Pärnu ranna kaalupolitsei

Kuidas kõige kindlamalt teada saada, kas Pärnus on surfi-ilm või mitte? Tuleb Jürkale helistada. Kui ta toru ei võta, tähendab, et ilm on hea ja Jürka on merel. Tõsi, viimasel ajal tegeleb ta rohkem peesitajate kaalujälgimisega. Inimesed rannas olevat hirmus paksuks läinud. Täpsemalt võib lugeda Jürka päeviku sissekannetest.

Kui Jürka aga toru võtab, siis ta räägib ilusti ära, mis ilm on. Natuke hülgeloba ja aoodikeelset vandumist tuleb ka vahele, aga kes Jürkat tunneb, leiab tõetera üles.

Täna Jürka toru ei võtnud. Seega oli mõistlik asjad kokku pakkida ja randa minna. Seal ta oligi. Triibutas oma formulaga naisteranna ja terviseparadiisi vahet, ise pidas udusel aoodipilgul vahti. Kõik ülekaalulised rannasviibijad said nööpnõelaga poomi peale kirja pandud ja hiljem võetakse
neilt lisakilode eest ettenähtud lisatasu. Ega's Pärnu rand pole mingi Estonian Airi lennuk, kuhu igaüks võib kogu oma üleliigse ballasti tasuta kaasa võtta.

Ilm aga polnud suurem asi. XTC 115 ja GTX8,5 olid just nii piiri peal, et lainest alla läks käima, aga ülestuult käigus ei püsinud. See-eest oli suveilm ja kalipsot ei pidanudki selga sikutama.

parvetamine Pirital ja poomiparandus

Eilne seenioride võistlus läks hästi. Kohtunik oli raja skeemile isegi õlled peale joonistanud, et keegi teelt ei eksiks. Loosi tahtel tõmbasid Team Jahe gruppi numbrid veel Raivo ja Erki, kes teatavasti kerged ja vintsked sõitjad. Sellega oli asi otsustatud. Karmo läks finaali võitma ja ülejäänud tiimiliikmed võisid õlled lahti teha. Tuul oli kah olematu, trapetseid ei hakatud kaasa võtmagi. Millest on muidugi kahju, sest kui trapetsit ei ole, peab kogu aeg kõhtu sees hoidma.

Afterpartyst välja puhanud, hakkasin Aegna Maratoniks valmistuma. Põhiliselt seisnes valmistumine veendumises, et kuskil ei puhu. Mis oli piisav ettekääne trenni ärajätmiseks. Siis hakkasin poomi parandama. Leidsin vanadest varudest sületäie pulki, millest hea tahtmise ja mäkaiveri teibi abil õnnestus midagi poomisarnast moodustada. Puri läks kokku küll ja hoidis isegi kuju. Hea oleks isetehtud poomi muidugi enne Naissaare ja Aegna vahele kihutamist testida.

sellist juulit me tahtsimegi

Kuigi kuu pole veel läbi, oli tänane juuli parim päev. Ilmateade eksis, nagu ikka Pärnu puhul. Kellaajad ja kursid oli Windguru õigesti pannud, tuul aga oli prognoosist 3 m/s parem. Manic 5,7, JP veivikas 86. Sõit võiduka lõpuni, s.t. kuni käed enam poomist kinni ei hoidnud.

kel juhtub, see teeb!

Hooaeg vaevalt esimese kolmandiku peal, aga juba hävingut rohkem kui rubla eest. Polegi sellist aastat olnud varem. Kõigepealt Rohukülas uim kivisse. Siis Pärnurand ja nina lõhki. Ja lõpuks tänane.

Algas kõik jälle ilusti. Jürka ja Kask raporteerisid Kullipesast, et kohe läheb enneolematult heaks. Enne aga tuli Kase uus Manta ära ristida. Jürka rigas senikaua oma formula-taglast. Selleks ajaks, kui ta oma asjad lõpuks ka piisavalt sügavale vette oli jõudnud transportida, näitas tuulemõõtja juba keskmist 6 m/s. Jürka kadus, pritsmepilv taga, Gotlandi poole. Panin GTX8,5 üles. Et lauaga on... teadagi, kuidas, võtsin varuvariandi - Twister 117. See on küll aeglane ja laisk nagu lohe, aga vähemalt läheb hästi käima ja kannatab suurt purje. Umbes 2 h head sõitu. Twister annab ikka väga palju andeks, kohati tuleb täitsa tunne nagu oskaks sõita.

Pärnu ilm on sünoptikule peavalu. Prognoosi kui vaikset tahad, Pärnus ikka puhub. Nii tänagi. Tuli päike välja ja tuul lülitati sisse. Jürka võttis 5,7. Proovisin ka. Manic 5,7 käis kehvasti. Uuesti GTX8,5 ja keset lahte teel Pärnuranda jäi pool poomi pihku. Järgnes umbes tund aega ujumist, kuni lained mind koos varustuse riismetega randa viskasid. Jalgsimatk tagasi oleks kujunenud aasta spordisündmuseks, kuid õnneks jõudis Kask enne lõpuspurti mulle vastu ja aitas asjad kohale tassida.

Lõpp halb, kõik halb.

kui palju rahvast mahub Pärnu randa

Laupäev oli ilmselt selle suve tipp. Vähemalt senise suve. Pärnu rand oli nii rahvast täis, et purjelaua vette viimiseks tuli seda püstipidi kanda. Tuult ka polnud, aga vette pidi ikkagi minema. Sest surfiõpilased tahtsid harjutada. Tuult oli nii vähe, et isegi lohesid ei lennutatud. Üks 19 m2 madrats veeti üles, aga ega seegi eriti ei käinud. Vahepeal, kui õpilased puhkasid, meenutasin ise no-wind purjekeerutamist. Heli-tack ja 360 on meeles küll. Laud muidugi eriti andestav 170 ja laine olematu. Katsetuste tulemused näitasid, et Mistral Freeride V130 on algajale palju raskem laud, kui näiteks Twister 117. Kuidagi kummalises kohas on selle V130 liitrid: kõrgel veest väljas. Laud seega üsna kipakas ja tõre, nöörist purje sikutamiseks täitsa sobimatu.

loll pea on p... nuhtlus

Kesse tegi? Eks ikka ise tegi. Ei ole kedagi süüdistada ka. Jürka ajab tavaliselt kõiksugu hülge loba, aga täna tuli see alles õhtul. Noh, hommik algas ju tegelikult ilusti. Polnud rannas suuremat rämpsu ega midagi. Millega seoses tuli mulle meelde, et pühapäeval on minu kord randa koristada. Pärast Pakardi-fiilingut. Kellel rummipudeleid vaja, võib appi tulla.

Aga lollus seisnes selles, et ma ei viitsinud 8,5 purje kokku panna ja arvasin, et puhub 6,5 jaoks ka. Puhus jah, aga just nii palju, et lainest alla sai käima, kuid krüssu ei läinud. Ootasin, et äkki läheb paremaks ja triibutasin seni murdlainetsoonis. Ujujate poidest sain ühe korra ülespoole ja siiski tuli tiksudes tagasi tulla. 2 x 1,5 h tõsist vaeva ja valu, aga paremaks ei läinud.

Isegi vanasõna ütleb, et (tuule)optimistid saavad tünamo.

PS. Lohetajaid oli palju. Üks kilekotimees sõitis täna merest mööda, lohises üle ranna, siis üle laudadest kõnnitee ja seejärel üle betoonmüüri. Punastes kostüümides tädid viisid ta siniste vilkuritega autos ära. Loodetavasti ei juhtunud midagi väga hullu ja juba mõne aja pärast on ta karkudega jälle merel.

kuidas Pärnu rannas ninasid lömmi lüüakse...

Erinevalt muust Eestist oli Pärnus tänane hommikupoolik ilus ja päikseline. Ja tuuline. Millega seoses kogunes randa tavalisest rohkem kirjut seltskonda. Isegi paar bussitäit välismaalasi passis promenaadil. Sunseti ees käis mingi läbu, sinna oli beduiiniküla meenutav kobartelk püsti löödud ja aegajalt, kui tuul korraks mõne läänepöörde tegi, kostis sealt isegi mingit tümpsu. Paistis tavaline Pärnu suvi.

Mõõtmistulemused näitasid keskmiseks 8,2, puhangud 10,6. Kurss 219, see tähendab, otse näkku.

XTC 115 ja GTX6,5. Jürka ja Lemps olid eilsete settidega, s.t. 7,8 ja 7,4. Prooviti spiidi. Ühel kursil, kui Lempsil täitsa visalt kannul püsisin, mõõtis ta üle 45 km/h. Kusjuures mul oli terve ruudu võrra väiksem puri! Siis tegi tuul lõunapausi, nii meiegi.

Otse näkku tuulega on Pärnus see jama, et väikse uimega on murdlainest välja saamine ilge nikerdamine. Vesi on pikalt madal, vahepeal vööni ja siis tulevad jälle need sõbralikud liivajoomed, mis lõbusat murdlainet tekitavad. Käima seal küll kuidagi saab, aga kõrgust mitte, sest laine veeretab ilusti kalda poole tagasi.

Pärast lõunapausi uuesti peale minnes ei tahtnud läbi ujujate tsooni minna ja sõitsin seepärast pikalt Raeküla alla ja hakkasin sealt üles krüssama. Olin oma arust kaldast kaugel küllalt ja lasin laua käima. Mitte küll täiega, tagumine aas oli lahti, aga gliss vastu lainet minekuks piisav.

Ja nii ma madalikule sõitsingi. Järgnes kerge katapult, trapets oli kinni ja poom käes. Tundus, et ei hullu midagi, puri terve ja uim kah. Aga kui merele välja sain, nägin, et laua ninale on tekkinud petlik kriim. Hüppasin vette ja vaatasin lähemalt. Nii oligi. Läbiv mõra piki nina, otsast väike ristkorts ka ikka sees.

Viisin lõhkise ninaga laua kaldale kuivama ja võtsin vana hea Mistral Twisteri 117. Puri jäi GTX 6,5. Lemps sõitis jälle laia naeratusega eest ära. Siis hakkas vihma sadama. Vihmaga läks tuul paremaks, aga sadu oli nii tihe, et lõi lambid kinni. Ainult jibe ajal oli OK, sest siis liikusin ise vihmaga kaasa ja see ei saanud näkku peksta. Tegingi siis Terviseparadiisi ja Sunseti reidil edasi-tagasi lühikesi triipe ja pikki jibe'.


PS! Kes lootis jälle mõnd Pärnu poksiklubi uudist lugeda, võib proovida seda mõne otsimootoriga leida. Poksiklubi tegutseb surfiklubist tavaliselt mitusada meetrit sisemaa pool.

Pärnurand, naisteparadiis ja päästjad

Tuisk kihutas juba üheteistkümnest alates. Kite-mehed rääkisid, et Kullipesas on 240 kraadiga paar meetrit parem. Ootasin Lempsi ja Jürka ära. Mõõtmised midagi väga head ei näidanud, keskmine napilt üle 6 m/s ja puhangud 7,7.

Võtsin prooviks Lempsi Falconi (120 l) ja GTX 8,5. Uim oli 54. Läks kergelt käima küll. Jibedes olin hädas. Liiga pikk uim, suur puri ja tundmatu laud. Kui mõni plaaniväline hüpe vahele tuli, oli maandumine praktiliselt võimatu - kohe kui pikk uim vett puutus, keeras kerge laua allatuult külili. Kiiruses jäin Kasest ja Jürkast märkimisväärselt maha. Muidu väga hea laud, ainult lainetel kipub kõvasti tampima, jalad põrutas valusaks. Eks see oskuste asi ole rohkem. 8,5 oli ka OK, vähemalt kursil. Sõitis aukudest ilusti läbi. Manöövrites raskepoolne ja asendit ei saanud õigeks, oli kuidagi imelik poolpüstine ja ette kaldu. Trapetsit kippus lahti loopima ja väsitas käsi. Tõstsin poomi oma 15 cm tavalisest kõrgemale, läks veidi paremaks küll. Falconilt purje üles tõmbamine ei erinenud oluliselt 115 l lauast - kui puri lõpuks veest väljas, oled ise põlvini vees.

Vahetasin laua XTC 115 vastu, uim 42. Käima saamises ei olnud erilist vahet, aga tuul oli ka korralik. Pärast pika uimega Falconit tundus XTC väga pehme ja tundlik. Kiirus läks ka paremaks, mingil mitte eriti kõrgel kursil püsisin isegi Jürka ja Kasega enamvähem samas tempos. Jibedes oli mugavam, aga kõrgust ei saanud selle setiga kuigi hästi. Õigemini, sai, aga kiirus kadus ja asend oli ikka imelik. Kullipesast tulid tüübid 6-ste purjedega ja ütlesid, et seal on parem. On ta jee. Seal on laht nii rohtu täis, et igas manöövris tuleb heinapall uime tagant ära võtta.

Käisime iga paari triibu järel muuli nurga juures naisteranna-madalas, tundus, et kõigil on midagi trimmida vaja. Tegelikult seal enam päris naisterand ka pole, lihtsalt selline tühi koht, kus läänetuulega saab jalad põhja panna, ilma et peaks koledamal kombel kõrgust kaotama või murdlainetes mürama. Poidega see ala ka piiratud pole, naisi polnud, kedagi me seal ei seganud. Sellegipoolest tulid baywatch-kutid oma jetiga vehkima, et kadugu me minema. Nii tegimegi, neil ikkagi punased vestid seljas.

Panin enne veel masti ettepoole, et asendit paremaks saada. Natuke läkski paremaks, aga imelik oli ikkagi. Spinnamise ohtu veel polnud, aga siis hakkas laud lainetesse kinni jooksma. Tuult oli ka vähe, kuigi kohati tundus, et võiks kõvemini maha rippuda küll.

Testimiste tulemus: seis on segane.

• Falconit tahaks veel proovida, aga selleks peaks mingi mõistlikuma uime vaatama. 8,5 ja Falcon tundus väga OK komplekt, eriti vaiksema tuule tingimustes. Samas pole sellega kõvema tuulega jälle midagi meeldivat peale hakata.
• XTC ja 8,5 täna lõpuks päris töötas, kui poom kõrgemale panna. Masti ettepoole nihutamisega hakkas lainesse kinni jooksma. Üldiselt on 8,5 üsna sõidetav, kuigi eks ta üle laua taluvuspiiri on küll.
  
• Küllap jääb sõit põhiliselt ikka oskuste taha.
  

Kokkuvõtteks: kõva sõidupäev, 3 h ehk kokku vee peal. Võimlemist ja asjade trimmimist oli rohkem kui fun'i, aga päike paistis ja vesi oli soe.

Pika uimega Pärnurannas vette minnes tuleb leivakott kaasa võtta, muidu väsib pika matka lõpuks nii ära, et sõitmiseks enam energiat ei jäägi.

arglikust loomakaitsetsirkusest ja nahktagist

Loomakaitsjate käivitatud amatöörtsirkus sai tuure juurde, kui Murutar talle omases emotsionaalses kõnepruugis imestas, keda ja mille eest tegelikult ikkagi kaitsma peaks. Nüüd teadis igaüks Murutari kohta midagi halvasti öelda, kui Remuse-onu parafraseerida.

Ei oska mina arvata, millised peaks loomade inimõigused täielises euro-eestis olema. Eks igaüks võitleb oma tõekspidamiste eest oma võimaluste ja vapruse piires. Viiknat on arglikumatelgi loomakaitsjatel hea julge kottida, sest kui tsirkusetuuri korraldaja midagi vastu ütleb, siis kohe mõnus vihjata, et küll me teame, mis sa läinud suvel tegid...

Loomakaitsjatele soovituslikult üks link: http://www.hells-angels.com/. Vaadake sealt kalendrist mõni üritus ja minge piketeerima. Need tsiklimehed on ju kõik nahkrõivastes! Ja kindlasti söövad ka burgerit, mis ka ju vaestest loomadest tehtud. Seda ma tuleks küll vaatama, kuidas loomakaitsjad mõnd tsiklimeeste punti värviga viskavad.

Kullipesa kuiv trenn

Kuna Jürka siirdus salastatud ajal salastatud kohta ja telefoni ei võtnud, tuli Kullipesas õnne katsuda. Mõtlesin, et kutsun siis Pärnu surfiklubi soomlase Matti kaasa, aga siis loobusin, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas talle seda kohanime selgitada. Ehk on keegi teine selle raske ülesande juba enda peale võtnud.

GTX 8,5 oli just nii piiri peal, et järgmise lainega oleks peaaegu käima jäänud. Õnneks oli lühikese kalipso ilm. Terve päeva.

Pärnu lahe porivärvi veel

Kui ma oma suurte asjadega kohale jõudsin, olid Jürka, Lemps ja Tuisk juba mitu tundi kihutanud. Jürkal läks suurest pingutusest trapetsikonks katki.

Pikk tee on Pärnu rannast sõidetava veeni, eriti kui uim on 54. Selle matka lõpuni kõndinud, pidin tunnistama, et tuul on kadunud. Tiksusin 2 h. Kui tuul natuke kõvemini hingas, pumpasin käima. Mõned kursid sai isegi aasades sõita, aga kokkuvõttes oli see minimaalne aeg.

Päike paistis, vesi soe, rand rahvast täis. Kalamehed on oma võrgud ka kaugemale viinud. Lühikese kalipso päev. Pärast vaatasime Terviseparadiisi rõdult, et õudne mudaauk on see Pärnu laht. Kilomeetrite kaupa kõrkjaid ja sonne, lahes seguneb kollane merevesi pruuni jõeveega.

surfilaagriks läheb ilm selgeks

Ilmateated on tänapäeval päris täpseks läinud. Surfamise teeb oluliselt lihtsamaks, kui tead, millal ja kus tuul on.

Sel nädalavahetusel Saaremaal Mändjalas toimuvale surfilaagrile lubavad erinevad ilmaennustajad tuult küll pisut erinevalt, kuid ühes ollakse üksmeelel: tuleb päikseline ja soe.

Väike lootus on, et kui päike korralikult paistab, tekib briis, mis muidu nõrgapoolseks jääma kippuvat tuult toetab. Eks laagris näeme.

Kama Suutra: "Hakkan Savisaart lugema"

Oh jah, näe suvise ajaga see plogimine puha unarusse jäänud, ainult mingi tervisesport siin laiutab...

Aga polnud nagu millestki kirjutada ka. Õllesummeri before- ja after-partyd kõik vaja ju pidada ja kui mälu ei peta, vist sai vahepeal isegi päris summeril käidud... väiksed õepojad kartsid, et äkki ei anta neile endile õlut kätte. Aga kui ma kohale jõudsin, polnd probleemi, said põngerjad seal isegi hästi hakkama. Nooremale, kel nina üle leti ei ulatunud, ostis sõbralik Mupo toobi ära.

Pärnus läheb kõik vanaviisi. Viisitamm laseb korra kuus oma vilet ja Pikaro püüab teda saalist välja vilistada. Kohe näha, et vanad sõbrad. Polegi nagu midagi uut. Õnneks sattusin kokku kuulsa K-spetsialisti Kama Suutraga, kes Pärnu vihmases rannas oma aristokraatlikule ihule pisut pruunimat jumet lootis peale saada. Küsisin, millega tuntud poliitporno spetsialist tänapäeval ka tegeleb.

Kama vastas:
"Noh, arvestades seda üldist P*** ja S***, mis sa ikka tahad. Igavene K*** käib kogu aeg. Ja võtted lähevad aina karmimaks, pole minusugusel vanal mehel enam jäksu nende viguritega kaasa joosta."

Vana spetsialist pühkis laubalt voolavat vihmavett ja vaatas enne jätkamist unistavalt merele:
"Aga sügiseks loodan ennast vormi ajada. Hakkan kõndimise juures K*** proovima ja ka vaimses mõttes oleks hea ennast uuemate P***-suundadega kurssi viia. Mõtlesin, et loeks siin mõned raamatud läbi rannavaikuses peesitades. Ega siin Eestis pole enam mingi soft-porno või antiikerootikaga midagi peale hakata, tuleb latekskindad kätte tõmmata ja rivisamm meelde tuletada. Mõtlesin, et töötaks Adolfi 'Mein Kampfi' ja Edgari 'Peaministri' kõrvuti läbi, ehk hakkaks kaasaegse poliitporno tumedamatest varjudest ja sügavamatest kõrvalekalletest aru saama..."

Soovisin sm. Suutrale jõudu. Ega tema kehaehituse juures pole mingi lust neid "Peaministris" kirjeldatud võtteid ja trikke proovima hakata. Eriti, kui eelnev koolitus ja sobivad sparringupartnerid puuduvad. Võibki käeraudu jääda.

Pirita, maatuul

Plaaniväline tuul, kirdest. Maatuul. Puhanguline. XTC115 ja GTX6,5 olid puhangute ajal päris OK. 2 h sõitu, flat. Siis hakkasime katsetama, kuidas GTX8,5 ja XTC läbi saavad. Raskelt. Papa ka proovis, tunnistas, et käimaminek on aeglane. Seni proovisin formulat. Vapor11 on kuradi raske puri. Räägitakse, et kui ära harjud, siis ei saa enam arugi.

Treimani, 5 triipu ja 2 tundi

Jürka ütles, et puhub, aga Treimanis. See on koht, kust põhjatuulega alla kaldudes võib Lätti sattuda. Tuulemõõtja näitas keskmiseks 6,5. Puhangud 7,8 ja aukudest ma parem ei räägi.

Polnud muud varianti kui XTC115 ja GTX6,5. Sest 8,5 jaoks pole ma jätkuvalt suutnud sobivat masti osta ja ega teagi, kas XTC seda 8,5 üldse kannab. Seniste katsetuste järgi nagu ei kanna.

Aga tänasest. Kokku 2,5 h tiksumist. Käima saamisega polnud probleemi. Aga käima jäämine oli pidev probleem. Ettevaatlikult ja kikivarvul, et tuul ei kuuleks, õnnestus siiski 4-5 triipu glissis ära sõita. Siis kadus päike ära ja ilm läks pilve. Tulin maha.

Õigesti tegin, sest järgmiseks hakkas vihma sadama. Hea, et parajal ajal plehku sain, muidu oleks märjaks ka veel saanud.

Topul seekord mulle ainult vihm

TeamJahe Topu üritus läks kõigiti korda. Pikemalt saab lugeda TeamJahe lehe vastavast sissekandest.

Surfipäevikusse pole mul aga midagi rõõmustavat kirjutada. Veele pääsesin ainult kaatriga ja märjaks sain ainult vihmast. Kohtunikutöö, nagu selgus, ei olegi ainult rummilakkumine.

TeamJahe saartematka 4. päev

Pühapäev, 22. juuni.
Matsirand-Kihnu-Manilaid-Liu
Edelatuul, 7-9 m/s
Andrus lahkus matkalt pärast hommikusööki, kuna talle tulid kohustused järele. Kasutasime juhust ja keerasime laudadelt kastid maha. Samuti saatsime üleliigse varustuse Andrusele järele tulnud autoga minema. Alles jäänud matkajate hulgas valitses elevus, kuna oli lootust kiiresti sõita. Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Uim jäi lühikeseks, sõitmise asemel liuglesin spin-out’is. Üritasin asja parandada, liigutades mastiträkki jupphaaval edasi. Ei paranenud. Väsisin väga ära.
Vahetasime Karmoga lauad. Techno 293, puri Disco 6,9. Kõik läks väga heaks. Uskusin, et sain Karmo enda laua, millel pikk uim. Pidas hästi. Kent nägi kaldal üht kaunist kohta ja jäi seda liiga kauaks imetlema. Tulemuseks katapult ja otsus ujudes seda kaunist kohta külastada. Enne vahetasid Kent ja Karmo veel natuke laudu ja purjesid, mille käigus selgus, et uim on kõvem kui puri.

Kihnu kursile keerasime viimasel hetkel. Suures lainest alla laskmise vaimustuses oleksime peaaegu pöördepunkti unustanud ning pidanud Kihnu krüssama hakkama. Siiski läks hästi ja saime ühe külgtuulekursiga kohale. Oleks võinud rohkemgi alla lasta, aga Papa nägi üht kohalikku surfajat, keda tuli tervitama sõita. Tollel võis kole olla küll, kui merelt tulnud tundmatud suured lauad temast mööda kihutasid.

Pärast lõunasööki ja kohvi Rock Citys asusime viimasele etapile. Kole külm, lausa jahe oli märga kalipsot selga ajada. Jäin teistest maha ja kaotasin nad juba poolel teel Manilaiule silmist. Tuul oli veidi vaikinud, kuid Manilaiu märgini sai veel glissis sõita. Siis kadus käik ära ning sõita sai vaid üksikute puhangutega. Kuna teisi näha polnud, valisin tiksumiseks kindlama tee ja läksin Manilaiu ja Munalaiu vahelt otse allatuulekursiga. Liu laht oli koledamal kombel võrke täis ja ilma tuuleta nende vahel manööverdamine võttis tuju täitsa ära. Ojakole kohale jõudes õnnestus viimasest kivide labürindist mööda laveerida ja matk oligi läbi. Sõiduaeg 6 h, sellest suurem osa glissis.

Päeva lõpetuseks selgus, et suurus pole üldse oluline, usk on peamine. Nimelt – laud, millega sõitsin, oli tegelikult Kenti oma. Lühema uimega, kui olin lootnud. Siiski, korralik uim ja hea laud, nii et lõpp hea, kõik hea. Kondid kanged, kuid terved.

Rohkem pilte matkast on siin albumis, kindlasti kajastab matka ka TeamJahe veebileht.

TeamJahe saartematka 3. päev

Laupäev, 21. juuni.
Kessulaid-Muhu-Virtsu-Pöörirahu-Matsirand
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Et olin Kendi purje õhtul lehmakoogi peale pannud, pidas Kent vajalikuks ka minu poomi vastava ainega kokku määrida. Poomid pestud, läksime veele plaaniga krüssata Viirelaiule. Tuul tundus plaani toetavat, puhudes edelast, silma järgi 8-9 m/s. Andres sai kohe käima, kuigi mitte eriti kõrge kursiga. Proovisin ka. Selgus, et glissida saab, aga siis ei tulnud jälle kõrgust. Loobusin kihutamisest ja krüssasin. Tuule suund kõikus, aga seekord olin kavalam ja kui tuul jälle vastu pööras, tegin kohe paudi. Kõrgust tuli, mis mühises, kurss oli kõvasti Viirelaiust üle. Kaotasin teised silmist ja sõitsin Muhu randa neid ootama. Kedagi ei tulnud. Helistasin Karmole. Vastas Papa, kes käskis alla tagasi tulla. Maabusin uuesti Muhul, loobudes raske südamega ca 400 m kõrgusest. Ootasime üle tunni teateid Andruse uuest kursist. Tal oli last liiga raskeks osutunud ja ta oli läinud tagasi Kessule kanistreid tühjendama. Kaotus: 5 l vett ja 2 l kokakoolat. Rumm oli õnneks juba eelmisest õhtust saati kindlas kohas. Kohtumispaigaks määrati Virtsu. Papa selgitas näitliku demonstratsiooni abil, mis vahe on inimese väljaheitel ja hülgesital. Püüdsime sellest kohast kiiresti ja kõrgele krüssata. Virtsus oli väike segadus maabumiskoha valikuga. Selgus, et oleme poest lubamatult kaugel. Põlvepuhkust vajavad Kent ja Karmo käisid siiski jalgsi poes ja tõid mulle päiksekreemi. Rummi poes polnud. Virtsust lahkumisel sõitsin kivi otsa ja tegin katapuldi. Ilmselt kiirustasin liigselt, kuna maabumispaiga läheduses puudus WC, küll aga avastasin selle otsinguil paar prisket rästikut. Laud jäi terveks, kuigi uim sai karvaseks. Jätkasime piki rannikut lõunasse ja kuna kõik said glissi, läks sõit lõbusamalt. Väikse vahepeatusega Pöörirahul jõudsime Matsiranda. Matsiranda maabumisel lõhkus Kent uime. Andrusel oli telefonikott vett sisse lasknud. Karmo keetis oma tuntud headuses spordisöögi ja Papa segas sinna kõrvale spordijoogi. Brändiga, sest rummi ju Virtsu poes polnud. Papa selgitas, et kõrgus on väga hea asi. Võidab see, kellel on kohale jõudes kõige rohkem kõrgust. Kent kõndis kangete jalgadega, nagu kaptenile kohane. Pikk jalgsimatk kalipsos mängis selles tähtsat osa.
Sõiduaeg 5 h, sellest ca 3 h glissis. Viper on ülilahe laud, suurest lainest alla sõites käitub vaatamata ahtris olevale varustusekastile täiesti tublilt.

TeamJahe saartematk, 2. päev

Reede, 20. juuni. 2 päev.
Kumari-Kessulaid
Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8
Edelatuul. Aukudega. Muhu oli silme ees, aga tuul puhus otse silmade vahele. 6 tundi karmi krüssamist, kuid Muhu ei lähenenud. Tuul oli muutliku suunaga ja tegi krüssamise eriti tüütuks. Puhkepausi ajal püüdis Papa kala. Kalad ei osalenud. Ilmselt oli koht vähe sisse söödetud. Pärast selle vea parandamist aga jätkati millegipärast kiiruga krüssamist. Meeskond lagunes laiali, Kent ja Karmo valisid madalama kursi ja said Papirahu juurde. Andres ja Andrus olid kiiremad, jõudsid Kessu ja mandri vahele just hetkeks, kui tuul läände pööras. See tähendas, et sõita tuli jälle otse vastu tuult. Jõlkusin Andrese-Andruse kannul ja ei olnud üldse õnnelik, kui veel pool tundi vaikse tuulega krüssamist sain. See-eest hakkas vihma sadama. Papa, kes oli kõvasti kõrgust hoidnud, sõitis ühe halsiga Kessu abajasse sisse. Kessul ootasid kuiva katusealusega kohalik „kirik”, maitsva veega kaev ja sõbralik saarevaht Urmas. Üksiku saare kohta ootamatu luksusena saabus juhuslik mootorpaat, mis tõi rummi. Vihm jäi järgi ja asjad kuivasid ära. Sõiduaeg 6 h, glissis 0 minutit.

TeamJahe saartematka 1. päev

Neljapäev, 19. juuni.
Puise - Saastna Pikanina - Kumari
Pidulik start, pilvealune ilm ja raskes lastis lauad. Minul Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Edelatuul, nõrk. Plaan oli Muhusse jõuda, aga raske koormaga lauad ei teinud kuigi head krüssunurka. Vahemaabumisega Saastnas saime kuidagimoodi Kumari lõunatippu. Papa tahtis Muhusse edasi sõita, aga lähenev õhtu ja vaikiv tuul laitsid selle mõtte maha. Telgid olid ununenud veekindlalt pakkida, tuli hakata telke kuivatama. Nagu meremeestel ikka, selgus juba esimesel õhtul, et kaasas on liiga vähe rummi ja liiga palju puhtaid särke. Öösel tuul pisut tugevnes ja Karmo läks telki raskuseks, et see merre ei lendaks.
Sõiduaeg: 3h. Glissis 0,1 minutit.

kuidas me tuulele tünga tegime

Laupäeval oli Kuusingu sünnipäev. Palju õnne soovisime talle siis ja soovime ka edaspidi. Ikka hea näha, et keegi on veel vanem kui ise. Palju vanu sõpru oli sel puhul Sugaris käimas ja Aivar kaotas oma juhiloa ära.

Pühapäeval hakkas juba hommikust puhuma. Karmo käis ja kolistas närviliselt mööda aeda, aga tal polnud asju kaasas. Jürka ei võtnud telefoni, ilmselt oli mere ääres päiksetõusu oodanud ja kui silm seletama hakkas, läks kohe peale. Või alustas juba Kuusingu sünnipäeva aegu.

Ei läinudki merele. Kolasime selle asemel jõe ääres ja rannas. Oleme seda tuult oodanud eluaeg, las ootab ühe päeva meid kah! Rannas oli Martin üsna samas meeleolus. Ütles, et tegelikult võiks sõita küll, aga kuna Kuusingu sünnipäeval sai kõvasti rokitud, siis ei hakka pingutama.

Nii saigi tuul meilt tünamo. Lohemehed lendasid küll.

Pirital, jalad külmad

Ootamatult tekkinud vaba tund mereäärses ummikupealinnas tuli eesmärgipäraselt sisustada.
Tehtud. Pirita, tuul otse kümnesse. XTC 115 ja GTX6,5 moodustasid ülihea komplekti, mida isegi chopisegune laine rikkuda ei suutnud.
Et läksin paljajalu, siis täit tundi vastu ei pidanud - lõpuks pidi alla vaatama, et aru saada, kas jalg on aasas või mitte. Päev kirjas.

Kullipesa pruun vesi

Kullipesas oli seekord palju kotkaid. Lendasid oma kilekottidega kõrgelt üle normaalsete inimeste peade ja karjusid koleda häälega. Oll karjus eriti koledasti. See-eest lendas väga ilusti.

Jürka ütles, et läheb 5,0-ga. Arvasin, et teeb tünga. Tegelikult läkski. Tõmbasin Manic 5,7 liiga maha ja võtsin JP 86. Pisut oli nagu vähe, pidin vahepeal purje järgi andma. Tunni pidasin vastu, siis tuli väsimus külla ja käed jäid kangeks. Vesi oli kõrgest lainest sogane ja pruun.

tõusev trend ja langev jõud

Kaks võistluspäeva on oma jälje jätnud. Kullipesa tuul ka ei hellitanud. Kõikus ja oli puhanguline. Külmapoolne ka veel. Päeva kokkuvõte:
5,7 - väike
6,5 - suur
4,2 - paras või õige pisut väike
Nii see päev läks. Kokku ehk 3 h koos rigamispausidega. Neid viimaseid ikka põhiline osa ajast.

teine päev... läks, nagu alati

Bacardi Fun 1. etapi 2. päev läks metsa. Alustasin GTX 6,5 ja XTC 115 . Oli vähe.
Vahetasin GTX 8,5 vastu ja oli halb. Pole varem seda komplekti katsetanud, nii ei osanudki sellega midagi peale hakata. Kõik oli halb: käimaminek vaevaline, kiirus aeglane, pööretes uppus ja nii edasi. Tunne oli, nagu oleks kõik Pärnu lahe võrgud uime taga. Äkki olidki, kes teab. Uim oli 42.
Kärss kärnas ja maa külmand.

Formula võistluspäev

Puhas maatuul. Peakohtunik joonistas vorsti. Üks halss, üks paut, 3 ringi. Võtsin GTX 8,5 ja Starboard GO 170. Puhangute ajal sai isegi käima. 3 sõitu. Väga sportlik. Rajalt alguspaika tagasi krüssamine võttis rohkem aega kui võistlus ise.

kuidas Jürka tünga tegi

Kullipesas oli plaaniväline tuul. Mitte liiga tugev. Lemps läks oma iga-ilma 8,5-ga. Jürka oli juba varahommikust peale tõsist tööd teinud ja kella 3 paiku hakkas ta värskelt ostetud 10,0 formula puri juba enamvähem trimmi saama. Mina panin kokku GTX 6,5. Raske oli. Auklik ja pumpamine. Jürka ja Lemps kihutasid Kullipesa ja Pärnu vahet nagu narkokullerid viisaastaku viimasel päeval.

Siis võttis Jürka väiksemad asjad. Ühes jibes küsisin, millega ta sõidab. Jürka ütles, et kuuesega. Noh, kuuene, siis kuuene. Mina oma GTX 6,5-ga nägin hirmsasti vaeva, et käigus püsida, Jürka aga sõitis sirge peal eest ära ja jäi jibedes ka lõpuni glissi. 2 h kõva tööd. Kui lõpuks maha tulime, ütles Jürka, et tal oli tegelikult 7,5. Siis ma sain aru küll, miks GTX kehv puri tundus. Tegelikult on väga hea.

Topu tõestas jälle kvaliteeti

Tööpäev võttis parema osa päevast, nii et vette saime alles natuke enne seitset. Tallinnas oli tuul kustunud, sõitsime Topule puhkemaja juurde. Suurem seltskond sõitis Sinalepa Secret Spotis. Edvin ja Tarmo ütlesid, et puri 5-6. Nii oligi. Edvin ja Tarmo on suure sammu edasi astunud - jibe'd tulevad stabiilselt ja kindlalt, nagu EMT arved.

115 l + 5,7 töötasid hästi. Peaaegu 2 h ühtlast sõitmist, siis hakkas tuul kustuma. Laidude taga tekkis naljakas rist-chop, mis tegi pöörded üsna raputavaks.

Meenutasin duck-jibe. Esimene õnnestus, siis paar long-jump'i ja seejärel tuli päriselt meelde. Puri oli veidi liiga peale tõmmatud või siis oli tuult ikkagi vähevõitu, kurvi lõpus kippus käik kaduma.

ilus ilm, kehv päev

Tänasel Eesti tuulekaardil olid esindatud kõik ilmakaared. Paraku mitte kõik võimalikud tuuletugevused, ainult need 0 ja 4 m/s vahelised. Et suvi ei läheks luhta, võtsime väiksed purjed ja suured lauad. 1 h low-wind manöövreid ja purjekeerutamise meeldetuletamist.
Laud: Malibu, puri 5,4

Tünamo spordiklubi

Tahkunina pakkus seekord keskmise tünamo. Kaldalt vaadates tundus, et puhub, meres ei tundunud. Kuna katsejänesed juba tiksusid, ronisime ikkagi vette. Õnneks poid ei jõudnud sisse vedada, mängisime ise märke. Tund aega närvesöövat tiksumist, üksikud triibud vahel. Põhiliselt harjutasime manöövreid no-wind oludes. Külm hakkas ka, kuigi päike paistis.

Tahkunina, 115 l + 5,7

Kirdetuul, otse Pärnu poolt. Rannas liiv lendas. Vesi oli kollane ja soe. Isegi mingi laine puhus üles. Vaatamata varem jõudnute hirmsatele hoiatustele jätsin 6,5 autosse ja panin 5,7 üles. Toimis. Üle ei olnud kordagi, vahepeal tuli tiksuda, üldiselt OK.

Jürka ja Kask juba sõitsid, kui kohale jõudsin. Viisime poi vette ja harjutasime märgis trügimist. On tohutu vahe, kas triibutad üksi vabal veel ja lähed pöördesse seal kus meeldib või pressid kiirema mehe ahtrilaines märki ja pead pöörama täpselt seal kus vaja. Kokkuvõtteks 1h ja 45 min kõva trenni. Teist märki on vaja. Jürka oleks veelgi sõitnud, aga tuul hakkas kustuma. Kask kommenteeris, et laua peal trapetsis on Jürka jaoks puhkeasend. Ainult laua taga pidavat ta väsima kippuma...

Uime õppetund oli, et ei maksa üle pingutada. 42 oli 5,7 jaoks palju. Samas, pagidega hakkas 32 spinnama. Peab masti asendiga mängima.

külm vesi ja puhanguline tuul

Sunnivad, saadanad, surfipäevikut pidama.
No mis siis teha. Alustame raske südamega. Ja jämeda käega.

Tänane tulemus: Tahku nina, kirdetuul: 1 h 45 min
115 l + 6,5.
Väga puhanguline, suurte aukudega, nagu maatuul ikka.
Panin märgi vette ja harjutasin vasakult halsilt jibe.
Jürka sai parasjagu naerda.
Siis hakkas külm ja korjasin kola kokku.


Enne seda on 2008 hooajal toimunud järgmist:

Rohukülas 16-19 mai:
4 päeva täielikku dünamot, mitu korda vette ronimist, mitte ühtki starti, mõned juhuslikud triibud.

Topus 13.05 115 l + 6,5 2 h head märgi harjutamist
Rohukülas 12.02 115 l + 6,5 2+ h flatil triibutamist ja jibe harjutamist
Sinalepa Secret Spotis 3 h choppi sama varustusega.

virisejad, reisige virtuaalselt!

Reisikirjanduse rikkasse žanri on tekkinud uus huvitav alamliik – vinguvad reisikirjad. Peamiselt kirjutavad nutulaule pakettreise pakkuvate turismioperaatorite kliendid, kelle reisi ostmise hetkel tekkinud soovunelm erines tegelikkusest, mille nad sihtkohas avastasid. Lennuk hilines ja buss passis ummikus. Hotell ei olnud nii uus, kui pildil näidatu. Rõdul jooksid gekod. Kohalikud olid pealetükkivad ja lärmakad. Püramiidid olid lagunenud ja kõrb koristamata. Toit oli võõrapärase maitsega. Palav. Vihma sadas. Õlut ei olnud. Muumia oli väike, krimpsus ega ajanudki verist vahtu välja, nagu filmis. Ja nii edasi. Avage mõni populaarne reisifoorum ning nautige arvukaid värvikaid kirjeldusi tavapuhkaja ämberreisidest.

Kuigi tihti on liialdatud kaebelugude tegelikuks eesmärgiks turismifirmalt natuke kompensatsiooni välja pressida, korjavad selliseid teemasid hea meelega üles ka ajakirjanikud. Sest eksootika, konflikt, raha ja muud uudiskriteeriumid on ju olemas. Viimane näide on Ekspressis. Sageli selgub aga asja lähemalt uurides, et tegelikult polnudki midagi hullu. Täiesti tavaline reis koos kõigi väikeste eksootiliste ettearvamatustega, mis on paratamatud, kui inimene satub kodust kaugele, enda jaoks harjumatusse keskkonda.

Olen mitmel maal rahvuskaaslastega kohtudes pidanud tõdema, et inimesed on tulnud tuhandete kilomeetrite kaugusele ainult selleks, et oma harjumuspärast elurütmi võimalikult täpselt jätkata. Ainult et hetkel, kui päevakavas peaks olema mudane metsajooks, tahaks sörkida päikselises rannas. No läinud siis solaariumi!

Kõiketeadvad kommentaatorid kostavad puhkusereisis pettunute kurtmise peale, et ise on loll, kes pakettreisi valis. Et õige rännumees reisib seljakoti, pöidlaküüdi ja Lonely Planeti käsiraamatuga ega anna oma raha reisifirmadele. Ja toovad näiteid, kuidas kellegi tuttava tuttav on 5 dollariga taskus läbi Austraalia hääletanud. Jättes mainimata, et too reis kestis 6 kuud, sisaldas ööbimisi pargipingil, töötamist baari nõudepesijana ning näpatud puuviljadest toitumist. Ka kommentaarides kiideldud ülisoodsaid lennupileteid tuleb tavaelus harva ette ning reeglina ei ole neid saada just selleks nädalaks, kui olete endale puhkuse planeerinud.

Reisimine on alati risk. Uues kohas leidub alati ootamatusi. Üllatus võib tabada ka igapäevasest erinevat teed pidi tööle minnes, ammugi siis võõra kultuuriga kaugel maal. Ühest ekstreemsemast juhtumist, mis reisil juhtuda võib, kirjutasin mõni aeg tagasi Türgis lapse sünnitanud eestlanna näitel.

Võõrale maale minek on palju suurem ettevõtmine, kui näiteks kodumaal uude korterisse kolimine. Ometi, elukohta vahetades uurib inimene kõik hoolega järgi – kus on bussipeatus ja pood, kas parkimine on tasuline, kes on naabrid, millised erinõuded kehtivad jne. Siiski eeldatakse, et nädalaks-paariks võõrasse riiki kolimisel pole vaja muud kui pilet osta? Kõigi reisiriskide ennetav maandamine nõuab nii suurt eeltööd, et nädalaseks puhkuseks valmistumine võib võtta kuid. Pakettreisid ongi selleks välja mõeldud, et pakkuda kompromissi turvalise mugavuse ja odavuse vahel ka neile, kes ekstreemsusi ei otsi, kuid privaatlennukit endale ka lubada ei saa.

Kompromiss tähendab, et järeleandmisi tuleb teha mõlemast soovunelmast, mille vahel kompromissi otsiti. Seljakotireis võib olla odav, kuid tähendada määramatust reisi kestuses ja marsruudis ning sisaldada ohtralt ootamatusi ja ebamugavust. Samas võib seljakotirändur sattuda paikadesse, kuhu rikas turvaturist kunagi ei jõua. Privaatne luksusreis tähendab, et kõik on planeeritud, broneeritud, turvatud ja konditsioneeritud, pakkudes kohtumisi kohalikega vaid selleks ette nähtud etendustel. Kõik on kindlustusega kaetud, ohtlikke kohti ei külastata ning õlu ja joogivesi on toodud samast rahvusvahelisest hulgilaost, kust klient neid igapäevaselt ostab.

Keskteed otsival pakettreisil on olemas kindel plaan ja broneeritud lennukid-bussid-hotellid, kuid suure tõenäosusega esineb seal teatud lõtkusid. Sest ükskõik millise vahendi reserveerimine privaatseks ja garanteeritud kasutuseks on oluliselt kallim, kui pakettreisi hind võimaldab. Viimse detailini efektiivsust otsivad anonüümsed logistikud muidugi pahandavad, kui päevitustooli ja lennuki vahele jääb rohkem kui 20 minutit, kuid seljakotirändur teab, et odavus tähendab mõnikord paaripäevast passimist kohalikus bussijaamas. Seega, põhjust virisemiseks leiab alati ning kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Või siis vaadaku pildiraamatut, kui rahakott privaatse loomaaia loomist ei võimalda.

Internet pakub suurepäraseid võimalusi virtuaalseks reisimiseks. Alustada võib kasvõi samadest reisijututubadest, kust saab suurepärase pildi, kui halb võib olla rändamine tegelikus elus. Edasi võiks Google Earth või Maps abil oma virtuaalse reisi sihtkoha välja valida ja seal pisut ringi vaadata, Panoramio pakub pilte ka. Videoelamusi asukohast leiab Youtubest, sageli palju parema kvaliteediga, kui isetehtud reisivideo iganes olla saab. Vajalikku turismiinfo punkti juhatab otsimootor ning foorumitest leiab kaasreisijaid, kellega kohalike kummaliste kommete üle nalja visata.

Kellel sellest veel vähe, võib lennata Second Life avarustesse ja täiesti turvaliselt virtuaalsete kohalikega kontakti astuda. Virtuaalsetel piiridel viisat ei nõuta ning virtuaalsesse vanglasse sattumine on palju meeldivam, kui päris politseinikega asjaajamine ükskõik millises riigis. Virtuaalrändudel AIDS-i ohtu ei ole, röövimist pole samuti karta, halvemal juhul saad vaid mõne vähetuntud väikeriigi virtuaalametnikelt sõimata. Uskuge, reaalses elus juhtub palju hullemat.

säästueestlasele säästuprügila!

Prügirindel muutusteta.
Ja vastane ei väsi. Sestap, kuigi panen koristuspäeval (ja muulgi ajal) käed külge, ei pea tõenäoliseks, et Eestimaa või maailm sellest kuigivõrd puhtamaks saab. Termodünaamika teine seadus.

Säästu-inimesed lihtsalt ei suuda leppida mõttega, et millegi nii enesestmõistetava eest nagu prügi tekkimine, tuleb raha maksta. Ja prügi sorteerides lisatööd teha. Väga inimlik. Ning riigi pakutud praegune korraldatud jäätmeveo süsteem püüab jõe voolu vastupidiseks pöörata, kuna ei arvesta seda inimlikku momenti. Inimene on valmis kulutama tunde ja kroone, et osta hulludelt päevadelt natuke odavamat kaupa, samuti on ta valmis riskima keskkonnainspektoritele ja politseinikele vahele jäämisega, et jäätmetest odavamalt vabaneda. Olen mitmetes riikides näinud, kuidas korralikult riietatud inimesed oma hästi hoolitsetud pereautodest suuri prügikotte avalikes paikades asuvatesse tasuta prügikastidesse tõstavad. Mõtteviis on lihtsalt selline. Nii jätkuvad meilgi õhtused autosõidud ettevõtete lukustamata prügikastide juurde või metsa.

Lahendusena näen, et analoogiliselt muudele armsatele säästu- ja odavmarketitele tuleks sinikollane logo külge panna ka ühele osale prügimajandusest. Eraisikute olmeprügile. Tegelikult väga lihtne. Säästuprügilad peaks alustama eraisikutelt tasuta prügi vastuvõttu. Isikut tõendava dokumendi alusel, iga toodud prügikoguse kohta inimesele kviitung vastu. Kuluefektiivsus oleks tuntav: nende puhul, kes prügiveo teenust ei soovi tellida, jääb ära kogu prügiauto-logistika. Las sõidavad ise kohale, ega metsa lühem maa ei ole, kui prügilasse. Ja seal suunataks toodud prügi sorteerimisliinile, kus eraldatakse taaskasutatavad materjalid.

Muidugi eeldaks see süsteem üldist kinnistupõhist jäätmemaksu, millest prügi tasuta vastuvõttu finantseerida. Aga hiljutised eksperimendid kütuseaktsiisi ja maamaksuga näitavad, et maksutõusu neelab inimene kergemini alla kui hinnatõusu säästukaubamajas.

Loomulikult peab olema ka järelvalve. Loodusest tabatud prügistajatele tuleks paar näidispoomist korraldada, et SäästuPrügila olemasolu paremini teavitada. Mupod võiks saada õiguse kontrollida, kas kinnistuomanikul on olemas üks kahest: kehtiv leping prügiveoteenust osutava ettevõttega või SäästuPrügila prügi vastuvõtu kviitungid. Kui praegu kontrollitakse koerte registreerimist või lumekoristust, ei tohiks üks lisaülesanne munitsipaalkordnikke kurvastada, pigem vastupidi.

Ettevõtjatele SäästuPrügila süsteem ei kehtiks, sest spetsiifilisem tootmisprügi eeldab teistsugust käitlemist. Kuid ettevõtteid on riigil väga lihtne kontrollida, maksuametil on niigi väga hea ülevaade, kes millega tegeleb. Prügimajanduse järelevalve korraldamiseks tuleb lihtsalt kontrollida, et analoogiliselt töölepingute ja muude aruandealuste paberitega oleks firmadel olemas ka jäätmekäitluslepingud.

Muidugi, säilida võiks ka lääne-euroopalik sorteerimise ja lahuskogumise mudel. Aga vabatahtlikkuse alusel. Kes tahab, las sorteerib ise edasi ja maksab äraveoteenuse eest. Nagu tegutseb edasi ka Stockmann, vaatamata Säästu- ja saastamarketite vohamisele. Eks vahepeal võib siis ju hullusid päevasid korraldada.

välisministeerium otsib idiooti

Reality-show'd on IN. Keda kõike me järjest kirjumaks muutuval meediamaastikul otsime? Superstaari, vanameest, koduehitajat... kindlasti jäi mul enamus nimetamata, olen kehv televaataja. Nüüd siis on oma reality-showga välja tulnud ka Välisministeerium, sedakorda amatööridele mõeldud videokonkursiga Youtubes. Et teha Eesti maailmas kuulsaks. Mõte iseendast on kõva muidugi, aga natuke arvutusoskust oleks ehk enne projekti eduloona esitlemist abiks olnud. Sest seni on võitnud filme kokku käivitatud pisut üle 1 000 korra ja seda on häbematult vähe. (NB! Youtube ei näita, kas film ka lõpuni vaadati.) Konkursi esimesse vooru laekus tervelt 7 lühifilmi. Millegipärast jättis Välisministeerium hiljuti lõppenud filmikonkursil 1. ja 2. auhinna välja andmata.

Leto Svet sai Youtubes paari nädalaga 200 000 videokäivitamist. Seda pole ka teab kui palju, ometi Välisministeeriumi filmikonkursist oluliselt rohkem ning ilmselt ka rohkem, kui näiteks on käinud külastajaid Eesti Virtuaalsaatkonnas Second Lifes. Saatkond Second Lifes sai vähemasti sellega kuulsaks, et ahistas neegriks kehastunud Rein Sikku.

Innovatiivsus on hea. Tegelikult on uute lahenduste katsetamine lausa hädavajalik. Kuid natuke lihtsat talupoja-rehkendust ja selgub, et nende über-noortepäraste kellade-vilede peale kulutatud energia (loovjõud+aeg+raha) on väga ebaefektiivselt raisatud. Ühe kontakti kohta, näiteks - seda arvutust oleks nii Second Life saatkonna kui kõnealuse filmikonkursi osas huvitav näha. Kui Päevaleht ei kirjutaks, jääks need toredad algatused üsna tähelepanuta. Et mitte lihtsalt viriseda, siis edasiseks paar soovitust.

1. Mainekujunduse käibetõde ütleb, et iga heateole kulutatud krooni kohta tuleb kulutada teine selle heateoga kiitlemisele. Seega - tehes uusi vingeid projekte, tuleb neid siiski vanamoodsal viisil promoda.

2. Formaatide osas võiks küsida nõu mõnelt teleprodutsendilt, need on ullikeste otsimises palju kogenumad ja teavad, kuidas meelitada vabatahtlikke kaamera ette tasuta tola tegema.


Filmid iseendast on head, päris kosutav vaatamine. Soovitan.

Viisitamm lasi vilet

Kes hetk tagasi Pärnus ei juhtunud olema, see muidugi ei kuulnud. Viisitamm katsetas oma vilesid. Huilgamine oli kõva. Pärnu linnaeelarve teemaliste debattide kokkuvõtteks võib nüüd rahulikult ohata - meie aur läheb ausalt vile peale, olgu muude kaduma läinud rahade ja tegemata asjadega, kuidas on. Ja vähemalt on nüüd järgmiseks korraks kindel tunne, et kui upume, siis muusikaga.

Turundusala inimesena tahaks aga teada, et kelle käes on mikrofoniruumi võti. Sest enne valimisi saaks Viisitamme vilede kaudu ju täiesti apoliitilisi K-katsetusi teha.

Madis Millingu ülivõimas etteaste Estonia laval

Madis on 9 ameti mees. Kõigepealt olid Valdur ja Maie. Siis sada muud palagani. Ning nüüd võimas hüpe kutselise teatri lavale, Alfred Doolittle pükstesse Estonias eile esietendatud muusikalis "Minu veetlev leedi".



Et Madis tantsida, laulda ja näidelda oskab, on ta ammu tõestanud. Nüüd tegi ta seda kõike koos Estonia ooperikoori ja orkestriga. Ja tegi hästi. Ei oskagi arvata, millise vaataja jaoks ta Eliza joodikust isana usutavamalt mõjus, kas neile, kes teda Valdurina tunnevad, või näiteks välismaalasele, kellel Madise varasemate rollidega seoseid ei teki.

Õnnitlused ja kiiduavaldused!

Muidugi oli tubli ka ülejäänud trupp. Hele Kõre astus vääriliselt Katrin Karisma poolt kunagi unustamatuks lauldud Eliza jälgedes ning meeldiva üllatuse tegi Raivo E. Tamm professor Higginsina. Tamme Higgins oli üks ehedamaid ja eestimehelikumaid tõlgendusi sellest rollist, nooruslikum ja siiram kui muud, mida näinud olen.

Ago Endrik Kerge lavastatud "Minu veetlev leedi" kinnitab, et kullafondi materjali oskab Estonia jätkuvalt hästi rakendada. Soovitan vaatama minna.

leia pildilt porr!

Juuresoleval peitepildil on tegelikult peidus päris mitu porri. Kliki pildil, et suuremalt näha ja leia porr üles. Võitjatele võimalus ise porri teha.

Vihje: kõigile EV kodanikele õnnitlus, sest omandisuhte kaudu on see osaliselt meie kõigi porr!

ma märtsikuus läen Ukrainasse

... kuigi tahaks hoopis merele!

Dan, kurinahk, ajas töötuju pealt ära. Panen siis vähemalt tema blogi lingi siia üles, et las teised ka rikuvad Belgia paadimessi piltidega oma tuju. Postituse foto on ühest varasemast kevadest Siinai ja Araabia poolsaarte vahelt.

Muide, Ukrainas aga kasvab internetikasutajate arv aastas 1,2 miljoni võrra. Kui palju meil Eestis neid inimesi kokku oligi? Äkki peaks Leedo uudise ka Ukraina Delfisse panema? Kus sealt saaks alles raha nõuda, kui kõik need miljonid kirja paneks, mis nad praamidega jääpurjetamise kohta arvavad. Kuigi - paraku on Delfi - UA versioon rohkem selline, nagu kunagi oli Tallinna farmaatsiatehase Moskva tootmistsehh... ilus rida börsiaruandes, millest kohapeal keegi kuulnud pole...

Leedo Langile pretsedenti loomas

Kui anonüümset kommentaatorit ei suuda vahistada, tuleb kommentaaride vahendajat ahistada. (Uus-Saaremaa vanasõna).

Leedo on alustanud püha sõda Delfi vastu. Lang tõenäoliselt itsitab salaja pihku ja ametlikult vaatab äraootava näoga kohtunike poole - kas tuleb jaht või ei tule? Ootaks seda pretsedenti isegi huviga. Et kes siis ikkagi vastutab selle eest, mida inimesed mõtlevad-räägivad-kirjutavad. Kas seinaomanik vastutab graffity eest? Kas vooditootja vastutab unenägude eest? Kas saunapidaja on süüdi selles, mida naised saunas rääkisid?

Ma ei kiida heaks anonüümset laimu. Kuid mehe kohta räägivad kõige paremini tema teod. Kui mees on tegudega tõestanud, et temast on võimalik ka muud, kui ainult head rääkida, siis peegli kohtusse kaebamise asemel võiks kõigepealt mõelda, ega näol midagi viga pole.

surfajad vs tuule-elektrikud ehk Ristna oma sambasõda

Tuul on meil teatavasti (veel) tasuta. Surfajad teevad sellest adrenaliini ja tuulegeneraatori-ärimehed raha. Peaks nagu igaühele jaguma. Ometi on nüüd tuule pärast suur tüli tõusnud. Täpsemalt, mitte tuul pole süüdi või selle jagamine, vaid üks tuuliku-elektrikute püstitatud tuulemõõtmismast. Hiiumaa läänetipp Ristna on unikaalne koht nii looduse kui surfitingimuste poolest. Kes on käinud, see teab, kes ei tea, soovitan vaatama minna. Surfajad juba oskavad seda kauget randa hinnata. Ilusa koha on aga ära rikkunud tuule-elektrikud, kes lõid Ristna randa oma samba püsti. Kõrvaline koht ja ärimeeste oma raha, ei tekkinud erilist poleemikat ega poliitilisi punktivõtmisi. Kunsti-inimesed ka ei protestinud.

Ent Ristna neeme tippu püstitatud mast ning selle pikad vaierid muutsid mõlemad surfiparadiisi lahed sõitjatele eluohtlikuks. Ning Eesti surfiklubid, -spordialaliidud ja võistlustiimid tulid välja avaliku pöördumisega, milles nõutakse posti ümberpaigutamist. Avalduse ja argumentidega saab tutvuda siin.

Pöördumisele on alla kirjutanud:
Eesti Lohesurfiliit
Eesti Purjelaua Liit
Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon
Veespordikeskus Surf Paradiis
Best Team Estonia
Extreme Sport
Hiiumaa Surfiklubi
Team RRD
Spordiklubi Surf
Extreme Sport Racing Team
Team Mahe
Pärnu Surfiklubi
Surfhouse
Hawaii Ekspress
Kitezone.ee
Lõuna Surfarid
Team Võsa
Saaremaa Surfiklubi
Team Põõsas
Klubi Fanaatik
Aloha Surfiklubi
Eesti IKO instruktorid
Tallinna Surfiklubi

Harjumäel allkirju ei koguta, Viisitamme viisil avaliku arvamuse küsitlust ei tehta. Loodame, et mõistus pääseb veretu võitluse käigus viisakalt võidule ja igaüks saab oma. See mõõdupost võiks tõesti kasvõi Kõpu majaka kõrval seista või siis näiteks Ristna vana sõjaväeosa hoovil. Kui teda kindlasti ikka vaja on. Surfata saab ainult Ristna neeme ümbruses, tuult mõõta saab ka natuke eemal. Tuul käib ju üle Hiiumaa nii, et teisest äärest jookseb maha ja läheb lausa raisku.

mille tõi Schengen meie õuele?

Kindlasti tõi Schengeni ruumiga liitumine muuhulgas palju head. Midagi ebameeldivat? Isiklikust kogemusest oskan ära märkida kaks momenti. Pärnu maantee on täitunud UA, RO, H, LT, LV, PL ja teiste idabloki numbrimärkidega veoautodega. Kuna piiriformaalsused on kadunud ning läbi Eesti on Skandinaaviast lõuna poole odavam sõita kui laevaga, tossutab nüüd Tallinna-Ikla kursil lõppematu rida väsinud veoautojuhte. Erinevalt rikkamate riikide säravatest suurtest rekkadest on uustulnukad mõlkis, porised ja üsna ülbete liiklemisvõtetega. Bussidest ja sõiduautodest liiguvad need veokad enamasti aeglasemalt. Vaid poolakad tõmbavad harjumuspäraselt paremale, kui keegi vastu tuleb või mööda läheb.

Peaks otsima, kas selline lisandunud liiklus ka kuskil ametlikus statistikas kajastub. Vaevalt küll. Ehk ainult tanklate müüginumbrites. Aga ehk saaks lisatransiidi kuidagi maksustada? Teed lõhuvad suured autod ju kõvasti. Igatahes Pärnu maanteest on saanud märgatavalt ohtlikum ja ebameeldivam koht.

Ja teiseks, mitte-EUst pärit lõunamaade poisid, kellele Eesti ei tahtnud varem viisat anda, et nood saaks siia oma tüdruksõprade juurde tulla, võtavad nüüd viisa Prantsusmaale, Saksamaale või mõnesse muusse riiki, kuhu nende sõpru nagunii juba hulgi on sisse imbunud. Ja - voila! Viisavaba liikumine Schengeni riikide vahel. Kellele vabadus, kellele veel suurem vabadus.

õnn on rahas

Trehvasin värske miljonäriga. Kogemata, möödaminnes. Lotovõitjaga, kes tegelikult oma miljonivõitu veel kätte polnud saanud. Õigupoolest oli ta alles loetud tunnid tagasi teada saanud, et tema pilet on võitnud. Kuid teadmine, et rahakuhi juba talle kuulub, tõi ta näole suure ja siira naeratuse. Õnneliku naeratuse. Üsna samasuguse, kui kokk Ženjal tollel kuulsal pildil.

Lotovõitja naeratus ütles kõik. See polnud päheõpitud poos, mida nii sageli näeb kasiinofirmade promouudises, kus intervjuu võitjaga uusi mängijaid peab meelitama. Kaamera ees lähevad inimesed sageli krampi, rambipalavik saab raharõõmust võidu. Ja tulevadki õõnsad sõnad sellest, mida head vastselt omandatud miljonitega tahetakse teha. See värske miljonär polnud nii kaugele veel mõelnud. Tema riietusest võis välja lugeda, et Bossi kauplusest on ta paremal juhul pronksiöö uudistest kuulnud ning ka tüütute pankurite investeerimispakkumised ootasid sel hetkel veel kaugel tulevikus. Ta oli õnnelik.

Oleksin tahtnud seda jäädvustada. Näitamiseks kõigile neile, kes väidavad, et õnn pole rahas. Fotoaparaat oli küll kotis, kuid siis leidsin, et pole minu asi võõrasse õnne või õnnetusse sekkuda. Tegemist polnud ka avaliku elu tegelasega ja nii jäi ta pildistamata. Vaadake selle asemel kokk Ženja pilti. Ka sellel näete siirast hetkelist õnne.

Vanasõna ütleb, et tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast täis. Tahad olla aasta õnnelik, võta naine. Tahad olla kogu elu õnnelik, hakka aednikuks. Lisaksin siia täienduseks juurde, et tahad kogeda väga intensiivset õnnehetke, võida miljon. Või kraba pronksiööl tasuta limonaadi. Tõenäoliselt õnnetu lõpuga lood mõlemad.

kutse Veebikirjanike OÜ asutamiskoosolekule

Kutse.
Lugupeetud lugupeetav!
Veebikirjanike OÜ asutamiskoosolek toimub aadressil #¤”%&%¤ (loetamatu) kell €$.££. Päevakorras Veebikirjanike OÜ asutamine, põhikirja kirjutamine ja niisama kirjutamine. Täiendav info täiendava info allikast.
Allkiri: olemas.





Tegelikult täitsa tõsine plaan. Priidu ühe postituse lõpus oli see soovitus välja hõigatud. Seekord jõudis Priit mitmes meeles korraga mõlkunud mõtte sõnastamisel minust ette. Ise sain sedavärki OÜ vajadusele kinnitust netireklaamiklientidega vesteldes. Pika jutu lühike kokkuvõte: küll teeks kampaaniaid, testiks, sihiks, motiveeriks ja mõõdaks, aga pole kohta, kuhu ära moositud külaline lõpuks viia. Nagu gümnasist kohtingul. Kodulehed kehvad, kampaaniaküljed mannetud. Info vananenud, tekstid kirjaoskamatud, funktsionaalsus puudulik, stats olematu. Mis sa külastajat sinna saadad või klienti kutsud, vaat kui veel vihastab. Aga sellest on teisedki palju kirjutanud, kasutage otsingut.

Eks ta ole, nelja-viie aasta taguse kontseptsiooniga veeb on nagu reaktiivlennuk – kallis soetada ja veel kallim pidada. Vaja kulukat hooldust, suurt meeskonda ja ilusaid tibisid, kes kohvi tooks. Nii seisavadki nagu mälestusmärgid ja viimase sissekande kuupäev ühtib veebi avamiskuupäevaga. Kirjas on küll missioon ja visioon, aga wazzup, ärge sealt küsige. Kuidas muuta – keegi ei tea. Itimees teadis, aga itimees sõitis ära. Veebitreialite firmaga leping lõppenud. Serveri parool ka kadunud. Aga mis ma ikka norin. Oli raha see veeb soetada, küll on raha ka järgmine osta. Kõvemad firmad on ostnudki – 10 min mõttetut flash-animatsiooni, mis alustuseks 50 sekundit laeb. Sisu tuleb hiljem, ehk järgmise lennukiga.

Ajad on muide muutunud. Täitsa normaalseid veebe saab teha tasuta tööriistadega, ainult kirjuta, joonista, pildista. Ja kirjutajatest ei tohiks ka puudust olla. Vaadake kasvõi, kuidas õitsevad veebikirjanduse portaalid, blogid, foorumid ja kommentaariumid. Teksti toodetakse rohkem kui kunagi varem. Tõsi, ka sellest on suur osa suisa saast, aga vähemalt tahtmine on olemas. Seepärast ongi lausa imelik, et keegi neid vajalikke veebitekste toota ei suuda. PR-firmad suudaksid, aga seal eelneb tekstitööle vähemalt 20 h strateegilist planeerimist hinnaga 1600 kr/h. Ja nii suure arve esitamiseks peab päris mitu korda pintsaklips-ärilõunal käima või vähemalt kundega golfi mängima. Aga kui strateegia juba olemas ja golf ka mängitud, siis on väsimus kirjatöö tegemiseks liiga suur.

Mõtlesingi, et kaua võib oma lõbuks blogi toksida, nagunii ise üksi loen nagu Muhv. Võiks ju sama tekstimahu hoopis kellelegi teisele toota, kes maksaks ka. Teeme siis ära, kes on käsi? Ahjaa. Probleem on ka. Kõik sõbrad-kolleegid, kellele helistasin, et neid uude OÜ-sse osanikeks kutsuda ütlesid, et kahjuks ei jõua, kuradi kiire on. Ei jõudvat omagi veebides tekste uuendada, aga kui OÜ valmis saab, siis nad kohe tellivad. Peaks vist ka tunnihinnaks poolteist tonni panema.

VAHEKOKKUVÕTE
10.02.2008
Tänu kõigile kirjutavatele kommenteerijatele. Koosolekut ei ole veel toimunud, kuid olen rääkinud päris paljudega. Ja konsulteerinud spetsialistidega.
Tänu hinnangute eest, Ranno, Henri, Hardi, Peeter, Enn, Arkadi, Alari ja Silver!

Järeldused seni siis sellised.
1. Kuni on eestikeelset veebi, säilib ka kommerts-veebikirjanike vajadus. PR-firmad saavad oma kirjutamistega peaaegu ise hakkama, reklaamibürood samuti. Kuigi otsivad pidevalt uusi häid kopikaid oma koosseisu. See tähendab, et Eestis ilmselt "will blog for food" niipea ei saabu. Pigem on vastupidine tendents, et kes juba kirjutada oskab, kutsutakse ajalehte tööle.

2. Vabakirjanike kasutamise teevad keeruliseks logistika- ja distsipliiniprobleemid. Tihti on tellijale odavam kellegagi kemplemise asemel asi ise ära teha. Muidugi, kui on oskust ja aega.

3. Kui aga vabakirjanik oskab komasid panna ja suudab tähtaegadest kinni pidada, võiks kliente leiduda küll.

OTSUS:
1. Jätkan tehnilise võimaluse otsinguid, kuidas tellimuste vastuvõtt ja briifide vormistamine online viia ja teiselt poolt, kuidas kirjutajad saaks mingi konkreetse ülesande enda peale võtta.
2. Hinnapoliitika. Korraldada küsitlus hindade kohta nii kirjutajate hulgas kui tellijate hulgas.
PR-firma tund maksab 900 -1700. Pressiteadet kirjutavad 2 tundi või rohkem.
http://pressiteade.ee/ kirjutab pressiteate 1500 kr eest.
Ajalehed maksavad koosseisuvälistele autoritele 500 - 700 artikli eest.
Kes veel teab mingeid kirjatöö hindasid, andke teada.

Ja muidugi andke teada, mis tasu arvestamise põhimõte võiks Veebikirjanikud OÜ sisse viia.
Kas loogiline oleks, et hind tellijale = hind, millega kirjanik on nõus kirjutama + EV maksud + 5% Veebikirjanike OÜ raamatupidamise ja üldkuludeks.
Kust omanike kasum, mille eest jahtlaevu ja maju hakkame ostma, on firma saladus.


Täiendus 08.03.2008
Esimene suur tellimus, kahjuks, läks käest ära. Leedukad, kes meil siin Eestis mingit projekti ajama kavatsevad hakata, otsustasid, et kasutavad leedukeelseid tekste või midagi sellist. Sellegipoolest tänu kõigile, kes väljendasid valmisolekut seda täitma hakata. Ootame järgmisi

Hansapanga kliendi uudised

Hansa käkkidest hakkab juba seriaal kokku saama. Ei tahaks uskuda, et mina olen mingi erikohtlemise jaoks välja valitud, kuid kui see tõesti peaks trend olema, on asjad päris kehvad.

Suurest kasumist võiks ju teoreetiliselt jätkuda ka kvaliteetsete süsteemide ülesehitamiseks. 9,6 miljonit kasumit PÄEVAS on päris ilus number, sellest peaks saama töötavaid servereid osta küll.

Lugu ise aga lihtne.

Tahtsin eile toidupoes kaardiga maksta. Kolmandal katsel kassiir loobus ja ütles, et mu kaart on rikkis. Teiste ostjate kaardid töötasid. Kassiir võttis mu ostud ära. Ütlesin, et oodaku hetk, toon automaadist sularaha. Kõik vaatasid mind nagu vahele jäänud petist. Hansapanga automaat näitas ilusti, et kontol on raha olemas. Aga sularaha välja ei andnud, ütles, et süsteemi rike. Proovisin 3 korda, siis läksin kõrvalasuvasse pangakontorisse. Teller vaatas arvutist ja ütles, et kaart on korras. Ütlesin, et andku siis sularaha. Teller klõbistas arvutis ja ütles, et ei saa anda, süsteem ei luba konto saldot muuta. Ütlesin, et siis on ju süsteemi viga. Teller tegi kurva näo ja küsis, et millal kaart viimati töötas. Ütlesin. Teller soovitas uue kaardi tellida. Nädala pärast pidi kätte saama. Ütlesin, et ei taha, vaid tahan raha. Viimaks pöördus neiu kõrvallaua telleri poole. See oli sama, kellega meil eelmine kord, kui pangakontoris käisin, väike mõttevahetus toimus (muide, mu kirjalikule päringule ei ole Hansapank siiani vastanud). See neiu sai arvutist jagu ja andis mulle sularaha. Nõudsin siiski, et leitagu üles, miks mu kaart ei toimi. Läksime koos kolmanda pangatöötajaga õue ja ennäe imet - automaat andiski jälle sularaha. Läksin toidupoodi tagasi, kassiir lõi ostud kassast läbi ja sain kaardiga makse tehtud. Küllap oli pangas midagi uuesti sisse lülitatud. Õnneks andis toidupood mulle kirjaliku kinnituse, et esimestel katsetel oli mu kaart "rikkis".

Nõme lugu. Ainult tund aega asjaajamist ja saingi toidupoes ostude eest makstud! Tuleb vist tõesti jälle sularaha ja kilekotipõhise arveldamise peale üle minna.

aus amet politseikoolist

Kommentaaridest politseiametnike omavahelise autorodeo teemal tundub, et pronksiöö järel kogutud usalduskrediit on läbi laristatud. Vägevaks PR-ämbriks võib lugeda suuremahulist sõnadesöömist, mis järgnes "liiklushuligaani", "paadunud mõrtsuka" ja "kuriteo varjaja" isiku selgumisele.

Samuti saab ilmselt kõva tagasilöögi liiklusohutuse tõstmise aktsioon. Millest on kahju.

Sest kui juba politseinik ise võib peatumismärguannet eirata, helkurvestis ametnikule otsa sõita ning sündmuskohalt põgeneda ja mitu päeva redutada, siis mida peaks sellest õppima harilikud liiklushuligaanid? Ehk ainult seda, et peatumismärguande andnud liikluspolitseiniku alla ajamisele ja politsei eest ära sõitmisele peaks eelnema õpingud politseikoolis. Sest tavainimest jutud stressist ja kriisiolukorras pea kaotamisest ei aita.

Huvitav oleks näha, kuidas graafik liiguks, kui keegi võtaks täna politsei mainet uurida.

õunaga arvuti ja vasakpoolne liiklus

Wolli kirjutas, kuidas talle käib närvidele, et Mac’i kasutajaid ei hinnata toimiva ID-softi vääriliseks. Tuleb nõustuda. Mis teha, ka mina tahaks õunaga arvutit kasutada, kuid ei saa seda lõbu endale lubada, sest ei suuda kõiki korrespondente sundida Mac’i formaatidega ühilduma. Ega viitsiks kogu aeg jälgida, et ma ise kõik ikka tavainimestele arusaadavaks konverteeriksin.

Klikivabriku statsi järgi kasutab Mac’i üsna täpselt 1% Eesti arvutikasutajatest. Nad on küll lärmakas, maksujõuline ja oma arvamusega seltskond, kuid siiski liiga väike vähemus, et arendustes nende vajadustele raha jätkuks. Järelikult, tuleb massi maitsega arvestada. Ja leppida.

Muide, mulle väga meeldib vasakpoolne liiklus. Mu oma vana auto on ka pärit Suurbritannia autodisainerite töökodadest, nii et püüan ikka aegajalt vasakpoolset liikluskultuuri juurutada ja propageerida. Paraku ei taha mu püüdlustest aru saada ei liikluspolitsei ega kaasliiklejad. Mis ma nüüd siis tegema pean? Nõudma, et sertifitseerimiskeskus või Eesti Vabariik ehitaks minusugustele eraldi sõidurajad tee kõige vasakpoolsemasse serva? Või oleks õigem vasakpoolse liikluse sisseviimist siiski alustada mõnest ohutumast vähemusest, näiteks mootorratturitest?

Eelmine kord kirjutasin Mac'i omanike muredest ja oma kadedusest sel teemal siin postituses.

Täiendus: natuke mõtlemisainet Maci ja PC võrdlusest leiab youtubest.

palju maksavad Viisitamme suhted?

Blogi Silmad Pärani Kinni kotib Pärnu linnapead Viisitamme. Õigemini, tema juhitava linnavalitsuse kulusid PR-sfääris. Lühike kokkuvõte: Asum arvab, et Viisitamm kulutab oma maine ehitamisele ülemäära palju raha, suunates seda eelkõige parteikaaslaste firmadesse. Ja kahtlustab, et kuna tulemused on ikkagi kesised, tehakse enne valimisi veel ka üks parteiline manööver.

Et teema on mulle lähedane nii elukoha kui elukutse mõttes, pidasin vajalikuks väike kommentaar kirja panna. Kui mõtlema hakata, mida öelda tahan, siis tegelikult on sõnum: maksa kinni või tee ise paremini. Tõsi, ei ole ma isegi virisemise patust puhas ja olen Viisitamme üsna torkavate sõnadega tervitanud. Kuid kritiseerida tuleb tegusid, mitte inimest.

Kõigepealt tõsiasjad.

1. Pärnu linn annab Eesti oludes käibe ja töötajate poolest juba üle keskmise ettevõtte mõõdu välja. Seega on arusaadav, et kommunikatsioonikulud on suuremad kui pressiteate kirjutamine paar korda aastas.

2. Linnavalitsus on moodustatud demokraatlike valimistulemuste alusel, tegemist on seadusliku ja demokraatliku organiga, mitte kuritegeliku grupeeringuga, kuigi mõnikord tahaks terve mõistus selles kahelda. Linnavalitsuse pädevusse kuulub mitmesuguste teenuste, s.h. PR-teenuste ostmine.

3. Iga erakonna eesmärk on ellu jääda ja paljuneda, levitada oma siirded võimalikult paljudesse ühiskonna sõlmpunktidesse. Kui poleks demokraatiat, viiks metastaas üsna peagi ühe partei diktatuurini ja tegelikult pole erakonda, kes sellest ei unistaks.

Mu arvamus või järeldus saab siin olla ainult selline:

Kui linnavalitsus ei meeldi, tuleb järgmistel valimistel parem valida. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt ja kuni võimul olijate poolt on kõik juriidiliselt korrektne (JOKK), peab jälgima, et ka opositsioonilised arvamusavaldused jääks seaduse piiridesse. Kritiseerida võib ja peabki, aga soovitavalt konstruktiivselt. Eks Pärnus püütakse Tallinnast eeskuju võtta, kuigi mastaabid on oluliselt väiksemad ja midagi väga hullu ju veel tehtud ei ole. Igatahes Pärnu kaablivõrkudes pole veel kohalikku spordikanalit, kus linnapea linnarahva raha eest laiutaks.

Mainekujundus (mida on vaieldamatult ka valimiskampaania) on tegevus, mis neelab üksjagu energiat. Seepärast on ka arusaadav, et seda püütakse teha maksumaksja arvelt. Teisalt on piiri raske tõmmata – kas Viisitamm paitab laste päid linnavalitsuse või partei esindajana. Ja kui on võimalik väita, et linnapeana, siis peab sellest lapsevanemaid teavitama ka linna pressiteenistus. Kui võõrast raha (maksuraha, euroraha või mis iganes) hakatakse otseselt isiklike eesmärkide saavutamiseks rakendama, on muidugi kuri karjas, nagu näiteks Galojani juhtumi puhul. Kui aga piir jääb segasemaks (nagu linnapeade ja ministrite PR-kulude osas), tuleb loota võimulolijate südametunnistusele. Mõnel poliitikul seda aegajalt ju ikka esineb. Ja muidugi on hea, kui avalikkus, s.h. blogijad, asjal silma peal hoiavad.

Veidi ka numbritest. 28 000 kr palk tähendab tegelikult inimesele kätte alla 22 000. Pole muide sugugi liiga palju inimesele, kes oskab oma mõtteid kirjalikult vormistada ja lisaks veel ka komasid panna. Iga ajalehetoimetus võtaks sellise inimese tööle. Ning 60 000 teenustasu (sisuliselt: palgafondi) tähendab, et töö tegijatele jõuab pärast maksude maksmist kohale vaid ca 30 000 kr. Tallinna linnapea mainekujunduskuludele ei pääse need numbrid lähedalegi. Samuti Eesti suuremate ettevõtete omadele. Hansapank, EMT, E-Energia ja mitmed muud äriorganisatsioonid kulutavad kommunikatsioonile suurusjärgu võrra rohkem, paljudel on lisaks lepingutele PR-firmadega veel ka hulk koosseisulisi mainega manipuleerijaid.

Selle teema lõpetuseks meenutan üht vana anekdooti, mida vastavalt vajadusele on erinevate nimedega varustatud. Valige seekord ise sobivad.
Juht nr 1 tõestas, et iga loll võib linna/riiki juhtida.
Juht nr 2 tõestas, et iga loll ikka ei või.
Juht nr 3 tõestas, et linna/riiki võib ka üldse mitte juhtida.

Soovin jõudu kõigile konstruktiivsetele kritiseerijatele ja püüan Pärnu asjadel isegi silma peal hoida.

TV3: kes tahab saada tünga?

Miljonimäng pidada veebis olema. Tahtsin proovida, kas vastamiseks antud aja jooksul jõuab õige vastuse guugeldada, kuid - oh õnnetust, ka TV3 IT-võimekus ei lubanud mängu siseneda.

Suurema osa ajast oli ekraanil juuresolev pilt.

Korraks vilkusid ekraanil ka küsimused, kuid siis ei olnud võimalik neil klikkida.

Testi oma teadmisi: Kas miljonimängus võib:

a: võita 10 krooni

b: võita 1000 krooni

c: võita 1000 000

d: saada tünga

Täiendus: Lõpuks ilmus ekraanile järgmine küsimus:

Mis teie arvate, milline on õige vastus.

uskumatu veebileht

Satanistid! Rahvusvaheline vandenõu! Tuleb teine tee valida! Mis asja sul siin portaalis nuhkida on! Kes meid on maksuraha eest aidanud, las tegi endale ka natuke vahelt. Soovitan tutvuda, blog.tr.ee parimad palad on selle kõrval lasteaia laulukoor. Muidugi, omal vastutusel ja mina ei garanteeri kellegi vaimset tervist pärast saidi lugemist.