-kui-keeruline.html
ja
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=15928551

hansaneti asemele Webmoney või PayPal?

Kuni kübertibla ei loovuta ja hansapankurid oma porte mõistlikult koomal hoiavad, tuleb arvlemiseks muid lahendusi otsida.

Üks variant oleks PayPal, aga PayPal ei taha Eesti inimesi teenidada. Vähemalt ei taha ta suhelda eesti pangakaartidega. On kellelgi head kogemust, kuidas neid üle kavaldada? Kas konto välispangas aitab? Mulle jäi mulje, et nad tahavad krediitkaardinumbrit, aga välispangad ei taha kontodele, kuhu pidevalt palgaraha peale ei laeku, laenukaarte anda.

Variant mis kindlalt töötab, on muidugi Webmoney, venelaste enda suurepärane leiutis. Samas ei ole mul endal kogemust sealt raha kätte saamisega. Olen ise sealtkaudu ainult maksnud, ei ole päris kindel, kas süsteem sama hästi ka siis toimib, kui vaja on raha kätte saada.

Head soovitused on teretulnud.

küber-tibla sai, mis tahtis

Piinlik tunnistada, aga küber-tiblade aktsioonid on osutunud hoopis tõhusamateks rünneteks kui joovastatud noortekampade märatsemine tänavatel või üleskutsed loobuda eesti toodete tarbimisest. Kuni küber-rünnakud piirdusid uudistekanalite kommentaarirubriikide spämmimisega ja punalippude-viisnurkade riputamisega kergesti äraarvatavate adminniparoolidega veebisaitidele, polnud asi väga hull. Uudised sai kätte blogide kaudu ning naljaka uus-disainiga veebilehed olid mõnes mõttes isegi meelelahutuslik vaatamine. Noh, nagu loomaaias ahvipuuri ees umbes, et vaat mille vant on ära õppinud!

Aga on ka osavamaid ründeid. Serverimehest sõber ütles, et mõningad küber-tiblad teevad päris palju käsitööd ega kasuta valmis tööriistu. Mis teeb neist mõnevõrra raskemini tõrjutavad kahjurid. Milles konkreetne kahju või ebamugavus? Kõigepealt selles, et loomingulise tegevuse asemele on tulnud tulekahju kustutamine. Palju töötunde läheb raisku, palju vajalikku jääb tegemata. Häirib harjumuspäraste lahenduste mitte toimimine. Et peab jälle tagasi vanade meetodite juurde minema, paber-pliiats, pangakontor ja allkiri. Tegelikult see netipankade ja muude e-teenuste mittetoimimine on kõige hullem. Eriti neile, kes välismaal. Ei oskagi midagi teha. Kui juurdepääs Hansapangale päeva-paariga ei taastu, on kollane vesi ahjus. Siis peab arveldamise lõplikult eesti pankadest ära viima.

Iseendast on muidugi huvitav indikaator, et Venemaal on nii palju küber-mehi, kellel on aega ja tahtmist mingite eesti serverite kallal pusida. Katsu neilt mingi asjalik programmijupp tellida ja paku palgaks korralik ports dollareid - ei ole aega, ei ole võimalust. Kärss kärnas ja maa külmand, ei tule sealt mingit mõistlikku tööd. Aga nüüd paistab, et on kõik võimalik. Ei oskagi arvata, kas on liikumapanevaks jõuks lihtne klassiviha või tulevad kuskilt koos tellimusega oluliselt suuremad rahapakid kui tavalises progemisbisnessis liiguvad...


Täiendus:
Hansa klienditugi andis hea soovituse, kuidas salajasi kõrvalteid mööda, mida küber-tiblad pole avastanud, ikkagi kontodele ligi saada. Tänu selle eest. Loomulikult ei hakka ma seda aadressi veebi riputama. Kel veel on välismaal probleeme, soovitan helistada HP klienditoe numbrile: +372 6310310. Paraku ei toiminud neid kõrvalteid kaudu ID-kaardiga sisse logimine. Hea, et vana koodikaart ikkagi alles oli, sai kiiremad asjad tehtud.

anname Raudtee Venemaale tagasi! Tehtud.

Mind kui Eesti Raudtee väikeaktsionäri teeb murelikuks viimasel ajal meie ühise ettevõtte ümber toimuv. Paistab, nagu oleksime ostnud asbestitehase, giljotiinivabriku või pandakaru-delfiinilihakonserve tootva kombinaadi. Ühesõnaga firma, millega pole pisut muutunud olukorras midagi peale hakata. Mis me nüüd siis teeme oma raudteega, suur juht ja õpetaja? Sõidame tühjade tünnide kõmisedes Narvani ja tagasi ja maksame igal aastal riigieelarvest kõik kulud kinni, sest tulusid enam ju pole?

Turusituatsioonid ikka muutuvad ja nii suure ettevõtte ostutehingut ei olegi võimalik teha, kui kõikvõimalikke auditeid ja riskianalüüse läbi ei vii. Lausa kohustuslikus korras sunnitakse need peale. Kas tõesti ei hoiatanud ükski analüütik, et ettevõtte suuremaid riske on seotus endise Nõukogude Liidu looderaudteega ning et ka kliendibaas koosneb põhiliselt ühest grupist, kelle käitumine võib tihti ettemääramatu olla? Või vastupidi, hoiatati. Kuid K-erakond pressis tehingu sellegipoolest läbi? Mis me nüüd teeme oma raudteega?

Et lagunev ja kasutu ettevõte meile kaela peale ei jääks, oleks mõistlik see püüda kiiresti realiseerida. Ainus kelle jaoks ettevõttel veel arvestatav väärtus on, on seesama Loode-Venemaa raudteevõrk. Nemad saaks kraanid lahti keerata ja rongid jälle liikuma lasta.

Vaevalt et venelased kasumit meiega jagaksid, aga ega praegugi omanikul muud rõõmu pole, kui unistada, et ükskord sõidavad ehk lapselapsed soojas mugavas vagunis kiiresti ülikoolist koju. Aga vähemalt töökohad ehk säiliksid, kui venelased raudtee uuesti käima paneksid.

Arusaadavalt ei ostaks venelased raudteed selle hinnaga, millega meie ameeriklastelt, aga mingi bisness peab ju lollidele ka jääma. Muidugi võib juhtuda, et Venemaa ei olegi nõus raudtee eest midagi maksma või maksab 1 rubla. Siis tuleb hinnavahe selle mehe käest sisse nõuda, kes eraomanikele-ameeriklastele 2,35 miljardit meie ühist raha maksis.



Eesti Raudtee väikeaktsionär läbi EV kodakondsuse
Tõsi, sunnitud aktsionär, sest mina ei hääletanud oma maksuraha kasutamise poolt selle firma aktsiate ostuks.

pizza ja prääniku poliitika

Müts alandlikult pihus, küsib mats oma talu hoovile trüginud tiblalt, et kumba too eelistaks, pizzat või präänikut ning et kas ta peaks äkki vabandust paluma, kuna ta oma natsionalismis mõlemat nagu ei raatsiks anda. Mis talle vastatakse?

"I pivo!"

Ja jääb mulje, et vaatamata ponkssõduri ümber puhkenud vaidluste spektri kirevusele kisub vähemusrahvuste poliitika mainstream pizza ja prääniku põhimõttele lähenema.

must väljas ja info puus

Tegelikult tahtsin öelda, et juurdepääs Eesti meediakanalite infole on kahtlaselt kehvaks jäänud. Postimeest pole juba päev otsa õnnestunud avada, Päevaleht teatab eelmise aasta 2. oktoobri kuupäeva näidates, et 10 min hoolduspaus. Delfi, mille suurem väärtus kui uudised, olid tihti ajakirjanikust paremini informeeritud kommentaatorid, keelas kommenteerimise ära.

Ei ole otsest kinnitust leidnud, aga tundub, et välismaiste serverite kaudu lähenejaid ahistatakse eriti. Mitte ainult kommentaaride lisamisel. Arvestades rünnete suurt arvu, tegelikult arusaadav ka. Aga Lotmani artiklit oleks Postimehest ikkagi tahtnud lugeda. Ehk peaks linkimise asemel mingi muu info vahendamise lahenduse välja mõtlema? Kopeerima lugusid kuhugi dotcom või dotnet serveritesse? Noh, et uudised ikka liikuma saaks ka siis, kui häkkerid oma tahtmise peaksid saama või midagi...


Pealkirja selgitus: mõiste 'blackout' päritolu, tunnistan ausalt, ei tea. Sellepärast tunduski huvitav olevat see ära tõlkida. Ning ainus tõsikiire ja enamvähem adekvaatne info, mis Eestist tuleb, pärineb blogidest. Mida parimal viisil kogub ja serveerib blogipuu siis blog.tr.ee.

vabastaja portree terrorirünnaku taustal

Selline on tänapäeva vabastaja. Konkreetsemalt vabastamas Westmani poodi üleliigsest õllest. Ehk isegi mõne kunagise vabastaja järeltulija, täie õigusjärgluse alusel. Kas tundub ainult mulle, aga paralleel võiladude avamisega on justnagu olemas... Ehk kaunistab see pilt kunagi ajalooõpikuid, nagu Kingissepa Vic'i või Guevara Che võitlustuhinas, nägu väljendamas pühendumust suurele eesmärgile.

Rohkem neid vabastajaid fašismi vastu võitlemas võib näha kasvõi nendes albumites.


Tegelikult ei plaaninud üldse selle jama teemal sõna võtta. Mõtlesin Vanhaneni kombel, et siseasi, las politsei ja vajadusel muud jõustruktuurid tegelevad. Mis see nüüd olgu, üks Euroopa Liidu liikmesriike ei saa hakkama paarisaja purjus laamendajaga. Aga vaadates täna lahti läinud hambutut pada-sõimab-katelt arutelu ja poliitilist punktivõtmisvõistlust (eriti pealinna linnapea poolt) ei saanud enam vaiki. Õnneks läks erutus ruttu üle. Kui mõtlesin, kus oleks Giuliani praeguseks, kui ta 9/11 oleks samamoodi reageerinud, nagu meie pealinnapea, läks meel rahulikuks. Igal juhul ei ole kilulinna meer pärast tänast reaktsiooni enam lähedalgi sellele rajale, millel Rudy Giuliani täna.


Ning tuleb märkida, et Bin Ladeni poisid pole ka niiväga Giuliani valijad...

kadunud mälestusmärkide kummardajad

Kõigepealt arvake, millest ja kellest jutt? Suure juhi nimelised tänavad, väljakud, koolid ja instituudid on ümber nimetatud. Juhi võidetud sõda meenutavad mälestusmärgid on kõrvaldatud. Juhti kujutavad ausambad on vaikselt kadunud või asendunud kaasaegsematega. Juhti ja tema parteid ülistavate monumentide tükid vedelevad rohtu kasvanud laoplatsidel või roostetavad unustatuna kusagil maanteekraavis. Kuigi elus on veel palju inimesi, kes juhi tegusid oma silmaga näinud on, kes ühel või teisel poolel võitlusest osa võtnud, ei taheta sellest ajaperioodist eriti rääkida.

Sellegipoolest leidub kodusid, kus suure juhi portree on endiselt seinal. Koos vanade sõdurimundrite ja luitunud paraadfotodega. Vaid seltskonda, kellega juhi sünnipäeva tähistada, jääb aasta-aastalt vähemaks. Enamusel noortest sugulastest on piinlik sellistel üritustel osaleda.

Kuid ühe viimase mälestusmärgi juures koguneb siiski kord aastas nostalgiline seltskond, kokku paarsada. Mõned sõjakoledusi oma silmaga näinud elatanud inimesed. Noorterühmitus, kelle nimele liidetakse hea meelega eesliide neo-. Kes ise pole suure juhi režiimi ajal elanud, kes pole selle valla päästetud sõja õudusi näinud. Kuid kellele sellegipoolest meeldib vanal sõjaväelisel viisil au anda, nostalgilisi laule laulda ja üksteisele kinnitada, et vanad head ajad tulevad tagasi. „Kodumaa, suur ja vaba,” on nende mitte kuigi enesekindel sõjahüüd. Ja muidugi „Au suurele juhile”. Tuuakse lilli, lehvitatakse vanu lippe. Tõenäoliselt toimub ka väike tähistamine. Tantsimiseni asi enamasti siiski ei lähe.
Viimane mälestusmärk on püsti seetõttu, et see on ühtlasi ka hauamonument.


Mõistatasite ära?

Memoriaalkompleks Valle de los Caidos ja Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco Bahamonde. Euroopa kõige kauem vastu pidanud fašistliku diktaatori Franco püstitatud mälestusmärk kodusõjas langenud „patriootidele”, ühtlasi ka koht, kuhu ta ise on maetud.

Pärast Franco surma 1975 aastal muutis Hispaania end kiiresti tagasi monarhistlikuks riigiks ning Franco aegu igatseb taga vaid väike osa ultraparempoolseid eesotsas Franco tütrega. Hispaanlaste üleminekuperiood oli palju leppivam ja veretum kui kuumadest lõunamaalastest võiks oodata. Ilmselt on põhjus kirjutamata kokkuleppes, mida kutsutakse ka „vaikimise ja unustamise paktiks”.

Selle pakti järgi jäid represseerimata kõik Franco diktatuurivalitsuses osalenud ministrid, neile jäi alles nende kokku riisutud vara ning nad elasid oma elu lõpuni luksuses ja turvalisuses. Näiteks Marbellas. Enamgi. Suur osa Franco valitsuse ministritest osales uue põhiseaduse välja töötamisel ning aitas võimule Franco poolt enda järeltulijaks valitud noore printsi Juan Carlos de Borboni. Samas said võimaluse rikastumiseks ka uue kuningriigi uued ametikandjad. Asjad olid justnagu hästi. Vimm ja vihapidamine suruti enesesse ning riik arenes aastakümneid Euroopa kõige kiirema majanduskasvu tempos.

Nüüd aga on vanad haavad hakanud lahti rebenema. Vasak- ja parempoolsed valitsused on paar ringi vahetunud ning taas võimule saanud vasakpoolsed on hakanud nõudma, et asju nimetataks õigete nimedega. Kodusõda ja vennatapp, diktatuur ja repressioonid. Nende sõnade varasemad vasted on eestlastelegi hästi tuntud. Vabastamine ja kurjategijate karistamine, õitsev riigikord ja võitlus sisevaenlasega. Nõutakse Franco režiimi ohvrite ühishaudadest väärikamatesse kohtadesse ümbermatmist. Maade ja varanduste ümberjagamist ei julge siiski keegi välja pakkuda. Kuigi mäletatakse hästi, kellele mingi põld või talu enne Franco ümberjagamisi kuulus. Söed hõõguvad.

Palju on hääli, mis nõuavad ka Valle de los Caidose kõrvaldamist. Nagu on läinud muudki Franco kujud ning frankistliku aja mälestusmärgid. Kui sinnasamma poleks lisaks Francole maetud hulk tavalisi sõjamehi, oleks monument ilmselt ammu kadunud.

Seni veel püsib. Nagu ka suhteline tasakaal vasak- ja parempoolsete vahel. Ühed nõuavad tänavatel palgatõusu, teised annavad aegajalt Francole natsikombel au.

Kui poleks islamiterroriste ja baski pommimehi, kelle vastu võitlemine ühiskonda praegu liidab, oleks omavaheline sõjakirves ilmselt juba ammu välja kaevatud ning 1939 aastal Franco võiduga lõppenud kodusõda taas arutusele võetud. Aga eks nad jõuavad. Maailmasõda ver 2.0 lõppes 1945. Franco suri 30 aastat hiljem. Vaatame 30 aasta pärast, mis Valle de los Caidosest saab. Selleks ajaks on peale kasvanud põlvkond, kes asjade olemust enam ei mäleta. Kas antakse nostalgilisele legendile tegelik poliitiline sisu või leitakse lihtsalt ettekääne poest tasuta veini võtta, näitab aeg.

soodne aeg kinnisvara ostuks

"Ostke ruttu kinnisvara, hind tõuseb nagu tala! Saate ruttu rikkaks!" Postimees ja Äripäev avastasid viimaks, et kinnisvarahinnad Hispaanias on võtnud suuna soodsusele. Noh, parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on märgid ammu näha. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi. Et märgid on ilmunud. Täna on võimatu leida suuremat maja, kvartalit või küla, milles poleks müügilolevaid objekte. Maaklereid otsivad tööpakkumiskuulutused ei küsi enam kogemust ega keeleoskust. Küsitakse: kas sul rikkaid tuttavaid on, kellele saaks sulava väärtusega kortereid-krunte ruttu pähe määrida? Ainus, keda pole, on ostjad. Hirm turu jahtumise pärast on vägagi reaalne. Aga ei hakka ennast kordama.

Nii et viimane võimalus, lollid! Kiirustage ostma, muidu pärast võibolla ei saa enam selle hinnaga!

Ja link tollele eelmise aasta kirjutisele ka, et oleks näha: tõepoolest 2006 alguses kirjutatud: http://www.bloglines.com/blog/jaanomartin?id=82

Kes klikata ei viitsi, sellele lugu tervenisti ka siia kopeeritud. Ahjaa. Vastus tolle loo lõpus esitatud küsimusele. Piletid tulid müüki päris odavalt.

Masendunud päikeseinimesed
By jaanomartin
Käisin päikserannikul jalutamas. Kuuvalgel. Kõndisin mööda inimtühja rannapromenaadi ja kui aegajalt soojendava joogi võtmiseks mõnda baari sisse astusin, olin enamasti ainus külastaja. Tänavanurkadel seisid vaid suusamütsides aafriklased ja pakkusid mustalt maalt pärit toniseerivaid taimesaadusi. Siiski sain aegajalt ka mõne kohalikuma tegelasega jutule.
Päikeseinimesed on üsna mornid. Nii kehva aastat kui 2005 pole rannikul (nii kutsuvad kohalikud Costa del Soli) veel olnud. Talv on nagunii alati niru, aga seekord polnud ka suvest asja. Sedasi vähemalt räägitakse. Loodetud rahavool jäi tulemata nii tavaturistide kui kinnisvaraostjate käest. Baarid-ööklubid on harilikust tühjemad, autosalongides seisavad haruldaste luksusautode nüüdseks juba vana väljalaskeaastaga kuid uhiuued tippmudelid. Lõbustusparkide karussellid on tühjad ja roostes, jetid ja purjepaadid ootavad rannas liiva alla mattununa turiste. Mitmete korterite-majade müügisildid on väljas seisnud juba paar aastat. Uute arenduste valmimine venib, kuna kortereid ei ole enam enne kopa maasse löömist võimalik välja müüa. Vabu tube leiab igast hotellist. Kui veidi rääkida, saab ka korteriüüri väga soodsaks.
Kogu rannik paistab pisut luitunud ja kulunud. Hotellisiltide neoontähtedest on osa kustunud, igal tänaval leiab paar-kolm tühja poodi või baari, mis juba pikemat aega ootavad uut rentnikku. Apartementmajade basseinid on prügi täis, trepikojad räämas. Tenniseväljakud on künklikud, golfimuru kuivab. Üldiselt on asi selline…. vaikne. Moest läinud, ütlevad teadjamad. Ühe euroopa tipp-piirkonna kohta vähe räpakas, arvavad turistid. Vaid siia kolinud pensionäride tõkkepuu-tagused külad on enamvähem hästi hooldatud. Nooremad puhkajad ja paremad peod on mujal, räägivad uus-kohalikud. Egiptuses, Tuneesias, Türgis, Dubais, Marokos ja muudes Euroopale lähedastes puhkepiirkondades on hinna/kvaliteedi suhe palju parem. Seal inimesed veel pingutavad, et turistile meeldiks. Hispaanlased enam mitte. Kunagise hiilguse paistel käib vaikne vindumine.
Ehk pole asi nii hull, ehk on lihtsalt selle aasta jaanuari erakordselt kehvad ilmad inimeste meeleolud mustaks ajanud? Siiski, mõningaid märke võib mujaltki lugeda. Kasvõi ajalehest. Reklaamidest ja tasutud artiklitest. Mida reklaamib ranniku suurim ajaleht? Testamendikoostamisele spetsialiseerunud juristibüroosid. Matuseteenuseid. Kuum sõna on matusetellimuste vastuvõtt kliendi eluajal, ettemaksuga ja täpselt maetava koostatud stsenaariumi järgi. Pärandiküsimuste advokaadid. Vahele pisut plastilist kirurgiat, hammaste ja liigeste vahetust ning kuuldeaparaate.
Vananeme kõik, aga mõnes kohas on see protsess kuidagi eriti silmatorkavalt kontsentreerunud. Ja asjadega tegelenud juristid räägivad, et tühjaks jäänud majadesse-korteritesse ei taha pärijad elama tulla – kinnisvara läheb müüki. Päikesekorterite maal on tekkinud arvestatav järelturg – varem sai osta ainult uusi, paari aasta pärast valmivaid.
Mis siis mõnusa kliimaga päikserannikuga juhtus.
Kõigepealt tulid lihtsalt suvitajad. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuurortidesse. Ja tahtjaid oli rohkem kui tubadesse voodeid mahtus. Tuli tube juurde ehitada. Ja et investeering kindel oleks, müüdi toad nädalakaupa puhkuseosakuteks. Äri läks käima. Tekkis toetavate teenuste võrgustik. Tekkis tulu. Hispaanlastele see meeldis. Üks Euroopa vaesemaid piirkondi oli lõpuks oma Eldoraado avastanud, raha toodi lausa lennukitega kohale! Ja uusi tulijaid jagus.
Asi arenes. Jõukamad müüsid oma puhkuseosakud maha ning tahtsid juba korterit. Või koguni maja. Villat. Kolisid algul talveks, siis juba ka pensioniks päikese kätte. Tuli hakata massilise kinnisvaraarendusega tegelema. Üksteise järel kerkisid mäenõlvadele merevaatega majaderead. Kerkisid ka hinnad ning kinnisvarasse investeeritud peeso, nael või mark tuli mitmekordselt tagasi. Ehituskraanad on päikeseranniku loojangutaevasse kuulunud viimased paarkümmend aastat. Päike võib mõnikord pilvedesse loojuda, kuid kraanad askeldasid kindlalt kui maksuamet. Nüüd aga on ka ehitusmehed sunnitud tunnistama, et sellist seisu, kui praegu kodusel Eestimaal, päikserannikul enam ei ole. Et kes kunagi korra kellut näinud, võib tööandjale oma tingimusi dikteerida. Ehitused ei edene enam sama tempoga. Pigem leiab tööd mõne korteri remondil või maja uuendamisel.
Ei oska mina hispaanlasi õpetada kuis oma elu korraldada, aga päikeseranniku kinnisvaraarendusega on vint vist pisut üle keeratud. Euroliidu ja põhjaeuroopa turistide abiga on investeeritud muidugi vägevalt, ka avalikku ruumi ja keskkonnakaitsesse. Ehitatud välja kanalisatsioon, kiirteed, rannapromenaadid. Pidevalt laiendatakse lennujaama ja sadamaid. On turistikeelsed lasteaiad, koolid, klubid. Kerkinud on uued suured euroopalikud kaubanduskeskused, ärikvartalid ja kinod. Aga hispaanlased ise on sellest kõigest hakanud veidi kaugemale hoidma. Sisemaa poole. Mägedesse. Andaluusia suurim ajaleht ning kuulatavaim raadiojaam on inglisekeelsed. Umbkeelne hispaanlane rannikul naljalt tööd ei leia, sest tulnuk on tallinnast – ta maksab. Ja tahab saada omakeelset pubi, klubi ja kiirabi.
Visamad ja optimistlikumad püüavad oma investeeringuid ümber kujundada, asutada hooldushaiglaid ja vanadekodusid. Aga päikese- ja puhkuseärilt matuse- ja haiguseärile ümber spetsialiseerumine ei meeldi kellelegi.
Ehk läheb masendus üle, kui päike kaljud kuumaks kütab ja lennukid jälle täis taskutega lõbustushimulisi tooma hakkavad. Ehk on see ainult ühe kehva suve ja halva talve tekitatud ajutine tujulangus. Vaatame. Esimene indikaator saab olema, mis hinnaga päikseranniku piletid sel kevadel turule tulevad.

Harley Mac Davidson, vau!

Macintoshi arvutitel ning Harley Davidsoni mootorratastel on palju ühist. Võiks lausa öelda, et kui Mac oleks tsikkel, oleks ta HD ja kui Harley oleks arvuti, oleks ta Mac. Avastasin selle seaduspärasuse, kui püüdsin: a) uue G3 modemi internetiühendust tavalisest läpakast wifi kaudu välja jagades MacBookile kättesaadavaks teha; b) sama G3 modemit Macile otse külge ühendada. Ei õnnestunud kummalgi moel. Noh, ma pole ilmselt piisavalt pühendunud IT-mees ja Maci puhul ei tea ma üldse, mis karul kõhus on.

Samal ajal akna all põristav Harley tõi aga tõdemuse, et kindlasti on Mac väga hea arvuti, parim. Nagu Harley on tsiklite tsikkel. Ja ühiseid jooni neil on.

Mõned eelised kasutamiskindluses ja teatud funktsioonides.
Palju puudujääke tavakasutuses.
Vinge disain ja VÄGA arenenud vidinaturg, mis sama disainiga pudipadi rahaks pöörab.
Absoluutne ühildumatus kõige muuga, nii et patt on isegi proovida mõnd no-name asja külge kruvida.
Ülepaisutatud hind, mis püsib ka kasutatud masinate järelturul.
Andunud fännid, kes on oma brändi eeliste tõestamiseks valmis sõdu alustama.

Harley vaieldamatud eelised tulevad välja motomeeste kokkutulekutel. Ja trendikate kesklinnakohvikute ees parkimisel. Ka Maciga wifikohvikus istudes olen sama tunnet tundnud – trenditeadlikumad inimesed noogutavad lugupidavalt pead, fännidest kaaskasutajad tulevad juttu rääkima. Et mis aasta mudel ja kuidas tuunitud ja mis nippidega ma raskemaid situatsioone lahendanud olen. Vahetatakse aadresse ja paremate hooldusmeeste kontaktandmeid. Tsunftitunne on tugev.

Kuid ringrada ja krossi sõidetakse jaapani või euroopa tsiklitega ja suured serverid saavad õunamärkideta hakkama. Jaapani varuosad pole Harley jaoks. Ühilduvusküsimused muutuvad varsti iga macikasutaja teiseks erialaks. Sellegipoolest võib olla uhke tunne, kui kaubamärgina tuntud mürin üle promenaadi käib või kui foto/videotöötlusprogramm ka tippresolutsiooniga materjali kallal kinni ei jookse.

Argipäeviti sõidab Harley-mees siiski tõenäoliselt Toyotaga tööle ja kui Maci kasutajal oma kuldsest üksindusest villand saab, lülitab ta ümber XP-le või kasutab salaja mõnd tavalist arvutit. Ja pühapäeviti ilusa ilmaga kadestan mina vaikselt neid eliidi hulka kuuluvaid, kes oma Harley treilerilt maha veeretavad ja mere äärde põristavad. Et seal tavaläpaka akust kordi kauem vastu pidava MacBooki säravselgelt ekraanilt kvaliteetset filmi vaadata.


PS. Kui MacDavidsoni kasutajad end nüüd minu peal välja elada soovivad, on kõik teretulnud. Ise kasutan Delli, sõidan Fordiga. Pidulikemateks sündmusteks olen küll Maci laenanud, kuid HD-ni jõud ei küüni, sest sellist asja ei laenata. Motokogemus jääb seega vaid KTM tasemele.

shit in, shit out

Heakorraga on meil asi jälle ühel pool. Meie ise, paraku, taas teisel pool. Suur juht pakub linna koristamiseks välja leninlike laupäevakute traditsiooni elustamise, eraomanikud kiruvad ja kraabivad oma territooriume ise puhtamaks. Lume alt välja sulanud koerasitt, plastpudelid, tolmused tänavad ja räämas metsaalused on igakevadine teema. Ja jäätmekäitlejad tõstavad prügiveo hinda. Ei viitsi isegi linkida, selleteemalisi artikleid on liiga palju.

Et niigi pessimistlikku olukorda veel kurvemaks teha, toon näite. Jäätmekäitlejad pakuvad imelise lahendusena välja jäätmete kodus (tekkekohas) sorteerimise ja siis liigiti kogumise. Liigiti kogutud materjale veetaks ära tasuta. Et nii väheneb segaprügi kogus ja tavaprügiveo hinda peabki tõstma. Et motiveerida inimesi prügi sorteerima ja kompenseerida väheneva koguse tõttu kallimaks muutuvat äravedu. Loogiline. Aga ei toimi. Sest inimene on laisk, kaval ja ihne.

Neil piltidel on näha üks väga ilus ja kaasaegne lahuskogumisjaam. Integreeritud kinnisvaraarendusse ja puha. Aga piiludes luugist sisse, paistab tavaline shit. Säästlikud elanikud täidavad ka toorainemahutid järjekindlalt hariliku prügiga. Isegi need jäätmed, mida suvatsetakse liigiti õigetesse konteineritesse poetada, on korralikult kilekottidesse pakitud ja PVC satub ka paberi, orgaanika, klaasi ja muude materjalide sekka. Mul on lausa kahju käitlejast, kes loodetud kasutamiskõlbliku tooraine asemel kogub kalli eritehnikaga värvilistest kastidest tavalisi segaolmejäätmeid. Tsiteerides taas kord üht eesti jäätmemajanduseksperti: shit in, shit out.

Tähendab, ilus idee ei tööta. Olmejäätmetega segatud materjal ei ole kasutamiskõlblik. Kuid suured investeeringud on tehtud ning tavaprügi käitlemisest oluliselt kallim taaskasutatavate materjalide töötlemisprotsess vaja ikkagi läbi käia. Ja kellelt muult vaene jäätmekäitleja ikka raha küsib, kui maksumaksjalt. Kas otse või läbi omavalitsuse, vahet pole. Tarbija aga reageerib hinna tõstmisele sellega, et veab oma prügikotid pimedas metsa alla.

Mis siis lahendus on. Eks ikka needsamad sorteerimisjaamad, mis kogu segaprügi liinilt läbi lasevad ja kasutatava materjali välja sorteerivad. Ja mis uudistesse enamasti ainult siis satuvad, kui sealt järjekordne laip leitakse. Jah, sorteerimisjaamast saab kõlblikku materjali tõesti vähem kätte ning materjal on halvema kvaliteediga. Kuid ega ilusate värviliste torude kaudu kogutud materjalid parema kvaliteediga ei ole. Seega, ehk oleks aeg lõpetada vastuvoolu ujumine ja teha selline süsteem, mida inimesed ka kasutada sooviksid?

Sry, kellel erinevate blogilugemiskülgede aknas pildilink ei avane. Töötava lingi leiate lehelt: jaanomartin.blogspot.com

Da Vinci kopeeritud kood pikeneb

750 miljonit põhjust sunnivad Tom Hanksi ja Ron Howardi Da Vinci koodi pikendama. Erinevalt tavalistest järjefilmidest tehakse seekord hoopis eelfilm. Mitte kood II või Silase tagasitulek, vaid hoopis osa 0. Või isegi -1. Inglid ja deemonid või mis nad kõik enne olidki.

Noh, las pikendavad. Äri on äri. Ning Londoni kohtuhärradki leidsid, et kuigi Michael Baigent and Richard Leigh on Dan Browni bestselleri põhiintriigi kirjeldava raamatu juba 1982 aastal välja andnud, ei riku Da Vinci kood autoriõigusi ning Brown võib sellega edaspidigi raha korjata. Ausalt öeldes meeldis mulle isiklikult Püha veri ja püha graal rohkem kui kood. Aga mis teha, seiklused müüvad ja ka kääbikute või Potteripoisi välja mõeldud maailmad oleks äriliselt mõttetud, kui seal väikest madinat ei toimuks. Brown lisas Baigent-Leigh-Lincolni loodud maailmale natuke püstolipaugutamist ja autodega kihutamist ning Howard-Hanks korjasid neilt, kes raamatut ei osanud lugeda, viimased dollarid.

Ideed hõljuvad õhus ja lood liiguvad rahvasuus. Nagu nimed ja kaubamärgidki. Nii et kavalad koorivad rumalatelt, kes oma omandit kaitsta ei oska. Aga nii on alati olnud ja jääb olema. Piraatlus õitseb ja edeneb. Kuldsest lõvist ma juba kirjutasin.

koja - Lumani JOKK ärinormiks?

Mulle oli Kuld Lõvi kõrts meeltmööda juba vene ajal. Kellel poleks sealt mõnd mõnusat mälestust? Hiljutigi seal toredaid üritusi toimunud, Propeller näiteks armastab Kuld Lõvis esineda. Kahjuks võib juhtuda, et järgmised paremad peod toimuvad juba Lihula Maantee puhkemajas või Valgerannaristi kõrtsis. Kuna Eesti esiettevõtjal Lumanil on selline nälg majas, et vaja kõrtsul nimi nina alt pihta panna. Sest see on võimalik ja juriidiliselt korrektne. Advokaadi kinnitusel lausa eetilinegi. Ja eks Toomaselegi kulu iga kopkas marjaks ära, kellel seda raha siis üleliia on. Vaene mees ju!

Üks sõber ütleb, et eestlane ei keera teisele eestlasele käkki mitte ainult siis, kui see on kasulik, vaid keerab ka puhtalt sellepärast, et käki keeramine on võimalik. Huvitav, kumba motiivi Luman silmas pidas, kui Kuldlõvi kaubamärgitaotlusele alla kirjutas? Uskumatu, et Kaubandus-Tööstuskoja esimees unustas, et sellenimeline koht on olemas ja taotles kaubamärki kogemata. Et tal nagu ilmutus just selline ennekuulmatu nimekombinatsioon pähe kargas ja kaubamärgivolinik kah ei taibanud öelda, et segadusttekitavalt sarnane nimi on juba aastasadu kasutusel. Järelikult, JOKK ja teise mehe teadmatuse ärakasutamine. Teadlik tüngategemine algusest peale. Ja hale eneseõigustus: "üle saab võtta seda, mis kellelegi kuulub". Viimati kuulsin nii head seletust, kui vennad Voitkad vastasid reporteri küsimusele: "kas te riideid ostsite või varastasite?" Vastus oli: "Riideid saime. Noh, pesunööride pealt saime." Ju siis ka paistis, et ei kuulu kellelegi.

Mis siis nüüd teha? JOKK kõigile ärinormiks? Äkki peaks hakkama Rehepapi või Imbi-Ärni kombel esimehe majades-kontorites asju ja raha „leidmas” käima? Kindlasti leiab ka advokaadi, kes suudab ära tõestada, et 500 kroonist väiksemate juppide kaupa krattides ei ole tegemist kuriteoga. Ja kui kasvõi pool miljonit inimest käiks ja väheke vähem kui 500 võtaks, saaks ka advokaadil mokad rasvaseks küll. Tahab keegi aadresse, kust „leidmisega” alustada?

Tegelikult ei kutsu ma rahvast üles vargale vargusega tasuma. Lihtsalt kurb, kuhu kaubanduskoja esimees oma eeskujuga on kõik need lihtsameelsed vedanud, kes ausa ja eetilise äri edendamise usus kotta astusid. JOKK-meeste punti!

Araablased ütlevad, et on olemas kahte sorti patustamist. Ühed patud on sellised, mille eest paradiisi minemata jääb. Samas, JOKK-tüüpi tüngategemine kuuluvat kergemate pattude alla, eriti kui tünga tehakse endast vähem väärtuslikule, näiteks uskmatule. Selline patt paradiisi saamist ei takista, aga selle eest paradiisis siiski karistatakse. Puudus pole patt ja vaesus pole pahe, kuni see vargile ei aja. Vargal võetakse käsi maha, aga JOKK-mehed saavad oma karistuse alles järgmises ilmas kätte. Mõõdukas tüngategemine on seega arusaadav ja andestatav. Andkem siis Toomaselegi andeks, kui järgmine kord Audrukandi õlletoas kannu tõstame. Küllap talle paradiisiväraval öeldakse, kui JOKK see värk ikkagi oli.

… et siis €urot ei tule?

Eestlased elasid kaasa Eesti-Iisraeli mängule. Bussis, vahendajateks ragisev heebreakeelne raadio ja kohalik juudist bussijuht. Esimene info oli, et Eesti juhib 2:0. Pidu tõusis taevani. Pärast selgus, et tõlkeviga. Tegelikku tulemust teame kõik. Saabus masendus.

Mats oli kõva. Nagu oleks teise, kolmanda ja neljanda põse ette keeranud pärast esimest laksu.

Mis viib mõtted värskete uudiste juurde. Euroopa tööandjad andsid Eesti palgatasemele 48 riigi hulgas auhinnalise 35. koha.

Tuu-blii ees-tii!

Selle info valguses on eriti naljakas, et isegi 35. kohalt viivad kapitalistid oma tööjõumahukaid tootmisi (värskeks näiteks Kreenholm) minema. Ei kujuta ette, kuidas 35. koha tasemega teadmistemahukaid majandusharusid arendatakse… Huvitav, mismoodi Skype endale veel Eestist tööjõudu leiab? Ega vist leiagi, sest juba avalehel rõõmustab Skype kodumaist kasutajat keelevigase tervitusega. Ju need ukrainlased on, kes nüüd pikka patsi kannavad ja koodijumalat mängivad.

Kaupade ja energiakandjate müüjate arvates aga on eestlaste ostujõud juba sealmaal, kus Ansip-Savisaar lubasid. Kõrgemalgi. Euroopa tipus. Mis teeb käärid eriti teravaks. Aga sellest ei saa sisemaine kodanik aru, kui pole võimalust võrrelda. Kui pole ühist raha. Kuid seda juttu olen juba kirjutanud. Aga võta näpust. Ei tule meil ühist raha.

Sest Delfis seletas Eamets ka lihtinimesele arusaadavalt ära, kuidas uus valitsus püüab majanduslikku kulutuld bensiiniga kustutada. Eamets selgitab, et inflatsiooni ei saa ohjeldada avaliku sektori kulutuste suurenemise ja tarbimise hoogustamisega. Vastupidi. Need tegevused koos maksude alandamisega suurendavad Eesti riske ja varsti pakivad kohvreid mitte ainult Kreenholmi kunnid, vaid ka meile meie igapäevast laenu andvad pankurid. Kes mäletab, ega meie peamistel pankuritel Kreenholmi omanike kodumaaga mingit seost ei olnud?

Eesti majanduses on seis vist sama, nagu jalgpalliski. Omaette oleme küll väga kõvad nii sõnas kui teos. Kohe aga kui kellegagi võrdlema peab, läheb kõvadus käest ära. Viimased häbiväärsed kaotused venelastele ja juutidele peaks rahvuslikku uhkust küll tagant utsitama. Et võiks nagu midagi teha.

Äkki aitab treeneri vahetamine? Senise treeneriga ei ole Eestil asja ei vutiväljakule ega €urotsooni.

mida ütleb, seda mõtleb...

Teile kõigile, kellele meeldib oma pilte photoshopis mudida.


Kes klikata ei viitsinud, siis transkribeering on selline: /redaktirovano v fotožope/.

loll saab Skypes ka peksa, Hansapangast rääkimata

Sain jälle targemaks. Oma raha eest, loomulikult. Ja rikkamaks kogemuse võrra, et kõik ID-kaardi lahendused, mis hiilgavad, ei pruugi toimida.

Tahtsin Skype krediiti osta. Skype lehekülg suunas mind ilusti Hansapanga lingile, kuid vaatamata korduvatele katsetele sealt ID-kaardiga edasi pääseda, sain teate, et kaarti ei leita. Huvitaval kombel leidis hansapankurite veeb mu kaardi küll Hansapanga lehe kaudu sisenemisel, nagu ka SEB.

Sooritasin Skype makse vana ebaturvalise ja kulunud koodikaardi abiga. Hea, et ma seda vaatamata pankurite hoiatusele, et sellega varsti midagi teha pole, siiski ära polnud visanud. Raporteerisin Skype klienditoele probleemist. Mõne päeva pärast vastas Skype, et Hansapanga probleem, pöördugu sinna.

Tahtsin uuesti krediiti lisada. ID-kaarti endiselt ei tunnistatud. Loobusin, läksin Hansapanga lehele ja tegin sealt uue makse, kasutades eelmise makse andmeid. Raha Skype krediidiks kohale ei jõudnud. Minu kontolt läks ära küll. Ootasin paar päeva, siis läksin jälle Skype kaudu vana koodikaardiga ja maksin uue summa.

Kurtsin muret ka Hansapanga klienditoele. Hansapank saatis mulle teate: „Re: Küsimused ja vastused”(õigekiri muutmata), milles kinnitas, et vastab mulle esimesel võimalusel.

Ju ma siis olen lihtsalt loll, et püüan uusi rakendusi peale nende kiitmise ka kasutada.

Venelased kasutavad muide sellist toredat teenust nagu webmoney. Ei ole ka kõige odavam ega mugavam kasutada, aga töötab. Ja mida venelased veel väga oluliseks peavad – webmoney ei anna mingile maksuametile mingit infot. Nagu sularahaga sebiks, ainult et läbi interneti. Peakski vist asjad sinna üle viima, ainult ei tea, kas Skype jälle nende käest raha vastu võtta oskab…


LISANDUS 30.03:
Sain siis Hansapangalt sellise vastuse.

Meie andmetel on 23.03 Teie kontolt maha läinud Skype'i makse summas /---/krooni.
Konsulterinud meie IT-osakonnaga saime vastuseks, et antud olukorras tuleks Teil kontrollida oma brauserit ja id-kaardi tarkvara ning võimalusel neid uuendada. Ilmselt jätab brauser id-kaardi sessiooni vigaselt meelde vms.
Võiks taastada ka brauseri algseaded ning puhastada vahemälu ja kustutada brauserist olemasolevad sertifikaadid (IE 7 puhul -> Tools -> Internet Options-> Content -> Certificates).
Enne sisselogimist tuleks sulgeda kõik brauseri aknad ja siis uuesti proovida. Id-kaardiga hanza.neti logimine muidu töötab.
Lugupidamisega
/---/
klienditoe osakond

Njah...
Skype see raha krediidiks pole jõudnud. FF browseriga töötab ID-kaart muidu päris ilusti.

Mõnikord ma näen unes, et ükskord saabub aega, kus ei pea märkimisväärset osa oma päevast kulutama erinevate seadmete, rakenduste ja tarkvarade ühildumisprobleemide lahendamisele.