jumal tänatud, et pull on siin! * (Andrus Vaariku showst)

Kõik showd on puus - septembrikuus... Sügis on hea aeg selles mõttes, et telekanalid katsetavad uusi formaate. Näha saab nii mõndagi. Üht asja vaadates on piinlik, teisega tunned vaese inimesena solidaarsust tegijate napi eelarve pärast, kolmandat kadestad.

Tänane Andrus Vaariku etteaste oli üle hulga aja üks meeldiv üllatus. Kuigi ka amatöör-pullitegijad võivad oma talente demonstreerides mõnikord pimekana kombel tera otsa komistada, on proffidega kindlam luurele minna. Proffidega on vähemasti kindel, et vahepeal ei pea vaataja häbenema.

Jah, miljoneid Vaarik välja ei loosi, kuid meelelahutus on sellevõrra meeldivam. Ei püüta show varjus midagi pähe määrida, ei placementita producte ega püüta murda mõnd eelarvamust. Ja säravaid persoone, kellega kindla peale välja minna, peaks meie showbusinessimaailmast mitme hooaja jagu leidma.

Loodame, et Andrusel jätkub püssirohtu ja spontaanseid esinejaid ka sadadeks järgmisteks saadeteks!

----

* pealkiri: tsitaat lehmadele suunatud TV-showst: Kõik Pulli Pärast!

jalgratas saastab keskkonda

EPL kurdab jälle, et jalgrattaga pole meie linnades midagi teha. Ja toob eeskujuks Euroopa suurlinnu. Kumb see jalgratas siiski on, liiklusvahend või spordiriist? Kuigi mullegi meeldib jalgrattaga sõita, olen kindlalt seisukohal, et jalgratas on spordivahend. Täienduseks EPL virisemisele lisaksin, et ega tegelikult pole jalgrattaga liiklusvahendina kuigi palju teha ka meie maakohtades. Vähemalt suurema osa jooksul aastast.

Autoga on ummikus nüri istuda jah. Ega taksos või ühissõidukis mugavam pole. Jalgrattaga saab teoreetiliselt ummikutest mööda või läbi, nagu ka rolleri või tsikliga. Jalgrattaga on selline nõelumine veel ohtlikumgi kui tsikliga, sest jalgrattaga ei saa kiirust nii ruttu üles ja tekib oht autodele jalgu jääda. Põhimõtteliselt oleks jalgrattaga võimalik tänavaliikluses seigelda. Juhul, kui olla nõus võtma kõrgeid riske. Aga kasutada jalgratast igapäevaseks töölesõidu vahendiks ei ole enamusel võimalik ega mõistlik. Olen proovinud.

Jalgrattateede puudumine ja autojuhtide hoolimatus on sealjuures kõige väiksemad takistused. Põhiline kammitseja on ilm. Jalgratta selga ei istu samade riietega, millega päev läbi tööasju pead ajama. Suvel oleks kontoririietuses palav pedaale vändata, talvel jälle külm. Peab kasutama eraldi rattasõiduriideid. Ja arvestama, et ilm võib need poriseks, märjaks ja tolmuseks teha. Ja suure tõenäosusega peab enne töörõivaste selga tõmbamist ka duši alt läbi käima. Kui nii aeglaselt rattaga sõita, et pulss üles ja nahk higiseks ei lähe, ei jõuagi kohale. Aga päev läbi higilõhnalisena – kes tahaks minuga koos töötada? Või kuidas mõjuks Ansip istungil oma higistes retuusides?

Nüüd aga kõige olulisem. Jalgratas saastab keskkonda vähemalt sama palju, kui ühissõiduk või auto. Kuidas? Jah, konkreetse vahemaa läbimiseks kodust tööle võtab auto, ütleme 3 liitrit bensiini. Jalgratas ei võta üldse. Selles mõttes 0:1 jalgratta kasuks.

Kuid jalgrattaga sõitja vajab energiat. Ja 1 toidukalori saamiseks on juba kulutatud vähemalt 15 kütusekalorit, et seda toitu toota. Põllumajandusmasinate nafta, väetisetööstus, pestitsiiditööstus, loomapidamisehitiste küte, loomade väljaheidete ümbertöötlemine, toortoiduainete töötlemise energia, tekkinud jäätmete hävitamise energia, toiduainete töötlemise energia, transpordi nafta, külmhoonete elekter, kaupluste jahutusseadmete elekter ning lõpuks meie kodused külmkapid-pliidid. Ka loomade peeretamine on tegelikult tõsine keskkonnakahjustaja. Jah, vähemalt sama palju kasvuhoonegaase, kui paiskavad Maa atmosfääri autod, lasevad meie tulevased hamburgerid, steigid ja kotletid peeru näol õhku veel enne tapamajja jõudmist.

Vaadates, kumb liikumisviis tegelikult loodusele suurema kahju on põhjustanud, siis tõenäoliselt jalgratas. Sest inimtoidu põletamine on oluliselt keskkondasaastavam tegevus, kui nafta põletamine. Siin võib muidugi palju vaielda, sest tänapäeva parimate automootorite kasutegur jääb ikka veel alla inimorganismi kasutegurile, kuid siiski. Täpsemad arvutused ja jalgratta-auto võrdlused leiab huviline sellelt lehelt.

Jalgrattaga sõitmine võtab lisaks rohkem aega. Kui just pole nii lähedale vaja minna, et jalgsi jõuaks kiiremini. See ajakulu on jällegi kaotatud ressurss. Ja kui veel töö juures enne kontorikostüümi selga vedamist duši all käia – ka see on täiendav loodusressursi raiskamine.

Muidugi, kui pilt veel laiemaks ajada ning võtta arvesse ka jalgrattasõidu tervislik aspekt, siis võib jõuda väga huvitavate tulemusteni. Kumb on ühiskonnale kulukam, ravida avariides kannatada saanud jalgrattureid või sundida inimesed mõnel teisel viisil tervislikult elama? Ja kui veel võrrelda autotootmise ja jalgrattatootmise energiamahukust…

Lõunamaades, kus inimesed küll võiksid endale autot lubada, on massiliselt moes motorollerid. Vihmaga natuke ebamugav, aga piirkondades, kus lund ei saja, täiesti arvestatav liiklusvahend. Kuigi ka motorolleriummikud on huvitav nähtus. Ja sealt ei saa enam läbi ei jalgrattur ega jalakäija. Paistab siiski, et meie kliimas ei ole autosõidule alternatiivi. Ilmselt ei saa keskkonda säästvat liikumist ning tervislikku eluviisi ühendada ja peame otsima muid võimalusi. Näiteks vähendades liha söömist, mis on tegelikult kõige ressurssiraiskavam toiduaine.

Propageerida jalgratast keskkonnasäästliku ja tervisliku töölejõudmise viisina on mu meelest sama utoopiline kui pedaalgeneraatoriga arvutid – istud laua taga ja klõbistad, ise väntad laua all oma masinale elektrit.

-----

See lugu on ka kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel

Klikivabrik ühines algatusega Kristiine toetuseks

Täienduseks eelmisele postitusele: otsustasime, et Kristiines toimunud ebaõiglus vajab sekkumist. Hommikul mõtlesin, et las lahendavad ise oma väiksed tülid. Üks lasi parve põhja, teine lõi mättaga nina lössi. Mõni asi, ikka juhtub.

Kuid pärast päeva jooksul kogunenud blogipostitusi, kommentaare, e-kirju ja skype-kõnesid, jõudsime järeldusele, et ei saa mitte vaiki olla. Arutasime asja kompanjonidega ja leidsime, et meie kohus on sekkuda. Jah, alkoholism on pahe. Ja noortele õlle müümine ei aita teps mitte kaasa selle pahe kõrvaldamisele. Kuid karistada üht kauplust kõigi patustajate eest ühekorraga, on sama hea kui lajatada Kiivrita-Ansipi, Palmse-Savisaare ja teiste prominentkihutajate patud korraga pimeda roolijoodiku kaela.

Otsustasime, et asume Kristiine kaitsele. Jah, võibolla, et see on tuuleveskile sõja kuulutamine , kuid see on vähim, mida me teha saame. Loodame, et mõistlikud inimesed toetavad meid.

-----

Illustratsioon: Gustave Doré: Don Quijote de La Mancha and Sancho Panza, 1863

Kristiine Prismat toetatakse

Sain sellise sisuga teate täna:
---
Hea sõber!

Tallinna linnavalitsus on tugevama õigust kasutades alustanud kättemaksuaktsioone Kristiine Prisma vastu. Täna võeti ära alkoholimüügiluba, homme võib-olla tühistatakse toidukaupade käitlemise luba ja lõpuks võetakse ära ka kauplemisluba. Ettekäände leidmiseks ei ole ju palju vaja, linnavalitsus on oma sammudega seda näidanud.

Kutsume protestiks linnavalitsuse omavoli vastu kõiki üles sooritama oma igapäevased ostud just Kristiine Prismas! Kellel alkoholi vaja, saab selle ka mujalt kätte.

Näeme siis Kristiines!
---

Huvitav, kas tegemist on tõsise ettevõtmisega?

Kes selle taga võiks olla?

Kas mandub see ettevõtmine jõuetuks allkirjade kogumiseks, mida saab Savisaar pärast naeruvääristada, kuna KEEGI tundmatuks jääda sooviv netikommentaator on ennast kirja pannud Miki Hiire nime all. Või hakkavad inimesed tõepoolest oma ostukäitumisega meelt avaldama?

Ootaks ka Kristiine poolset kommentaari, kas nad teavad sellest üleskutsest midagi?

Kahjuks pole ma tallinlane ega saaks üleskutset oma ostueelistusi muutes toetada.

Huvitav oleks aga jälgida, kuidas see asi edasi läheb?

loodusseadused liikluses – asi võiks hullemgi olla

Teedel tänavatel on aasta algusest elu jätnud 140 inimest, tuleb lisa!
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.

Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…

Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.

Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.

Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.

Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.

Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?

Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.

Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?

Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.

Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?

Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.

---

See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel.

tean, kes on Mantlipärija võitja

Vaatasin teleshowd mantli pärandamisest. Ootused olid üles köetud, sest eelreklaamilt polnud kokku hoitud. Saade ise – tähistamata lausreklaam reklaamipauside vahel - oli ka päris OK. Napi eelarve oludes oli hea montaažiga saavutatud telepilt, mis ei jää sugugi alla CSI või LasVegase eriefektide tulevärgile. Nojah, mõnevõrra ehk. Aga sellest ei saa tavaline vaataja aru. Arvutigraafika teeb imet.

Geniaalne. Kasiinoreklaami keelu tingimustes hoida üks mängupõrgu prime-times tund aega ekraanil, selle idee väljamõtleja on rohkem väärt kui miljonikroonine aastapalk. Loodetavalt tema selle töökoha Karu juures ka saab. Mis siis, et JOKK(er), vähemalt töötab. Ja kadedad televaatajad, mina sealhulgas, unistavad, kuidas võiks elu tunduda, kui saaks elada XXX klaaskastis ja sõita sealt YYY maasturiga ZZZ firmasse tööle.

Kes ei saa miljonikroonist palka, võib vähemalt unistada, et võidab selle summa kasiinos. Ehk tuleb Jokker ja elu läheb heaks. Unistavad, nagu saates osalejadki. Nojah, võiduvõimalus üks 14-st on ikka oluliselt parem, kui tavalises kasiinos. Täpseid numbreid ma ei tea, aga kuskilt peab see 14-miljardine turuväärtus ju tulema.

Ainus puudus saate juures oli, et kui mõne muu saate või filmi vaatamisel saad täpselt aru, millal on aeg minna võileiba võtma, suitsu tegema või külmikust uus õlu tuua, siis selle saate puhul oli asi natuke segane – reklaam oli räigem kui päris reklaamipauside ajal. Mitme firma logo oli suures plaanis ekraanil? Mitme firma teenust/toodet/kaubamärki rõhutati saate sisulõikudes? Mul läks lugemine segamini. Läksin suitsu tegema enne, kui tavalist reklaamipausi tähistav kõll ekraanile jõudis.

Ahjaa. Pealkirja provokatsiooni seletus ka. Ma tean juba tänase saate põhjal, kes on võitja.

I koha saavutas XYN kasiino, kes saavutas kasiinoreklaamipiirangu tingimustes tohutu reklaamikampaania (saade ise + eelreklaamid + muu kõmu, s.h. käesolev postitus).
II kohale tuli produktsioonifirma, kelle näppude külge kogu selle rahavoo juures ka nii mõndagi kleepus.
3 - 14 kohta jagavad õlletootja ZWB, autofirma HUI, kinnisvaraarendaja KSG, nimetuks jääda soovinud puhke-ettevõte Virumaal, ja veel paljud justnagu saate sisu toetavad ettevõtted, kes järgmistes osades ekraanile ilmuvad.

Kaotajad on kõik 14 saates osalenud vabatahtlikku. Läksid kuningakrooni peale välja, kuid said pähe narrimütsi. Jokkeri mütsi, kui soovite. Kasiinos võib ka hullemini minna.

vastuseks Kajale: turul me kõik, vennad ja õed

Kaja kirub tüütuid reklaamimüügi agente. Tuttav tunne, leidub lihtsameelseid, kes arvavad, et minugi käest võiks sponsorlusraha saada või et ma ehk tahan ennast kuskil ajakirjas reklaamida. Aga pole see asi nii lihtne ühti, kui Kaja kirjeldatud jäämäe tipp arvata laseb. Olen aja jooksul pendeldanud edasi-tagasi reklaami tellija poole ja meediakanali vahel ning tean mõlemat köögipoolt. Igal tegijal juhtub, ka paremates peredes. Kahjuks ei või siin kogu reklaamiäri inside infot paljastama hakata, sest siis läheks maailm uppi.

Kõigepealt, reklaamile orienteeritud meediatööstus kui omaette majandusharu ei saagi alati kliendi huvidest lähtuda. Kui lähtuks, jääks kanalite omanikud kasumita ja ajakirjanikud peaks hakkama töötama vabast tahtest tasuta, nagu blogipidajad ;) See oleks sama, kui ma mobiilioperaatori kliendina eeldaksin, et operaator maksaks mu roamingud ja 3G liikluse tasud välismaal, sest siis ma ei peaks ostma kohalikke prepaid kaarte ja mässama skype suunamistega.

Reklaamiäris on tellija see, keda lüpstakse, samamoodi kui telekommunikatsiooniäris maksame meie, tarbijad oma arvetega kinni Kaja kirjeldatud keeleteritajate kohvipausid ja brändbuukikoosolekud. Kaja kommentaarist kõlab läbi meeldiv kogus ülbust: me oleme nii suured, et kui te üldse tahate meilt mingit tellimust saada, tantsite meie muusika järgi. Ja tantsivadki. Sellepärast teevadki müügiagendid viimase hetke pakkumisi, et mõni teine suurklient on oma iseteadvas kampaaniaplaneerimises just enne viimast hetke otsustanud, et ta ikkagi ei tee kampaaniat, mille ta juba pool aastat tagasi broneeris. Ikka juhtub, pole toode veel päris valmis või on turusituatsioon muutunud. Kannataja on aga meediakanal, kes peab paari päevaga välja mõtlema, mida reedeõhtuse filmi reklaamipausi ajal näidata, sest vaataja ju tahab võileiba teha ja pissil käia. OK, tele oli halb näide, sest tegelikult on eesti telekanalid hullemini üle buukitud kui odavad Egiptuse hotellid kevadisel koolivaheajal.

Sooduspakkumistel on ka alati oma põhjus. Näiteks vaja uusi kliente konksu otsa saada, et neilt hiljem kasumit võtma hakata. Või neid konkurendi juurest üle meelitada. Mind kui ühe mobiilioperaatori püsiklienti aastast 1992 (nime ei hakka mainima), väga vihastab, kui uutele liitujatele tehakse erinevaid sooduspakkumisi, antakse tasuta minuteid või megasid ja kingitakse telefone. Ma pole selle 15 aasta jooksul isegi kleepsu kingiks saanud! Ja iga sooduspakkumise reklaamimiseks on parasjagu raha kulutatud. Minu raha, sest mulle ju lajatatakse arve ikka nii, nagu iga kuu. Reklaamid on kindlasti väga kvaliteetsed nii kontseptsioonilt, teostuselt kui meediaplaanilt ja - nagu Kaja kirjutisest selgub - ka mitte odavad.

Ah et miks ma siis ikka olen selle firma klient? Laiskusest, pole viitsinud konkurentide viimase hetke- ja sooduspakkumiste pärast asju ümber vormistama hakata. Ja sellepärast, et mujal on sama halb. Tehnilisi probleeme on kõigil, teenindajad eksivad ja kes kliendi kord juba konksu otsa on saanud, see pigistab mahla, nagu suudab. Sama kehtib ka reklaamiäris. Uut klienti poputatakse ja meelitatakse, vanalt küsitakse paar korda aastas, et kuidas muidu läheb ja sa maksta ikka jaksad?

See juba kord on vaba majanduse hind, et turul me kõik, vennad ja õed. Ja ei ole nii, et ainult üks on ostja ja ülejäänud müüvad. Rollid vahetuvad, ja väga kiiresti. Hommikul mina klient ja sina teenusemüüja. Lõunal aga juba vastupidi ja õhtul pügavad meid mõlemat hoopis kolmandad.

mida Kurkse külmas vees õpiti?

Kümme aastat Kurkse katastroofist on pikk aeg piisavalt. Leinavalu on leebunud, süüdistused vaibunud. Hukkunud on maetud ja mälestustesse jäädvustatud, ellujäänud elavad edasi. Ilmselt küll hoopis teistmoodi kui kasvõi nende teenistuskaaslased, kes tol sügisesel päeval kusagil mujal ülesandeid täitsid. Kohus ja presidentki on oma otsused langetanud, kuid küsimused on alles. Kas oleks saanud juhtunut vältida? Kas võinuks rohkem inimesi päästa? Kes on tegelikult süüdi? Niisugustel puhkudel need küsimused jäävadki, andes ainet raamatutele ja filmidele. Vaid kurval aastapäeval saab lehepinda valusalt torkiva teemaga täita, joonistada spekulatiivseid skeeme, küsitleda ellujäänuid ja hukkunute perekondi. Mida aasta edasi, seda enam meenutavad needki käsitlused National World Weekly reporterite tüüpküsimusi.*

Mind huvitab hoopis, mida meie ühiskond Kurksest õppis?

Kuulsime lugu kohusest ja käsutäitmisest, sõjameeste koolitusest ja relvavendluse kambavaimust. Saime teada, et vees kaotab inimene soojust 30 korda kiiremini kui kuival ja lugesime haaravaid kirjeldusi sügisese mere muutuvatest ilmaoludest. Õppisime kaardil leidma, kus asub vähetuntud Kurkse väikesadam.

Pole just palju 14 inimelu eest? Ma ei tea, kuidas ja kui palju on Kurkse õppetundi arvesse võetud sõdurite väljaõppe korraldamisel. Loodan, et on, sõjameeste koolitamise üksikasjad pole väga avalikud. Aga sõdurid sõduriteks. Surmasaamine on militaarkarjääri puhul asja juurde käiv risk, nagu poliitikul korruptsioonisüüdistus. Kõigiga ju ei juhtu ja keegi ei lähe hommikul kodust välja plaaniga olla see õnnetu, kes orki lendab. Vähemalt pole pärast Kurkset kaotatud eesti sõdurid külma kätte surnud.

Tegelikult mäletan ma Kurkse retke kurba päeva päris hästi. Nagu ka Estonia uppumise päeva. Neid ühendas mu jaoks, et tuul oli hea, olime mõlemal korral pika päeva vees. Eesti surfajale on sügistormid parim aeg – suvisel ajal kohtab meil harva tugevat tuult. Sügisel on aga merevesi suvest veel küllalt soe, korraliku kalipsoga saab purjelauaga pikalt merel olla. Või mis soe, tegelikult ikka üsna karge. Vähemalt jäätükke pole sees, nagu teinekord veel aprillis-mais juhtub. Äärmuslikumad purjesportlased muidugi käivad vees aastaringi, kannavad laua ja purje läbi lume lahvandusteni ja teibivad kindad kalipsovarrukate külge kinni, et külm vesi sisse ei pääseks. 5 millimeetrit neopreeni teeb imet ja korraliku varustusega on isegi jaanuaris üpris ohutu meres mulistada. Ka Pärnut uputanud jaanuaritormi aegu leidus julgeid, kes kõva tuult ja kõrget lainet nautides purjelauaga merele läksid. Ja kõik elusalt tagasi tulid.

Kahjuks on Läänemeri nõudnud lõpuks ka ühe purjelauduri elu. Mitte kaugel Kurksest, Lahepera lahes hukkus selle suve lõpus päästevesti ja kalipsota merele läinud mees. Puri, laud ja sõitja leiti kõik erinevatest kohtadest, kilomeetreid üksteisest eemal. Täpsemaid asjaolusid ei tea, kuid ju ta maha jahtus. Hüpotermia on hirmus asi. Kui külmavärinad juba üle lähevad, pidavat petlikult hea hakkama. Hingamisrütm ja pulss langevad, tekib mõnus unisus ja apaatia. Viimasena pidi päris mõnus tunne tulema, kuigi käed-jalad enam sõna ei taha kuulata. Politseinikud olevat alajahtunuid sageli seksuaalkuritegude ohvriteks pidanud, kuna hüpotermia puhul pidavat ohver enne südame peatumist hoopis palavust tundma ning ennast lahti riietama. Ei tea, pole nii kaugele läinud oma katsetustega.

Sukeldujatele sunnitakse kalipso selga isegi 25-kraadises Punases meres, kutselised tuukrid teavad sooja riietuse tähtsust hästi. Alajahtumine tuleb hiilivalt ning küllalt pika vees ligunemise järel tapab hüpotermia isegi 27 kraadi juures. Rääkimata siis meie jahedast magedast merest. Soolases vees on vähemalt lihtsam ujuda, kannab paremini peal. Mis ujumist puudutab, siis on see külmas vees kõige kiirem viis süda seisma panna. Kilomeeter, mis soojas ujulas tundub käkitegu, on juba 16 kraadises vees enamusele üle jõu käiv distants – liigutades jõuab jahe veri lihtsalt palju kiiremini jäsemetest elutähtsatesse organitesse.

Meri pole naljategemise koht. Ühest ammusest suvelõpust meenub, kuidas kaks noort uljaspead hakkasid jalgsi Matsalu lahte ületama. Pakkisid oma asjad kummimadratsile ja kõndisid ise selle kõrval. Sarnaselt Kurkse juhtumiga olid nemadki kuulnud, et madalas lahes tuleb maksimaalselt paarsada meetrit ujuda, siis on jalad jälle põhjas. Olid küll kuulnud, kuid täpset teed ei teadnud. Nagu Kurkseski, tõusis ootamatult tuul ja nemadki kandusid sügavasse. Õnneks hulpisid meie õue alla ja polnud veel liiga maha jahtunud, saunas tuli eluvaim jälle sisse.

Inimene jääb loodusele alati alla. Sõdurid peaksid olema koolitatud seda teadma. Eriti kummaline oli nüüd 10 aastat hiljem lugeda, et üks võitlejatest ei osanud ka ujuda. Kahju, et ülejäänud inimestele see teadmine ikka ja jälle ainult katastroofide kaudu meelde tuleb.

-----------------
* National World Weekly – nädalaleht, mille põhiteemadeks on: Big Maci kuklile ilmunud Jeesuse nägu, Burger Lordis töötav Elvis, vähist paranemine Elvise plaate kuulates, lumeinimeste ja asunikunaiste järeltulijad ning Elvise röövimine tulnukate poolt. „Head Ended”, Pratchett/Gaiman

** Seegi lugu on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi palvel

Altexi eksperiment kompab piire

Mulle meeldib, kui inimesed on nii enesekindlad, et võivad endale lubada vahedat ausust, mida silmakirjalikemates seltskondades ülimaks ülbuseks peetakse. Altexi Tõnise tänane üleskutse on just selline. Ja õige ongi. Kui küsid, siis mõnikord isegi saad. Kui ei küsi, ei pole lootustki.

Järgime siis Tõnise soovitust ja teeme selle viite: Eturundus! 10
Altexi internetiturunduse konverentsi jaoks ei ole tasuta reklaamist kahju.

Küllap loob neile sel viisil tekkinud kogemus kokkuvõttes kõigile internetikarussellis osalejatele suurema väärtuse kui ära antud summaarne reklaamipind. Eriti, et enamusel blogijatel seisab see nagunii üpriski tulutult niisama. Ja käesolevas eksperimendis osalemine saab blogijatele (sealhulgas loodetavalt minule) siiski hüvitatud, Eturundus!e tasuta pääsme näol. Soodustust pakutakse ka blogide lugejatele, kuid kahtlen, kas keegi minu lugejatest seda kasutab. Kahel põhjusel. Esiteks on enamus lugejaid tõenäoliselt ise blogijad ning teiseks on mu blogi loetavus nii väike, et kasulikku kontakti Altex nende hulgast tõenäoliselt ei leia.

Samuti ei ole veel kindel, kas raatsin konverentsi päeval Tallinna ummikuid nautima tulla, kuid rohkem veel kui konverentsil osalemine huvitab mind, kuidas blogijate aktiveerimise eksperiment ennast õigustab. Loodetavalt saame kunagi ka selle kohta asjaliku analüüsi koos numbritega.

Jõudu igatahes!