Wednesday, October 14, 2009

Eesti maailmakaardile: tehtud!



Esmaspäeval maandusid Tallinnas Chris, Tony ja Sten, lennujaamas olid vastas noormeeste vanemad ja asjamehed Eesti Purjelaualiidust. Reportereid ja telekaameraid polnud, kuid need tegelased ei olegi omal maal (veel!) suured kuulsused. See-eest on nad vägagi tuntud nimed maailma purjelaudurite, eriti aga freestyle sõitjate ja fännide hulgas.

Eesti Vabastiili Team saabus tagasi Kreekas toimunud EFPT finaaletapilt, kus Chris võitles eestlaste parimaks tulemuseks välja 6. koha. Proffide arvestuses. Väga kõva. Nagu ka teiste saavutused, mis Christoferi kohast palju maha ei jäänudki. Seega sai tõestatud, et Christoferi eelmise aasta üllatustulemus polnudki väga juhus ning et ka külmast Eestist võib tulla selle kuuma spordiala tipptegijaid.



Jahedas Ülemiste lennujaamas igatahes mõjusid šortsides ja plätudes päevitunud kuttide pleekinud lokid ja cool olek väga muljetavaldavalt. Oleks mõni TV-kaamera võinud olla küll. Sest purjelaudurite veebides, ajakirjades ja videokogudes on Eesti vabastiili koondise sõitjate sooritusi väga hulgaliselt ning need võidavad palju kiidusõnu.

2009 sai meie vabastiili koondis väga võimsa kiirenduse, osaleti EFPT profisarja võistlustel ja treeniti Dahabi, Kreeta ning Fuerteventura laagrites koos maailma tipptegijatega.

Koondise liikmete endi muljeid pole veel jõudnud küsida, kuid eks seda jõuab. Nüüd on vaja koolis õppeveerand lõpetada, enne kui saab 2010 hooaega planeerima hakata. Purjelaualiidu hooaja lõpupeoks püüame kokku panna ka koondise hooaega tutvustava filmi. Igatahes võib öelda, et Eesti Purjelaua vabastiilile on 2009 olnud väga tegus ja hea hooaeg.

Tänu koondislaste vanematele, mõistvatele õpetajatele ja muidugi kõigile toetajatele.

PS.

Jah, muidugi olen natuke kade. Ise lõdisesin 18-aastasena ruberoidist kalipso ja hiina ketsidega sügisesel Väinamerel, lauaks 32 kg kaaluv vene "Mustang". Võisin sellisest surfihooajast, nagu Chrisil, Tonyl ja Stenil, ainult unistada. Aga nii see elu ringi käib ja mul on hea meel, et vähemalt selles purjelauaklassis on Eesti nüüd küll kindlalt maailmakaardil. Peaks minema EAS-st eksporditoetust küsima.

Thursday, October 8, 2009

kasvav kinnisvarahind ja vabad töökohad



Mus tekitavad hämmeldust igapäevased võltsoptimistlikud uudiskirjad, kus kinnisvarafirmad teatavad, et hinnad on põhjas ära käinud ja tõus tuntav ning CV-vahendajad reklaamivad, et juba tekib vabu töökohti. Nupukamad kirjameistrid lähevad kaugemalegi, õpetades, kuidas tuleb kinnisvara väärtust enne müümist tõsta või mismoodi silmatorkavamat CV-d kirjutada. Muidugi, kirjade allikaid vaadates saab aru, et tegemist on nende unistus-tüüpi mõtlemisega, sest käive on nende hapnik. Ja hapnikupuudus tekitab päris ruttu hallutsinatsioone.



Paraku, ei tea kedagi, kes vinge remondi teinud ja siis maja kiiremini-kallimalt müüdud saanud, sest täiesti uusi maju-kortereid seisab sadadena müügis. Samuti pole kuulda olnud, et keegi oleks tänu teravmeelselt sõnastatud CV-le kõrgemapalgalise töökoha leidnud, kui see, kust ta koondati. Nii ei usu ma hetkel veel neid positiivseid uudiseid. Kuigi üldiselt olen väga optimistlik inimene, tundub, et midagi uut välja pakkumata püüavad sellised meetmed vaid vana ja elujõuetut süsteemi zombina edasi sammuma sundida.


Optimismi kahandavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pean jällegi iseenda paari aasta vanustele blogipostitustele viitama: buum on buum ükskõik kus maal ning ei ole midagi uut siin päikese all, isegi mitte kinnisvaraäris. Hispaanias algas kinnisvarakriis üleilmsest majanduskriisist oluliselt varem, kuid kinnisvaraturu korrastumisele ja elavnemisele pole see kuidagi kaasa aidanud. 2009 on seis endiselt nukker. Müügi- ja rendileandmise silte on veel rohkem ilmunud ning objektid, kus 2008 veel mingisugunegi töö käis, seisavad nüüd tühjalt, vaikselt ja valveta. Töötus läheneb 20%-le. Valdav enamus kodanikest on võtnud pangalt laenu, eluasemelaenude tagatiste väärtus aga langeb. Sundmüügid ei edene ning endised edukad kinnisvaramaaklerid sõidavad sportauto asemel jalgrattaga. Arendus- ja ehitusmaksude laekumata jäämise tõttu kiratsevad ka buumi ajal rikastunud omavalitsused. Riik tervikuna otsib meeleheitlikult rahvusvahelisi abipakette ning inimeste päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid.* Kui rahvusvahelist abi ei tule, peavad vahepeal linnadesse kolinud ja hea eluga harjunud campesino'd jälle mägistele põldudele kolima ning gazpacho'st toituma hakkama.

Ei tahaks väita, et see on ka meie tulevik, kuid paari viimase aasta jooksul on mu sügisvihmadest hallid ennustused täide läinud. Tahaks loota, et et rehepapi-mõtlemisega visa eestlane külma ja pimeda talve jooksul midagi välja mõtleb, et kevadel kriisis ägavatest kohmakatest suurmajandustest mööda (või nende arvel) uuesti edule spurtida. Ehk aitab meid Eesti väiksus ja võime vajadusel kiiresti manööverdada. Selver ju näiteks pani Lätis oma poed päevapealt kinni ja jättis veel 220 lätlast tööta. Loodetavalt said selle käigus tööd juurde vähemalt mõned eestlastest saneerijad või probleemilahendajad.

----------------
* meteoroloogiline võrdlus laenatud Practhettilt.