108,8 km suure purjega, see on sport

Poniente hakkas kohe hommikul jõudu koguma ja kui klubisse jõudsin, olid jänesed peaaegu kaldas väljas. Olin esimene, kes peale läks, 125 l + 7,8. Hugo andis jälle ülesande: sõida sinna neemetipuni, kus on ilus sinine vesi. Natuke vaja krüssata, aga selle tuulega pole keeruline. Öeldud, tehtud. Üles neemetipuni sain 4 krüssuga, aega läks 22 minutit. Pikkade allatuulekurssidega Düüni ette tagasi läks kokku tund. Käik oli enamvähem, laine pisut tampis ja mõnikord tuli veidi oodata või pumbata. Otsustasin, et teen teise tunnise ringi veel.

Juba kolme krüssuga olin palju kõrgemal kui enne 4-ga. Oleks võinud taibata, et midagi on korrast ära. Aga ei, tegin neljanda ka veel ja jõudsin sellega enneolematusse kõrgusse, Bolonia juba paistis. Rõõmustasin, et oi kui tore, saab hea pika downwindi teha. Hakkasin kohe hooga pihta. Laine oli suur, oma 2,5 meetrit ja parasjagu chopine. Sellega võideldes kihutasin 4 triipu täiega allatuult, ainult et kivid, mille juures ma jibe tegin, olid ikka sama koha peal. Sain aru, et hoovus mängib minuga, veab vähemalt sama kõva tempoga lääne (ehk ookeani) poole kui ma allatuult suudan kihutada. Tegin väikse katse, ujusin koos kamaga vee suhtes ühe koha peal, nagu pirukasse pandud muna. Kalda maamärgid näitasidki välja, et kiman päris kõva tempoga Tarifast eemale.

See selgeks tehtud, asusin tegutsema. Võtsin kursi ühele iseloomulikule mäetipule Marokos ja vajutasin enda meelest täiesti otse allatuult, tagumine jalg aasast väljas. Õnneks jätkus niipalju tuult, et ka sel kursil sai poolkõva käiguga glissida. Tegin seda päris kaua ja pärast pööret teisel halsil samamoodi. Tuul läks pisut tugevamaks, sain ka mõlemad jalad aasas otse allatuult sõita. Iseenesest oli see lahe, lainest kogu aeg alla, taganttuules, ainult et vesi voolab vastu. Jõudsin sel viisil peaaegu koduse düüni nurga juurde. Edasi oli juba lihtsam, ilmselt pole hoovus lahes sees nii kõva. Triibutasin seal veel pisut, kuni 7,8 tõesti liiga suureks jäi. Kaldale, banaan ja vesi. Sõiduaega kokku 3 tundi 14 minutit, distants 77,23 km.

Pärast puhkust ajasin uuesti kalipso selga ja tahtsin väiksemat purje võtta. Aga tuul oli juba kukkuma hakanud, läksin samaga. Oligi vaiksem. Keskmise kiiruse sain kõrgema, 29,3 km/h, aga maksimum jäi hommikusele 46,2 km/h kiirusele alla, oli ainult 45,3 km/h.Täpselt tunni pärast kukkus tuul, nii et viimase triibu pidin lõpetama tiksudes. Selle seti läbisõiduks tuli 31,57 km, nii et päev kokku 108,8 km. Ei saa öelda, et poleks väsitav olnud. Samas, isegi väsinud käega tuli enamus jibe ikkagi kukkumata välja.

Poolkõva Poniente ja taas vale purjevalik. Pärast rattatrenni.

Hugo läks eilse kõva windsurfi päeva lõpetuseks Tarifa linna all veel lainesurfi tegema, väga ilusa rulli keeras õhtuse tõusuga kokku. Ja sai oma laksu kätte. Kui teel Boloniasse kividesse kukkumisest pääses kriimustustega, siis õhtuse surfi käigus maandus mingist pöördest nii õnnetult, et väänas korraga välja nii põlve kui hüppeliigese. Hommikul oli igatahes karkudega ja ütles, et tema täna Ladunasse ei tule. Paneb veel jääd ja läheb röntgenisse. Andis mulle võtme, et saaksin ise ratta võtta ja mägedesse minna.

Läksin hoopis randa. Võtsin uuesti Bolonia tripi ette, ainult et seekord piki mõõnavee piiri jalgrattaga. Fätiga. Sellest sai maastikurattamehe märg unistus. Sest pikapeale sai selgeks, et päris veepiiri mööda ikkagi läbi ei saa. Mõõn hakkas lõppema ja kohati ulatusid kaljud täitsa murdlainetesse. Kui väga märjaks läks, jäi 2 valikut: kas üle kaljude ronida või mäkke pressida. Ratas mõlemal juhul õlal. Proovisin alguses esimest ja mingil hetkel valisin teise tee. Leidsin piki mäekülge kulgeva raja, mille ATV-ahvid olid liivaseks kündnud. Fätiga sai õnneks läbi, aga hullu higi hinnaga. Rada oli lahe. Kohati puude all nagu tunnelis, siis piki rannakalju serva, siis läbi ojade... Leidsin ka selle metsahipi eluaseme jälle üles, kes seal oja ääres elab. Ilmselt skulptor, postide otsa olid savist inimpead voolitud ja suuremaid puid kunstipäraselt lõigutud-raiutud. Boloniasse jõudsin jälle mööda randa ja sealt tagasi tulin maanteed pidi.

Klubisse jõudes oli tuul puhuma hakanud. Hugo oli enda asemel oma loheõpetaja saatnud, see andis mulle konteinerist asjad kätte ja, igatahes, merele! Goya Bolt 125 ja Goya Mark 6,6. Puri oli väike. Kohati käis, kohati tiksusin. Tegin siis pumpamistrenni, oli just nii piiri peal, et justnagu sai käima, aga käik sisse ei jäänud. 2 tunni peale suutsin kokku läbida 32 km, ajaliselt umbes poole tiksudes. PRO-d kimasid kõrval 8-9 ruudustega, aga kohati seisid nemadki.

Lõhki sõidetud rakud peopesades hakkavad paranema, aga teevad kõvemate liigutuste juures vastikult haiget. Eriti nõmedad on aga tallaalused. Parema jala all on 2 rakku katki, vasaku astusin niisama kivi otsa puruks. Aga kui adrenaliin möllab, ei ole kõigest sellest hullu, ikkagi täitsa ok surfipäev tuli välja.

Downwind Tarifalt Boloniasse, rock'n'roll sajaga!

Quatro Thruster 115, Goya Bansai X 4,7.

Eile õhtul oli näha, et Levante ei vaiki.Tekkis mõte, et kui prognoos paika peab, võiks ühe Bolonia päeva teha. Ütlesin Hugole, et oleme kunagi Tarifalt laudadega Boloniasse läinud, sellise korraliku downwindi teinud. Hugole hakkas plaan meeldima. Saatiski hommikul vara sõnumi, et kas ma olen valmis. Vastasin, et muidugi, selliseks seikluseks alati.

Laduna juurde jõudes oli rand kahtlaselt tühi. Liiv lendas, vesi ka, aga ookean oli lage. Mõned väiksed lohed ukerdasid, kuid purjelaudu polnud näha. Tehtud, mõeldud, Bolonia downwind! Panime vahetusriided Hugo autosse ja läksime seda Boloniasse viima. Kohale jõudes saime aru, kus kõik olid. Randa tuli sisse ilus uhke rull, tuul viis murdlainest vett lendu ja kogu purjelaudurite kaader oli chiringuito juures koos. Mõned juba ka vees. Kes ütles, et purjelaud on välja surnud? Bolonias polnud kuhugi parkida, purjesid vees vähemalt sada. Ja nende hulgas polnud mitte vähe neid, kes laineharja ületamisel ka väikse luubi või midagi muud sarnast viskasid.

Hugo auto kohviku taha parklasse, minu autoga Ladunasse tagasi, asjad üles ja vette. Hugo oli elevil nagu peidetud kommikoti leidnud laps. Lubas mulle üht huvitavat wave-kohta näidata ja me lasime lauad glissi. Muidugi oli Hugo kiirem. Puri oli tal samuti 4,7, kuid laud 93 l ja ise ka kergem ning kõvem. Ühes tuuleaugus sain ta kätte, kui väike laud käigust ära vajus, kuid siis läks ta iga triibuga mul rohkem eest ära.

Lainest alla lasta oli mõnus. Hoovus tuli vastu ka, nii et vesi liikus vastutuult ta tegi nii käigu kui kursi veel muhedamaks. Paar tuuleauku oli, aga suht hea kandvusega 115 aitas neist ilusti üle. Lainevahe päris sile ei olnud, väike chop oli ikka peal, aga üldiselt oli ikka megamõnus - nagu lumelauaga puhtas puudris, ainult mäest alla.

Hugo läks mingil hetkel kalda alla ja hakkas seal üsna kahtlase välimusega kaljude vahel veivama, Boloniast oli sinna krüssanud teisigi sõltlasi. Käisin korraks seal lähedal, kuid nähes minu jaoks teadmata kohtades paiknevaid veealuseid kaljusid, tegin jibe ja läksin turvalise ookeani poole tagasi. 

Boloniasse jõudsin täpselt 45 minutiga. Käes oli veel nii palju jõudu, et triibutasin veel tunnikese ja pisut peale. Hugo saigi kivide vahele lainet sõites sääred veriseks.

Bolonia tuul oli naljakas. Seal kus mu track ookeani pool jibe kohti näitab, oli tuul oluliselt vaiksem, sageli ei saanudki jibe käiguga teha, kuna puri lihtsalt ei vedanud. Aga siis kalda poole tagasi sõites jõudsin uuesti tuuletsooni ja ei saa öelda, et seal vaikne oleks olnud. Eriti tugevalt tõmbas kalda all, murdlaine juures. Ma mingit kõva veivamist ette võtta ei julenud, ikkagi võõrad asjad. Aga jibe oli seal küll mõnus teha, suur lainevahe ja sile vesi.

Päeva kogutulemuseks jäi 46,3 km. 3-uimeline väga suuri kiirusi ei tahtnud arendada, laeks jäi 39,8 km/h. 2 tundi 2 minutit, aga käed olid päris valusad. Lisaks see eile kividesse maabumisel katki astutud jalg... kui veest välja sain, olin päris sant valmis.

Tuuleoptimistid saavad petta, siempre. Levante, 103 l + 4,2 ja 4,7

Levante oli vali, kalda peal mõõdeti 36-38 kn. Aga tuuleoptimistid saavad teatavasti tünamo. Või elektrituugeni, kui moodsa sõnaga öelda.

Liiv lendas, päike paistis ja kõik tundus kena. Hugo soovitas võtta 103-liitrise 3-uimega laua ja 4,2 purje. Quatro Thruster Super Mini oli hea valik, Goya Bansai X 4,2 aga mitte. Paar triipu sain kangutades sõita, siis jäin puhangute vahel tiksuma ja kaldusin alla ära. Düüni ees teatavasti tuult ei ole. Proovisin sealt veel mitu korda välja krüssata, nii pikkade kui lühemate triipudega, aga nende uimedega oli see lootusetu üritus. Kõrgust ei tulnud isegi nende üksikute pagide ajal, kui see õnnetu puri käima läks. Nii vaevlesin seal oma tund aega, tiksumise ja poolkõva glissiga tuli läbisõiduks 17 km. Valikuid oli 2: kas teha downwindi ja minna Boloniasse või maabuda düünist läänes kivides ja kõndida tagasi surfiklubisse. Valisin viimase, et Hugo paanikasse ei satuks ja otsingut ei korraldaks. Pealegi polnud ma kindel, kas kaugemal ja allpool sellele purjele ikka tuult oleks jätkunud. Nii et üle aastate, kui mitte üle aastakümnete jälle üks shame-walk. Vähemalt oli sportlik jalutuskäik. 1,5 km, kama tassides. Kõrge pulsiga. Aga mitte niivõrd pingutusest kui vihast. Ise vana mees, habe hall ees, aga kurat, purje ei oska valida.

Pärast lõunapausi võtsin Bansai X 4,7 ja see töötas. Levante oli puhanguline, nii et paar ootamatut selili vajumist tuli ikkagi vastu võtta. Aga muidu kõik bien. Jibed tulid suurte lainete abil päris kenasti ja kuigi maksimumkiirus jäi suhteliselt madal, oli surfamist küll ja veel. Lõpuks hakkas jahe ja hommikuse mõttetu tiksumisega väsinud käes andsid mõista, et aitab küll. Õhtusessiooni pikkuseks tuli 21,2 km.

Ja kindlasti oli selles jamas oma osa ka pühapäevasel kiitlemisel. Et kui palju juba sõidetud ja kui hea ilm ja nii edasi. Kaks päeva olid vahepeal täitsa tuuletud ja nüüd siis selline jama.

Laud on muidu aga äge. Kergelt käima, sujuvalt chopist läbi, kergelt hüppesse, maandub pehmelt, pöörab hästi. Kõrgust läheb vaevaliselt, aga kõik muu on viimase peal.

Esimene korralik levantepäev, 90,5 km

Kuna prognoos näitas nulli, ei kiirustanud ma eile õhtul Päikeserannikult tuulepealinna tagasi sõitma. Hommikul aga saabus Hugolt sotsiaalmeediasõnum, et puhub prognoosimatu Levante ja esimesed juba glissivad. Vajutasin pedaali ja glissisin autoga kella üheks Ladunasse. Oligi. Isegi päike oli väljas. Alustuseks sama komplekt mis eile 125+7,8. See aga osutus poole tunni pärast nii üle olevat, et võtsin Mark 6,6. Siis alles läks heaks! Puri oli kerge, käik kiire ja manöövrid sujusid. Samas Hugo juures tegid ka 5 slaalomi PRO-d trenni, need sõitsid 8,6-stega edasi. Nendega ma muidugi sama tempot pidada ei suutnud, läksid kerge vaevaga eest ära. Samas oma näitajad tulid muljetavaldavad. Kokku läbisõit 3 tunni ja 6 minutiga 90,52 km. Maksimum 47,9 km/h ja keskmine 29,0. Sõit hakkab vähehaaval meelde tulema ja vorm paraneb, pulss ei lähe isegi sellise pingutuse juures enam väga punasesse. Kuues sõidupäev järjest, käed pisut narmendavad ja energiapuudus teeb õhtuks korraliku nälja. Aga ei kiru, ei kurda. Olen hoopis tänulik, et nii palju on sõita saanud. Tänane plaaniväline tuul tegi tuju heaks. Aga sõidaks veel. Seepärast ei virisegi väsimuse ja valu üle, muidu äkki võetaksegi tuul ära. Ühesõnaga, väga hea on. 6 päevaga kokku siis üle 260 km sõidetud.

Tiksuda on ka tore

Tuul oli nii uskumatust suunast, et isegi Hugo imestas, ütles, et sellist jama ta küll ei mäleta. Ehk SW, vahepeal koguni S poolt, puhanguline ja pigem vaikiv. Taevas kohati selge, kuid ka lõunatuul oli külm. Siiski mitte nii hull kui eile. Väga suurt lainerulli kokku ei lükanudki, vahepeal plekkis hoopis siledaks. Hommikupoolikul oli parem, kuid ma jõudsin klubisse pisut enne keskpäeva ja nii oli pareim osa tuulest juba läinud. Panin siiski juba tuttava komplekti üles ja läksin vette. Päris algusst lõpuni glissis sõidutriipe ei tulnudki, ikka oli vahepeal mingi pumpamine, tiksumine või muu jama.
Ülesanne oli sõita piki randa ühe pika triibuga Tarifani ja tagasi, aga sellega ma hakkama ei saanud. Tuul oli nii nõrk, et kõrgust ei tulnud ja ma ei suutnud La Pena nukist mööda krüssata. Korra isegi kukkusin seal sisse ja tuul oli nii nõrk, et veestarti tuli tükk aega oodata. Seni kandis shorebreak mind muidugi La Pena kaljusele kaldale lähemale ja perspektiiv seal murdlainetega maabuda ei teinud tuju paremaks. Viimasel hetkel suutsin end kuidagi siiski lauale ukerdada ja sealt minema sõita. Proovisin veel mitu korda nii palju kõrgust saada, et sealt mööda purjetada, aga ei. Nii jäigi päeva tulemuseks 2 tundi 50 minutit tiksumist koos üksikute pumpamiste ja lainest alla glissimistega. Distantsiks 16,9 km. Kiirustest pole mõtet rääkida.

Tempo langeb. Tuul ka

Poniente tahaks nagu hakata üle lõuna levanteks pöörama. Aga ei saa millegipärast hakkama, kangutab ja keerutab. Täna oli selline poolkõva ilm, et 7,8 kohati käis ja siis jälle seisis. Pilves, vihmane, külm. Nagu Eestimaa jaanipäev. Niru 11,3 km ja käed külmetasid. Et tuul oli juba SW, oli sõidukurss piki randa. Trimmimiseks kaldale sõites sattusin düüni all kivisesse randa, laualt vette hüpates lõin vasaku jala talda ka väikse augu sisse. Parema jala suur varvas oli juba enne alt hõredaks kulunud. Nüüd lonkan mõlemat jalga.

Hugo juurest tuli peale ka kamp slaalomi pro-sid. Tegid 3 triipu nagu minagi ja pakkisid asjad kokku.

3. päev sama komplektiga, vastik Poniente ja 50,7 km

Täna olin siis mina see mees, kes slaalomilaua ja 7,8-ga kangutas, kui freeriderid ja wave-mehed kõrval 5,3-stega kaifisid. Tänastes oludes polnudki neil ehk kõige halvem valik, sest tuul ja laine olid omavahel 90-kraadise nurga all. Suure lauaga trajektoori eriti valida ei saanud, kiirust aga ei tulnud, kuna tee oli ebatasane ja käis kõva tampimine.

Jälle G'n'G, 125+7,8. Prognoos lubas vihma ja tormi, aga vihm sadas öösel ära. Keskpäevast tõusis eilsega sarnane Poniente, ainult külmem, puhangulisem ja muutliku suunaga. Kiirust ei saanud ka paremaks, laine oli vastik, terav ja otse vastu. Välja minnes olid kas hüpped või läbi vedrutamine ja tagasi tulles plärtsus laud lainesse kinni. Eks eelmiste päevade väsimus andis ka oma osa, aga kohati tundus tänane sõit juba mitte enam fun, vaid sport. Tegelikult tuli esimene veri juba eile ära, purunesid üks rakk peopesas ja üks varba all. Täna liitus veel 4 tk, sest see muutliku suunaga ja puhangulise tuule ning trampiva lainega sõit oli paras härjavõitlus.

Kuna päeval käisid külalised ja tuli nendega koos lõunastada, jäi hommikusessioon lühikeseks. Mis siis ikka, märg kalipso selga ja teine sett veel peale. Hugo julgustas ka, et see pidigi õige trenn olema - külm, energiatase madalal, ise väsinud ja olud rasked. Nii ma siis vedasingi hommikusele 1,5 tunnile veel 42 minutit otsa ja sain kogu päeva läbisõiduks 50,7 km. Õhukese kalipsoga oli ikka külm ka.

Sama Goya sett, 56 km

Goya Bolt 125, Goya Mark 7.8. Max kiirus 44,5 km/h, keskmine 27,2. Kokkusõiduaega 2 tundi, kogudistants 56 km. Keskmine võrreldes eilsega kasvas, aga seda lauda vist kiiremini käima ei saagi. Proovisin nii ja naa, lainest alla ja lainevahes. Tundus küll, et kihutab mis hirmus, aga GPS on konkreetne. Spin-out mure vähenes, kui masti pisut ettepoole liigutasin, aga kiiruse kasvades kipub ikka lainesse kinni plärtsatama.

Ilm eilsega enamvähem sarnane, ainult tuul oli palju külmem. Nagu Eestis sõidaks, käed hakkasid külmetama ja lihaseid ei saanud ka päris soojaks. Tuul oli kuidagi naljakalt tühi või jõuetu. Laua sai kerge pumpamisega küll käima ja siis tundus, et puhangud tahaks purjest isegi üle käia. Aga jibes kadus käik poole kurvi pealt ära ja puri tundus tühi olevat. Hugo pärast ütles, et see võib hoovuse tõttu ka olla. Seal kus ma tagasi pöörasin, pidi olema tugev idasuunaline hoovus, kohati kuni 6 kn. Kui see ka kurvi ajal laua kiirusele lisandub, siis sõidadki tuulest ette ja puri enam ei vea.

Proovime mõni päev koos Hugoga.

Esimese päeva kohta OK: 44.9 km

Tarifa, Poniente. Goya Mark 7,8 m ja Goya Bolt 125 liitrit,

Aeg siia blogisse jälle mõni sissekanne teha. Üle hulga aja Tarifal. Hommik tundus jahe ja pilvine, aga Hugo LaDunast (kunagine Volare klubi) teadis, et pärast läheb paremaks. Läkski. Päike tuli välja ja tuul pöördus veidi rohkem onshore, ulatus peaaegu düüni alla välja. Paarsada meetrit tuli tiksuda. Goya komplekt töötas hästi ja vaatamata pikale pausile tuli päris tõhus surfipäev. Tunnetus oli küll nõrk: pöörded kobad sage spin-out ja mitu mõttetut kukkumist. Aga päeva kokkuvõte täitsa talutav: 1 h 45 min, distants 44,97 km, max kiirus 44,7 km/h, keskmine 25,5 km/h.

Kõhkluse, et kas jätta viimane triip tegemata või siiski pingutada, lahendas päike, mis läks pilve taha. Kuna hakkas jahe, polnud kuigi keeruline loobuda kiusatusest 2 tundi täis sõita. Tänu sellele jäid peopesad terveks. Homseks on sarnane prognoos. 

Arvamuslugu Äripäevas: Piirideta e-Eesti sündigu

Kirjutasin Äripäevale arvamusloo, lugu ise on siin. Kes linki lahti ei saa, kuid arutelus osaleda sooviks, neile tekst tutvumiseks ka minu blogis.

Piirideta e-Eesti ehk globaalne virtuaalne riigiteenus

Taavi Kotka käis välja idee Eesti majandusruumi laiendamiseks e-residentsuse kaudu. Veendunud IKT kasutajana usun juba tosin aastat, et see samm osutub vaid eelduseks ja vaheetapiks palju suurema sihi poole liikumisel. Nimetame seda „piirideta e-Eesti“. See pole Gibraltar 2.0 maksuoptimeerijatele ega unistus müüa riikidele Eestis arendatud valitsemistarkvara. See on stsenaarium eesmärgiga muuta Eesti globaalselt edukaks riigiks, mille ainulaadsuseks on tänapäevane ning üle kogu maailma ulatuv riigiteenus. Maksuvabad piirkonnad on firmadele, e-Eesti on inimestele. Oma haldustarkvara arendavad riigid ise, e-Eesti aga konkureerib riikidega nende parimate inimeste pärast. Juba ammu ei nõua riigid oma kodanikelt: mida saad sina teha riigi heaks? Kodanikud hindavad ise, missugune riik neile enim suudab pakkuda ja hääletavad jalgadega. Või ID-kaardiga.

Konnatiigist välja

Miks pole Eesti täna jätkusuutlik ja jõukas? Väike ja vähenev rahvastik. Ekspordikõlblike loodusvarade, toodete ja teenuste nappus. Probleemne asukoht kaugel ääremaal, energianõudlikus kliimas ning vastandlike huvidega naabrite vahel. Vähe tulusid, suured kulud, karmid ohud. Piirideta e-Eesti annab võimaluse maandada kõik need riskid, muuta Eesti riik hävimatuks, vallutamatuks ja kestvaks; kõikjal paiknevaks nagu Internet. Ning rikkaks. Teeme riigina sedasama, mida paljud kaaskodanikud on juba teinud, läheme maailma ja müüme oma oskusi! Piirideta riigi kodanikkond kasvab, massilisim ekspordiartikkel on kvaliteetne riigiteenus, lisatulu annab soodsa maksumääraga virtuaalne ärikeskkond e-residentide ettevõtetele. Üle jääva rahaga saame kaitsta oma keelt, kultuuri ja loodust ning maksta sünnijärgsetele kodanikele eestlasepalka ja –pensioni.

Mis on tänapäevase riigi teenus kodanikule?

Õhuke ja läbipaistev liberaalne riik on enamuse eluvajalike funktsioonide tagamise delegeerinud tagasi kodanikule. Ise otsid eluaseme, õppelaenuga omandad eriala, ise tasud ravikindlustuse, ise kogud pensioni. Turvafirma valvab, vabatahtlikud kustutavad ja päästavad. Järjest enam liiguvad eraõiguslikele alustele ka taristu arendus ning korrakaitse. Ainsaks riigi teenuseks, mida kodanik ise ei suuda endale tagada, ongi isikutunnistus, millega end globaalselt valideerida ning planeedil probleemivabalt liikuda.

Eesti parim toode on ID-kaart

Teadmispõhine, väikese toorme- ja energiakuluga, integreeritud teenustega, sellest saab hea masstoote, müügi- ja klienditoe võrk on saatkondade näol olemas. Baaspakett oleks isikut tõendav ID-kaart koos digiallkirjaga, ühekordse liitumistasuga, tähtajaline, aastamaksuta. Kui liitujaid on juba arvestatav hulk, võiks seda isikutuvastuse viisi hakata tunnustama ka näiteks Amazon, Google, Facebook... Iga-aastase tasuga Premium-ID pakett sisaldaks ka reisidokumenti. Ning PRO-paketti kuuluks veel elamisluba, registrivara omamise- ja valimisõigus, seda juba suurema aastamaksu eest. Kuidas tagada, et e-kodakondsus ei muutuks vaesemate riikide mugavus- ja lodevuspagulaste tagaukseks Euroopa Liitu, vajab lahendamist. Kuid see on tehtav.

Virtuaalne riik kui julgeolekugarantii

Piirideta e-Eesti maandab ka suurima riski, mida tihti otse välja ei öelda – ohu, et mõne naabruses toimuva geopoliitilise nihelemise tõttu osutub Eesti territoorium lühemaks või pikemaks ajaks taas mõne teise riigi või separatistide meelevalla all olevaks. Piirideta e-Eesti puhul poleks kataklüsmi korral eksiilvalitsust enam vaja, sama riik töötaks lihtsalt virtuaalruumis edasi, servereid saab ju ükskõik millises pilves hoida. Kõige toredam, et säiliks ka majandus ja maksutulud, mida traditsioonilisel riigil on sõja või okupatsiooni oludes keeruline tagada.

Suurim muutus on mõtlemises

Riik ei ole enam triibuliste postidega piiratud plats, see on äri- ja õigussuhete võrgustik, juba praegu suuresti virtuaalne. Arsti juures ja lasteaias ei häbene me teenusest rääkida, merkantiilne kõnepruuk levib ka parteipoliitikas ja riigivalitsemisel. Miks siis mitte ka oma riigiteenust uhkusega üle maailma pakkuda? Eesti kultuuri ja keelt saab põhiseadusega uute n.ö. ärikodanike eest kaitsta. Tehniliselt on meil kõik piirideta e-Eesti eduks vajalik olemas ning kerge vaevaga skaleeritav. FB virtuaalmaailm haldab 1,3 miljardit kasutajat, meie start-up-il on hetkel 1,3 miljonit, kasvuruumi on. Sellistes projektides sisaldub alati perspektiiv, mida me praegu ei näe. Kuid tarbijaskonna kasvades tekivad uued teenused ja võimalused. Piirideta e-Eestiga ei pürgi me enam eurooplasteks, vaid Eesti astub otse maailma suurte hulka. Teeme ära!

Iga ilma 5.7 vajab vahetust

Esimesed mõnusad Pärnu sügistormid tähendasid lõppu ka kauakestnud kuulikindlale iga-ilma 5.7 purjele EST-35. Vana hea Manic lõpetas suure akna rebenemise teel pikaajalise koostöölepingu ja lähem läbivaatus tuvastas, et tegelikult on lisaks suurele aknale üsna lõpusirgel ka kõik muud purje osad. Kuigi endale tundus, et uus ja noor puri ikka veel, värskena Papa käest ostetud. Mis seal ikka, endal ka aeg passi ja peeglisse vaadata, kõik me peame lõpuks sama teed käima.

Aga Pärnu suvelõpu ilmad olid viimase peal, käed kulusid ja läbi suve kestnud sõidunälg sai kustutust. Päevade ja sõidutundide arvestus läks pisut sassi, kuna mõned päevad olid justnagu poolikud, olin alguses õpilastega ja kui need kaldale läksid, sain oma sõitu sõitma hakata. Pärast Manicut proovisin sõita ka Severne 5.0 wave purjega, aga sellega ei olnud niisugust suhet nagu vana purjega, ristisin ta vaikse ilma 5.0 purjeks. Ja Pärnu Maratonil tiksusin Petersoni Loft 7.0 võistluspurjega. Kui käis, polnud kõrgust ja tiksudes ei jõudnud ka kuhugi.

Nii et uut iga-ilma purje vaja. Kui just Manicut ei leia, siis võib soovitada muud, mis sarnaselt hästi käitub. Ja masti siis ka.

Instruktori koolitus: TEHTUD!

No lõpuks ometi on see siis ametlik - olen päriselt purjelaua instruktor, kuna läbisin teadaolevalt esimese vastava kursuse Eestimaal. Esimestest mõtetest teostuseni ca 30 aastat, pole paha. 



Tänu, Epp Hunt ja Purjelaualiit, parem hilja kui mitte kunagi.

Elukestva õppe käigus ning nüüd ka EPL kursusel-testides omandatud ametioskusi rakendan selgi suvel Pärnu rannas Aloha.ee surfiklubis.

Ah jaa. Kuna ahvid varastasid Pärnu jõe äärest paadi küljest ära mu paadimootori, siis peabki jälle rohkem tuulejõul sõitma. Kui aga keegi mootorit kusagil näeb, andke teada. Lähen teen siis kodanikele mootori paadi külge tagasi monteerimise kiirkoolituse.

Pärnu slall ja iga ilma 5,7

Polnud ammu - vist isegi juba 2 aastat - oma isiklikke surfiasju kuurist lahti pakkinud, aga millegipärast tuli täna hommikul mõte, et peaks lauakottide hapuks läinud lukud lahti õlitama ja üle vaatama, kas üldse saab mingi tervikliku komplekti kokku. Pilt oli natuke nukker küll, purjede-mastide-poomide osas valitseb üle keskmise ikaldus. Lauad ka juba vähemalt keskmises eas, kui mitte juba lausa vanurid. Remontisin ühe kardaani ära, tegin kadunud tihvti asemele uue.

Kuidagi sattusin järgmisel hetkel surfichati lehele, mis teatas, et poole tunni pärast on Pärnu Slalli skippers. Tehtud, mõeldud. Kullikas ja muutlik tuul, sageli kukkus alla 4 m/s kuigi Windguru lubas paremat. Kuigi "hope is not the best business plan" võtsin kaasa ka 86 liitrise laua, igaks juhuks.

Sain kuidagimoodi kokku iga ilma Manic 5,7, mingi muinas-poomi ja natuke lühemaks näritud vana jämeda masti. Lauaks võtsin hetkel varudes leiduva suurima, XTC 115, seega ikka nagu keskmisest kõvema ilma komplekt. Slallimehed läksid enamasti 8-9 meetriste purjede ja 120-130 laudadega. Enne esimest starti sain üheks triibuks glissi ja jalad aasa. Rohtu oli üksjagu ja heinakuhi uime taga teadupoolest käimaminekut ei soodusta.

5,7 oli ikka üksjagu alapurjestus tänase ilmaga. Seda nii leebelt öeldes, tegelikult ei tõstnud see puri isegi veest välja, tuli nöörist sikutada. Kui ka õnnestus lainest alla käima pumbata ja käik kuidagimoodi kikivarvul nii kauaks sisse jätta, et aasadesse jõuaks, siis kõrguse võtmisest eriti juttu ei olnud, ikka alla laskmine, kuni puhang lõppes. Ja siis jälle tiksumine. Nii oli parajaks probleemiks mitte ainult ülemisse märki, vaid ka starti jõudmine. Starti jõudsin siiski enamusel võistlussõitudel, tõsi, glissis vaid ühe korra. Rada õnnestus läbi sõita ja enne järgmist starti ka finišeerida vaid 3 korral ja siis loomulikult viimasena. Tulemuseks võimas 18. koht 19-st osalejast. Nagu ütleb vana sõjamehetarkus - tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Ilm oli ilus, vesi soe, korraldus lahe, tänu tegijatele!

4,5 oli suur

Jälle Pozo päev, meeste ilm. Henry tegi kogu hommikupooliku 3,7-ga kõva tööd ja lõpuks sai perfektse back-loobi tehtud, oli õnnelik küll. Meie läksime alles õhtupoolikul peale. Karmo alustas 4,2-ga ja vahetas selle ruttu 3.7 vastu, üle käis.

Võtsin Jonase soovitusel purjeks 4,5 ja lauaks 3-uimelise Quatro 92. Päev läks laua tundma õppimisele, esialgu lõppes iga manööver veestardiga. Eriti tore oli seda teha shorebreak'i rullides. Lauda ja purje aga vahetama ka ei tulnud, põhimõtte värk. Kui öeldakse, et multifin on hea asi, tuleb see headus üles leida. Lõpuks hakkas enamvähem sujuma ja oli isegi päris lõbus. Lauast päris täpselt veel aru ei saanud, aga see on küll selge, et mitmeuimeline on üheuimelisest täitsa teistmoodi, eriti slallikalduvusega lauast. Noh umbes nii, et elevanti tead? No vaat siis, üldse ei ole elevandi moodi. Lõpuks aga tulid isegi mõned manöövrid kenasti välja, kui õnnestus sobiv lainevahe ja tuuleauk korraga leida. Käed muidugi olid selleks ajaks juba väsinud. Kokku 2 h, aga need olid väga väsitavad tunnid.

Pozo, meeste ilm

Täna oli Pozos kolmese ilm. Kõige väiksem puri vee peal oli 2,7 - aga see oli ka noor poiss, muidu sõideti 3,7-ga ja mina võtsin 4,7. Sest testisin esimest korda Quatro Quad 90 lauda ja selle juurde soovitati võtta natuke suurem puri. Aga lauast, ei olnud see minu laud, ei osanud ma sellega hakkama saada, kuigi Karmo kiitis. Ahter justnagu libises läbi ja läks väga kergelt spin-out'i, glissi mineku ja parvetamise vahe oli kuidagi ebaselge ja muidu tundus ka väga närviline laud. Käima saamiseks tuli lainest alla keerata ja käigust kukkus kuidagi väga kergelt välja.Sõidu ja spin-out'i vahe oli ka selline udune ja tagumise jalaga ei saanud nagu kindlalt toetadagi, kui juba läks külg ees. Ei oska ma külg ees lauaga jibe teha. See-eest oli laud aeglane. Ehk oli natuke viga ka selles, et purjeks 4,7 ja seda oli täna ilmselgelt liiga palju. Kogu aeg oli uks lahti ja jibes läks kiirus nii suureks, et võbelev laud kippus alt ära kaduma ning jättis mind nagu jeesus-poissi omapead mööda vett kõndima. Shorebreak oli ka päris hull, sinna sisse kukkudes oli veestart ikka üsna täppistöö, kui hiljaks jäid, võttis järgmine laine jälle kamad kaasa ja koperda siis mööda neid kive ja otsi sealt vahu seest oma poomi.

Varsti loobusin katsetustest ja võtsin jälle vana äraproovitud Goya, sellega ei olnudki lained enam nii hullud, sai mõnusalt sõita. Aga selleks ajaks oli väike väsimus juba juurde hiilinud, nii et midagi radikaalset ei julenud teha, hoidusin naiste-laste tsooni ja kui lainetsoonist läbi sõitsin, jälgisin hoolega, et sisse ei hüppaks. Pärast tõstis ja läks puhangulisemaks. Kokku tuli 2 tundi sõiduaega, siis olid käed nii pehmed, et tulin maha ja vaatasin tribüünilt, kuidas kohalikud tegijad luupe ja muid kukerpalle paugutasid. Tuul oli nii tugev, et liiv ja väiksemad kivid lendasid ja soolast vett tõi isegi tribüüni ülemistele astmetele. 

Pozo, 4.7

Tuul puhus hommikust peale, aga mõõna järgi pidi olema kõige parem peale minna pärast kella ühte päeval. Väikseim puri peal oli 3,7 ja suuremad 4,7.

Võtsin 4,7 ja lauaks Goya 94. Päris hea valik sai, kuigi kohati tuli natuke ust lahti teha, pagid käisid aegajalt ikka tugevalt üle.

Laine tundus päris OK, leidsme Karmoga üksmeelselt. Murdlainete vahel tundus olevat täitsa siledaid kohti ja laine sõbralik. Kohalikud muidugi ütlesid, et ilge tsopp ja pole kuskil sõita. Ise tegin selle vea, et väsitasin ennast alguses ülevalpool suurte avamerelainetega ära. Kui lõpuks murdlaineosakonda tulin, olid käed-jalad juba väsinud ja lõbustused kippusid sisse kukkumisega lõppema. Kokku 2 tundi lõbusat müramist. Ainult et tuul oli natuke jahe, oleks vist pidanud pika käisega kalipso panema.

Nagu Tallinna tänavad

Täna läksime Pozos varakult peale. Sest õhtuks olid muud plaanid. Kaldalt vaadates paistis pilt ilus. Aga Jonas teadis soovitada, et ega see tuul niiväga vali ka ei ole. Selle peale ma ütlesin, et ega see Pekka päris Jyväskylä kesklinnas ka ei ela, aga võtsin igaks juhuks juba äraproovitud komplekti 105 + 6,2.

Tundus tugevam kui eile, aga tegelikult väga ei olnudki. Lainevahe, mis ülevalt vaadates oli paistnud ilus ja sile, oli tegelikult koletu chop, peksis ja trampis hirmsasti. Nagu Tallinna tänavad, ma ütlen. Kiirust ei saanud üles, kogu aeg pidi kurssi otsima ja pöörded olid üks pidev võitlus küngaste-mätaste ja aukudega. Sõitsin uime soojaks ja isegi mõned kenad kurvid tulid välja, vaatamata hüplikule teele.

Siis ütles Karmo, et tuleb sõita ülestuult Arinagasse. Hakkasime krüssama. Olud olid muutumatud, jube tampimine ja aegajalt mõned kõrged lainevallid, nii et orus olles vaatasin harjade poole ikka alt üles. Aga eks ma ole lühemat kasvu mees ka. Kui Arinaga juba paistis ja jäänud oli ehk 2 krüssu, sai aeg otsa ja tuli alla lasta. Lendkalad olid ka. Kokku läks 2 tundi või natuke peale ja kividest sain ka tervete varvastega välja.

Pildil:
Pozo vettemineku koht, hetkel ilma shorebreak'ta. 

Lendkalad Pozos

Täna järgisime põhimõtet "tark ei torma" ja ootasime. Keegi nimelt ütles, et õhtupoolikul läheb kõik väga heaks, tuul tugevaks, lained suureks ja lainevahed siledaks. Kuigi juba hommikust peale puhus hästi ja laht oli glissivaid laudu täis. Hommikupooliku töötasime. Siis jalutasime, lasime päikest kõhu peale, vaatasime merd ja muud vaatamisväärset. Ikka puhus. Meie ootasime. Lõuna paiku tuul kukkus ja laht jäi tühjaks. Siis hakkas natuke kõhe, sest Lauri lubas kõigile tappa anda, kui õhtuks ära vajub. Igaks juhuks istusime rannas edasi.

Kell viis tuli tuul tagasi ja rahvas ronis vähehaaval peale. Mõõn hakkas ja lained tundusid tõesti suuremaks kerkivat. Võtsin igaks juhuks 105 ja 6,2, kuigi kohati tundus pilt palju lubavam. Pärast selgus, et valik oli õige. Üle praktiliselt ei käinud, üksikutel hetkedel lõi topi valjult plagisema nagu oleks kohutavalt kõva puhang, aga samas käest ära ei rebinud ja pöördesse minnes selgus, et viimaseks veerandiks vedu ei jätkugi. Lained aga kasvasid kohati päris kenaks. Mäest alla sõites tahtis laulu lahti võtta ja vales kohas vastu mäge minnes tõmbas käigu kinni nagu Kullipesa kalavõrk. Lainevahe aga ei tahtnud kuidagi siledaks minna, ikka oli chop ja põrutas varsti kannad valusaks, ilusa jibe tegemiseks tuli sobivat platsi lausa otsida. See-eest nägin esimest korda Pozos lendkalu. Ehk seepärast, et kui pulss liiga punasesse hakkas minema, tegin pikemad triibud ja sõitsin kaugemale välja.

Kividest üle saamine hakkab ka juba paremini sujuma ja ei olegi õhtuks enam kõige eredam mälestus Pozo surfipäevast.

Pozos 6,2 purjega sõita...

... oleks nagu natuke mingi sotsiaalabi või halastuse värk või mis? Aga igatahes puhus ja paremini kui eile ja tegelikult oli päris hea. Lauaks 105 Freewave ja puri sama Iron, mis eile. Taas kord sai kinnitust tõetera, et tark ei torma. Jonase lubaduse kohaselt hakkas puhuma kl 2 ja enamvähem siis me kibelema hakkasime ka. Enne oli veel päris hea tööpäev olnud, aga see pole selle blogi jutt.

Läksime peale ja noh, kõik justkui toimis. Laine oli jälle veidi chop, aga sõita sai. Käis ühtlasemalt kui eile ja kohati sai laine pealt isegi pöörde käiguga lõpuni teha. Laine läks järjest paremaks ja ka tuul püsis. Mis ei püsinud, oli vorm. Käsi läks jämedaks ja põlv pehmeks, sest tegelikult trampis see laine ikka päris kõvasti.

Aga siis hakkasid lainevahed pikemaks ja siledamaks minema ja lainest alla sõit järjest lõbusamaks. Ja mida paremaks olud läksid, seda kehvemaks läks sõit, siit valutas ja sealt pistis ja janu ja kõht tühi ja pissihäda ja sada muud probleemi. Kui lõpuks juba 3 pööret järjest sisse olin kukkunud ja vee all punaselt helendavaid peopesasid vaatasin, siis sain aru, et viimane triip tuleb jätta sõitmata, muidu ei jaksa kamasid kaldale tassida. Sõitsingi siis 2 eelviimast ja tulin maha.Karmo käis vahepeal lauaga Arinagas.
Fotol:
Karmo pärast Arinagast naasmist, kusagil taustal Lauri. Kui ta just parasjagu nii kõrgele ei hüpanud, et kaadrist välja jäi.

Pozo, laineta

 Tuul tuli, täpselt nagu Jonas ütles, kell neli. Tegelikult olid esimesed optimistid peal juba varem. Komplektiks oli freewave 105 ja Simmeri 6,2 Iron. Väga hea puri, läks kergelt käima ja sõitis ilusti tuuleaukudest üle.

Kurss oli alguses peaaegu otse välja, pärast veidi rohkem piki kallast, aga korralikku Pozo lainet ei olnud, oli selline väike Vääna või tavaline Pärnu kapsapõld. Pärastpoole mingi laine ikka kogus üles, aga ei midagi põrutavat. Esmaspäeva värk, organism ei tahagi väga raputamist. Nii sõitsingi peamiselt naiste, laste ja vanurite osakonnas, üritasin murdlaineid vältida. Mõned päris teravad trampliinid jäid välja minnes ette ja neist ei õnnestunud alati kõrvale hiilida, tuli hüpata. Lõpuks tuli isegi päike välja. Tund täies glissis sõitu ja siis tiksumine. Paar korda sai lainest alla lastes veel käima, aga siis sai tuul läbi ja võis maha tulla. Need koledad kivid seal vee ja maa vahel panevad ikka väga pikalt mõtlema, kas on nii väga vaja purje vahetada või vetsu minna.

Kui tuulikud ära pöörasid

Prognoos ütles, et tuleb kl 12.30. Või kell 1. Või siis hiljem. Tuulikud igatahes hakkasid juba hommikul õigele poole pöörama. Et Pozosse pidi tuul veel hiljem jõudma, läksime jälle ida poole. Arinagas sai sõita, tingimisi. Vähemalt päike oli väljas ja ei pidanud külmetama. Karmo pani siiski pika kalipso, ise läksin shortiga. Alustuseks Shark 105 ja 6,1. Panime GoPro minu poomi külge, et ma kui kõige aeglasem siis saan teisi filmida. Sest mis kaameramees see oleks, kes kõigil eest ära kihutab, silmapiirini ja siis veel 2 x nii kaugele täpiks. Ja filmib seal tühja merd. Nii ei olnudki ma kuigi kiire. Kui käis, oli OK, aga järjest rohkem seisis. Tuul vähehaaval vaikis ja puhangud jäid lühemaks. Mingil hetkel ainult tiksusin ja tiksusin ning vaikselt hakkasid luulud käima. Tundus, et olen hoopis Tarifal ja et selle päeva video on juba läbi vaadatud. Muid asju ka, aga kõike ei hakka kirja panema. Ise kahtlustan, et deja vu ja hallutsinatsiooni vaheline olek ei tulenenud mitte päikesest, vedeliku- või suhkrupuudusest, vaid lihtsalt sellest, et eile oli alkoholivaba päev. Karskus on hea asi, aga tarvitada tuleb seda mõõdukalt, muidu sõidab katus päris ära.

Siis vahetasin Shark 120 ja 7,3 vastu, aga oluliselt paremaks ei läinud. Lihtsalt kiusatus pumbata oli suurem. Kui olukord kaldal auto juures juba väga närviliseks hakkas minema, tulin maha.

Lendkalad olid ka, aga kas nad ka kaamerasse jäid, selgub hiljem.

Jahe ja puhangud

Täna tuli tuul enamvähem siis kui prognoos ennustas. Või natuke hiljem. Aga veidi valest suunast. Pozos paistis tünamo saamise risk suurem, seega sõitsime Arinagasse. Ülalt mäe pealt vaadates oli kõik imeilus: helesinine läbipaistev meri, kuldne päike ja kõik purjelauad glissisid täiega, tõmbasid flatile türkiissinisele lahele pikad valged triibud. Hiljem selgus, et see oli demoversioon, tegelikkus oli palju hullem.

Tuul oli kergelt offshore ja tuli üle mägede ning Arinaga linna. Seega väga heitlik. Tunne oli nagu sada hullu oleks lehepuhuritega sõda mänginud, puhangud tulid erinevatest suundadest ja ka ülevalt ning tugevus oli selline, et kas täielik overpower ja uks lahti või siis nii nõrk, et lauast vaid vöör üle veepinna ja kui sisse vajud, siis pole veestarti mõtet üritadagi.Varustuseks oli Shark 105 + Simmer 5,6. Ilmselgelt olin laua valikul liiga optimistlik, sest 105 mu praeguse hetke kehakaaluga aukudest üle ei sõida. Tegelikult oli sõiduaega seisuajast ikka rohkem, aga kogu see võitlus nii intensiivne, et võttis käed surisema.

Kolmveerand tundi maadlesin, siis tuli pikem auk ja ookeanile ära ujumise vältimiseks tulin kaldale. Kuni uut tuult ootasime, läks päike ka pilve ära ja kaldal hakkas päris jahe, ei olnudki enam nii suurt tahtmist suuremad kamad võtta ja uuesti proovima minna. Külmetasime ja vahtisime kalda all tegutsevaid vennikesi.  Kolm tüüpi, tundub, olid endale väiksed asjad ostnud ja nendega siis proovima tulnud, et äkki tuleb välja. Hakkasid aga hooga shorebreak'is beach-starti tegema. Lauad aga ilmselgelt liiga väikesed meeste kehakaalu kohta ja läksid kogu aeg alt ära. No ja ega nad päris täpselt ei teadnud ka, mida teevad, niisama proovisid. Ühel polnud laual aasasid, teisel tuli poom küljest ära. Ikka juhtub. Vaatasime ja irvitasime ebaviisakalt, endal ninad külmast sinised, nagu Eestis oleks surfanud.

Midagi uut Pozo kõrval

Täiesti prognoosimatu tuul, hommikul polnud midagi ja paistis tulevat mõttetu lonkimise päev. Aga pärast lõunat lõi liiva lendu ja hakkas puhuma. Ja täpselt vastassuunast, kui Pozos normaalne oleks. Seega oli sõidukohaks Pozost pool kilomeetrit lääne pool olev laheke, sõidukoha nimi on Salinas.

Free-wave 113 ja 5,3 oli paras või õige pisut väike komplekt, kohati tuli käigu hoidmiseks lainest alla lasta ja sellega korralikult kõrgust loovutada. Ka pööretes andis tunda, et vedu võiks kõvem olla. Tund ja 45 minutit kõva tööd, isegi lühikese kalipsoga sai naha märjaks. Vähehaaval hakkasid augud pikemaks venima ja ronisin kaldale. Mis ei ole meeldiv tegevus, kuna rannas on Rolling Stones. Igasuguse suuruse ja kujuga veerevatest kividest kuhjunud rannavall ja samasugune merepõhi on väga ebameeldiv vette mineku pinnas. On ümaraid kive, teravaid kive, libedaid kive, suuri kive, väikseid kive... ja shorebreak veeretab neid vahetpidamata edasi-tagasi. Roni siis sealt kamadega üle, kui lainet ka veel kaela viskab... Ainult merisiilid on ehk hullemad. Ja teravad korallid. Seepärast ei hakanud suurema purje võtmisega enam vaeva nägema, õhtu hakkas ka jõudma ja väike väsimus kätes. Lauri ütles nende ilgete kivide kohta, et pole midagi teha, tuleb ennast harjutada mõttega, et selle peab välja kannatama.

See juba kord oli

Arinaga, 120 + 6,1. Lühikese kalipso ilm. Pisut puhangulisem ainult kui eile ja vahepeal tuli ka tiksuda. Lendkalad aitasid ooteaega sisustada.

Arinaga, Shark 120+Simmer 6,1

Selle aasta esimene surfipäev kirjas. Tegelikult plaanisime minna hoopis läänerannikule. Igaks juhuks otsustasime enne Arinagasse vaadata, kuigi prognoosi ei olnud. Tuul oli plaaniväline, aga toimis. 2 h korralikku sõitmist, siis tuli mõistus pähe ja ütles, et homme on ka käsi vaja. Lauri järel on ohtlik sõita, sest ei või kunagi kindel olla, mis suunas ta manöövri käigus põrkab.

Meikari uudis? Tule eile meile.

See raamat sai kirjutatud 2006. Mitte soovist kellelegi ära panna või midagi paljastada, vaid heietusena üldinimlikel teemadel poliitilise sütelkõnni kontekstis. Tänase seisuga pigem võtaks teksti tagasi ja laseks poliitikutel omas mahlas küpseda. 

Kahjuks ei ole võimalik, kord liikvele läinud lugu elab oma elu ja autoril ei ole sellega enam seda vahekorda, mis kunagi. Niisiis, tunnistan endagi pattu, et pole õigel ajal pealekaebajaks hakanud, vaid kirjeldanud nähtut ilukirjanduslikus vormis. 

Isiklikult pole ümbrikku hoidnud. Hinnang süsteemile aga peaks selguma raamatust. 

Windsurf ja wabaõhumuuseum

 

ISAF-i otsus RS:X Rio olümpialt välja jätta on paljudele vanakoolimeestele kibe kaotus. Mõtlesin isegi, et kas peaks kurvastama. Leidsin, et väga pole vaja. Surf on surf. Elujõulisemad purjelauaklassid (Formula, Freestyle, Slaalom jt) on olümpiakomitee rahapadadest nagunii eemal hoitud. Praegune otsus on ametliku purjelauaspordi stagneerunud süsteemile kiire ja konkreetne lõpp ning võimalus uueks alguseks. Pole parata, olümpial kehtib põhimõte: „Oo sport, sa oled raha!” Kujukas, et Olympose mägi ja mängude sünnikoht just Kreekas asuvad.

Lohesurf on tore ala, keskkonda ei reosta, varustus võtab vähe ruumi ja algajad saavad esimese eduelamuse kiiresti kätte. Lohesurf liugleb populaarsuslainel. Üksikute fanaatikute ekstreemsest harrastusest on ammu saanud tavaturisti turvaline rannalõbustus kaubanduskeskuse ja baari vahel. Argumente nii lohesurfi kui purjelauasõidu poolt ja vastu on kaua heietatud ja neid siinkohal üle ei korda. Olümpiamängud vajavad massklientuuri ning mida ISAF ROK-i survel või soovitusel on otsustanud, muudab heaks kõik lohe kui purjetamisklassi puudused. Kui jumalad Olympose mäel on rääkinud, hoiab mõistlik kreeklane suu kinni. Ja teeb veini lahti.

Mis saab purjelauasõidust edasi. Korraks tuleb tagasilöök ja eriti kurvad on need, kes mingil põhjusel endale RS:X varustuse on ostnud. Londoni kohad on täis ja järelturgu enam pole. Oma lõbuks sõidavad purjelaudurid aga ikka ja tuleb ka noori peale. Alles on jäänud ju ka algne päris surf ehk lainelauasõit. Kusagil peetakse võistlusi, on omad iidolid ja fännid ning nende elukombeid jäljendav subkultuur koos sponsorkarusselli, reklaami- ja legenditööstusega. Ehk tekib kunagi isegi mingi kvalitatiivne areng ja purjelaud teeb ühel hetkel ka OM-l comeback’i, nagu kadunud Tornaado sündis uuesti läbi Nacra 17. Spordiala on ju lahe ja pakub peale RS:X-ga pumpamise raske töö veel palju muid elamusi slaalomivõistlusest saarte vahel matkamiseni.

Tegelikult aga on ju kogu surf natuke nagu vabaõhumuuseum – kõigil on uhke tunne, et see meil ikka olemas on ja TV-s paar korda aastas näidatakse. Hea ja lollikindel atribuutika ka reklaamiagentuuridele. Mitte liiga massiline, mitte liiga igapäevane, põnev ja peibutav. Kutsub kindlaid sihtgruppe samastuma. Aga küsi, millal ise viimati käisid või kas peale kaerajaani mõnd muud manöövrit ka oskad nimetada? Enamus sõpru-sugulasi jääb vastuse võlgu. Keskkooli ajal vist sai korra proovitud…

Mis seal ikka, mis ühele muuseum, see teisele tavaline elu. Hoidkem oma pärimust!

Sadam on merehariduse koolimaja

Jää vabaks, Eesti meri!
Arutelud Kärdla sadama ehitamise üle on teretulnud, iga mereteemaline kirjutis või sõnavõtt aitab taastada meie vahepeal kaduma kippunud mererahva-identiteeti. Nõukogude aeg lõikas Eesti rannarahva pärimuslikud eluviisid läbi, hävitas ranniku ja saarte meresõidukultuuri, tegi üle aastatuhandete ulatuvate traditsioonidega meresõitjad kurvaks kaldapealseks rahvaks. Õnneks on see asi tänu avanenud randadele ja vabadele veeteedele vähehaaval muutuma hakanud ja eestlased seilavad uhkusega jälle nii koduvetel kui maailmameredel. Vene ajal salaja lauldud laulusalmgi seab esikohale vaba mere. Et vabal merel vaba mehena seilata, vajame sadamaid. Loomulikult tuleb Kärdla jahisadam valmis ehitada, sest mis mereäärne pealinn (olgu siis, et maakonnakeskuse või saare oma) see ilma jahisadamata on. See oleks nagu vaksal, milleni rööpad ei jõua või lennujaam ilma maandumisrajata.

Jahisadam ei ole äri
Asjatu on vaielda väikesadama tasuvuse või tulususe üle. Väikelaevasadam ei ole ega peagi olema tuluallikas, nagu on märkinud ka Eesti Merenduspoliitika 2011-2020 välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertgrupp. Ärilistel alustel saavad areneda üksnes suurte liiklusväilade sõlmpunktides paiknevad kauba- ja reisisadamad. Hobimeresõiduks, kalapüügiks, spordiks ja puhkuseks mõeldud väikesadamad on kõigile kasutamiseks mõeldud infrastruktuuri osa – nagu valla tee või küla lauluväljak, mille ääres võib küll poodi pidada, kuid mis ise ei peagi kasumit andma. Kui palju üks sadam piirkonnale uusi töökohti, lisakäivet ja täiendavat maksulaekumist annab ning missugune on sadamasse tehtud investeeringu tasuvusperiood, võib arvutada mitut moodi. Tegelikult toob väikelaevasadam piirkonnale tulu hoopis teisiti.

Sadam toob piirkonda elu, seda on näidanud kasvõi Kuressaare jahisadam ja Tallinna Vanasadama Jahisadam. Kes mäletab, et enne oli Tori abaja rand roogu kasvanud tühermaa ja Admiraliteedibasseini ümbrus räämas tööstuspiirkond? Nüüd on neist paikadest saanud linnade au ja uhkus, seal käib vilgas tegevus, toimuvad merepäevad, laadad, konverentsid, kontserdid, kalaturud ja muud sündmused. Linnainimesed ja külalised kaugemaltki sisemaalt käivad sadamas jalutamas ja laevu imetlemas, sadamakõrtsis ja kauplustes on kundesid ka siis, kui sadamas parasjagu ühtki võõramaa laeva sees ei ole.

Merekultuuri koolimajad
Lisaks meritsi saabuvate külaliste võõrustamisele ning oma meresõitjate alustele kodusadamaks olemisele on igal väikelaevasadamal veel üks väga oluline roll. Jahisadam on vältimatu eeltingimus noorte meresõitjate esmaseks väljaõppeks ja tegevuseks. Pole sadamat, pole meresõitjad – jäävad vaid rannal jalutajad. Kärdla senist tagasihoidlikku sadamakohta kasutades on häid tulemusi saavutanud nii Jahtklubi Dagö kui Hiiumaa Surfiklubi sportlased. Sadamat vajavad ka kalamehed, sukeldujad, väikelaevajuhtide koolitajad ja lihtsalt merel vaba aega veetvad puhkajad. Ei saa päris nii vaadata, et küll noorpurjetajad saavad oma jullad vette ka murult või mudasest paadisadamast. Jah, noored on tublid, ronivad veele ka üle kivide ja kadakate, kuid välisvõistlejate osalusega suuremaid võistlusi või tipptasemel treeninglaagreid saab siiski korraldada ainult sadamas, mis vastab ka rahvusvaheliselt eeldatavale standardile.

Sadam Läänemere laevakursside ristteel
Läänemerel liigub igal hooajal paarsada tuhat alust, mis võimelised pikema merematka ette võtma, ka näiteks Viiburisse, Peterburgi, Tallinna, Narva-Jõesuusse. Seni on keskmise euroopa merematkaja teekond Läänemerel hoidnud Rootsi ranniku ligi, sealt Mariehamni kaudu Soome saarestikku ning kui Eesti poole asja, tullakse üle Soome lahe Tallinna alles Helsingist. Hobimeresõitja päevateekond on 30-50 miili ja ööseks eelistavad nad alati sadamasse jõuda. Hiiumaa on Läänemere idapoolse marsruudi oluline sõlmpunkt. Hankost Kärdlasse on sama vahemaa kui Helsingist Tallinna, mis on hobipurjetaja jaoks vastuvõetav päevateekond. Hiiumaa asub ülimalt soodsal positsioonil nii Soome, Rootsi kui ka Riia poolt saabuvatele merematkajatele. Kuigi Sõrul, Heltermaal ja Orjakul on olemas väga head sadamad, on need pealinnast Kärdlast kaugel ja merematkajale vajalik teenustevalik kohapeal jätab soovida. Ka kunagine soomlaste lemmiksadam Lehtma on ajale pisut jalgu jäänud, napib sadamateenuseid ning pealinna kauplusse, kontserdile või muuseumi tulekuks peab merematkaja kas takso või muu transpordivahendi otsima.

Suur töö on tehtud, vaja veel vaid üle koera saba saada
EAS on Kärdla sadama rajamiseks eraldanud väga suure summa ning selle rahaeralduse saamiseks on paljud spetsialistid pidanud palju töötunde panustama. See pole Nikolai von Glehni moodi kannaga vastu maad põrutamine, vaid läbi mõeldud ja hoolikalt vormistatud projekt – Kärdla taotlus läbis ülimalt tiheda konkurentsisõela ning väljus 121 taotleja seast 7 eduka hulgas. Kui nüüd teha veel see viimane pingutus, et ka puuduolev raha investeeritud saaks, oleks Kärdla linn astunud suure sammu ning võiks end täie uhkusega merelinnade hulka lugeda. Iga summa kasutamise üle võib vaielda, kuid jahisadam peaks ühe mere(riigi)pealinna jaoks olema kindel prioriteet. Keegi ju ei vaidlusta lennujaama, teedevõrgustiku, praamisadama või kaubasadama vajalikkust, kõigil neil on piirkonna infrastruktuuris oma kindel osa. Nii ka jahisadamal. Neid, kes väikelaevasadamat vajavad, on hoopis rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. Jah, kes merd ainult praamiaknast vaatavad, saavad tõesti ka ilma jahisadamata toime. Aga purjetamiskoolide ja klubide noored, jahi-, kaatri- või mootorpaadi omanikud, kalamehed ja muidugi välismaised mereturistid vajavad normaalset sadamat. Sadam tõmbab piirkonnas elu käima, sadamakõrts on koht, kus alati midagi toimub, sadama klubiruumid ja paadikuurid saavad purjetajatele ja paadimeestele peagi igapäevaseks ja koduseks kohaks, kus käiakse koos talvelgi. Kui Kärdla sadamat nüüd lõpuni ei ehitata, võib karta, et lähema paari-kolmekümne aasta jooksul teist sarnast võimalust ei tule. Isiklikult tahaksin küll suvel 2013 oma Hiiumaa sõpradele külla tulles Kärdla uues sadamas otsad kinnitada.

Põhjamaade MV 2012

2012. aasta juulis toimub Pärnus purjetamise suurvõistlus Nordic Youth Championship 2012, kus teiste purjetamise Olümpia- ja ettevalmistusalade hulgas võistlevad ka RS:X U-19 klassi noored. Viimane aeg hakata ettevalmistusi tegema.

Täpsem info ja NOR ilmuvad aastavahetuseks Pärnu Jahtklubi veebilehele www.jahtklubi.ee

3 - 30 m/s

Levante on õige pööraseks pööranud, täna puhus terve päeva 3-30 m/s. Paraku oli suurem osa ajast esimest äärmust ja keskmisi tuulekiirusi polnud üldse. Proovisin 5,3 ja 103L. Puhangute ajal käis puri kõvasti üle ja oli raskusi laua vees hoidmisega. Need madallenud aga kestsid parimal juhul minuti-paar ja seejärel saabunud tuuleauku sisse sõitmine tekitas tunde, nagu oleks vastu kummist seina kihutanud või tuul äkki teisest suunast puhuma hakanud. Vahet polnud, kas siis mõneks ajaks sisse vajuda ja ujuda või põlvini vees tasakaalu hoides järgmist puhangut oodata, nõme oli ikka. Üllatusmomendiks oli, et uus puhang võis tulla eelmisega võrreldes hoopis teisest suunast. Pärast paaritunnist maadlemist tõdesin, et parim laud sellise ilma jaoks on malelaud.

Lohemeestel oli veel hullem, neil ju kukkusid lohed tuuleaukudes alla. Ja startisid siis iseeneslikult kõikvõimalikest kummalistest asenditest. Ilmselt olid ka kohalikud päästeametnikud olude ekstreemsust hinnates otsustanud ennetavalt tegutseda: oranž päästelaev triibutas ähvardavalt just sellisel kaugusel kaldast, millest kaugemal sisse kukkudes tekib oht neemetipust mööda kantud saada.

ülestõmbamisotsa rakendusi

Leia pildilt ülestõmbamisots. Võimalik, et seesama, mille puudumise tõttu eile ühe päris pika ja jaheda ujumise osaliseks sain.

Täna käis 5,9 ja 110L päris kenasti, sõitsin siestani. Siis tegi ka tuul väikse siesta ja päris heaks enam ei läinudki. Otsustasin tuule eeskuju järgida ja merele enam mitte ronida.

Lobisesesime Bilbaost pärit Jorgega, kes on Volare klubis asendusinstruktor. Instruktoril peab oma eluase olema, tavaliselt tähendab see surfibussi, mille saab parkida klubi taha - see võimaldab instruktoril ka öövalvuri ülesandeid täita. Päris põhikohaga instruktor Fran sõitis 15 päevaks Marokosse puhkama ja surfama. Sest nagu ta ise ütles, varustuse laenutamise ja õpilaste õpetamise töö surfiklubis tekitab temas liiga palju stressi.

Kuidas see Ansip selle peale ütlekski: kui see on stress, siis sellises stressis ma tahaksingi elada.

õppetund purjetamisest

Vana mees, habe ees, aga mõnd asja peab iga kord uuesti õppima:

Purjetamine (sealhulgas purjelauasõit ja lohesurf) on spordiala,
mille harrastamiseks on vaja tuult. See on see loodusnähtus, mäletate.

Ohu märgiks oleks võinud olla, et väikseim puri, mis välja läks, oli 6,5 ja ka suuremad käisid ainult kohati. Hugo muidugi tõestas, et tema slaalomikamadega saab kihutada. Pakkus mullegi. Nõustusin proovima. Mis, nagu selgus, oli viga. Läksin peale kalipsota, lühikestes pükstes ja palja kõhuga, nagu seal rannas hängisime. Puhangute hetkel käis slaalomikomplekt ilusti. Ühes tuuleaugus kukkusin sisse ja avastasin, et Hugo ei kasuta ülestõmbamisotsa. Ujusin mastitopini ja hakkasin purje veest välja upitama. Ilma kalipso ja vestita on sellise suuruse purjega veestart ikka päris karm katsumus. Eriti kui siis tuult ka ainult kohati antakse ja külm hakkab. Kämmidega 9,7 mahutab ikka päris palju vett. Kurat, mul oli tudengipõlves Tartus 10 m2 tuba!

Kella 4-ne tuuletõus saabus täpselt õigel ajal ja seitsmesed purjed hakkasid vähehaaval käima minema. Võtsin siis 7,5 ja 133L. Esimene pooltund möödus pumbates, aga siis läks paremaks ja lõpuks piisas tuult isegi käiguga jibe tegemiseks.

Rannas mattis pehmes pohmellis brittide poissmeestepeo seltskond Borati-ujumiskostüümis sõpra liiva sisse. Tegelikult olid tüübid päris head purjelaudurid ja kui tulevase abielumehe mõnitamisest ära tüdinesid, tegid 3 võistkonnaga teatevõistlust: stardiga rannalt, jibe ümber meres õppelaual istuva "märgi" ja tagasi. Asja tegi keeruliseks, et teatepulgana toimis trapets, mis tuli iga kord maha võtta ja järgmisele võistlejale edasi anda. Glisseerivates tingimustes vaatamiseks päris huvitav võistlus. Sain hästi aru, kui külm Borati-pükstega tüübil võis olla.

tünamo suure M-ga

Hommikul paistis ilm eilsest karvavõrra vaiksem, päike tuli ka välja. 4.7 ja 89L tundusid päris hea valik. Umbes tunniks, isegi paar lohet üritati üles lasta. Siis käis mingi plahvatus või päiksetorm üle, viskas tuulele kolmandiku juurde ja hetkega puhus lahe lagedaks. Pingutasin purje meres peale ja sain koleda kangutamisega kaldale. 4.0-ga alustanud Tanel istus juba kaldal. Proovisin korraks tema purje, ka see jäi ilmselgelt liiga suureks, lauast rääkimata. Tunne oli, et täitsa piisaks, kui läheks peale ainult masti ja uimega, puri ja laud olid selgelt liigsed. Suurim puri, mis veele jäi, oli siiski jälle 3.7 . Mul aga kuulutasid käed streigihoiatuse välja ja ma siirdusin ristilaagri manu (cruzcampo).

vesi lendas ja liiv lainetas

Tuul lõhkus öö läbi aknaluuke ja vingus nagu vargusega vahele jäänud keskerakondlane. Tänavakohvikute mööbel, koerad ja väiksemad autod olid laternapostide külge seotud, et omanik neid pärast tuunikalavõrkudest ei peaks välja harutama. Ilm oli hommikulgi pilvine ja pime, päikest oli küll tunda, aga mitte näha. Tuul võttis merest vett, tõstis üles ja viis ära. See-eest lainetas kaldal düüni poole kihutav liiv. Rand oli tühi, merel 5-6 purjelaudurit, peale pääsemise kvalifikatsiooninormiks tundus olevat front-loop. Suurim puri merel oli 3,7, lohesid polnud.
Võtsin ka 3,7 ja lauaks 80L. Puri käis kõvasti üle. Õnneks oli seekord uim pisut pikem ja spin-out probleemi ei tekkinud. Nagu sellise tugevusega Levantel kombeks, oli tuul auklik, kuid see-eest muutliku suunaga. Hoovus oli õnneks vastu tuult, seega vees hulpimise ajal kõrgust ei kaotanud. Küll aga tuuleaukude ajal käigu hoidmiseks lainest alla vallates või augus veestarti üritades. Maksimumkiiruseks tuli 45 km/h, aga see võis ka mõne madallennu pealt mõõdetud olla.
Tunnikese pidasin vastu, siis hakkasid käed ametühingut moodustama. Istusin kaldavallile ja mõtlesin pikalt, mida oleks Savisaarel Maroko rahvale pakkuda. Ja kuidas ühe hoobiga saaks kohe kaks rahvast õnnelikuks teha.

4.0 ja 86L oli liig mis liig

Piisavaks vihjeks oleks võinud olla, et rand on tühi. OK, peaaegu tühi. 2 lohet ja 4 purje, 0 päevitajat - liiv lendas valusalt nagu nõelravi. 4.0 käis nii üle, et spin-out oli trapetsi kinni haakimisel momentne. Veestart ka selles mõttes keeruline, et laud lehvis enamasti kõrgel veest väljas ja jalad jäid peale astumiseks liiga lühikeseks. Võitlesin tunnikese ja pidin siis tõdema, et trenni tegemist ei ole ainult spordisaaliga kinnisvaraarenduste turundusinimesed välja mõelnud. Muidu polnud väga viga ja enesetunne oli tugev, ainult et käed ja jalad olid väga väsinud. GPS näitas maksimumiks 36 km/h, mis oli seda laineputru arvestades täitsa hull kihutamine.
Volare Hugo tuli ka varsti 3,7-ga maha ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "mierdo".

tark oleks mitte tormata

6,5 + 110L käis pausidega. Pauside vahel aga päris kiiresti - kui kiiresti, ei ole teada, sest GPS-i aku osutus tühjaks. Kõht läks ka hõredaks, käed väsisid ja sada muud jama. Tegelikult läks päris heaks hoopis pärast lõunat. Meil ka, Cruzcampo tuli abiks.

4.0 ja 95L - alguses palju, siis jäi väheks

Hooaeg avatud. Päris raputav oli, puhanguline Levante. Jäin veidi hiljaks, kuna ei leidnud kohe sobivat transporti lennujaamast. Seepärast sain sõita natuke üle tunni, siis hakkas vaikima. Hea ongi, vähemalt käed jäid terveks. Prognoosist parem ei kirjuta, sest kui kiitlema hakata, läheb kindlasti puusse. Vaja hakata öömaja otsima. Virgo bussi pole näinud.

Esa elu veereb maanteel

Märjamaa bensuka najal seisis suunaga lõunasse veider jalgratas. Pakiraamil kõik eluks vajalik, porilaual Soome siniristiga lipp. Kohvijärjekorra trendikatest tavaklientidest erines rattur nii silmatorkavalt, et küsisin otse: kuhu tee? Võtsime kohvid, nautisime päiksepaistet ja vahtisime mööda kihutavate eestlaste läikivaid autosid.

Esa on pärit Jyväskyläst. Teel Ateenasse. Vappu õhtul hakkas kodust väntama ja oktoobriks kavatseb Kreekas kohal olla. Üle kolmesaja kilomeetri juba seljataga, aga täna magas kämpingus suurema osa päevast maha. On see Ateena seal viis tuhat aastat seisnud, kannatab paar päeva kauem ka oodata, jõudsime üksmeelsele seisukohale.

Vastuseks Esa küsimusele kas olen kohalik, selgitasin, et sõidan tööasjus Tallinna ja väga pikalt ei või teel peatuda, muidu panen teised enda järgi ootama. Esa arvas, et vaba mees on hea olla, ei pea ise kellegi taga ootama ega ole ka ohtu lasta teisi oodata. Esa on pensionär, teist aastat. Esimese pensioniaasta sisustas ta Jyväskyläst Gibraltarile ja tagasi vändates. "Juba siis sõitsin siit läbi ja tagasiteel ka," viitab Esa käega Rapla teeristi poole. Seekord plaanib ta Ateenast tagasi tulla läbi Inglismaa ja Norra. "Sõidan, nagu viitsin, kiiret pole kuhugi," oli mees tagasi jõudmise tähtaja ennustamisega ettevaatlik. Norra kaudu Jyväskylla tagasi sõites võib juhtuda, et Märjamaa enam teele ette ei jää, kahetsesime, selle reisi jooksul vist teist korda Märjamaal koos kohvi juua ei saa.

Jalgrattaga on Esa varemgi sõitnud, enne pensionile jäämist vedas kodumaal rattaga inimestele kirju ja pakke postkastidesse. Nüüdne ratas on tõsine tükk. "Sõjaväe mudel," kiidab Esa oma kaitsevärvi kolmekäigulist Helkama meestekat. Esirummu sees on rattal dünamo, annab tuledele voolu . "Tagapidur kipub suurematest mägedest laskumisel kärssama minema," meenutab mees Püreneede ületamist, aga muud rattale ette heita ei oska.

Küsisin, kas pilti tohib teha. Esa lubas lahkelt. Ütles, et võin pildid kasvõi internetti riputada, temal neid moodsaid vigureid nagunii ei ole. Helkama tagumisel porilaual on Soome lipu kujutisega kleeps. "Mina olen Soomest. Mitte Euroopa Liidust, vaid Soomest," rõhutab Esa tähtsalt.

Kohv sai otsa ja me jätsime hüvasti. Esa väntas edasi Ateena poole, mina roolisin Tallinna koosoleku poole. Igaühel oma viis enda elupäevade veetmiseks.

ehitamata tee vähemalt asfalteeritud!

Ei, pildil olev vingerdav punane joon ei ole mu teekond baarist baari ega ka laupäevaõhtune aedupidi kodu otsimine.

See on GPS-jälg päris kainest autosõidust mööda Pärnu Ehitajate, pardon, Ehitamata teed. Mis muuhulgas on tuntud ka kui Via Baltica osa, teate küll, see põhja-lõuna suunaline magistraal, mida mööda Soomest ja Peterburi kandist läbi Läti Euroopa poole pääseb.

Looked GPS-jäljel ei ole kogemata teelt väljasõidud, vaid ümbersõidud poolikutest viaduktide ja ristmike ehituskohtadest. Mis küll on nüüd värske asfaldi saanud, nii et natuke meenutab tee konarlikupoolset kardirada.

Ristna peab jääma puutumatuna surfajatele

Kõigepealt aksioomid.

1. Ristna on Läänemeres unikaalne surfikoht eelkõige lainete, tuule ja rannajoone poolest.

2. Tuulepargi ehitamine sellise surfipiirkonna vahetusse lähedusse halvendab sealseid tuule- ja laineolusid ning vähendab sellega Ristna väärtust purjelauaspordi harrastamiseks haruldasi võimalusi pakkuva asukohana.

3. Iga mõistlik purjelaudur ning samuti eesti purjelaudureid ühendav organisatsioon Eesti Purjelaualiit on enesestmõistetavalt selliste rajatiste vastu, mis võivad purjetamistingimusi Ristnas halvenda.

Kuidas aga tuuleveskitega võidelda, on nii vana ja lai teema, et ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama. Kinnitan, et Purjelaualiidus töötades tegelesin päris palju purjelaudurite huvide esindamisega erinevates organisatsioonides, kellest tuuleparkide püstitamine sõltub ning kasutasime kõikvõimalikke legaalseid vahendeid, et tuulepargi ehitust nurjata. Et keskkonnamõju hindamine on lõppfaasis, saame veel märgukirju kirjutada ja seisukohti avaldada. Kas purjelaudurite seisukoht on suure ja tasuva arenduse ära jätmiseks piisav, ei ole minu otsustada, eks aeg näitab.

Samal teemal tekkis hiljuti mõttevahetus purjelaudurite jututoas, kus Taavi Tiirik väljendas rahulolematust sellega, mida Purjelaualiit on Ristna surfikoha kaitseks teinud. Kirjutan Taavile siin, sest erakirjavahetuse kopeerib ta nagunii kusagile internetti ning seega pole mul mõtet oma kirja e-mailis dubleerima hakata.

Taavi,

ootasime sind eile Purjelaualiidu juhatuse koosolekule, kuna saime aru, et valutad Ristna pärast südant sama palju kui meiegi. Kahjuks ei saanud sa tulla ja ei jõudnud ka teatada, millal sulle sobiks seda teemat arutada. Sellegipoolest vaatasime su kirjutised läbi ja jõudsime järeldusele, et ilmselt oled viimasel ajal oluliselt rohkem Ristna ja Neupokojevi tuulepargi teemaga tegelenud, kui Purjelaualiidu juhatuse liikmed. Tõenäoliselt oled ka paremini kursis vastase viimaste sammudega ning oled mõelnud, millised oleks purjelaudurite võimalused Ristna edasiseks kaitsmiseks tuuleparkide arendajate eest.

Seepärast otsustas juhatus sinu initsiatiivi ja ettepanekud tänulikult vastu võtta ja sinu igasugused tegevused tuulepargi vastu võitlemisel heaks kiita, kuni need jäävad seaduse piiresse. Ühtlasi otsustati, et sind volitatakse Purjelaualiidu esindajana tegelema Ristna surfikoha kaitsmisega tuuleparkide võimaliku mõju eest kõikvõimalikes institutsioonides, mida ise vajalikuks pead. Loodame, et avalikustad kõik oma sammud ja plaanid Ristna päästmisel ning kindlasti avaldab need ka Purjelaualiit oma infokanalites, kui vastavad materjalid juhatusele edastad.

Tervitus ja jõudu tööle,

anna palun teada, kui saame kaasa aidata mingi info või materjaliga, mis Purjelaualiidu käsutuses võiks olla,

tervitus,

jmo

Igaks juhuks allpool ka minu poolt Taavile saadetud kiri, milles oli kutse oma seisukohti Purjelaualiidu juhatusele tutvustada. Seda ta teha ei soovinud, kohale ei ilmunud ning samuti ei vastanud kirjalikult, et kas talle ehk sobiks mingi teine aeg paremini. Võibolla vastas, aga pani oma vastuse mõnele sellisele veebilehele, mida ma ei ole igapäevaselt harjunud külastama ja seega ei saanud ma seda kätte.

--------

From: jaano@ots.ee

To: Taavi Tiirik taavi@maui.ee

3.05.2011 1:11

Tänu kirja eest.

Minu leping EPL-ga sai aprilliga läbi ja maikuust olen EPL-i tavaliige, kes vabast tahtest aitab vormistada üldkoosoleku otsused ja registrikannete muutused. Ma kindlasti ei soovi samadel tingimustel uut lepingut sõlmida, osalt ka põhjustel, mis mu kirjas olid toodud, nii et sul on võimalik kandideerida ja hakata ellu viima kõigi EPL-i liikmete soove ja juhatuse otsuseid.

Proovi järele ja saad aru, miks ma olen igasuguse "rahulolematuse" peale nii tundlik. Olen veendunud, et tegin oma tööd hästi, aga iga projekt ja teema on kellelegi ülitähtis ja nii neid kuhjub. Teemade, küsimuste ja kaasneva suhtlemise, sebimise, koosolekute, kirjutamise, aruandluse, helistamise jne maht on nii üle jõu käiv, et isegi keskmise süvenemise juures on ühel inimesel ebareaalne kõike ära hallata.
Usun, et juhatus annab sulle ka Ristna osas tehtud ja plaanitavate tegevuste kohta info ja failid. Aga kuna tundub, et sul on hetkel parem või vähemalt värskemal infol põhinev visioon, kuidas seda tegevust peaks edasi viima, astu mõnele juhatuse koosolekule sisse ja paku välja. Ma usun, et see võetakse meeleldi vastu, kuna küsimus pole visioonide kattumises vaid selles, et EPL-i ametiisikutel pole olnud võimalik teemale sama palju aega pühendada kui sinul.
Näiteks homme on Pirital uue juhatuse tegevusplaanide koostamise koosolek kl 17.30 ja neljapäeval kl 17.30 korduv üldkoosolek - ja kuna see on suurel määral formaalsus, jääb aeg vabaks muude teemade arutamiseks.
terv,

jmo

koostöö on parem kui konkurents

Matsalu piirkonna turismiettevõtjad on teinud teoks Eesti oludes uskumatuna tunduva - saavutanud ühise tegevuse kokkuleppe, selle kenasti ära paketeerinud ja turundanud. Siin ta on: Matsalu Ticket - päevane turismipakett Matsalu Rahvuspargis. Projekti juhib ja paketeerib Naturetours.ee, teenuseid osutavad erinevad piirkonna turismiettevõtjad.

Isiklikult olen veendunud, et kokkulepe on alati parem kui konkurents. Kuigi konkurentsi ja vaba turumajanduse mantrat on meil nii palju korrutatud, et see on juba peaaegu objektiivseks tõeks muutunud, on konkurents tegelikult mitte efektiivsust ja optimaalsust, vaid hoopis suurt raiskamist tekitav teguviis. Ei usu? Meenutame kasvõi lõputult vaidlustatavaid tee-ehituse riigihankeid, mille tõttu lõpuks kannatavad lõppkasutajad ja maksumaksjad.

Või löögem kokku, kui palju maksab suvalise ettevõtte kaubamärgi välja töötamine, turundamine, reklaamimine, konkurentsivõitluses alla omahinna tehtavad pakkumised ning lõpuks - konkurentsivõitluses alla jäänud ettevõtted kirjutavad kogu selle investeeringu lihtsalt korstnasse.