Eestlased elasid kaasa Eesti-Iisraeli mängule. Bussis, vahendajateks ragisev heebreakeelne raadio ja kohalik juudist bussijuht. Esimene info oli, et Eesti juhib 2:0. Pidu tõusis taevani. Pärast selgus, et tõlkeviga. Tegelikku tulemust teame kõik. Saabus masendus.
Mats oli kõva. Nagu oleks teise, kolmanda ja neljanda põse ette keeranud pärast esimest laksu.
Mis viib mõtted värskete uudiste juurde. Euroopa tööandjad andsid Eesti palgatasemele 48 riigi hulgas auhinnalise 35. koha.
Tuu-blii ees-tii!
Selle info valguses on eriti naljakas, et isegi 35. kohalt viivad kapitalistid oma tööjõumahukaid tootmisi (värskeks näiteks Kreenholm) minema. Ei kujuta ette, kuidas 35. koha tasemega teadmistemahukaid majandusharusid arendatakse… Huvitav, mismoodi Skype endale veel Eestist tööjõudu leiab? Ega vist leiagi, sest juba avalehel rõõmustab Skype kodumaist kasutajat keelevigase tervitusega. Ju need ukrainlased on, kes nüüd pikka patsi kannavad ja koodijumalat mängivad.
Kaupade ja energiakandjate müüjate arvates aga on eestlaste ostujõud juba sealmaal, kus Ansip-Savisaar lubasid. Kõrgemalgi. Euroopa tipus. Mis teeb käärid eriti teravaks. Aga sellest ei saa sisemaine kodanik aru, kui pole võimalust võrrelda. Kui pole ühist raha. Kuid seda juttu olen juba kirjutanud. Aga võta näpust. Ei tule meil ühist raha.
Sest Delfis seletas Eamets ka lihtinimesele arusaadavalt ära, kuidas uus valitsus püüab majanduslikku kulutuld bensiiniga kustutada. Eamets selgitab, et inflatsiooni ei saa ohjeldada avaliku sektori kulutuste suurenemise ja tarbimise hoogustamisega. Vastupidi. Need tegevused koos maksude alandamisega suurendavad Eesti riske ja varsti pakivad kohvreid mitte ainult Kreenholmi kunnid, vaid ka meile meie igapäevast laenu andvad pankurid. Kes mäletab, ega meie peamistel pankuritel Kreenholmi omanike kodumaaga mingit seost ei olnud?
Eesti majanduses on seis vist sama, nagu jalgpalliski. Omaette oleme küll väga kõvad nii sõnas kui teos. Kohe aga kui kellegagi võrdlema peab, läheb kõvadus käest ära. Viimased häbiväärsed kaotused venelastele ja juutidele peaks rahvuslikku uhkust küll tagant utsitama. Et võiks nagu midagi teha.
Äkki aitab treeneri vahetamine? Senise treeneriga ei ole Eestil asja ei vutiväljakule ega €urotsooni.
Thursday, March 29, 2007
Saturday, March 24, 2007
mida ütleb, seda mõtleb...
Teile kõigile, kellele meeldib oma pilte photoshopis mudida.
Kes klikata ei viitsinud, siis transkribeering on selline: /redaktirovano v fotožope/.
Kes klikata ei viitsinud, siis transkribeering on selline: /redaktirovano v fotožope/.
Thursday, March 22, 2007
loll saab Skypes ka peksa, Hansapangast rääkimata
Sain jälle targemaks. Oma raha eest, loomulikult. Ja rikkamaks kogemuse võrra, et kõik ID-kaardi lahendused, mis hiilgavad, ei pruugi toimida.
Tahtsin Skype krediiti osta. Skype lehekülg suunas mind ilusti Hansapanga lingile, kuid vaatamata korduvatele katsetele sealt ID-kaardiga edasi pääseda, sain teate, et kaarti ei leita. Huvitaval kombel leidis hansapankurite veeb mu kaardi küll Hansapanga lehe kaudu sisenemisel, nagu ka SEB.
Sooritasin Skype makse vana ebaturvalise ja kulunud koodikaardi abiga. Hea, et ma seda vaatamata pankurite hoiatusele, et sellega varsti midagi teha pole, siiski ära polnud visanud. Raporteerisin Skype klienditoele probleemist. Mõne päeva pärast vastas Skype, et Hansapanga probleem, pöördugu sinna.
Tahtsin uuesti krediiti lisada. ID-kaarti endiselt ei tunnistatud. Loobusin, läksin Hansapanga lehele ja tegin sealt uue makse, kasutades eelmise makse andmeid. Raha Skype krediidiks kohale ei jõudnud. Minu kontolt läks ära küll. Ootasin paar päeva, siis läksin jälle Skype kaudu vana koodikaardiga ja maksin uue summa.
Kurtsin muret ka Hansapanga klienditoele. Hansapank saatis mulle teate: „Re: Küsimused ja vastused”(õigekiri muutmata), milles kinnitas, et vastab mulle esimesel võimalusel.
Ju ma siis olen lihtsalt loll, et püüan uusi rakendusi peale nende kiitmise ka kasutada.
Venelased kasutavad muide sellist toredat teenust nagu webmoney. Ei ole ka kõige odavam ega mugavam kasutada, aga töötab. Ja mida venelased veel väga oluliseks peavad – webmoney ei anna mingile maksuametile mingit infot. Nagu sularahaga sebiks, ainult et läbi interneti. Peakski vist asjad sinna üle viima, ainult ei tea, kas Skype jälle nende käest raha vastu võtta oskab…
LISANDUS 30.03:
Sain siis Hansapangalt sellise vastuse.
Meie andmetel on 23.03 Teie kontolt maha läinud Skype'i makse summas /---/krooni.
Konsulterinud meie IT-osakonnaga saime vastuseks, et antud olukorras tuleks Teil kontrollida oma brauserit ja id-kaardi tarkvara ning võimalusel neid uuendada. Ilmselt jätab brauser id-kaardi sessiooni vigaselt meelde vms.
Võiks taastada ka brauseri algseaded ning puhastada vahemälu ja kustutada brauserist olemasolevad sertifikaadid (IE 7 puhul -> Tools -> Internet Options-> Content -> Certificates).
Enne sisselogimist tuleks sulgeda kõik brauseri aknad ja siis uuesti proovida. Id-kaardiga hanza.neti logimine muidu töötab.
Lugupidamisega
/---/
klienditoe osakond
Njah...
Skype see raha krediidiks pole jõudnud. FF browseriga töötab ID-kaart muidu päris ilusti.
Mõnikord ma näen unes, et ükskord saabub aega, kus ei pea märkimisväärset osa oma päevast kulutama erinevate seadmete, rakenduste ja tarkvarade ühildumisprobleemide lahendamisele.
Tahtsin Skype krediiti osta. Skype lehekülg suunas mind ilusti Hansapanga lingile, kuid vaatamata korduvatele katsetele sealt ID-kaardiga edasi pääseda, sain teate, et kaarti ei leita. Huvitaval kombel leidis hansapankurite veeb mu kaardi küll Hansapanga lehe kaudu sisenemisel, nagu ka SEB.
Sooritasin Skype makse vana ebaturvalise ja kulunud koodikaardi abiga. Hea, et ma seda vaatamata pankurite hoiatusele, et sellega varsti midagi teha pole, siiski ära polnud visanud. Raporteerisin Skype klienditoele probleemist. Mõne päeva pärast vastas Skype, et Hansapanga probleem, pöördugu sinna.
Tahtsin uuesti krediiti lisada. ID-kaarti endiselt ei tunnistatud. Loobusin, läksin Hansapanga lehele ja tegin sealt uue makse, kasutades eelmise makse andmeid. Raha Skype krediidiks kohale ei jõudnud. Minu kontolt läks ära küll. Ootasin paar päeva, siis läksin jälle Skype kaudu vana koodikaardiga ja maksin uue summa.
Kurtsin muret ka Hansapanga klienditoele. Hansapank saatis mulle teate: „Re: Küsimused ja vastused”(õigekiri muutmata), milles kinnitas, et vastab mulle esimesel võimalusel.
Ju ma siis olen lihtsalt loll, et püüan uusi rakendusi peale nende kiitmise ka kasutada.
Venelased kasutavad muide sellist toredat teenust nagu webmoney. Ei ole ka kõige odavam ega mugavam kasutada, aga töötab. Ja mida venelased veel väga oluliseks peavad – webmoney ei anna mingile maksuametile mingit infot. Nagu sularahaga sebiks, ainult et läbi interneti. Peakski vist asjad sinna üle viima, ainult ei tea, kas Skype jälle nende käest raha vastu võtta oskab…
LISANDUS 30.03:
Sain siis Hansapangalt sellise vastuse.
Meie andmetel on 23.03 Teie kontolt maha läinud Skype'i makse summas /---/krooni.
Konsulterinud meie IT-osakonnaga saime vastuseks, et antud olukorras tuleks Teil kontrollida oma brauserit ja id-kaardi tarkvara ning võimalusel neid uuendada. Ilmselt jätab brauser id-kaardi sessiooni vigaselt meelde vms.
Võiks taastada ka brauseri algseaded ning puhastada vahemälu ja kustutada brauserist olemasolevad sertifikaadid (IE 7 puhul -> Tools -> Internet Options-> Content -> Certificates).
Enne sisselogimist tuleks sulgeda kõik brauseri aknad ja siis uuesti proovida. Id-kaardiga hanza.neti logimine muidu töötab.
Lugupidamisega
/---/
klienditoe osakond
Njah...
Skype see raha krediidiks pole jõudnud. FF browseriga töötab ID-kaart muidu päris ilusti.
Mõnikord ma näen unes, et ükskord saabub aega, kus ei pea märkimisväärset osa oma päevast kulutama erinevate seadmete, rakenduste ja tarkvarade ühildumisprobleemide lahendamisele.
Tuesday, March 20, 2007
populist ja tema palgaline armuke
Kõigepealt miljonimängu küsimus. Lugege ja arvake, kellest jutt?
Mees – kuulus kuuevahetaja. Aitas „seestpoolt õõnestada” eelmist režiimi, osales nn. riigipöördes, intrigeeris ennast võimu juurde üleminekuvalitsuses ning asutas oma partei, mille toel jäi võimule ka pärast üleminekuperioodi lõppu.
Naine – vaesest perest pärit tüdruk, palgaline prominentsete meeste armuke ja auahne poliitkombinaator. Viskas oma viimase mehe juurest välja tolle eelmise naise ning sai tänu mehe positsioonile järjest mõjukamatele kohtadele riigiametis.
Mehe jaoks kriitilisel hetkel võttis naine tema eest suure riski, päästis ta süüdimõistmisest ja allakäigust ning aitas mehel võimule tagasi pöörduda. Abiellumine toimus ilma suurema kära ja tseremooniata pisut hiljem.
Publitsistid on vihjanud paarikese erinevatele afääridele. Kirjutatud on, et mehele meeldivad noored koolitüdrukud, naine veedab aega meessoost alluvate seltsis. Avalikkuse ees esitlevad propagandatöötajad neid õnneliku abielupaarina.
Paarikese peamised lubadused: tõstame vaeste palka, võtame rikastelt nende rikkused ära, jagame riigi varanduse õiglaselt ümber. Ehitame vaestele ning eakatele maju ja kortereid. Parandame arstiabi kättesaadavust, tõstame pensioni. Loosungid: hoolime lihtrahvast, parandame sotsiaalabi, loome võrdsuse ja sotsiaalse õigluse.
Poliitilised tööriistad: raha jagamine vaestele. Isikukultuslik portreede eksponeerimine; lilled, lapsed, lipud; oma propagandaväljaannetes oma isikute ja poliitika ülistamine. Parteiliikmete kutsumine tänavatele meelt avaldama, paraadid, kõned autokastist, raadioesinemised. Suured portreeplakatid ja karjuvad noorteorganisatsioonid. Vabad päevad töörahvale, et „juhtide pühasid” tähistada.
Tohutu korruptsioon, varastamine ning ametipositsioonide kasutamine isiklike arvete õiendamiseks. Sugulaste edutamine. Konkurentidele, vaenlastele ja teisitimõtlejatele karm kättemaks riigi repressiivaparaadi kaudu.
Tõsi, Parteis toimusid ka mõned lõhenemised. Lahkujad ja teisitimõtlejad kuulutatakse kiiresti reeturiteks, häbistatakse ning represseeritakse kõigi paarikese käsutuses olevate administratiivsete vahenditega.
Paarikese raha-asjad pole kunagi läbipaistvad olnud ega kuulu avalikult arutamisele. Vaeste inimeste huvide kaitsmise sildi all ajas paarike kokku tohutu varanduse. Vajalike inimeste jutule pääsemise eest kogutud altkäemaksud, „tegevusload” ettevõtetele, riigitoetused, „eraldised”, ettevõtete „toetused” parteile, ettevõtete kingitused „vaesematele ja abivajajatele”. Raha küsimisest keeldumisele järgnevad repressioonid, mis võivad ettevõtte sulgeda ja inimese ruineerida.
Sageli omandati altkäemaksuna saadud raha eest mõni ettevõte või aktsiad. Suur osa varandusest rändab riigist välja turvalisemate maade pangahoidlatesse. Muude hulgas „toodi rahvale tagasi” raudtee, „vaeste heaks” pandi töötama kommivabrik. Et lastele tasuta kommi jagada. Kui palju nad riigi ja rahva vara täpselt varastasid, ei ole tuvastatud. Tõenäoliselt on tegemist riigi rikkaima perekonnaga.
Peamiselt pööblist, vaesematest lihttöölistest ja immigrantidest koosnevat toetajaskonda juhi ja tema naise luksuslik elustiil ei häiri, vaid vaimustab. Luksulik elu, rikkalikud pidustused, kallid autod, uhked majad ning muu rikkus ei kõiguta lihtrahva usku, et juht ja tema naine taluvad seda luksust ainult pööbli õiguste eest võitlemise nimel. Tõsi, samasuguse rikkuse koorma võtsid kanda mõned paarikese lähemad sugulased ja kaastöötajad.
Nii, tundsite ära?
Naine oli Maria Eva Ibarguren, hiljem isa perekonnanime järgi Duarte.
Mees - Juan Peron, kelle nime järgi ka Evita Peron maailmas tuntuks sai.
Mis Argentiina esipopulistidega edasi juhtus? On’s argentiinlased täna õnnelikud?
Majanduskriisi saabudes lõi paarikese ilus elu kõikuma. Maailmaturu nisu- ja lihahinna langus viis alla rahvusliku valuuta peeso, inflatsioon ja üle jõu tarbimine nullisid ära kogu palga- ja sotsiaalabikasvuga tekkinud elatustaseme tõusu. Rahvas aga oli Peroni kutsel üle kogu maa pealinna slummidesse kokku jooksnud. Saabusid tööpuudus ja nälg. Teise maailmasõja järgselt üks maailma edukamaid riike langes kümne aastaga õitsvast põllumajandusmaast harilikuks paariariigiks, asudes konkureerima Aafrika maadega, kus koloniaalvõimu alt vabanenud neegrid ise oma majandused sama peeti keerasid kui Argentiinas Peronid.
Kuna majanduskasvu aastatel kogunenud raha ei investeeritud ei tööstusse ega innovatsiooni, vaid jagati populistlikult oma toetajatele laiali, polnud kriisiaastatel enam midagi jagada. Polnud töökohtigi. Peronide toetajad, pööblipartei liikmed aga ei mõistnud, miks enam raha ei jagata. Algasid rahutused, mis pöördusid Peronide enda vastu. Algas riigipöörete, pagenduste ja kodusõja aeg. Peronid surid rikaste, kuid õnnetutena.
Argentiina arengule oli aga antud arengusuund, mille all riik kannatab tänapäevani. Teise maailmasõja järgset majanduskasvu kasutades võinuks Buenos Airesest saada üks Ameerika arengukeskusi. Kuid Peronide populistlik poliitika suunas sõjajärgsele Euroopale hiigelhinnaga müüdud toiduainetest saadud tulu oma pööbellikule toetajaskonnale tarbimiseks ega loonud uusi töökohti, hariduskeskusi ega tööstust.
Selles mõttes sõbrad, mõelgem. Ei jää me keegi seda ilma oma isikuga risustama. Küll aga jäävad teod, mis avaldavad mõju üle aastakümnete, kui mitte sadade.
Ja lühiajalised on ka populistid koos oma lubaduste ja toetajatega. Isegi nii lühiajalised, et lausa kahju on Savisaarest. Sureb varsti ära ja kui Tauno selleks ajaks temanäolist Kalevipoega püsti pole saanud, ei jää temast seda mälestusmärkigi. Evitast tegi Webber vähemasti muusikali.
Mees – kuulus kuuevahetaja. Aitas „seestpoolt õõnestada” eelmist režiimi, osales nn. riigipöördes, intrigeeris ennast võimu juurde üleminekuvalitsuses ning asutas oma partei, mille toel jäi võimule ka pärast üleminekuperioodi lõppu.
Naine – vaesest perest pärit tüdruk, palgaline prominentsete meeste armuke ja auahne poliitkombinaator. Viskas oma viimase mehe juurest välja tolle eelmise naise ning sai tänu mehe positsioonile järjest mõjukamatele kohtadele riigiametis.
Mehe jaoks kriitilisel hetkel võttis naine tema eest suure riski, päästis ta süüdimõistmisest ja allakäigust ning aitas mehel võimule tagasi pöörduda. Abiellumine toimus ilma suurema kära ja tseremooniata pisut hiljem.
Publitsistid on vihjanud paarikese erinevatele afääridele. Kirjutatud on, et mehele meeldivad noored koolitüdrukud, naine veedab aega meessoost alluvate seltsis. Avalikkuse ees esitlevad propagandatöötajad neid õnneliku abielupaarina.
Paarikese peamised lubadused: tõstame vaeste palka, võtame rikastelt nende rikkused ära, jagame riigi varanduse õiglaselt ümber. Ehitame vaestele ning eakatele maju ja kortereid. Parandame arstiabi kättesaadavust, tõstame pensioni. Loosungid: hoolime lihtrahvast, parandame sotsiaalabi, loome võrdsuse ja sotsiaalse õigluse.
Poliitilised tööriistad: raha jagamine vaestele. Isikukultuslik portreede eksponeerimine; lilled, lapsed, lipud; oma propagandaväljaannetes oma isikute ja poliitika ülistamine. Parteiliikmete kutsumine tänavatele meelt avaldama, paraadid, kõned autokastist, raadioesinemised. Suured portreeplakatid ja karjuvad noorteorganisatsioonid. Vabad päevad töörahvale, et „juhtide pühasid” tähistada.
Tohutu korruptsioon, varastamine ning ametipositsioonide kasutamine isiklike arvete õiendamiseks. Sugulaste edutamine. Konkurentidele, vaenlastele ja teisitimõtlejatele karm kättemaks riigi repressiivaparaadi kaudu.
Tõsi, Parteis toimusid ka mõned lõhenemised. Lahkujad ja teisitimõtlejad kuulutatakse kiiresti reeturiteks, häbistatakse ning represseeritakse kõigi paarikese käsutuses olevate administratiivsete vahenditega.
Paarikese raha-asjad pole kunagi läbipaistvad olnud ega kuulu avalikult arutamisele. Vaeste inimeste huvide kaitsmise sildi all ajas paarike kokku tohutu varanduse. Vajalike inimeste jutule pääsemise eest kogutud altkäemaksud, „tegevusload” ettevõtetele, riigitoetused, „eraldised”, ettevõtete „toetused” parteile, ettevõtete kingitused „vaesematele ja abivajajatele”. Raha küsimisest keeldumisele järgnevad repressioonid, mis võivad ettevõtte sulgeda ja inimese ruineerida.
Sageli omandati altkäemaksuna saadud raha eest mõni ettevõte või aktsiad. Suur osa varandusest rändab riigist välja turvalisemate maade pangahoidlatesse. Muude hulgas „toodi rahvale tagasi” raudtee, „vaeste heaks” pandi töötama kommivabrik. Et lastele tasuta kommi jagada. Kui palju nad riigi ja rahva vara täpselt varastasid, ei ole tuvastatud. Tõenäoliselt on tegemist riigi rikkaima perekonnaga.
Peamiselt pööblist, vaesematest lihttöölistest ja immigrantidest koosnevat toetajaskonda juhi ja tema naise luksuslik elustiil ei häiri, vaid vaimustab. Luksulik elu, rikkalikud pidustused, kallid autod, uhked majad ning muu rikkus ei kõiguta lihtrahva usku, et juht ja tema naine taluvad seda luksust ainult pööbli õiguste eest võitlemise nimel. Tõsi, samasuguse rikkuse koorma võtsid kanda mõned paarikese lähemad sugulased ja kaastöötajad.
Nii, tundsite ära?
Naine oli Maria Eva Ibarguren, hiljem isa perekonnanime järgi Duarte.
Mees - Juan Peron, kelle nime järgi ka Evita Peron maailmas tuntuks sai.
Mis Argentiina esipopulistidega edasi juhtus? On’s argentiinlased täna õnnelikud?
Majanduskriisi saabudes lõi paarikese ilus elu kõikuma. Maailmaturu nisu- ja lihahinna langus viis alla rahvusliku valuuta peeso, inflatsioon ja üle jõu tarbimine nullisid ära kogu palga- ja sotsiaalabikasvuga tekkinud elatustaseme tõusu. Rahvas aga oli Peroni kutsel üle kogu maa pealinna slummidesse kokku jooksnud. Saabusid tööpuudus ja nälg. Teise maailmasõja järgselt üks maailma edukamaid riike langes kümne aastaga õitsvast põllumajandusmaast harilikuks paariariigiks, asudes konkureerima Aafrika maadega, kus koloniaalvõimu alt vabanenud neegrid ise oma majandused sama peeti keerasid kui Argentiinas Peronid.
Kuna majanduskasvu aastatel kogunenud raha ei investeeritud ei tööstusse ega innovatsiooni, vaid jagati populistlikult oma toetajatele laiali, polnud kriisiaastatel enam midagi jagada. Polnud töökohtigi. Peronide toetajad, pööblipartei liikmed aga ei mõistnud, miks enam raha ei jagata. Algasid rahutused, mis pöördusid Peronide enda vastu. Algas riigipöörete, pagenduste ja kodusõja aeg. Peronid surid rikaste, kuid õnnetutena.
Argentiina arengule oli aga antud arengusuund, mille all riik kannatab tänapäevani. Teise maailmasõja järgset majanduskasvu kasutades võinuks Buenos Airesest saada üks Ameerika arengukeskusi. Kuid Peronide populistlik poliitika suunas sõjajärgsele Euroopale hiigelhinnaga müüdud toiduainetest saadud tulu oma pööbellikule toetajaskonnale tarbimiseks ega loonud uusi töökohti, hariduskeskusi ega tööstust.
Selles mõttes sõbrad, mõelgem. Ei jää me keegi seda ilma oma isikuga risustama. Küll aga jäävad teod, mis avaldavad mõju üle aastakümnete, kui mitte sadade.
Ja lühiajalised on ka populistid koos oma lubaduste ja toetajatega. Isegi nii lühiajalised, et lausa kahju on Savisaarest. Sureb varsti ära ja kui Tauno selleks ajaks temanäolist Kalevipoega püsti pole saanud, ei jää temast seda mälestusmärkigi. Evitast tegi Webber vähemasti muusikali.
Thursday, March 15, 2007
kaubad mulle, prügi sulle
EPL pajatab, kuidas Eesti prügi laevaga Hiina reisib. Just, seesama plastpudel, mille eest me poes 1 kr tagatisraha maksame. Ja seesama Päevaleht, kui ta vanapaberiks on loetud. Kulunud autorehvid ja kasutatud kodumasinad. Küllap muudki, mille utiliseerimiskuludeks riik
kauba tootjalt või maaletoojalt juba aegsasti enne kauba müümist vajaliku summa sisse on kasseerinud.
Imelik, mõtleme. Meie maksame utiliseerimistasu ja keegi teeb pärast sama prügiga veel äri. Kuidas nii? Tõepoolest. Tänu meie utiliseerimise pensionisambasse makstud kroonidele tuleb hiinlastele kokkuvõttes odavam see toormetonn Euroopast osta. Küsige mõne rohkem rännanud inimese käest, kas Hiinas on metsaalused ja mererannad plastpudelitest tühjad, kui neil seda tooret nii hädasti vaja on. Ei ole mitte. Sest isegi laevaga ümber poole maakera sõites jõuab meie subsideeritud saast neile soodsamalt kohale.
Poolteist kuud tagasi oli lehes üsna samalaadne lugu. Lugu kogus üsna vähe kommentaare. Prügimajanduses toimib meil ikka põhimõte, et mis silma alt ära, seda pole olemas. Ehk on meie metsaalused tänu tagatisrahale pudelitest puhtamad või rannamännikud vähem prügistatud? Aga ei ole ju. Sest prügivedu ju säästurahvale ikka kallis. Vastuolu on ja jääb.
Ega's midagi. Kordan siinkohal oma eelmist arvamust. Palun vabandust linkimise fännidelt, kuid eelmine postitus asus keskkonnas, mida ma enam ei kasuta.
Prügivedu Euroopast Hiinasse tundub esmapilgul uskumatu totrusena. Pikk vahemaa, kallis transport ja nii edasi. Siiski, kui järele mõelda, selgub, et see on asjade täiesti loomulik käik. Majanduskolonialismi pimedam pool.
Sodi eksport on euroopaliku prügikäitlussüsteemi paratamatu kaasnäht. Nagu ei hakka jõed tagurpidi voolama, kui poliitikud nii otsustavad, ei hakka ka prügi iseenesest sorteeruma või taaskasutatavad jäätmed liigiti kogunema. Võttes arvesse kõiki meetmeid, mida “vana valge maailma” inimesed on oma ukseesise ja koduhoovi puhtana hoidmiseks välja mõelnud, on prügi eksport majandusharu, mis vähehaaval laieneb ohtlike jäätmete kitsast turunišist kogu prügile. Mida heaolev tarbimisühiskonna liige ei tooda üldse vähe.
Kõrged jäätmete ladestustariifid, keskkonnamaksud, prügi sorteerimise sund ja taaskasutatavate materjalide uuestikasutamise kohustus, kui vaid mõnda nimetada. Kuid pakendijäätmete, vanade kodumasinate, romuautode, olmeprahi, ühesõnaga: kogu prügi seest kasutamiskõlbliku toorme kätte saamine on töömahukas ja kulukas. Tarbija kaela ei õnnestu neid kulusid lõplikult kunagi lükata, kuna tarbija on kaval. Prügi lahuskogumine ei anna kasutamiskõlblikku materjali, sest säästlik ja nupukas tarbija paneb plastikonteinerisse oma vanad saapad ja surnud kassi ning kallab vanapaberitünni toidujäätmed. Nii et lisaks lahuskogumise korraldamise kuludele liitub igal juhul veel juba "lahus kogutud" materjali järelsorteerimine. Rääkimata eriti säästlike inimeste järelt koristamisest, kes Gräzini eeskujul eelistavad kalli prügiveoteenuse tellimise asemel oma prügi öövarjus hoopis metsa alla sõidutada.
Et europrügist välja sorteeritud taaskasutatav materjal rändab uute toodete tegemiseks nagunii Hiinasse, on majanduslikult arusaadav, et ka sorteerimine viiakse samasse. Tööjõud on odavam ja keskkonnanõudeid saab tõlgendada. Transporditav maht küll pisut suureneb, kuid see-eest ei pea kõlbmatuid jääke enam oma koduhoovis prügilasse rullima või põletama ega sellega seotud kulusid-keskkonnamakse maksma.
Seega, kuni tarbimisparadiisi asukad harrastavad oma priiskavat elulaadi, jätkab ülemaailmne majandus prügivedu odavamatesse riikidesse. Mis korraks küll korrastab inglaste-sakslaste kodusid ja tänavaid, kuid ülemaailmses mastaabis suurendab ressursi põletamist, saastamist ja prügistamist.
Nüüd siis on see ka meie rohelise siiluga tänapäev.
kauba tootjalt või maaletoojalt juba aegsasti enne kauba müümist vajaliku summa sisse on kasseerinud.
Imelik, mõtleme. Meie maksame utiliseerimistasu ja keegi teeb pärast sama prügiga veel äri. Kuidas nii? Tõepoolest. Tänu meie utiliseerimise pensionisambasse makstud kroonidele tuleb hiinlastele kokkuvõttes odavam see toormetonn Euroopast osta. Küsige mõne rohkem rännanud inimese käest, kas Hiinas on metsaalused ja mererannad plastpudelitest tühjad, kui neil seda tooret nii hädasti vaja on. Ei ole mitte. Sest isegi laevaga ümber poole maakera sõites jõuab meie subsideeritud saast neile soodsamalt kohale.
Poolteist kuud tagasi oli lehes üsna samalaadne lugu. Lugu kogus üsna vähe kommentaare. Prügimajanduses toimib meil ikka põhimõte, et mis silma alt ära, seda pole olemas. Ehk on meie metsaalused tänu tagatisrahale pudelitest puhtamad või rannamännikud vähem prügistatud? Aga ei ole ju. Sest prügivedu ju säästurahvale ikka kallis. Vastuolu on ja jääb.
Ega's midagi. Kordan siinkohal oma eelmist arvamust. Palun vabandust linkimise fännidelt, kuid eelmine postitus asus keskkonnas, mida ma enam ei kasuta.
Prügivedu Euroopast Hiinasse tundub esmapilgul uskumatu totrusena. Pikk vahemaa, kallis transport ja nii edasi. Siiski, kui järele mõelda, selgub, et see on asjade täiesti loomulik käik. Majanduskolonialismi pimedam pool.
Sodi eksport on euroopaliku prügikäitlussüsteemi paratamatu kaasnäht. Nagu ei hakka jõed tagurpidi voolama, kui poliitikud nii otsustavad, ei hakka ka prügi iseenesest sorteeruma või taaskasutatavad jäätmed liigiti kogunema. Võttes arvesse kõiki meetmeid, mida “vana valge maailma” inimesed on oma ukseesise ja koduhoovi puhtana hoidmiseks välja mõelnud, on prügi eksport majandusharu, mis vähehaaval laieneb ohtlike jäätmete kitsast turunišist kogu prügile. Mida heaolev tarbimisühiskonna liige ei tooda üldse vähe.
Kõrged jäätmete ladestustariifid, keskkonnamaksud, prügi sorteerimise sund ja taaskasutatavate materjalide uuestikasutamise kohustus, kui vaid mõnda nimetada. Kuid pakendijäätmete, vanade kodumasinate, romuautode, olmeprahi, ühesõnaga: kogu prügi seest kasutamiskõlbliku toorme kätte saamine on töömahukas ja kulukas. Tarbija kaela ei õnnestu neid kulusid lõplikult kunagi lükata, kuna tarbija on kaval. Prügi lahuskogumine ei anna kasutamiskõlblikku materjali, sest säästlik ja nupukas tarbija paneb plastikonteinerisse oma vanad saapad ja surnud kassi ning kallab vanapaberitünni toidujäätmed. Nii et lisaks lahuskogumise korraldamise kuludele liitub igal juhul veel juba "lahus kogutud" materjali järelsorteerimine. Rääkimata eriti säästlike inimeste järelt koristamisest, kes Gräzini eeskujul eelistavad kalli prügiveoteenuse tellimise asemel oma prügi öövarjus hoopis metsa alla sõidutada.
Et europrügist välja sorteeritud taaskasutatav materjal rändab uute toodete tegemiseks nagunii Hiinasse, on majanduslikult arusaadav, et ka sorteerimine viiakse samasse. Tööjõud on odavam ja keskkonnanõudeid saab tõlgendada. Transporditav maht küll pisut suureneb, kuid see-eest ei pea kõlbmatuid jääke enam oma koduhoovis prügilasse rullima või põletama ega sellega seotud kulusid-keskkonnamakse maksma.
Seega, kuni tarbimisparadiisi asukad harrastavad oma priiskavat elulaadi, jätkab ülemaailmne majandus prügivedu odavamatesse riikidesse. Mis korraks küll korrastab inglaste-sakslaste kodusid ja tänavaid, kuid ülemaailmses mastaabis suurendab ressursi põletamist, saastamist ja prügistamist.
Nüüd siis on see ka meie rohelise siiluga tänapäev.
Sunday, March 11, 2007
tulnukas näitab Eesti teed tulevikku
Küllap kogemata, kuid kultusfilm Tulnukas on roppuste ja traagilise rõvehuumori vahel ära sõnastanud Eesti ainuvõimaluse püsima jäämiseks. Tegelikult küll äraspidisel moel, sest algaja režissööri traagelpistes sõnum püüab jätta kõlama mõtet, et rullnokad on halvad ja naeruväärsed. Püüab vaataja hinge kosutada kinnitusega, et „meie ju sellised ei ole”. Tegelikult on rullnoklus ainus elujõuline ühiskonnaosa, mida Eestil 21. sajandi algul pakkuda on. Ainus, mis kohaneb ja paljuneb.
Vaidleme? Aga kes siis veel? Intelligendinärakad, kes lastetutes peretubades alkoholi- ja savuhõnguses õhkkonnas kõrgete vaimsete väärtuste üle arutlevad? Ärimehekesed, kes oma esimese miljoni vaevaga kokku saanud ja nüüd ei julge teist last teha, kuna inflatsioon sööb varanduse protsente kiiremini kui laps kohukesi? Pangaorjuses keskklass, kes kipsist karbikeses pealinna-äärsel põllul valima peab, kas osta samasugune muruniitja kui naabril või sõita seitsmeks päevaks soojale maale päevitama ja nühkida pärast käsimasinaga ehitusprahil kiratsevaid karikakraid?
Rullnokad ei arutle, vaid elavad. Rullnoka päevad on pikad ja sisukad. Müüvad metsa, pesevad käibemaksu, kauplevad korteritega või võtavad noore pere laenu, mida pärast vanavanemate maad-majad panga ees lunastama peavad. Sitta kah, vanavanemad ju laenutähtaja saabumiseks juba surnud ja saabki tagatisvara realiseerimisest üle jääva summa eest bemmile uued põhjatuled osta. Kusagil ootab rullnokka siiski ka naine lastega. Kellest, kui hästi läheb, kasvavad peagi täisväärtuslikud rullnokad. Äritsevad algul koolis Harri Potteri kaartidega, hiljem kanepiga või vähekasutatud autoaudiosüsteemidega. Parimad neist jõuavad ühel hetkel ehk isegi mõnda kohalikku omavalitsusse. Kui tervis alt ei vea, võib Wismari-päevade vahel isegi mõne suurema kinnisvaraarenduse või korterikaubanduse püsti tõmmata. Elujõuline ja paljunev ühiskonnakiht. Mis siis, et keskmist eluiga veab alla. Käive on see-eest jällegi kiirem!
Veendun selles üha enam, vaadates araablaste igapäevaelu. Analoogia on rohkem kui ilmne. Araablase päev on üksainus suur tulnuka-temaatika. Auto odavtuunimine, signaalitades mööda linna kruiisimine, tümpsuv muusika, panemiseks sobivate tüdrukute moosimine ja fast-foodi putka juures hängimine on nendegi elu põhisisu. Tööle mingil juhul ei lähe, kooli kah mitte. Kui, siis vast ehk mõne suure firma tegevdirektoriks, kellel on ärikohtumisteks 40-jalane kaater ja Anna Nicole Smith sekretäriks. Ah või et Smith suri ära? No vahet pole. Mõni teine selline siis.
Araablaste ühiskonnad ei kaeble tööjõu puuduse või negatiivse iibe pärast. Mehed, kes päevad läbi McArabi putka ees hängivad või oma tuunitud vanade Peugeotidega linna vahel tümpsutavad, jõuavad vastu hommikut siiski nii palju lapsi teha, et araabiamaade koguiive suureneb nagu tuumaplahvatuse ahelreaktsioon. Vahepeal rahuldavad poisid natuke turistinaisi ka, võttes selle eest loomulikult kindla tasu. Paremal juhul koguni pruudi perekonnapäranduse näol. Sest vana valge euroopa suguvõsad kipuvad kokku kuivama.
Niisiis, rullnokkades on Eesti rahvuse elamajäämine ja omariikluse pääsemine. Mis siis, et valivad Savisaart, kes lubab pappi, mille eest saab uue bemmi osta. Või vanale uued põhjatuled. Savisaar on ajutine nähtus, juba 50 aasta pärast ei mäleta teda enam keegi. Rullnokad aga ruulivad ja paljunevad, konkureerides edukalt araablaste, aafriklaste ja väheste alles jäänud slaavi algupära eestimaalastega.
Ja kui rullnokad Marie Underi nime kasvõi korraks oma audiosüsteemist kuulevad, asi seegi. Võime järjepidevuse ja rahvusliku kestvuse kastikesse linnukese panna.
Vaidleme? Aga kes siis veel? Intelligendinärakad, kes lastetutes peretubades alkoholi- ja savuhõnguses õhkkonnas kõrgete vaimsete väärtuste üle arutlevad? Ärimehekesed, kes oma esimese miljoni vaevaga kokku saanud ja nüüd ei julge teist last teha, kuna inflatsioon sööb varanduse protsente kiiremini kui laps kohukesi? Pangaorjuses keskklass, kes kipsist karbikeses pealinna-äärsel põllul valima peab, kas osta samasugune muruniitja kui naabril või sõita seitsmeks päevaks soojale maale päevitama ja nühkida pärast käsimasinaga ehitusprahil kiratsevaid karikakraid?
Rullnokad ei arutle, vaid elavad. Rullnoka päevad on pikad ja sisukad. Müüvad metsa, pesevad käibemaksu, kauplevad korteritega või võtavad noore pere laenu, mida pärast vanavanemate maad-majad panga ees lunastama peavad. Sitta kah, vanavanemad ju laenutähtaja saabumiseks juba surnud ja saabki tagatisvara realiseerimisest üle jääva summa eest bemmile uued põhjatuled osta. Kusagil ootab rullnokka siiski ka naine lastega. Kellest, kui hästi läheb, kasvavad peagi täisväärtuslikud rullnokad. Äritsevad algul koolis Harri Potteri kaartidega, hiljem kanepiga või vähekasutatud autoaudiosüsteemidega. Parimad neist jõuavad ühel hetkel ehk isegi mõnda kohalikku omavalitsusse. Kui tervis alt ei vea, võib Wismari-päevade vahel isegi mõne suurema kinnisvaraarenduse või korterikaubanduse püsti tõmmata. Elujõuline ja paljunev ühiskonnakiht. Mis siis, et keskmist eluiga veab alla. Käive on see-eest jällegi kiirem!
Veendun selles üha enam, vaadates araablaste igapäevaelu. Analoogia on rohkem kui ilmne. Araablase päev on üksainus suur tulnuka-temaatika. Auto odavtuunimine, signaalitades mööda linna kruiisimine, tümpsuv muusika, panemiseks sobivate tüdrukute moosimine ja fast-foodi putka juures hängimine on nendegi elu põhisisu. Tööle mingil juhul ei lähe, kooli kah mitte. Kui, siis vast ehk mõne suure firma tegevdirektoriks, kellel on ärikohtumisteks 40-jalane kaater ja Anna Nicole Smith sekretäriks. Ah või et Smith suri ära? No vahet pole. Mõni teine selline siis.
Araablaste ühiskonnad ei kaeble tööjõu puuduse või negatiivse iibe pärast. Mehed, kes päevad läbi McArabi putka ees hängivad või oma tuunitud vanade Peugeotidega linna vahel tümpsutavad, jõuavad vastu hommikut siiski nii palju lapsi teha, et araabiamaade koguiive suureneb nagu tuumaplahvatuse ahelreaktsioon. Vahepeal rahuldavad poisid natuke turistinaisi ka, võttes selle eest loomulikult kindla tasu. Paremal juhul koguni pruudi perekonnapäranduse näol. Sest vana valge euroopa suguvõsad kipuvad kokku kuivama.
Niisiis, rullnokkades on Eesti rahvuse elamajäämine ja omariikluse pääsemine. Mis siis, et valivad Savisaart, kes lubab pappi, mille eest saab uue bemmi osta. Või vanale uued põhjatuled. Savisaar on ajutine nähtus, juba 50 aasta pärast ei mäleta teda enam keegi. Rullnokad aga ruulivad ja paljunevad, konkureerides edukalt araablaste, aafriklaste ja väheste alles jäänud slaavi algupära eestimaalastega.
Ja kui rullnokad Marie Underi nime kasvõi korraks oma audiosüsteemist kuulevad, asi seegi. Võime järjepidevuse ja rahvusliku kestvuse kastikesse linnukese panna.
Wednesday, March 7, 2007
inimestest hea meel
Täna nägin, kuidas üks väga Taivo Luige moodi mees sõitis Daewooga mööda tänavat ja kuulas valjusti araabia diskot. Daewoo oli mõlkis, tümps üsna plekine, kuid mees ise rõõmus.
Kui auto lähemale jõudis, siis sain aru, et ei ole Taivo. Oli hoopis üks üsna euroopaliku väljanägemisega araablane, kellel samasugune lõuahabe ja elurõõmus naeratus, sportlik surfisärk seljas ja trendikas päikseprill ees.Sõitis oma piniseva-pläriseva tümpsuga edasi ja mina kõndisin oma teed. Aga midagi jäi meelde kripeldama. Midagi nagu ei sobinud pilti. Võib-olla meenus mulle, et Eestis näeb nii vähe rõõmsaid inimesi? Või et araabia tänaval eestlasest sõbra näoga meest nähes meenub, kui kurja näoga on Eestimaa teedel veerevate autode roolis istuvad inimesed?
Taivo, ära solvu. Sind näeb harva mossis näoga. Umbes sama harva, kui araablast. Muidugi, kui sa araablasele just kauplemise käigus koletut tünga pole teinud. Igatahes, tervitus Taivole, kus iganes sa ka ei rändaks. Tule mõni päev Dahabi, vesi on soe, tuul tugev ja elu on lisaks sellele, et ilus, ka väga odav. Ja inimestel hea meel, et hing sees. Vähemalt siin.
Kui auto lähemale jõudis, siis sain aru, et ei ole Taivo. Oli hoopis üks üsna euroopaliku väljanägemisega araablane, kellel samasugune lõuahabe ja elurõõmus naeratus, sportlik surfisärk seljas ja trendikas päikseprill ees.Sõitis oma piniseva-pläriseva tümpsuga edasi ja mina kõndisin oma teed. Aga midagi jäi meelde kripeldama. Midagi nagu ei sobinud pilti. Võib-olla meenus mulle, et Eestis näeb nii vähe rõõmsaid inimesi? Või et araabia tänaval eestlasest sõbra näoga meest nähes meenub, kui kurja näoga on Eestimaa teedel veerevate autode roolis istuvad inimesed?
Taivo, ära solvu. Sind näeb harva mossis näoga. Umbes sama harva, kui araablast. Muidugi, kui sa araablasele just kauplemise käigus koletut tünga pole teinud. Igatahes, tervitus Taivole, kus iganes sa ka ei rändaks. Tule mõni päev Dahabi, vesi on soe, tuul tugev ja elu on lisaks sellele, et ilus, ka väga odav. Ja inimestel hea meel, et hing sees. Vähemalt siin.
Sunday, March 4, 2007
joone juures oli huvitavam
Mis valimistulemuste eesotsas toimub, ei huvita, sest vahet pole. Seevastu oli tähelepanuväärne, mis toimus vahetult joone peal ja all.
Kõigepealt, tubli töö rohelistelt. Ilma pillava kampaaniata, ilma populistliku kõikelubamiseta parem tulemus, kui rikastelt reiljanitelt. Ei nõustu ettekuulutajatega, et tegemist on järjekordse protestihäälte püünisega. Usun, et Eestis võib 40 000 keskkonnast hoolivat inimest olla küll. Vähemalt on nüüd ka Riigikogu lopsakas ihus väike okas, mis olulisi asju meelde tuletab.
Pisut kurvaks teeb kristlike demokraatide tulemus. Kuigi eelmise korraga võrreldes on nad enda tulemust 50% võrra kasvatanud, jäävad absoluutarvud napiks. Seekord sai kristlaste sõnum ligi 10 000 inimese toetuse. Millest on kahju, sest tegelikult on nende sõnum üks maailma enim levinud sõnumeid üldse. Ja toiminud rohkem kui poolteist aastatuhandet. Paraku on vist eestlase tänapäev, et kuna kristus kohe ja palju pappi ei luba, siis vaatame kirevamas pakendis pakkumisi.
Vene parteide kasin protsent suhtes valimas käinute koguarvuga kinnitab, et suur osa venelasi on siiski oma hääle andnud ning see on maandunud nimekirja tippu, millest ma täna ei räägi.
Ning viimaks väärib tunnustamist, et eesti jonn ei ole siiski välja surnud ning üksikkandidaatide lootusetut võitlust on toetanud pooltuhat inimest. Lisades neile vähemalt sama perspektiivitut sõda alustanud Kivisildniku toetajad, saame paar tuhat inimest, kes usuvad, et tahe viib läbi halli kivi. Vaat need oleks kaasmaalased, kellega luurele või võitlusse minna!
Kõigepealt, tubli töö rohelistelt. Ilma pillava kampaaniata, ilma populistliku kõikelubamiseta parem tulemus, kui rikastelt reiljanitelt. Ei nõustu ettekuulutajatega, et tegemist on järjekordse protestihäälte püünisega. Usun, et Eestis võib 40 000 keskkonnast hoolivat inimest olla küll. Vähemalt on nüüd ka Riigikogu lopsakas ihus väike okas, mis olulisi asju meelde tuletab.
Pisut kurvaks teeb kristlike demokraatide tulemus. Kuigi eelmise korraga võrreldes on nad enda tulemust 50% võrra kasvatanud, jäävad absoluutarvud napiks. Seekord sai kristlaste sõnum ligi 10 000 inimese toetuse. Millest on kahju, sest tegelikult on nende sõnum üks maailma enim levinud sõnumeid üldse. Ja toiminud rohkem kui poolteist aastatuhandet. Paraku on vist eestlase tänapäev, et kuna kristus kohe ja palju pappi ei luba, siis vaatame kirevamas pakendis pakkumisi.
Vene parteide kasin protsent suhtes valimas käinute koguarvuga kinnitab, et suur osa venelasi on siiski oma hääle andnud ning see on maandunud nimekirja tippu, millest ma täna ei räägi.
Ning viimaks väärib tunnustamist, et eesti jonn ei ole siiski välja surnud ning üksikkandidaatide lootusetut võitlust on toetanud pooltuhat inimest. Lisades neile vähemalt sama perspektiivitut sõda alustanud Kivisildniku toetajad, saame paar tuhat inimest, kes usuvad, et tahe viib läbi halli kivi. Vaat need oleks kaasmaalased, kellega luurele või võitlusse minna!
Subscribe to:
Posts (Atom)