Jõuluvana teel ajaloo prügikasti

Jõuluvana, kunagi päris populaarne vanamees, on ajaloo prügikasti suundumas. Kui anakronism. Multi-kulti-tolerantsi poole pürgivas maailmas pole talle kohta. Vana, paks, valge mees, kes pealegi tunneb kahtlast poolehoidu laste suhtes. Sobimatu.

Kõigepealt, jõuludest on saanud vähemuse püha. Enamus maailma rahvastikust teab jõuludest ainult niipalju, et kui poes White Christmas mängima panna, saab turisti käest kõvemat hinda küsida. Tõsimeeli tähistab jõule veel vaid 1,5 miljardit inimest. Vähem, kui veerand meie planeedi elanikest. Ülejäänute jaoks kannab X-mas põhiliselt kaubanduslikku tähendust. Kellegi sünnipäev? Võimalik. Talvise pööripäeva paiku tähistatakse palju sünnipäevi. Ishtar ja Mithra, näiteks. Päikse taassünni päev oli püha juba ammu enne saturnaaliaid, millega ristiusu olulisim tähtpäev ühitati, et inimesed pidustustest ilma ei jääks. Seega, tänapäeval on poliitiliselt korrektseks tunnistatud winter holiday ehk talvepüha. Põhjamaa rahvaste jaoks on talvine pööripäev eriti oluline olnud kui kaamose lõpu kuulutaja.

Järgmiseks, miks on Jõuluvana mees? Kus on võrdõiguslikkus? Kui Joulupukkimaa oleks firma, oleks see juba ammu soolise diskrimineerimise pärast kohtusse kaevatud ning tööle võetavatele isikutele sookvoodid kehtestatud. Ootan huviga pretsedenti. Ja miks on Jõuluvana paks? Kas see on mõeldud kuidagi toitumishäiretega inimesi mõnitama? Ning mispärast vana? Ega siin äkki mingi halvustava allegooriaga tegemist pole? Tõepoolest, ka punase sildiga suhkrujoogil oleks aeg endale uus maskott vaadata, kui ei taha tänapäevast tarbijat solvata. Jah, miks punased veoautod tulede vilkudes Meka ümbruses ringi ei sõida? Ebavõrdne kohtlemine?

Lapsed peavad seega ootama hoopis talvepüha-persooni. Christmas-tree on juba nagunii jolly-tree’ks ristitud. Et teiseusulised ei vihastaks. Seega, talvepüha-persooniks sobiks hästi noor afro-aafriklasest lesbi. Tõenäoliselt võiks ta kanda rohelist hijabi - rahu värvi. Mida ta kingiks võiks tuua? Eks igaühele tema usu järgi.


Sarnane on lugu aastavahetusega. Hiinas, Koreas ja Vietnamis saabub uus aasta kuukalendri järgi jaanuari lõpus või veebruaris. Tais, Birmas ja Sri Lankal – kolm päeva pärast aprillikuist täiskuud, osad hindud (Lääne-Bengaalis) tähistavad aastavahetust samuti kevadel. Õigeusklikel tuleb uus aasta alles jaanuaris, pärast vana kalendri jõulusid. Moslemitel saabub aasta 1429 kuukalendri järgi 2008 aasta 10. jaanuaril. Seega pole ka aastavahetuse tähistamine 31.detsembril päris täpne või mis? Kalender on ju ka ainult kokkuleppe küsimus. Ja poliitiliselt ei ole korrektne oma gregorianuse kalendriga teisi traumeerida.

Mis meil siis järele jääb? Ainult talvine pööripäev. Põhjapoolkera kõige lühem päev ja kõige pikem öö. Planeetide ringkäiku poliitilised tõmbetuuled õnneks ei mõjuta ja pööripäevast hakkavad päevad jälle pikemaks minema.

Tähistagem siis sedagi.

---

Postitus kirjutatud EE arvamustoimetuse palvel ja EE-s ka avaldatud.

Põhjala unelm ehk täisroojatud Nokia

Maailma inimarengu aruande viimase koha riiki Sierra Leonet iseloomustas üks päevaleht hiljuti šokeeriva fotoga lastest, kes mängivad ühtlasi käimlana kasutatavas ojakeses. Nüüd raputab heaoluinimesi uudis, kuidas tollesama inimarengu aruande 11. koha riigis Soomes on tuhanded inimesed kraaniveest kõhutõve saanud. Solgimürgituse, nagu kõrgtehnoloogiaga varustatud arstid on kiiresti välja selgitanud. Poleks Nokia-maa vaid mõni aeg tagasi Auvise Pekka amokijooksuga maailma uudisreitingute tipus olnud, saanuks mobiiltelefoni nimelise linna veekraani-salmonellast maailmahitt. Mine tea, ehk veel saabki. Kui mõni doos kolibakterit või enterokokke tõesti surmavaks peaks osutuma. Hoidku jumal muidugi selle eest, ehk suudab aastakümnete jooksul kõrgetest maksutuludest ehitatud tervishoiusüsteem kannatanutel ikka kõik vajalikud loputused teha ja reostunud vedelikud jälle puhaste vastu vahetada. Keskkonnakaitse osas ollakse Soomes üldiselt väga nõudlikud, vaevalt et nüüd saastunud inimesedki puhastamata jäetakse. Küllap saab keegi trahvigi.

Mitä nyt, velikullat? On’s aastakümneid kestnud vodkaturism tõesti lõpuks ka üldisele mõistusetasemele mõjuma hakanud või tuli kaamos sel aastal ebatavaliselt vara? Professor Mikko Lagerspetz soovitab veel tänagi eestlastel areneda „igava põhjamaa” suunas, kuna Eestis olevat mängureeglid puudulikud ja asjad liiga muutlikud. Muidugi on. Aga miskit mäda paistab ka Soome riigis sel sügisel. Kaks sellist pauku korraga! Hea, et vähemalt Räikkönen alt ei vedanud. Muidu oleks eriti kurb joulu oodata.

Ei oska mina analüüsida, millest see kõik. Kas on heaolu saavutamise pinge olnud nii kõva, et nüüd mitmed mutrid korraga logisema hakkavad või on tegu lihtsalt kehvast tähtede seisust tingitud kokkulangevustega. Ehk on hoopis üleilmastumine mõned hästi sihitud tagasilöögid andnud, ei tea. Paska juttu igatahes.

Ärge väga solvuge, soomlased, ikka juhtub. Eks põhjamaa inimestel on alati kergelt hea meel, kui naabril miskit nässu läheb. Naapurikateus. Seni on soomlased ise varmad olnud näpuga näitama, kui kusagil midagi vähe kehvemini korraldatud, kui neil kodumaal kombeks. Kui laev põhja läks, teadsid kõik naabrid kohe rääkida, kes süüdi on. Ega me nüüdki ju ei parasta, lihtsalt tunneme kaasa ja täname vaikselt taevast, et see pauk meist seekord mööda läks. Pealegi, langes ju Eesti inimarengu aruandes tervelt 4 koha võrra ega küüni enamuse näitajate poolest Soome taseme lähedalegi. Mis teeb enamusele siinsetele hinnatõusu ohvritele muidugi tõsist tuska.

Küllap nüüd on Soomes ajakirjanikel ja advokaatidel kõvasti tööd. Kahjutasunõuded vaja kokku kirjutada ja sisse nõuda, uued ennetus- välistus- ja kriisikõrvaldamisprogrammid välja töötada ja ellu rakendada. Juttu jätkub kauemaks. Šokile järgneb krapula ja siis taastumine. Seni aga, tulge ikka meile! Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares on just eurorahadega uued kanalisatsioonitrassid valminud, sealt ei saa sitta survega ka sanatooriumi sauna. Üldine heaolu püsib vaatamata hinnarallile nii madalal, et soome palgaga elab siin endiselt päris normaalselt. Kuigi kinnisvara hinnatõusult enam ei teeni. Ja viin on meil ikka kange, tapab kõik bakterid juba enne kui need kõhule kurja tegema pääsevad.

---
See lugu on jälle EE arvamusrubriigile kirjutatud

kuidas ilus väljamaa mees mulle külge lõi

Seda väljamaa meeste värki olen päris palju ja päris lähedalt näinud. Ja mismoodi põhjamaa naised lõunamaa meestele kaubaks lähevad. Ma parem ei kirjuta sellest. Igaüks elab oma elu. Kirjutan hoopis, kuidas väljamaa mees mulle külge lõi.

Skype kasutan põhiliselt tööks ega lase lase läbi andmete vahetust tundmatu nimega. Kord siiski kinnitasin mingi tähendusetu tähe-numbrikombinatsiooni taha varjunud tegelase kontaktid, mille kõrval inglisekeelne tervitus. Olin enne just ühe Londonis elava tüübiga Skypes chattinud, ta palus, et jätkaksin teemat ta kolleegiga. Arvasin, et äkki ongi õige mees.

Aga hakkas hoopis aktsendiga mesijuttu tulema. Et saaks sõbraks ja mis linnas ikka elad ja kui vana oled ja mis värvi silmad. Tuli väga tuttav ette. Tavaline aafrika-araabia beach-boy loba. Järgmiseks tuleb jutt, et tahaks väga Euroopasse elama tulla ja kannaks seda naist elu lõpuni kätel, kes talle paberid vormistab ja raha teenib. Väga ilus ja tähelepanelik jutt. Kui tundetut arvutit vahel poleks olnud, küllap volksutanuks ta oma pruune silmi, mis sügavad, nagu Aafrika öö.

Vennike ilmselt tegi mu nime ja asukohamaad vaadates eksliku järelduse, et olen kena eesti neiu. Küllap on temagi mobiili mälus hulk Jaanikaid, Jaanasid, Janesid ja teisi ilusate nimedega tüdrukuid, keda jälle palmi alla külla oodata. Täitsa mõistetav, et ta oma naise otsingul vahepeal ka mõne mehe andmete otsa komistab. Ega meie ju ka kõigist nende nimedest aru saa, kes naine, kes mees.

Küsisin, et kas tal asja ka oli ja lubasin talle minuti tähelepanu, et oma jutt ära rääkida. Ei tulnud midagi asjalikku. Soovisin talle lõpetuseks: "haram aleikum" ja blokeerisin kasutaja.

turvamehest sirgub miilits

Ekspressi palvel kirjutatud ja veebiumis avaldatud lugu turvameestest.

Kes on turvamees? Palgasõdur, tavaline valvur, erapolitsei või midagi muud? Vene-vanasti öeldi, et kui mujale ei kõlba, siis miilitsasse ikka. Relv tegevat tossikesest mehe ja munder andvat võimu. See jälle avab uued ja huvitavad võimalused. On’s turvameestest saanud tänapäeva miilits? Paljud hiljutiste turvamehelugude kommentaarid ei hiilga lugupidamisega selle põlise ameti vastu.

Turvamees olla on uhke ja hää, teab iga paljasjalgne poisiklutt Siinai poolsaarel. Ei, mitte selleks, et kodumaale au ja kuulsust teenida. Ka pole see ka karjääriredeli esimene pulk, see ongi vaesuses virelevate kaasmaalastega võrreldes kõrge karjäär. Turvamehel on vormiriided, ta saab palka ja teda lubatakse kohtadesse, kuhu muidu eladeski kiikama ei pääseks. Tal on ragisev raadiosaatja ja isegi, kui päris püssi ei anta, metalliotsija on ikka päris hirmuäratava väljanägemisega. Turvamees on tähtis amet, tal on igas ühiskonnas kindel koht, tihti pole see üldse mitte halb. Turvamees jälgib jõukaid inimesi hotellidesse, kauplustesse, restoranidesse, ärihoonetesse ja ööklubidesse sisenemas. Ta lobiseb turistidega, viskab tüdrukutega nalja ja mehed poetavad mõnikord väikse jootraha. Ta tukub reisibussides parimal kohal ning saab rongirestorani köögis tasuta kohvi juua. Pisisulid ja päevavargad austavad ja kardavad turvameest. Ja kadestavad. Turvamehel on voli turiste kinni pidada ja metalliotsijaga nende nina all suristada. Turvamees võib koguni inimeste isiklikes asjades sorida ning seal näeb palju huvitavat. Kahtlase tüübi kotist leitud pudelit võib vaatama kutsuda ülemuse, kellel on koguni automaat rihmapidi õlal. Mitmekesi koos näevad turvamehed juba päris aukartustäratavad välja. Nagu väike erioperatsiooniks valmistuv väeüksus, ikkagi vormiriided ja relv. Üks egiptlane teadis rääkida, et üldise turvalisuse huvides on siiski ka turvameeste pealike lahingumoon veel kõrgemate ülemuste käes hoiul. Sellegipoolest, turvamees, see on jõud. Nagu tema ütleb, nii ka on. Kes vastu vaidleb, võib kolakat saada või rauduskäsi politseis maanduda. Tõsi, tähtsaid ja mõjukaid isikuid pole vaja ilmaasjata klobida, võib endal jama tulla. Aga napsuste ööklubikülastajatega võib natuke nalja teha küll, seda teavad turvamehed igas riigis.

Turvamees, see kõlab uhkelt. Aga kui palju erinevaid ameteid mahub turvamehe töötõendi varju? Vatsakas paksude prillidega pensionär kaubamaja riietuskabiini ukse kõrval. Hambuni relvastatud kiilakas Blackwateri macho Iraagi ülesehitustööd kontrate eest kaitsmas. Peaministrit paar sammu tagapool saatev tähelepandamatu, kuid valvsa pilguga hästi riietatud noormees. Eradetektiiv-koduabiline, nagu Kevin Costner haleromantilises filmis Whitneyd kaitstes. Piletikontroll trammis. Lennujaama röntgenkaamera kuvari ees istuv daam. Organiseeritud kuriautoriteete saatvad vähem organiseeritud kurikamehed. Ühtses vormiriides poisid-plikad laulupeol pileteid või õllesummeril laste vanust kontrollimas. Ja muidugi need laiade pintsakutega poisid, kes ööklubi uksed pidulistele lukust lahti teevad ning baari hommikuks külastajatest tühjendavad.

Turvamees on alati olnud ja jääb. Ta pole küll kunagi suure süsteemi auväärne tugisammas, ta ei hoia üleval võlve ja püloone, kuid on siiski väike vajalik roigas aeda või sara toestamas. Täpsemalt, lukk värava ees ja koer aidauksel. Vahel sõbralik rehepapp, aga tihedamini tüütu ja väiklane valvur. Sest kuni on inimeste vahel ebavõrdsust, vajab vara ebaühtlase jaotuse säilitamine kaitset. Sellest tulebki turvamehe ja sõjamehe põhiline vahe. Turvamees ei kaitse kunagi aadet või põhimõtet, vaid ainult klassivahet. Kuni on inimesi, vajatakse ka turvamehi.

Midagi on neis kõigis siiski ühist. Varjatud valmisolek action’ks, ähvardus ja salapära. Õigus teatud väikses süsteemis asju oma voli järgi korraldada. Neil on võim ja vahendid võimu teostamiseks. Mundrit austatakse, relv ja raadiosaatja tekitavad automaatselt tunde, et turvamehe näol seisab su vastas suur ja ohtlik jõud. Isegi kui erivahenditeks on ainult kumminui, metalliotsija ja käerauad.

Tundub aga, et turvamehe tegelik positsioon ning tema isiklik võimuambitsioon on pöördvõrdelises seoses. Peaministri turvamees näib nähtamatu ja sulandub hääletult kuhugi tahaplaanile, kuid jõmmi, kelle ülesandeks on takistada ööklubisse väljastpoolt ostetud jookide või ohtlike esemete sisseviimist, on terve tuba täis. Sest mõnikord juhtub, et võim lööb pähe. Juhtub ka paremates peredes, näiteks miljonäride, poliitikute või poptähtede puhul. Inimene läheb ülbeks, kehtestab ennast rohkem kui olukord või vajadus tegelikult nõuavad. Nii sünnibki, et poliitik praamisabas pröögates endale eelisjärjekorra tekitab või telestaar restoranis puhta taldriku asemele veel puhtamat nõuab. Kuid seda ei saa neile pahaks panna. Inimestel, keda kõik nägupidi tunnevad, on nende võimuroll pidevalt kaasas.

Mõelgem aga turvamehele! Tööl on ta kõikvõimas, igaüks kardab ta räsitud metalliotsijat ja ragisevat raadiosaatjat. Ööklubis on ta kaine, tal on tugevad töökaaslased ja ka temast kordi kõvemad mehed on tema ees alandlikud kui lambukesed. Ja kui ei ole, siis „rahustatakse” nad alandlikuks. Aga võtab turvamees vormiriided seljast ning ta pole enam keegi. Autogrammi ei küsita, inimesed ei kummarda ega küsi luba, et mõnest uksest sisse või välja astuda. Ajab ju vihaseks küll. Nii peabki tööl võimunaudingust seda viimast võtma. Eriti, et viimasel ajal ei peeta meil turvamehest enam eriti lugu. Peegelpäikseprillidega, kaenla alt pungitava kalli pintsakuga heas vormis soliidse ja rahuliku ihukaitsja kuvand hakkab kaduma. Jäänud on vinguv, kidur ja ettearvamatu, alaväärsuskompleksides vaevlev vennike. Või kileda häälega piletikontroll bussis. Ja mida halvema pilguga kodanikud neile vaatavad, seda rangemalt nad oma võimupiire kogu valjusega kasutavad. Turvamehe ja tavainimese suhe meenutab järjest rohkem miilitsa ja tudengite läbisaamist vene aja lõpul.

Kuigi, muidugi, inimesed on erinevad. Mõnest miilitsast sai turvamees suure tähega.
Võib veelgi saada, kui võimuambitsioon vaid õiges suunas areneks. Algul turvameeste pealikuks, siis murrab ennast krimiuudiste rubriigist välja majandusuudistesse, lõpuks seltskonnakroonikassegi. Teised jäävad alandava tsivilisti-elu ning mõnusat võimutunnet pakkuva töö vahele pendeldama ja kui hästi läheb, ei satu võimuliialdusega ajalehtegi. Kolmandad, kes lihtsalt muud tööd ei leia, seisavad edasi kaubamaja riietuskabiini kõrval ja kurat teab, mida nad seal mõtlevad. Ehk kujutlevad, mis teisel pool kardinat toimub. Ja jäävadki miilitsaks. No mis siis teha. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ilma asjata ei torgiks. Muidu ju ilus vaadata, las ta seisab.

täissülitatud kotlett või korter jootrahaks?

Eesti Ekspressi arvamustoimetusele kirjutatud kommentaar.

Altkäemaks on jälle kuum sõna, mis kõlab kommentaarides ja uudistes rohkem, kui ükski teine finantstermin. Küsige kümnelt vastutulijalt, milliseid Eestis kehtivaid makse nad nimetada oskavad? Tõenäoliselt ei tea enamus paadimaksu, loomapidamismaksu või lõbustusmaksu. Sama tõenäoliselt viskab enamus küsitletutest vaimukat nalja, lisades mõnele meelde tulnud päris maksule altkäemaksu ja kättemaksu. Aga meediakatel keeb. Tavalistele seriaalidele on lisandunud reality-seep: „Kes täna KAPO-s käis” ning mitmete maksujõuliste meeste PR-masinatele on suuremad tuurid peale lükatud. Ühed ütlevad, et pole andnud, teised, et pole võtnud ja kõik rõhutavad, et isegi advokaadid ei saa üldse aru, millest jutt käib. Ja ajakirjanikud kiidavad kõiketeadvalt takka: korruptsiooniskandaal.

Millest me räägime, kui juba nii karmid süüdistused kõlavad? Ei hakka korruptsiooni definitsiooni siin kordama, kes tahab, loeb ise: http://www.korruptsioon.ee/ . Tähelepanu väärib – tsiteerin: „pistise ja altkäemaksu vahe karistusseadustiku järgi seisneb selles, et pistise puhul paneb meelehead saanud ametiisik toime teo (või jätab teo toime panemata), mis on seadusega lubatud, altkäemaksu puhul aga paneb ta toime ebaseadusliku teo.”

Niisiis, lisaks altkäemaksuvõtmisele, ametiseisundi kuritarvitamisele, erakonna varjatud rahastamisele, huvide konflikti varjamisele, onupojapoliitikale, siseinfo kuritarvitamisele ja paljudele teistele korruptsiooniteemalisel veebilehel kirjeldatud tegudele on korruptsioonikuritegu ka kingitus inimesele, kes oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitis.

Pistis. Ilus eestikeelne sõna, mida võib lausa visuaalselt ette kujutada: tähendusrikkalt mittemidagiütlev kirjadeta ümbrik kellelegi põuetaskusse libisemas... Sõna muide kõlab eriti ahvatlevalt leedukate kõrvadele, tähendades seal hoopis midagi muud. Tõlge on kahjuks trükkimiskõlbmatu. Küll aga kõlab „pistis” üsnagi sarnaselt pärsia sõnaga „bakšiš” (kingitus). Kuigi sageli tõlgitakse „bakšiš” lihtsalt kui „jootraha”, on sõna tähendus palju laiem. See võib tähendada annetust vaesele, ohverdust jumalale, kingitust, honorari, komisjonitasu, altkäemaksu ja palju muud. See on terve süsteem, millel ühiskond püsib, nagu määre logiseva masinavärgi liigendite vahel. Bakšiši andmine pole patt, vaid näitab andja ja saaja vastastikkust austust. Bakšiš on nii sügavalt juurdunud traditsioon, et selle andmisest või vastuvõtmisest loobumist peetakse kui mitte solvavaks, siis vähemalt labaseks või kahtlaseks käitumiseks.

Kahjuks ei leidunud korruptsiooniteemalisel veebilehel sõna „jootraha” seletust. Küll aga leiab otsimootor üles loo presidendiproua Clintonist, kes oma valimispiirkonna Albioni linnakese restoranis jootraha andmata jättis ning selle eest avalikult häbiposti naelutati. Kas solvatud ettekandja ka tema kohvitassi sülitas, artiklist ei selgu. Reisifoorumitest, naisteajakirjadest ja käitumisõpikutest leiab huviline rikkalikult juhiseid, kuidas õigesti jootraha anda. Rõhutatakse: kui jootraha ei maksa, pole head teenindust loota. Hotellituba jääb koristamata, takso ei jõua soovitud ajal vajalikku kohta ning palju hirmsat võib juhtuda, bakšiš on möödapääsmatu. Väidetakse, et see peab paika eriti USA-s. Ei tea, pole Ameerikas käinud. See-eest olen elanud riikides, kus bakšiš on elu loomulik osa, mitte ainult restoranis või taksos. Iga tehingu puhul on täpselt teada, kellelt raha võetakse ja kuidas see jagatakse. Võtad hotellis toa, paned 50 dollarit letile ja näod lähevad rõõmsaks ka su kohale toonud taksojuhil ning lennupileti vormistanud reisifirma tibil. Tellid kõrbesse sõiduks kaameli, ja lisaks kaameliajajale hakkavad sisseostunimekirja koostama ka hotelli admin ja ekskursioonijuht. Rääkimata siis juba keerulisematest juhtumitest nagu auto liisimine, kinnisvara ostmine, töökoha saamine või mis iganes. Loomulikult kehtib bakšiš ka arsti juures, riigiasutustes ja äris. Iraagi Oil-for-Food programmi puhul jõudsid kingitused koguni ÜRO ning Föderaalreservi tippjuhtideni. Tõsi, bakšiš nimetati ümber konsultatsiooni- ja komisjonitasudeks.

Restoranis jootraha andmist peame loomulikuks. Kardame kelneri-Jürit, kes võib kotletile sülitada, kui kunde piisavalt heldekäeline pole. Tegelikult on jootraha andmine olemuselt väga sarnane pistisega – meelehea või kingitus inimestele, kes teevad, mida nad peavadki tegema. Aga kuhu me selle mõttekäiguga jõuame? Kõik meie ametnikud on end identifitseerinud klienditeenindajatena. Isegi maksuameti koduleht räägib teenindusbüroodest ja klienditeenindusest, ammugi linnavalitsused ja vähemad ametkonnad. Kogu riik on kodaniku teenindaja. Nagu restoraniski, saab teenindaja pisut valida. Keda kiiremini teenindada, kellele parem laud anda ja kellele öelda, et vabu kohti ei ole. Teenindaja teeb oma otsused millegi alusel. On need siis sugulussuhted, ühised majanduslikud huvid või teadmine, et teenindatav jätab korraliku jootraha. Või teeb mõnikord kingituse, lubab oma autoga sõita või annab tühjalt seisva korteri mõneks ajaks kasutada. Lihtsalt niisama, mitte kotletile sülitamata jätmise eest.

Korruptsiooniuuringutega tegeleva Transparency International korruptsiooni edetabelis jagab Eesti 2007 aastal Portugaliga 28-29 kohta, jäädes muuhulgas alla Uruguaile ja Tšiilile. Ent Eestist omakorda jäävad maha näiteks Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa. Päris nimekirja lõpust leiame Usbekistani, Haiti, Iraagi, Birma ja Somaalia. Põhja-Atlandi mõtteviisiga Transparency edetabeli esimeses kahes kümnes paiknevad loomulikult anglosaksi mõtteviisiga maad. Bakšiši-maailma meelest on need lollakad, kes ise oma elu keeruliseks teevad ega lihtsaid asju lihtsalt ajada ei oska. Küsimus on, kus paikneme sellel skaalal tegelikult meie. Kas suudame EU-USA grupile järgi spurtida või lõngume Ukraina-Venemaa kombel mugavas keskpaigas? Või täidame unistuse ida-lääne sillast hoopis enneolematu kleptokraatia kehtestamisega: seadused läänest, täitmisdistsipliin idast? JOKK-sündroomi lai levik ei võimalda ka seda stsenaariumi päriselt välistada.

Usun, et meie praeguse korruptsiooniskandaali põhjalik uurimine näitab, et kõik oli juriidiliselt korrektne. Seadused on täitmiseks ja neid tuleb kohaldada kõigile ühtmoodi, kui neid saab tõlgendada, seda loomulikult ka tehakse. Kohtuniku jootraha peaks meie õigusruumis olema palga sisse arvestatud, kuid advokaadi bakšiš sõltub tema töö tulemusest.

Ent ometi, kui piir lubamatu bakšiši ja lubatud jootraha vahel nii hägune on, ehk oleks mõtet silmakirjalik vigurdamine jätta ja avalikult näiteks Ukraina teele asuda? Jääks ära hulk asjatut kemplemist, maksumaksja raha ei raisataks tulemusetule uurimisele ja mõttetutele kohtuprotsessidele ning kõik oleks hästi. Sest pole vahet, poliitik, ärimees, arst või ametnik, kingitusi armastavad kõik saada. Ja kui lapsed Jõuluvana ootuses pisutki paremini käituvad, on ju kõik õnnelikud?

veel väntadega dinosaurustest

Ei saa sellest jalgrattateemast mööda vastu talve, peab veel kolmandatki korda kirjutama. Tegelikult tahtsin seda juttu otse Erko Valgule Prussakovi kodulehele postitada, aga sealne foorum tundub tegelevat kõigi muude teemadega peale jalgratta. Kirjutan siis siia.

Tere Erko,
meeldiv diskussioon algas meil Ekspressi veebi vahendusel, kurb oleks seda pooleli jätta. Oma bogis tegelikult juba kirjutasingi juba järgmise jalgrattateemalise postituse. Suure osa mu argumentidest leiab sealt, seepärast ei hakka siia kõike ümber kirjutama. Olin ise vahepeal Eestist eemal ja internet ei olnud kogu aeg nii kättesaadav, seepärast palun vabandust, et see vastus veidi hiljaks on jäänud.

Õrritasin meelega Tallinna jalgrattafänne. Ja tore näha, et mõjus. Ehk jõutakse kunagi ka arusaamisele, mida on võimalik teha ja mida mitte. Nii et jätkaks meeleldi arutelu ja loodaks, et sellest kunagi ka kellelegi kasu on. Saan aru, et Erko 03.okt vastus Ekspressis oli kiiruga kirjutatud ja seepärast natuke lahmiv, no hard feelings. Kui sõnum ei meeldi, on kõige kindlam moodus alustuseks sõnumitoojale peksa anda.

Kõigepealt – milles me Erkoga ühel meelel oleme.

- Tallinn on jalgrattavaenulik linn.

- Autostumine on teinud Tallinnast ka inimvaenuliku linna.

- Jalgratas on spordivahend, mida saab kasutada liiklusvahendina, kui selleks on sobivad tingimused.

- Linnakodanike eesmärgiks on linn, kus on võimalikult paljudel hea olla.

- Eriti tobe on eluviis, mil päeval istutakse autos-kontoris ning õhtul higistatakse kaloreid välja high-tech spordiklubis, kuhu sõidetakse samuti autoga.

- Globaalne mõtlemine viib tihti paratamatuse tunnetamiseni.

Eri meelt oleme Erkoga järgmises:

- Energiakasutus ja ökoloogilise jalajälje suurus erinevate liiklusviiside puhul. Lisaks internetiallikale kinnitas mu näidet ka spetsialist, kelle hinnangut ma täielikult usaldan - ökoloog, keskkonnamõju hindaja. Õigemini tema mu tähelepanu kunagi sellele juhtiski. Et ta on hea sõber, ei hakanud temale viitama, kuna teadsin ette, et selle loo peale tuleb sõim. Las sõimatakse parem mind, tal muudki teha, kui mitteprofessionaalset vaidlust pidada. Loomulikult, alati on võimalik võtta andmehulk, mis eitab või ka kinnitab mis iganes väidet. Jään väite juurde, et inimkeha transpordil punktist A->B on inimtoit üks kallimaid energiaallikaid tonn-kilomeetri kohta.

- Rattatee ruutmeetri hind on üsna samas hinnaklassis kui autotee, kõnnitee või mis iganes linnaruumi objekt, samuti on rattatee eluiga meie kliimas sarnane muude tänavate või platsidega. Rattatee kilomeetrihind on tõesti autoteest soodsam, sest rattatee on kitsam, samas vajavad rattateede ristumised teiste teedega sama keerulisi liiklussõlmi kui tavalisedki teed. Linnaruumis pole tegelikult vahet, mida ehitatakse, sest pinna ettevalmistus ja maa sees olevad kommunikatsioonid ei sõltu eriti, mis pärast peale tuleb ja enamasti on kaasaegse linna alune nagunii midagi täis ehitatud. Erilist aluspinna ettevalmistust vajavad üksikud kohad, näiteks ühissõidukite peatused. Nii et rattateede puudumine on ainult linnaplaneerimise prioriteetide küsimus. Nõus, et mitmetasandiline ristmik ei muuda suurt midagi. Isegi Haabersti, Ülemiste ja Russalka mitmetasandiliste ristmike üheaegne väljaehitamine ei parandaks linnaliikluse olukorda, sest pudelikaelad liiguvad järgmistesse kohtadesse. Jah, ühe mitmetasandilise liiklussõlme eelarve lubaks ehitada märkimisväärse osa kergliiklusteedest kesklinnast eemal. Aga ei lahendaks rattateede kesklinnast läbiviimise probleemi ega ristumist autoteedega.

- Ma ei propageeri autosõitu ega õigusta edasist autostumist. See on paratamatus, mis mulle ka ei meeldi.

Milles Erko ehk lihtsalt pole piisavalt informeeritud:

- Ma pole ise eriline autoinimene. Mul on küll üks 1984 a. Ford, kuid sellega sõidan suhteliselt vähe. 3 aastaga on kogunenud napilt 14 000 km. Võõrastes autodes sõidan võimaluse korral ikka ja vajadusel olen ka kaine autojuht. Ametiautot ja kontorit ei ole, töötan läptopiga seal, kus parasjagu olen.

- Süümekaid mul pole. Vähemalt mitte jalgrattaga/auto/keskkonna küsimuses. Lennukitega olen ehk liiga palju lennanud ja see suurendab mu ökoloogilist jalajälge. Aga tänan muretsemast.

- Tallinnas ei liigu ma võimalusel üldse. Kolisin pealinnast just sellesama ummikuteprobleemi tõttu juba mitu aastat tagasi ära, elan väikelinnas, kus pole ummikuid. Kui just tingimata peab Tallinna tulema, püüan võimalusel end kellegi teise auto peale sokutada. Või tulen bussiga. Ja korraldan oma asjaajamised nii, et tipptunnil Tallinna liikluses ei peaks olema.

- Jalgratast olen igapäevaseks liiklusvahendiks püüdnud kasutada küll. Lisaks neile põhjustele, millega nõustuvad ka mind sõimavad kommentaatorid (jalgrattateede- ja parklate puudus, ohtlik liiklus jne) on mu isiklik probleem, et kardan külma ja niiskust. Pika purjelauasõidu ja kunagiste kehvade kalipsode krooniline tagajärg.

- Proovisin Tallinnas elades tööl käia mootorrattaga – aprillist oktoobrini oli päris OK, libeda peale aga tsikkel ei sobi. Ja ohtlik oli, paar korda pääsesin väga napilt.

- Olen jalgratast igapäevase liiklusvahendina kasutanud näiteks Tuneesias. Väga mõnus oli, kuigi ei ütleks, et ohutum kui Tallinnas. Muide, ka Aafrika arenenumates maades on jalgratas peamiselt rikaste spordivahend või noorte mänguasi, liiklusvahendiks on see ainult väga vaestele, kes endale isegi motorollerit ei jaksa osta. Liikluses on jalgrattureid ikka väga vähe.

- Tallinna liikluskorralduse, teedeehituse, linnaruumi planeerimise, müra ja saasteprobleemidega olen mõnevõrra kursis küll olnud. Tõsi, inf on veidi vananenud. Aastas lisandub Tallinna sisse- ja väljasõiduteedele ca 200 kilomeetrit autorodu, sest kõik perimeetri taha ehitatud külakeste elanikud tahavad linna tööle sõita. Ja siis linnas parkida. Arendajatel aga on vaja äripindu ja kortereid, mitte parkimismaju. See ummistab parklad ja tänavad. Autostumise vähenemisele ei aita kaasa ka odav liisinguraha ega üldine mentaliteet.

Mida siis ühiste ilusate eesmärkide nimel teha on võimalik? Mitte eriti palju.

- Tallinna ja riiki juhib raha ja raha käitub loodusseaduste järgi. Selle vastu ainult plakatite ja deklaratsioonidega ei saa. Vaja on veel suurema raha mõju ja see saab tulla ainult läbi naftahinna kasvu tavainimesele kättesaamatule kõrgusele. Tähendab, tuleb oodata.

- Poliitilises mõttes saab Roheliste poolt hääletada. Seda ma ka tegin ja jälgin jõudumööda, mida mu piirkonnast valitud rohelised riigikogu liikmed toimetavad. Paraku – olemasolevas süsteemist ei suuda nad poliitiliste vahenditega kuigi palju mõjutada ja enamust ei saavuta rohelised kunagi. Teiste parteide keskkonnakaitse lubadused jäävad lollikeste püüdmiseks ja reaalsed sammud on parimal juhul kollased jooned tänavatel.

- Ummikute vastu aitaks, kui hajutada koolide algusajad ja tööpäeva algused-lõpud eri asutustes, aga see oleks liiga suur organiseerimistöö, mida keegi ei viitsi teha, sest otsest rahalist tulu see kellelegi ei too ja autostumist tervikuna ei vähenda.

- Teha rattaretki ja muid ratta populariseerimise üritusi, võimaluse korral linnas ja suure käraga. Kõige rahvarohkemad on aga ikkagi need üritused, mida toetab suur raha: Tartu Maraton ja muud kommertsüritused. Väga head üritused, propageerivad jalgratast ja tervislikku eluviisi. Ainult et mitte linnas, vaid kaugel maal, kuhu rattad tuleb autodel kohale vedada. Rattarallide toimumiskohtades on hullemad ummikud kui Õllesummeril! Linnavalitsuselt saadud paarikümne tuhande krooniga korraldatud autovaba päev või rattalaenutus ei mõju massidele. Küll aga mõjub, kui need üritused ebaõnnestuvad ja linnapea ise autovabal päeval autoga ette sõidab. Muide, nende kõige paremini korraldatud rattarallide sponsorid on just needsamad, kes oma tegevusega tegelikult jalgrattureid linnadest välja suruvad – omakasupüüdlike kinnisvaraarenduste, tarbimishulluse õhutamise ja poliitikutele vastava surve avaldamisega.

- Aktiivset kodanikualgatuskampaaniat saab korraldada. Prussakovlaste Tartu mnt avamise aktsioon oli päris hea. Linnavalitsus ja autofirmad näitasid elusuuruses ära, kes tegelikult jalgrattasõitu takistab. Aga et ajupesu töötaks, peab kampaania olema pidev, elus, meedias ja veebis. Nagu reklaam, mida iga inimene päevas tundide kaupa tarbib. Aga ka see ei ole odav. Ilmselt on rahapuudus Prussakovi ühingule tuttav teema, vähemalt veebisaidi järgi otsustades. Tean ise, kui kallis on kasvõi tavalise kodulehe korras hoidmine, rääkimata aktiivsest kampaaniaveebist. Värskete uudiste ülespanek, kommentaaride toimetamine, robotite spämmi foorumist kustutamine, linkide kontroll jms. Jällegi – toimivad nende asutuste kampaaniad, kellel rahastamine on paigas. Näiteks Pandipakend, kes kulutas oma teavitustööle miljoneid, suutis lõpuks inimestele selgeks teha, et pudel pole prügi.

- Minu sõimamine on ka hea viis tähelepanu tõmmata, aga siis võiks jälgida, et liiga labaseks ei läheks – see vähendab usaldusväärsust.

Aga üldiselt, autode, jalgrataste ja linnade asi on üsna lootusetu. Loodusseadused. Jah, võib-olla see on alla andmine, aga mina isiklikult püüan elada kohtades, kus elukeskkond on meeldivam, rahulikum ja tervislikum. Ehk see on pikemas perspektiivis vale, sest kui planeedi rahvastik maismaa pindalaga jagada, tuleb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 43 inimest ruutkilomeetril. Tallinnas on see number 2400, kogu Eesti keskmine on 30. Sellegipoolest tõmbab migratsioonipump elanikud kogu maailmas linnadesse kokku ja vastupidist tendentsi pole oodata. Arvatakse, et 10 aasta pärast on 60 % maailma elanikkonnast linnades. Autod võib küll linnast välja saada, tõstes parkimishinna pilvedesse, maksustades kesklinna sissesõidu. Kuid jalgrattad asemele ei tule.

Globaalses mastaabis on jalgratas kui liiklusvahend igapäevaselt kasutuses väga rikastes ja väga vaestes kohtades. Ainet mõtlemiseks.

naastrehvidega cabrio

... tuli täna maanteel vastu. Vilistas, nagu moest läinud muusikahitt. Tõsi, katus oli peal ja aknad kinni. Ikkagi nullilähedane temperatuur ja ööseks lubas ilmajaam pakast. Nojah, eks see ole igaühe oma asi, millega sõidab.

Kuigi cabrio ja naastrehvid võiksid iseenesest olla teineteist välistavad terminid. Umbes nagu Sahara ja soojapuhur. Või pankur ja kaastunne.

Kurat, ei saa ma aru, miks pidid me esivanemad just selle mudase maalapikese välja valima. Mitte, et ma cabriost puudust tunneks, aga purjelauast küll. Suurema osa aastast tunnen ma ennast Eestis samamoodi, nagu võiks end tunda Matti Nykänen, kui ta peaks elama keset kõrbe ja suusahüppeid saaks harrastada vaid kokteiliklaasidest kogutud jääkuubikutel, needki kiiresti sulamas. Lendava liiva suusamääre võiks määrdemeistri jaoks olla sama müstiline mõiste, kui maailma keskmise cabrio-omaniku jaoks naastrehvid. Meil muidugi mitte, suur soov rikaste ja ilusate eeskujul elada, on igasugu imelikke tarbimisharjumusi tekitanud. Mitte ainult cabriod ja papist majad aiagrilli ja välibasseiniga. Suured džiibid, all madala profiiliga ringrajarehvid või nahktallaga kingad meie poristel tänavatel on samuti pigem prestiiži- kui pragmaatilisuse näitaja. Kalossid viltide otsas on meie osa. Oleks meil siis õige talvgi, kuiv, külm ja tuhkja lumega. Ei, meil tuleb tihti ka suuski muda jaoks määrida. Ja vildid ilma kalossideta vettivad kiiresti külmaveekompressiks.

Tegelikult, mis see minu asi norida, kes millega sõidab. Mõni ehitab kõrbesse sisehalli-suusamäe ja pargib oma kaameli lumelauapargi ette palmi alla. Kui raha on, siis miks mitte. Juuresoleval pildil oleva Dubai sisesuusamäe juurde võib koguni condosid osta: alates 108 000 USD . Peaks odavam olema, kui Tallinna sõbralikuima kinnisvarakunni pakutav toake.

Ja kui juba kinnisvarale jutt läks, siis suusakeskusest kaugemate palmide all on see päris soodne. Isegi, kui surfirand läheduses on.

Mu probleem on, et raha pole. Ei suuda endale Eestisse sisesurfi basseini ehitada, ei jaksa cabrios sõitmiseks soojustatud treilerit tellida.

Mis siis muud üle jääb, kui viriseda ja vaadata, millal mõni soojemale maale lendav lennuk tühjaks jäänud kohad viimasel hetkel poolmuidu müügile paiskab.

Krister, ära ela Tallinnas!

Tallinnas on jalgratturi elu sama ohtlik, kui neegril Tartus või homol Moskvas, selgub Krister Parise tänasest kirjutisest. Jalgratturi elu on halb ja ohtlik, sest linnavalitsus ei ehita Kristerile jalgrattateed kodust kinno. Ja olemasolevadki teed on katkendlikud, nagu lauale laiali loobitud nuudlid. Ning ohtlikud, kuna trehvavad autoteede, parklate ja haljasaladega.

On jah, mis parata. Autostumine, valglinnastumine, valikuliselt kängus teedeehitus ja jalgrattateid eirav kinnisvaraarendus on loodusnähtused. Õigemini, nähtused, mis põhinevad loodusseadustel. Kui inimene ikka tahab laenu võtta, siis pank talle seda ka annab. Tahab kodanik osta autot, korterit, papist majakest ja muruniitjat, siis ta need ka ostab. Nagu vesi voolab mäest alla, ei aita virisemine ega linnavolikogu otsus, ikka uuristab maapinda ja uhub mulda minema. Ei, loodusseaduste vastu võitlemiseks on väga suurt ressurssi vaja, lihtsalt virisemine ei aita. Kui aitaks, oleks kõik mäed juba golfiväljakuteks ja jalgrattateedeks kujundatud, poleks kanjoneid ega jõesänge.

Lohutuseks Kristerile võin kinnitada, et sama palju kui Tallinn jääb maha näiteks Viinist, jäävad meist jalgrattasõbralikkuse poolest maha väga paljud teised riigid. Venemaa näiteks, Valgevene ja Ukraina. Lähis-idas ja Aafrikas, kus kliima lubab aastaringi lühikeste pükstega pedaale vändata, pole üldse jalgrattateid, tuleb sõiduteel eeslite ja autode vahel laveerida.

Oma osa saan Kristeri loos minagi, varem avaldatud arvamuse eest, et tegelikult pole jalgratas transpordivahendina nii keskkonnasõbralik ja tõhus ühti. Näiteks motoroller oleks etem. Muide, jään oma arvamuse juurde: jalgratas ei ole eesti oludes enamuse osa aastast igapäevase transpordivahendina kasutatav. Selle liikumisviisi keskkonnasõbralikkuse üle võib samuti vaielda. Nagu sellegi üle, kumb ikka on loodusele sõbralikum, kilekott või paberkott. Ja mu arvamusel pole midagi pistmist Tallinna linnavalitsuse seisukohtadega.

Krister, ära muretse. Küll need jalgrattateed kunagi tulevad. Aga mitte enne, kui ilma enam tõesti ei saa. Seni aga tuleb leppida, et jalgratas on spordivahend, millega tuleb sõita seal, kus see võimalik on ja nii kuidas võimalik on. Võta endale ka saateauto, nagu juuresoleval pildil näha, on väga turvaline. Las maastur sõidab vilkuritega ees, saad isegi täitsa oma sinise laine tekitada linnaliikluses, kõik lasevad läbi.

Mina tahaks näiteks purjelauaga tööl ja kinos käia. Või äärmisel juhul kanuuga. Aga millegipärast ei ole veel ükski linnavalitsus kanalite süsteemi peale mõelnud. Tegelikult ju võiks Muuga lahe, Pirita lahe ja Kopli lahe ära ühendada. Väga pikk ja katkendlik tee on praegu Pirtalt Rocca-al-Maresse, sõida kaugelt ümber Paljassaare kivide ja Katariina kai juures võib sadamast väljuvate laevade alla jääda. Kanal võiks Viru tänava purskkaevu juurest läbi põigata, saaks vahepeal mugavalt ka kesklinna kinno. Ja Harku, Ülemiste ja Maardu järvede vahel võiks ka laevatatavad veeteed olla. Vaat purjelaud, see on üks keskkonnasõbralik sõiduvahend – tuul viib ju edasi ja see on ammendamatu energia-allikas. Aga ühtki purjelauaparklat pole veel Tallinnas! Eks see ole arusaadav, linnapea Jüri, kes velosporti harrastas, keskendus loomulikult oma lemmikspordiala edendamisele.

Jah, sportlike liikumisviiside fännide elu Tallinnas on hirmus. Aga Krister, ära ela siis Tallinnas! Vali mõni selline elukoht, kus saad värskes õhus jalutada, jalgrattaga ohutult kinos ja poes käia ning interneti kaudu kodukontoris tööd teha. Internet katab ju kogu Eestit. Erinevalt jalgrattateedest.

jumal tänatud, et pull on siin! * (Andrus Vaariku showst)

Kõik showd on puus - septembrikuus... Sügis on hea aeg selles mõttes, et telekanalid katsetavad uusi formaate. Näha saab nii mõndagi. Üht asja vaadates on piinlik, teisega tunned vaese inimesena solidaarsust tegijate napi eelarve pärast, kolmandat kadestad.

Tänane Andrus Vaariku etteaste oli üle hulga aja üks meeldiv üllatus. Kuigi ka amatöör-pullitegijad võivad oma talente demonstreerides mõnikord pimekana kombel tera otsa komistada, on proffidega kindlam luurele minna. Proffidega on vähemasti kindel, et vahepeal ei pea vaataja häbenema.

Jah, miljoneid Vaarik välja ei loosi, kuid meelelahutus on sellevõrra meeldivam. Ei püüta show varjus midagi pähe määrida, ei placementita producte ega püüta murda mõnd eelarvamust. Ja säravaid persoone, kellega kindla peale välja minna, peaks meie showbusinessimaailmast mitme hooaja jagu leidma.

Loodame, et Andrusel jätkub püssirohtu ja spontaanseid esinejaid ka sadadeks järgmisteks saadeteks!

----

* pealkiri: tsitaat lehmadele suunatud TV-showst: Kõik Pulli Pärast!

jalgratas saastab keskkonda

EPL kurdab jälle, et jalgrattaga pole meie linnades midagi teha. Ja toob eeskujuks Euroopa suurlinnu. Kumb see jalgratas siiski on, liiklusvahend või spordiriist? Kuigi mullegi meeldib jalgrattaga sõita, olen kindlalt seisukohal, et jalgratas on spordivahend. Täienduseks EPL virisemisele lisaksin, et ega tegelikult pole jalgrattaga liiklusvahendina kuigi palju teha ka meie maakohtades. Vähemalt suurema osa jooksul aastast.

Autoga on ummikus nüri istuda jah. Ega taksos või ühissõidukis mugavam pole. Jalgrattaga saab teoreetiliselt ummikutest mööda või läbi, nagu ka rolleri või tsikliga. Jalgrattaga on selline nõelumine veel ohtlikumgi kui tsikliga, sest jalgrattaga ei saa kiirust nii ruttu üles ja tekib oht autodele jalgu jääda. Põhimõtteliselt oleks jalgrattaga võimalik tänavaliikluses seigelda. Juhul, kui olla nõus võtma kõrgeid riske. Aga kasutada jalgratast igapäevaseks töölesõidu vahendiks ei ole enamusel võimalik ega mõistlik. Olen proovinud.

Jalgrattateede puudumine ja autojuhtide hoolimatus on sealjuures kõige väiksemad takistused. Põhiline kammitseja on ilm. Jalgratta selga ei istu samade riietega, millega päev läbi tööasju pead ajama. Suvel oleks kontoririietuses palav pedaale vändata, talvel jälle külm. Peab kasutama eraldi rattasõiduriideid. Ja arvestama, et ilm võib need poriseks, märjaks ja tolmuseks teha. Ja suure tõenäosusega peab enne töörõivaste selga tõmbamist ka duši alt läbi käima. Kui nii aeglaselt rattaga sõita, et pulss üles ja nahk higiseks ei lähe, ei jõuagi kohale. Aga päev läbi higilõhnalisena – kes tahaks minuga koos töötada? Või kuidas mõjuks Ansip istungil oma higistes retuusides?

Nüüd aga kõige olulisem. Jalgratas saastab keskkonda vähemalt sama palju, kui ühissõiduk või auto. Kuidas? Jah, konkreetse vahemaa läbimiseks kodust tööle võtab auto, ütleme 3 liitrit bensiini. Jalgratas ei võta üldse. Selles mõttes 0:1 jalgratta kasuks.

Kuid jalgrattaga sõitja vajab energiat. Ja 1 toidukalori saamiseks on juba kulutatud vähemalt 15 kütusekalorit, et seda toitu toota. Põllumajandusmasinate nafta, väetisetööstus, pestitsiiditööstus, loomapidamisehitiste küte, loomade väljaheidete ümbertöötlemine, toortoiduainete töötlemise energia, tekkinud jäätmete hävitamise energia, toiduainete töötlemise energia, transpordi nafta, külmhoonete elekter, kaupluste jahutusseadmete elekter ning lõpuks meie kodused külmkapid-pliidid. Ka loomade peeretamine on tegelikult tõsine keskkonnakahjustaja. Jah, vähemalt sama palju kasvuhoonegaase, kui paiskavad Maa atmosfääri autod, lasevad meie tulevased hamburgerid, steigid ja kotletid peeru näol õhku veel enne tapamajja jõudmist.

Vaadates, kumb liikumisviis tegelikult loodusele suurema kahju on põhjustanud, siis tõenäoliselt jalgratas. Sest inimtoidu põletamine on oluliselt keskkondasaastavam tegevus, kui nafta põletamine. Siin võib muidugi palju vaielda, sest tänapäeva parimate automootorite kasutegur jääb ikka veel alla inimorganismi kasutegurile, kuid siiski. Täpsemad arvutused ja jalgratta-auto võrdlused leiab huviline sellelt lehelt.

Jalgrattaga sõitmine võtab lisaks rohkem aega. Kui just pole nii lähedale vaja minna, et jalgsi jõuaks kiiremini. See ajakulu on jällegi kaotatud ressurss. Ja kui veel töö juures enne kontorikostüümi selga vedamist duši all käia – ka see on täiendav loodusressursi raiskamine.

Muidugi, kui pilt veel laiemaks ajada ning võtta arvesse ka jalgrattasõidu tervislik aspekt, siis võib jõuda väga huvitavate tulemusteni. Kumb on ühiskonnale kulukam, ravida avariides kannatada saanud jalgrattureid või sundida inimesed mõnel teisel viisil tervislikult elama? Ja kui veel võrrelda autotootmise ja jalgrattatootmise energiamahukust…

Lõunamaades, kus inimesed küll võiksid endale autot lubada, on massiliselt moes motorollerid. Vihmaga natuke ebamugav, aga piirkondades, kus lund ei saja, täiesti arvestatav liiklusvahend. Kuigi ka motorolleriummikud on huvitav nähtus. Ja sealt ei saa enam läbi ei jalgrattur ega jalakäija. Paistab siiski, et meie kliimas ei ole autosõidule alternatiivi. Ilmselt ei saa keskkonda säästvat liikumist ning tervislikku eluviisi ühendada ja peame otsima muid võimalusi. Näiteks vähendades liha söömist, mis on tegelikult kõige ressurssiraiskavam toiduaine.

Propageerida jalgratast keskkonnasäästliku ja tervisliku töölejõudmise viisina on mu meelest sama utoopiline kui pedaalgeneraatoriga arvutid – istud laua taga ja klõbistad, ise väntad laua all oma masinale elektrit.

-----

See lugu on ka kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel

Klikivabrik ühines algatusega Kristiine toetuseks

Täienduseks eelmisele postitusele: otsustasime, et Kristiines toimunud ebaõiglus vajab sekkumist. Hommikul mõtlesin, et las lahendavad ise oma väiksed tülid. Üks lasi parve põhja, teine lõi mättaga nina lössi. Mõni asi, ikka juhtub.

Kuid pärast päeva jooksul kogunenud blogipostitusi, kommentaare, e-kirju ja skype-kõnesid, jõudsime järeldusele, et ei saa mitte vaiki olla. Arutasime asja kompanjonidega ja leidsime, et meie kohus on sekkuda. Jah, alkoholism on pahe. Ja noortele õlle müümine ei aita teps mitte kaasa selle pahe kõrvaldamisele. Kuid karistada üht kauplust kõigi patustajate eest ühekorraga, on sama hea kui lajatada Kiivrita-Ansipi, Palmse-Savisaare ja teiste prominentkihutajate patud korraga pimeda roolijoodiku kaela.

Otsustasime, et asume Kristiine kaitsele. Jah, võibolla, et see on tuuleveskile sõja kuulutamine , kuid see on vähim, mida me teha saame. Loodame, et mõistlikud inimesed toetavad meid.

-----

Illustratsioon: Gustave Doré: Don Quijote de La Mancha and Sancho Panza, 1863

Kristiine Prismat toetatakse

Sain sellise sisuga teate täna:
---
Hea sõber!

Tallinna linnavalitsus on tugevama õigust kasutades alustanud kättemaksuaktsioone Kristiine Prisma vastu. Täna võeti ära alkoholimüügiluba, homme võib-olla tühistatakse toidukaupade käitlemise luba ja lõpuks võetakse ära ka kauplemisluba. Ettekäände leidmiseks ei ole ju palju vaja, linnavalitsus on oma sammudega seda näidanud.

Kutsume protestiks linnavalitsuse omavoli vastu kõiki üles sooritama oma igapäevased ostud just Kristiine Prismas! Kellel alkoholi vaja, saab selle ka mujalt kätte.

Näeme siis Kristiines!
---

Huvitav, kas tegemist on tõsise ettevõtmisega?

Kes selle taga võiks olla?

Kas mandub see ettevõtmine jõuetuks allkirjade kogumiseks, mida saab Savisaar pärast naeruvääristada, kuna KEEGI tundmatuks jääda sooviv netikommentaator on ennast kirja pannud Miki Hiire nime all. Või hakkavad inimesed tõepoolest oma ostukäitumisega meelt avaldama?

Ootaks ka Kristiine poolset kommentaari, kas nad teavad sellest üleskutsest midagi?

Kahjuks pole ma tallinlane ega saaks üleskutset oma ostueelistusi muutes toetada.

Huvitav oleks aga jälgida, kuidas see asi edasi läheb?

loodusseadused liikluses – asi võiks hullemgi olla

Teedel tänavatel on aasta algusest elu jätnud 140 inimest, tuleb lisa!
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.

Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…

Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.

Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.

Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.

Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.

Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?

Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.

Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?

Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.

Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?

Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.

---

See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel.

tean, kes on Mantlipärija võitja

Vaatasin teleshowd mantli pärandamisest. Ootused olid üles köetud, sest eelreklaamilt polnud kokku hoitud. Saade ise – tähistamata lausreklaam reklaamipauside vahel - oli ka päris OK. Napi eelarve oludes oli hea montaažiga saavutatud telepilt, mis ei jää sugugi alla CSI või LasVegase eriefektide tulevärgile. Nojah, mõnevõrra ehk. Aga sellest ei saa tavaline vaataja aru. Arvutigraafika teeb imet.

Geniaalne. Kasiinoreklaami keelu tingimustes hoida üks mängupõrgu prime-times tund aega ekraanil, selle idee väljamõtleja on rohkem väärt kui miljonikroonine aastapalk. Loodetavalt tema selle töökoha Karu juures ka saab. Mis siis, et JOKK(er), vähemalt töötab. Ja kadedad televaatajad, mina sealhulgas, unistavad, kuidas võiks elu tunduda, kui saaks elada XXX klaaskastis ja sõita sealt YYY maasturiga ZZZ firmasse tööle.

Kes ei saa miljonikroonist palka, võib vähemalt unistada, et võidab selle summa kasiinos. Ehk tuleb Jokker ja elu läheb heaks. Unistavad, nagu saates osalejadki. Nojah, võiduvõimalus üks 14-st on ikka oluliselt parem, kui tavalises kasiinos. Täpseid numbreid ma ei tea, aga kuskilt peab see 14-miljardine turuväärtus ju tulema.

Ainus puudus saate juures oli, et kui mõne muu saate või filmi vaatamisel saad täpselt aru, millal on aeg minna võileiba võtma, suitsu tegema või külmikust uus õlu tuua, siis selle saate puhul oli asi natuke segane – reklaam oli räigem kui päris reklaamipauside ajal. Mitme firma logo oli suures plaanis ekraanil? Mitme firma teenust/toodet/kaubamärki rõhutati saate sisulõikudes? Mul läks lugemine segamini. Läksin suitsu tegema enne, kui tavalist reklaamipausi tähistav kõll ekraanile jõudis.

Ahjaa. Pealkirja provokatsiooni seletus ka. Ma tean juba tänase saate põhjal, kes on võitja.

I koha saavutas XYN kasiino, kes saavutas kasiinoreklaamipiirangu tingimustes tohutu reklaamikampaania (saade ise + eelreklaamid + muu kõmu, s.h. käesolev postitus).
II kohale tuli produktsioonifirma, kelle näppude külge kogu selle rahavoo juures ka nii mõndagi kleepus.
3 - 14 kohta jagavad õlletootja ZWB, autofirma HUI, kinnisvaraarendaja KSG, nimetuks jääda soovinud puhke-ettevõte Virumaal, ja veel paljud justnagu saate sisu toetavad ettevõtted, kes järgmistes osades ekraanile ilmuvad.

Kaotajad on kõik 14 saates osalenud vabatahtlikku. Läksid kuningakrooni peale välja, kuid said pähe narrimütsi. Jokkeri mütsi, kui soovite. Kasiinos võib ka hullemini minna.

vastuseks Kajale: turul me kõik, vennad ja õed

Kaja kirub tüütuid reklaamimüügi agente. Tuttav tunne, leidub lihtsameelseid, kes arvavad, et minugi käest võiks sponsorlusraha saada või et ma ehk tahan ennast kuskil ajakirjas reklaamida. Aga pole see asi nii lihtne ühti, kui Kaja kirjeldatud jäämäe tipp arvata laseb. Olen aja jooksul pendeldanud edasi-tagasi reklaami tellija poole ja meediakanali vahel ning tean mõlemat köögipoolt. Igal tegijal juhtub, ka paremates peredes. Kahjuks ei või siin kogu reklaamiäri inside infot paljastama hakata, sest siis läheks maailm uppi.

Kõigepealt, reklaamile orienteeritud meediatööstus kui omaette majandusharu ei saagi alati kliendi huvidest lähtuda. Kui lähtuks, jääks kanalite omanikud kasumita ja ajakirjanikud peaks hakkama töötama vabast tahtest tasuta, nagu blogipidajad ;) See oleks sama, kui ma mobiilioperaatori kliendina eeldaksin, et operaator maksaks mu roamingud ja 3G liikluse tasud välismaal, sest siis ma ei peaks ostma kohalikke prepaid kaarte ja mässama skype suunamistega.

Reklaamiäris on tellija see, keda lüpstakse, samamoodi kui telekommunikatsiooniäris maksame meie, tarbijad oma arvetega kinni Kaja kirjeldatud keeleteritajate kohvipausid ja brändbuukikoosolekud. Kaja kommentaarist kõlab läbi meeldiv kogus ülbust: me oleme nii suured, et kui te üldse tahate meilt mingit tellimust saada, tantsite meie muusika järgi. Ja tantsivadki. Sellepärast teevadki müügiagendid viimase hetke pakkumisi, et mõni teine suurklient on oma iseteadvas kampaaniaplaneerimises just enne viimast hetke otsustanud, et ta ikkagi ei tee kampaaniat, mille ta juba pool aastat tagasi broneeris. Ikka juhtub, pole toode veel päris valmis või on turusituatsioon muutunud. Kannataja on aga meediakanal, kes peab paari päevaga välja mõtlema, mida reedeõhtuse filmi reklaamipausi ajal näidata, sest vaataja ju tahab võileiba teha ja pissil käia. OK, tele oli halb näide, sest tegelikult on eesti telekanalid hullemini üle buukitud kui odavad Egiptuse hotellid kevadisel koolivaheajal.

Sooduspakkumistel on ka alati oma põhjus. Näiteks vaja uusi kliente konksu otsa saada, et neilt hiljem kasumit võtma hakata. Või neid konkurendi juurest üle meelitada. Mind kui ühe mobiilioperaatori püsiklienti aastast 1992 (nime ei hakka mainima), väga vihastab, kui uutele liitujatele tehakse erinevaid sooduspakkumisi, antakse tasuta minuteid või megasid ja kingitakse telefone. Ma pole selle 15 aasta jooksul isegi kleepsu kingiks saanud! Ja iga sooduspakkumise reklaamimiseks on parasjagu raha kulutatud. Minu raha, sest mulle ju lajatatakse arve ikka nii, nagu iga kuu. Reklaamid on kindlasti väga kvaliteetsed nii kontseptsioonilt, teostuselt kui meediaplaanilt ja - nagu Kaja kirjutisest selgub - ka mitte odavad.

Ah et miks ma siis ikka olen selle firma klient? Laiskusest, pole viitsinud konkurentide viimase hetke- ja sooduspakkumiste pärast asju ümber vormistama hakata. Ja sellepärast, et mujal on sama halb. Tehnilisi probleeme on kõigil, teenindajad eksivad ja kes kliendi kord juba konksu otsa on saanud, see pigistab mahla, nagu suudab. Sama kehtib ka reklaamiäris. Uut klienti poputatakse ja meelitatakse, vanalt küsitakse paar korda aastas, et kuidas muidu läheb ja sa maksta ikka jaksad?

See juba kord on vaba majanduse hind, et turul me kõik, vennad ja õed. Ja ei ole nii, et ainult üks on ostja ja ülejäänud müüvad. Rollid vahetuvad, ja väga kiiresti. Hommikul mina klient ja sina teenusemüüja. Lõunal aga juba vastupidi ja õhtul pügavad meid mõlemat hoopis kolmandad.

mida Kurkse külmas vees õpiti?

Kümme aastat Kurkse katastroofist on pikk aeg piisavalt. Leinavalu on leebunud, süüdistused vaibunud. Hukkunud on maetud ja mälestustesse jäädvustatud, ellujäänud elavad edasi. Ilmselt küll hoopis teistmoodi kui kasvõi nende teenistuskaaslased, kes tol sügisesel päeval kusagil mujal ülesandeid täitsid. Kohus ja presidentki on oma otsused langetanud, kuid küsimused on alles. Kas oleks saanud juhtunut vältida? Kas võinuks rohkem inimesi päästa? Kes on tegelikult süüdi? Niisugustel puhkudel need küsimused jäävadki, andes ainet raamatutele ja filmidele. Vaid kurval aastapäeval saab lehepinda valusalt torkiva teemaga täita, joonistada spekulatiivseid skeeme, küsitleda ellujäänuid ja hukkunute perekondi. Mida aasta edasi, seda enam meenutavad needki käsitlused National World Weekly reporterite tüüpküsimusi.*

Mind huvitab hoopis, mida meie ühiskond Kurksest õppis?

Kuulsime lugu kohusest ja käsutäitmisest, sõjameeste koolitusest ja relvavendluse kambavaimust. Saime teada, et vees kaotab inimene soojust 30 korda kiiremini kui kuival ja lugesime haaravaid kirjeldusi sügisese mere muutuvatest ilmaoludest. Õppisime kaardil leidma, kus asub vähetuntud Kurkse väikesadam.

Pole just palju 14 inimelu eest? Ma ei tea, kuidas ja kui palju on Kurkse õppetundi arvesse võetud sõdurite väljaõppe korraldamisel. Loodan, et on, sõjameeste koolitamise üksikasjad pole väga avalikud. Aga sõdurid sõduriteks. Surmasaamine on militaarkarjääri puhul asja juurde käiv risk, nagu poliitikul korruptsioonisüüdistus. Kõigiga ju ei juhtu ja keegi ei lähe hommikul kodust välja plaaniga olla see õnnetu, kes orki lendab. Vähemalt pole pärast Kurkset kaotatud eesti sõdurid külma kätte surnud.

Tegelikult mäletan ma Kurkse retke kurba päeva päris hästi. Nagu ka Estonia uppumise päeva. Neid ühendas mu jaoks, et tuul oli hea, olime mõlemal korral pika päeva vees. Eesti surfajale on sügistormid parim aeg – suvisel ajal kohtab meil harva tugevat tuult. Sügisel on aga merevesi suvest veel küllalt soe, korraliku kalipsoga saab purjelauaga pikalt merel olla. Või mis soe, tegelikult ikka üsna karge. Vähemalt jäätükke pole sees, nagu teinekord veel aprillis-mais juhtub. Äärmuslikumad purjesportlased muidugi käivad vees aastaringi, kannavad laua ja purje läbi lume lahvandusteni ja teibivad kindad kalipsovarrukate külge kinni, et külm vesi sisse ei pääseks. 5 millimeetrit neopreeni teeb imet ja korraliku varustusega on isegi jaanuaris üpris ohutu meres mulistada. Ka Pärnut uputanud jaanuaritormi aegu leidus julgeid, kes kõva tuult ja kõrget lainet nautides purjelauaga merele läksid. Ja kõik elusalt tagasi tulid.

Kahjuks on Läänemeri nõudnud lõpuks ka ühe purjelauduri elu. Mitte kaugel Kurksest, Lahepera lahes hukkus selle suve lõpus päästevesti ja kalipsota merele läinud mees. Puri, laud ja sõitja leiti kõik erinevatest kohtadest, kilomeetreid üksteisest eemal. Täpsemaid asjaolusid ei tea, kuid ju ta maha jahtus. Hüpotermia on hirmus asi. Kui külmavärinad juba üle lähevad, pidavat petlikult hea hakkama. Hingamisrütm ja pulss langevad, tekib mõnus unisus ja apaatia. Viimasena pidi päris mõnus tunne tulema, kuigi käed-jalad enam sõna ei taha kuulata. Politseinikud olevat alajahtunuid sageli seksuaalkuritegude ohvriteks pidanud, kuna hüpotermia puhul pidavat ohver enne südame peatumist hoopis palavust tundma ning ennast lahti riietama. Ei tea, pole nii kaugele läinud oma katsetustega.

Sukeldujatele sunnitakse kalipso selga isegi 25-kraadises Punases meres, kutselised tuukrid teavad sooja riietuse tähtsust hästi. Alajahtumine tuleb hiilivalt ning küllalt pika vees ligunemise järel tapab hüpotermia isegi 27 kraadi juures. Rääkimata siis meie jahedast magedast merest. Soolases vees on vähemalt lihtsam ujuda, kannab paremini peal. Mis ujumist puudutab, siis on see külmas vees kõige kiirem viis süda seisma panna. Kilomeeter, mis soojas ujulas tundub käkitegu, on juba 16 kraadises vees enamusele üle jõu käiv distants – liigutades jõuab jahe veri lihtsalt palju kiiremini jäsemetest elutähtsatesse organitesse.

Meri pole naljategemise koht. Ühest ammusest suvelõpust meenub, kuidas kaks noort uljaspead hakkasid jalgsi Matsalu lahte ületama. Pakkisid oma asjad kummimadratsile ja kõndisid ise selle kõrval. Sarnaselt Kurkse juhtumiga olid nemadki kuulnud, et madalas lahes tuleb maksimaalselt paarsada meetrit ujuda, siis on jalad jälle põhjas. Olid küll kuulnud, kuid täpset teed ei teadnud. Nagu Kurkseski, tõusis ootamatult tuul ja nemadki kandusid sügavasse. Õnneks hulpisid meie õue alla ja polnud veel liiga maha jahtunud, saunas tuli eluvaim jälle sisse.

Inimene jääb loodusele alati alla. Sõdurid peaksid olema koolitatud seda teadma. Eriti kummaline oli nüüd 10 aastat hiljem lugeda, et üks võitlejatest ei osanud ka ujuda. Kahju, et ülejäänud inimestele see teadmine ikka ja jälle ainult katastroofide kaudu meelde tuleb.

-----------------
* National World Weekly – nädalaleht, mille põhiteemadeks on: Big Maci kuklile ilmunud Jeesuse nägu, Burger Lordis töötav Elvis, vähist paranemine Elvise plaate kuulates, lumeinimeste ja asunikunaiste järeltulijad ning Elvise röövimine tulnukate poolt. „Head Ended”, Pratchett/Gaiman

** Seegi lugu on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi palvel

Altexi eksperiment kompab piire

Mulle meeldib, kui inimesed on nii enesekindlad, et võivad endale lubada vahedat ausust, mida silmakirjalikemates seltskondades ülimaks ülbuseks peetakse. Altexi Tõnise tänane üleskutse on just selline. Ja õige ongi. Kui küsid, siis mõnikord isegi saad. Kui ei küsi, ei pole lootustki.

Järgime siis Tõnise soovitust ja teeme selle viite: Eturundus! 10
Altexi internetiturunduse konverentsi jaoks ei ole tasuta reklaamist kahju.

Küllap loob neile sel viisil tekkinud kogemus kokkuvõttes kõigile internetikarussellis osalejatele suurema väärtuse kui ära antud summaarne reklaamipind. Eriti, et enamusel blogijatel seisab see nagunii üpriski tulutult niisama. Ja käesolevas eksperimendis osalemine saab blogijatele (sealhulgas loodetavalt minule) siiski hüvitatud, Eturundus!e tasuta pääsme näol. Soodustust pakutakse ka blogide lugejatele, kuid kahtlen, kas keegi minu lugejatest seda kasutab. Kahel põhjusel. Esiteks on enamus lugejaid tõenäoliselt ise blogijad ning teiseks on mu blogi loetavus nii väike, et kasulikku kontakti Altex nende hulgast tõenäoliselt ei leia.

Samuti ei ole veel kindel, kas raatsin konverentsi päeval Tallinna ummikuid nautima tulla, kuid rohkem veel kui konverentsil osalemine huvitab mind, kuidas blogijate aktiveerimise eksperiment ennast õigustab. Loodetavalt saame kunagi ka selle kohta asjaliku analüüsi koos numbritega.

Jõudu igatahes!

ühe raamatu rahvas

Eesti mehe tööst ja armastusest protestantlikus vaimus

Puhkusteaja lõpuotsa jahedad õhtud tuletavad meelde, et meie kliimas aastaringselt paljajalu ei kõnni. Töörabamise hooaeg on algamas, tuleb viigipüksid - kingad välja otsida ja suvelaiskuses kuhjunud arved, laenumaksed ja liisingud töötundideks teisendada. Rehkendus näitab, et rabelemist jagub jõulupuhkuseni. Kui uusaastareisi päikeselaen ka juurde arvestada, on tegemist tuleva suveni välja, siis peaks muidugi veidi säästlikumalt suvitama. Keskpikk tegevusplaan missugune. Hea projekt, kuna võrreldes eelmiste ja järgmiste aastatega vahetub selles ainult aastanumber, jääbki plaanipidamise asemel rohkem aega tööd teha.

Eesti mees teeb tööd ja armastab. Armastab raha ja töötab, et raha saada. Töötab nii vägevalt, et pääseb enamasti enneaegselt paradiisigi. Vähemalt selles osas oleme kindlasti Euroopa esimeste hulgas. Õnne osas jääme erinevate uuringute andmetel saba lõpus sörkijateks ja armastuse kohta pole ma ühegi küsitluse tulemusi lugenud.

Mu arvates sai Anton Hansen sellest asjast täiesti valesti aru ja kordas vaid eestlasele kõige arusaadavamat tuletust ühest paljudest Martin Lutheri lahingulausetest. Mille pisut teises kontekstis sõnastas mõni aeg hiljem väga tabavalt üks Austriast pärit Lutheri rahvuskaaslane - töö teeb vabaks. Off-topic repliigi korras: need, keda see töö ei jõudnud totaalselt vabastada, vabastati hiljem ühe teise suure mõtleja poolt ning ennäe imet - taastusraviks pakuti enamusele vabastatutest jälle sunnitööd.

Eks karistatud ju Aadamatki pattulangemise eest paradiisiaiast välja saatmise ning sunnitööga. Oma pale higis leiba, tuleb meelde? Kui töö oli suurim karistus, mida Vana Testamendi aegade karm ja kättemaksuhimuline peremees välja suutis mõelda, siis kuidas oleme me tänaseks suutnud sellest karistusest elu eesmärgi teha? Uue Testamendi õpetaja ei teinud elus mingit tööd. Enamgi. Sundis ka Peetrust ja Matteust ametitest loobuma ning vagabundi kombel ringi rändama. Ei võtnud laene-liisinguid ega soovitanud jüngritelegi. Käskis hoopis kuue maha müüa, et mõõk osta. Aga jätan nood väitlused teistele. Sest see on väga vana ja võõramaa vaidlus, mille viimane voor pole vaibunud sestpeale, kui endine augustiinlane Luther avastas, et tegelikult pole paavstil maa peal taeva esindamiseks kehtivat volitust.

Tagasi töö juurde. Kui tööl on kalduvus olla mitte preemia ega nauding, vaid karistus- ja kättemaksuvahend, kuidas on õnnestunud meid viia niikaugele, et me seda vabatahtlikult otsime ja aina rohkem kokku krabame? Tollest Lutheri reformatsioonist on eestlaste tänapäeva jõudnud peaasjalikult töökultus. Kõlaline sarnasus praeguse peaministri parteipoliitikaga on pigem juhuslik ja ei oma sisulist analoogiat. Kuigi mine tea, Luther oli esimene, kes kuulutas, et väikene kasum pole patt, enne teda oli liigkasuvõtmine lubamatu ja sellega tegelesid peamiselt mittekristlastest juudid või maurid. Tundub, et töö- ja tulukultus on meis, eestlastes, juurdunud sügavamalt, kui mujal, kuhu reformatsioon või selle järelmõjud jõudnud on. Vähemalt raskemate kaasnähtudega. Kui vaid mõnd, näiteks tervisekadu, depressiooni, enesemürgitamist mainida. Miks me nii teeme? Ons' meil tõesti nii hirmus ilm, et ilma pangalt autot-maja laenamata ellu ei jää? Küllap elaks ära ka pisut kehvemas majas, kuigi mitte paljajalu. Kuidas jõuaks meie teadvusse, et alati ei pea asjad uhkemad olema, kui naabril. Et võiks proovida hoopis otse armastuse ja õnne juurde jõuda, jätaks töö kuidagi natuke kõrvale.

Kas ma peaks nüüd retsepti andma, kuidas seda teha? Ei oska, kahjuks. Kui oskaks, oleks ma tõenäoliselt juba maha löödud ja vähemalt pühakuks tehtud. Aga Tammsaare istutas meie teadvusse, et kadedus on edasiviiv jõud. Ikka tuli uut maja ehitada, lapsi koolitada, naabrist muidu jõukam olla ja koos hobusekaupmeest kadestada. Aga võib-olla oleme me temast lihtsalt valesti aru saanud. Ühe raamatu rahvas, nagu me oleme.

* See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

konnatiigist välja pääsemiseks peab kurg olema

Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.

Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…

Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.

Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.

Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.

langevatest rõdudest eemale hoides

Üks Murphy seadus, mida ma täpselt peast ei mäleta, kirjeldab nähtust, kuidas asjad valivad untsuminekuks aja ja järjekorra, mis kõige rohkem kahju tekitab. Aga see seadus ei räägi midagi meeleolust, mis kaasneb. Noh, näiteks kui serverid kukuvad just siis, kui itimeestel puhkused on. Samuti kukuvad just samal ajal autol küljest need jubinad, mis teisi vidinaid koos hoiavad. Ja nii edasi, ikka järjekorras, mis asjade parandamise võimalikult keeruliseks teeb ja enne kõige olulisema asja kallale asumist veel mitu muud logistika- ja päästeoperatsiooni sunnib tegema. Loomulikult blokeerub ka pangakaart, kui ühe või teise või kolmada probleemi lahendamiseks midagi teha püüad. Ja kuuma ilmaga külmetusest kähe kurk ei lase kõige selle peale isegi südamest vanduda.

Ah et mis rõdud? Lihtsalt üks Reinu tuttav kirjeldas kunagi värvikalt, kuidas veneaegsetel majadel rõdud küljest kukkuma hakkavad ja kuidas neist eemale tuleb hoida. Tegelikult on tähtede langemise aeg. Kui neid pilvi ees ei oleks...

sööda kodutut palju tahad, tema vaatab ikka Schengeni poole

Sotsiaalse ettevõtluse, rehabilitatsiooni ja muu humaanse tegevuse musternäitena esitletud kodutute jalgpalli MM on saanud ootamatu pöörde. Nimelt on suure meediakäraga pöörelnud heategevustsirkusest saanud ootamatult migratsioonipump. 15 Aafrikast ja Afganistanist pärit BOMŽ-atleeti valisid rahvuslik-kodutu sportlasekarjääri asemel Taani või teiste Euroliidu maade prisked prügikastid ja tegevusküllased tänavad. Püüa nüüd neegrit Taanis või afgaani Saksamaal, kadusid omade hulka, nagu hambaork tuletikutehasesse.

Kodutute jalgpallivõistlus oli muidu tore meelelahutusprojekt, mis pakkus ühtlasi omamoodi heaoluindulgentsi. Turvalise heaoluühiskonna liikmetel mõnus show’d vaadata ja pärast paari euro annetamist ka ise tunda, kuidas nende panus aitab kaasa näljahäda ja vaesuse vähendamisele ning päästab planeeti. Mis ja kas sest sisuliselt kasu oli, ei oska öelda. Kes noile asjule mõtleb, mõtles ennegi. Ülejäänud tahavad aga madalat meelelahutust. Kodutud ja narkarid jalgpalli tagumas – see on raju värk. Ehk saab keegi koguni viga või sureb platsil maha, oodatakse vaatemängult verd, nagu härjavõitluselt. Kõige parem olekski, kui mängu lõpuks lastaks platsile marru aetud härg või veel parem – tiiger. Ja platsilt pääsemiseks ainult üks kitsas redel. Siis oleks alles kodututel motivatsioon kiiresti joosta!

Mul pole head lahendust vaesuse ja kodutuse vähendamiseks. Iseküsimus on, kas peakski olema? Kas on meie pangaorjuses koduomanikud õnnelikumad kui India kerjusmungad? Või tunneb liisinguautoga ummikus istuv eurooplane ennast teel kontorisse rohkem inimesena, kui eeslit moonipõllu poole sikutav afgaan? Aga et sellised kampaania korras tehtud heategevuse- ja planeedipäästmise üritused ei toimi, on elu korduvalt tõestanud. Projektid lähevad untsu. Nagu rikastusid humanitaarabi müügist kohalikud suguharukuningad, said nüüd jalgpallimehed tasuta lennukipileti ja viisavaba sissepääsu Euroopasse. Ja nagu televiisorist näha oli, jooksevad nad nii kiiresti, et prisketel europolitseinikel pole mingit lootust neid kätte saada ja koju tagasi saata.

surmateateid merelt ja maanteelt

Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.

Liikluskultuuri ja kihutamise teemadel on nii palju heietatud, et autoavariisid parem ei kommenteeri. Küll aga tsiklimeeste kombeid. N340-l (Vahemereäärne kiirtee) on 2-3 sõidurada ühes suunas. Lubatud sõidukiirus linnade vahel 120 km/h, kuid tavaline on, et kogu liiklusvoog sõidab +20 km/h. 140 on ikka päris suur kiirus. Ja kui sellisel kiirusel vuhiseb sõiduradade vahel autodest mööda mõni tsiklimees, lühikestes pükstes, palja ülakehaga ja rannaplätud varba otsas, tekib küll mõte, et see poiss peab end surematuks või on hommikul oma kaitseinglile korraliku altkäemaksu andnud. Pole nende spidomeetrinäite vaadata saanud, kuid silma järgi lähevad nad ikka veel vähemalt 30-40 km/h kiiremini kui autod. Selliselt kiiruselt kukkudes, autoga kokku põrgates või teepiirdesse lennates pole erilist lootust. Ja pilt jääb kole. Paar korda juhtusin nägema, kuidas sellise lenduri jääke koristati.

Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.

Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…

Kahju eile surma saanud meestest ja nende lähedastest. Mõelgem neile homme ise kodust välja astudes.

... mu aadress on Euroopa Liit. Aga mu auto aadress?

Päevaleht kirjutas, kuidas soome toll on hakanud huvi tundma eestlaste autode, õigemini nende maksustamise vastu. Et milliste numbritega Soomes töötavad eestlased ikka sõidavad. Kuigi suur osa probleemi esilekerkimisel on vabatahtlikest naabrivalvuritest pealekaebajatel, kelle kadedasse hinge ei mahu, et „virolaiset” saavad nii odavamalt läbi, on küsimus puhtalt maksupoliitiline. Auto kui üpris kalli tarbekauba müügilt annab ju palju rohkem maksu küsida kui jalgratta või jooksukingade pealt. Miks peaks lubama võõrtöölisel sõita soodsamate maksumääradega riigis registreeritud autodega? Aga kui nad käivad Soomes tööl ajutiselt? Kui pikk on see ajutine? Mis seda määrab? Tööleping? Kinnisvara olemasolu või elukoha registreerimine?

Enamuses Euroopa Liidu riikides võib välismaa registris autoga kuni 6 kuud sõita. Pärast seda riigis autot kasutades tuleb sooritada nõutud bürokraatiatoimingud ja maksu maksma hakata, või auto riigist välja viia. Samas, käid korra piiri taga ära ja uus poolaasta hakkab tiksuma. Siiski võib siin vaidlema jäädagi. Kas pooleks tunniks naaberriigis käimine ikka käivitab autole uue maksuvaba perioodi ja kuidas seda fikseeritakse? Näiteks Egiptuses, kus välismaalane võib turistina olla 30 päeva, hakkab viisa jälle algusest kehtima, kui kasvõi korraks ennast riigist „välja logid”. Käid korraks Jeruusalemmas shoppamas ja õhtul uuesti Egiptusse sisenedes saad passi uue templi, mis turistiviisale „reset” teeb.

Euroopa liidus, kus enamik riike inimeste sisenemisi-väljumisi üldse ei registreerigi, jääb ametnikule väga palju tõlgendamisruumi. Eriti auto puhul ja riikides, kus piiri ületamiseks isegi laevapiletit ei pea ostma. Hispaania politsei on hakanud huvi tundma riigis elavate sakslaste-hollandlaste-brittide autode vastu. Mõned värvikamad liiklusvahendid on Andaluusias välismaiste numbritega juba üle 10 aasta ristelnud, loomulikult pole nad vahepeal jõudnud ka kodumaisele tehnoülevaatusele ega maksuametisse. Põhjaeurooplased pole Hispaanias küll odavaks tööjõuks, vaid veedavad jõudeelu. Bürokraatiakartlike kodanikena on neil küll sageli võetud kohalik residendinumber ning autole ka mingi kindlustus tehtud, seega enamvähem oleks nagu kõik korras. Sakslastele on suuremates väljarändajate keskustes koguni saksa TÜV punktid olemas. Kuid automaks, mis ka Hispaanias suhteliselt kõrge, on jahtuva majandusega riigi ametnikele järjest ahvatlevamaks pirukaks muutunud. Ja see on väga lihtsalt käeulatuses!

Tõepoolest, kui euroliidu kodanikud ise vabalt liiguvad, kuid hinnad-maksud erinevates piirkondades varieeruvad, tekib palju liikuvatel inimestel võimalus makse „optimeerida”. Kuigi see on küll liidu ühtsuse loogikaga vastuolus, ei tohiks seega nagu etteheiteid olla, kui üksikud piirkonnad oma maksutulude kaitseks ka odavamate liikmesriikide autodele piirangud kehtestavad.

Sama loogikat mööda edasi minnes jõuame ka Eestis proovitud praktikani. Kunagine Tallinna automaks viis pealinlaste sõidukid maa-sugulaste taludesse arvele. Savisaar üritas kehtestada diskrimineerivaid ühissõidukihindu väljastpoolt Tallinna pealinnas tööl käijatele ja meelitas inimesi end pealinna registrisse võtma. Loomulikult üksikisiku tulumaksu laekumist silmas pidades. Kuid Keila-Rapla-Kehra-Kuusalu elanike autode maksustamise peale pole ta veel tulnud. Ometi seisab igal tööpäeval Tallinna ärirajoonide ümbruses, tasulise parkimise alaga piirnevatel tänavatel tuhandete kaupa siseriiklike „võõrtööliste” sõidukeid. Äkki peaks hakkama ka riigisiseselt autodele piirkonnatunnuseid kleepima? Või vastupidi, kui ikka talina-mehe auto igal õhtul Noarootsi vallas asuva maamaja ees pargib, äkki võiks vald nõuda, et ta oma sõiduki kohalikku registrisse paneks ja sellelt maksu maksma hakkaks?

Eksole jaburad näited? Tegelikult võiks ikka lisaks tööjõu ja turistide vabale liikumisele ka autode vaba liikumise kehtestada. Euroopa liit on meil ju ühtne, kindlustuse roheline kaart kehib igal pool ühtmoodi. Äkki saaks euroopa kodanike jaoks teha ka ühtse autoregistri ja standardsed tehnoülevaatuse nõuded? Kui europassiga kodanik ise enam sunnismaine pole, siis miks peab seda olema tema auto?

See lugu on kirjutatud Eesti Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.

oleks ma homo...

… ma homoparaadile ei läheks. Ja ei soovitaks ka teistel minna. Kerge olevat hukka mõista, raskem mõista. Siiski proovin. Kujutlen, kuidas elaksin, kui oleksin homo.

Oleks homo, elaks rahulikult ja vaikselt. Teeksin tööd, loeksin, õpiksin ja vaataksin maailma. Kappi ei poeks, aga püünele ka ei roniks oma eripära kuulutama. Tõelised sõbrad ei teeks mu eluviisist numbrit. Kes nina kirtsutavad, pole järelikult päris sõbrad. Kui tööalaselt tasemel olen, ei tohiks ka ülemust huvitada, kuidas ja kellega ma koos elan. Kui keegi viltu vaatab, eks see ole rohkem tema probleem. Miks peaks ma oma maailma mürgitama temaga vaieldes? Läheks teise töökohta või leiaks sobivama seltskonna, kellega jaanituld teha.

Aga paraadile ma ei läheks ja homopromoüritustel ei osaleks. Kõik teavad niigi, et homod on olemas. Seda ei pea paraadi korraldamisega meelde tuletama. Austust ei saa välja pressida, selle saab ära teenida. Kui viis, kuidas elan, on küll seaduslik, kuid mitmetele millegipärast vastumeelt, ei suuda ei politsei ega sõjavägi neid sundida minu erisusest lugu pidama. Mida kõvemini ma karjun, et sallige ja armastage mind, seda sügavam on vastureaktsioon. Mis enamasti jääb ju samuti sõnavabaduse piiresse. Kui keegi paradeerijaid kiviga viskab või jalaga lööb, korjab politsei ta ära. Nagu ka need paraadilised, kes oma käitumisega satuvad seadust rikkuma. Seega JOKK, kahe teineteisest ohutusse kaugusse ketti pandud koera vastakuti klähvimine. Kas hakkavad koerad selle karjumise käigus teineteist paremini mõistma või teisest rohkem lugu pidama? Ei hakka. Kummalgi on oma õigus ja käsukorras seda ei muuda. Järelikult – tulutu tegevus.

Kultuuritavade ja moraalinormide muutumine võtab inimpõlvi aega. Kes olen mina, et uut meemi ühiskonnale jõuga peale suruda?




Tegelikult võiks selle posti siinkohal ära lõpetada. Agitaatoritele sõimamiseks juba niigi põhjust antud. Kuid vastan siiski mõned küsimused ette ära, et pärast ei peaks kommentaarides vaidlema.

Tean hästi, mis tunne on olla diskrimineeritud. Nahavärvi, rahvuse, emakeele või päritolu pärast. Eks ole ju needki tunnused, mida inimene ise ei vali? Võõrast vaadatakse kui imeasja, katsutakse näpuga ja naerdakse, kui ta teistmoodi sööb. Küsitakse, kuidas inimesed seal kaugel koledal maal lume ja pori sees üldse elavad ja kas teil on kõik naised ühised. Vähemusena võõraste hulgas elades olen tundnud, kuidas mind ei võeta võrdsena ja usaldusväärsena kasvõi maailmavaatelistel ja hariduslikel põhjustel. „Sorry, kaugetest maadest rääkida on sinuga tore, aga tööd sa siin ei saa.” Liiga erinev. Kultuur on teine. Või arusaam maailmast, religioonist ja moraalist. Mõistan vähemusi, kuna olen ise paljudel puhkudel diskrimineerimist kogenud.

Tegelikult meil ju sallitakse homosid. Igaüks elab oma elu ja homo olemine on praeguste seaduste järgi igati legaalne. Kui palju homosid on meie praeguse Eesti Vabariigi ajal reaalselt ahju aetud või kividega surnuks visatud? Või vaadete pärast vangi pandud? Või oma orientatsiooni pärast salamõrvatud? Ei ühtki. Ometi on homoseksuaalsus vastuolus ajalooliselt üldlevinud arusaamadega moraalinormidest. Nagu on ka palju muid harjumuspärasest erinevaid, enamvähem seaduslikke teguviise, mida ühiskonnas samuti rohkem või vähem hukka mõistetakse. Näiteks liigkasuvõtmine, keskkonna reostamine või prostitutsioon. Narkootikumide, s.h. tubaka tarbimine.

Või alkoholism. Haigus, nagu teame. Väidetavalt isegi geneetiliselt ette määratud, seega ei ole see isiku vaba valik. Ravimatu. Kuidas suhtuks avalikkus ja kommentaatorid, kui organiseeriks alkohoolikute paraadi läbi Tallinna vanalinna? Ma ei räägi soomlaste vaevalisest teekonnast Raekoja platsilt sadamasse, vaid ikka tõelise paraadi, lippude ja orkestriga. Tõsi, Õllesummeri nimeline alkoholipropaganda üritus on olemas, kuigi varjab oma eesmärki pere- ja kultuuriürituse sildi taha. Teeks ikka tõelise joodikute paraadi. Joodaks kogu seltskonna korralikult täis ja liiguks siis vastavalt vigurdades ja õllepruulijat lauldes linnavalitsuse eest Toompeale, teadvustades vajadust vähemusse tolerantsemalt suhtuda. Nõuaks õigust väikse promilliga autot juhtida ja viina ööpäevaringset müügilolekut. Selgitaks, et purjus inimese labane käitumine on inimõigus.

Selliseid näiteid võib veel tuua. Tegevustest, mis seadusega lubatud, kuid ühiskonna enamuse meelest siiski moraalilagedad. Ja mida sellegipoolest laialdaselt harrastatakse.

Paljud Euroopa, s.h. Eesti naised käivad regulaarselt Egiptuses-Tuneesias-Marokos lõbureisidel. Seal ju palju ilusaid poisse, kes erinevalt pangaorjuses põhjamaistest meestest on rõõmsameelsed ja päiksepruunid, teevad komplimente ja toovad väikse vastukingituse eest lilli. Ja on meestena bioloogilises mõttes kadestamisväärselt võimekad. Need naised ei korralda kohaliku mošee ees paraadi, kus nõuaks vabaarmastust ja õigust abiellumata meestega magada. Sest sealne kultuur ja moraal ei kiida sellist asja heaks. Kividega surnuksviskamise karistust vähemalt mainitud maades küll ammu enam ei rakendata, sest turism on tulus majandusharu. Kuid kohalikud ise peavad selliste beach-boy’de teguviisi alandavaks, moraalituks. Sest nende kultuuris nii ei tehta.

Homoparaadi korraldamine ja kogu muu agressiivne homopromo seega ikkagi ainult kultuuri ja moraali küsimus. Mis siis, et seaduslik.

Oleks ma homo, ma paraadi heaks ei kiidaks.

PS. Kui poleks agressiivset homopromo, poleks ka minu selleteemalisi postitusi.

Türki sünnitama ja Singapuri surema

Tunnen kaasa eestlannale, kes turismireisil enneaegselt sündinud lapse kättesaamiseks peab Türgi ametiisikutega asju ajama. Oli kunagi austav võimalus Türgis (mitte minu süül tekkinud) viisa kehtivuse teemalist vaidlust vaielda ning selle käigus koguni kohalikku arestikambrit külastada. Kujutan ette küll, millised seiklused väikemeest ja ta ema ees ootavad. Palju karjumist, kätega vehkimist ja ähvardusi tuleb selle asjaajamise käigus ilmselt välja kannatada, aga mis teha, igal maal oma kombed. Asja teeb keerulisemaks see, et enneaegselt sündinu vajab spetsiaalset hooldust ning tavalises lapsevankris teda lennukisse ei lükka. Soovin külma närvi ja vastupidavust, küllap lõpuks kõik laabub. Mis hinnaga, on iseküsimus. Vähemalt saab poiss tulevikus ankeetidesse eksootilise sünnikoha märkida.

Milles aga pean enamuse kommentaatoritega, kes Türgis sünnitama sattunud naist mõtlematuses ja ettevaatamatuses süüdistavad, nõustuma, on riski võtmise küsimus.

Toreda blogi Tereloom (http://tereloom.blogspot.com) päises on hea soovitus kodust välja minna. Ainult et minema hakates tuleb alati arvestada, kui kaugele lähed ja kas tagasitulekuks ikka jõudu jätkub. Või raha. Ja et kas oled teel ette juhtuvateks sekeldusteks piisavalt valmis. Ei lähe keegi reisile, et seal surma saada või haiglasse sattuda. Võib hästi minna ja sekeldusi ei tulegi. Aga asjad juhtuvad. Mõned suurema tõenäosusega, teised harvemini. Päiksepiste. Alajahtumine. Liiklusavarii. Mao- või putukahammustus. Tulekahju. Röövimise ohvriks langemine. Toidumürgitus. Enneaegne sünnitus. Kuristikku kukkumine või merehätta sattumine. Muidugi, surma ees on kõik võrdsed ja õnnetus võib ka kodus juhtuda. Kuid reisimine on kindlasti riske suurendav olukord. Tundmatud teed, teine kliima, võõrad kombed, arusaamatu keel, harjumatud toidud ja sada muud asja, mis teisiti kui kodus. Sageli lisanduvad turismireisidel veel ekstreemsed spordiüritused, ohjeldamatud peod ja riskantsed meelelahutused, mida alalhoidlik kodanik kodus kunagi ette ei võtaks. Mõni kindlustusfirma riskianalüütik võiks siinkohal mitmetunnise loengu pidada.

Kui siis reisil olles õnnetus käes, tuleb leppida abiga, mida kohalikud struktuurid pakuvad. Ja selle eest ka maksta. Vältimatu abi osutatakse reeglina küll tasuta ja kedagi õnnetuskohale surema ei jäeta, isegi kui abivajajal rahakotti või krediitkaarti kohe käes pole. Aga edasine haiglapäev maksab. Rendiautoga tehtud väike „kõks” võib asjaolude õnnetu kokkusattumise korral tähendada kuudepikkust taastusravi, enne kui kannatanu seisund lubab kojulennule mõtlema hakata. Rääkimata juba plaanilisest või hooldusravist, ilukirurgiast, hammaste parandamisest/proteesimisest või spa-protseduuridest, millele lausa terved turismiärid on üles ehitatud.

Jah, võib vaielda, kas enneaegne sünnitus käib plaanilise või erakorralise esmaabi alla. Nii enneaegne kui konkreetsel juhul, on tõepoolest vist pigem pisut erakorraline. Siiski mitte väga ebatõenäoline. Vähemalt on see ette teada asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Noh, umbes nagu merele minnes tuleb arvestada, et päästevestid ja päästepaat ikka kaasas oleksid. Merehädaliste korral kehtib reegel, et inimelud päästetakse tasuta, aga kui alust või lasti tahad kaldale toimetada, tuleb maksta. Maanteedel samamoodi. Avariikoht koristatakse ja vigasaanud viiakse haiglasse, kuid romustatud liiklusvahendi äravedamine, hoidmine ja taastamine maksavad. Kui ei maksa, läheb avariiline auto vanarauaks. Kodakondsused ongi selleks välja mõeldud, et omasid aidata. Et tagada teenused neile, kelle maksuraha eest päästeteenistus või meditsiinisüsteem töötavad. Ja võõraste jaoks kehtib hinnakiri, nii sündimisel kui suremisel. Kas maksad omast taskust või kindlustad riski mõnes kindlustusfirmas, on igaühe vaba valik. Ma ei tea, milline reisikindlustus oli Türgis sünnitanud naisel. Korralik kindlustusleping katab õnnetusjuhtumi korral nii ravi- kui kojutoimetamise kulud, ka siis, kui kojutoimetamist veel ainult matuste korraldamiseks vaja on. Kui aga kindlustuslepingut pole või on see tehtud säästupoliitikast lähtudes, peab õnnetusjuhtumi kulude katmiseks vajalik raha sukasääres varuks olema.

Kui laev juba upub, on natuke liiga hilja päästepaati ostma minna.

(käesolev postitus on kirjutatud Eesti Ekspressi arvamusrubriigi tellimusel ning seal ka avaldatud)