Aegna sadam ja laevalaine-surf

Eesti Päevaleht kirjutab, et Aegna sadamat hakatakse jälle remontima.

Iseenesest oleks tore uudis küll, iga sadama uuendamine on Eesti merendusele, rannarahvale ja väikelaevandusele tänuväärt tegu. Kuid tegelikult, Aegna ega teiste Tallinna lahe piirkonna väikesadamate renoveerimisest pole mingit kasu, kuni Tallinna lahel ei suudeta piirata suurte laevade kiirust. Looduslike lainete ja tormide eest on Aegna sadam niigi hästi kaitstud, probleem on reisilaevade kihutamine. Palusin just hiljuti purjetajal ning jahisadama arendajal Jaanus Tammel sel teemal ajakirja Paat jaoks põhjalikum ja illustreeritud artikkel kirjutada, kuid siinkohal ei hakka kõike ümber kopeerima. Kes soovib, võin materjali saata.

Lainemurdjad Aegna sadamat ei aita. Difraktsiooni tõttu painduvad suure lainepikkusega laevalained jõuliselt ka sadamakaide ja lainemurdjate taha, seega ohustavad kiirlaevade lained sadamates seisvaid jahte ja väikelaevu ka siis, kui sadam tundub näiliselt hästi kaitstud olevat või avaneb laevalainetest hoopis teises suunas – nagu näiteks kõnealune Aegna sadam. Kui ei taheta investeeringut lihtsalt vette visata, tasuks esimese asjana kehtestada suurtele laevadele Tallinna lahel kiiruse piirang. Nagu kehtib Helsinkisse või Stockholmi sisenemisel.

Suurel kiirusel praktiliselt Russalka madalani sõitvate raskete laevade tekitatud lained lõhuvad nii sadamaehitisi kui rannajoont looduslikest lainetest oluliselt tõhusamalt. Tõsi, ka tavalised tormilained võivad rannikut ja kaldaehitisi kahjustada, kuid teevad seda vähem – põhjusi on mitmeid. Näiteks geoloogilise ajaloo jooksul välja kujunenud rannajoon. Tallinna laht on looduslike tormilainete eest hästi kaitstud – enamuse tuulesuundade korral ei ole tormilainetel jõu kogumiseks piisavalt pikka vaba vett. Teiseks, tormi korral kasvavad lained vähehaaval ning varem rannale jõudnud lainete tagasivool murrab järgmised lained madalamateks ja vahusteks, vähendades sellega lainete purustusjõudu. Lisaks on märkimisväärsed tormid üsna harvad nähtused, laevad aga sõidavad iga päev.

Parimaks tõestuseks laevalainete ja looduslike lainete erinevusest on, et laevalained võimaldavad surfajatel Pirita või Pikakari rannas iga päev lainelauasõitu harrastada, looduslike lainetega saab seda Eestis teha vaid väga üksikutel eriti rajustel päevadel – sedagi Ristnas või Vääna-Jõesuus, kus merepõhja profiil looduslikele lainetele sobiva kuju ja jõu annab.

Laevalained aga sarnanevad olemuselt tsunamidega – üksiklainetena või neist koosnevate seeriatena tabavad need rannikut äkki ja ilma eelneva lainetuseta. Muidugi on laevalaine vulkaanipurkest või maavärinast tekitatud tsunamist oluliselt väiksem, aga laine olemus ja purustustoime on sarnane. Kõigepealt tõmbab lähenev tsunami veetaseme rannas või kaldaehitiste ees tagasi ning lajatab seejärel kogu laine kõrguse tugeva löögi vastu ette jäävat ehitist. Füüsikud suudavad täpselt välja arvutada ka selle löögi jõu, aga tavainimene võib proovida lihtsamat katset: heida seina äärde pikali ja palu, et sõber kallaks sulle võimalikult kõrgel asuvast aknast või rõdult ühekorraga kaela võimalikult suure pange- või vannitäie vett. Saad päris arvestatava matsu. Püüa nüüd ette kujutada, et selliseid pangetäisi on korraga kümneid tuhandeid. Kas tahaksid ka sel juhul katset korrata? Aga mitukümmend korda päevas?

Kui selline laine tabab kai ääres seisvat paati või purjekat, siis hakkavad pilpad lendama – alus liigub lainega kaasa, kuid sadamakai mitte. Ka saavad viga kõrvutiseisvad alused – kui laine need üksteise otsa paiskab. Seega – kuigi riskin praegu surfajate hulgas ebapopulaarsust koguda – suurte laevade sõidukiirust Tallinna lahel tuleb piirata, muidu pole Aegna ega teiste väikesadamate ehitusel mingit mõtet.

PS!
Tallinna Sadam tundub olevat teemast õigesti aru saanud – kes on reisilaevaga sadamast väljudes viitsinud aknast vaadata, on kindlasti näinud, KUI suuri lainemurdjaid peaks TEGELIKULT kasutama, et laevalained sadamaväravatest sisse ei pääseks. Miljoni euroga laevalainete vastu minek oleks sama tõhus kui hakata supilusikaga Tallinna tänavaid lumest puhastama.

Täpsemalt saab laineid iseloomustavaid termineid vaadata siit lainesõnastikust.

veel üks isiklik tiigrihüpe tundmatusse

Nüüd on see siis tehtud. Üks vana lugu sai uue elu ja on raamatuna välja antud. Moodsale ajale kohaselt e-raamatuna. Kel väga vaja, võib ise välja trükkida, aga muidu jäävad puud vähemalt selle raamatu jaoks langetamata.

Kes arvab, et sain idee sotsiaalse sidususe ministri tegemistest, eksib - see lugu sai kirja juba ligi 5 aastat tagasi.

Raamat ise on siin, samast leiab ka lühitutvustuse. Parematele sõpradele võin avaldada ka, kes on kaanepildi modell ;)

Vajame üleliigset lehma. Jänest mitte pakkuda.

Eesti Purjelaualiitu ähvardab kustutamine loomapidajate registrist, PRIA-st tuli vastav kiri. Nimelt on nad välja uurinud, et meie nimele ei ole registreeritud ühtki looma ega loomakasvatushoonet. Kiri ähvardab, et kui me 15 päeva jooksul ei tõenda oma loomapidajaks olemise põhjust, suletakse meie andmed põllumajandusloomade registris. Mis tähendab, et ilmselt peame 15 päeva jooksul omandama mõne põllumajanduslooma või vähemalt loomakasvatushoone.
Natuke mõelnud, tuvastasime suuremate probleemideta asjade käigu. Nimelt:

• Detsembris 2009 mõtlesime välja ja kirjutasime Kodukant Läänemaa kaudu PRIA LEADER-meetmesse projekti: pakume Läänemaa lastele juulis-augustis tasuta purjelauaõpet, parimatele jätkukoolitus võistluslaagris.
  
• Märtsis 2010 kiitis PRIA maakondlik rakuke Kodukant Läänemaa projekti ja eelarve heaks ja kirjutas alla. Täitsime kõik vajalikud taotlused ja dokumendid ja viisime edasi päris PRIA kohalikku esindusse.
  
• Aprillis 2010 võttis PRIA projekti menetlusse. Üritasime võimalikult palju dokumente esitada digitaalselt, registreerisime end e-PRIA kasutajaks.
  
• 22. juunil teatas PRIA, et projekti menetlemise tähtaega pikendatakse 120 tööpäevani.
• Juulis 2010 tegime oma laagri ja augustis järellaagri ära, koolitasime 220 last purjelauaga sõitma, neist 2-3 on nii säravad talendid, et loodetavalt jätkavad tippspordis. Suur osa lastest sai ka sukeldumise algõppe, navigeerimise ja orienteerumise algõppe. Vähemalt ei eksi nad nüüd enam ja loodetavalt ka ei upu.
  
• Augustis 2010 teatas PRIA, et osad kohaliku rakukese poolt heaks kiidetud eelarves olnud kulud ei ole jätkusuutlikud (näiteks õppetöö käigus lagunevate purjelaudade remondiks mõeldud purjeparandusteip, liim, klaasriie, nöör jms). Kästi eelarvet vähendada ja taotlus ümber teha. Tegime. Purjelauad ja purjed olid selleks ajaks juba ammu jälle korras, muud kulud samuti tehtud.
  
• 06. septembril tuli KÄSKKIRI, mis palus hakata meil juulikuus laagrit korraldama.
  
• Novembris tuli ähvarduskiri, et PURJELAUALIIDU andmed kustutatakse PRIA loomapidajate registrist, kui me 15 päevaga ei põhjenda, milliseid loomi Purjelaualiit peab.

Nüüd ilmselt tuleb hoopis vangi minna, kuna meil pole lehma ja oleme põllumajandusministeeriumile edastanud valeinfot. Ehk siiski võiks piirduda jänesepidamisega - sport käib meil ju kultuuriministeeriumi alla?

Halloo, Eesti Vabariik???

maakleri mure

Mis on maakleri mantra? Tõuseb-tõuseb-tõuseb!
Mis on maakleri mure? Miks ta juba ei tõuse!

Alljärgnevat kommentaari ajendas kirjutama EPL-s ilmunud maakleri mure. Ilmselt on inimesed masu tulemusel hakanud mõtlema ja oskavad nüüd ka küsida, et mida nad maakleritasu eest saavad. Minu soovitus maakleritele oli selline:


Austatud murelik maakler!

Mõistan täielikult austatud maakleri muret ja soovi tõsta eetikataset ka kinnisvaraturul. Ahnetest ja ebaeetilistest klientidest see majanduskriis ju alguse saigi. Sest kes see muu bluffis hindamisaktidega buumikinnisvara väärtust ja õhutas tegelikult krediidikõlbmatuid kodanikke säästumajakeste tagatisel üle jõu käivat laenu võtma? Või seejärel veel laenu võtma ja ostma hilisemaks edasimüügiks kokku kortereid, mille hind ju ainult tõuseb-tõuseb-tõuseb.

Aga võib-olla ma eksin, sest sellest maakleri-värgist pole ma kunagi õieti aru saanud. Näiteks sellest, et miks maksab maakleritasu ostja/üürilevõtja, kuigi tema pole maaklerilt mingit teenust tellinud ega saanud ja esindusleping on maakleril ju hoopis müüja/rentijaga? Mu meelest oleks normaalne, et maaklerile maksaks tasu see, kes ta palkab. Kui inimene soovib endale elu- või äriruume osta/üürida, kuid ei viitsi ise kuulutusi sirvida ja läbi helistada, kümneid objekte külastada ning omanikega läbirääkimisi pidada, on mõistlik palgata maakler, anda talle konkreetne ülesanne ning langetada oma lõplik valik maakleri eelvalikusse jäänud objektide hulgast. Ning loomulikult selle töö eest maksta. Või vastupidi, kui omanik tahab oma kinnisvara müüa või välja rentida, kuid ei viitsi ise kuulutusi portaalidesse sisestada, kõnedele vastata, iga kell võtmetega stardivalmis olla ja huviliste tausta-maksevõimet kontrollida, oleks normaalne selle töö peale maakler võtta.

Kahjuks pole kummagi kirjeldatud vajaduse jaoks maaklerit leidunud, neil pole aega või huvi olnud. Igatahes on kõikide tehinguteni jõudmiseks tulnud ise aktiivne olla. Ja see viies ratas, kes siiani on kinnisvaratehinguid „vahendanud”, võiks mu meelest küll olemata olla. Sest seni seisneb maakleri töö kõige olulisem oskus selles, et omanike poolt üles pandud kuulutuste kontaktandmetel kiiresti ühendust võtta ning esimesena „esindusleping” sõlmida – mis garanteerib vahendustasu laekumise – kui kunagi tehing peaks toimuma. Muud keerulist nagu polegi. Muidugi peab hoolega jälgima, et omanik ja ostja otse kokku ei saaks, sest siis võivad need ahned inimesed ühise keele leida ja „vahenduse” vajalikkuses kahtlema hakata. Mina näiteks vägagi kahtlen, sest enamasti ei tee maakler muud kui segab. Ma ei suuda oma napist kogemusest meenutada ühtki objekti üle vaatamist või lepinguteemalisi läbirääkimisi, kus üht osapoolt esindaks ainult maakler. Alati on kohal nii omanik kui ostja/rentija, enamasti ka maakler, kes otseselt kumbagi poolt ei esinda ja tavaliselt ka objektist mitte midagi ei tea. Ei tea ta ka kinnisvarahuvilise soovidest – seetõttu vahib ta omaniku-ostja vestluse kõrval, nagu kunagine KGB-lasest „tõlk” turismireisil. Õnneks lobiseb tüüpiline maakler suurema osa objekti üle vaatamise ajast telefoniga ega süvene detailidesse. Kuid küsib alati enne lahku minekut: „millal siis tehingu teeme?”

Õnneks selgitab kommenteeritav artikkel, mida maakler siis tegelikult on teinud. Selgub, et ma olen maakleri teenustasu maksmisega hoopiski ostnud kinnisvarabüroo „kaubamärki, infobaasi, bürooteenuseid ja turundus- ning juriidilise osakonna teenuseid”. Mida on hea teada, sest kui ma järgmine kord midagi sellist vajan, siis püüan ise hakkama saada. Nagu austatud maakler ka soovitab. Hindamisaktid tehakse ju nagunii veel eraldi tasu eest, mingeid kohustusi või riske – näiteks müügiperioodi pikkuse või hinna osas - maakler ju ei võta. Vajalikud lepinguvormid on kõigile kättesaadavad, notariajad pole ka enam defitsiit (loe: kinnisvarabüroode poolt igaks juhuks pikalt ette broneeritud), seega peaks iga kirjaoskaja inimene ise hakkama saama küll.

Järelikult, ainus koht, kus võib tekkida juriidiline konflikt, mida austatud maakler kardab, ongi see maakleri „esindusleping” ja ostja täiesti mõistetav soov sellest tulenevat „vahendustasu” osaliselt või täielikult mitte maksta. Millest tulenevalt on minul ettepanek, et see kinnisvaraomanik, kes sõlmib maakleriga „eksklusiivse esinduslepingu”, peaks võtma enda kohustuseks ka maakleritasu maksmise, sest tema on see, kes tellib teenust. Ostjal/rentijal on võimalik endale isiklik maakler palgata, kui tal peaks olema selline soov ja tahtmine maakleritasu maksta. Aga praegune olukord on tõesti selline, et autopood on sõlminud „esinduslepingu” mingi tüübiga, kes informeerib iga autoostjat, et tehingu sõlmimisel tuleb tal kolmandale isikule/ettevõttele tasuda „maakleritasu”.

PS! See autopoe võrdlus meeldis mulle kohe väga. See on hea ettepanek, tulevikus võiks sisse viia ka ISO-sertifikaadiga atesteeritud automaakleri elukutse ja määrata mõistlikud miinimumtasud. Sest miks peaks klient saama ise autot osta või kust võtab autopood õiguse sõidukeid teenustasuta müüa? Ikka normaalne maakler peaks vahel olema, kes paneks autopoodide ja eraisikutest automüüjate kuulutused oma nimel uuesti automaakleribüroo lehele üles – sildiga „soodus”. Ja kui autohuviline klient helistab, siis annaks automaakler küsimustele valesid ja tehniliselt ebakompetentseid vastuseid, kliendile auto tutvustamiseks leiaks ta sobiva aja juba ülejärgmisel kuul – pärast Egiptuses toimuvalt maaklerite koolitusreisilt naasmist. Proovisõidu ajal istuks automaakler teiste klientidega valjusti telefonitsi lobisedes tagaistmel ning enne autoostu vormistamist sokutaks dokumendikausta pealmiseks paberiks oma arve.

mereriik, kus merel käivad vähesed

Käisin enne jaht Nordea ümber-maailmareisile minekut Vilsandil ajakirjale „Paat” Jaan Tättega lugu tegemas. Mehe jutt oli lihtne nagu alati. Lähevad, sest tahavad ja saavad minna. Jälle kordas Jaan oma sõnu mereriigi inimestest, kellest enamus pole merel käinudki.

Mõistsin, et ilmareisiga ongi Tätte ja Matvere teinud Eesti merendusele hindamatu teene juba enne sadamast väljasõitu. Ja täiesti tasuta – erinevalt purjele-pardale kleebitud logosponsoritest. Mis siis, et iseendast pole seekordne ilmareis sündmusena ju kuigi enneolematu: kamp keskmisest jõukamaid keskealisi mehi seilab ekvaatori ligi hoides mugava lõbusõidukatamaraaniga ümber maakera. Kuid lugejad-vaatajad tahavad sellest kuulda, sest pardal on Tätte ja Matvere. Ja tore on, ehk toob nende eeskuju sadamatesse-jahtklubidesse-purjetamiskoolidesse nii mõnegi tulevase ilmareisihuvilise juurde.

Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM võistlust? Et saarlaste ellingutes ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette pea kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi tänu parteide vastastikkustele süüdistustele.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Ehk esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval. Kui ilmareis nii teoks saab, on kõik ju suurepärane, ehk isegi sünnib sellest mõni väärt laul, näidend või raamat.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Mida arvab metssiga veebikaamerast kartulikuhja kõrval? Thanks for the chips! Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AIS-i jälgivale silmale. Nemad on seal, meediakära siin. Kaugus ja meri lihtsalt mõjuvad nii. Laeval tekib rutiin: vahikorrad, töö, puhkus. Sadamates kütuse-proviandi-prügiprotseduurid ja ekskursioonid varemete juurde. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise ja see mis teekonnal silma-kõrva hakkab. Sellise elurütmi juures on mõne videojupi või logiraamatulõigu internetti laadimine pigem meeldiv vaheldus kui tüütu kohustus.

Lõbusat reisi ja turvalist tagasijõudmist meie laulumeestele!

---
Lugu kirjutatud Eesti Ekspressi palvel ja seal ka avaldatud

kotitäis klaasikilde Kullipesas

Veeseis oli madal ja ilm tuuletu, käisin niisama Kullikas merd vaatamas. Kuiva jalaga sai kaugemalegi kui sinnamaale, kus tavaliselt 40-se uimega rahulikult sõitma võib hakata.

Juuresoleval pildil paistva kotitäie klaasikilde korjasin paarikümnemeetriselt rannaribalt, kus tavaliselt vetteminek käib. Mõned terava servaga plekitükid ja naelad kah, aga põhiliselt pudelikillud. Kui teaks, kes need pudelid sinna puruks loopis, viiks killud neile koju kätte, tervitustega sadadelt paljasjalgsetelt surfajatelt. Killud pidid ju õnne tooma.

abikõlblik kerjamiskulu

Eestlased on sujuvalt omandanud esimese ja teisegi kirjaoskuse, nüüd harjutatakse usinalt kolmandat - projektikirjutamist. Isegi sel alal on oskajaid juba küll, näiteks EAS regioonide konkurentsivõime tõstmise programmi on taotlusi esitatud nii palju, et raha jätkub neist vähem kui 10 % rahuldamiseks. Samal ajal on märgata, et lugemisoskus on languses, seda eriti projekte hindavates ringkondades. Loetakse ainult tuttavate taotlejate nimesid ning jäetakse projektide sisu sinnapaika, sest keda see siis enam huvitab, kui raha saaja juba teada on.

Muidugi tekib iga uue oskuse leviku ajal mitmeid tasu eest teenuse osutajaid. Nagu kunagi lugesid-kirjutasid oskajamad õpilased maainimeste eest kirjavahetust linna läinud lastega, on nüüd kutselised projektikirjutajad. Tore on. Aga kummaline, kust tuleb neile maksmiseks tasu? Enamus rahajagajaid ei aktsepteeri isegi üldkulusid (nt suuskade ost on abikõlblik, suusamäärde soetamine aga mitte), rääkimata projektikirjutajale maksmisest.

Ilmselt on siingi süsteemi väike eufemism juba algusest peale sisse planeeritud - kõik teavad, et osa saadud projektirahast tuleb kohe õigesse kohta ära maksta, kuid kuluarved selle summa katteks tuleb kuidagimoodi kuhugi mujale ära peita. Sõita n.ö. määrimata suuskadega, kuigi igaüks teab, et see on ilmvõimatu.

Ehk ma eksin ja tegelikult ongi kõik õige. Aga mismoodi siis nende kerjamiskulude katmine abikõlbulikuks tehakse?

vaene 6. september!

Nüüd siis selgub, et 6. september on mahajäetud. Vaene õnnetu kuupäev, ehk peaks mõni naisteajakiri süvenema tema probleemide lahendamisse? Ja meelelahutustelekanalid võiks teha südantlõhestava reality sellest, kuidas mahajäetud 6. september endale uut sõpra otsib ja kandidaatide hulgast valib. Tõsi, kuna läheduses on tugev konkurent 11. september, siis vaevalt, et ta midagi head leiab.

Aga äkki on tegemist hoopis toimetaja näpuveaga?
Ikka juhtub, säästuaeg, keeletoimetajaid ei jaksa keegi enam palgal pidada.

Bacardi F-tulemustest ja purjenumbritest

Et kui kedagi huvitab, millega ma täna (nüüd juba eilsest) lõunast saadik olen tegelenud, siis... Bacardi FUN sarja vahekokkuvõtet üritasin tekitada. Sain valmis, polnudki väga hull töö. Palun vaadake ja kontrollige, kas kõik kohad ja punktid on õigesti kirja saanud.

Aga ega see lihtne ei ole, sest purjenumbrites valitseb meil suur porno, mida siiani püüdsin lahti harutada. 4. kohal on küll üks Peeter Nõmmik, aga kui ma oleks ausalt kirja pannud, milliste purjenumbrite all ta erinevatel etappidel sõitis, oleks seal nimekirja lõpus paar arusaamatute purjenumbritega sellenimelist tegelast, kellel enamuselt sõitudest DNC. Õnneks on Nõmmik niivõrd koloriitne tüüp, et teda ma tean ja suudan nime ning võõrad purjenumbrid enamvähem loogiliselt kokku viia. Aga kui mu asemel oleks mõni noorem tegelane, kes surfirannaprominente ei tunne? Või sõitis seekord siiski Koit Teder ka mõnd etappi, kelle punktid ma nüüd Peetrile arvestasin???

Miks ma nii kuri? Sest eriti tänulik olen mõttetult kulutatud töötundide eest kõikvõimalikele säästu-surfajatele, kes ei ole viitsinud isiklikku purjenumbrit soetada, vaid sõidavad mingite kuradi ahvi-aretistega, X, XX ja nende kombinatsioonid, nagu mingil pornomessil oleks. Võtku siis vähemalt riidest lahti, kui isiklikku numbrit ei raatsi soetada – on teistel lõbusam sõita. Populaarsed surrogaatnumbrid on ka 0 ja 1, ilmselt on mõnedel mõtlemine ainult kahendsüsteemis. Või nagu -1 (jah, otsige tabelist üles, üks mees hindab oma väärtuseks „miinus üks”). Või siis vennad, kes kordamööda omavahel purjesid vahetavad ja/või sama purjenumbriga stardivad. Kes teab, mitu Kaske meil numbri 152 all sõidab? Võtku siis võistlejanimeks Kaasik ja liitku kõik karistuspunktid kokku. Kambapeale sõidavad ju nii hästi küll, et peaks kusagile kolme neljandiku peale jõudma. Hea, et Prince meil võistlustel ei osale, neid hieroglüüfe ja kujundeid finišikohtunikud vaevalt et üksteisest eraldada suudaks.

Muidu on see kõik ju lõbus, aga tulemuste tegemine on tohutu mustkunst. Ja need, kel korrektsed numbrid purjedel, võiks protestida, nii et vähe pole. Probleem ilmselgelt selles, et võistluste korraldajad (s.t. EPL ja koostööpartnerid) ei ole olnud suutelised sundima inimesi mingisuguselegi elementaarsele korrektsusele purjenumbrite osas.

See jama kokku tähendab, et kõikide sarja võistluste kõikide võistlussõitude tulemuste tabelite read ja tulbad tuleb käsitsi läbi käia, võrrelda, et huvitav, kes siis nüüd sel korral sõitis purjenumbriga "XX" või "Õ" või "1". Või et kas keegi on jälle laenanud sõbra purje, millega hulgaliselt DNF-e korjanud. Või oma häid tulemusi laiali jaganud erinevate purjenumbrite vahel. Saan aru, et selle kokku arvutamine on minu töö ja pole võistlejate mure, et programm lolliks läheb, kui sama inimene erinevate purjenumbrite all erinevaid finišikohti saab. Aga iga inimene vihastaks, kui teised lihtsalt laiskusest, lollusest või ma ei tea millest veel tema töö 100x keerulisemaks ja aeglasemaks teevad ja siis vinguvad, et "milleks meil seda EPL-i vaja on" ja "miks tulemusi üleval ei ole". Sellepärast ei ole, et mul pole peas 100 inimese võistlustulemused näo järgi 4 etapi kõikide sõitude lõikes, purjenumbreid arvestamata. Võtke endale üks kindel number ja tehke see enne võistlust kasvõi teibist. Või kasutage numbripõhja, millel saab numbreid vastavalt vajadusele ümber kleepida.

Huvitav küll, kui näiteks silmaarsti juures käime, siis ju ei saada vaheldumisi vanaema ja naabri kassi enda eest testidele, mille alusel pärast operatsioon tehakse? Aga võistlema kõlbab küll minna mitme erineva purjenumbriga vaheldumisi. Või saatke mõni noorem sugulane poodi, kui vaja spordijalatseid osta, laps kiire, jalg kerge, las proovib jalga ja toob sobivad suusasaapad.

Muidugi saame hakkama, sest Fun on Fun ja mäng pole mõisa peale. Ilmselt ei hakka keegi protestima ka. Ainult viriseda saab veebis.

Paatsalu spiidikoht järele proovitud

Väga hea oli.

Mõned üldandmed spoti kohta:
Juurdepääs autoga: võimatult keeruline (eramaad, eelkokkulepped jms)
Rigamiskoht: ülikitsas, ümberringi võsa ja roostik
Kama tassimine randa: 100 m üle kadakate, läbi kõrkjate ja kivikuhjade
Vetteminek: kõrkjane, kivine, libe
Vesi: esimene 0,5 km tihedalt ohtlikke kive, kalavõrgud

Edasi on aga kõik väga hea. Oosäär kulgeb kirde-edela suunaliselt ja võtab päris hästi maha N ja NW tuulte laine. Oosääre kõrval ida pool on sügav kanal, juba 30-40 m kaldast on vesi üle pea, kive ei ole, vetikaid ja muud vesiheina kah ei paistnud. Speedi jaoks ideaalne.
Parimad sõidutuuled: NNW 320-335 või siis juba SWW, kui peaks olema võimalik vasaku halsiga kanalis kiirust koguda.

Tuul oli seekord natuke puhanguline, nagu maatuul ikka, aga piisava tugevuse korral väga mõnus. Mul isiklikult murdus 30 kn piir, natuke nagu isikliku kiirusrekordi moodi. Vähemalt neist sõitudest, millest GPS-i salvestatud tõend alles. Põldmarjad olid ka päris head.

kool varsti läbi! Äkki õpime arvutama kah?

Sellise huvitava reklaami leidsin koolilaatade ja muu kõik-on-uus-spetembfrikuus reklaamide vahel. Kas teie ostaksite koolitarbeid või ka arvuteid kelleltki, kel isegi kalender selgeks õppimata?

tõusude aeg

Pikale majanduslangusele järgnev kauaoodatud tõus on käes. Isegi mitu tõusu on läheneva eurolaine eel meieni jõudnud. Kõige hullem muidugi hinnatõus. Vanasti sai paari päeva koduse toiduvaru kätte 300 krooniga, nüüd maksab sarnane kärutäis 500. Kütuse hinnatõus hiilib täiesti ilma igasuguse kartellikokkuleppeta tanklates. Isegi domeenid tehti tasulisteks. Reaalne ostujõud on masu algusega võrreldes ainult vajunud nagu vette kukkunud euromünt.

Temperatuuritõusust pole mõtet rääkidagi. Kinnisvaramaaklerid on seetõttu olnud koguni sunnitud oma igapäevased korterituru tõusuloitsud öisele ajale üle viima.

surfikoolitus ja akrediteerimine Surfilaagrisse 2010

Täna toimub Pirita Battery Surfiklubis tasuta purjelauakoolitus kõikvõimalikele infotöötajatele, kel huvi teemaga täpsemalt tuttavaks saada ja ehk ka järgmisel nädalal algavasse Surfilaagrisse akrediteeruda. Õhtu poole grill, chill ja surfijutud. Ilm on just sobivalt soe, et esimesed elamused purjelaual oleks mõnusad ja meeldivad. Küll siis hiljem jõuab märtsilumiseid ja novembrivihmaseid tuulepäevi kah kaifida.

Kui muidu viitab Facebook tavalistele veebidele, siis täna teeme vastupidi ja suuname lisainfo saamiseks Eesti Purjelaualiidu lehele Facebookis.

saartematk läbi, Kuul Surf Kämp algamas

Jaanipäev andis väikse hingetõmbepausi - jahe saartematk lõppes, Kuul Surf Kämp Topul juba võtab ilmet.

Mõned pildid saartematkast: http://picasaweb.google.com/jaano.martin.ots/Saartematk2010#

kui GPS alt veab...

Saartematk selleks korraks jälle sõidetud. Oleks peaaegu isegi korraliku logi saanud Google kaardile joonistamiseks. Aga ei. Sest see GT-31 on küll üks nii saast aparaat, et kui ta poleks kiirussõidu ametlik GPS, viskaks ta keset Hiiu Väina ilma mingi südametunnistuse piinata minema. Ei põeks isegi looduse reostamise pärast, sest tõenäoliselt on kogu aparaat tehtud täiesti naturaalsest sõnnikust.

Nimelt, kui GT-31 tarkvara kinni kiilub, tuleb aparaadi restartimiseks oodata aku tühjenemist. Ja kui merel kiirusi-kursse mõõtes tühjeneb aku alati kiiremini, kui eeldaks, siis kinni jooksnud aparaati suudab ta rahulikult 48 tundi ärkvel hoida! Mis konkreetsel juhul tähendas, et saartematka viimane päev tuli sõita vana hea merekaardi-püksirihma meetodil. Mis on ka täitsa OK, ainult et püksirihma pole keegi seni suutnud Google Earth'i üles laadida. Ja eriti vihastab GPS-i kinnikiilumine siis, kui parasjagu kõva tuul puhub. Tahaks kiirussõidu tulemust kirja saada, aga - ennäe, GPS arvab, et oota paar ööpäeva!

Saartematkast pikemalt Team Jahe lehel.

PS! Ehk on kellelgi teada mõni osav kruvikeeraja-jootekolvi mees? Kui GT-31 aparaat lahti kruvida ja akujuhtmele sobiv lüliti vahele panna, peaks see vist restart-asja ära ajama. Kui siis GPS-speedsurfing muidugi enam tulemusi tunnistab, ikkagi tuunitud aparaat...

saartematk algab s... ajal

Nädalavahetuse uudised süstamatkajate maratonikatsetustest pole just julgustavad.

Sellegipoolest plaanib Team Jahe homme/teisipäeval alustada järjekordset retke, mille käigus loodetakse külastada Hiiumaad, Vormsit, Viirelaidu, Kessulaidu ja ehk ka mõnd muud teele jäävat saart. Näiteks Muhumaad. Pildid ja blogi ettevõtmisest vastavalt asjade käigule.

aeg Elisa lepinguid lõpetada

Imetlen juba mõnd aega Elisa iseteeninduskeskkonna ja ka nende klienditeeninduse kliendivaenulikkuse taset. Olen vähemalt 2 nädalat proovinud saavutada lihtsat toimingut: vahetada mulle kunagi müüdud 35o kr-ne "ülihea" internetipakett 99-kroonise "veel vingema" vastu, kuid tulemuseta. ID-kaardiga Elisa iseteeninduskeskkonda sisse loginuna ei lihtsalt ei kuvata mu lepinguid, arveid, nubreid ega muud olulist infot. Küll on seal võimalik lugeda reklaamuudiseid.

Klienditeenindaja telefonil 6 600 600 aga väidab iseteeninduskeskkonna lepingute lingi kohta, et "see peab seal olema" ning keeldub ettepanekust saata neile screenshot, mis näitab, et ega ikka ei ole küll. Rääkimata sellest, et keegi tagasi helistaks või e-mailidele vastaks. Tõenäoliselt ei huvita Elisat mingi Eesti väikeklient.

Nojah. Aeg lepinguid lõpetada. Ja kui keegi Elisas töötav isik peaks teile mingil põhjusel helistama, siis palun pange ta kõigepealt paariks-kolmeks minutiks ooterežiimile ja seejärel öelge talle iga 10 sekundi tagant, et aga ma ju olen juba Elisa VIP-klient.

esimene reis keelatud vetel

Matsalu laht - osana Matsalu Rahvuspargist - on oluliste liikumispiirangutega veekogu. Põhjusega. Et mitte häirida Matsalus peatuvaid või pesitsevaid linde ega rikkuda pärandkooslustes toimivaid looduslikke protsesse.

Sel kevadel õnnestus lõpuks teostada ammune unistus ning saada Matsalu lahele liikumisluba, mis võimaldab korraldada seal loodusturistidele, linnuvaatlejatele ja muidu ekskursantidele paadiretkesid. Loomulikult ei anna liikumisluba täielikku vabadust kõikidesse sihtkaitsevöönditesse sisenemiseks või linnupesade vahel jalutamiseks, kuid binokli ja teravate kõrvade abil näeb-kuuleb nii mõndagi.

Esimene retk ka tehtud - marsruudil Keemu-Kiideva toimus läinud nädalavahetusel Terra Maritima korraldatud merikotkateemalise infopäeva matk, mille käigus sai reisiseltskond näha nii tuult, vihma kui päikest. Ja loomulikult nautida Matsalu lahe panoraame.

Suvi alles algamas, Matsalu lahel toob iga uus nädal uusi vaatamisväärsusi. Kuigi pesitsushooajal on looduskaitsealal liiklemine eriti hoolega piiratud, on siiski lootust ka merelt näha, kuidas linnupojad oma esimesi vee- ja õhukatsetusi hakkavad tegema, kuidas roostik jälle sammu avamere poole astub ning vaadata, kui paksuks vetikad ja veetaimed siselahe seekord muuta suudavad. Paadimajandusest Matsalus: http://paadiretk.blogspot.com/

Foto: olev.ee

liisingukahur ja renditank?

Tänane uudis Kaitseväe plaanide kohta teeb kohe rõõmu. Vaat see on maksumaksja raha mõistlik kasutamine! Nimelt, Kaitsevägi uuendab oma masinapargi rendilepinguid. Ehk siis liisib uusi sõja(vabandust, kaitse-) tegevusel vaja minevaid sõidukeid. See on selles mõttes väga positiivne raha kulutamine, et ei mõelda liiga pikalt ette. Sest reaalsuses saab selline rendileping kehtida ikkagi ainult aktiivse kaitsetegevuse puhkemiseni ja sealt edasi - who cares? Või on lepingus sees punkt, et "kui liisinguvõtja näeb ette ohtu liisinguvara säilimisele, näiteks vulkaanipurse, vandaalid või vaenuliku riigi rünnak, peab ta viivitamatult: 1) informeerima liisinguandjat; 2) toimetama liisinguvara pankurite poolt näidatud ohutusse kohta hoiule. Teisest küljest on muidugi arusaadav ka liisingufirmade optimism ja intressihimu, sest nagu ei nähtud ette majanduskriisi saabumist, pole ju keegi prognoosinud ka sõja algamist?

Huvitav on muidugi, et kui peaks puhkema aktiivne kaitsetegevus, siis millise kindlustusega need sõidukid kaetud on? Ja kas risk suureneb ka, sõltuvalt sellest, kas kahepoolne kaitsetegevus puhkeb Läti või Venemaaga?

Noh, ja kui peakski sõjas teise koha saama, siis pole ju nagunii enam tähtsust, kes hävinenud või kannatanud sõidukite rendimaksete eest vastutab.

suur saak kullipesas

Hommikul Saaremaalt tulles oli pool Suurt Väina ikka üsna jääsupine. Vaatasime Karmoga praami aknast ja meenutasime, kuidas ülemineva suvel sealt laudadega läbi sõitsime: siit-siit-siit ja siit. Leppisime kokku, et sel aastal teeme matka jälle kindlalt ära.

See-eest Pärnus, Kullipesas on meri lahti. Nii kaugele kui silm ulatus, ei paistnud isegi jääpankasid sees olevat. Ainult kalda all on veel pisut jääd. Tuult ei olnud, kalamehed kihutasid maasturitega rannanõlvast üles-alla ja kärutasid oma paate vette. Kalameeste talvistest askeldustest on kõvasti jälgi nii kaldal kui vees, õigemini põhjas.

Kullika ranna põhja oli täna hästi võimalik uurida, sest kogu vesi tundus olevat Tartu tänavatel ja Soomaal. Kuiv ka ala, kus tavaliselt meri põlvini.

Kasutasin juhust, et vesi madal, korjasin sealt kotitäie klaasikilde ja muud teravat, mida isegi sussiga ei tahaks talla all tunda.

Prügikasti on vallavalitsus ilmselt säästlikke eramaaomanikke peljates talveks turvalisemasse kohta viinud, nii et ilusate ilmadega hakkab ilmselt ka piknikuliste prügi kuhjuma. Talgupäevaks tegevust kui palju.

vajatakse mõrdasid... mida vanem, seda parem

Päriselt ka. Rannarahva muuseum otsib mõrdasid, seisukord ei ole oluline. Mida vanem, seda parem. Oodatud on kõik ettepanekud. Kes teab mõnd vana mõrda, võtku ühendust info@rannarahvamuuseum.ee

Ühesõnaga - ajaloolisi kalapüüniseid otsitakse rannarahva muuseumi tarbeks. Surfajatele kalapüünised väga ei meeldi, eriti kui need seisavad risti-rästi sõidukurssidel ees, nagu Pärnu lahes. Lohemehed muidugi lendavad üle ja kui parasjagu ka ei lenda, siis uimed on lohelaudadel olematult lühikesed. Purjelauamehed peavad otsima võrguvabamaid piirkondi. Eriti formulistid.

surfiklubi otsib tegevjuhti

Pirita Surfiklubi otsib tegevjuhti. Töökoht vaatega merele ja tugeva tuule korral lubatud lõunapaus 2-tunniseks venitada. Kuulutus ise on siin. Tundub, et surfajate seas ei ole tööpuudus ja/või tööhuvi kuigi levinud, sest kandidaatide ring ei ole kuigi suur. Võibolla on põhjuseks ka see, et avaldusi võetakse vastu 15. märtsini ning kõvemad sportlased tahavad tingimata ankrumeesteks olla.

head naistepäeva, seltsimehed esimehed!

Hooligem rohkem naistest, austust ja lugupidamist emadele, meedia südantlõhestav bla-bla-bla ja lillemüüjate kasum tuleb.

Lisatud piltidest saab aimu, kuidas edukad mehed tegelikult naisi kohtlevad. Eeskujuks ja teistele järgi tegemiseks. Kusjuures, võrdse palga teemal virisejatele küsimuseks: kui palju munadega vihmavarjustatiivid kah masu ajal palka saavad muidu?

Lisatud piltidel (kes nägupidi ei tunne):
1. euromehe vihmavarjustatiiv
2-3. Meie Mehe vihmavarjustatiivid.

töötu ju kohe maha ei sure...

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

telefonimüügiagentide ja spämmerite tervituseks: Olete Võitnud Paadimatka!

Kas sulle helistavad optimistliku häälega tütarlapsed, kes laupäeva varahommikul küsivad, et kas tahaksid vestelda teemal: ajakirja Köögi-Kroonika-Naised järgmiste numbrite sisu? Ja muidugi nende üllitiste tellimine. Mulle mõnikord helistavad. Eriti nõme on, et telefoniterrorismi teele on asunud ka mitmed varem soliidselt käitunud firmad, näiteks kirjastus TEA. Vihastab. Sest ma olen ööinimene ja tahan hommikul magada.

Vi@agra pakkujad oskab mu spämmifilter enamasti ära kustutada, aga siiski tulevad aegajalt läbi osavad kirjad, mis soovitavad minna naljaka URL-ga lehele, et oma e-mailikonto seadeid uuendada. Või midagi sellist.

Seega, võiks midagi ette võtta. Kellegi füüsilisele dematerialiseerimisele üles kutsumine on karistatav. Seega, seda ma ei tee, vaid kutsun kõiki spämmereid ja telefonimüügiagente endaga koos paadimatkale. Soovist neile kasulikku ja huvitavat elamust pakkuda. Tasuta. Kaldale tagasi saamise tasust räägime siis, kui piisavalt kaugel merel oleme. Muide, kaldale tagasi toimetamise teenus ei ole kohustuslik.

Kellele veel mõni spämmer kirjutab või telefonimüügiagent helistab, võiksite neile öelda, et kuna just konkreetne tüütaja on kümnetuhandes helistaja, on ta võitnud paadimatka. Las annab oma nime, telefoninumbri ja aadressi. Küll ma lähen ja korjan ta peale ja toimetan kokku lepitud paadimatkale.

Nõva loodus on kindlalt kaitstud

Peraküla rand Nõval on ilus koht. RMK puhkekoht ja telkimisplatsid, NW tuultele ilusti avatud rand ja meri läheb ruttu sügavaks. Surfihuvilisele loodusturistile väga mõnus paik.

Surfilaager toimus Nõval viimati 2007. Siis kolis Saaremaale ning on nüüdseks jõudnud Roostale. Põhjus: surfihuviliste laagrikülastajate hulk kasvas iga aastaga ning korraldajad ei suutnud kuidagi garanteerida, et üheaegselt rannas viibivate inimeste hulk Perakülas looduskaitse nõuetega lubatud 400 inimese piiresse jääb. Ebareaalne, laagrikülastajaid kipub pigem sinna paari tuhande kanti olema.

Nii said looduskaitsjad ja kohalikud elanikud surfilaagrist lahti. Kadusid eredad purjed ja lohed, vaikis õhtuti kõlanud laul ja pillimäng ning saabumata jäi tavalisest suurem hulk autosid.

Ent siis ilmus Nõvale veel parem ja nõudlikum ranna kasutaja: kaitseväe laskepolügoon. Protestisid kohalikud elanikud, mis protestisid, ei aidand miski, isegi maavanema sekkumine mitte. Polügoon tuli ja paugutamine käib.

Nüüd siis on Nõva topelt kaitstud: loodust ei koorma enam tüütud tuule-fännid ning kui merelt mõni võõras lennuk peaks tulema, saab see ka kiirelt ja kindlalt alla tulistatud. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Fotod: (mõlemal pildil on sama koht)
1. Purjelaualiidu arhiiv, surfilaager 2003
2. ekraanipauk Postimehe veebisaidilt, kogu Postimehe galeriid näeb siit.

maksame riigikogulastele parem otse

Olen puudust kannatavate poliitikute pärast juba mitu korda muret tundnud. Isegi rohelised, kes viimati mu hääle said, ei kõhelnud krammigi, kui tekkis võimalus natuke rohkem krabada. Mis parata, väiksed inimesed, väiksed rõõmud. Kindlasti on neil ükskord surmatunnistusel hästi elatud elu eest kõik viied.

Algas sotsiaalkampaania, mis peaks veenma, et makse maksab maksta. Tõsi ta on, surm ja maksud pidid ainsad olema, millest kõrvale ei hiili. Aga maksud tõusevad. Maksab töötu ja maksab palgavähendamise "vastastikkusele kokkuleppele" allkirja andnu. Rääkimata ettevõtjatest, kes muutunud turul pinnale jäämiseks ikka üsna uskumatuid pingutusi peavad tegema. Kõik see toimub suure stressi, valu ja vaevaga. Mis tervisele, teadagi, hea ei ole. Seega, surmgi saabub kiiremini. Nii väheneb maksumaksjate hulk ja iga allesjäänu peab veel rohkem maksma, et riigikogulased edaspidigi saaksid oma maasturitega väheneva, kuid veendunud valijaskonna juurde sõita.

Kampaania ise on nõrk, ei veena. Äkki ikkagi peaks Kaur Hansoni vangist välja laskma ja paluma tal teha kampaania "Ära löö poliitikut". Sest pean Vooglaiu Märdiga nõustuma, ka mina arvan, et nad on küünilised mölakad. Ja kuna nii arvavad veel ka tuhanded teised, oleks mõnekümne miljonine sotsiaalkampaania väga omal kohal.

Aga et sellist kampaaniat veel ei ole ja nad on ikkagi vaesed inimesed, siis on minul ettepanek: kohates puudust kannatavat poliitikut, eriti aga Riigikogu liiget, siis andke neile natuke raha, kui veel on. Või mõni puuvili, näiteks õun või banaan. Või kui isegi tammetõru pole anda, võtke eeskuju kuulsast Liivi Juhanist ja annetage neile oma kuub. Sest teie, tavainimesed võite kärvata. Aga kui Riigikogu liikmed edasi ei kesta, on tegemist tõsise poliitilise kriisiga.

kas sina oled kinnisvaramaaklerit toitnud?

Kirjakastis aastavahetuse suurpuhastust tehes leidsin City24 aastavanuse uudiskirja, mis hõiskas: "paiguti kinnisvara hinnad isegi tõusevad"! Vaesed nõrgamõistuslikud. Tõenäoliselt on tegemist ravimatu juhtumiga. Sest viimati saatsid nad sarnase uudiskirja detsembris 2009, hoiatades jälle kinnisvarahindade tõusu eest. Võibolla räägivad nad mõne teise planeedi kinnisvaraturust.

Samas paistab, et seda unistus-tüüpi-soigumist usuvad mõned kinnisvarategelased ise liigagi tõsiselt. 2009 sügisel otsisin üht korterit, kuid ei saanud ahnest linnamaasturiga maaklerist üle ega ümber. Ei tahtnud ta kuuldagi, et möödas on ajad, kui päevas saab ainuüksi korterite näitamise eest teenustasuna 10 000 kr kokku koguda. Suure mööndusena tegi lõpuks allahindluse 3500 kr pealt 3000 kr peale. Ikkagi päris hea teenistus kuulutuse internetti riputamise eest.

Rahvusringhäälingus jõuluaegu etendatud südantlõhestava kerjamissaate tulemusel suudeti naiste varjupaikadele eesti rahva käest keskmiselt kroon-poolteist inimese kohta välja kerjata. Jätsin annetamata, sest mu isiklik 2009 aasta annetusnorm oli nälgivale kinnisvaramaaklerile makstud raha arvelt kuhjaga täis saanud. Eriti, et enda sissetulek suutis 2009 jooksul kolmandiku peale kahaneda.

Siit soovitus ERR kerjamissaadete produtsentidele: küsige maakleritelt, neil aina tõuseb.