ISAF-i otsus RS:X Rio olümpialt välja jätta on
paljudele vanakoolimeestele kibe kaotus. Mõtlesin isegi, et kas peaks
kurvastama. Leidsin, et väga pole vaja. Surf on surf. Elujõulisemad
purjelauaklassid (Formula, Freestyle, Slaalom jt) on olümpiakomitee
rahapadadest nagunii eemal hoitud. Praegune otsus on ametliku purjelauaspordi stagneerunud
süsteemile kiire ja konkreetne lõpp ning võimalus uueks alguseks. Pole parata,
olümpial kehtib põhimõte: „Oo sport, sa oled raha!” Kujukas, et Olympose mägi
ja mängude sünnikoht just Kreekas asuvad.
Lohesurf on tore ala, keskkonda ei reosta,
varustus võtab vähe ruumi ja algajad saavad esimese eduelamuse kiiresti kätte. Lohesurf
liugleb populaarsuslainel. Üksikute fanaatikute ekstreemsest harrastusest on
ammu saanud tavaturisti turvaline rannalõbustus kaubanduskeskuse ja baari
vahel. Argumente nii lohesurfi kui purjelauasõidu poolt ja vastu on kaua
heietatud ja neid siinkohal üle ei korda. Olümpiamängud vajavad massklientuuri
ning mida ISAF ROK-i survel või soovitusel on otsustanud, muudab heaks kõik
lohe kui purjetamisklassi puudused. Kui jumalad Olympose mäel on rääkinud,
hoiab mõistlik kreeklane suu kinni. Ja teeb veini lahti.
Mis saab purjelauasõidust edasi. Korraks tuleb
tagasilöök ja eriti kurvad on need, kes mingil põhjusel endale RS:X varustuse
on ostnud. Londoni kohad on täis ja järelturgu enam pole. Oma lõbuks sõidavad purjelaudurid
aga ikka ja tuleb ka noori peale. Alles on jäänud ju ka algne päris surf ehk
lainelauasõit. Kusagil peetakse võistlusi, on omad iidolid ja fännid ning nende
elukombeid jäljendav subkultuur koos sponsorkarusselli, reklaami- ja
legenditööstusega. Ehk tekib kunagi isegi mingi kvalitatiivne areng ja
purjelaud teeb ühel hetkel ka OM-l comeback’i, nagu kadunud Tornaado sündis
uuesti läbi Nacra 17. Spordiala on ju lahe ja pakub peale RS:X-ga pumpamise raske
töö veel palju muid elamusi slaalomivõistlusest saarte vahel matkamiseni.
Tegelikult aga on ju kogu surf natuke nagu
vabaõhumuuseum – kõigil on uhke tunne, et see meil ikka olemas on ja TV-s paar
korda aastas näidatakse. Hea ja lollikindel atribuutika ka
reklaamiagentuuridele. Mitte liiga massiline, mitte liiga igapäevane, põnev ja
peibutav. Kutsub kindlaid sihtgruppe samastuma. Aga küsi, millal ise viimati
käisid või kas peale kaerajaani mõnd muud manöövrit ka oskad nimetada? Enamus
sõpru-sugulasi jääb vastuse võlgu. Keskkooli ajal vist sai korra proovitud…
Mis seal ikka, mis ühele muuseum, see teisele
tavaline elu. Hoidkem oma pärimust!
