Tunnen kaasa eestlannale, kes turismireisil enneaegselt sündinud lapse kättesaamiseks peab Türgi ametiisikutega asju ajama. Oli kunagi austav võimalus Türgis (mitte minu süül tekkinud) viisa kehtivuse teemalist vaidlust vaielda ning selle käigus koguni kohalikku arestikambrit külastada. Kujutan ette küll, millised seiklused väikemeest ja ta ema ees ootavad. Palju karjumist, kätega vehkimist ja ähvardusi tuleb selle asjaajamise käigus ilmselt välja kannatada, aga mis teha, igal maal oma kombed. Asja teeb keerulisemaks see, et enneaegselt sündinu vajab spetsiaalset hooldust ning tavalises lapsevankris teda lennukisse ei lükka. Soovin külma närvi ja vastupidavust, küllap lõpuks kõik laabub. Mis hinnaga, on iseküsimus. Vähemalt saab poiss tulevikus ankeetidesse eksootilise sünnikoha märkida.
Milles aga pean enamuse kommentaatoritega, kes Türgis sünnitama sattunud naist mõtlematuses ja ettevaatamatuses süüdistavad, nõustuma, on riski võtmise küsimus.
Toreda blogi Tereloom (http://tereloom.blogspot.com) päises on hea soovitus kodust välja minna. Ainult et minema hakates tuleb alati arvestada, kui kaugele lähed ja kas tagasitulekuks ikka jõudu jätkub. Või raha. Ja et kas oled teel ette juhtuvateks sekeldusteks piisavalt valmis. Ei lähe keegi reisile, et seal surma saada või haiglasse sattuda. Võib hästi minna ja sekeldusi ei tulegi. Aga asjad juhtuvad. Mõned suurema tõenäosusega, teised harvemini. Päiksepiste. Alajahtumine. Liiklusavarii. Mao- või putukahammustus. Tulekahju. Röövimise ohvriks langemine. Toidumürgitus. Enneaegne sünnitus. Kuristikku kukkumine või merehätta sattumine. Muidugi, surma ees on kõik võrdsed ja õnnetus võib ka kodus juhtuda. Kuid reisimine on kindlasti riske suurendav olukord. Tundmatud teed, teine kliima, võõrad kombed, arusaamatu keel, harjumatud toidud ja sada muud asja, mis teisiti kui kodus. Sageli lisanduvad turismireisidel veel ekstreemsed spordiüritused, ohjeldamatud peod ja riskantsed meelelahutused, mida alalhoidlik kodanik kodus kunagi ette ei võtaks. Mõni kindlustusfirma riskianalüütik võiks siinkohal mitmetunnise loengu pidada.
Kui siis reisil olles õnnetus käes, tuleb leppida abiga, mida kohalikud struktuurid pakuvad. Ja selle eest ka maksta. Vältimatu abi osutatakse reeglina küll tasuta ja kedagi õnnetuskohale surema ei jäeta, isegi kui abivajajal rahakotti või krediitkaarti kohe käes pole. Aga edasine haiglapäev maksab. Rendiautoga tehtud väike „kõks” võib asjaolude õnnetu kokkusattumise korral tähendada kuudepikkust taastusravi, enne kui kannatanu seisund lubab kojulennule mõtlema hakata. Rääkimata juba plaanilisest või hooldusravist, ilukirurgiast, hammaste parandamisest/proteesimisest või spa-protseduuridest, millele lausa terved turismiärid on üles ehitatud.
Jah, võib vaielda, kas enneaegne sünnitus käib plaanilise või erakorralise esmaabi alla. Nii enneaegne kui konkreetsel juhul, on tõepoolest vist pigem pisut erakorraline. Siiski mitte väga ebatõenäoline. Vähemalt on see ette teada asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Noh, umbes nagu merele minnes tuleb arvestada, et päästevestid ja päästepaat ikka kaasas oleksid. Merehädaliste korral kehtib reegel, et inimelud päästetakse tasuta, aga kui alust või lasti tahad kaldale toimetada, tuleb maksta. Maanteedel samamoodi. Avariikoht koristatakse ja vigasaanud viiakse haiglasse, kuid romustatud liiklusvahendi äravedamine, hoidmine ja taastamine maksavad. Kui ei maksa, läheb avariiline auto vanarauaks. Kodakondsused ongi selleks välja mõeldud, et omasid aidata. Et tagada teenused neile, kelle maksuraha eest päästeteenistus või meditsiinisüsteem töötavad. Ja võõraste jaoks kehtib hinnakiri, nii sündimisel kui suremisel. Kas maksad omast taskust või kindlustad riski mõnes kindlustusfirmas, on igaühe vaba valik. Ma ei tea, milline reisikindlustus oli Türgis sünnitanud naisel. Korralik kindlustusleping katab õnnetusjuhtumi korral nii ravi- kui kojutoimetamise kulud, ka siis, kui kojutoimetamist veel ainult matuste korraldamiseks vaja on. Kui aga kindlustuslepingut pole või on see tehtud säästupoliitikast lähtudes, peab õnnetusjuhtumi kulude katmiseks vajalik raha sukasääres varuks olema.
Kui laev juba upub, on natuke liiga hilja päästepaati ostma minna.
(käesolev postitus on kirjutatud Eesti Ekspressi arvamusrubriigi tellimusel ning seal ka avaldatud)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
JM, mind heidutasid kommentaarid, mis ilmusid Türgis enneaegselt sünnitanud naisest pajatavate artiklite juurde - meil on raske teise "sussidesse" astuda, lihtsam on õelalt parastada, takkajärele targutada.
Kõik ei püüa olla nii ettenägelikud kui ntx ma ise- olekust hoolimata teen alati reisikindlustuse, loen läbi lepingud, valmistan end reisiks ette, planeerin ajakava, jne. Vähe sellest, kui üksi lähen, siis üritan kodustele jätta mingigi kindlustunde olukorraks "kui midagi peaks juhtuma". "Õnnistet olekus" mõtlen tükk aega, enne kui paariks päevaks kodunt lahkun, ei taha ju kellelegi lisakoormat ühe kõhuka ja hädaldava naise näol.
Jah, see on teistpidi haige pablamine, aga vastutus oma pere ees saab tihtipeale olulisemaks iseenda huvidest.
Kõnealuse naisterahva kohta teati Perekooli foorumis rääkida küll seda ja teist, et eelmised rasedused olnud ka probleemsed, et ta oma perest ei hoolivatki, jne.
Aga võib-olla oli see ta ainus võimalus reisima minna? Võib-olla viskas tal üle ja ta tundis, et peab võtma enne neljanda lapse sündi aega ka endale?
Päris kindlasti uskus ta, et temaga midagi sellist ei juhtu, päris kindlasti- ükskord peab ju midagi ka hästi olema, eks.
Meie, kes me elame justkui vati sees, oleme ettenägelikud ja turvame end ja lähedasi, ei tohiks teda selle lootuse eest hukka mõista- inimlik soov puhata enne järgmist pingutust.
Muidugi on veidi vilets, et nüüd justkui oleks antud roheline tuli riskimiseks- küll maksumaksja plekib; samas, miks ei võiks see mõjuda teistpidi- õppetunnina?
Kes ikka tahaks sellist õnnetust ja hilisemaid tagajärgi?
Terve mõistus peaks justkui peale jääma.
Samas, ei saa salata, mida kaugemale oma turvalisest vatipesast, seda selgemaks saab, et selle Eesti sees on teine, palju suurem Eesti...
Post a Comment