Olen puudust kannatavate poliitikute pärast juba mitu korda muret tundnud. Isegi rohelised, kes viimati mu hääle said, ei kõhelnud krammigi, kui tekkis võimalus natuke rohkem krabada. Mis parata, väiksed inimesed, väiksed rõõmud. Kindlasti on neil ükskord surmatunnistusel hästi elatud elu eest kõik viied.
Algas sotsiaalkampaania, mis peaks veenma, et makse maksab maksta. Tõsi ta on, surm ja maksud pidid ainsad olema, millest kõrvale ei hiili. Aga maksud tõusevad. Maksab töötu ja maksab palgavähendamise "vastastikkusele kokkuleppele" allkirja andnu. Rääkimata ettevõtjatest, kes muutunud turul pinnale jäämiseks ikka üsna uskumatuid pingutusi peavad tegema. Kõik see toimub suure stressi, valu ja vaevaga. Mis tervisele, teadagi, hea ei ole. Seega, surmgi saabub kiiremini. Nii väheneb maksumaksjate hulk ja iga allesjäänu peab veel rohkem maksma, et riigikogulased edaspidigi saaksid oma maasturitega väheneva, kuid veendunud valijaskonna juurde sõita.
Kampaania ise on nõrk, ei veena. Äkki ikkagi peaks Kaur Hansoni vangist välja laskma ja paluma tal teha kampaania "Ära löö poliitikut". Sest pean Vooglaiu Märdiga nõustuma, ka mina arvan, et nad on küünilised mölakad. Ja kuna nii arvavad veel ka tuhanded teised, oleks mõnekümne miljonine sotsiaalkampaania väga omal kohal.
Aga et sellist kampaaniat veel ei ole ja nad on ikkagi vaesed inimesed, siis on minul ettepanek: kohates puudust kannatavat poliitikut, eriti aga Riigikogu liiget, siis andke neile natuke raha, kui veel on. Või mõni puuvili, näiteks õun või banaan. Või kui isegi tammetõru pole anda, võtke eeskuju kuulsast Liivi Juhanist ja annetage neile oma kuub. Sest teie, tavainimesed võite kärvata. Aga kui Riigikogu liikmed edasi ei kesta, on tegemist tõsise poliitilise kriisiga.
