jumal tänatud, et pull on siin! * (Andrus Vaariku showst)

Kõik showd on puus - septembrikuus... Sügis on hea aeg selles mõttes, et telekanalid katsetavad uusi formaate. Näha saab nii mõndagi. Üht asja vaadates on piinlik, teisega tunned vaese inimesena solidaarsust tegijate napi eelarve pärast, kolmandat kadestad.

Tänane Andrus Vaariku etteaste oli üle hulga aja üks meeldiv üllatus. Kuigi ka amatöör-pullitegijad võivad oma talente demonstreerides mõnikord pimekana kombel tera otsa komistada, on proffidega kindlam luurele minna. Proffidega on vähemasti kindel, et vahepeal ei pea vaataja häbenema.

Jah, miljoneid Vaarik välja ei loosi, kuid meelelahutus on sellevõrra meeldivam. Ei püüta show varjus midagi pähe määrida, ei placementita producte ega püüta murda mõnd eelarvamust. Ja säravaid persoone, kellega kindla peale välja minna, peaks meie showbusinessimaailmast mitme hooaja jagu leidma.

Loodame, et Andrusel jätkub püssirohtu ja spontaanseid esinejaid ka sadadeks järgmisteks saadeteks!

----

* pealkiri: tsitaat lehmadele suunatud TV-showst: Kõik Pulli Pärast!

jalgratas saastab keskkonda

EPL kurdab jälle, et jalgrattaga pole meie linnades midagi teha. Ja toob eeskujuks Euroopa suurlinnu. Kumb see jalgratas siiski on, liiklusvahend või spordiriist? Kuigi mullegi meeldib jalgrattaga sõita, olen kindlalt seisukohal, et jalgratas on spordivahend. Täienduseks EPL virisemisele lisaksin, et ega tegelikult pole jalgrattaga liiklusvahendina kuigi palju teha ka meie maakohtades. Vähemalt suurema osa jooksul aastast.

Autoga on ummikus nüri istuda jah. Ega taksos või ühissõidukis mugavam pole. Jalgrattaga saab teoreetiliselt ummikutest mööda või läbi, nagu ka rolleri või tsikliga. Jalgrattaga on selline nõelumine veel ohtlikumgi kui tsikliga, sest jalgrattaga ei saa kiirust nii ruttu üles ja tekib oht autodele jalgu jääda. Põhimõtteliselt oleks jalgrattaga võimalik tänavaliikluses seigelda. Juhul, kui olla nõus võtma kõrgeid riske. Aga kasutada jalgratast igapäevaseks töölesõidu vahendiks ei ole enamusel võimalik ega mõistlik. Olen proovinud.

Jalgrattateede puudumine ja autojuhtide hoolimatus on sealjuures kõige väiksemad takistused. Põhiline kammitseja on ilm. Jalgratta selga ei istu samade riietega, millega päev läbi tööasju pead ajama. Suvel oleks kontoririietuses palav pedaale vändata, talvel jälle külm. Peab kasutama eraldi rattasõiduriideid. Ja arvestama, et ilm võib need poriseks, märjaks ja tolmuseks teha. Ja suure tõenäosusega peab enne töörõivaste selga tõmbamist ka duši alt läbi käima. Kui nii aeglaselt rattaga sõita, et pulss üles ja nahk higiseks ei lähe, ei jõuagi kohale. Aga päev läbi higilõhnalisena – kes tahaks minuga koos töötada? Või kuidas mõjuks Ansip istungil oma higistes retuusides?

Nüüd aga kõige olulisem. Jalgratas saastab keskkonda vähemalt sama palju, kui ühissõiduk või auto. Kuidas? Jah, konkreetse vahemaa läbimiseks kodust tööle võtab auto, ütleme 3 liitrit bensiini. Jalgratas ei võta üldse. Selles mõttes 0:1 jalgratta kasuks.

Kuid jalgrattaga sõitja vajab energiat. Ja 1 toidukalori saamiseks on juba kulutatud vähemalt 15 kütusekalorit, et seda toitu toota. Põllumajandusmasinate nafta, väetisetööstus, pestitsiiditööstus, loomapidamisehitiste küte, loomade väljaheidete ümbertöötlemine, toortoiduainete töötlemise energia, tekkinud jäätmete hävitamise energia, toiduainete töötlemise energia, transpordi nafta, külmhoonete elekter, kaupluste jahutusseadmete elekter ning lõpuks meie kodused külmkapid-pliidid. Ka loomade peeretamine on tegelikult tõsine keskkonnakahjustaja. Jah, vähemalt sama palju kasvuhoonegaase, kui paiskavad Maa atmosfääri autod, lasevad meie tulevased hamburgerid, steigid ja kotletid peeru näol õhku veel enne tapamajja jõudmist.

Vaadates, kumb liikumisviis tegelikult loodusele suurema kahju on põhjustanud, siis tõenäoliselt jalgratas. Sest inimtoidu põletamine on oluliselt keskkondasaastavam tegevus, kui nafta põletamine. Siin võib muidugi palju vaielda, sest tänapäeva parimate automootorite kasutegur jääb ikka veel alla inimorganismi kasutegurile, kuid siiski. Täpsemad arvutused ja jalgratta-auto võrdlused leiab huviline sellelt lehelt.

Jalgrattaga sõitmine võtab lisaks rohkem aega. Kui just pole nii lähedale vaja minna, et jalgsi jõuaks kiiremini. See ajakulu on jällegi kaotatud ressurss. Ja kui veel töö juures enne kontorikostüümi selga vedamist duši all käia – ka see on täiendav loodusressursi raiskamine.

Muidugi, kui pilt veel laiemaks ajada ning võtta arvesse ka jalgrattasõidu tervislik aspekt, siis võib jõuda väga huvitavate tulemusteni. Kumb on ühiskonnale kulukam, ravida avariides kannatada saanud jalgrattureid või sundida inimesed mõnel teisel viisil tervislikult elama? Ja kui veel võrrelda autotootmise ja jalgrattatootmise energiamahukust…

Lõunamaades, kus inimesed küll võiksid endale autot lubada, on massiliselt moes motorollerid. Vihmaga natuke ebamugav, aga piirkondades, kus lund ei saja, täiesti arvestatav liiklusvahend. Kuigi ka motorolleriummikud on huvitav nähtus. Ja sealt ei saa enam läbi ei jalgrattur ega jalakäija. Paistab siiski, et meie kliimas ei ole autosõidule alternatiivi. Ilmselt ei saa keskkonda säästvat liikumist ning tervislikku eluviisi ühendada ja peame otsima muid võimalusi. Näiteks vähendades liha söömist, mis on tegelikult kõige ressurssiraiskavam toiduaine.

Propageerida jalgratast keskkonnasäästliku ja tervisliku töölejõudmise viisina on mu meelest sama utoopiline kui pedaalgeneraatoriga arvutid – istud laua taga ja klõbistad, ise väntad laua all oma masinale elektrit.

-----

See lugu on ka kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel

Klikivabrik ühines algatusega Kristiine toetuseks

Täienduseks eelmisele postitusele: otsustasime, et Kristiines toimunud ebaõiglus vajab sekkumist. Hommikul mõtlesin, et las lahendavad ise oma väiksed tülid. Üks lasi parve põhja, teine lõi mättaga nina lössi. Mõni asi, ikka juhtub.

Kuid pärast päeva jooksul kogunenud blogipostitusi, kommentaare, e-kirju ja skype-kõnesid, jõudsime järeldusele, et ei saa mitte vaiki olla. Arutasime asja kompanjonidega ja leidsime, et meie kohus on sekkuda. Jah, alkoholism on pahe. Ja noortele õlle müümine ei aita teps mitte kaasa selle pahe kõrvaldamisele. Kuid karistada üht kauplust kõigi patustajate eest ühekorraga, on sama hea kui lajatada Kiivrita-Ansipi, Palmse-Savisaare ja teiste prominentkihutajate patud korraga pimeda roolijoodiku kaela.

Otsustasime, et asume Kristiine kaitsele. Jah, võibolla, et see on tuuleveskile sõja kuulutamine , kuid see on vähim, mida me teha saame. Loodame, et mõistlikud inimesed toetavad meid.

-----

Illustratsioon: Gustave Doré: Don Quijote de La Mancha and Sancho Panza, 1863

Kristiine Prismat toetatakse

Sain sellise sisuga teate täna:
---
Hea sõber!

Tallinna linnavalitsus on tugevama õigust kasutades alustanud kättemaksuaktsioone Kristiine Prisma vastu. Täna võeti ära alkoholimüügiluba, homme võib-olla tühistatakse toidukaupade käitlemise luba ja lõpuks võetakse ära ka kauplemisluba. Ettekäände leidmiseks ei ole ju palju vaja, linnavalitsus on oma sammudega seda näidanud.

Kutsume protestiks linnavalitsuse omavoli vastu kõiki üles sooritama oma igapäevased ostud just Kristiine Prismas! Kellel alkoholi vaja, saab selle ka mujalt kätte.

Näeme siis Kristiines!
---

Huvitav, kas tegemist on tõsise ettevõtmisega?

Kes selle taga võiks olla?

Kas mandub see ettevõtmine jõuetuks allkirjade kogumiseks, mida saab Savisaar pärast naeruvääristada, kuna KEEGI tundmatuks jääda sooviv netikommentaator on ennast kirja pannud Miki Hiire nime all. Või hakkavad inimesed tõepoolest oma ostukäitumisega meelt avaldama?

Ootaks ka Kristiine poolset kommentaari, kas nad teavad sellest üleskutsest midagi?

Kahjuks pole ma tallinlane ega saaks üleskutset oma ostueelistusi muutes toetada.

Huvitav oleks aga jälgida, kuidas see asi edasi läheb?

loodusseadused liikluses – asi võiks hullemgi olla

Teedel tänavatel on aasta algusest elu jätnud 140 inimest, tuleb lisa!
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.

Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…

Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.

Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.

Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.

Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.

Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?

Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.

Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?

Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.

Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?

Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.

---

See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel.

tean, kes on Mantlipärija võitja

Vaatasin teleshowd mantli pärandamisest. Ootused olid üles köetud, sest eelreklaamilt polnud kokku hoitud. Saade ise – tähistamata lausreklaam reklaamipauside vahel - oli ka päris OK. Napi eelarve oludes oli hea montaažiga saavutatud telepilt, mis ei jää sugugi alla CSI või LasVegase eriefektide tulevärgile. Nojah, mõnevõrra ehk. Aga sellest ei saa tavaline vaataja aru. Arvutigraafika teeb imet.

Geniaalne. Kasiinoreklaami keelu tingimustes hoida üks mängupõrgu prime-times tund aega ekraanil, selle idee väljamõtleja on rohkem väärt kui miljonikroonine aastapalk. Loodetavalt tema selle töökoha Karu juures ka saab. Mis siis, et JOKK(er), vähemalt töötab. Ja kadedad televaatajad, mina sealhulgas, unistavad, kuidas võiks elu tunduda, kui saaks elada XXX klaaskastis ja sõita sealt YYY maasturiga ZZZ firmasse tööle.

Kes ei saa miljonikroonist palka, võib vähemalt unistada, et võidab selle summa kasiinos. Ehk tuleb Jokker ja elu läheb heaks. Unistavad, nagu saates osalejadki. Nojah, võiduvõimalus üks 14-st on ikka oluliselt parem, kui tavalises kasiinos. Täpseid numbreid ma ei tea, aga kuskilt peab see 14-miljardine turuväärtus ju tulema.

Ainus puudus saate juures oli, et kui mõne muu saate või filmi vaatamisel saad täpselt aru, millal on aeg minna võileiba võtma, suitsu tegema või külmikust uus õlu tuua, siis selle saate puhul oli asi natuke segane – reklaam oli räigem kui päris reklaamipauside ajal. Mitme firma logo oli suures plaanis ekraanil? Mitme firma teenust/toodet/kaubamärki rõhutati saate sisulõikudes? Mul läks lugemine segamini. Läksin suitsu tegema enne, kui tavalist reklaamipausi tähistav kõll ekraanile jõudis.

Ahjaa. Pealkirja provokatsiooni seletus ka. Ma tean juba tänase saate põhjal, kes on võitja.

I koha saavutas XYN kasiino, kes saavutas kasiinoreklaamipiirangu tingimustes tohutu reklaamikampaania (saade ise + eelreklaamid + muu kõmu, s.h. käesolev postitus).
II kohale tuli produktsioonifirma, kelle näppude külge kogu selle rahavoo juures ka nii mõndagi kleepus.
3 - 14 kohta jagavad õlletootja ZWB, autofirma HUI, kinnisvaraarendaja KSG, nimetuks jääda soovinud puhke-ettevõte Virumaal, ja veel paljud justnagu saate sisu toetavad ettevõtted, kes järgmistes osades ekraanile ilmuvad.

Kaotajad on kõik 14 saates osalenud vabatahtlikku. Läksid kuningakrooni peale välja, kuid said pähe narrimütsi. Jokkeri mütsi, kui soovite. Kasiinos võib ka hullemini minna.

vastuseks Kajale: turul me kõik, vennad ja õed

Kaja kirub tüütuid reklaamimüügi agente. Tuttav tunne, leidub lihtsameelseid, kes arvavad, et minugi käest võiks sponsorlusraha saada või et ma ehk tahan ennast kuskil ajakirjas reklaamida. Aga pole see asi nii lihtne ühti, kui Kaja kirjeldatud jäämäe tipp arvata laseb. Olen aja jooksul pendeldanud edasi-tagasi reklaami tellija poole ja meediakanali vahel ning tean mõlemat köögipoolt. Igal tegijal juhtub, ka paremates peredes. Kahjuks ei või siin kogu reklaamiäri inside infot paljastama hakata, sest siis läheks maailm uppi.

Kõigepealt, reklaamile orienteeritud meediatööstus kui omaette majandusharu ei saagi alati kliendi huvidest lähtuda. Kui lähtuks, jääks kanalite omanikud kasumita ja ajakirjanikud peaks hakkama töötama vabast tahtest tasuta, nagu blogipidajad ;) See oleks sama, kui ma mobiilioperaatori kliendina eeldaksin, et operaator maksaks mu roamingud ja 3G liikluse tasud välismaal, sest siis ma ei peaks ostma kohalikke prepaid kaarte ja mässama skype suunamistega.

Reklaamiäris on tellija see, keda lüpstakse, samamoodi kui telekommunikatsiooniäris maksame meie, tarbijad oma arvetega kinni Kaja kirjeldatud keeleteritajate kohvipausid ja brändbuukikoosolekud. Kaja kommentaarist kõlab läbi meeldiv kogus ülbust: me oleme nii suured, et kui te üldse tahate meilt mingit tellimust saada, tantsite meie muusika järgi. Ja tantsivadki. Sellepärast teevadki müügiagendid viimase hetke pakkumisi, et mõni teine suurklient on oma iseteadvas kampaaniaplaneerimises just enne viimast hetke otsustanud, et ta ikkagi ei tee kampaaniat, mille ta juba pool aastat tagasi broneeris. Ikka juhtub, pole toode veel päris valmis või on turusituatsioon muutunud. Kannataja on aga meediakanal, kes peab paari päevaga välja mõtlema, mida reedeõhtuse filmi reklaamipausi ajal näidata, sest vaataja ju tahab võileiba teha ja pissil käia. OK, tele oli halb näide, sest tegelikult on eesti telekanalid hullemini üle buukitud kui odavad Egiptuse hotellid kevadisel koolivaheajal.

Sooduspakkumistel on ka alati oma põhjus. Näiteks vaja uusi kliente konksu otsa saada, et neilt hiljem kasumit võtma hakata. Või neid konkurendi juurest üle meelitada. Mind kui ühe mobiilioperaatori püsiklienti aastast 1992 (nime ei hakka mainima), väga vihastab, kui uutele liitujatele tehakse erinevaid sooduspakkumisi, antakse tasuta minuteid või megasid ja kingitakse telefone. Ma pole selle 15 aasta jooksul isegi kleepsu kingiks saanud! Ja iga sooduspakkumise reklaamimiseks on parasjagu raha kulutatud. Minu raha, sest mulle ju lajatatakse arve ikka nii, nagu iga kuu. Reklaamid on kindlasti väga kvaliteetsed nii kontseptsioonilt, teostuselt kui meediaplaanilt ja - nagu Kaja kirjutisest selgub - ka mitte odavad.

Ah et miks ma siis ikka olen selle firma klient? Laiskusest, pole viitsinud konkurentide viimase hetke- ja sooduspakkumiste pärast asju ümber vormistama hakata. Ja sellepärast, et mujal on sama halb. Tehnilisi probleeme on kõigil, teenindajad eksivad ja kes kliendi kord juba konksu otsa on saanud, see pigistab mahla, nagu suudab. Sama kehtib ka reklaamiäris. Uut klienti poputatakse ja meelitatakse, vanalt küsitakse paar korda aastas, et kuidas muidu läheb ja sa maksta ikka jaksad?

See juba kord on vaba majanduse hind, et turul me kõik, vennad ja õed. Ja ei ole nii, et ainult üks on ostja ja ülejäänud müüvad. Rollid vahetuvad, ja väga kiiresti. Hommikul mina klient ja sina teenusemüüja. Lõunal aga juba vastupidi ja õhtul pügavad meid mõlemat hoopis kolmandad.

mida Kurkse külmas vees õpiti?

Kümme aastat Kurkse katastroofist on pikk aeg piisavalt. Leinavalu on leebunud, süüdistused vaibunud. Hukkunud on maetud ja mälestustesse jäädvustatud, ellujäänud elavad edasi. Ilmselt küll hoopis teistmoodi kui kasvõi nende teenistuskaaslased, kes tol sügisesel päeval kusagil mujal ülesandeid täitsid. Kohus ja presidentki on oma otsused langetanud, kuid küsimused on alles. Kas oleks saanud juhtunut vältida? Kas võinuks rohkem inimesi päästa? Kes on tegelikult süüdi? Niisugustel puhkudel need küsimused jäävadki, andes ainet raamatutele ja filmidele. Vaid kurval aastapäeval saab lehepinda valusalt torkiva teemaga täita, joonistada spekulatiivseid skeeme, küsitleda ellujäänuid ja hukkunute perekondi. Mida aasta edasi, seda enam meenutavad needki käsitlused National World Weekly reporterite tüüpküsimusi.*

Mind huvitab hoopis, mida meie ühiskond Kurksest õppis?

Kuulsime lugu kohusest ja käsutäitmisest, sõjameeste koolitusest ja relvavendluse kambavaimust. Saime teada, et vees kaotab inimene soojust 30 korda kiiremini kui kuival ja lugesime haaravaid kirjeldusi sügisese mere muutuvatest ilmaoludest. Õppisime kaardil leidma, kus asub vähetuntud Kurkse väikesadam.

Pole just palju 14 inimelu eest? Ma ei tea, kuidas ja kui palju on Kurkse õppetundi arvesse võetud sõdurite väljaõppe korraldamisel. Loodan, et on, sõjameeste koolitamise üksikasjad pole väga avalikud. Aga sõdurid sõduriteks. Surmasaamine on militaarkarjääri puhul asja juurde käiv risk, nagu poliitikul korruptsioonisüüdistus. Kõigiga ju ei juhtu ja keegi ei lähe hommikul kodust välja plaaniga olla see õnnetu, kes orki lendab. Vähemalt pole pärast Kurkset kaotatud eesti sõdurid külma kätte surnud.

Tegelikult mäletan ma Kurkse retke kurba päeva päris hästi. Nagu ka Estonia uppumise päeva. Neid ühendas mu jaoks, et tuul oli hea, olime mõlemal korral pika päeva vees. Eesti surfajale on sügistormid parim aeg – suvisel ajal kohtab meil harva tugevat tuult. Sügisel on aga merevesi suvest veel küllalt soe, korraliku kalipsoga saab purjelauaga pikalt merel olla. Või mis soe, tegelikult ikka üsna karge. Vähemalt jäätükke pole sees, nagu teinekord veel aprillis-mais juhtub. Äärmuslikumad purjesportlased muidugi käivad vees aastaringi, kannavad laua ja purje läbi lume lahvandusteni ja teibivad kindad kalipsovarrukate külge kinni, et külm vesi sisse ei pääseks. 5 millimeetrit neopreeni teeb imet ja korraliku varustusega on isegi jaanuaris üpris ohutu meres mulistada. Ka Pärnut uputanud jaanuaritormi aegu leidus julgeid, kes kõva tuult ja kõrget lainet nautides purjelauaga merele läksid. Ja kõik elusalt tagasi tulid.

Kahjuks on Läänemeri nõudnud lõpuks ka ühe purjelauduri elu. Mitte kaugel Kurksest, Lahepera lahes hukkus selle suve lõpus päästevesti ja kalipsota merele läinud mees. Puri, laud ja sõitja leiti kõik erinevatest kohtadest, kilomeetreid üksteisest eemal. Täpsemaid asjaolusid ei tea, kuid ju ta maha jahtus. Hüpotermia on hirmus asi. Kui külmavärinad juba üle lähevad, pidavat petlikult hea hakkama. Hingamisrütm ja pulss langevad, tekib mõnus unisus ja apaatia. Viimasena pidi päris mõnus tunne tulema, kuigi käed-jalad enam sõna ei taha kuulata. Politseinikud olevat alajahtunuid sageli seksuaalkuritegude ohvriteks pidanud, kuna hüpotermia puhul pidavat ohver enne südame peatumist hoopis palavust tundma ning ennast lahti riietama. Ei tea, pole nii kaugele läinud oma katsetustega.

Sukeldujatele sunnitakse kalipso selga isegi 25-kraadises Punases meres, kutselised tuukrid teavad sooja riietuse tähtsust hästi. Alajahtumine tuleb hiilivalt ning küllalt pika vees ligunemise järel tapab hüpotermia isegi 27 kraadi juures. Rääkimata siis meie jahedast magedast merest. Soolases vees on vähemalt lihtsam ujuda, kannab paremini peal. Mis ujumist puudutab, siis on see külmas vees kõige kiirem viis süda seisma panna. Kilomeeter, mis soojas ujulas tundub käkitegu, on juba 16 kraadises vees enamusele üle jõu käiv distants – liigutades jõuab jahe veri lihtsalt palju kiiremini jäsemetest elutähtsatesse organitesse.

Meri pole naljategemise koht. Ühest ammusest suvelõpust meenub, kuidas kaks noort uljaspead hakkasid jalgsi Matsalu lahte ületama. Pakkisid oma asjad kummimadratsile ja kõndisid ise selle kõrval. Sarnaselt Kurkse juhtumiga olid nemadki kuulnud, et madalas lahes tuleb maksimaalselt paarsada meetrit ujuda, siis on jalad jälle põhjas. Olid küll kuulnud, kuid täpset teed ei teadnud. Nagu Kurkseski, tõusis ootamatult tuul ja nemadki kandusid sügavasse. Õnneks hulpisid meie õue alla ja polnud veel liiga maha jahtunud, saunas tuli eluvaim jälle sisse.

Inimene jääb loodusele alati alla. Sõdurid peaksid olema koolitatud seda teadma. Eriti kummaline oli nüüd 10 aastat hiljem lugeda, et üks võitlejatest ei osanud ka ujuda. Kahju, et ülejäänud inimestele see teadmine ikka ja jälle ainult katastroofide kaudu meelde tuleb.

-----------------
* National World Weekly – nädalaleht, mille põhiteemadeks on: Big Maci kuklile ilmunud Jeesuse nägu, Burger Lordis töötav Elvis, vähist paranemine Elvise plaate kuulates, lumeinimeste ja asunikunaiste järeltulijad ning Elvise röövimine tulnukate poolt. „Head Ended”, Pratchett/Gaiman

** Seegi lugu on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi palvel

Altexi eksperiment kompab piire

Mulle meeldib, kui inimesed on nii enesekindlad, et võivad endale lubada vahedat ausust, mida silmakirjalikemates seltskondades ülimaks ülbuseks peetakse. Altexi Tõnise tänane üleskutse on just selline. Ja õige ongi. Kui küsid, siis mõnikord isegi saad. Kui ei küsi, ei pole lootustki.

Järgime siis Tõnise soovitust ja teeme selle viite: Eturundus! 10
Altexi internetiturunduse konverentsi jaoks ei ole tasuta reklaamist kahju.

Küllap loob neile sel viisil tekkinud kogemus kokkuvõttes kõigile internetikarussellis osalejatele suurema väärtuse kui ära antud summaarne reklaamipind. Eriti, et enamusel blogijatel seisab see nagunii üpriski tulutult niisama. Ja käesolevas eksperimendis osalemine saab blogijatele (sealhulgas loodetavalt minule) siiski hüvitatud, Eturundus!e tasuta pääsme näol. Soodustust pakutakse ka blogide lugejatele, kuid kahtlen, kas keegi minu lugejatest seda kasutab. Kahel põhjusel. Esiteks on enamus lugejaid tõenäoliselt ise blogijad ning teiseks on mu blogi loetavus nii väike, et kasulikku kontakti Altex nende hulgast tõenäoliselt ei leia.

Samuti ei ole veel kindel, kas raatsin konverentsi päeval Tallinna ummikuid nautima tulla, kuid rohkem veel kui konverentsil osalemine huvitab mind, kuidas blogijate aktiveerimise eksperiment ennast õigustab. Loodetavalt saame kunagi ka selle kohta asjaliku analüüsi koos numbritega.

Jõudu igatahes!

ühe raamatu rahvas

Eesti mehe tööst ja armastusest protestantlikus vaimus

Puhkusteaja lõpuotsa jahedad õhtud tuletavad meelde, et meie kliimas aastaringselt paljajalu ei kõnni. Töörabamise hooaeg on algamas, tuleb viigipüksid - kingad välja otsida ja suvelaiskuses kuhjunud arved, laenumaksed ja liisingud töötundideks teisendada. Rehkendus näitab, et rabelemist jagub jõulupuhkuseni. Kui uusaastareisi päikeselaen ka juurde arvestada, on tegemist tuleva suveni välja, siis peaks muidugi veidi säästlikumalt suvitama. Keskpikk tegevusplaan missugune. Hea projekt, kuna võrreldes eelmiste ja järgmiste aastatega vahetub selles ainult aastanumber, jääbki plaanipidamise asemel rohkem aega tööd teha.

Eesti mees teeb tööd ja armastab. Armastab raha ja töötab, et raha saada. Töötab nii vägevalt, et pääseb enamasti enneaegselt paradiisigi. Vähemalt selles osas oleme kindlasti Euroopa esimeste hulgas. Õnne osas jääme erinevate uuringute andmetel saba lõpus sörkijateks ja armastuse kohta pole ma ühegi küsitluse tulemusi lugenud.

Mu arvates sai Anton Hansen sellest asjast täiesti valesti aru ja kordas vaid eestlasele kõige arusaadavamat tuletust ühest paljudest Martin Lutheri lahingulausetest. Mille pisut teises kontekstis sõnastas mõni aeg hiljem väga tabavalt üks Austriast pärit Lutheri rahvuskaaslane - töö teeb vabaks. Off-topic repliigi korras: need, keda see töö ei jõudnud totaalselt vabastada, vabastati hiljem ühe teise suure mõtleja poolt ning ennäe imet - taastusraviks pakuti enamusele vabastatutest jälle sunnitööd.

Eks karistatud ju Aadamatki pattulangemise eest paradiisiaiast välja saatmise ning sunnitööga. Oma pale higis leiba, tuleb meelde? Kui töö oli suurim karistus, mida Vana Testamendi aegade karm ja kättemaksuhimuline peremees välja suutis mõelda, siis kuidas oleme me tänaseks suutnud sellest karistusest elu eesmärgi teha? Uue Testamendi õpetaja ei teinud elus mingit tööd. Enamgi. Sundis ka Peetrust ja Matteust ametitest loobuma ning vagabundi kombel ringi rändama. Ei võtnud laene-liisinguid ega soovitanud jüngritelegi. Käskis hoopis kuue maha müüa, et mõõk osta. Aga jätan nood väitlused teistele. Sest see on väga vana ja võõramaa vaidlus, mille viimane voor pole vaibunud sestpeale, kui endine augustiinlane Luther avastas, et tegelikult pole paavstil maa peal taeva esindamiseks kehtivat volitust.

Tagasi töö juurde. Kui tööl on kalduvus olla mitte preemia ega nauding, vaid karistus- ja kättemaksuvahend, kuidas on õnnestunud meid viia niikaugele, et me seda vabatahtlikult otsime ja aina rohkem kokku krabame? Tollest Lutheri reformatsioonist on eestlaste tänapäeva jõudnud peaasjalikult töökultus. Kõlaline sarnasus praeguse peaministri parteipoliitikaga on pigem juhuslik ja ei oma sisulist analoogiat. Kuigi mine tea, Luther oli esimene, kes kuulutas, et väikene kasum pole patt, enne teda oli liigkasuvõtmine lubamatu ja sellega tegelesid peamiselt mittekristlastest juudid või maurid. Tundub, et töö- ja tulukultus on meis, eestlastes, juurdunud sügavamalt, kui mujal, kuhu reformatsioon või selle järelmõjud jõudnud on. Vähemalt raskemate kaasnähtudega. Kui vaid mõnd, näiteks tervisekadu, depressiooni, enesemürgitamist mainida. Miks me nii teeme? Ons' meil tõesti nii hirmus ilm, et ilma pangalt autot-maja laenamata ellu ei jää? Küllap elaks ära ka pisut kehvemas majas, kuigi mitte paljajalu. Kuidas jõuaks meie teadvusse, et alati ei pea asjad uhkemad olema, kui naabril. Et võiks proovida hoopis otse armastuse ja õnne juurde jõuda, jätaks töö kuidagi natuke kõrvale.

Kas ma peaks nüüd retsepti andma, kuidas seda teha? Ei oska, kahjuks. Kui oskaks, oleks ma tõenäoliselt juba maha löödud ja vähemalt pühakuks tehtud. Aga Tammsaare istutas meie teadvusse, et kadedus on edasiviiv jõud. Ikka tuli uut maja ehitada, lapsi koolitada, naabrist muidu jõukam olla ja koos hobusekaupmeest kadestada. Aga võib-olla oleme me temast lihtsalt valesti aru saanud. Ühe raamatu rahvas, nagu me oleme.

* See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

konnatiigist välja pääsemiseks peab kurg olema

Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.

Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…

Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.

Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.

Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.

langevatest rõdudest eemale hoides

Üks Murphy seadus, mida ma täpselt peast ei mäleta, kirjeldab nähtust, kuidas asjad valivad untsuminekuks aja ja järjekorra, mis kõige rohkem kahju tekitab. Aga see seadus ei räägi midagi meeleolust, mis kaasneb. Noh, näiteks kui serverid kukuvad just siis, kui itimeestel puhkused on. Samuti kukuvad just samal ajal autol küljest need jubinad, mis teisi vidinaid koos hoiavad. Ja nii edasi, ikka järjekorras, mis asjade parandamise võimalikult keeruliseks teeb ja enne kõige olulisema asja kallale asumist veel mitu muud logistika- ja päästeoperatsiooni sunnib tegema. Loomulikult blokeerub ka pangakaart, kui ühe või teise või kolmada probleemi lahendamiseks midagi teha püüad. Ja kuuma ilmaga külmetusest kähe kurk ei lase kõige selle peale isegi südamest vanduda.

Ah et mis rõdud? Lihtsalt üks Reinu tuttav kirjeldas kunagi värvikalt, kuidas veneaegsetel majadel rõdud küljest kukkuma hakkavad ja kuidas neist eemale tuleb hoida. Tegelikult on tähtede langemise aeg. Kui neid pilvi ees ei oleks...

sööda kodutut palju tahad, tema vaatab ikka Schengeni poole

Sotsiaalse ettevõtluse, rehabilitatsiooni ja muu humaanse tegevuse musternäitena esitletud kodutute jalgpalli MM on saanud ootamatu pöörde. Nimelt on suure meediakäraga pöörelnud heategevustsirkusest saanud ootamatult migratsioonipump. 15 Aafrikast ja Afganistanist pärit BOMŽ-atleeti valisid rahvuslik-kodutu sportlasekarjääri asemel Taani või teiste Euroliidu maade prisked prügikastid ja tegevusküllased tänavad. Püüa nüüd neegrit Taanis või afgaani Saksamaal, kadusid omade hulka, nagu hambaork tuletikutehasesse.

Kodutute jalgpallivõistlus oli muidu tore meelelahutusprojekt, mis pakkus ühtlasi omamoodi heaoluindulgentsi. Turvalise heaoluühiskonna liikmetel mõnus show’d vaadata ja pärast paari euro annetamist ka ise tunda, kuidas nende panus aitab kaasa näljahäda ja vaesuse vähendamisele ning päästab planeeti. Mis ja kas sest sisuliselt kasu oli, ei oska öelda. Kes noile asjule mõtleb, mõtles ennegi. Ülejäänud tahavad aga madalat meelelahutust. Kodutud ja narkarid jalgpalli tagumas – see on raju värk. Ehk saab keegi koguni viga või sureb platsil maha, oodatakse vaatemängult verd, nagu härjavõitluselt. Kõige parem olekski, kui mängu lõpuks lastaks platsile marru aetud härg või veel parem – tiiger. Ja platsilt pääsemiseks ainult üks kitsas redel. Siis oleks alles kodututel motivatsioon kiiresti joosta!

Mul pole head lahendust vaesuse ja kodutuse vähendamiseks. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas on meie pangaorjuses koduomanikud õnnelikumad kui India kerjusmungad? Või tunneb liisinguautoga ummikus istuv eurooplane ennast teel kontorisse rohkem inimesena, kui eeslit moonipõllu poole sikutav afgaan? Aga et sellised kampaania korras tehtud heategevuse- ja planeedipäästmise üritused ei toimi, on elu korduvalt tõestanud. Projektid lähevad untsu. Nagu rikastusid humanitaarabi müügist kohalikud suguharukuningad, said nüüd jalgpallimehed tasuta lennukipileti ja viisavaba sissepääsu Euroopasse. Ja nagu televiisorist näha oli, jooksevad nad nii kiiresti, et prisketel europolitseinikel pole mingit lootust neid kätte saada ja koju tagasi saata.

surmateateid merelt ja maanteelt

Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.

Liikluskultuuri ja kihutamise teemadel on nii palju heietatud, et autoavariisid parem ei kommenteeri. Küll aga tsiklimeeste kombeid. N340-l (Vahemereäärne kiirtee) on 2-3 sõidurada ühes suunas. Lubatud sõidukiirus linnade vahel 120 km/h, kuid tavaline on, et kogu liiklusvoog sõidab +20 km/h. 140 on ikka päris suur kiirus. Ja kui sellisel kiirusel vuhiseb sõiduradade vahel autodest mööda mõni tsiklimees, lühikestes pükstes, palja ülakehaga ja rannaplätud varba otsas, tekib küll mõte, et see poiss peab end surematuks või on hommikul oma kaitseinglile korraliku altkäemaksu andnud. Pole nende spidomeetrinäite vaadata saanud, kuid silma järgi lähevad nad ikka veel vähemalt 30-40 km/h kiiremini kui autod. Selliselt kiiruselt kukkudes, autoga kokku põrgates või teepiirdesse lennates pole erilist lootust. Ja pilt jääb kole. Paar korda juhtusin nägema, kuidas sellise lenduri jääke koristati.

Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.

Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…

Kahju eile surma saanud meestest ja nende lähedastest. Mõelgem neile homme ise kodust välja astudes.

... mu aadress on Euroopa Liit. Aga mu auto aadress?

Päevaleht kirjutas, kuidas soome toll on hakanud huvi tundma eestlaste autode, õigemini nende maksustamise vastu. Et milliste numbritega Soomes töötavad eestlased ikka sõidavad. Kuigi suur osa probleemi esilekerkimisel on vabatahtlikest naabrivalvuritest pealekaebajatel, kelle kadedasse hinge ei mahu, et „virolaiset” saavad nii odavamalt läbi, on küsimus puhtalt maksupoliitiline. Auto kui üpris kalli tarbekauba müügilt annab ju palju rohkem maksu küsida kui jalgratta või jooksukingade pealt. Miks peaks lubama võõrtöölisel sõita soodsamate maksumääradega riigis registreeritud autodega? Aga kui nad käivad Soomes tööl ajutiselt? Kui pikk on see ajutine? Mis seda määrab? Tööleping? Kinnisvara olemasolu või elukoha registreerimine?

Enamuses Euroopa Liidu riikides võib välismaa registris autoga kuni 6 kuud sõita. Pärast seda riigis autot kasutades tuleb sooritada nõutud bürokraatiatoimingud ja maksu maksma hakata, või auto riigist välja viia. Samas, käid korra piiri taga ära ja uus poolaasta hakkab tiksuma. Siiski võib siin vaidlema jäädagi. Kas pooleks tunniks naaberriigis käimine ikka käivitab autole uue maksuvaba perioodi ja kuidas seda fikseeritakse? Näiteks Egiptuses, kus välismaalane võib turistina olla 30 päeva, hakkab viisa jälle algusest kehtima, kui kasvõi korraks ennast riigist „välja logid”. Käid korraks Jeruusalemmas shoppamas ja õhtul uuesti Egiptusse sisenedes saad passi uue templi, mis turistiviisale „reset” teeb.

Euroopa liidus, kus enamik riike inimeste sisenemisi-väljumisi üldse ei registreerigi, jääb ametnikule väga palju tõlgendamisruumi. Eriti auto puhul ja riikides, kus piiri ületamiseks isegi laevapiletit ei pea ostma. Hispaania politsei on hakanud huvi tundma riigis elavate sakslaste-hollandlaste-brittide autode vastu. Mõned värvikamad liiklusvahendid on Andaluusias välismaiste numbritega juba üle 10 aasta ristelnud, loomulikult pole nad vahepeal jõudnud ka kodumaisele tehnoülevaatusele ega maksuametisse. Põhjaeurooplased pole Hispaanias küll odavaks tööjõuks, vaid veedavad jõudeelu. Bürokraatiakartlike kodanikena on neil küll sageli võetud kohalik residendinumber ning autole ka mingi kindlustus tehtud, seega enamvähem oleks nagu kõik korras. Sakslastele on suuremates väljarändajate keskustes koguni saksa TÜV punktid olemas. Kuid automaks, mis ka Hispaanias suhteliselt kõrge, on jahtuva majandusega riigi ametnikele järjest ahvatlevamaks pirukaks muutunud. Ja see on väga lihtsalt käeulatuses!

Tõepoolest, kui euroliidu kodanikud ise vabalt liiguvad, kuid hinnad-maksud erinevates piirkondades varieeruvad, tekib palju liikuvatel inimestel võimalus makse „optimeerida”. Kuigi see on küll liidu ühtsuse loogikaga vastuolus, ei tohiks seega nagu etteheiteid olla, kui üksikud piirkonnad oma maksutulude kaitseks ka odavamate liikmesriikide autodele piirangud kehtestavad.

Sama loogikat mööda edasi minnes jõuame ka Eestis proovitud praktikani. Kunagine Tallinna automaks viis pealinlaste sõidukid maa-sugulaste taludesse arvele. Savisaar üritas kehtestada diskrimineerivaid ühissõidukihindu väljastpoolt Tallinna pealinnas tööl käijatele ja meelitas inimesi end pealinna registrisse võtma. Loomulikult üksikisiku tulumaksu laekumist silmas pidades. Kuid Keila-Rapla-Kehra-Kuusalu elanike autode maksustamise peale pole ta veel tulnud. Ometi seisab igal tööpäeval Tallinna ärirajoonide ümbruses, tasulise parkimise alaga piirnevatel tänavatel tuhandete kaupa siseriiklike „võõrtööliste” sõidukeid. Äkki peaks hakkama ka riigisiseselt autodele piirkonnatunnuseid kleepima? Või vastupidi, kui ikka talina-mehe auto igal õhtul Noarootsi vallas asuva maamaja ees pargib, äkki võiks vald nõuda, et ta oma sõiduki kohalikku registrisse paneks ja sellelt maksu maksma hakkaks?

Eksole jaburad näited? Tegelikult võiks ikka lisaks tööjõu ja turistide vabale liikumisele ka autode vaba liikumise kehtestada. Euroopa liit on meil ju ühtne, kindlustuse roheline kaart kehib igal pool ühtmoodi. Äkki saaks euroopa kodanike jaoks teha ka ühtse autoregistri ja standardsed tehnoülevaatuse nõuded? Kui europassiga kodanik ise enam sunnismaine pole, siis miks peab seda olema tema auto?

See lugu on kirjutatud Eesti Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

Türki sünnitama ja Singapuri surema

Tunnen kaasa eestlannale, kes turismireisil enneaegselt sündinud lapse kättesaamiseks peab Türgi ametiisikutega asju ajama. Oli kunagi austav võimalus Türgis (mitte minu süül tekkinud) viisa kehtivuse teemalist vaidlust vaielda ning selle käigus koguni kohalikku arestikambrit külastada. Kujutan ette küll, millised seiklused väikemeest ja ta ema ees ootavad. Palju karjumist, kätega vehkimist ja ähvardusi tuleb selle asjaajamise käigus ilmselt välja kannatada, aga mis teha, igal maal oma kombed. Asja teeb keerulisemaks see, et enneaegselt sündinu vajab spetsiaalset hooldust ning tavalises lapsevankris teda lennukisse ei lükka. Soovin külma närvi ja vastupidavust, küllap lõpuks kõik laabub. Mis hinnaga, on iseküsimus. Vähemalt saab poiss tulevikus ankeetidesse eksootilise sünnikoha märkida.

Milles aga pean enamuse kommentaatoritega, kes Türgis sünnitama sattunud naist mõtlematuses ja ettevaatamatuses süüdistavad, nõustuma, on riski võtmise küsimus.

Toreda blogi Tereloom (http://tereloom.blogspot.com) päises on hea soovitus kodust välja minna. Ainult et minema hakates tuleb alati arvestada, kui kaugele lähed ja kas tagasitulekuks ikka jõudu jätkub. Või raha. Ja et kas oled teel ette juhtuvateks sekeldusteks piisavalt valmis. Ei lähe keegi reisile, et seal surma saada või haiglasse sattuda. Võib hästi minna ja sekeldusi ei tulegi. Aga asjad juhtuvad. Mõned suurema tõenäosusega, teised harvemini. Päiksepiste. Alajahtumine. Liiklusavarii. Mao- või putukahammustus. Tulekahju. Röövimise ohvriks langemine. Toidumürgitus. Enneaegne sünnitus. Kuristikku kukkumine või merehätta sattumine. Muidugi, surma ees on kõik võrdsed ja õnnetus võib ka kodus juhtuda. Kuid reisimine on kindlasti riske suurendav olukord. Tundmatud teed, teine kliima, võõrad kombed, arusaamatu keel, harjumatud toidud ja sada muud asja, mis teisiti kui kodus. Sageli lisanduvad turismireisidel veel ekstreemsed spordiüritused, ohjeldamatud peod ja riskantsed meelelahutused, mida alalhoidlik kodanik kodus kunagi ette ei võtaks. Mõni kindlustusfirma riskianalüütik võiks siinkohal mitmetunnise loengu pidada.

Kui siis reisil olles õnnetus käes, tuleb leppida abiga, mida kohalikud struktuurid pakuvad. Ja selle eest ka maksta. Vältimatu abi osutatakse reeglina küll tasuta ja kedagi õnnetuskohale surema ei jäeta, isegi kui abivajajal rahakotti või krediitkaarti kohe käes pole. Aga edasine haiglapäev maksab. Rendiautoga tehtud väike „kõks” võib asjaolude õnnetu kokkusattumise korral tähendada kuudepikkust taastusravi, enne kui kannatanu seisund lubab kojulennule mõtlema hakata. Rääkimata juba plaanilisest või hooldusravist, ilukirurgiast, hammaste parandamisest/proteesimisest või spa-protseduuridest, millele lausa terved turismiärid on üles ehitatud.

Jah, võib vaielda, kas enneaegne sünnitus käib plaanilise või erakorralise esmaabi alla. Nii enneaegne kui konkreetsel juhul, on tõepoolest vist pigem pisut erakorraline. Siiski mitte väga ebatõenäoline. Vähemalt on see ette teada asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Noh, umbes nagu merele minnes tuleb arvestada, et päästevestid ja päästepaat ikka kaasas oleksid. Merehädaliste korral kehtib reegel, et inimelud päästetakse tasuta, aga kui alust või lasti tahad kaldale toimetada, tuleb maksta. Maanteedel samamoodi. Avariikoht koristatakse ja vigasaanud viiakse haiglasse, kuid romustatud liiklusvahendi äravedamine, hoidmine ja taastamine maksavad. Kui ei maksa, läheb avariiline auto vanarauaks. Kodakondsused ongi selleks välja mõeldud, et omasid aidata. Et tagada teenused neile, kelle maksuraha eest päästeteenistus või meditsiinisüsteem töötavad. Ja võõraste jaoks kehtib hinnakiri, nii sündimisel kui suremisel. Kas maksad omast taskust või kindlustad riski mõnes kindlustusfirmas, on igaühe vaba valik. Ma ei tea, milline reisikindlustus oli Türgis sünnitanud naisel. Korralik kindlustusleping katab õnnetusjuhtumi korral nii ravi- kui kojutoimetamise kulud, ka siis, kui kojutoimetamist veel ainult matuste korraldamiseks vaja on. Kui aga kindlustuslepingut pole või on see tehtud säästupoliitikast lähtudes, peab õnnetusjuhtumi kulude katmiseks vajalik raha sukasääres varuks olema.

Kui laev juba upub, on natuke liiga hilja päästepaati ostma minna.

(käesolev postitus on kirjutatud Eesti Ekspressi arvamusrubriigi tellimusel ning seal ka avaldatud)

varrukatakso ja kokkuleppestatistika

Tegelikult pidanuks selle postituse hoopis tööblogisse panema. Aga kuna võrdlus natuke meelevaldne ja mu suhtumine tänu kohatud huvitavatele seisukohtadele ehk natuke liiga isiklik, olgu see siis oma blogis.

Postituse ajendiks sai tasuta statistikanimekirja Metrix.ee avamisele järgnenud JK ja Petsi arutelu: http://blog.metrix.ee/2007/07/11/jk-kussad/ .

Küsimus tegelikult väga lihtne – kas veebisaidi liiklust kajastav statistika peaks olema läbipaistev ja pärinema otse sõltumatust allikast või võib keegi (näiteks mõni asjast äriliselt huvitatud isik) seda vahepeal kopi-edit-pasteda, võimaldamata statistikalisti pidajale juurdepääsu algallikale?

Varrukataksomeeste* keelde ümber panduna – kas taksomeeter ikka peab näitama sõidu maksumust vastavalt läbitud vahemaale ja kilomeetrihinnale või võib ta ka midagi muud näidata, näiteks 500 kr reisisadamast Virusse?

Pets ütleb, et ta ei kahtlusta eesti veebipidajaid, aga kui aus mäng, siis olgu kõigile aus. Jüri arvab, et tema ikka ei tahaks lubada, et Petsi robot tema statistikat otse algallikast vaatab, kuna tal on seal ärisaladus*. Mis ärisaladust seal muud saab olla, kui see, et tegelikult vaatab lehekülge oluliselt vähem inimesi, kui reklaamitellijale väidetakse.

Põhiline petukaup seisneb selles, et senised statistikatabelid lubavad kõikvõimalike „ühissaitide” loomist. Nagu selles rahvajutus, kus talumees müüs jänese ja hobuse ühtses komplektis ja keskmine hind elaja kohta tuli päris kõva. Ühissaitidega igatahes on see lugu, et kõik lubavad oma reklaamitellijale summeeritud külastuste arvu, aga tegelikult müüb kogu poti maha „kõige suurem Peeter”, enamasti Delfi. Ülejäänutele jääb võimalus oma reklaamiostjaid petta, väites, et koos „ühissaitidega” on nende külastatavus ikka väga kõva, mis siis, et „ühissaidile” nende reklaamipind ei ulatu. Kui uurima hakata, mis tegelikult kaubaks on, selgub, et jänes hobuse hinnaga.

Varrukameeste loogikast lähtudes liidetakse sõidutasule suunal reisisadam-Viru ka Copterline kütusekulu, mis siis, et klient sõidab kõigest vana Opeliga.

Klikivabrik toetas Metrix.ee listi loomist just põhjusel, et see on sõltumatu, automaatne ja manipuleerimatu, välistades igasuguse „kokkuleppestatistika”. Loodetavalt metrix.ee sellisena ka püsib, jättes tasu eest „ühissaitide” loomise äri teistele. Varrukameestele, kes usuvad, et klient on loll, pime või purjus ja et talle tegeliku sõidumarsruudi ja kütusehinna avaldamine oleks korvamatut kahju põhjustav ärisaladuse avaldamine.

* varrukatakso – Tallinna transpordiameti spetsialistide termin taksojuhtide kohta, kes reisisadamas või lennujaamas purjus/rumalat klienti ootavad ja siis varrukatpidi oma autosse nöörimisele talutavad

** Tegelikult võib targal GA kasutajal oma statsis tõesti olla mõningaid ärisaladuse alla käivaid näitajaid. Et kui palju leheküljele saabunud külastajatest ka tegelikult mõnd saidil pakutavat teenust kasutab vms. Aga siin on küsimus usalduses. Kui Jüri Petsi ei usalda, siis on see mõistetav. Samas, miks peaks siis kõik muud Eesti internetiäri osalised Jüri käsitsi kirjutatud „kokkuleppestatistikat” usaldama?

kuidas kasiinokatku vastu vaktsineerida?

Olin kunagi aktsionär ühes ettevõttes. Muidu tore äri. Kliendid seisid järjekorras, sularaha liikus hästi ja meie konkurentide autod olid tolle aja kohta päris uhked. Meil läks kehvemini. Tegevdirektor, tore, tagasihoidlik ja töökas mees, kurtis, et ta pingutab küll, kuid kasumit ei tule. Küll olid töötajad ahned, siis kliendid ihned. Aktsionärid kehitasid kurvalt õlgu ja ootasid nullkasumiaruandeid uurides paremaid aegu. Tegevdirektor jättis kulude kokkuhoiu mõttes puhkused välja võtmata ja tegi 14 tunniseid tööpäevi. Lõpuks läks firma hoopis põlema. Millegipärast sai kõige rohkem kannatada koht, kus kassaraamatud ja muud arvepidamispaberid seisid. Ladu põles muidugi ka tühjaks, isegi tuhka ei jäänud seal olnud kaubast. Alles hiljem selgus, et meie tulud olid hoopis tänaste kasiinohiiglaste kasumiks viidud. Nagu ka tegevdirektori korter ja muu isiklik vara.

Tagantjärgi hea tark olla. Pidanuks panema turvakaamerad välisuste-akende valvamise asemel hoopis tegevdirektori tuppa ja kassa juurde, oma usaldatud töötaja näppudele vaatama. Nagu kasiinod teevad. Küllap kasiinod juba teavad, et kontrollida ei tule mitte külastajat või klienti, vaid omainimest.

Siit aga idee, kuidas oleks võimalik kasiinokatku vastu vaktsineerida. Võiks kodanikualgatuse korras paigutada kaamerad mängupõrgute ukseesist avalikku ruumi valvama. Ja pilt internetti. Siis oleks nii pereliikmetel kui tööandjatel võimalik vaadata, kes kui kauaks läheb ja mis näoga välja tuleb. Ja vajadusel talle järele minna.

PS. protestiaktsioon kasiinode laiutamise vastu oleks ehk hea mõte, kui selle tagant ei aimduks ühe mahakäiva üheaastapoliitiku eneseupitamise ambitsioon. Samas, kui asja võtaks üle näiteks kasiinosõltlaste infokeskus, leiduks kindlasti annetajaid, kes üritust toetaks. Kuigi see veebikaamerate asi võiks oluliselt tõhusam olla kui autokastist K-kõne pidamine.

PS2. kasiinokunnid aga on kavalad. Said mängusaalidesse suitsetamise loa, teevad ka reklaamkeelu tingimustes võimsa telepromo. Kuigi mantli pärandamise asemel oleks sümboolsem edasi anda timukakeep või korralik kera poomisnööri.

PS3. see veebikaamerate idee ei ole tegelikult päris minu välja mõelnud. Hispaania linnade kodanikud on sarnase lahenduse välja pakkunud prostitutsiooni ohjeldamiseks. Võõrasse majja kaamerat panna ei saa, aga avalik ruum bordelli värava või kasiino ukse ees on ju küll koht, mida kodanikualgatuse korras võib veebis üle kanda. Nagu liiklusummikuid või rannailma.

aluspüksipäkapikk ja veeb 2.0

DT blogis on hea lugu, kuidas veeb 2.0 saitidest seksi ja vägivalda sisaldavate linkbaitidega megaliiklust tõmmata saab. Tegelikult blogtree kasutajatele hästi teada süsteem. Pane provotseeriv pealkiri ja märja T-särgi pilt ning liiklus tuleb.

Mis selle liiklusega aga peale hakata? Meenub South Parki episood, milles tegutsesid aluspüksipäkapikud. Nende äriideed kirjeldab juuresolev pilt. Päkapike ainus mure oli, et keegi ei teadnud, mida sisaldab faas 2.

Ehk siis veebimaailma üle kantuna võiks kolmeastmeline äriplaan näha välja selline:
1. tõmba palju liiklust.
2. ???
3. kasum!

jätan Õllesummeri vahele

Ei lähe ma tänavu ega tulevikus enam õllesummerile. Mitte et ma muidu väga aktiivne summeriline oleks olnud, aga nüüd kindlasti mitte. Summeriõlu on natuke liiga K-maitseline. Suur osa summeril ära antud õllesõprade rahast jõuab erakonna kätte, kes on tõstnud oma lipukirjaks alkoholismiga võitlemise. Suuremat silmakirjalikkust on raske ette kujutada. Isegi Rein ütleb, et ei tasu tema sõnade ega tegude järgi käia.

miks Hispaania tõi oma sõdurid Iraagist ära?

Hispaania kodusõda on vaatamata paljudele romaanidele-filmidele-maalidele oma sisult siiani paljudele mõistetamatuks jäänud. Hemingway hingekell ja Picasso Quernica on muutunud märkideks omaette, kuid sõja põhjustest ja käigust ei teata pooltki niipalju kui neist teostest. Kes sõdisid? Miks? Kes võitis? Oleme kuulnud nimetust „rahvusvahelised brigaadid”, teame et pärast sõja lõppu jäi 36 aastaks võimule Hitleri ja Mussolini sõber, fašist Franco. Mis tegelikult juhtus? Oli see kohalike omavaheline kisklemine või imperialistlike suurriikide võimupiiride jagamine?

Väga lühidalt võiks Hispaania kodusõja kokku võtta nii. Grupp mässulisi kindraleid otsustas kukutada Hispaania vabariigi demokraatliku valitsuse ja alustas 1936. aastal sõjaväelist riigipööret. Aafrikast toodi tagasi Hispaania koloniaalväed (mille koosseisus sõdis palju araablastest palgasõdureid) ning suunati need oma valitsuse ja rahva vastu. Maailma suurriigid deklareerisid, et nemad Hispaania siseasjadesse ei sekku, kuid juba sõja esimestest päevadest alates kasutas Franco Saksamaa ja Itaalia vägesid, tehnikat ja raha. Ka kuulsad Maroko väeüksused toodi üle Gibraltari väina Hispaaniasse saksa ja itaalia laevadel-lennukitel. Franco lubas Hitlerile, et võimule saades annab vastutasuks Hispaania maavarad Saksamaa sõjatööstuse käsutusse. Nagu hiljem selgus, andis ka hispaanlastest tööjõu ja väeüksused, kuigi ametlikult Hispaania II maailmasõjas ei osalenud. Suurbritannia toetas vaikimisi Francot, kuna leidis, et paremäärmuslase juhitud riigis on inglaste investeeringud paremini kaitstud kui sotsialistliku revolutsiooni lävel olevas vabariigis. Euroopa ja Ameerika mittesekkumine tähendas, et Hispaania vabariigi valitsusele ei antud ei sõjalist ega rahalist abi, enamgi. Neile ei müüdud relvi. Samal ajal kui Francole anti krediiti nii relvade, varustuse kui kahuriliha näol. Hispaania vabariigi valitsuse ainus võimalus oli pöörduda Stalini poole. Stalin MÜÜS hispaanlastele kõrge hinnaga vene relvi ning saatis kohale oma komissarid, kes pidid jälgima, et vabariiklaste sõjategevus liiga edukalt ei kulgeks. Et Pürenee poolsaarel kogemata kommunistlik riik välja ei tuleks. Ka Stalin ei tahtnud enne õiget aega võimalikke liitlasriike välja vihastada. Seega oli Hispaania demokraatlik vabariiklik valitsus juba ette kaotajaks määratud, kuna suurriigid ei arvestanud mitte ideede võitlust, vaid materiaalseid väärtusi: maavarad, strateegilised positsioonid Lõuna-Euroopas, võimalikud liitlased-vaenlased lähenevas II maailmasõjas.

Palgasõdur ei võitle idee eest, tema saab eluga riskimise eest raha. Franco üksused olid hästi varustatud, väeosade vahetamisega said sõdurid pidevalt puhkust ning neile maksti korralikult palka. Lisaks vaadati läbi sõrmede, kui sõdurid vallutatud aladel röövisid ja tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsesid. Franco vastu võidelnud rahvusvahelistes brigaadides osalenud rohkem kui 50 riigi vabatahtlikud ei saanud sõdimise eest palka, nagu ka Hispaania Vabariigi rahvaarmee sõdurid. Vastupidi, palka küsinud vabatahtlikud saadeti näiteks Ameerika ja Inglise värbamispunktidest tagasi, kuna Hemingway ülistatud rahvusvaheliste brigaadide eesmärk oli fašismiga võidelda. Idee eest võitlejad kaotasid. 1938 a. rahuläbirääkimisteks lahkusid rahvusvahelised brigaadid Hispaaniast, 1939 sai Franco siiski täieliku ülekaalu ning Vabariik kapituleerus. Sakslased said soovitud maavarad ja tööjõu, inglased nägid, et nende lootus investeeringute kaitsele ei täitunud. Ameeriklastel oli niisama piinlik, sest kommunismihirmus oli toetatud fašisti võimule saamist, kes hiljem stalinlikku eeskuju järgides suure osa oma rahvast koonduslaagritesse või hukkamisele saatis. Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et Franco püsis võimul sama kaua kui Lenini-Stalini diktatuur – 36 aastat.

Iga tänapäevane sõda on suurriikide malemäng. Tegelikud eesmärgid peidetakse loosungite taha, olgu need siis „kommunismiohuga” võitlemine või „terroristide” talitsemine. Paistab, et Hispaania kodusõda oli viimane, kus lahingutes osalesid ja langesid ka mõned neist, kes sõja tegelikult valla päästsid. Hilisemates sõdades on lahinguid juhitud kaugemalt kabinettidest ning sõjas teisele kohale tulnud vägede juhid hiljem täiesti „humaanselt ja sõjamehelikult” hukatud.


Ahjaa, vastus pealkirjas esitatud küsimusele ka.

Kirjutasin kogu selle ajaloolise heietuse siia, et tuua välja paralleel. Ühe riigi siseasjadesse sekkumise tõttu sai oluliselt muudetud kogu piirkonna edasine käekäik. Suurriikide huvides. Vasakpoolsete ja parempoolsete vana vaen ei ole Hispaanias kuhugi kadunud, kuigi kodusõja lõpust on möödas 68 aastat. Hispaania tõi väed Iraagist ära, kuna see oli sotsialistide peaministrikandidaadi Zapatero valimislubadus. Väed viis Iraaki ameerikameelne parempoolne peamister Aznar. Pärast valimisvõitu 2004 võimule saanud Zapatero oma lubaduse ka täitis. Ja mälestus sellest, kuidas vasakpoolsed 70 aastat tagasi tänu välismaiste palgasõdurite sekkumisele Hispaania kodusõja kaotasid, polnud selle otsuse juures sugugi vähetähtis emotsionaalne moment.

PS! Zapatero andis kõigile praeguseks veel elus olevatele rahvusvahelistes brigaadides võidelnutele Hispaania kodakondsuse, täites nii Hispaania Vabariigi viimase peaministri Juan Negrin Lopezi 1938. aastal brigaadidega hüvasti jättes antud lubaduse: Hispaania ei unusta teid.

klienditeenindaja kaitseks

Lugesin Gerdi postitusest, kuidas teda kui kuningas-klienti jälle piisava aupaklikkusega ei koheldud. Hakkasin talle kommentaari kirjutama, kuid sellest sai iseseisev postitus. Klienditeenindaja kaitseks.

Naeratuseta, ebaviisakas ja tülpinud ilmega teenindaja on ilmselt põhjamaalaste edu-religiooni kaasnäht. Edukas ja õnnelik on modell, firmajuht, poliitik, telestaar või mõni teine kollase ajakirjanduse jutuaine. Vapper ja ilus räägib oma tööst telesaates ja seltskonnaajakirjas, naeratab ja särab. Pizzamüüja, kliendikonsultant, automehaanik või supermarketi kassiir on selle loogika järgi kaotajad. Kes peaks lisaks oma staatuse häbenemisele iga rikka ja ilusa külastuse üle suurt rõõmu üles näitama ning ette-taha kummardama.

Sellised postitused, nagu praegu kommenteeritav, ei aita kuidagi kaasa klienditeenindaja ameti väärtustamisele või teenindajate töörõõmu suurenemisele. Me ise oma üleoleva suhtumisega surume neid alla ja turtsakas teenindus on loomulik vastureaktsioon.

Proovi äkki nõudmise ja kurjustamise vahepeal sõbralikku suhtumist? Naerata ise ja ütle, et saad aru, kui väsitav on, kui kõik "on tallinnast ja maksavad" ning kogu vahetuse jooksul teenindajale mõista annavad, kui tühine ta on. Olen proovinud. Töötab palju paremini kui kaebuste raamatu nõudmine, juhataja kutsumine või ähvardamine et "homme sa enam ei tööta siin!" Kujutle ennast teenindaja asemele. 8 tundi ja tihti rohkem sama toimingut. Paljud kogu aeg püstijalu, vahepeal väike lõunapaus ja siis jälle ülbed ning nõudlikud kliendid, igaüks oma erisoovidega, kõigil kiire ja kõik väga tähtsad...

Teine küsimus on makromajanduslik pool. Keegi peab teenindajatöö ka ära tegema. Järgides Gerdi soovitust, jääks meil enamus klienditeenindaja ametikohti peagi tühjaks. Niigi töötajatest puudus, kui hakkaks veel nõudma erilisi, solvamiskindla närvikavaga teenindajaid, peakski pooled ärid uksed kinni panema. Ja ülejäänud tõstaks rõõmsalt hinda. Kas puuduliku keeleoskusega võõrtööline meeldiks selle koha peal rohkem?

Tahad head teenindust? Mine Egiptusse. Teenindaja, olgu ta kelner, bussijaama kassiir või mobiilifirma letiteller, on oma ameti üle uhke ja rõõmus. Mitte ainult seetõttu, et riigis on miljoneid, kellel pole sedagi tööd. Egiptuse teenindaja suhtleb, on sõbralik ja enesekindel. Ta saab aru, et aitab klienti. Et klient ei ole küll päris kuningas, kuid et nii teenindaja kui klient on teineteisele vajalikud. Ning koostöö toimib.

Kuningas ei saa üksi olla, alamad peavad ka olema. Samamoodi ei ole võimalik klient olla, kui pole teenindajat. Ka kuningatel on see risk, et kui alamate vastu liiga ülbeks minna, võidakse pea maha lüüa ja uus valida. Ükski klient ei ole asendamatu.

savisaar ja vantzilla

Delfi pealkirjad on kaubamärk omaette. Üks hiljutine aga sisaldas nii suurepärast terminit, et seda ei saa mainimata jätta. Kui artikkel läbi lugeda, saab aru küll, millest jutt. Aga ainult pealkirja järgi vaadates tundub, et tegemist on poliitilis-rahvusliku ründerelvaga, mida pronksiööl juba peaaegu edukalt kasutati.

vihje võsareporteritele

Jaanipäeval läheb nii soomeugrilastel kui venelastel ikka ohtralt kesvamärga üles ja kui õhtu jahedamaks kisub, valatakse viina peale. Võsareporter võiks jälle kaamera kingakarpi peita ja Eru küla kanti vaatama minna, mis kellani Tallinna alkomüügikeelaja ise külalistele viina valab. Ja kui keegi peaks pärast kella 20.00 pitsikese võtma, olekski üks mehine irisemislugu jälle soolas. Aga paraku... Petsil seekord vist suu täis topitud ja kinni teibitud ka. Kõigepealt, kas ta isegi sel kellaajal enam karskuse pidamise sõnalist poolt tegudest eraldada suudab. Ning teiseks - ei sobi hammustada kätt, mis su oma klaasi täis kallab. Nii et loodame teistele sotsiaalpornoreporteritele.

Ja kes pildi toob, kuidas Hundisilmal pärast kella 20.00 napsu jagatakse, ma teen omalt poolt õlle välja.

kuidas ma räigelt lennuohutuseeskirju rikkusin

Viimase 36 tunniga olen käinud läbi 4 lennujaama turvakontrollide kadalipust. Euroopas. Terrorioht on endiselt kõrgel, paistab. Ja terroristide rünnakute ennetamise töö on tugev. Tänaseks on selgunud, et terrorioht ei pesitse mu läpakas, MP3-mängijas, mobiiltelefonides, ID-kaardi lugejas, 3G modemis ega tohutus juhtmepusas, mis kõiki neid vidinaid omavahel ühendab. Ka käekell, püksirihm ja kingad on korduvalt nii minuga koos kui eraldi läbi kiiritatud ning sokkide väel käed üleval seisvana on mind ohutuks tunnistatud. Mind on lahti riietatud, läbi kobatud ja tänu arvukatele küsimustele olen hästi meelde tuletanud isikute ringi, kes võivad olla mu seljakotti viimase 6 kuu jooksul näinud või puudutanud.


Aga rikkumine. Rikkumine seisnes selles, et ma unustasin hambapasta seljakotti. See on nüüd ka ohtlike veoste alla liigitatud. Ja kõige kummalisem, et ühelgi korral neist neljast ei avastatud potentsiaalse ohu allikat! Mu pooltühi hambapastatuub jäi lokaliseerimata ja neutraliseerimata. Tunnen ennast natuke süüdi. Ausõna, ma ei teinud seda meelega. Lihtsalt ei ühendanud ära, et uus vedelike kaasa võtmise keeld laieneb ka hambapastale. Kui kord on kord ja mina seda rikkusin... oleks keegi võinud rikkumise ju avastada? Aga olnuks selles tuubis tõesti lõhkeaine...?

Tsahkna, Kukerpille kuulad?

Tegelikult on kaks täna enim kommentaare kogunud uudist üksteisele nii heaks täienduseks, et polegi midagi targutada. Margus Tsahknal soovitaks need kaks lugu kõrvuti ette võtta ning leida erinevused.

vajatakse elajaid

Mis juhtub, kui ülekeev kinnisvarakatel äkitselt jahtuma hakkab, kirjutasin varasemas postituses. Sõitsin täna kunagistes kuumemates arenduspiirkondades ringi ja pilt oli nukker. Ei ole võimalik leida kohta, kus seistes ei näeks vähemalt üht müügisildiga korterit-maja. Tihedamates elurajoonides tundub, et kuulutus on küljes igal neljandal või kolmandal kinnisvaral. Poolikud vahemerevaatega arendused seisavad graffitikunstnike rõõmuks, laste mängumaaks ja asotsiaalide ulualuseks.

Mis siis juhtus.

Buum, nagu ikka. Kõik ostsid, kõik ehitasid. Hinnad läksid üles, rahvas võttis kõvasti laenu ja muudkui ostis. Kes elamiseks, kes spekuleerimiseks. Ka välismaist raha voolas tulvaveena sisse, ei jõutud nii kiiresti ehitada, kui käest ära osteti.

Äkki raha juurdevool peatus. Kohalikel said laenulimiidid täis ja välismaalaste hulgas läks piirkond moest ära. Arendused aga muudkui valmisid. Nüüd otsitakse ostjaid. Hinnad on hakanud langema.

Koos kinnisvararalliga kerkinud muud hinnad teevad tänasest Hispaaniast tavalise Euroopa provintsi, mis pole enam millegi poolest Saksamaast või Prantsusmaast ahvatlevam. Costa del Soli saatus on eriti kurb. Tänu tohutule päikse-immigrantide hulgale pole see enam Hispaania, vaid briti-skandinaavia-saksi segakoloonia, kus keeleks on deutschspanglish ja kultuuriks raha. Kuid esimese laine uus-kohalikud hakkavad vaikselt eest ära surema, nende pärijad aga lähevad tagasi metropolidesse. Või vähemalt värskematesse piirkondadesse. Balkanimaadesse ja Põhja-Aafrikasse tüürivad nii lõbujanune säästuturist kui hinnatõusule mängiv kinnisvaraspekulant. Vähenev prominentsuvitajate huvi toob müüki ka hulgi luksuslikke villasid. Marbella kuulsaima suvitaja, Saudi kuninga Fahdi surma puhul 2005 kuulutas linnavõim välja kolmepäevase leina. Marbella lähistele suvilaks Valge Maja koopia ehitanud kuningas tõi iga visiidiga kaasa nii palju raha, et koguni kohalikud autorendifirmad pidid tema teenijaskonna varustamiseks Saksamaalt sadade kaupa uusi Mercedeseid tellima.

Kortereid – maju on rahval käes palju. Kes oma raha eest kokku ostis, kannatab hambad ristis, kes pangast võttis, on juba otsast hakanud sundmüüki andma. Lisaks tulevad järelturule järjest uued lahkujate päiksepensioni-kodud. Kinnisvaramaaklerid käivad hirmul nägudega, nagu küüditamist ootavad kulakud – paljud firmad on ühinenud ning suurkoondamised jätkuvad, sest ostjaid pole. Tühje elamispindu on rohkem, kui inimesi. Kuuldavasti plaanivad kohalikud võimud elanikuta elamispindu koguni maksustama hakata. Sest linnad, kus pooled korterid seisavad tühjalt rentnikku oodates või müügis, muutuvad peagi tondilinnadeks. Pole elu, pole äri, pole inimesi, pole maksutulu. Juba praegu ei jõuta kõiki uusarendusalasid enam valgustada-koristada-turvata, tühjana seisab koguni Andaluusia turismiametile hiljuti valminud lossi meenutav administratiivhoone.

Seega ongi käes olukord, kus hädasti vajatakse elajaid. Vaatega Vahemerele.

kõik teed viivad Marbellasse

Pärast eilset tümitamist vähemuste eest võitlejate poolt tundus eriti masendav, et Postimees jätkab täna sedasama propagandarünnakut stiilis "suhtuge meisse hästi või me kutsume euroopa kohtu teile kallale".

Pole vist mõtet hakata uuesti kurtma, et mind selline asi ahistab. Kui ma tahaks Bikersis teiste lipsuta meestega tsiklitest ja autodest jõmiseda ning õlle kõrvale mõne sigarillo teha, on see seadusevastane. (meenutuseks: Bikers Pub sai lipsuga külastaja mitteteenindamise eest ühe vinguri kaebuse tõttu mingi ettekirjutuse).

Seadused on täitmiseks ja elatagu siis nii. Suitsetajad restoranidest välja, homod asemele. Pommimees Märt on kinni, uutele rohelise rätiga pommimeestele integratsiooniabi ja keeleõpe. Väidetavalt kaasasündinud (nagu homoseksuaalsuski) erisättumused liputamine ja lasteahistamine on karistatavad, omasooiharust aga peab saama avalikult manifesteerida.

Kui teie Euroopa on selline, siis ma eelistan Aafrikat.

Tegelikult on tänane täiesti mõttetu postitus. Lihtsalt leidsin hea kaadri tee äärest, mis isegi Ilja Murometsa väheks ajaks mõttesse võtaks. Muide, Marbellast natuke maad edasi on sadam, kust praamiga Aafrikasse sõit võtab vähem aega kui Rohukülast Heltermaale.

valge heteromees tuleb vähemusgrupiks kuulutada

Tänane postitus on ajendatud Liisa Pasti halast Päevalehes, kui diskrimineeriv meie ühiskond ikka on. Neegrite ja välismaalaste ja lesbide ja pedede ja kõigi muude vähemuste suhtes. Konstruktiivset plaani kirjutis ei sisalda.

Tunnen juba ammu sügavat süütunnet, et olen valge, heteroseksuaalne, keskealine, keskmisest aafriklasest mitu korda rohkem tarbiv mees, kes juba oma olemasoluga ahistab tohutult vähemusgruppide õigusi. Ilmselt peaksin kappi peitu minema. Või kiiresti enesetapu sooritama. Edasi elamise eelduseks oleks ehk end naiseks lõigata või kiiresti vanuriks või invaliidiks saada, et vähemuste vihmavari minugi kohale ulatuks. Kas ma siis võin käia restoranis ilma teist omasoolist suudlemata, peab Liisa käest küsima.

Erinevused on olnud ja jäävad. Mida loetakse erinevaks, sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Mis on massiline, on normaalne, vähemused kuulutatakse väärnähtusteks. Mõnel ajaloo hetkel sallitakse erisusi rohkem, siis tuleb jälle „puhastus”. Kuritegevust, ksenofoobiat, maailmavaatekonflikte ja sõdu tuleb ka 1000 aasta pärast, lihtsalt nende alused ja määratlused võib-olla muutuvad pisut. Võimalik, et enamuse saavutanud vähemused kuulutatavadki minusugused ükskord kuritegelikuks ja nõuavad näiteks sundkorras zoofiiliks hakkamist.

Ma ei propageeri vägivalda erinevate suhtes. Kõigil olgu õigus elada oma äranägemise järgi ja õigus oma arvamust vabalt avaldada. Tänaseks on Eestis vähemuste propaganda paraku nii massiivseks muutunud, et tänavasallimatus on selle loomulik vastureaktsioon. Ma enam ei loodagi, et minusugusel oleks õigus võrdsele kohtlemisele. Tänu Liisa-suguste seisukohavõttudele olen ja jään ma diskrimineerijaks.

Õnneks on maailm suur ja igale poole ei suuda meie vähemustepropagandistid jõuda. Kuigi võiksid. Võiksid õppida, mis on juhtunud maades, kus sallivuse, multikultuursuse, integratsiooni ja kõige muu sellise sildi all kõike lubati. Vaadata, kes seal täna enamuseks on saanud ja kui sallivalt käitutakse seal endise enamuse, nüüdse vähemusega.

Või siis võiks proovida uutele turgudele tungida. Liisa, äkki tahaksid minna näiteks mõnda kurdi rahvuslaste piirkonda ja seal oma sallivusloenguid pidada, võib-olla esineda ehk ka mõne näitliku demoetteastega, nagu Sa ähvardasid homod välja visanud restoranis korraldada? Ma paneks panuse, et Sind ootaks paari päevaga surm kividega surnuksviskamise läbi. Või seletaksid äkki Darfuri neegritele Sudaanis, et valge soomeugri mees peab saama nende karjamaadel kaevu kõrval rahulikult talu pidada, sest sallivus on meie maailma alustala?


PS. Kui Sa Liisa, nii rangelt kõiki vähemusi kaitsed, siis äkki korraldad mingi kampaania, et T.H.Liiv vangist välja saaks? Ta ju ka lihtsalt natuke erinev.

roheliste seisukoht kuluhüvitiste osas

Mart Jüssi vastas mu kirjale kuluhüvitiste kohta kiiresti. Meeldiv. Mu kogemuse järgi esimene poliitik, kes valijaga vaid kuluaruande tšekkide järgi ei "kohtu", vaid reaalajas sisuliselt suhtleb.

Ei kopeeri siia kogu kirja, vaid tsiteerin olulisemat:

oleme fraktsioonis selles kuluhüvitise asjas üsna ühemeelselt nördinud viisist kuidas hüvitisi on eelnõus esitatud ja kuidas asju on seni välja poole kajastatud. Me ei ole üldise suuvetttäis suhtumisega kaasa läinud kuid meie põgusad kokkupuuted pressiga on jõudnud väljunditeni kus tõdeti roheliste erimeelsust alles viimastel päevadel. Varem on ilmselt olnud ajakirjandusel põnevam näidata et KÕIK on nõus ja eks see masendas meid veidi. Igatahes oleme hüvituse osas teinud muudatusettepaneku kus siiski see summa maksustataks kui see palgale lisatakse.

Jüssi lisas, et lõpphääletus on roheliste fraktsiooni liikmetele vaba, kuid tundes vanade riigikoguerakondade vastuseisu, on siiski karta, et asi läheb läbi ning roheliste selleteemalist kisa ning vastuhääletamist võidakse hoopis populismina tõlgendada.

Olgu siis see blogipostitus üks populismivaba ja sõltumatu väljund, mis ütleb, et rohelised ajavad õiget asja. Ja kui veel ei saa mõistusega jõu vastu, siis ehk mõne järgmise riigikogu koosseisuga asi muutub paremuse poole. Kuigi Linnar ütleb, et lootus ei ole tegutsemismeetod, on see ainus, mida praegu teha võimalik.

seaduseelnõu: riigikogulastele 30 % pikem eluiga

Saatsin oma saadikule kirja. Mõne ettepanekuga, mida riigikogu liikme raske elu lihtsustamiseks veel teha saaks. Eks näis, kui kaugele õigusliku nihilismiga annab minna ja kes lõpuks mõistuse häälega rääkima hakkab.

Kiri ise oli selline:

Tervitus kodukandi rohelistele poliitikutele!

Otsisin roheliste seisukohta kuluhüvitiste suhtes, leidsin vaid Strandbergi kirjutise Delfis, mille sõnum on, et võrreldes energeetika- ja keskkonnaküsimustega ei ole saadiku kuluhüvitised üldse oluline teema. Nõus. Energeetikaga tuleb tegeleda ja ka keskkonna säästmine üldisemalt on meie projektipõhises maailmas liiga tagaplaanil. Ses suhtes ei ole rohelistele etteheiteid, küllap nii hästi kui algaja fraktsioon seda opositsioonist teha saab, ongi tegeldud. Ka jäätmekäitlust puudutava võiks rohelise pilguga üle vaadata, lobbygruppide survel on seadusandja seni lähenenud asjale kahetsusväärselt äripõhiselt. Saaks mõne parandusettepaneku teha küll, et „saastaja maksab” printsiip jõulisemalt toimima hakkaks.

Siiski leian, et suurde poliitmängu sisenenuna ei saa erakond ühtki üksikut mängu osa ignoreerida, eriti kui konkreetne küsimus inimeste õiglustunnet riivab.

Mind kuluhüvitiste välja pakutud uus kord häirib. Olen 15 aasta jooksul nii töötaja kui ettevõtjana riigile palju makse maksnud, maksan täna ja edaspidigi. Ka selliste kulude pealt, mis tegelikult töö tegemiseks hädavajalikud on, kuid maksuametniku arvates pole kas piisavalt hästi põhitegevusega seotud või siis pole nõuetekohaselt vormistatud.

Saan aru, et sellist lisatulu sebivad endale pikaajaliste kogemustega karjääripoliitikud, kes põhimõtted juba ammu rahaks on vahetanud. Neil ju kümnis vaja parteikassasse tagasi kanda, järgmisteks valimisteks plakatiraha koguda jne. Vana koera ümber ei kasvata. Las jääda neile siis vähemalt kohustus oma pizza- ja präänikutšekid ajakirjanikele norimiseks avalikult välja panna. Kui isegi suurte ettevõtete juhtidele pole alandav bensiini- ja ärilõunate tšekke koguda või firmakingitusi nõuete kohaselt turundusmaterjalideks vormistada, mis imeloom see riigikogulane on, et tal selleks aega ei ole? Võtku siis raamatupidaja. Kuluhüvitiste hulka peaks paar tuhat krooni raamatupidamisteenust ilusti sobima.

Rohelistelt oodanuks aga juba tänaseks sirgeseljalisemat seisukohta. Praegu jääb mulje, et lastakse teistel kastanid tulest välja tuua ja maiustatakse pärast süütu näoga, kuna seaduse vastu ju ei saa. Loodan, et kui rohelised saadiku seisuse eelnõu praeguse versiooni poolt hääletavad, esitate te võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes ka eelnõu, mis lubaks mul ettevõtjana samaväärse % ettevõtte tuludest maksuvabalt ning kuludokumente esitamata omal äranägemisel kasutada ning töövõtjatel saada samaväärne palgalisa näiteks seni erisoodustustena maksustatud asjadelt: sportida, puhata, ravida liigeseid ja hambaid ning tegeleda oma hobidega.

Maksud ja surm pidada möödapääsmatud olema. Ootan huviga, kuidas reageerivad rohelised, kui õiguslikku nihilismi uppunud vana kooli poliitikud peaks otsustama oma eluiga seadusega 30 % pikendada.

tervitades,
jmo
e-valija

hea läbitõmbamisprotsent

Kui 1 % läbi õnnestub tõmmata, kas see on kõva tase? Milline on korralik läbik(r)lõpsamise tase? Mitu üritust sajast peab õnnestuma, et ennast tegijaks lugeda? Tegemist vana teemaga, mis ikka ja jälle uue nurga alt tähelepanu tõmbab.

Kes nüüd midagi pornograafilist või poliitilist otsis, sai jälle pealkirjaga petta. „Läbitõmbamisprotsent” on lihtsalt üks vaba käsitlus teemal: kuidas oleks kõige õigem tõlkida eesti keelde termin CTR (click through rate). Läbiklõpsamistase, klõpsamiste protsent, klikkimiste protsent jne.

Ehk siis lahti seletatult: mitu inimest nendest, kes saidil reklaami nägid, sellel ka klikkasid. Mulle millegipärast meeldib otsene transkribeering inglise keelest siiski rohkem kui eestindused. Klõpsama, krõpsama, vajutama ja muud meiekeelsed sõnad kõlavad kuidagi naljakalt mu meelest.

Pikemalt samal teemal klikivabriku blogis.

kinnisvarahindade kukkumise aegu

Leia juuresolevatelt piltidelt 10 korterit, mis müügis või rentnikku ootavad!

Vihjeks niipalju, et fotodel on tegemist ühe ja sama majaga, mis valminud buumi tipphetkel, kui ehitajaid veel tikutulega taga otsiti. Nüüd otsitakse ostjaid ja mitte enam tikutulega vaid leegiheitjaga.

Õigesti vastanute vahel läheb loosi võimalus mõni korteritest praeguse hinnaga ära osta, sest homme võibolla selle hinnaga enam ei saa!

politsei päikseprillihange

Guardia Civil kannab iga ilmaga päikseprille. Kas tsiklil, autos, helikopteris või mootorpaadis, tumedad klaasid on alati ees. Kuidas need on ostetud? Kas on antud meestele kätte lipik firmanime ja mudeliga ja saadetud optikapoodi või on siseministeerim korraldanud riigihanke? Ei tea. Ja polegi vahet. Mu meelest päris stiilsed prillid on poistel ja põletava päikese käes väga vajalikud.

Neid päikseprille vaadates tegin hoopis olulisema avastuse. Ja oma päiksekaitseklaasidele mõeldes.

Millest saada aru, et hakkad vanaks jääma? Väga lihtne. Kui sinu päikseprillid, mis "mõned" aastad tagasi ostetud, ja oma arust veel päris OK välja näevad, muutuvad uunikumiks, kui tänavail keegi teine sellist mudelit ei kanna, oledki vana. Kinnitust sellele väitele võid saada, kui leiad kapipõhjast või kolikambrist noorest peast ostetud, toona moes olnud eriti nõmedad päikseprillid, ja avastad, et just see ongi mood, mida kõik tänaval kannavad.

panin blogi raha teenima

Internetimaailma väikseimad tegijad – blogid - on rahapaja jagamisel justkui teise eesti staatuses, kõik neist räägivad, aga keegi midagi ei anna. Ses suhtes pensionäristki kehvemad, et isegi 500 krooni ei pakuta. Nüüd on tegija olemas, kes lubab, et jagub ka katlast kaugemal seisjatele. Noh, eks vaatame, proovida igal juhul tasub.

Eks neid katseid blogisid atradeks taguda on Eestis ennegi kahtlustatud ja katsetatud. Ma ei tea, kui edukalt, tagasisidet pole eriti kuulda olnud. Võib-olla edukamad ei kiitle, aga võib-olla polegi keegi midagi suutnud teenida. Oma blogi väärtust on kalkulaatoris tore imetleda küll, aga püüa see raha reaalselt kellegi käest kätte saada?

Kuidas blog raha teenima panna?

Minu isiklikud kogemused ei ole seni eriti paljulubavad.

Kõigepealt proovisin Google Adsensega – sain vastu näppe. Mu sait olevat mingis mõttetus vähekasutatavas keeles, pealegi piirkonnas, mis kellelegi huvi ei paku. Tulemus: registreerumisele, lepingute lugemisele, vastuste ootamisele ja muule suhtlusele sai kulutatud kokku tööpäeva jagu tunde, aga isegi ei antud võimalust vaadata, palju mu blogi võiks teenida.

Siis mõtlesin ise reklaamiandjate käest küsida, palju nad maksaksid, kui ma oma saidi nende logosid täis topiks. Aga oh õnnetust, rikaste meeste ukse taga oli pikk järjekord suuremategi saitide pidajatest, mind oma pakkumisega saadeti täitsa saba lõppu. Tulemus: pettumus ja parkimistrahv kesklinnas üle aja seisnud auto eest.

Seekordne üritus siis klikivabriku abiga. Kui palju saab olema bännerinäitamisi ja millal ja kui palju reaalset raha võiks tulla, aeg näidaku. Vähemalt ei anta klikivabrikus kellelegi eesti keele kasutamise eest kinga.

Uurisin internetist, kuidas mujal maailmas läheb.

Vaadates, palju teenivad maailma edukamad blogijad, peab kadedusega tõdema, et nende külastajaskond on pigem samas suurusjärgus eesti ajalehtede online-keskkondadega kui meie blogidega. Sealses äris liikuv CPM ei ole eriti palju suurem, kui siinsed reklaamiandjad on nõus 1 000 bännerinäitamise eest maksma, pigem vastupidi. Lihtsalt mitmete suurusjärkude võrra erinev külastajate arv muudab need summad absoluutarvudes arvestatavateks.

Oluliselt tõstab blogi väärtust reklaamiandja silmis konkreetne temaatika. Eks ole ju suur vahe, kas blogis on iga päev paar pädevat postitust golfimängust või tilgub sinna kord nädalas mõni kaootiline heietus, noh nagu näiteks minul. Enesestmõistetav, et Callaway maksab golfiblogi bännerinäitamiste eest mitukümmend korda rohkem kui minule. Kui ma Gallaway juurde üldse jutule pääseksin. Ma võin ju mõnikord kirjutada, kuidas rohi kasvab või kui ilusti pall tiigi põhjas helendab, aga vaevalt see aitaks. Sest head svingi mul ju ei ole. Nagu on Eestis vähe ainult ühele teemale keskendunud blogisid. Siiski, meeldivaid erandeid on. Näiteks Materialist, kelle näol on tänuväärse reklaamikanali leidnud Netikuller. Või on siin see seos vastupidi, mine võta kinni.


Millest blogiga teenimise edukus sõltub, on külastajate arv.

JMO blogil pole suuremate sekka asja, aga Rein Purpuri, Shoulddrinkmore või Tumeblondi blogid võinuks oma tipphetkedel päris palju bännerinäitamisi maha müüa.

Samas jääb eesti blogide külastatavus ikkagi suhteliselt väikeseks, nii et reklaamiandjatele ei õnnestu suuremaidki neist eraldiseisva meediakanalina pakkuda. Isegi ajaveeb2007 hääletajate koguarvu (549 inimest) pealt saaks paremal juhul paar-kolm krooni reklaamiraha.

Blogipidajate rahateenimist (lehevaatamisi) piiravad veel mitmedki tegurid. Näiteks paljud RSS-feedi lugejad ei jõuagi blogisse üldse kohale, samuti need, kes blogisid EPL ja EE kaudu vaatavad. Selle vastu aitaks, kui lihtsalt liputaks, aga tegelikult ei näitaks, s.t. keeraks RSS ainult pealkirja ja esimest lõiku edastama. Nii saaks need konkreetsed lehevaatamised küll oma kontosse ja näiteks jmo blogi puhul suureneks counteri arv suurusjärgu võrra. Kuid siis vihastaksid jälle põhimõttelistest blogilugejatest sõbrad.

Mõnel blogijal aga poleks üldse võimalikki oma blogiga ise teenida üritada, sest blogija lehevaatamised paneb pihta juba blogikeskkonna pakkuja ise. Näiteks Delfi blogis, kus blogiomanik saab koos blogimootoriga kaasa Delfi bännerid. Mingist segmenteerimisest ei saa sel puhul juttugi olla, ainult Delfile toodetakse klikke juurde.


Eks neid probleeme on teisigi ja temaatika ilmselt palju pikem ja laiem kui üks postitus. Jätkame sel teemal ja vaatame, kuidas klikivabrikust bännereid ja pappi tulema hakkab.

PS.1 Kes küsib, miks ei maininud ma siin postituses näiteks sisekummi ja suure juhi blogisid, mis ju suhteliselt palju külastusi võtsid teatud perioodil, siis küsin vastu - milline reklaamiandja tahaks ennast avalikult konkreetse poliitilise persooniga siduda? Vahest ehk ainult Pampers, sest neid tuleb, nagu poliitikuidki, tihti ja samal põhjusel vahetada. Kui ma nüüd kogemata andsin hea idee, kuidas ettevõtted edaspidi K-kohtusse sattumata poliitikuid saavad toetada, siis palun progressiivse üldsuse käest vabandust.

PS. 2
Ja kes pika jutu juba siiamaani viitsis läbi lugeda, neile vastuseks võimalikule küsimusele: jah, olen ise tõepoolest ka klikivabrik.ee-ga seotud ja projektis mõnevõrra tegev.

õpetaja, õpetaja, Delfi kirjutab mu blogist maha!

Nagu 2 tilka reovett?

http://jaanomartin.blogspot.com/2007/02/e-enesetapp-on-oi-kui-keeruline.html
ja
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=15928551

hansaneti asemele Webmoney või PayPal?

Kuni kübertibla ei loovuta ja hansapankurid oma porte mõistlikult koomal hoiavad, tuleb arvlemiseks muid lahendusi otsida.

Üks variant oleks PayPal, aga PayPal ei taha Eesti inimesi teenidada. Vähemalt ei taha ta suhelda eesti pangakaartidega. On kellelgi head kogemust, kuidas neid üle kavaldada? Kas konto välispangas aitab? Mulle jäi mulje, et nad tahavad krediitkaardinumbrit, aga välispangad ei taha kontodele, kuhu pidevalt palgaraha peale ei laeku, laenukaarte anda.

Variant mis kindlalt töötab, on muidugi Webmoney, venelaste enda suurepärane leiutis. Samas ei ole mul endal kogemust sealt raha kätte saamisega. Olen ise sealtkaudu ainult maksnud, ei ole päris kindel, kas süsteem sama hästi ka siis toimib, kui vaja on raha kätte saada.

Head soovitused on teretulnud.

küber-tibla sai, mis tahtis

Piinlik tunnistada, aga küber-tiblade aktsioonid on osutunud hoopis tõhusamateks rünneteks kui joovastatud noortekampade märatsemine tänavatel või üleskutsed loobuda eesti toodete tarbimisest. Kuni küber-rünnakud piirdusid uudistekanalite kommentaarirubriikide spämmimisega ja punalippude-viisnurkade riputamisega kergesti äraarvatavate adminniparoolidega veebisaitidele, polnud asi väga hull. Uudised sai kätte blogide kaudu ning naljaka uus-disainiga veebilehed olid mõnes mõttes isegi meelelahutuslik vaatamine. Noh, nagu loomaaias ahvipuuri ees umbes, et vaat mille vant on ära õppinud!

Aga on ka osavamaid ründeid. Serverimehest sõber ütles, et mõningad küber-tiblad teevad päris palju käsitööd ega kasuta valmis tööriistu. Mis teeb neist mõnevõrra raskemini tõrjutavad kahjurid. Milles konkreetne kahju või ebamugavus? Kõigepealt selles, et loomingulise tegevuse asemele on tulnud tulekahju kustutamine. Palju töötunde läheb raisku, palju vajalikku jääb tegemata. Häirib harjumuspäraste lahenduste mitte toimimine. Et peab jälle tagasi vanade meetodite juurde minema, paber-pliiats, pangakontor ja allkiri. Tegelikult see netipankade ja muude e-teenuste mittetoimimine on kõige hullem. Eriti neile, kes välismaal. Ei oskagi midagi teha. Kui juurdepääs Hansapangale päeva-paariga ei taastu, on kollane vesi ahjus. Siis peab arveldamise lõplikult eesti pankadest ära viima.

Iseendast on muidugi huvitav indikaator, et Venemaal on nii palju küber-mehi, kellel on aega ja tahtmist mingite eesti serverite kallal pusida. Katsu neilt mingi asjalik programmijupp tellida ja paku palgaks korralik ports dollareid - ei ole aega, ei ole võimalust. Kärss kärnas ja maa külmand, ei tule sealt mingit mõistlikku tööd. Aga nüüd paistab, et on kõik võimalik. Ei oskagi arvata, kas on liikumapanevaks jõuks lihtne klassiviha või tulevad kuskilt koos tellimusega oluliselt suuremad rahapakid kui tavalises progemisbisnessis liiguvad...


Täiendus:
Hansa klienditugi andis hea soovituse, kuidas salajasi kõrvalteid mööda, mida küber-tiblad pole avastanud, ikkagi kontodele ligi saada. Tänu selle eest. Loomulikult ei hakka ma seda aadressi veebi riputama. Kel veel on välismaal probleeme, soovitan helistada HP klienditoe numbrile: +372 6310310. Paraku ei toiminud neid kõrvalteid kaudu ID-kaardiga sisse logimine. Hea, et vana koodikaart ikkagi alles oli, sai kiiremad asjad tehtud.