välisministeerium otsib idiooti

Reality-show'd on IN. Keda kõike me järjest kirjumaks muutuval meediamaastikul otsime? Superstaari, vanameest, koduehitajat... kindlasti jäi mul enamus nimetamata, olen kehv televaataja. Nüüd siis on oma reality-showga välja tulnud ka Välisministeerium, sedakorda amatööridele mõeldud videokonkursiga Youtubes. Et teha Eesti maailmas kuulsaks. Mõte iseendast on kõva muidugi, aga natuke arvutusoskust oleks ehk enne projekti eduloona esitlemist abiks olnud. Sest seni on võitnud filme kokku käivitatud pisut üle 1 000 korra ja seda on häbematult vähe. (NB! Youtube ei näita, kas film ka lõpuni vaadati.) Konkursi esimesse vooru laekus tervelt 7 lühifilmi. Millegipärast jättis Välisministeerium hiljuti lõppenud filmikonkursil 1. ja 2. auhinna välja andmata.

Leto Svet sai Youtubes paari nädalaga 200 000 videokäivitamist. Seda pole ka teab kui palju, ometi Välisministeeriumi filmikonkursist oluliselt rohkem ning ilmselt ka rohkem, kui näiteks on käinud külastajaid Eesti Virtuaalsaatkonnas Second Lifes. Saatkond Second Lifes sai vähemasti sellega kuulsaks, et ahistas neegriks kehastunud Rein Sikku.

Innovatiivsus on hea. Tegelikult on uute lahenduste katsetamine lausa hädavajalik. Kuid natuke lihtsat talupoja-rehkendust ja selgub, et nende über-noortepäraste kellade-vilede peale kulutatud energia (loovjõud+aeg+raha) on väga ebaefektiivselt raisatud. Ühe kontakti kohta, näiteks - seda arvutust oleks nii Second Life saatkonna kui kõnealuse filmikonkursi osas huvitav näha. Kui Päevaleht ei kirjutaks, jääks need toredad algatused üsna tähelepanuta. Et mitte lihtsalt viriseda, siis edasiseks paar soovitust.

1. Mainekujunduse käibetõde ütleb, et iga heateole kulutatud krooni kohta tuleb kulutada teine selle heateoga kiitlemisele. Seega - tehes uusi vingeid projekte, tuleb neid siiski vanamoodsal viisil promoda.

2. Formaatide osas võiks küsida nõu mõnelt teleprodutsendilt, need on ullikeste otsimises palju kogenumad ja teavad, kuidas meelitada vabatahtlikke kaamera ette tasuta tola tegema.


Filmid iseendast on head, päris kosutav vaatamine. Soovitan.

Viisitamm lasi vilet

Kes hetk tagasi Pärnus ei juhtunud olema, see muidugi ei kuulnud. Viisitamm katsetas oma vilesid. Huilgamine oli kõva. Pärnu linnaeelarve teemaliste debattide kokkuvõtteks võib nüüd rahulikult ohata - meie aur läheb ausalt vile peale, olgu muude kaduma läinud rahade ja tegemata asjadega, kuidas on. Ja vähemalt on nüüd järgmiseks korraks kindel tunne, et kui upume, siis muusikaga.

Turundusala inimesena tahaks aga teada, et kelle käes on mikrofoniruumi võti. Sest enne valimisi saaks Viisitamme vilede kaudu ju täiesti apoliitilisi K-katsetusi teha.

Madis Millingu ülivõimas etteaste Estonia laval

Madis on 9 ameti mees. Kõigepealt olid Valdur ja Maie. Siis sada muud palagani. Ning nüüd võimas hüpe kutselise teatri lavale, Alfred Doolittle pükstesse Estonias eile esietendatud muusikalis "Minu veetlev leedi".



Et Madis tantsida, laulda ja näidelda oskab, on ta ammu tõestanud. Nüüd tegi ta seda kõike koos Estonia ooperikoori ja orkestriga. Ja tegi hästi. Ei oskagi arvata, millise vaataja jaoks ta Eliza joodikust isana usutavamalt mõjus, kas neile, kes teda Valdurina tunnevad, või näiteks välismaalasele, kellel Madise varasemate rollidega seoseid ei teki.

Õnnitlused ja kiiduavaldused!

Muidugi oli tubli ka ülejäänud trupp. Hele Kõre astus vääriliselt Katrin Karisma poolt kunagi unustamatuks lauldud Eliza jälgedes ning meeldiva üllatuse tegi Raivo E. Tamm professor Higginsina. Tamme Higgins oli üks ehedamaid ja eestimehelikumaid tõlgendusi sellest rollist, nooruslikum ja siiram kui muud, mida näinud olen.

Ago Endrik Kerge lavastatud "Minu veetlev leedi" kinnitab, et kullafondi materjali oskab Estonia jätkuvalt hästi rakendada. Soovitan vaatama minna.

leia pildilt porr!

Juuresoleval peitepildil on tegelikult peidus päris mitu porri. Kliki pildil, et suuremalt näha ja leia porr üles. Võitjatele võimalus ise porri teha.

Vihje: kõigile EV kodanikele õnnitlus, sest omandisuhte kaudu on see osaliselt meie kõigi porr!

ma märtsikuus läen Ukrainasse

... kuigi tahaks hoopis merele!

Dan, kurinahk, ajas töötuju pealt ära. Panen siis vähemalt tema blogi lingi siia üles, et las teised ka rikuvad Belgia paadimessi piltidega oma tuju. Postituse foto on ühest varasemast kevadest Siinai ja Araabia poolsaarte vahelt.

Muide, Ukrainas aga kasvab internetikasutajate arv aastas 1,2 miljoni võrra. Kui palju meil Eestis neid inimesi kokku oligi? Äkki peaks Leedo uudise ka Ukraina Delfisse panema? Kus sealt saaks alles raha nõuda, kui kõik need miljonid kirja paneks, mis nad praamidega jääpurjetamise kohta arvavad. Kuigi - paraku on Delfi - UA versioon rohkem selline, nagu kunagi oli Tallinna farmaatsiatehase Moskva tootmistsehh... ilus rida börsiaruandes, millest kohapeal keegi kuulnud pole...

Leedo Langile pretsedenti loomas

Kui anonüümset kommentaatorit ei suuda vahistada, tuleb kommentaaride vahendajat ahistada. (Uus-Saaremaa vanasõna).

Leedo on alustanud püha sõda Delfi vastu. Lang tõenäoliselt itsitab salaja pihku ja ametlikult vaatab äraootava näoga kohtunike poole - kas tuleb jaht või ei tule? Ootaks seda pretsedenti isegi huviga. Et kes siis ikkagi vastutab selle eest, mida inimesed mõtlevad-räägivad-kirjutavad. Kas seinaomanik vastutab graffity eest? Kas vooditootja vastutab unenägude eest? Kas saunapidaja on süüdi selles, mida naised saunas rääkisid?

Ma ei kiida heaks anonüümset laimu. Kuid mehe kohta räägivad kõige paremini tema teod. Kui mees on tegudega tõestanud, et temast on võimalik ka muud, kui ainult head rääkida, siis peegli kohtusse kaebamise asemel võiks kõigepealt mõelda, ega näol midagi viga pole.

surfajad vs tuule-elektrikud ehk Ristna oma sambasõda

Tuul on meil teatavasti (veel) tasuta. Surfajad teevad sellest adrenaliini ja tuulegeneraatori-ärimehed raha. Peaks nagu igaühele jaguma. Ometi on nüüd tuule pärast suur tüli tõusnud. Täpsemalt, mitte tuul pole süüdi või selle jagamine, vaid üks tuuliku-elektrikute püstitatud tuulemõõtmismast. Hiiumaa läänetipp Ristna on unikaalne koht nii looduse kui surfitingimuste poolest. Kes on käinud, see teab, kes ei tea, soovitan vaatama minna. Surfajad juba oskavad seda kauget randa hinnata. Ilusa koha on aga ära rikkunud tuule-elektrikud, kes lõid Ristna randa oma samba püsti. Kõrvaline koht ja ärimeeste oma raha, ei tekkinud erilist poleemikat ega poliitilisi punktivõtmisi. Kunsti-inimesed ka ei protestinud.

Ent Ristna neeme tippu püstitatud mast ning selle pikad vaierid muutsid mõlemad surfiparadiisi lahed sõitjatele eluohtlikuks. Ning Eesti surfiklubid, -spordialaliidud ja võistlustiimid tulid välja avaliku pöördumisega, milles nõutakse posti ümberpaigutamist. Avalduse ja argumentidega saab tutvuda siin.

Pöördumisele on alla kirjutanud:
Eesti Lohesurfiliit
Eesti Purjelaua Liit
Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon
Veespordikeskus Surf Paradiis
Best Team Estonia
Extreme Sport
Hiiumaa Surfiklubi
Team RRD
Spordiklubi Surf
Extreme Sport Racing Team
Team Mahe
Pärnu Surfiklubi
Surfhouse
Hawaii Ekspress
Kitezone.ee
Lõuna Surfarid
Team Võsa
Saaremaa Surfiklubi
Team Põõsas
Klubi Fanaatik
Aloha Surfiklubi
Eesti IKO instruktorid
Tallinna Surfiklubi

Harjumäel allkirju ei koguta, Viisitamme viisil avaliku arvamuse küsitlust ei tehta. Loodame, et mõistus pääseb veretu võitluse käigus viisakalt võidule ja igaüks saab oma. See mõõdupost võiks tõesti kasvõi Kõpu majaka kõrval seista või siis näiteks Ristna vana sõjaväeosa hoovil. Kui teda kindlasti ikka vaja on. Surfata saab ainult Ristna neeme ümbruses, tuult mõõta saab ka natuke eemal. Tuul käib ju üle Hiiumaa nii, et teisest äärest jookseb maha ja läheb lausa raisku.

mille tõi Schengen meie õuele?

Kindlasti tõi Schengeni ruumiga liitumine muuhulgas palju head. Midagi ebameeldivat? Isiklikust kogemusest oskan ära märkida kaks momenti. Pärnu maantee on täitunud UA, RO, H, LT, LV, PL ja teiste idabloki numbrimärkidega veoautodega. Kuna piiriformaalsused on kadunud ning läbi Eesti on Skandinaaviast lõuna poole odavam sõita kui laevaga, tossutab nüüd Tallinna-Ikla kursil lõppematu rida väsinud veoautojuhte. Erinevalt rikkamate riikide säravatest suurtest rekkadest on uustulnukad mõlkis, porised ja üsna ülbete liiklemisvõtetega. Bussidest ja sõiduautodest liiguvad need veokad enamasti aeglasemalt. Vaid poolakad tõmbavad harjumuspäraselt paremale, kui keegi vastu tuleb või mööda läheb.

Peaks otsima, kas selline lisandunud liiklus ka kuskil ametlikus statistikas kajastub. Vaevalt küll. Ehk ainult tanklate müüginumbrites. Aga ehk saaks lisatransiidi kuidagi maksustada? Teed lõhuvad suured autod ju kõvasti. Igatahes Pärnu maanteest on saanud märgatavalt ohtlikum ja ebameeldivam koht.

Ja teiseks, mitte-EUst pärit lõunamaade poisid, kellele Eesti ei tahtnud varem viisat anda, et nood saaks siia oma tüdruksõprade juurde tulla, võtavad nüüd viisa Prantsusmaale, Saksamaale või mõnesse muusse riiki, kuhu nende sõpru nagunii juba hulgi on sisse imbunud. Ja - voila! Viisavaba liikumine Schengeni riikide vahel. Kellele vabadus, kellele veel suurem vabadus.

õnn on rahas

Trehvasin värske miljonäriga. Kogemata, möödaminnes. Lotovõitjaga, kes tegelikult oma miljonivõitu veel kätte polnud saanud. Õigupoolest oli ta alles loetud tunnid tagasi teada saanud, et tema pilet on võitnud. Kuid teadmine, et rahakuhi juba talle kuulub, tõi ta näole suure ja siira naeratuse. Õnneliku naeratuse. Üsna samasuguse, kui kokk Ženjal tollel kuulsal pildil.

Lotovõitja naeratus ütles kõik. See polnud päheõpitud poos, mida nii sageli näeb kasiinofirmade promouudises, kus intervjuu võitjaga uusi mängijaid peab meelitama. Kaamera ees lähevad inimesed sageli krampi, rambipalavik saab raharõõmust võidu. Ja tulevadki õõnsad sõnad sellest, mida head vastselt omandatud miljonitega tahetakse teha. See värske miljonär polnud nii kaugele veel mõelnud. Tema riietusest võis välja lugeda, et Bossi kauplusest on ta paremal juhul pronksiöö uudistest kuulnud ning ka tüütute pankurite investeerimispakkumised ootasid sel hetkel veel kaugel tulevikus. Ta oli õnnelik.

Oleksin tahtnud seda jäädvustada. Näitamiseks kõigile neile, kes väidavad, et õnn pole rahas. Fotoaparaat oli küll kotis, kuid siis leidsin, et pole minu asi võõrasse õnne või õnnetusse sekkuda. Tegemist polnud ka avaliku elu tegelasega ja nii jäi ta pildistamata. Vaadake selle asemel kokk Ženja pilti. Ka sellel näete siirast hetkelist õnne.

Vanasõna ütleb, et tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast täis. Tahad olla aasta õnnelik, võta naine. Tahad olla kogu elu õnnelik, hakka aednikuks. Lisaksin siia täienduseks juurde, et tahad kogeda väga intensiivset õnnehetke, võida miljon. Või kraba pronksiööl tasuta limonaadi. Tõenäoliselt õnnetu lõpuga lood mõlemad.

kutse Veebikirjanike OÜ asutamiskoosolekule

Kutse.
Lugupeetud lugupeetav!
Veebikirjanike OÜ asutamiskoosolek toimub aadressil #¤”%&%¤ (loetamatu) kell €$.££. Päevakorras Veebikirjanike OÜ asutamine, põhikirja kirjutamine ja niisama kirjutamine. Täiendav info täiendava info allikast.
Allkiri: olemas.





Tegelikult täitsa tõsine plaan. Priidu ühe postituse lõpus oli see soovitus välja hõigatud. Seekord jõudis Priit mitmes meeles korraga mõlkunud mõtte sõnastamisel minust ette. Ise sain sedavärki OÜ vajadusele kinnitust netireklaamiklientidega vesteldes. Pika jutu lühike kokkuvõte: küll teeks kampaaniaid, testiks, sihiks, motiveeriks ja mõõdaks, aga pole kohta, kuhu ära moositud külaline lõpuks viia. Nagu gümnasist kohtingul. Kodulehed kehvad, kampaaniaküljed mannetud. Info vananenud, tekstid kirjaoskamatud, funktsionaalsus puudulik, stats olematu. Mis sa külastajat sinna saadad või klienti kutsud, vaat kui veel vihastab. Aga sellest on teisedki palju kirjutanud, kasutage otsingut.

Eks ta ole, nelja-viie aasta taguse kontseptsiooniga veeb on nagu reaktiivlennuk – kallis soetada ja veel kallim pidada. Vaja kulukat hooldust, suurt meeskonda ja ilusaid tibisid, kes kohvi tooks. Nii seisavadki nagu mälestusmärgid ja viimase sissekande kuupäev ühtib veebi avamiskuupäevaga. Kirjas on küll missioon ja visioon, aga wazzup, ärge sealt küsige. Kuidas muuta – keegi ei tea. Itimees teadis, aga itimees sõitis ära. Veebitreialite firmaga leping lõppenud. Serveri parool ka kadunud. Aga mis ma ikka norin. Oli raha see veeb soetada, küll on raha ka järgmine osta. Kõvemad firmad on ostnudki – 10 min mõttetut flash-animatsiooni, mis alustuseks 50 sekundit laeb. Sisu tuleb hiljem, ehk järgmise lennukiga.

Ajad on muide muutunud. Täitsa normaalseid veebe saab teha tasuta tööriistadega, ainult kirjuta, joonista, pildista. Ja kirjutajatest ei tohiks ka puudust olla. Vaadake kasvõi, kuidas õitsevad veebikirjanduse portaalid, blogid, foorumid ja kommentaariumid. Teksti toodetakse rohkem kui kunagi varem. Tõsi, ka sellest on suur osa suisa saast, aga vähemalt tahtmine on olemas. Seepärast ongi lausa imelik, et keegi neid vajalikke veebitekste toota ei suuda. PR-firmad suudaksid, aga seal eelneb tekstitööle vähemalt 20 h strateegilist planeerimist hinnaga 1600 kr/h. Ja nii suure arve esitamiseks peab päris mitu korda pintsaklips-ärilõunal käima või vähemalt kundega golfi mängima. Aga kui strateegia juba olemas ja golf ka mängitud, siis on väsimus kirjatöö tegemiseks liiga suur.

Mõtlesingi, et kaua võib oma lõbuks blogi toksida, nagunii ise üksi loen nagu Muhv. Võiks ju sama tekstimahu hoopis kellelegi teisele toota, kes maksaks ka. Teeme siis ära, kes on käsi? Ahjaa. Probleem on ka. Kõik sõbrad-kolleegid, kellele helistasin, et neid uude OÜ-sse osanikeks kutsuda ütlesid, et kahjuks ei jõua, kuradi kiire on. Ei jõudvat omagi veebides tekste uuendada, aga kui OÜ valmis saab, siis nad kohe tellivad. Peaks vist ka tunnihinnaks poolteist tonni panema.

VAHEKOKKUVÕTE
10.02.2008
Tänu kõigile kirjutavatele kommenteerijatele. Koosolekut ei ole veel toimunud, kuid olen rääkinud päris paljudega. Ja konsulteerinud spetsialistidega.
Tänu hinnangute eest, Ranno, Henri, Hardi, Peeter, Enn, Arkadi, Alari ja Silver!

Järeldused seni siis sellised.
1. Kuni on eestikeelset veebi, säilib ka kommerts-veebikirjanike vajadus. PR-firmad saavad oma kirjutamistega peaaegu ise hakkama, reklaamibürood samuti. Kuigi otsivad pidevalt uusi häid kopikaid oma koosseisu. See tähendab, et Eestis ilmselt "will blog for food" niipea ei saabu. Pigem on vastupidine tendents, et kes juba kirjutada oskab, kutsutakse ajalehte tööle.

2. Vabakirjanike kasutamise teevad keeruliseks logistika- ja distsipliiniprobleemid. Tihti on tellijale odavam kellegagi kemplemise asemel asi ise ära teha. Muidugi, kui on oskust ja aega.

3. Kui aga vabakirjanik oskab komasid panna ja suudab tähtaegadest kinni pidada, võiks kliente leiduda küll.

OTSUS:
1. Jätkan tehnilise võimaluse otsinguid, kuidas tellimuste vastuvõtt ja briifide vormistamine online viia ja teiselt poolt, kuidas kirjutajad saaks mingi konkreetse ülesande enda peale võtta.
2. Hinnapoliitika. Korraldada küsitlus hindade kohta nii kirjutajate hulgas kui tellijate hulgas.
PR-firma tund maksab 900 -1700. Pressiteadet kirjutavad 2 tundi või rohkem.
http://pressiteade.ee/ kirjutab pressiteate 1500 kr eest.
Ajalehed maksavad koosseisuvälistele autoritele 500 - 700 artikli eest.
Kes veel teab mingeid kirjatöö hindasid, andke teada.

Ja muidugi andke teada, mis tasu arvestamise põhimõte võiks Veebikirjanikud OÜ sisse viia.
Kas loogiline oleks, et hind tellijale = hind, millega kirjanik on nõus kirjutama + EV maksud + 5% Veebikirjanike OÜ raamatupidamise ja üldkuludeks.
Kust omanike kasum, mille eest jahtlaevu ja maju hakkame ostma, on firma saladus.


Täiendus 08.03.2008
Esimene suur tellimus, kahjuks, läks käest ära. Leedukad, kes meil siin Eestis mingit projekti ajama kavatsevad hakata, otsustasid, et kasutavad leedukeelseid tekste või midagi sellist. Sellegipoolest tänu kõigile, kes väljendasid valmisolekut seda täitma hakata. Ootame järgmisi

Hansapanga kliendi uudised

Hansa käkkidest hakkab juba seriaal kokku saama. Ei tahaks uskuda, et mina olen mingi erikohtlemise jaoks välja valitud, kuid kui see tõesti peaks trend olema, on asjad päris kehvad.

Suurest kasumist võiks ju teoreetiliselt jätkuda ka kvaliteetsete süsteemide ülesehitamiseks. 9,6 miljonit kasumit PÄEVAS on päris ilus number, sellest peaks saama töötavaid servereid osta küll.

Lugu ise aga lihtne.

Tahtsin eile toidupoes kaardiga maksta. Kolmandal katsel kassiir loobus ja ütles, et mu kaart on rikkis. Teiste ostjate kaardid töötasid. Kassiir võttis mu ostud ära. Ütlesin, et oodaku hetk, toon automaadist sularaha. Kõik vaatasid mind nagu vahele jäänud petist. Hansapanga automaat näitas ilusti, et kontol on raha olemas. Aga sularaha välja ei andnud, ütles, et süsteemi rike. Proovisin 3 korda, siis läksin kõrvalasuvasse pangakontorisse. Teller vaatas arvutist ja ütles, et kaart on korras. Ütlesin, et andku siis sularaha. Teller klõbistas arvutis ja ütles, et ei saa anda, süsteem ei luba konto saldot muuta. Ütlesin, et siis on ju süsteemi viga. Teller tegi kurva näo ja küsis, et millal kaart viimati töötas. Ütlesin. Teller soovitas uue kaardi tellida. Nädala pärast pidi kätte saama. Ütlesin, et ei taha, vaid tahan raha. Viimaks pöördus neiu kõrvallaua telleri poole. See oli sama, kellega meil eelmine kord, kui pangakontoris käisin, väike mõttevahetus toimus (muide, mu kirjalikule päringule ei ole Hansapank siiani vastanud). See neiu sai arvutist jagu ja andis mulle sularaha. Nõudsin siiski, et leitagu üles, miks mu kaart ei toimi. Läksime koos kolmanda pangatöötajaga õue ja ennäe imet - automaat andiski jälle sularaha. Läksin toidupoodi tagasi, kassiir lõi ostud kassast läbi ja sain kaardiga makse tehtud. Küllap oli pangas midagi uuesti sisse lülitatud. Õnneks andis toidupood mulle kirjaliku kinnituse, et esimestel katsetel oli mu kaart "rikkis".

Nõme lugu. Ainult tund aega asjaajamist ja saingi toidupoes ostude eest makstud! Tuleb vist tõesti jälle sularaha ja kilekotipõhise arveldamise peale üle minna.

aus amet politseikoolist

Kommentaaridest politseiametnike omavahelise autorodeo teemal tundub, et pronksiöö järel kogutud usalduskrediit on läbi laristatud. Vägevaks PR-ämbriks võib lugeda suuremahulist sõnadesöömist, mis järgnes "liiklushuligaani", "paadunud mõrtsuka" ja "kuriteo varjaja" isiku selgumisele.

Samuti saab ilmselt kõva tagasilöögi liiklusohutuse tõstmise aktsioon. Millest on kahju.

Sest kui juba politseinik ise võib peatumismärguannet eirata, helkurvestis ametnikule otsa sõita ning sündmuskohalt põgeneda ja mitu päeva redutada, siis mida peaks sellest õppima harilikud liiklushuligaanid? Ehk ainult seda, et peatumismärguande andnud liikluspolitseiniku alla ajamisele ja politsei eest ära sõitmisele peaks eelnema õpingud politseikoolis. Sest tavainimest jutud stressist ja kriisiolukorras pea kaotamisest ei aita.

Huvitav oleks näha, kuidas graafik liiguks, kui keegi võtaks täna politsei mainet uurida.

õunaga arvuti ja vasakpoolne liiklus

Wolli kirjutas, kuidas talle käib närvidele, et Mac’i kasutajaid ei hinnata toimiva ID-softi vääriliseks. Tuleb nõustuda. Mis teha, ka mina tahaks õunaga arvutit kasutada, kuid ei saa seda lõbu endale lubada, sest ei suuda kõiki korrespondente sundida Mac’i formaatidega ühilduma. Ega viitsiks kogu aeg jälgida, et ma ise kõik ikka tavainimestele arusaadavaks konverteeriksin.

Klikivabriku statsi järgi kasutab Mac’i üsna täpselt 1% Eesti arvutikasutajatest. Nad on küll lärmakas, maksujõuline ja oma arvamusega seltskond, kuid siiski liiga väike vähemus, et arendustes nende vajadustele raha jätkuks. Järelikult, tuleb massi maitsega arvestada. Ja leppida.

Muide, mulle väga meeldib vasakpoolne liiklus. Mu oma vana auto on ka pärit Suurbritannia autodisainerite töökodadest, nii et püüan ikka aegajalt vasakpoolset liikluskultuuri juurutada ja propageerida. Paraku ei taha mu püüdlustest aru saada ei liikluspolitsei ega kaasliiklejad. Mis ma nüüd siis tegema pean? Nõudma, et sertifitseerimiskeskus või Eesti Vabariik ehitaks minusugustele eraldi sõidurajad tee kõige vasakpoolsemasse serva? Või oleks õigem vasakpoolse liikluse sisseviimist siiski alustada mõnest ohutumast vähemusest, näiteks mootorratturitest?

Eelmine kord kirjutasin Mac'i omanike muredest ja oma kadedusest sel teemal siin postituses.

Täiendus: natuke mõtlemisainet Maci ja PC võrdlusest leiab youtubest.

palju maksavad Viisitamme suhted?

Blogi Silmad Pärani Kinni kotib Pärnu linnapead Viisitamme. Õigemini, tema juhitava linnavalitsuse kulusid PR-sfääris. Lühike kokkuvõte: Asum arvab, et Viisitamm kulutab oma maine ehitamisele ülemäära palju raha, suunates seda eelkõige parteikaaslaste firmadesse. Ja kahtlustab, et kuna tulemused on ikkagi kesised, tehakse enne valimisi veel ka üks parteiline manööver.

Et teema on mulle lähedane nii elukoha kui elukutse mõttes, pidasin vajalikuks väike kommentaar kirja panna. Kui mõtlema hakata, mida öelda tahan, siis tegelikult on sõnum: maksa kinni või tee ise paremini. Tõsi, ei ole ma isegi virisemise patust puhas ja olen Viisitamme üsna torkavate sõnadega tervitanud. Kuid kritiseerida tuleb tegusid, mitte inimest.

Kõigepealt tõsiasjad.

1. Pärnu linn annab Eesti oludes käibe ja töötajate poolest juba üle keskmise ettevõtte mõõdu välja. Seega on arusaadav, et kommunikatsioonikulud on suuremad kui pressiteate kirjutamine paar korda aastas.

2. Linnavalitsus on moodustatud demokraatlike valimistulemuste alusel, tegemist on seadusliku ja demokraatliku organiga, mitte kuritegeliku grupeeringuga, kuigi mõnikord tahaks terve mõistus selles kahelda. Linnavalitsuse pädevusse kuulub mitmesuguste teenuste, s.h. PR-teenuste ostmine.

3. Iga erakonna eesmärk on ellu jääda ja paljuneda, levitada oma siirded võimalikult paljudesse ühiskonna sõlmpunktidesse. Kui poleks demokraatiat, viiks metastaas üsna peagi ühe partei diktatuurini ja tegelikult pole erakonda, kes sellest ei unistaks.

Mu arvamus või järeldus saab siin olla ainult selline:

Kui linnavalitsus ei meeldi, tuleb järgmistel valimistel parem valida. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt ja kuni võimul olijate poolt on kõik juriidiliselt korrektne (JOKK), peab jälgima, et ka opositsioonilised arvamusavaldused jääks seaduse piiridesse. Kritiseerida võib ja peabki, aga soovitavalt konstruktiivselt. Eks Pärnus püütakse Tallinnast eeskuju võtta, kuigi mastaabid on oluliselt väiksemad ja midagi väga hullu ju veel tehtud ei ole. Igatahes Pärnu kaablivõrkudes pole veel kohalikku spordikanalit, kus linnapea linnarahva raha eest laiutaks.

Mainekujundus (mida on vaieldamatult ka valimiskampaania) on tegevus, mis neelab üksjagu energiat. Seepärast on ka arusaadav, et seda püütakse teha maksumaksja arvelt. Teisalt on piiri raske tõmmata – kas Viisitamm paitab laste päid linnavalitsuse või partei esindajana. Ja kui on võimalik väita, et linnapeana, siis peab sellest lapsevanemaid teavitama ka linna pressiteenistus. Kui võõrast raha (maksuraha, euroraha või mis iganes) hakatakse otseselt isiklike eesmärkide saavutamiseks rakendama, on muidugi kuri karjas, nagu näiteks Galojani juhtumi puhul. Kui aga piir jääb segasemaks (nagu linnapeade ja ministrite PR-kulude osas), tuleb loota võimulolijate südametunnistusele. Mõnel poliitikul seda aegajalt ju ikka esineb. Ja muidugi on hea, kui avalikkus, s.h. blogijad, asjal silma peal hoiavad.

Veidi ka numbritest. 28 000 kr palk tähendab tegelikult inimesele kätte alla 22 000. Pole muide sugugi liiga palju inimesele, kes oskab oma mõtteid kirjalikult vormistada ja lisaks veel ka komasid panna. Iga ajalehetoimetus võtaks sellise inimese tööle. Ning 60 000 teenustasu (sisuliselt: palgafondi) tähendab, et töö tegijatele jõuab pärast maksude maksmist kohale vaid ca 30 000 kr. Tallinna linnapea mainekujunduskuludele ei pääse need numbrid lähedalegi. Samuti Eesti suuremate ettevõtete omadele. Hansapank, EMT, E-Energia ja mitmed muud äriorganisatsioonid kulutavad kommunikatsioonile suurusjärgu võrra rohkem, paljudel on lisaks lepingutele PR-firmadega veel ka hulk koosseisulisi mainega manipuleerijaid.

Selle teema lõpetuseks meenutan üht vana anekdooti, mida vastavalt vajadusele on erinevate nimedega varustatud. Valige seekord ise sobivad.
Juht nr 1 tõestas, et iga loll võib linna/riiki juhtida.
Juht nr 2 tõestas, et iga loll ikka ei või.
Juht nr 3 tõestas, et linna/riiki võib ka üldse mitte juhtida.

Soovin jõudu kõigile konstruktiivsetele kritiseerijatele ja püüan Pärnu asjadel isegi silma peal hoida.

TV3: kes tahab saada tünga?

Miljonimäng pidada veebis olema. Tahtsin proovida, kas vastamiseks antud aja jooksul jõuab õige vastuse guugeldada, kuid - oh õnnetust, ka TV3 IT-võimekus ei lubanud mängu siseneda.

Suurema osa ajast oli ekraanil juuresolev pilt.

Korraks vilkusid ekraanil ka küsimused, kuid siis ei olnud võimalik neil klikkida.

Testi oma teadmisi: Kas miljonimängus võib:

a: võita 10 krooni

b: võita 1000 krooni

c: võita 1000 000

d: saada tünga

Täiendus: Lõpuks ilmus ekraanile järgmine küsimus:

Mis teie arvate, milline on õige vastus.

uskumatu veebileht

Satanistid! Rahvusvaheline vandenõu! Tuleb teine tee valida! Mis asja sul siin portaalis nuhkida on! Kes meid on maksuraha eest aidanud, las tegi endale ka natuke vahelt. Soovitan tutvuda, blog.tr.ee parimad palad on selle kõrval lasteaia laulukoor. Muidugi, omal vastutusel ja mina ei garanteeri kellegi vaimset tervist pärast saidi lugemist.

miks Jeesus Mersuga ei sõitnud ehk olen see, millega sõidan

Ütle mulle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes sa ise oled, räägib psühholoogide käibetõde. Põhiliselt meenub see tarkusetera inimestele enamasti siis, kui on vaja halvale rajale eksinud ligimese tegevusele õigustust leida või lastele moraali lugeda. Kaalujälgijad kinnitavad, et inimene on see, mida ta sööb. Ilmselt vihje, et mingi mõte on ikkagi sees nende rahvaste toitumisharjumustel, kel siga on roojane loom ja rasvane toit luksus, mille kättesaamatust vaesematele rahvakihtidele oli vaja kuidagi põhjendada. Siit võiks edasi heietada veel paljude tarbimisharjumuste teemal. Küsida retooriliselt, miks lõunamaa rahvad nii vähe viina joovad ja põhjamaades jällegi veinist lugu ei osata pidada. Ja vastupidi. Võimalik, et siingi on mingi religioosne ajalugu mängus, kuigi ise kahtlustan rohkem kliimast tulenevaid põhjuseid.

Omamoodi õigus igaühel. Erinevate religioonide jumalatele meelepärased eluviisid, tuleb välja, on tegelikult kasulikud eelkõige inimesele endale. Nii ongi algselt poliitilistel põhjustel kehtestatud usulised reeglid tänapäevaks leevenenud ja asendunud isiklikku kasu lubavate käitumisjuhistega. Moraal on siiski sarnane: keelatud asjad viivad halbade tagajärgedeni. Pättidest sõpradega taaskohtutakse tavaliselt vangimajas. Rasvunud inimesed on koledad ja surevad kiiresti infarkti. Viinast saab kiiremini tsirroosi kui veinist. Pole muide taibanud üheltki tõsiusklikult moslemilt küsida, et kui koraan keelab kääritatud marjade ja viljade mahla joomise, et kuidas siis on lugu loomsetest saadustest jookidega, nagu kumõss või mõdu?

Järjekordselt Eesti maanteelt eluga pääsenuna taipasin äkki, et tänapäeva inimesele on tema liiklusvahendi mark, värv ja võimsus sama olulised näitajad, kui sõbrad, söök või jook. Ehk olulisemgi. Veel enam üldistades – olen see, millega sõidan.

Et sõiduki-teema kõigile väga korda läheb, tõestab kasvõi ülemaailmse autoajakirjanduse vohamine. Autoajakirju, -saateid ja -saite tundub juurde tekkivat samas tempos, kui naftahind kerkib. Muidugi on välja kujunenud teatud mõttemallid. Sakslane sõidab Volkswageniga, prantslane Peugeotiga. Ameeriklane loomulikult Lincolniga(Ford) või Cadillaciga. Venelane Volgaga. Eestlane sõidab maasturiga. Vähemalt unistab ja kuni seda endale lubada ei saa, liisib hetkel kõige soodsamalt saadava keskklassi auto ja hellitab seda kui pereliiget.

Aga kus on autopedenduseks ristitud nähtuse juured? Eks ikka sealsamas, kus muudegi meemide omad. Kõige rohkem teame kõrberahvaste transpordi ajaloost. Kaupmees sõitis kaameliga, käsitööline eesliga. Põllumehel olid härjad, sõjamehel hobused. Riiklike ehitusprojektide jaoks toodi materjali veolotjadel, viikingid tulid põletama ja peksma kiirete purjelaevaga. Kõik oli paigas, sõiduvahendi järgi võis öelda, kes sõidab. Küllap on see alateadlik arusaam inimestes tänapäevani sees. Ja vastab rohkem tõele, kui me igapäevaselt sellele mõtleme. Kui palju sõidukivaliku stereotüübid tänapäeva maailmas paika peavad? Mehhiklane sõidab motorolleriga, nagu ka mehhiklaste esivanemad Ibeeria poolsaarel. Hiinlased sõidavad jalgratastega, hindud elevantidega. Aafriklased käivad jala. Liiklusvahend on saanud olemuslikuks osaks inimese iseloomustusest.

Ei pea paika, ütlete? Istuge Vabaduse väljakule ja vaadake, mis mööda sõidab. Mitu miljonit minutis mööda vurab? Eestlane tahab saks olla. Või paremgi kui saks, las saks sõidab Mersuga, eestlane liisib maasturi. Parem veel, kui see on Porsche. Bussiga või rongiga sõitmine on vaesuse märk või paremal juhul teadlikkuse demonstratsioon. Tallinna „sõida ja pargi” süsteem kiratseb. Jala käimise asemel joostakse spordisaali jõulindil ja jalgratas on ekstreemspordivahend.

Ergo, olen see, millega sõidan.

Jeesus näiteks, sõitis eesliga või käis jala. Küllap võinuks temagi endale sponsorite kulul Mersut lubada, kuid läks lõpuni jalgsi. Endassesüüvimisharjutusena aga võiks igaüks lisaks söömise, joomise, pangalaenamise ja ostlemise analüüsile korraks mõelda, et millega me sõidame?

Kirjutasin selle postituse Arvamus @ Ekspress palvel ja see on seal ka avaldatud.

Keda aga huvitab pikem arutelu, mis autoga Jeesus oleks sõitnud, leiab kaasamõtlejaid nendelt linkidelt:

http://www.highrock.com/personal/WWJD/

http://www.jimlane.org/What-Would-Jesus-Drive_25.htm

kuidas mind kodupoes võrgutati

Läksin hea võrgutamisnipi õnge. Alguses arvasin, et minusugust läbinägelikku ja marketingiteadlikku ostjat enam mingi turundustrikiga ei meelita. Siis natuke arvutasin ja leidsin, et miks mitte. Süüa ostad ju peamiselt ikka kodupoest. Neelasin uhkuse koos pakutud söödaga alla ja olingi võrgus. Kampaania ise oli lihtne. Iga 100 kroonise ostu kohta anti 1 kleeps. Korjad leheküljetäie kleepse kokku, saad tasuta nänni. Nänn oli päris ilus, igas kodus vajalikud tarbeesemed, mida ikka kulub. Just parasjagu nii kallis, et ise ei raatsiks igal aastal osta. Ostukorviga võrreldes – letihinnas maksnuks nänn ca 11% kingituseks vajalike ostude kogusummast, kaupmees ise teab, mis hinnaga tal see tegelikult käes on. Arvan, et kokku tuli ostjatele vähem kui 5% jagu tasuta kaupa anda.

Kampaania kestis kaua. Septembrist veebruarini. Selle ajaga kogunes kleepse päris palju. Mõtlemapanev. Kui kaupmees poleks kleepsukogumist käivitanud, ei oleks kartagi osanud, kui suure osa rahast me igapäevaselt toidupoodi viime. 6 nänni tuli kokku. Oleks rohkemgi tulnud, kui oleks kogu perioodi kodumaal elanud. Nüüd tagantjärele vaadates – oleks selle nänni ise korraga raha eest ostnud, saanuks kindlasti soodsamalt.

Kas me muutsime kampaanias osalemisega oma ostukäitumist? Mõnevõrra kindlasti. Rohkem ostma ei hakanud, kehakaal ei kasvanud. Mõttetuid asju ei ostnud, kallimaid ka mitte. Siiski, mõnikord kaugemalt tulles, kui teine pood risti teel oli, siis leidsime, et läheme parem kodupoodi, sest seal antakse kleepse. Kokku ehk 4-5 korda. Kaupmehe jaoks ilmselt on seegi oluline võit. Justnagu kliendilojaalsuse kasv või nii.

Olgu siis tubli turundaja ka ära mainitud. Rimi. Ja vist võib peaaegu nõusse jääda, et selline kleepsukogumise kampaania toimib täna paremini, kui mõni elektrooniline lojaalsusprogramm. Paberil kampaanial on mitu eelist. Kõigepealt, kassa juurest lahkudes tundub alati, et oled midagi saanud. Kogumislehed, kleepsud, väike käsitöö nende kokku kleepimisel. Lihtsalt plastikust kliendikaardi läbi tõmbamisega ei kaasne pooltki sellist osalustunnet. Teiseks, kleepsudega on kogu aeg pilt ees, kui palju veel on vaja osta, et nänn kätte saada. Kuskilt internetist pidevalt oma nännisaldot otsida oleks paljudele harjumatu. Ja viimaks - kõik ei kogu kleepse. Seega – preemia tuleb välja anda ainult neile, kes osalevad, ülejäänutele on kampaaniakulud olematud. Elektroonilisel kogumisel (nagu Säästukaart) saavad kõik ostjad jõuluks mingi kopika kätte.

Palju siis nänn kokkuvõttes maksma läks ja kui palju inimesed kaupmehele oma raha ära viisid? Rimi ilmselt seda ei ütle. Enda panust ma tean ja igaüks võib oma osaluse ise kokku arvutada. Aga ärge seda parem tehke. Kurb hakkab. Vaadake parem lauamängu sellest, kuidas võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.

vaata uut veebikülge www.MIDa.krt.ee

Oled sa ikka kodus? Tahad tutvuda Annikaga? Valgus nagu paistaks. Õnnestunud teaser-kampaania. Läksin õnge. Puhtalt erialasest huvist, muidugi.

Kontrollisin siis, mida nii kõvasti reklaamitud www.mid.ee pakub. Visatakse edasi EMT lehele. Ulme! Kõigepealt 1 min lehekülje laadimist. Siis algab pikk video. Raha lõhna on tunda nii video teostamise kui massiivse telereklaami kampaania juures. Isegi väga suurt lõhna, et mitte öelda haisu. Iseendast positiivne, et minugi 16 aasta kõnearvete eest on hulk kreatiivseid video-inimesi saanud tavalisest teleklipist 10x pikema filmi toota. Päris kvaliteetse, muide. Ja progejad on saanud filmi veebiformaati väänata. Iseendast tore, et EMT viitsib loomingulisi kollektiive toetada.

Kes ise aega ei viitsi raisata, siis ütlen filmi lõpu ette ära: vana head mobiil-id reklaamitakse.

Midagi konkreetset, uut ega huvitavat ei juhtu. Eriefektid on ka odavad. Nii labase süžee peale oleks muidugi võinud vähe kuulsamad näitlejad võtta, et üllitisele kassaedu tagada. Laboranti võinuks mängida vähemalt Scarlett Johansson. Ja teadlast Sean Connery.

Soovitus EMT-le: kogu selle jama võiks DVD peale kirjutada ja müüki paisata. Saaks teha veel ühe vinge reklaamikampaania. Kõneminuti hinda võiks ka muidugi tõsta. Ja minutipõhise arvelduse ikka sisse viia.

Viimne Reliikvia poliitiliselt korrektseks!

Eestlased on viimased rassistid, šovinistid ja sallimatud sead, tundub. Kui lugeda kommentaare kasvõi hiljutisele uudisele kolmest poliitiliselt ebakorrektsest põrsaksest. Ei, viimane aeg on ka meie oma kultuuris multikulti tolerantse pilguga ringi vaadata ja sallimatus otsustavalt välja juurida. Ei mingit sallivust sallimatusele!

Kõigepealt - Kevade ja Toots. "Valu punanahkadele", see on ju ilmselge Ameerika põliselanike ahistamine. Tuleks asendada.

Siis muidugi Viimne Reliikvia. "Mõisad põlevad, saksad surevad..." kas see pole mitte otsene rahvusliku vaenu õhutamine? Meie ühiskodus ei saa lubada, et sakslaste kohta midagi halba mõeldakse. Vaat kui lõpetavad meile bemarite müügi ära!

Kivirähul seiklevad vist teiste ullikeste hulgas ka juut, mustlane ja setu. Oi-oi, Andrus! Euroopa ühiskodus nii ei saa.

Kellele veel meenub, millises meie teoses teisi rahvaid on halvustatud, andke aga kommentaarides teada.

Teeme nimekirja, võtame seisukoha, kogume allkirjad, saadame kuhu vaja ja nõuame, et rakendataks meetmed. Siis saame kõik elada õnnelikus ühiskodus ja täidame viisaastaku integreerumisplaani 3 aastaga.

Viisitamme valjuhääldid ja veeuputus

Vaatamata hirmsatele hoiatustele kujunes seekordne tormireportaaž Pärnust pettumuseks. Pauk jäi tulemata. Kohalike rõõmuks ja külaliste kurvastuseks. Kolme aasta taguse tormiga ei saa võrreldagi, ei uppunud autod ega ujunud jääpangad kellegi elutoas. Natuke tuulutas ja rabistas rahet. Mitmepäevane tormihoiatuste kampaania läks asja ette vaid seal, kus tõesti elekter korraks kadus. Tegelikult hea, et hoiatati. Parem kolm korda ette valmistuda, kui üks kord kahetseda, vähemalt küünlad-tikud olid kõigil tagavaraks varutud.


Šokeerivaid kaadreid jahtima saabunud kaameramehed libistasid pubides õlut, sest kaua sa üht ehituspraagi tõttu maha kukkunud katust ja paari murdunud puud ikka filmid. Tormielamusi igatsevad loodusesõbrad sõitsid nukralt ühest porisest rannast teise ja otsisid, kus see jää siis kuhjuma hakkab. Eriti ei kuhjunudki, liiga õhuke oli suurema rüsijää tekkeks. Kullipesa rannas oli lausa vaba vesi, kesklahes õõtsus lahja jääsupp. Tegelikult oligi tavaline eesti surfi-ilm – natuke külmem ainult kui suvel. Pärnus käis edelatuul korraks 20 m/s peal ja veetase tõusis 71 cm. Sajuhoogude vahel läks lausa selgeks. Lainekõrgus olematu. Ei midagi katastroofilist, suvelgi saab mõnikord Sunseti rannabaari ees purjelauaga sõita. Kuigi jaanuaris võiks pigem lumetuisku kui paduvihma eeldada. Pärnu surfarid sõitsidki hoopis põhjarannikul Lahepera lahes, kus jäätukke vähem sees. Ka Läti piiri pool oli ilm surfamiseks soodsam, tuul tugevam, sõidukurss parem ja jää puudub sootuks.

Põlised pärnakad teavad rääkida, et 2005 aasta torm tõi vee ahju vaid uusarenduste piirkondades. Eriti valusalt muidugi merevaatega miljonikruntidel ja rannaheinamaadele kerkinud uusmajades. Ega’s näiteks Valgeranna tee ilmaasjata ümbruskonnast nii palju kõrgemale tammi peale ole aetud, ala kus praegu kinnisvaraarendus vohab, olen isegi mitu korda üle ujutatuna näinud. Tsaari- ja eestiaegsed majad (millega võrreldes on ka nõukogude Pärnu ehitused uued) jäid enamasti tänu targasti valitud asukohale puutumata. Vanasti teati, kuhu ehitada. Või kuidas ehitada. Needki vanad majad, mis tõusuvee piirkonda jäid, pääsesid kergemalt, kuna kõrge vundament hoidis seinad-põrandad kuivad ja vesi läks maja alt läbi. Mingi mõte sellel ikkagi oli, et aastasadu randa vaid paadikuure püstitati ja mõistlikud inimesed oma majad merest kaugemale ehitasid.

Kas Pärnu 2005 aasta üleujutus oli erandlik ilmastikunähtus, lühiajalise kliimakõikumise sümptom või uue jääaja esimene hingus, on vaieldav. Pikemalt arutlesid Ülo Mander ja Jaak Jaagus Eesti Ekspressis 2 aastat tagasi ilmunud artiklis. Jäätumised, sulamised, üleujutused ja veetaseme langemised on Maal alati vaheldunud, lihtsalt lühiajalisel vaatlemisel on neid raske märgata. Kümnete tuhandete aastate jooksul aga on muudatused märkimisväärsed. Meie planeedi varasemate jääaegade ja veeuputuste tekkes ei saa naftatööstureid küll kuidagi süüdistada, kliima on kõikunud miljardeid aastaid ning sellel on palju põhjuseid, mis inimesest kuidagi ei sõltu. Alates päikese aktiivsusest ning lõpetades maavärinate, vulkaanipursete ja hoovustega. Isegi meie tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on merepõhi mitmes kohas maismaaks saanud, teisal terved linnad merepõhja vajunud. Kõikunud on nii maailmamere tase kui maapind, küllap kõiguvad edaspidigi.

Seepärast polegi küsimus, kas üleujutus tuleb. Küsimus on, millal. Mander ja Jaagus arvasid, et Pärnu üleujutus võib ka ilma globaalse kliimamuudatuseta korduda, veetaseme lühiajaline tõus kuni 3 meetrit on lokaalsete asjaolude (kõrgem veetase, tsüklon, jäävaba meri) kokkulangemisel täiesti võimalik. Ja selleks ei ole sugugi tuhandeid aastaid vaja oodata.

Hea, et torm seekord taeva jäi. Eelmise jaanuaritormi järel välja mõeldud peamine abinõu - Pärnu kohalik hoiatussüsteem - pole veel katsetamisekski valmis. Viis valjuhääldit pidid siiski juba kohal olema ja ülespanekut ootama. Seekord läks hästi, Viisitamme vilesid ei läinud vaja. Teine kaitsevahend, millest ka räägitud – tammide rajamine – ei pruugi kunagi teostudagi. Me ei saa vaatamata tohutule kütuseaktsiisile maanteidki korda, keda aga oleks võimalik maksustada tammide ehituse finantseerimiseks?

Küll hakkab aga valmima kolmas suurem tormivastane meede – voldik õpetustega, kuidas üleujutuse ajal käituda. Maavalitsuse ja päästeameti pingelise töö tulemusel üllitatakse ja jagatakse see Pärnu rahva postkastidesse ilmselt juba sel aastal. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ilmateadlaste kinnitusel tuleb üleujutus ükskord nagunii. Kas siis enam vilistamisest kasu on, jäägu igaühe enda otsustada, sest uppuja päästmine on teatavasti uppuja enda asi.

- - -

Igaks juhuks siia siis ka üks link, mis õpetab, kuidas paberist paati voltida.

bussipileti hinnatõusu oodates ehk valitsus, kes õlle hinda tõstab...

Üleeile sain linnadevahelise bussipileti Tallinnast kätte veel hinnaga alla 0,9 kr/km. Tanklates diisli hinda vaadates tundub see lausa kingitusena. Bussimootori janu arvestades kulub 1 km läbimisel ainuüksi kütusele täna üle 5 kr. Lisaks bussijuhi palk, hoolduskulud, amortisatsioon, kindlustused, üld- ja juhtimiskulud. Buss polnud päris tühi, aga üle 10 inimese seal ka polnud. Mis tähendab, et bussifirmal võis tulemust vaadates päris kurb olla. Või teisest küljest uhke tunne: iga 100 km kohta saab riigi teedeehitust toetatud rohkem kui 10 euroga. Iseküsimus on, kas busside veermik seda toetust ka oma vedrude peal tunda saab, kuid kodanikukohus on täidetud.

Autoga sõites tuleb uute hindadega kilomeetri kütusekuluks 1,4 kr. Varem oli selge, et kahekesi on autoga odavam sõita kui bussiga. Tasus kombineerida, et kellegagi sõidud ühte autosse sobitada. Täna pole enam nii kindel. Liikluskindlustust, auto amortisatsiooni, hoolduskulusid ja parkimistasusid arvestades võib juba ka kahekesi bussiga odavam tulla. Kuni bussifirmad sel jätkuda lasevad. Ilmselt mitte väga kaua. Kuid rõõmu ei tule sellest kellelegi. Eelkõige mitte bussijuhtidele, nende palgatõusulootused hägustuvad ilmselt veelgi. Inimene on paindlikum kui masin – buss ilma kütuseta ei sõida, bussijuht aga ilma palgatõusuta ehk küll.

Bussipileti hinnatõus aga saab olema märguandeks hinna- ja seega ka inflatsiooniralli järgmisele ringile. Kui inimesed juba bussipileti eest rohkem nõustuvad maksma, siis pelmeenide ja pükste hinnasse sulavad kasvavad transpordikulud palju lihtsamalt. Veoauto võtab bussist rohkemgi kütust, aga erinevalt tuhandetest reisijatest peab transpordifirma uue hinna selgeks tegema vaid mõnekümnele lepingupartnerile. Kes selle omakorda siis vähehaaval tarbijate vahel ära jagavad.

Ebaproportsionaalseks on kütuse hind muude kuludega võrreldes tõusnud igal juhul. Kui Euroopa liidus maksab õllekann baaris tavaliselt vähemalt 3 x rohkem kui kütuseliiter tanklas, siis ei saa asi kauaks paigast ära jääda ka meil. Kuna kütusehind ei lange, siis järelikult peavad muud hinnad proportsionaalsele tasemele tõusma. See valitsus aga, kes õlle hinda tõstab…

Ükskord me kaotame (oma raha) nagunii!

Hansapank ei ole kohustatud...

Sain Hansapangast egole kõva laksu. Päris kõva, võttis kohe ihu imelikuks. Ei, Ego-kaarti mul pole ja narkomüügiga Hansapank veel ei tegele, paugu sai mu eneseuhkus. Ja optimism Eesti suurima IT-ettevõtte suutlikkuse suhtes.

Oli vaja kontrollida paari ettevõtte 2005 ja 2006 aasta tehinguid. Netipanga supervõimaluste hulgas paraku varianti üle-eelmise ja varasemate aastate väljavõtte nägemiseks ei ole, selleks tuleb pangakontorisse minna ja 25 kr eest vastav väljatrükk paberile lasta trükkida. Ulme!

Ju on infoajastu läbi ja suured andmemassiivid koormavad vaeseid servereid. Et mul pangakontoris käimise harjumust juba aastaid ei ole, ei osanud ka vastavalt ette valmistuda. Mõtlesin toidupoodi minnes, et üks tee, kaks asja ja astusin sisse. Ei hakanud kogu raamatupidamist ja registrikaarti kaasa võtma, arvasin, et ehk ID-kaart kehtib.

Teenindamiseks nõuti firma registrinumbrit või kontonumbrit. Et mul neid peas ega ID-kaardi tagaküljel polnud, pakkusin välja, et andmebaas peaks võimaldama ka firma nime järgi info üles leida. Sain tellerilt vastuseks, et firmanime järgi ei ole Hansapank kohustatud mulle infot otsima. Mis siis, et ID-kaart olemas ja ma ise allkirjaõiguslik nii pangas kui ettevõtteregistris. Ütlesin tellerile, et see päring peaks andmebaasile sama lihtne olema, kui registrinumbri otsing või kontonumbri leidmine, sest arvuti jaoks on nii numbrid kui tähed tegelikult samas koodis kirjutatud. Teller aga kordas, et nad pole kohustatud seda tegema. Ei seletanud ka, et kas server kulub või kallis tööaeg. Lõpuks visati mulle nipsakalt paberitükk ja öeldi, et kirjutage siis firma nimi. Sain vihjest aru.

Neil tööaeg kallis ja ega mul jalad ju kulu. Kõndisin koju, kirjutasin vajalikud numbrid ekraanilt paberile ümber ja läksin panka tagasi. Sain väljavõtted kätte. Küsimuste-vastuste voorus selgitati mulle veelgi, mida Hansapank pole kohustatud tegema. Mu küsimusele, et kas ma olen kliendina kohustatud nipsakat teenindust taluma, vastati, et mul pole üldse kohustuslik Hansapanka tulla. Kas võib olla tegemist müügiootuses ettevõtte töötajate stressiga või lihtsalt suures tööjõupuuduses allapoole lastud latiga, pole mu asi arvata.

Sain 2 asja võrra targemaks.
1. Ise oled loll, kui väljavõtteid aegsasti ei kopeeri ja ei koduses serveris ei arhiveeri.
2. Vaatamata ilusatele reklaamidele suurtest asjadest, pole Hansapank tegelikult kohustatud isegi väikseid tegema ega viisakalt suhtlemagi.

Täiendus: 01.02.2008
Ma pole ainus, kes sellisel teemal oma aega raiskab. Paistab, et kellelgi on veel hullem.
Tänu kõigile kommenteerijatele ja soovitajatele.
Ja mõned täpsustused kommentaarides toodud küsimustele:

• Larko, mul on kontosid olnud nii Soome kui teiste riikide pankades. Praegu kasutan interneti kaudu kontot La Caixa pangas ning seal on kogu toimingute ajalugu tasuta kättesaadav. Tõsi, ID-kaardiga ei saa sinna sisse logida ja PIN-kalkulaatorit neil ka pole. Aga seni pole sealt mu raha ära varastatud.
• Panga infotelefoni fännidele: sealt ma teada saingi, et väljavõtte saamiseks tuleb kontorisse minna. Kahjuks ununes neil juhendamata, mis tuleb kontorisse kaasa võtta. Järgmine kord võtan igaks juhuks sünnitunnistuse, keskkooli lõputunnistuse ja traktoristi juhiload ka.
• ID kaardi koodid on peas ja seda kasutan igapäevaselt igal pool, kus võimalust pakutakse. Ka digiallkirju olen andnud juba nii palju, et sk.ee tasuta limiit on läbi ja tuli leping sõlmida. Muide, kas keegi teab, mis hetkest mobiil-ID tasuliseks tehakse?

Täiendus: 06.02.2008
Tegijal ikka juhtub. Suurel tegijal juhtub suuremalt. Seekord siis inimlik eksitus, mis andis inimesele võõra pangakaardi ja õiguse arvel toimetada.

Sundüürniku surm ja uuestisünd

Kui sundüürnikku poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, kirjutasin Ekspressile mõeldud kommentaaris. Mõnes mõttes ongi tegemist väljamõeldud probleemiga, millega on edukalt saanud võidelda juba üle tosina aasta. Populaarne retoorika ütleb, et sundüürnik on omandireformi hammasrataste vahele jäänu, kes ei saanud harjumuspäraseks muutunud elamispinda kollaste kaartidega päriseks. Kuid kollased kaardid anti ka sundüürnikele ning nende kaartide eest sai muudki kui elamispinda, näiteks ettevõtteid. Oleks võinud ju talongimajanduse ideoloogidelt küsida, miks on nii, et võid kõigile talongiomanikele ei jätku.

Kes see sundüürnik õieti oli?

Mäletan, kui sõber sai majaomanikuks. Üks ta esivanematest oli subjektiks tunnistatud, kuid keegi suguvõsast ei tahtnud majadega mässama hakata. Majad olid puust ja pleekinud, aga peaaegu kesklinnas. Sõber - tollal veel noor ja siiras – kirjutas alla. Tähistasime. Järgmisel päeval läksime maju vaatama. Ka seal tähistati. Küllap see oligi põhjus, miks keegi esimese ringi sugulastest polnud julenud maju vastu võtta. Üürnikud olid sees.

Majades käis pidev pidu, tähistati nii lihavõtteid, 9. maid kui kõikvõimalikke muid pühi. Ja vahepealseid päevi. Kuulnud, et majal on nüüd omanik, teadsid manulised mõndagi nõuda, mida majavalitsus polnud teinud. Torud tilkusid, katus lasi läbi, elektrijuhtmed loopisid sädemeid. Omanik ohkas ja läks panka. Pankurid leidsid, et võib raha anda küll. Perspektiivne piirkond, satikad suitsutad välja ja arendad elamispindu, mis mühiseb, arvati. Valesti arvati. Üürnikest said sundüürnikud.

Aastad läksid, aga sundüürnikud jäid. Ettepanekud mujale kolida naerdi möirates välja – kes see loll on, kes oma õigust ei tea. Tahad omanik olla – tuleb maksta. Üürnike kollased kaardid olid ammu kangema kraami vastu vahetatud kuid välja kolimise eest nõuti iga toa vastu korterit. Kaubale ei jõutudki. Pank aga tahtis intressi, kindlustusmaksed tuli tasuda ja eks majade püstihoidmine nõudis ka pidevat panustamist. Omanik kiristas hambaid ja maksis. Seadusega ette nähtud napp üüriraha mõnikord laekus tähtajaks, mõnikord mitte – riik polnud ju üürnikke sobiva sissetulekuga varustanud. Majaperemehe nägu läks järjest mornimaks. Kui mõni üürnikest lühiajaliselt lahkuski – kainestusmajja, arestikambrisse või haiglasse – oli kogu koosseis mõne aja pärast jälle tagasi. Kord pakasega purunesid ühel korteril aknad. Torud külmusid lõhki, kuid samas toas peost puhanud sundüürnik ei saanud nohugi.

Käis peremees murega juristide ja ametnike juures, kuid käsi laiutasid nii esimesed kui teised. Viimased küll vihjasid, et kui partei peaks vajalikuks mõnele manulistest munitsipaalkorter eraldada, võiks probleem leeveneda, aga selleks tulevat õigete inimestega rääkida. Ei saanud sõber vihjest aru ning munitsipaalkorteri-lubadus jäigi tema üürnike jaoks vaid valimisreklaamidesse.

Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad nii tänapäevani, lõpetavad jutuvestjad tavaliselt oma pajatuse. Selles loos vabastasid tsirroos ja gangreen siiski ühe korteri. Ka ülejäänute tervis ei ole enam kiita ja varsti võib probleem lõplikult laheneda. Kui majaomanikule ei panda enne kohustust haigla- või hooldusraviteenust osutada.

Palun saage tuttavaks. Sundüürnik ver. 2.0.

Üks setukas populaarse partei valimistroika ees on seega lõplikult hinge vaakumas. Pensionär peab veel vastu ja venekeelne veab võimsalt, aga sundüürnik 1.0 on peagi surnud kui siga jõululaual. Kuid ega sõit seepärast seisma jää. Parteid suurepäraselt teeninud müüt tuleb teisele ringile. Tagatoas juba susiseb ning sundüürnik 2.0 tõuseb varsti fööniksina eelmise tuhast. Või oleks täpsem öelda – keedetakse katseklaasis homunkulusena kokku. Sest ilma temata ju ei saa. Kellegi eest on vaja võidelda, kellegi näitel on vaja allasurutute lootusi õhutada.

Analüütikud hoiatasid, et juba enne suurt kinnisvarabuumi oli iga 3. eluasemelaen riskantsem, kui reeglid nõuavad. Buumi ajal aga jagati raha ilma igasuguse kontrollita. Majanduse jahtumisest on saanud tõsiasi ning alanud aastal ilmselt ei suuda pangad enam sundmüüki minevate kodude arvu varjata. Seega on lähiajal turule oodata hulka uus-sundüürnikke, kes pärast eluaseme pangale loovutamist on sunnitud endale ulualust üürima.

Pealinna linnavalitsus on juba teatanud, et 818 sel aastal valmivat munitsipaalkorterit antakse õelate omanike poolt uute üürimääradega tänavale aetavatele sundüürnikele. Tõenäoliselt ähvardab väljatõstmine ka umbes sama suurt hulka makseraskustesse sattunud laenajaid. Neile on pealinn välja pakkunud, et üle jõu laenanutele peaks riik eluasemelaenu maksmisel appi tulema. See tähendab, sekkuma turusuhetesse ja andma „õigetele” inimestele nende suhtes eelise, kes oma kohustusi ise täita suudavad. Samamoodi, nagu sundüürnikele kunagi anti eelis näiteks turuhinnaga erakat üüriva tudengi ees.

Lisaks on sundüürnikele mõista antud, et küllap saab lõpuks ka munitsipaalkortereid erastada. Kui mitte kollaste kaartide eest, siis kuidagi ikka. Tallinna korterite odavmüük üürilistele jätkub ju tänaseni. Tõsi, mitte kõigile, vaid „õigetele”.

Saite vihjest aru?

Jõuluvana teel ajaloo prügikasti

Jõuluvana, kunagi päris populaarne vanamees, on ajaloo prügikasti suundumas. Kui anakronism. Multi-kulti-tolerantsi poole pürgivas maailmas pole talle kohta. Vana, paks, valge mees, kes pealegi tunneb kahtlast poolehoidu laste suhtes. Sobimatu.

Kõigepealt, jõuludest on saanud vähemuse püha. Enamus maailma rahvastikust teab jõuludest ainult niipalju, et kui poes White Christmas mängima panna, saab turisti käest kõvemat hinda küsida. Tõsimeeli tähistab jõule veel vaid 1,5 miljardit inimest. Vähem, kui veerand meie planeedi elanikest. Ülejäänute jaoks kannab X-mas põhiliselt kaubanduslikku tähendust. Kellegi sünnipäev? Võimalik. Talvise pööripäeva paiku tähistatakse palju sünnipäevi. Ishtar ja Mithra, näiteks. Päikse taassünni päev oli püha juba ammu enne saturnaaliaid, millega ristiusu olulisim tähtpäev ühitati, et inimesed pidustustest ilma ei jääks. Seega, tänapäeval on poliitiliselt korrektseks tunnistatud winter holiday ehk talvepüha. Põhjamaa rahvaste jaoks on talvine pööripäev eriti oluline olnud kui kaamose lõpu kuulutaja.

Järgmiseks, miks on Jõuluvana mees? Kus on võrdõiguslikkus? Kui Joulupukkimaa oleks firma, oleks see juba ammu soolise diskrimineerimise pärast kohtusse kaevatud ning tööle võetavatele isikutele sookvoodid kehtestatud. Ootan huviga pretsedenti. Ja miks on Jõuluvana paks? Kas see on mõeldud kuidagi toitumishäiretega inimesi mõnitama? Ning mispärast vana? Ega siin äkki mingi halvustava allegooriaga tegemist pole? Tõepoolest, ka punase sildiga suhkrujoogil oleks aeg endale uus maskott vaadata, kui ei taha tänapäevast tarbijat solvata. Jah, miks punased veoautod tulede vilkudes Meka ümbruses ringi ei sõida? Ebavõrdne kohtlemine?

Lapsed peavad seega ootama hoopis talvepüha-persooni. Christmas-tree on juba nagunii jolly-tree’ks ristitud. Et teiseusulised ei vihastaks. Seega, talvepüha-persooniks sobiks hästi noor afro-aafriklasest lesbi. Tõenäoliselt võiks ta kanda rohelist hijabi - rahu värvi. Mida ta kingiks võiks tuua? Eks igaühele tema usu järgi.


Sarnane on lugu aastavahetusega. Hiinas, Koreas ja Vietnamis saabub uus aasta kuukalendri järgi jaanuari lõpus või veebruaris. Tais, Birmas ja Sri Lankal – kolm päeva pärast aprillikuist täiskuud, osad hindud (Lääne-Bengaalis) tähistavad aastavahetust samuti kevadel. Õigeusklikel tuleb uus aasta alles jaanuaris, pärast vana kalendri jõulusid. Moslemitel saabub aasta 1429 kuukalendri järgi 2008 aasta 10. jaanuaril. Seega pole ka aastavahetuse tähistamine 31.detsembril päris täpne või mis? Kalender on ju ka ainult kokkuleppe küsimus. Ja poliitiliselt ei ole korrektne oma gregorianuse kalendriga teisi traumeerida.

Mis meil siis järele jääb? Ainult talvine pööripäev. Põhjapoolkera kõige lühem päev ja kõige pikem öö. Planeetide ringkäiku poliitilised tõmbetuuled õnneks ei mõjuta ja pööripäevast hakkavad päevad jälle pikemaks minema.

Tähistagem siis sedagi.

---

Postitus kirjutatud EE arvamustoimetuse palvel ja EE-s ka avaldatud.

Põhjala unelm ehk täisroojatud Nokia

Maailma inimarengu aruande viimase koha riiki Sierra Leonet iseloomustas üks päevaleht hiljuti šokeeriva fotoga lastest, kes mängivad ühtlasi käimlana kasutatavas ojakeses. Nüüd raputab heaoluinimesi uudis, kuidas tollesama inimarengu aruande 11. koha riigis Soomes on tuhanded inimesed kraaniveest kõhutõve saanud. Solgimürgituse, nagu kõrgtehnoloogiaga varustatud arstid on kiiresti välja selgitanud. Poleks Nokia-maa vaid mõni aeg tagasi Auvise Pekka amokijooksuga maailma uudisreitingute tipus olnud, saanuks mobiiltelefoni nimelise linna veekraani-salmonellast maailmahitt. Mine tea, ehk veel saabki. Kui mõni doos kolibakterit või enterokokke tõesti surmavaks peaks osutuma. Hoidku jumal muidugi selle eest, ehk suudab aastakümnete jooksul kõrgetest maksutuludest ehitatud tervishoiusüsteem kannatanutel ikka kõik vajalikud loputused teha ja reostunud vedelikud jälle puhaste vastu vahetada. Keskkonnakaitse osas ollakse Soomes üldiselt väga nõudlikud, vaevalt et nüüd saastunud inimesedki puhastamata jäetakse. Küllap saab keegi trahvigi.

Mitä nyt, velikullat? On’s aastakümneid kestnud vodkaturism tõesti lõpuks ka üldisele mõistusetasemele mõjuma hakanud või tuli kaamos sel aastal ebatavaliselt vara? Professor Mikko Lagerspetz soovitab veel tänagi eestlastel areneda „igava põhjamaa” suunas, kuna Eestis olevat mängureeglid puudulikud ja asjad liiga muutlikud. Muidugi on. Aga miskit mäda paistab ka Soome riigis sel sügisel. Kaks sellist pauku korraga! Hea, et vähemalt Räikkönen alt ei vedanud. Muidu oleks eriti kurb joulu oodata.

Ei oska mina analüüsida, millest see kõik. Kas on heaolu saavutamise pinge olnud nii kõva, et nüüd mitmed mutrid korraga logisema hakkavad või on tegu lihtsalt kehvast tähtede seisust tingitud kokkulangevustega. Ehk on hoopis üleilmastumine mõned hästi sihitud tagasilöögid andnud, ei tea. Paska juttu igatahes.

Ärge väga solvuge, soomlased, ikka juhtub. Eks põhjamaa inimestel on alati kergelt hea meel, kui naabril miskit nässu läheb. Naapurikateus. Seni on soomlased ise varmad olnud näpuga näitama, kui kusagil midagi vähe kehvemini korraldatud, kui neil kodumaal kombeks. Kui laev põhja läks, teadsid kõik naabrid kohe rääkida, kes süüdi on. Ega me nüüdki ju ei parasta, lihtsalt tunneme kaasa ja täname vaikselt taevast, et see pauk meist seekord mööda läks. Pealegi, langes ju Eesti inimarengu aruandes tervelt 4 koha võrra ega küüni enamuse näitajate poolest Soome taseme lähedalegi. Mis teeb enamusele siinsetele hinnatõusu ohvritele muidugi tõsist tuska.

Küllap nüüd on Soomes ajakirjanikel ja advokaatidel kõvasti tööd. Kahjutasunõuded vaja kokku kirjutada ja sisse nõuda, uued ennetus- välistus- ja kriisikõrvaldamisprogrammid välja töötada ja ellu rakendada. Juttu jätkub kauemaks. Šokile järgneb krapula ja siis taastumine. Seni aga, tulge ikka meile! Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares on just eurorahadega uued kanalisatsioonitrassid valminud, sealt ei saa sitta survega ka sanatooriumi sauna. Üldine heaolu püsib vaatamata hinnarallile nii madalal, et soome palgaga elab siin endiselt päris normaalselt. Kuigi kinnisvara hinnatõusult enam ei teeni. Ja viin on meil ikka kange, tapab kõik bakterid juba enne kui need kõhule kurja tegema pääsevad.

---
See lugu on jälle EE arvamusrubriigile kirjutatud

kuidas ilus väljamaa mees mulle külge lõi

Seda väljamaa meeste värki olen päris palju ja päris lähedalt näinud. Ja mismoodi põhjamaa naised lõunamaa meestele kaubaks lähevad. Ma parem ei kirjuta sellest. Igaüks elab oma elu. Kirjutan hoopis, kuidas väljamaa mees mulle külge lõi.

Skype kasutan põhiliselt tööks ega lase lase läbi andmete vahetust tundmatu nimega. Kord siiski kinnitasin mingi tähendusetu tähe-numbrikombinatsiooni taha varjunud tegelase kontaktid, mille kõrval inglisekeelne tervitus. Olin enne just ühe Londonis elava tüübiga Skypes chattinud, ta palus, et jätkaksin teemat ta kolleegiga. Arvasin, et äkki ongi õige mees.

Aga hakkas hoopis aktsendiga mesijuttu tulema. Et saaks sõbraks ja mis linnas ikka elad ja kui vana oled ja mis värvi silmad. Tuli väga tuttav ette. Tavaline aafrika-araabia beach-boy loba. Järgmiseks tuleb jutt, et tahaks väga Euroopasse elama tulla ja kannaks seda naist elu lõpuni kätel, kes talle paberid vormistab ja raha teenib. Väga ilus ja tähelepanelik jutt. Kui tundetut arvutit vahel poleks olnud, küllap volksutanuks ta oma pruune silmi, mis sügavad, nagu Aafrika öö.

Vennike ilmselt tegi mu nime ja asukohamaad vaadates eksliku järelduse, et olen kena eesti neiu. Küllap on temagi mobiili mälus hulk Jaanikaid, Jaanasid, Janesid ja teisi ilusate nimedega tüdrukuid, keda jälle palmi alla külla oodata. Täitsa mõistetav, et ta oma naise otsingul vahepeal ka mõne mehe andmete otsa komistab. Ega meie ju ka kõigist nende nimedest aru saa, kes naine, kes mees.

Küsisin, et kas tal asja ka oli ja lubasin talle minuti tähelepanu, et oma jutt ära rääkida. Ei tulnud midagi asjalikku. Soovisin talle lõpetuseks: "haram aleikum" ja blokeerisin kasutaja.

turvamehest sirgub miilits

Ekspressi palvel kirjutatud ja veebiumis avaldatud lugu turvameestest.

Kes on turvamees? Palgasõdur, tavaline valvur, erapolitsei või midagi muud? Vene-vanasti öeldi, et kui mujale ei kõlba, siis miilitsasse ikka. Relv tegevat tossikesest mehe ja munder andvat võimu. See jälle avab uued ja huvitavad võimalused. On’s turvameestest saanud tänapäeva miilits? Paljud hiljutiste turvamehelugude kommentaarid ei hiilga lugupidamisega selle põlise ameti vastu.

Turvamees olla on uhke ja hää, teab iga paljasjalgne poisiklutt Siinai poolsaarel. Ei, mitte selleks, et kodumaale au ja kuulsust teenida. Ka pole see ka karjääriredeli esimene pulk, see ongi vaesuses virelevate kaasmaalastega võrreldes kõrge karjäär. Turvamehel on vormiriided, ta saab palka ja teda lubatakse kohtadesse, kuhu muidu eladeski kiikama ei pääseks. Tal on ragisev raadiosaatja ja isegi, kui päris püssi ei anta, metalliotsija on ikka päris hirmuäratava väljanägemisega. Turvamees on tähtis amet, tal on igas ühiskonnas kindel koht, tihti pole see üldse mitte halb. Turvamees jälgib jõukaid inimesi hotellidesse, kauplustesse, restoranidesse, ärihoonetesse ja ööklubidesse sisenemas. Ta lobiseb turistidega, viskab tüdrukutega nalja ja mehed poetavad mõnikord väikse jootraha. Ta tukub reisibussides parimal kohal ning saab rongirestorani köögis tasuta kohvi juua. Pisisulid ja päevavargad austavad ja kardavad turvameest. Ja kadestavad. Turvamehel on voli turiste kinni pidada ja metalliotsijaga nende nina all suristada. Turvamees võib koguni inimeste isiklikes asjades sorida ning seal näeb palju huvitavat. Kahtlase tüübi kotist leitud pudelit võib vaatama kutsuda ülemuse, kellel on koguni automaat rihmapidi õlal. Mitmekesi koos näevad turvamehed juba päris aukartustäratavad välja. Nagu väike erioperatsiooniks valmistuv väeüksus, ikkagi vormiriided ja relv. Üks egiptlane teadis rääkida, et üldise turvalisuse huvides on siiski ka turvameeste pealike lahingumoon veel kõrgemate ülemuste käes hoiul. Sellegipoolest, turvamees, see on jõud. Nagu tema ütleb, nii ka on. Kes vastu vaidleb, võib kolakat saada või rauduskäsi politseis maanduda. Tõsi, tähtsaid ja mõjukaid isikuid pole vaja ilmaasjata klobida, võib endal jama tulla. Aga napsuste ööklubikülastajatega võib natuke nalja teha küll, seda teavad turvamehed igas riigis.

Turvamees, see kõlab uhkelt. Aga kui palju erinevaid ameteid mahub turvamehe töötõendi varju? Vatsakas paksude prillidega pensionär kaubamaja riietuskabiini ukse kõrval. Hambuni relvastatud kiilakas Blackwateri macho Iraagi ülesehitustööd kontrate eest kaitsmas. Peaministrit paar sammu tagapool saatev tähelepandamatu, kuid valvsa pilguga hästi riietatud noormees. Eradetektiiv-koduabiline, nagu Kevin Costner haleromantilises filmis Whitneyd kaitstes. Piletikontroll trammis. Lennujaama röntgenkaamera kuvari ees istuv daam. Organiseeritud kuriautoriteete saatvad vähem organiseeritud kurikamehed. Ühtses vormiriides poisid-plikad laulupeol pileteid või õllesummeril laste vanust kontrollimas. Ja muidugi need laiade pintsakutega poisid, kes ööklubi uksed pidulistele lukust lahti teevad ning baari hommikuks külastajatest tühjendavad.

Turvamees on alati olnud ja jääb. Ta pole küll kunagi suure süsteemi auväärne tugisammas, ta ei hoia üleval võlve ja püloone, kuid on siiski väike vajalik roigas aeda või sara toestamas. Täpsemalt, lukk värava ees ja koer aidauksel. Vahel sõbralik rehepapp, aga tihedamini tüütu ja väiklane valvur. Sest kuni on inimeste vahel ebavõrdsust, vajab vara ebaühtlase jaotuse säilitamine kaitset. Sellest tulebki turvamehe ja sõjamehe põhiline vahe. Turvamees ei kaitse kunagi aadet või põhimõtet, vaid ainult klassivahet. Kuni on inimesi, vajatakse ka turvamehi.

Midagi on neis kõigis siiski ühist. Varjatud valmisolek action’ks, ähvardus ja salapära. Õigus teatud väikses süsteemis asju oma voli järgi korraldada. Neil on võim ja vahendid võimu teostamiseks. Mundrit austatakse, relv ja raadiosaatja tekitavad automaatselt tunde, et turvamehe näol seisab su vastas suur ja ohtlik jõud. Isegi kui erivahenditeks on ainult kumminui, metalliotsija ja käerauad.

Tundub aga, et turvamehe tegelik positsioon ning tema isiklik võimuambitsioon on pöördvõrdelises seoses. Peaministri turvamees näib nähtamatu ja sulandub hääletult kuhugi tahaplaanile, kuid jõmmi, kelle ülesandeks on takistada ööklubisse väljastpoolt ostetud jookide või ohtlike esemete sisseviimist, on terve tuba täis. Sest mõnikord juhtub, et võim lööb pähe. Juhtub ka paremates peredes, näiteks miljonäride, poliitikute või poptähtede puhul. Inimene läheb ülbeks, kehtestab ennast rohkem kui olukord või vajadus tegelikult nõuavad. Nii sünnibki, et poliitik praamisabas pröögates endale eelisjärjekorra tekitab või telestaar restoranis puhta taldriku asemele veel puhtamat nõuab. Kuid seda ei saa neile pahaks panna. Inimestel, keda kõik nägupidi tunnevad, on nende võimuroll pidevalt kaasas.

Mõelgem aga turvamehele! Tööl on ta kõikvõimas, igaüks kardab ta räsitud metalliotsijat ja ragisevat raadiosaatjat. Ööklubis on ta kaine, tal on tugevad töökaaslased ja ka temast kordi kõvemad mehed on tema ees alandlikud kui lambukesed. Ja kui ei ole, siis „rahustatakse” nad alandlikuks. Aga võtab turvamees vormiriided seljast ning ta pole enam keegi. Autogrammi ei küsita, inimesed ei kummarda ega küsi luba, et mõnest uksest sisse või välja astuda. Ajab ju vihaseks küll. Nii peabki tööl võimunaudingust seda viimast võtma. Eriti, et viimasel ajal ei peeta meil turvamehest enam eriti lugu. Peegelpäikseprillidega, kaenla alt pungitava kalli pintsakuga heas vormis soliidse ja rahuliku ihukaitsja kuvand hakkab kaduma. Jäänud on vinguv, kidur ja ettearvamatu, alaväärsuskompleksides vaevlev vennike. Või kileda häälega piletikontroll bussis. Ja mida halvema pilguga kodanikud neile vaatavad, seda rangemalt nad oma võimupiire kogu valjusega kasutavad. Turvamehe ja tavainimese suhe meenutab järjest rohkem miilitsa ja tudengite läbisaamist vene aja lõpul.

Kuigi, muidugi, inimesed on erinevad. Mõnest miilitsast sai turvamees suure tähega.
Võib veelgi saada, kui võimuambitsioon vaid õiges suunas areneks. Algul turvameeste pealikuks, siis murrab ennast krimiuudiste rubriigist välja majandusuudistesse, lõpuks seltskonnakroonikassegi. Teised jäävad alandava tsivilisti-elu ning mõnusat võimutunnet pakkuva töö vahele pendeldama ja kui hästi läheb, ei satu võimuliialdusega ajalehtegi. Kolmandad, kes lihtsalt muud tööd ei leia, seisavad edasi kaubamaja riietuskabiini kõrval ja kurat teab, mida nad seal mõtlevad. Ehk kujutlevad, mis teisel pool kardinat toimub. Ja jäävadki miilitsaks. No mis siis teha. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ilma asjata ei torgiks. Muidu ju ilus vaadata, las ta seisab.

täissülitatud kotlett või korter jootrahaks?

Eesti Ekspressi arvamustoimetusele kirjutatud kommentaar.

Altkäemaks on jälle kuum sõna, mis kõlab kommentaarides ja uudistes rohkem, kui ükski teine finantstermin. Küsige kümnelt vastutulijalt, milliseid Eestis kehtivaid makse nad nimetada oskavad? Tõenäoliselt ei tea enamus paadimaksu, loomapidamismaksu või lõbustusmaksu. Sama tõenäoliselt viskab enamus küsitletutest vaimukat nalja, lisades mõnele meelde tulnud päris maksule altkäemaksu ja kättemaksu. Aga meediakatel keeb. Tavalistele seriaalidele on lisandunud reality-seep: „Kes täna KAPO-s käis” ning mitmete maksujõuliste meeste PR-masinatele on suuremad tuurid peale lükatud. Ühed ütlevad, et pole andnud, teised, et pole võtnud ja kõik rõhutavad, et isegi advokaadid ei saa üldse aru, millest jutt käib. Ja ajakirjanikud kiidavad kõiketeadvalt takka: korruptsiooniskandaal.

Millest me räägime, kui juba nii karmid süüdistused kõlavad? Ei hakka korruptsiooni definitsiooni siin kordama, kes tahab, loeb ise: http://www.korruptsioon.ee/ . Tähelepanu väärib – tsiteerin: „pistise ja altkäemaksu vahe karistusseadustiku järgi seisneb selles, et pistise puhul paneb meelehead saanud ametiisik toime teo (või jätab teo toime panemata), mis on seadusega lubatud, altkäemaksu puhul aga paneb ta toime ebaseadusliku teo.”

Niisiis, lisaks altkäemaksuvõtmisele, ametiseisundi kuritarvitamisele, erakonna varjatud rahastamisele, huvide konflikti varjamisele, onupojapoliitikale, siseinfo kuritarvitamisele ja paljudele teistele korruptsiooniteemalisel veebilehel kirjeldatud tegudele on korruptsioonikuritegu ka kingitus inimesele, kes oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitis.

Pistis. Ilus eestikeelne sõna, mida võib lausa visuaalselt ette kujutada: tähendusrikkalt mittemidagiütlev kirjadeta ümbrik kellelegi põuetaskusse libisemas... Sõna muide kõlab eriti ahvatlevalt leedukate kõrvadele, tähendades seal hoopis midagi muud. Tõlge on kahjuks trükkimiskõlbmatu. Küll aga kõlab „pistis” üsnagi sarnaselt pärsia sõnaga „bakšiš” (kingitus). Kuigi sageli tõlgitakse „bakšiš” lihtsalt kui „jootraha”, on sõna tähendus palju laiem. See võib tähendada annetust vaesele, ohverdust jumalale, kingitust, honorari, komisjonitasu, altkäemaksu ja palju muud. See on terve süsteem, millel ühiskond püsib, nagu määre logiseva masinavärgi liigendite vahel. Bakšiši andmine pole patt, vaid näitab andja ja saaja vastastikkust austust. Bakšiš on nii sügavalt juurdunud traditsioon, et selle andmisest või vastuvõtmisest loobumist peetakse kui mitte solvavaks, siis vähemalt labaseks või kahtlaseks käitumiseks.

Kahjuks ei leidunud korruptsiooniteemalisel veebilehel sõna „jootraha” seletust. Küll aga leiab otsimootor üles loo presidendiproua Clintonist, kes oma valimispiirkonna Albioni linnakese restoranis jootraha andmata jättis ning selle eest avalikult häbiposti naelutati. Kas solvatud ettekandja ka tema kohvitassi sülitas, artiklist ei selgu. Reisifoorumitest, naisteajakirjadest ja käitumisõpikutest leiab huviline rikkalikult juhiseid, kuidas õigesti jootraha anda. Rõhutatakse: kui jootraha ei maksa, pole head teenindust loota. Hotellituba jääb koristamata, takso ei jõua soovitud ajal vajalikku kohta ning palju hirmsat võib juhtuda, bakšiš on möödapääsmatu. Väidetakse, et see peab paika eriti USA-s. Ei tea, pole Ameerikas käinud. See-eest olen elanud riikides, kus bakšiš on elu loomulik osa, mitte ainult restoranis või taksos. Iga tehingu puhul on täpselt teada, kellelt raha võetakse ja kuidas see jagatakse. Võtad hotellis toa, paned 50 dollarit letile ja näod lähevad rõõmsaks ka su kohale toonud taksojuhil ning lennupileti vormistanud reisifirma tibil. Tellid kõrbesse sõiduks kaameli, ja lisaks kaameliajajale hakkavad sisseostunimekirja koostama ka hotelli admin ja ekskursioonijuht. Rääkimata siis juba keerulisematest juhtumitest nagu auto liisimine, kinnisvara ostmine, töökoha saamine või mis iganes. Loomulikult kehtib bakšiš ka arsti juures, riigiasutustes ja äris. Iraagi Oil-for-Food programmi puhul jõudsid kingitused koguni ÜRO ning Föderaalreservi tippjuhtideni. Tõsi, bakšiš nimetati ümber konsultatsiooni- ja komisjonitasudeks.

Restoranis jootraha andmist peame loomulikuks. Kardame kelneri-Jürit, kes võib kotletile sülitada, kui kunde piisavalt heldekäeline pole. Tegelikult on jootraha andmine olemuselt väga sarnane pistisega – meelehea või kingitus inimestele, kes teevad, mida nad peavadki tegema. Aga kuhu me selle mõttekäiguga jõuame? Kõik meie ametnikud on end identifitseerinud klienditeenindajatena. Isegi maksuameti koduleht räägib teenindusbüroodest ja klienditeenindusest, ammugi linnavalitsused ja vähemad ametkonnad. Kogu riik on kodaniku teenindaja. Nagu restoraniski, saab teenindaja pisut valida. Keda kiiremini teenindada, kellele parem laud anda ja kellele öelda, et vabu kohti ei ole. Teenindaja teeb oma otsused millegi alusel. On need siis sugulussuhted, ühised majanduslikud huvid või teadmine, et teenindatav jätab korraliku jootraha. Või teeb mõnikord kingituse, lubab oma autoga sõita või annab tühjalt seisva korteri mõneks ajaks kasutada. Lihtsalt niisama, mitte kotletile sülitamata jätmise eest.

Korruptsiooniuuringutega tegeleva Transparency International korruptsiooni edetabelis jagab Eesti 2007 aastal Portugaliga 28-29 kohta, jäädes muuhulgas alla Uruguaile ja Tšiilile. Ent Eestist omakorda jäävad maha näiteks Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa. Päris nimekirja lõpust leiame Usbekistani, Haiti, Iraagi, Birma ja Somaalia. Põhja-Atlandi mõtteviisiga Transparency edetabeli esimeses kahes kümnes paiknevad loomulikult anglosaksi mõtteviisiga maad. Bakšiši-maailma meelest on need lollakad, kes ise oma elu keeruliseks teevad ega lihtsaid asju lihtsalt ajada ei oska. Küsimus on, kus paikneme sellel skaalal tegelikult meie. Kas suudame EU-USA grupile järgi spurtida või lõngume Ukraina-Venemaa kombel mugavas keskpaigas? Või täidame unistuse ida-lääne sillast hoopis enneolematu kleptokraatia kehtestamisega: seadused läänest, täitmisdistsipliin idast? JOKK-sündroomi lai levik ei võimalda ka seda stsenaariumi päriselt välistada.

Usun, et meie praeguse korruptsiooniskandaali põhjalik uurimine näitab, et kõik oli juriidiliselt korrektne. Seadused on täitmiseks ja neid tuleb kohaldada kõigile ühtmoodi, kui neid saab tõlgendada, seda loomulikult ka tehakse. Kohtuniku jootraha peaks meie õigusruumis olema palga sisse arvestatud, kuid advokaadi bakšiš sõltub tema töö tulemusest.

Ent ometi, kui piir lubamatu bakšiši ja lubatud jootraha vahel nii hägune on, ehk oleks mõtet silmakirjalik vigurdamine jätta ja avalikult näiteks Ukraina teele asuda? Jääks ära hulk asjatut kemplemist, maksumaksja raha ei raisataks tulemusetule uurimisele ja mõttetutele kohtuprotsessidele ning kõik oleks hästi. Sest pole vahet, poliitik, ärimees, arst või ametnik, kingitusi armastavad kõik saada. Ja kui lapsed Jõuluvana ootuses pisutki paremini käituvad, on ju kõik õnnelikud?

veel väntadega dinosaurustest

Ei saa sellest jalgrattateemast mööda vastu talve, peab veel kolmandatki korda kirjutama. Tegelikult tahtsin seda juttu otse Erko Valgule Prussakovi kodulehele postitada, aga sealne foorum tundub tegelevat kõigi muude teemadega peale jalgratta. Kirjutan siis siia.

Tere Erko,
meeldiv diskussioon algas meil Ekspressi veebi vahendusel, kurb oleks seda pooleli jätta. Oma bogis tegelikult juba kirjutasingi juba järgmise jalgrattateemalise postituse. Suure osa mu argumentidest leiab sealt, seepärast ei hakka siia kõike ümber kirjutama. Olin ise vahepeal Eestist eemal ja internet ei olnud kogu aeg nii kättesaadav, seepärast palun vabandust, et see vastus veidi hiljaks on jäänud.

Õrritasin meelega Tallinna jalgrattafänne. Ja tore näha, et mõjus. Ehk jõutakse kunagi ka arusaamisele, mida on võimalik teha ja mida mitte. Nii et jätkaks meeleldi arutelu ja loodaks, et sellest kunagi ka kellelegi kasu on. Saan aru, et Erko 03.okt vastus Ekspressis oli kiiruga kirjutatud ja seepärast natuke lahmiv, no hard feelings. Kui sõnum ei meeldi, on kõige kindlam moodus alustuseks sõnumitoojale peksa anda.

Kõigepealt – milles me Erkoga ühel meelel oleme.

- Tallinn on jalgrattavaenulik linn.

- Autostumine on teinud Tallinnast ka inimvaenuliku linna.

- Jalgratas on spordivahend, mida saab kasutada liiklusvahendina, kui selleks on sobivad tingimused.

- Linnakodanike eesmärgiks on linn, kus on võimalikult paljudel hea olla.

- Eriti tobe on eluviis, mil päeval istutakse autos-kontoris ning õhtul higistatakse kaloreid välja high-tech spordiklubis, kuhu sõidetakse samuti autoga.

- Globaalne mõtlemine viib tihti paratamatuse tunnetamiseni.

Eri meelt oleme Erkoga järgmises:

- Energiakasutus ja ökoloogilise jalajälje suurus erinevate liiklusviiside puhul. Lisaks internetiallikale kinnitas mu näidet ka spetsialist, kelle hinnangut ma täielikult usaldan - ökoloog, keskkonnamõju hindaja. Õigemini tema mu tähelepanu kunagi sellele juhtiski. Et ta on hea sõber, ei hakanud temale viitama, kuna teadsin ette, et selle loo peale tuleb sõim. Las sõimatakse parem mind, tal muudki teha, kui mitteprofessionaalset vaidlust pidada. Loomulikult, alati on võimalik võtta andmehulk, mis eitab või ka kinnitab mis iganes väidet. Jään väite juurde, et inimkeha transpordil punktist A->B on inimtoit üks kallimaid energiaallikaid tonn-kilomeetri kohta.

- Rattatee ruutmeetri hind on üsna samas hinnaklassis kui autotee, kõnnitee või mis iganes linnaruumi objekt, samuti on rattatee eluiga meie kliimas sarnane muude tänavate või platsidega. Rattatee kilomeetrihind on tõesti autoteest soodsam, sest rattatee on kitsam, samas vajavad rattateede ristumised teiste teedega sama keerulisi liiklussõlmi kui tavalisedki teed. Linnaruumis pole tegelikult vahet, mida ehitatakse, sest pinna ettevalmistus ja maa sees olevad kommunikatsioonid ei sõltu eriti, mis pärast peale tuleb ja enamasti on kaasaegse linna alune nagunii midagi täis ehitatud. Erilist aluspinna ettevalmistust vajavad üksikud kohad, näiteks ühissõidukite peatused. Nii et rattateede puudumine on ainult linnaplaneerimise prioriteetide küsimus. Nõus, et mitmetasandiline ristmik ei muuda suurt midagi. Isegi Haabersti, Ülemiste ja Russalka mitmetasandiliste ristmike üheaegne väljaehitamine ei parandaks linnaliikluse olukorda, sest pudelikaelad liiguvad järgmistesse kohtadesse. Jah, ühe mitmetasandilise liiklussõlme eelarve lubaks ehitada märkimisväärse osa kergliiklusteedest kesklinnast eemal. Aga ei lahendaks rattateede kesklinnast läbiviimise probleemi ega ristumist autoteedega.

- Ma ei propageeri autosõitu ega õigusta edasist autostumist. See on paratamatus, mis mulle ka ei meeldi.

Milles Erko ehk lihtsalt pole piisavalt informeeritud:

- Ma pole ise eriline autoinimene. Mul on küll üks 1984 a. Ford, kuid sellega sõidan suhteliselt vähe. 3 aastaga on kogunenud napilt 14 000 km. Võõrastes autodes sõidan võimaluse korral ikka ja vajadusel olen ka kaine autojuht. Ametiautot ja kontorit ei ole, töötan läptopiga seal, kus parasjagu olen.

- Süümekaid mul pole. Vähemalt mitte jalgrattaga/auto/keskkonna küsimuses. Lennukitega olen ehk liiga palju lennanud ja see suurendab mu ökoloogilist jalajälge. Aga tänan muretsemast.

- Tallinnas ei liigu ma võimalusel üldse. Kolisin pealinnast just sellesama ummikuteprobleemi tõttu juba mitu aastat tagasi ära, elan väikelinnas, kus pole ummikuid. Kui just tingimata peab Tallinna tulema, püüan võimalusel end kellegi teise auto peale sokutada. Või tulen bussiga. Ja korraldan oma asjaajamised nii, et tipptunnil Tallinna liikluses ei peaks olema.

- Jalgratast olen igapäevaseks liiklusvahendiks püüdnud kasutada küll. Lisaks neile põhjustele, millega nõustuvad ka mind sõimavad kommentaatorid (jalgrattateede- ja parklate puudus, ohtlik liiklus jne) on mu isiklik probleem, et kardan külma ja niiskust. Pika purjelauasõidu ja kunagiste kehvade kalipsode krooniline tagajärg.

- Proovisin Tallinnas elades tööl käia mootorrattaga – aprillist oktoobrini oli päris OK, libeda peale aga tsikkel ei sobi. Ja ohtlik oli, paar korda pääsesin väga napilt.

- Olen jalgratast igapäevase liiklusvahendina kasutanud näiteks Tuneesias. Väga mõnus oli, kuigi ei ütleks, et ohutum kui Tallinnas. Muide, ka Aafrika arenenumates maades on jalgratas peamiselt rikaste spordivahend või noorte mänguasi, liiklusvahendiks on see ainult väga vaestele, kes endale isegi motorollerit ei jaksa osta. Liikluses on jalgrattureid ikka väga vähe.

- Tallinna liikluskorralduse, teedeehituse, linnaruumi planeerimise, müra ja saasteprobleemidega olen mõnevõrra kursis küll olnud. Tõsi, inf on veidi vananenud. Aastas lisandub Tallinna sisse- ja väljasõiduteedele ca 200 kilomeetrit autorodu, sest kõik perimeetri taha ehitatud külakeste elanikud tahavad linna tööle sõita. Ja siis linnas parkida. Arendajatel aga on vaja äripindu ja kortereid, mitte parkimismaju. See ummistab parklad ja tänavad. Autostumise vähenemisele ei aita kaasa ka odav liisinguraha ega üldine mentaliteet.

Mida siis ühiste ilusate eesmärkide nimel teha on võimalik? Mitte eriti palju.

- Tallinna ja riiki juhib raha ja raha käitub loodusseaduste järgi. Selle vastu ainult plakatite ja deklaratsioonidega ei saa. Vaja on veel suurema raha mõju ja see saab tulla ainult läbi naftahinna kasvu tavainimesele kättesaamatule kõrgusele. Tähendab, tuleb oodata.

- Poliitilises mõttes saab Roheliste poolt hääletada. Seda ma ka tegin ja jälgin jõudumööda, mida mu piirkonnast valitud rohelised riigikogu liikmed toimetavad. Paraku – olemasolevas süsteemist ei suuda nad poliitiliste vahenditega kuigi palju mõjutada ja enamust ei saavuta rohelised kunagi. Teiste parteide keskkonnakaitse lubadused jäävad lollikeste püüdmiseks ja reaalsed sammud on parimal juhul kollased jooned tänavatel.

- Ummikute vastu aitaks, kui hajutada koolide algusajad ja tööpäeva algused-lõpud eri asutustes, aga see oleks liiga suur organiseerimistöö, mida keegi ei viitsi teha, sest otsest rahalist tulu see kellelegi ei too ja autostumist tervikuna ei vähenda.

- Teha rattaretki ja muid ratta populariseerimise üritusi, võimaluse korral linnas ja suure käraga. Kõige rahvarohkemad on aga ikkagi need üritused, mida toetab suur raha: Tartu Maraton ja muud kommertsüritused. Väga head üritused, propageerivad jalgratast ja tervislikku eluviisi. Ainult et mitte linnas, vaid kaugel maal, kuhu rattad tuleb autodel kohale vedada. Rattarallide toimumiskohtades on hullemad ummikud kui Õllesummeril! Linnavalitsuselt saadud paarikümne tuhande krooniga korraldatud autovaba päev või rattalaenutus ei mõju massidele. Küll aga mõjub, kui need üritused ebaõnnestuvad ja linnapea ise autovabal päeval autoga ette sõidab. Muide, nende kõige paremini korraldatud rattarallide sponsorid on just needsamad, kes oma tegevusega tegelikult jalgrattureid linnadest välja suruvad – omakasupüüdlike kinnisvaraarenduste, tarbimishulluse õhutamise ja poliitikutele vastava surve avaldamisega.

- Aktiivset kodanikualgatuskampaaniat saab korraldada. Prussakovlaste Tartu mnt avamise aktsioon oli päris hea. Linnavalitsus ja autofirmad näitasid elusuuruses ära, kes tegelikult jalgrattasõitu takistab. Aga et ajupesu töötaks, peab kampaania olema pidev, elus, meedias ja veebis. Nagu reklaam, mida iga inimene päevas tundide kaupa tarbib. Aga ka see ei ole odav. Ilmselt on rahapuudus Prussakovi ühingule tuttav teema, vähemalt veebisaidi järgi otsustades. Tean ise, kui kallis on kasvõi tavalise kodulehe korras hoidmine, rääkimata aktiivsest kampaaniaveebist. Värskete uudiste ülespanek, kommentaaride toimetamine, robotite spämmi foorumist kustutamine, linkide kontroll jms. Jällegi – toimivad nende asutuste kampaaniad, kellel rahastamine on paigas. Näiteks Pandipakend, kes kulutas oma teavitustööle miljoneid, suutis lõpuks inimestele selgeks teha, et pudel pole prügi.

- Minu sõimamine on ka hea viis tähelepanu tõmmata, aga siis võiks jälgida, et liiga labaseks ei läheks – see vähendab usaldusväärsust.

Aga üldiselt, autode, jalgrataste ja linnade asi on üsna lootusetu. Loodusseadused. Jah, võib-olla see on alla andmine, aga mina isiklikult püüan elada kohtades, kus elukeskkond on meeldivam, rahulikum ja tervislikum. Ehk see on pikemas perspektiivis vale, sest kui planeedi rahvastik maismaa pindalaga jagada, tuleb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 43 inimest ruutkilomeetril. Tallinnas on see number 2400, kogu Eesti keskmine on 30. Sellegipoolest tõmbab migratsioonipump elanikud kogu maailmas linnadesse kokku ja vastupidist tendentsi pole oodata. Arvatakse, et 10 aasta pärast on 60 % maailma elanikkonnast linnades. Autod võib küll linnast välja saada, tõstes parkimishinna pilvedesse, maksustades kesklinna sissesõidu. Kuid jalgrattad asemele ei tule.

Globaalses mastaabis on jalgratas kui liiklusvahend igapäevaselt kasutuses väga rikastes ja väga vaestes kohtades. Ainet mõtlemiseks.